Mängijate arv piiramatu. Loetakse jälle mõni salm. Ja kes jälle kõige viimaseks jääb, on "lets". Lets katsub teist letsuks lüüa. Kui ta saab mõnda letsuks lüüa, hüüdes näiteks: "Salme lets!" Ja mäng läheb edasi.
Täisviide
ERA II 95, 257/8 (3) < Tori khk., Taali v., Juhasselja k., Lauksaare t. – John Pärn, Sindi algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
"Kull" – üks inimene on kull ja üritab teisi taga ajades puudutada ning kui puudutab, siis see, keda puudutas, on järgmine kull, kes samamoodi ajab teisi taga.
Üks meie lemmikutest on haikala mäng, mida mängiti liivakastis. Mängujuht ehk haikala seisis liivakasti keskel ja mängijad, et kalakesed seisid äärte peal. Mängijad tohtisid liikuda ainut ühe liivakasti ääre pealt teisele, haikala tohtis püüda neid ainult siis, kui nad liivakasti sees on, äärte peal oli "kodu". Keda haikala kinni püüdis, läks liivakasti keskele ja sai järgmiseks haikalaks.
Me mängime õues ainult kulli ja küüditamist. Kulli me mängime tavaliselt ronimispuude peal ja küüditamist „rongis“. Kullil on kaks reeglit: ei tohi jalaga puudutada ja ei tohi piirist välja minna.
See mäng on "Pitt". Seal rollis on "pitt" ja jooksjad. Me tuleme kõik kokku ja valime, kes hakkab salmi lugema. Kelle peale salmi lõpus näpp näitab, see on pitt. See on lihtne mäng, pitt peab teisi lapsi püüdma kinni ja "pititama", siis see laps on pitt. Mängu alustamise salm on selline: "kivi, paber, käärid, üks, kaks, kolm". See on vahva mäng.
Olid tavalised tagaajamismängud, kus üks ajas taga. Keda ta puudutas, oli "läts".
a) Nõialäts.
Läts ajab taga. Kui tagaaetav seisab käed kõrval, ei tohi läts teda puudutada.
b) Kükiläts.
Tagaaetavad peavad kükitama.
c) Puuläts. Tagaaetavad peavad puudutama puud.
Õues.
Osavõtjaid vähemalt 3.
Üks ajab teisi joostes taga. Kes kinni püüti, on edasi kull või jääb mängust välja. Mängu võib täiustada (nt kui kükitada jõuad, puudutus ei loe või puudutada võib ainult mingi esemega jne).
Mängijaid peab vähemalt kolm olema. Üks mängijatest on "kull". Teised peavad pidevalt mingist raudasjast (ukselink vms) kinni hoidma, kuid mitte kogu aeg ühest ja samast. Seetõttu tuleb tal joosta ühest kohast teise. Kull peab püüdma mängijat jooksu pealt tabada. Ja kelle kull kätte saab, hakkab ise kulliks. Mäng on levinud koolieelikute ja algklassiõpilaste hulgas, tuntud paljudes kohtades Eestimaal.
Mängida võivad kõik. Mängitakse õues või koolimajas. Üks mängija ajab teisi taga ja see, kelle ta esimesena ära puutub, hakkab teisi taga ajama jne. Mängivad põhiliselt nooremad lapsed.
Kuna kahe korruse kulli pidas Valdmaa ebaõpilaslikuks käitumiseks, siis taaselustasime teises ja kolmandas klassis mängitud kustukummikulli. Mängida sai vahetunnis ringis kõndimiseks mõeldud koridorides. Reeglid olid lihtsad: koridorist välja minna ei või ning kull peab viskama sealt, kus ta kustukummi kätte sai. Teised mängijad võisid peitu joosta. Peita sai akna ääres olevate sammaste vahele. Mängimine ise polnud nii lihtne, sest harva oli keset koolipäeva mõni koridor tühi. Isegi muidu tühjas koridoris seisid tavaliselt kaks õppealajuhataja poole määratud õpilaskorrapidajat. Neidki poleks meie mängimine häirinud, kuid õppealajuhataja käis tihti korrapidajaid üle vaatamas. Kuna kellelgi polnud tahtmist kooli juhtkonnaga "hammas hamba vastu" võitlema hakata, siis keegi klassist oli trepi peal ohtlike õpetajate tulekut passimas. Siis enamasti lasid korrapidajad meil mängida. Õpetajate põhiliseks võitlusvahenditeks meie kustukummikulli mängimise vastu oli hüüatus: "Te pole oma koridoris," ning kummide ära korjamine. Hüüatuse peale sai lolli näo ette manada, kuid kui õpetaja kummi omale põue pistis, ei osanud me seda temalt kuidagi kätte saada. Meie teadet, et kustukummi ärandamine on alaealiste käest materiaalsete väärtuste röövimine, ei võetud arvesse. Mitmelgi päeval jäime ilma rohkem kui kümnest kummitükist. Siis panime kamba peale rubla kokku ja ostsime 25 uut kummi. Tavaliselt korrapidajad meie mängimist ei seganud, kuid üksikud abituriendid olid agaramad. Ühel neljapäeval mängisime kolmanda korruse parema poole koridoris, kus tavaliselt lubas meil rahulikult rabeleda üks õpetaja. Kuid korrapidaja läks kaebama. Kustukummidega mängisime edasi kuni kaheksanda klassi keskpaigani, siis kadusid odavamad sordid poest.
Kui mõni õpetaja oli meid omapead vahetunniks klassi jätnud, keerulist kontrolltööd polnud tulemas ning kellelgi patsaanidest midagi maha kirjutada polnud, mängisime klassikulli. Algul sörgiti rahulikult pinkide vahel, kuid mõne minuti möödudes lükati "kullile" laudu ja toole teele ette ning varsti joosti juba laudadel. Keegi oli ukse juures õpetaja tulekut piilumas ning hoiatas õigel ajal, et saaksime klassi korda panna. On juhtunud, et valvur sattus hasarti ning ei pannud tähele õpetaja tulekut.
Aastaid kehtis meil komme: hommikul varem tulija lõi järgmisele käelabaga laksu kuhugi ning ütles: "Anna (pakk) edasi". See pidi siis kedagi järgmist üllatama. Kui tulijal olid sõrmed risti, siis teda lüüa ei tohtinud. Et ei peaks sõrmi pidevalt vaheliti hoidma, oli välja mõeldud "lahtilöömine". Selleks tuli panna peaopesad kokku, käes ette sirutada ning keegi sõber lõi su peopesad laiali. Seejärel ei tohtinud sind enam "postipakiga" üllatada.
Esimesest klassist alates olime mänginud joonekulli ning "kinnihoidmist". Joonekull on tavaline kullimäng, kuid liikuda tohtis ainult mööda reliini kinnihoidmiseks põrandale naelutatud plekiribasid. Ribad olid pandud paralleelselt.
Neljandas ja viiendas klassis mängisime vahetundides poole klassiga "kahe korruse kulli" (kolmas ja neljas korrus). Koolimaja vasaku poole treppide vahel olid püsttorud ja osavamad poisid vahetasid korrust torusid kasutades.
Kevaditi võtsime kooli kaasa peeglid või läikiva sihverplaadiga kellad, millega tekitasime päikesejänkusid ning nende "haavikuemandatega" mängisime klasside laes kulli.
Klassiõhtute alguses mängisime peaaegu alati teisteski koolides tavaks saanud "Pikka nina". Algul anti tüdrukutele poiste nimed ning koridoris passivad klassivennad veetsid oma aega tavaliselt kas joonekulli (joosta tohtis ainult piki põrandareliine kinni hoidvaid raudliiste) mängides või suhteliselt ohutult rüseledes.
Kooli koridorides mängisime kivikulli teisest seitsmenda klassini. Alustuseks keegi röögatas: "Kes puudutab viimasena seda seina, see on kull!" Selleks ajaks, kui "kull" seinani jõudis, olid teised enamasti sealt eemale jooksnud. See, keda kull on puudutanud, peab paigale tarduma. Ta võib jälle liikuma hakata alles siis, kui keegi "vabajooksik" on teda puudutanud. Mõnikord mängisime ka nii, et kuju liikumasaamiseks pidi keegi "vabadest" kuju jalgade vahelt läbi ronima. See, kes oli kolm korda "kujuks löödud", muutus ise kulliks. Ta pidi käe püsti tõstma ning hõikama: "Mina olen!" Seda pidi tegema ka see, kes siis mängu tuli, kui teised olid juba mängimist alustanud. Mängu juurde tulija pidi alustama alati kullina. Kui kullil oli õnnestunud kõik teised mängijad kujudeks lüüa, siis muutus uueks kulliks see, kes viimasena "kinni löödi". Kui tunnikell helises või tuli mõnel muul põhjusel lõpetada, siis jooksid kõik vabad kokku ning "lõid teineteist lahti", see tähendab, et kaasmängija lööb oma labakäe su ettesirutatud kokkupandud peopesade vahelt läbi ning seejärel kulli puudutus enam sulle ei mõju.
Kulli mängivad nii poisid kui tüdrukud. Ma arvan, et peale 12., 13. eluaastat see mäng enam kedagi väga ei vaimusta, aga noorematele läheb ta kindlasti peale. Kulli mängitakse erinevate reeglite ja territooriumidega.
Meie mängime tavaliselt kummikeksu. Seda mängu võib mängida kolm või neli õpilast. Peale selle me mängime kustukummikula. Seda võib mängida kasvõi terve klass.
Mängijaid võib olla piiramatu arv, kaks mängijat on kullid. Mängitakse palliga, aga see mängija, kelle käes pall parajasti on, ei tohi joosta. Ülejäänud mängijad võivad liikuda. Kullid annavad üksteisele palli ja püüavad palliga puudutada möödajooksjaid. Palli visata seejuures ei tohi.
Mängitakse vahetundidel õppeainete klassis. Mängitakse tahvlilapiga. Tahvlilapp keeratakse sõlme ja sellega hakatakse pihta teistele. Niimoodi joostes mööda klassi pillutakse lappi.