Nüüd ma kirjutan veel ühe uuema mängu, mida ma see aasta koolis mängisime. Selle nimi on "Laptuu". Seda mängitakse nii: on kaks võrdset võistkonda, üks võistkond läheb platsile, aga teine platsi paremasse äärde. See võistkond alustab mängu, kes on platsi paremas ääres. Kõik, kes on platsi paremas ääres, võtavad rivvi. Kui kõik on rivis, alustab esimene rivisolijatest mängu. Õpetaja viskab talle palli otse üles ja siis peab tema käe rusikasse panema ja lööma palli teise võistkonda ja siis käbekiirelt jooksma platsi esimesse nurka (aga pall peab maha kukkuma). Sest kui pall kinni püütakse, vahetatakse pooled. Need, kes olid enne platsi paremas ääres, need lähevad platsile, aga need, kes olid platsil, liiguvad platsi paremasse äärde. Aga kui pall kukub maha, siis peab platsil olev nii kõvasti palli kätte saama ja sellele, kes jookseb, palliga pihta saama. Kui ta palliga pihta saab, vahetavad nad jälle pooled. NB! Mängu algul, kui õpetaja viskab palli ja kui see, kes kohe pallile pihta ei saa, see saab kolm korda lüüa. Ja kui ta pihta ei saa, siis loetakse nii: "1-ne vale üks, 2-ne vale üks ja 3-s vale üks". Ja siis tuleb samast võistkonnast teine palli lööma. Ja nii see mäng käibki. Eks iga meeskond on oma õnnesepp ise, ning harjutamine teeb meistriks.
Лапту – там играют две команды, делают две полосы. Oдин игрок берёт палку и бьёт палкoй по мячику. Он поподает по мячику, кладет палку и бежит на другую сторону. Кладет. Кладет. Если играки на поле успеют запетнать – его команды меняются местами.
Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja.
Täisviide
EFA I 168, 90 Vaivara khk, Narva-Jõesuu l < Lüganuse khk, Varja k - Ülle Saharov, s 1956 a (2014)
Seda mängu saab väljas mängida. Sellest tähtsust ei ole, kuipalju inimesi on. Üks teeb nii palju augukesi maa sisse kui inimesi on, muidugi endale kah. Teistel on kohus otsida kas pall või mingisugune ümmargune kivi. Nüüd algab mäng pääle. Üks jaotab need augukesed ära, mis kellele saab. Nüüd võtab üks selle palli ja veeretab. Kelle auku pall seisma jäi, see peab palli kätte haarama ja ütlema „stup“. Aga teised jooksevad niikaua kui kuulevad, et öeldakse „stup“. Siis peavad nad seisma. Kes palli kätte võttis, see peab neile lööma, kui ei lähe pääle, saab sel „vurr“. Kõik tulevad kokku sinna aukude juurde ja tõmbavad sellele vurru, kellel pääle ei läinud. Siis määravad veel kohuse, et kui vurru saad, siis pead pool kilomeetrit ühe jala pääl minema, ainult ühes paigas saad puhata. Nüüd veeretab jälle teine. Kelle auku pall läheb, see hakkab palli võtma, teised põgenevad kas kakskümmend. Kui pall käes, hõikab ta kõvasti „stup“, siis peavad nad seisma. Tema lööb kellelegi, kes on lähemal. Kui pääle läheb, siis see peab jälle teisele lööma. Kui pall ei ole kellegi käes, siis võivad nad kõik joosta edasi ja võib ka ennast ära peita kuhugi kivi taha või võsastikku jne.
Täisviide
ERA II 103, 239/40 (6) < Setu, Meremäe v., Paklova k. – Ksenja Vislaoja, Puista algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijate arv: paarisarv. Mängijad jagatakse pooleks. Liisuheitmise teel läheb üks pool „koju“, kuna teine pool „väljale“. Väljalt meeste seast tuleb üks koju „kukutajaks“. Kodus säevad mängijad ritta ja hakkavad kordamööda palli lööma. Väljal jaotavad mehed end laiali. Palli lüüakse kepiga. Kui lööja pallist mööda lööb, siis öeldakse, et see on „vänts“. Kui kolm väntsa on, siis läheb lööja väljajooksukasti ja ootab seal parajat jooksu aega. On paras jooksu aeg, jooksevad kastis-olijad „külla“ ja kui veel aega, tagasi. Kohe külast kojujooksmine ei ole sunduslik. Kui väljamees mõnele kodumehele palliga pihta saab visata, siis jooksevad väljamehed koju ehk külla. Kui aga tabatu poolelt mõni mees saab vastaspoole meest tabada, siis jäävad endised väljale ja koju. Kui aga väljalt mõni mees püüab õhust löödud palli, siis hüüab ta: „Laptuu!“ ja väljamehed jooksevad selle peale koju ehk külla. Kui aga kodumeestest mõni saab tabada väljameest, siis jäävad poolte kohad endiseks. Tabamised loevad ainult väljal. Kui kodumees astub üle piiri ilma „surr“ ütlemata, siis võib teda palliga tabada. Palli ei saa kodumees käega puutuda. Märkus: „väli“, „kodu“ ja „küla“ on kirjutamisel omalt poolt juurde pandud, muidu meie rahva seas kindlat nimetust pole.
Täisviide
ERA II 96, 522/4 (12) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängu käik. Poisid ja tüdrukud seatakse ritta, ükskõik kui palju. Ühel on pall käes ja ta on teise ees, see on „kukutaja“. Kõige esimesel poisil on labida moodi puu käes. Kui kukutaja viskab palli üles, lööb esimene lööja ja pistab jooksma. Jookseb teatud piirini. Kui pall lendab kaugele, saab ta ka veel „üles“ tagasi tulla. Kukutaja aga katsub selle aja sees, kui ta on piirist väljas, teda ära lüüa. Kui ta saab jooksjale pihta, jääb see „alla“. All mängupiiris on ka poisse, kes on sinna vabatahtlikult läinud pallipüüdjaks. Üks poistest lööb palli õhku, teised, kes on all, püüavad palli kinni. Kui saab kinni, läheb ta püüdjaks ja püüdja lööjaks. Kui üks poistest on korra all käinud, on tal õigus kaks korda lüüa. Lõpp on, kui poisid on kõik ära löödud ja on all. Võitja on see, kes saab kõige kauem mängus vastu panna.
Täisviide
ERA II 96, 280/1 (2) < Paistu khk., Loodi v., Moonaste k., Vedru t. – Endel Soe, Õisu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängijateks noored. Mängitakse väljas lagedal platsil. Mängijate arv peab olema paaris. Võetakse kepiga kahe mängija vahel liisku. Liisuvõtmine toimib järgmiselt. Võetakse üks kepp, üks mängija viskab selle üles ja teine püüab kinni; nüüd säält, kustkohalt teine kepist kinni sai, hakkab liisuvõtmise edasiandmine peale. Ja nimelt, teine mängija paneb oma käe teise mängija käe peale, siis jälle teine jne., kuni lõpuni. Kelle terve pihu kepi tipust kinni hoiab, on liisuvõtja. Kui aga kepi tipust paari sõrmega kinni hoitakse, võib teine liisuvõtja kolm korda kolme sõrmega vastu keppi lüüa, ja kui seeaeg kepp maha kukub, on kepi vastu lööja võitja.
Liisuvõtja võib esimesena endale mängijate hulgast mängija valida: nii võtavad liisuvõtjad kordamööda endale mängijad, kuni kõik on valitud. Nüüd tehakse kepiga maale pikergune plats, mille pikkus peab nii suur olema, et kui ühest platsi äärest teise joosta, annab mõned pikad sammud välja. Ülemist platsi hüütakse linnaks ja alumist osa maaks. Võetakse liisku, et missugune meeskond jääb maale ja missugune linna. Pääle liisuvõtmist asuvad meeskonnad kohtadele. Üks alumisest meeskonnast võtab palli ja läheb linna „sörkima“. „Sörkija“ viskab palli üles, teised linnasolijad peavad ükshaaval pallile käega või kaikaga külge lööma nii kõvasti, et kohe kaugele lendab. Seda palli püüavad maalolijad. Kui kõik linnasolijad on palli löönud, peale ühe, kellel on võimalus kolm korda palli lüüa, peavad teised mängijad, kes linnas on, korra maale jooksma ja siis tagasi. Seda jooksmist võib iga lööja teha kohe pärast seda, kui on palli löönud. Alumised, maalolijad, katsuvad aga võimalikult kiiresti palli kinni püüda ja mõnele jooksjale külge visata, ka võib „sörkija“ palliga jooksjaid visata. Kui keegi tabab jooksjaid (s.t. kedagi maalolijaist), vahetavad maalolijad ja linnalased kohad, nii et maalased lähevad linna ja linnalased maale ja mäng läheb jälle edasi. Ka siis, kui maalastest keegi püüab löödud palli õhus kinni, vahetatakse pooled.
Praegusel ajal mängitav mäng.
Täisviide
ERA II 89, 80/3 (44) < Tapa l. < Virumaa, Vao v. – Leida Böckler, Tapa ühisgümnaasiumi õpilane (1935)
Mängitakse 10–12-kesi, kummalgi pool ühepalju. Kõige enne võetakse liisku. See, kelle käsi pääle jääb, võtab esimese mehe. Kui mehed võetud, võetakse linnaliisku, s.t. kumb pool enne linna jääb ja kumb pool maale läheb. Üks neist mängijaist, kes maale lähevad, jääb hüpitama. Kui mõni „maamees“ linnamehe löödud palli kinni püüab, n.ö. „plini“ püüab, siis saavad maalolijad linna, ja linnasolijad lähevad maale.
Täisviide
ERA II 88, 787/8 (2) < Väike-Maarja khk., Vao v., Liiduri k. – Richard Hanson, s. 1920 (1935)