1
30
2
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Minu mängud lapsepõlvest raugaeani </strong><br /><strong>I osa</strong> <br /><br />Olen sündinud 22. juunil 1941. aastal hommikusel ajal. Sõja algusest sai ema teada pealelõunal. Ma ise seda ei mäleta, kuigi juures olin, aga ema on rääkinud. Seda ka, et ta ei julenud tite juurest hetkekski lahkuda, kui pommitati. Kartis, et tema võib surma saada, aga titt elama jääda. Et kui minek saatusega ette määratud, siis mõlemale. <br /><br />
<div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA-15287-56856-51553.jpg" alt="Kivimurru talu tagantvaade" width="400" /></div>
<br />Meie kodu oli väikesepoolne talu Harjumaal Haiba mõisasüdame kõrval. Kui seda metsa ees ei oleks, võiks Kivimurult mõisa kiviga visata. Minu sünni ajal elasid talus minu vanaema ja vanaisa, minu ema ja ema vend. Vanaema ja vanaisa mäletan vähe, nii pole nende õpetatud mänge ka meeles. Vanaisast tean vaid niipalju, et ta tõi mütsi sees metsast pohli ja siis lasi mul võtta ja ise luges, mitu oli. Õpetas siis numbreid plikale. Eks nii mind rohkem ikka hõigati. Tähed sain vanaema abiga selgeks „Matsi kalendrist“. Aga need olid gooti tähed. Seal oli palju naljakaid salme ja joonistusi. Siiani on meeles: <br />„Must lehm on korova, <br />kaevutee on doroga, <br />püksinööp on pugavitsa, <br />labakinnas rukavitsa.“ <br />Ei tea, mis aastakäigu kalender see olla võis, kus nõnda vene keelt õpetati. Oli veel ka raamat kodumaa ravimtaimedest, aga seda minu kätte ei antud. Piiblit ei mäleta, aga lauluraamat oli. Ühtki lasteraamatut ei olnud. Saksa ajal tõid sõdurid ajakirju, kus olid vägevad klantspildid ilusatest inimestest. Ja kusagil ema kirstupõhjas olid „Maretid“ peidus. Naabriteks olid meil sõjapõgenikud Tallinnast. Neil oli minust vanem tütar Viive, minuealine Urve ja minust noorem Vello. Vahel käisin nendega mängimas ja muidu külas. Neil oli raamat „Helle-Mai peab poodi“. Võisin seda lõputult lugeda. See oli vahvast tüdrukust, kes vanemate äraolekul poodi röövlite eest kaitses, keerates kõik paberrahad enesele juustesse krunnideks. Eriti vahva oli nendega talvisel ajal peitust mängida. Pugesime peitu voodi alla, riietekappi ja kuhu iganes. Vahva oli sellepärast, et nende asjad olid kõik teistmoodi kui meil taluperes. Kapi otsas oli kollane vineerist ümmargune kübarakartong. See jäi mulle nii meelde, et mõned aastad tagasi ostsin üsna suure raha eest enesele samasuguse. Seisab eriti avalikus kohas – esikus riiuli peal, õieti nagi kohal. See on kallis meenutus lapsepõlvest, sest see aeg Kivimurul jäi õige üürikeseks. <br /><br />Suri vanaisa, peagi vanaema. Jäime kolmekesi. Naabrilastega mängisime poodi. Rahaks olid lepalehed. Neile hammustasime numbrid peale. Noh, et mitu auku on. Lepalehes jäid numbrid kõige paremini näha, sarapuu leht ei sobinud. Kaup oli kivikestest, käbidest, puupulkadest, mis iganes. Riiuleid polnud, aga lett pidi olema. <br /><br />Ega seda mänguaega väga palju polnudki. Ja õigupoolest ei tahtnudki. Tahtsid ju kangesti vanemate inimeste töid teha. Onu kõrval ka puutööd. Teoreetiliselt oskasin juba enne kooli kartulikorvi punuda, hagu raiuda ja palju muudki. Vaja on neid oskusi läinud aga aastakümneid hiljem. Lapsi ei keelatud ühegi töö juurde minemast. Esimese klassi juntsuna ja enne sedagi oli minu „mänguks“ hobusega põllu äestamine ja rullimine. Onu vaatas põllupeenral senikaua pealt, kui mul asi selge. Sõnnikuveo-talgutel oli sõnnikukoorma laudast põllule „kutsimine“ ja tühja vankri lauta toomine just lastele paslik. Kõik hobused muidugi ei sobinud. Parimad hobused valiti. Viljapeksu ajal riisusid lapsed aganaid. See lõhn, mida levitas traktor, müra ja kena kollane põhk... Saime külalastega volilt lihtsalt hullata. Hullamine on ju ka mäng, eks ole! Ja kui uhke tunne oli, kui meiesuguseid töötegijaid kutsuti talgulauda sööma (ei mitte lauda närima, vaid klimbisuppi lihaga, see oli meie kandi traditsiooniline uhkem supp, mida „küladele“ pakkuda). <br /><br />Üks erakordne asi lapsepõlvest on jõukamate talude korraldatud jõulupuud, st „jõulupeod“ külalastele. Eks emmed ja issid (kel neid oli) lubati ka kaasa võtta. Mul isa polnud. Elas jah, naaberkülas üks mees, keda külatädid ikka mulle isaks kippusid ütlema. Aga meil ta eriti oodatud polnud. Onuga võttis viina ja siis arutati üsna pikalt maailma asju. Meie emaga läksime parema meelega toast ära. Ma kartsin teda, sest vintis inimene on ju vastik. Nii et olen joodiku laps, kes tehti enne sõda vanemale naisele, sest see soovis nõnda. Aga kooselu ei soovinud. No vaat' nendel küla jõulupuudel olid kõigile lastele kingitused, tõi jõuluvana. Kostüüm oli enam-vähem jäljendatud ennesõjaaegsete postkaartide pealt, aga võib-olla ka mõisast. Ei tea. Lugesime salme. Ei mäleta ühtki, aga näe lorilaul „Matsi kalendrist“ on meeles. Seal mängiti ka ringmänge. Meeles on „Me lähme rukist lõikama“ ja „Üks peremees võttis naise“. Meil oli ka jõulupuu toas, kaunistatud õunte ja vatiga, küünaldega, mis seisid hõbetatud käbidega jalgades. Aga no need klaaskuulid ja inglijuuksed, mis sõjapõgenikest linnarahva kuusel olid! Neid ei julend mitte ligidalt vaadatagi. Teiste talude kuused olid tagasihoidlikumad, „maa tõugu“. <br /><br />Ühel jõuluõhtul olime emaga Pirita nimelises talus jõulupuul. Oli käre pakane, täiskuu paistis, tähed olid taevas. Tulime emaga käsikäes lume krudisedes mööda hobuseteed (olid ka jalgrajad). Mu pisike süda oli veel hell saadud jõulukingist, ilusast talutoast, headest toitudest (Näh! Praegu veel volksatas midagi sisemuses ja nina läks tatiseks.) ja loetud jumalasõnast. Kirik oli meil kaugel. Rahvas käis jumalasõna kuulamas ühes talus, kus toimetati nn. „lugemisi“. Noh, tulime siis emaga ja ma vaatasin tähti, üks oli õige hele. Mõtlesin, et eks ta Petlema täht ole. Näe, särab meilegi sealt taevast jumala juurest. Aga kus ja kui kaugel on see Petlema linn ja Jeruusalem? Saaks seda kord teada ja näha! Ja tule taevas appi! See tolle öö unistus on läinud täide. Ma poleks seda ilma peal uskunud. Tuleb arvata, et mida soovid puhtast südamest ja patuta, täitubki. Ega ma sellel ajal veel suuremat pattu polnud teha jõudnud. Umbes samal ajal soovisin veel, et ma kasvaksin niisama pikaks kui Miilimaa Salme (oli üks tädi) ja näe kasvasingi. Mõõta pole küll saanud, sest saatus tõi mu sealtkandist ära, sest 1952. aastal suri märtsis mu ema ja augustis onu. Olin üksi majapidamisega. Onu jõudis küll kartulipaneku ajal ühe vanapiiga naiseks võtta, aga see meile elama ei tulnud. <br /><br />Vahepeal olid tehtud kolhoosid. Elu muutus hullusti. Kõik jõid „tinakast“. Ma ei tea siiamaani, mis see on. Poest toodi. Aeg oli vaene. Linnanaabrid läksid linna tagasi. Oli küüditamine. Poeröövlid. Metsavennad. Naabriperre tuli linnarahva asemele mahalastud kommunisti lesk. Mul oli kodus „töömängimist“ täie perenaise eest, sest kõik tööjõulised aeti kolhoositööle. Kõik ilus kadus. Jõulud keelati. Tulid näärid. <br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_170_130.jpg" alt="EFA_I_170_130.jpg" width="287" height="423" /></div>
<br />Üksi kodus olles mängisin vahel tikripõõsa ja aida seina vahel kodu. Laual olid tassi- ja taldrikukillud toidunõudeks. Ilusamad olid toodud rikkama talu aida tagant prahihunnikust. Pere oli kanasulgedest. Pikem tiivasulg oli isa, laiem sabasulg ema, lühemad poisid ja plikad. Suled olid ilusad ja seisid hästi püsti, kui mulla sisse torgata. Nendega sai tipa-tapa kõndida ja nende suu läbi rääkida. Üks nukk, kipspeaga, on mul ka olnud. Ja roosa vineerist nukuvanker roheliste kaunistustega. Väike vanker, nii umbes raamatusuurune. Nukk oli Malle ja ta mahtus sinna sisse. Võisin olla nii 5–6-aastane, kui see mulle linnast toodi. Meie talu sularaha allikaks oli linna kasepuude, munade ja või müümine. Onu ladus koorma peale hobusele, puges kasukasse ja läks. Kaua ta käis, ei mäleta. Tõi suhkrut, alul siiski sahhariini ja muudki. Ükskord siis mulle nuku ja vankri. Aga nii kipsist nukupea kui vineerist vanker kartsid märga. Ja mõne aasta pärast vihma käes nad hukkusidki. <br /><br /><strong>Varasema lapsepõlve mängudest</strong> veel niipalju, et ükskord tulid meile külalised, kes tõid uudiskraamina türgi ube. Väga ilusad kirjud olid. Võtsin nad oma valdusesse, vaatasin ja imetlesin. Kõige ilusama pistsin suhu ja sõin ära. Nii päris palju, ehk lapse peotäie jagu. Ja neid ube ei salli ma siiamaani. Toiduna! Kõlbavad ainult pärleid teha. Mul oli nii-nii paha. Oksendasin. Arvasin kindlasti, et suren. Ema andis „lõngaõli“. Siis raviti kõiksugu hädasid lõngaõliga (lahjendatud väävelhape). <br /><br />Ubadega on mul meeles veel üks „mäng“. Meil toalilli polnud, aga igal kevadel parajal ajal pani ema suure oa potti ja siis tuli see mul taimeks kasvatada. <br /><br />Ja veel oli mu lemmikmäng juba veebruaris, kui päike pilve tagant nina välja pistis, toas onu habemeajamispeegliga „päikesejänkut“ jooksutada. <br /><br />Seitsmeselt läksin Kernu kooli. Sain raamatukogust raamatuid laenutada. Meeldis lugeda ja joonistada. Väga ilus raamat oli „Vaat mis juhtus“ . Imearmsad kassi ja koera pildid. Tahtsin neid pilte oma joonistusplokki, aga polnud läbipaistvat paberit. Hea nõu oli paber petroolise lapiga üle nühkida. Kopeerpaberit mul oli. Nii saingi oma joonistusvihikusse karja kasse ja koeri ja palju muudki. <br /><br />Enne kooliaega ootasin kevadet, sest siis tegi onu mulle pajuvile. Puust taluloomi tegi ka. Aga rohkem mängisin kuusekäbidega lehmi ja männikäbidega lambaid. Sigu polnud, sest need olid laudas, ja kui olidki, siis kivikesed. Palju hulkusin karjamaal lehmade ja lammaste juures, mängisin suurel kivil heinamaal mahlakase lähedal. Kah talu, nagu Tammsaare lapsedki. Aga Tammsaarest polnud ma siis midagi kuulnud. Onne ehitasin muidugi ka. Meiekandi põllud olid kivised, paesed. Neid korjati kivivaredesse. Sinna sisse tegingi onne – tõstsin kive niipalju välja, kuni sain lohu, kust istudes enam välja ei paistnud. Töötasin usinasti. Haiba mõisast sai riigimõis (ma arvan nii) ja päris mõisa moodi oli tal kellatorn. Kellalöökidega teatati tööle minekust, lõunast ja õhtust – kell 9 tööle, kell 6 õhtule. Lõuna oli ka. Ja see kell kostis kaugele. Ja mina tegin oma onne kivivare sisse ka mõisa kella järgi. <br /><br /><strong>1952. aasta</strong> teisest õppeveerandist olin siis <strong>Saksi Lastekodu kasvandik</strong>. Mida me seal mängisime? Eks midagi ikka, kuigi vaba aega oli vähe. Tunnid allkorrusel koolis, peale lõunasööki tund näputööd, siis õppimine järgmiseks päevaks. Peale õhtusööki tunnike oli mängudeks. Enamasti kamandati kõik saali ja kasvatajad organiseerisid laulumänge ja tantse. Sealhulgas ka „Me lähme rukist lõikama“ ja kõik sellelaadsed. Pioneeride toas olid lauamängud, male, kabe. Ei puudunud „Reis ümber maailma“ ja „Tsirkus“. Proovisin ka. Kaarte mängida ei tohtinud, aga kellelgi olid „Musta notsu“ kaardid. Seda võis. <br /><br />Joonistasime palju pabernukke. Tuli ajakiri „Siluett“ , sealt hakkasime šnitti võtma. Säilinud on mul tolleaegsed nukuriided, aga nukk on uus, sest mu tütred kaotasid nuku kuhugi ära ja asendasid kt.-ga. <br /><br />Suvel oli mängimiseks aega rohkem. Siis oli hommikupoole töö, õhtupoole vaba aeg. Meil oli gong. Selle löökidega anti meile teada, mida teha, kelli meil ju polnud. Ega lastekodul mänguasju polnud. Mõnedele toodi kodust hüppenöör vms. Teinekord leidsime nöörijupi ise kusagilt. Hüppenööriga sai mängida hüppenöörikooli. Palle ka leidus pallikooli jaoks. Rahvastepalli ja jalgpalli jaoks oli pall lastekodu poolt. Mädamuna mängisime. Keksu ja matsu, kapsavarast, ukka-ukka, mina prii, luurekat ümber mõisa. Noamängu jaoks ei pidanud olema nuga, keegi kusagilt mingi poldi ikka leidis, mida otsapidi maasse sai lüüa. Ega me tubadesse mingeid jamasid asju ei tohtinud tuua. Peitsime õue ja parki ja trepi alla. Kivikool ja tüdrukute plaksumäng, laevade pommitamine. Tüdrukud olid kirjavahetuses teiste lastekodude tüdrukutega. Fotosid polnud, aga saata taheti pilte enesest. Siis joonistati ise peegli järgi. Poisid ja tüdrukud eriti koos ei mänginud, peale pallimängude muidugi, st. meeskonnamängude. <br /><br />Sai otsa see lastekoduaeg. Läksin Jänedale tehnikumi. Seal õppisin ära kaardimängu, aga mulle ta väga külge ei jäänud. Turakat, viit lehte ja potkitnoid vahel igavusest, aga ega igav polnud selles eas pea kunagi. <br /><br />Edasi agronoomiks, siis mehele. Lapsed said mänguasjadega üle kuhjatud, mängumaja ehitatud. Eks nad ikka mängisid (kahekesi tüdrukud, viieaastase vahega) poodi ja kooli ja kodu, posti kandsid laiali. Postkast oli õunapuu tüve sees olevas augus. Sinna viidi „kirju“. Õpetasin neile küll mõned oma nooruse mängud, näiteks Trips-traps-trull jne. <br /><br />Siis läksin pikaks ajaks algklasside õpetajaks. Seal tuli lastega üsna palju mängida, sest andsin ka kehalist kasvatust. Kirjeldan neid mänge lisalehel. Tulid lapselapsed. Nende mängudest tean vähem. Aga ehitasime tütretütrega rabasaarele onni. See on seal püsinud 20 aastat. Nüüd näitab lagunemise märke. Sinna on tehtud palju igasuguseid matku ja piknikke. Siis sain lastelastele (neid on 2 poissi, 2 tüdrukut) sahkerdada oma vana piimapuki baariletiks ja ühe furgoonauto kasti kaupluseks. Oi, nad mängisid ja sisustasid seda poodi väga tõetruult. Kõik kohvi- ja makaronipakid läksid käiku ja palju muudki. <br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA-15291-53169-30840.jpg" alt="Pood_furgoonis" width="446" height="309" /></div>
<br />Noorima tütrepojaga ujutasime kevadeti omatehtud laevu. Nimed olid igavesed vahvad neil, aga nüüd on laevad ammu mädanenud ja nimed ununenud. <br /><br />Olin kultuurimaja direktor. Siis tuli mängida rollimänge, pulmaema näiteks. Aga ka pulmamänge. Ei meeldinud mulle. Kahemõttelised ja nilbevõitu asjad. Kasutasin rohkem tutvumismänge, kus uued sugulased said öelda, kes nad on. <br /><br />Raamatukogu juhatajana korraldasin ka rollimänge – kirjanduslikud kohtud oli väga minev kaup. Siis oli raamatuid palju, sai mitmetele laenutada ja paluda rollidesse. Siis püüdsime raamatu sisu vaidluse teel avada poolt- ja vastu-tegelaste suu läbi. <br /><br />Korraldasime lastelaagreid. Laagris armastati mängida pimesikku ja ass-ass, tagumine paar välja. Pall pidi alati kaasas olema. <br /><br />Sõltuvusse olen sattunud monopolimängust. Joonistasime ise mänguvälja, mõtlesime firmad, tegime rahad. Et lastest rahu oleks, tegin neile omaette mängu. Vanem tütar ütles ükspäev, et see peaks tal alles olema, aga „kultuurikihi“ all kusagil. <br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_170_162.jpg" alt="Isetehtud_monopol" width="459" height="324" /></div>
<div style="text-align: center;">Isetehtud "Monopol"<br /><br /></div>
Arvutimänge pole ma mänginud, lihtsalt ei huvita. Hulgun selle aja parem looduses maha või teen näputööd. <br /><br />Viimase rollimänguna olen olnud vanaperenaine Vabaõhumuuseumi üritustel ja mänginud lastega vastavalt üritusele ja aegkonnale. Need on olnud rahvuslikud mängud – sulase leivakoti tõstmine, „lõnga“ kerimine pulgale, looga alt pugemine ja muu sarnane. Nuputamiseks annan „Viru värava“ kokku panna. Kui moodi läks Rubiku kuubik , õnnestus see mul Bulgaaria-reisil hankida purgi lahustuva kohvi eest kusagil kaheksakümnendatel. Aga kokku ma seda ei saanudki rohkem, kui ühe külje. Lapsed olid nutikamad. Kui hakkasid levima pusled, siis meie peres oli suurim ja järjekindlam tegija pereisa. Kui lapsed tüdinesid, sai tema lõpetada. Ta oli püsiv ja rahulik. Mina olen selleks liiga kärsitu. <br /><br />Mu tütred mängisid meelsasti nukkudega – mida suurem, seda uhkem. Mina tundsin rõõmu nende nukkudele riideid õmmeldes. Lastekodust saadud oskustega õmblesin enesele ja tüdrukutele pea kõik riided ise. Asi see siis polnud nukkudele täiuslik garderoob teha. Õmblusmasin „Singer“ oli ema vähene pärandus tütrele. See on mind elus palju aidanud ja läbi aegade minuga jäänud. Nüüd on ta vanema (50-aastane) tütre valduses. Teine ese emast on veel – heegelnõel villase lõnga jaoks. Mu kodu jäi ju minust maha, esemed ka. Vahel olen kahelnud, kas olengi oma lastele olnud hea ema. Peremudel eeskujuks mul ju puudub. Aga kõiges, mis minust on saanud, on „süüdi“ raamatud. Armastan kohutavalt lugeda ja eks loetud olukorrad annavad ajule mingi signaali toimetulemiseks. <br /><br />Nukuriietest veel. Kui kõik pisikesed plikad hakkasid Barbisid igatsema, oli meie peres parajas eas meie esimene 1982. a. sündinud tütretütar. Kusagil 5.–6. klassis sai ta oma tädilt (minu Soomes elavalt nooremalt tütrelt) kingiks Barbie. Oma hea sõbrannaga hakkasid nad sellele tillukesele nukule riideid õmblema. Elasime siis kolhoosi keskasulas kortermajas. Kõik õhtud peale kooli munserdasid nad endi käsutusse saadud „Singeriga“ ja kaltsukotiga nukuriideid. Moenäitus oli rahvamajas nende loomingust. <br /><br />Olles õpetaja, hakkasin igalt poolt ostma igasuguseid nuputamismänge. Neid on praegugi terve kotitäis alles (Vähk, nagu ma olen, on ju hoidja). Kasutasin neid tunni lõpus premeerimiseks tragimatele. Niisugune osavus ja nuputamine meeldis õpilastele väga. Üks lapsevanem tegi traadist terve hulga nn. „lahtivõtmismänge“. Sealt see kogumine alguse sai. Hiljem oli taolisi ka poest saada. Kui peaksin kõiki neid kirjeldama, istuksin kevadeni siin köögilaua taga küdeva pliidi kõrval. Aga praegu on lähenemas alles uusaastaöö. <br /><br />Meeldisid mullegi lapsepõlves peitepildid, kus tuli etteantud tegelast otsida. Esimest korda nägin sihukest vigurit kusagil 8–9-aastasena, kui pinginaabrilt sain lugemiseks mingi kirjasõna, kus tegelaseks oli vahetevahel Eesav Edvard Puuslik. Ehk olid kokkuköidetud ajakirjad? Aga mis, ei tea. Seal oli ka peitepilte. Oma tütardele hakkasin ka neid „ette söötma“. Linnast sai osta mingit Tšehhi ajakirja (mis ta nimi nüüd oligi?), seal oli lastele nurgake, kus sai numbrite järgi värvilise pildi teha ja muudki. <br /><br />Mida paganat ma siin „vahutan“. Te kogute ju mänge. Aga mina räägin kolme põlvkonna eluloo ära. Juba on kutsutud neljandat põlvkonda hoidma. Esimesed poisid (õe ja venna lapsed) saavad jaanuari alguses viieseks. Ja nende mängud minu viieaastase-mängudega võrrelda ei anna. Aga vahet on ligi 70 aastat. Noh, ütleme, et pea 100 aastat. Sajand siis, liialdustega! Relvad ei puudu kindlasti nende mänguasjakastist, igasugused autod ka mitte. Suurem jagu plastmassist. Linnalapsed. Mu kolmekümnene tütrepoeg on oma pojaga küll palju puust ja muust, koos pojaga muidugi, valmis kopsinud. Aga iseseisvalt see poiss suurt ei mängi, kui teda hoidmas käisin. <br /><br />Kui ma praegu oma märgusõnade „spikrit“ vaatan, siis loetletud mängud pole uued. Olen pea kõiki kusagil raamatutes kohanud. Kas peaksingi kirjeldusi lisama? See minu kirjatöö pole mingi uurimus, vaid meenutuste jada. Ja siingi on liiga palju vahtu ning alailma tuleb meelde, et oo-jaa, seda me mängisime ju ka. Eriti lastekodu ajast. Näe, praegugi välgatas – me pidime läbi aasta lõunati magama. Aga uni ei tulnud, kuid rääkida ei tohtinud. Siis rääkisime sõrmede keeles. Sõrmede ja näo kasutamisega moodustasime tähti ja sõnu. Kusagil olen näinud seda ka trükituna, aga siia üles joonistada ma seda ei suuda. Kes teab, ehk on mõni täht meelest läinudki. Suhtleme praegugi igal aastal augustis kaaslastega, käime võimalusel igal aastal augustis Saksi mõisa jäänustel koos. See polnud halb aeg, kui mina olen suutnud inimeseks kasvatada kaks last ja mul on kuus lapselast, neil omakorda viis last. <br /><br />Veel pole ma rääkinud anekdootidest. Lastekodus rääkisime neid üsna palju. Õhtuti enne uinumist, aga mujal ka. Kel kohta oli, kuhu minna, sai vahel koju käima. Minagi sain lahke külanõukogu sekretäri abiga kuuendas klassis olles esimest korda koju. Siis elas seal onunaine. Sekretär tuli Tallinna vastu. Tagasi tuli tulla omapäi. Mäletan veel endist Tallinna kesklinna, kui kaubamaja polnud ja bussijaam ning täika olid ja tsirkusetelk ka. Bussijaamast tuli rongijaama jõuda, Tapale sõita ja sealt jalgsi 10 km Saksi. No ja nende koduskäimistega tulid siis kaasa uued anekdoodid ja muud jutud. Eks anekdoote ole kogu aeg räägitud. See on ju ka mäng, ajaviide. Nagu mõistatusedki. Neid me küsisime ka. Ja laulud. Suuremad tüdrukud laulsid alatasa. Ja vene keeles veel. Mina laulda ei osanud, aga sõnad jäid hästi meelde. Luule meeldib mulle tänapäevani. Olin siis kodus nii umbes teise klassi lapsena varakevadisel ajal mänginud lauljat ja rõkanud nii, et küla kajas. Istunud pinumaal haovirna otsas, et kaugemale kostaks. Kahjuks valel viisil. Endised „külatüdrukud“ tuletavad seda vahel meelde. Ise ei jaganud ma sellest ööd ega mütsi. Teist korda tuli kange lauluisu peale lastekodus nii umbes 6. klassis. Sain raamatukogust lauliku, läksin üksinda alla õppimisklassi ja kukkusin järjest laule läbi võtma. Õnneks mitte nii kõvasti. „Me laiuval Volgal…“ ja mis nad siis kõik olid. Raadiot me kuulasime läbi häälekõvendaja, telekas tuli punanurka palju hiljem. Esimest imeasja, pildiga raadiot käisime kogu lastekoduga vaatamas Moe piiritustehases. See on poolel Tapa teel. No aga seda minu laululugu kuulis ikkagi läbi ukse minu armas rühmakasvataja ja edaspidi pole laul minust välja kippunud. Mees oli mul aga külapillimees, akordioniga. Vajadusel häälestas klaverigi. <br /><br />Siis sõnamängud. „Mina ka“ näiteks. See vana tuntud lugu, et meelitasid kellegi midagi ebameeldivat tegema, et kõik naerda saaks. Seaga koos künast sööma jne. „Vanaisa vanad püksid“, kus vastad ainult küsimise peale ühe lause, mis enne kokku lepitud. Vastaja naerda ei tohi. Või siis „lõputa lugu“: „Too vett.“ – “Millega?“ Jne. Oli meilgi kõigil peas: kell üks – muna küps, kell kaks – karnaps jne. <br /><br />Bi-keel oli tüdrukute värk, poisid seda eriti ei kasutanud. Seda teab vist iga naisterahvas. Või kas noored teavadki, neil ju arvutikeel, mida meievanused ei mõista. Lisada tuleb siis bi-silp (kui seda kirjatükki peaks keegi lugema nii umbes 100 aasta pärast): „Sibina läbihed koobili – Sina lähed kooli“. <br /><br />Nimede lugemisi narrimiseks kasutasime meiegi. Võtan näiteks enese nime: <br />„Age aa apataa <br />averiku assist kuku <br />assi ja assi.“ <br /><br />Püüdsime teha ühe-tähe-salme – kõik sõnad algasid ühe tähega. Tuntuim oli: „Pisike punase peaga poiss palus: „Pai papa, pane pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale!“ Pai papa pani pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale. Pisike punase peaga poiss purjetas punase paadiga.“ Võtsime teisi tähti ka algusesse ja proovisime lugu teha. Kellel kõige rohkem sõnu ja mõte ka enam-vähem olemas, oli võitja. <br /><br />Liisulugemisel kasutasin rohkem salmi punaste pükstega politseist, sest see tundus naljakas. <br />„Punaste pükstega politsei <br />ütles mulle „idi domoi“. <br />Mina ei mõistnud seda keelt, <br />pöörasin selja, näitasin keelt.“ <br />Keelt läks mängust välja. <br /><br />Tuntud Inglismaa võtme katkimurdmise lugu oli ka sagedasem. <br />„Inglismaa oli lukku pandud, <br />luku võti katki murtud. <br />Mitu seppa seda parandavad, <br />seda ütled sina, vana tatinina!“ <br />7 või 8 või 11. Tatinina ütleb numbri ja alates tatininast loetuna saadab mängujuht vastava numbri saanu minema. <br /><br />Pandilunastamismänge mängisime vähe. Ei tule enam naljakaid lunastamisi meelde ka. Kui ehk „ninaga lund tuua“. Loll, kes oma ninaga tõi, tuli tuua kinganinaga. Hanekstõmbamisi sai ka kasutada ainult ühe korra, varsti teadsid tulemust kõik. Sügisel enne kooli, kui väikelastekodudest uued lapsed tulid, siis neile sai küll pakutud et pane hobune jooma, st. pista oma sõrm pakkuja ristiasetatud mõlema käe esimeste sõrmede vahele tekkinud pilusse. Sai siis pisikese rumalukese sõrme pöidlaküünega surutud ja oma sõrmed tugevasti koos hoitud. <br /><br />Poisid muidugi näitasid neile Riia linna. Küsisid: „Kas Riia linna tahad näha?“ – „Jaa.“ Läksid siis vastajale selja taha, asetasid oma pihupesad vastaja kõrvadele, sõrmeotsad ülespoole, ja tõstsid vastaja nii kõrgele kui ulatasid. Kasvuvahe oli oluline. Ei olnud uustulnukate sisseelamine meilgi kerge. Liiga raske ka mitte. <br /><br />Üldiselt olime üsna sõbralikud. Aga eks ikka noriti, pandi hüüdnimesid. Urmas Vaino (lugupeetud saatejuhi) vanaema oli meil kasvatajaks. Tema ema omakorda pesupesijaks. Pesi kõik meie 70 lapse voodilinad ja pesud üksinda ära. Ilma igasuguse pesumasinata. Ainus abivahend oli pesukompressor – pika varre otsa asetatud potikaanetaoline aukudega asi. Sellega luristas põranda sisse valatud pesuköögi vannis pesu läbi. Torude kohal kuivatas ja pesurulliga „triikis“ suuremaid asju. Pisemate jaoks oli triikraud. Käisime tal abiks. Või kus me abiks ei käinud? Igal pool, abimajandis lehmi lüpsmas ja suveti karjas ka. Aga pesurulli suurte kividega meeldis meile kangesti lükata. Ikka „sulle-mulle, sulle-mulle!“ <br /><br />Aga kasvataja Vaino oli üsna kuri. Temalt võisid sakkida saada asja eest või asjata. Õnneks ei olnud ta minu rühma kasvataja. Meie rühma kasvataja oli hea, ilus ja noor Astrit Oksmaa. <br /><br />Pika elu jooksul on tõesti palju tulnud mängudega kokku puutuda. Ju ma siis olen sihuke lapsemeelne. Elu ongi mäng. Kõike võib võtta mänguna, olla pisiasjade üle rõõmus ja õnnelik. Ega muud seepärast mööda külgi maha jookse. <br /><br />Ei ole ma rääkinud suurtest kolhoosipidudest, kus ka mängiti. Tunti end lapsena. Suvised külvilõpupeod kusagil roheluses, kus auras supikatel ja käisid „murumängud“. Pruuliti tubli laar õlut. Noored mehed „viskasid leiba ahju“, „kaalusid soola“, „tõstsid aastast leivakotti“, „maadlesid mustlast“, „tegid kahurit“. Sirge palk aeti püsti, sinna tippu viinapudel. Aga paar meetrit enne tippu määriti palk õliga. Nii oli raskem ronida. Köievedu ja sangpommitõstmine. Telgid olid üles seatud, kes lühikeseks suveööks koju minna ei viitsinud, pikutas telgis. Puhvet töötas öö läbi furgoonauto kastis. Ehitusbrigaad tegi poeplatsile tantsupõranda. Ööbikud laulsid kõrvalolevas võsas. Paar-kolm aastat oli pidu ühes kohas, siis valiti uus paik. Aga see oleks juba omaette teema, nagu ka pulmamängudki. <br /><br />Tegin mängukirjelduste nimekirja, allpool kirjeldan mõnda huvitavamat ehk. Mädamuna, keks, mats, kapsavaras, ukka-ukka mina prii, laevade pommitamine, trips-traps-trull, tüdrukute käteplaksumäng ja veel mõned on läbi aegade enam-vähem muutumatud, kui ehk väikeste variatsioonidega. <br /><br />Et asi vähe selgem oleks, lisan mõned aastaarvud ja kohad. Kuni 1952. a. novembrini olin Harjumaal Kernu külanõukogus Kustja külas Kivimuru talus. Sealt edasi kuni 7. kl. lõpetamiseni 1955. a. kevadel Tapa rajoonis Saksi lastekodus. 1955. a. sügisel vabatahtlikult-sunniviisil läksin Jäneda Põllumajandustehnikumi Tapa rajoonis. Õppisin agronoomiks. Mina tahtsin Tallinna Kergetööstustehnikumi, kasvõi mõnda tööstuskooli õmblejaks. Ei lastud – Jäneda oma rajoonis ja hea ligi silma peal hoida. Jäin edasi lastekodu arvele. Lõpetasin selle 1959. aastal. Tulin tööle (suunati muidugi) Tapa rajooni Arengu kolhoosi, st. Albu kanti. Ja siis jäingi. Kõrgemat haridust pole, aga Jäneda haridus on nii hea, et kõlbas põllumehi kamandada, kultuurimaja juhatada, koolis lapsi õpetada, raamatukogu hoida. Aga kirjandust õpetas meile kirjanik Veera Saar, Arnold Rüütel ja veel mõned kuulsamad vennikesed on ka seal haridust saamas käinud. Olen kõigega rahul. Jäneda on siiski põrgulikult ilus koht. Ja lapsest inimeseks saamiseks parim paik. <br /><br /><strong>Luurekas</strong> <br />Sõjamäng põhimõtteliselt. Mängiti suure hoone ümber, lastekodus siis mõisa ümber. See maja sobis suurepäraselt, sest nii ees, taga kui lõunapoolses otsas olid mõnusad väljaehitised. Ühestki uksest sisse minna varjumiseks ei tohtinud. Võistkonnad olid väikesed – 2-3 last. Oli kapten. Mõlemad võistkonnad valisid maja teineteisele hästinähtaval küljel majanurga, kus siis võistkond oli rivis, kaptenitel käsi tõstetud. Mõlema kapteni käelangetamise peale oli mäng alustatud. Nüüd asuti luurele, et vastaseid maha lasta. Lask toimus ettesirutatud käega ohvrile osutades ja öeldes: „Põmm, Anu!“ või „Põmm, Anti!“ Piisas vastase nägemisest ükskõik kui kaugelt. Peitumine pidi olema maja lähiümbruses. Liikumine võis olla kas vaenlasele vastu või ka seljataha hiilides. Mõte oli varjata ennast ja tabada vastast. Mingeid vahendeid käes ei pidanud olema. Mõnikord haarati pulk pihku revolvriks. Mu oma lapsed sõpradega ja Albu kooli lapsed sellest eriti huvitatudvõi vaimustatud ei olnud, aga siiski mängiti. Nähtavasti polnud nii sobivat hoonet kui Saksi mõis. <br /><br /><strong>Pallikool</strong> <br />Oli vaja siledat seina ja pisikest mõnusat palli, mis hästi põrkaks. Maa seina ees pidi olema sile. Saksis meil selleks eriti palju kohti polnud. Sobis põhjapoolne mõisa ots, sest sealt läks laiem tee läbi. Parim paik oli majaesine veranda plaatpõrandaga. Seina oli seal vähe – kolmest küljest aknad. Kuna mäng ei vaja tugevaid viskeid, siis vahetevahel õnnestus seda paika kasutada, kuni mõnele vahele jäid ja ära aeti. Osavõtjaid vähe: 2–4. Kordamööda apsuni. Visked: joone tagant lihtsalt vastu seina, maas põrgatamisega vastu seina, seinalt mahakukkumisega kinni püüda, plaks teha ja siis püüda, kaks plaksu ja püüda, üks plaks ees ja teine taga ning püüda, viuhti! ringi pöörata ning püüda, ringi pöörata, plaks ning püüda, plaks ülestõstetud parema põlve alt, sama vasaku põlve alt, siis mõlema alt ja püüda. Alguses tehti kõik läbi kolm korda, siis kaks ja lõpuks üks keerd. Levis ka Albu koolis. <br /><br /><strong>Noamäng ehk maa mõõtmine</strong> <br />Rohkem lastekodupoiste seas kasutatud. 2–3 poissi leidsid kusagilt pehme, tallatud rohuta platsi. Kellelgi oli nuga või polt. Tõmmati suvaline ring nii 1,5–2,5 m läbimõõduga. Loositi järjekord. Maa tuli jaotada enne pooleks. Kolmeks oli raske jaotada, seepärast mängiti enamasti paarikaupa. Valiti maa. Esimene asus oma maale ja viskas noa vastase maale maa sisse püsti. Kui püsti ei jäänud, läks viskekord vastasele. Kui jäi, sai viskaja enesele tüki vastase maast. Ta pidi ühendama noaaugu koha oma maaga vastase piiri ühendades. Vana piir kustutati jalaga. Uus piir oli sopiline ja läbis noaaugu kohta. Nüüd viskas vastane, asudes jalgadega (või jalaga) oma maal ja nähvas tükikese naabri maast. Mäng kestis, kuni üks võistlejaist ei mahtunud viske sooritamiseks oma maal seisma. Albus ei mängitud. <br /><br /><strong>Kivikool</strong> <br />Tüdrukud mängisid. Oli vaja 5 parajat, mitte liiga lamedat kivikest ja osavaid käsi. Kive püüti haarata maast ja kasutati kivide maandumist käeseljale. Variante palju, kuid meil oli lemmikuks niisugune. 5 kivi poetati sõrmede vahelt nt. lauale. Valiti üks sobiv kivi viiest, visati õhku ja püüti maast haarata üks kivi ning õhust tulev kivi kinni püüda. Esialgu üks korraga, siis kaks, siis kolm, lõpuks kõik neli. Järgneb kahe kivi üles viskamine ja ülejäänute püüdmine, siis kolme. Sama järjestus, aga püüda tuli mitte pihuga, vaid käeseljaga. Kes apsu tegi, alustas otsast peale. Kivimänge mängisid ka Albu lapsed meelsasti. <br /><br /><strong>Hüppenöörikool</strong> <br />Seltskond kogunes, otsustati järjekord. Hüppamisviisid olid kindlad. Hüpati apsuni. Jätkati poolelijäänud kohast. Kõik võisid hüpati läbi 10 korda, või ka 5. Nii nagu kokku oli lepitud. Alustati koosjalu, siis vasak jalg ees, parem jalg ees, paremal jalal, vasakul jalal, enne hüpet käed risti. Kõik see kordus nii, et nööri keerati selja poolt, s.o. hüpati selg ees. Mõnikord võisteldi ühe hüppeviisiga kõige rohkem kordi saava võidu nimel. Vahel seoti kaks nööri kokku. Üks tüdruk asus ühte ja teine teise nööri otsa. Nööri keerutati ja hüppaja hüppas kordade peale. Näiteks pidi jõudma sajani. Aps katkestas, asus järgmine. Jätkati pooleli jäänud numbrit. Lastekodu tüdrukute meelistegevus. <br /><br /><strong>Trepikool</strong> <br />Lastekodu ees oli mitmeosaline õuetrepp. Trepiservad olid laiad, libedad. Kes kooli mängida ei tahtnud, lasksid servadel „pepuliugu“. Siis olid väiksemad poisid ja tüdrukud koos mängimas. Valiti mängujuht. Mängima sai niipalju, kui mahtus alumisele astmele istuma. Mängujuht peitis selja taha käed ja küsis mängijaile ettesirutatud rusikas käsi ulatades: „Kumbas käes on kivi?“ Õigesti vastanu sai järgmisesse klassi. Edaspidi tuli „õpetajal“ kõndida trepil üles-alla, et kõiki klasse küsitleda. Vahel lihtsustati, ei küsitud midagi, lihtsalt ulatati ettesirutatud käed ja vastaja lõi kerge plaksu õpetaja käe pihta. „Istumajääjad“ väljendasid vigurdades oma pahameelt tugevama löögiga või ei vastanud kohe, vaid viivitasid, teeseldes mõtlemist jne. Ka Albu koolis on mõisa ees pikk trepp. Õpetasin oma lastele sealgi vahetundi või muidu ooteaega sama mänguga täitma. Sinna kõrvale tuli kummikeks, mida meie lastekodus veel ei tundnud.
<strong>II osa</strong> <br /><br />Neid „harilikke“ lastega mängitavaid mänge on ju nii palju. Koolis töötades sai neid ju igal moel kasutatud. Küll kehalise tundides, matkates jne. Enamasti meeldis mulle käigu pealt välja mõelda sündmustik ja siis see siduda teatud sobiva tegevusega. Stsenaarium siis. Näiteks nii: läksime metsateed pidi (lapsed tõstavad käed kõrgemale ja madalamale, ise paigal sammudes – puud on ju kõrged okaspuud ja madalamad lehtpuud ning võsa). Siis märkame hiirekest. Piiksume ja laseme kummargile, et hiirt vaadata. Mitu korda kohe. Siis kohkume, sest näeme suurt kollast kassi. No ja siitpeale mängime kassi ja hiirt jne. Läksin kooli 1976. aastal. Sealtpeale siis olin õpilastega algklassidest ehk 15 aastat või nii. Edasi tegelesin tööõpetusega. Aga neid koolis kasutatud mänge pole mõtet loetleda ja kirjeldada, sest need olid igal pool ühesugused: rahvastepall, mats variantidega, hobune (nöör ümber „hobuse“ õlgade ja kaela tagant läbi, ohjad paarilise pihus) jne. Ja veel – rahvuse-küsimust pole seal, kus mina olen elanud-olnud kunagi tekkinud, sest meil pole paduvenelasi elanud. Pikk ja lohisev sissejuhatus, mis andis aga tõuke, et hakkasin üldse seda lugu sünnitama, oli 9. jaanuari „Maaleht“ ja sealne „Piibujutt“. Muidu ma arvasin, et olgu, ei kirjuta midagi. Kõik ju teada-tuntud mängud, harvematest asjadest sai mõnda juba eelmises kirjatükis kirjeldatud ka. Aga seda „Maalehe“ tükki lugedes plahvatas, et jaah! Meie lapsed on ju ka tööd mänginud, täiskasvanuid matkinud ja sealjuures ikka tõepoolest tegelikku tööd teinud, raha saanud. Sellest kirjutangi. Lapsed mängisid selles loos padjaga seatapmist. Padi puru, voodi märg, pahandust palju. Lapsed 6-aastased, aasta ehk 1953. Pahandus suur, keretäis soolas. „Keretäiest jäid lapsed seekord ilma, sest ema arvas, et kui lapsed tööd mängisid, siis peavad neist ka tööinimesed saama.“ Siinkohal tahaksin rääkida 1976. aastal loodud „Tammsaare Suvemalevast“ ehk „Vargamäe Suvemalevast“. Rahvas kutsus meid ka kaalikamalevaks, kaalikakrattideks. Mina töötasin selles 16 aastat. Parimatel aastatel oli meil lapsi üle 80. Linnasugulased toodi ka maale tööle. Elati kodudes. Lõunasöök kolhoosi sööklast. Tööd 4 tundi päevas. Pealelõunasel ajal vastavalt ilmastikule ujuma, matkama jne. Alustasime juuni alguses, lõpetasime juuli keskel. Selle aja oli buss meie käsutuses – viis kaugematele põldudele, ekskursioonidele. Oli ühtne vorm (mütsid, T-särgid vm.), embleem, tunnuslause, aukirjad (millele maleva lõppedes märgiti iga lapse poolt rohitud kilomeetrid). Vanusepiiri polnud, suuremad käisid abiks heinatöödel ja võsa raiumas, väiksemad, kes veel kõblast hoida ei suutnud, kandsid mannerguga vagusid pidi vett joogiks. Lõpuekskursioonidel käisime kaugemal – Karjala, Leningrad, Läti, Leedu. Väiksemad lähemal. Lõpulaager oli Matsi rannas Pärnumaal. Lapsed said palka. See töö oli ju vastik ja raske. Vaod pikad (ükskord mäletan – 700 m). Aga üksteise õlul ja kambavaimuga sai hakkama. Et töö pole meelakkumine, selle maitse said suhu kõik. Ja selle ka, et tubli töö väärib tunnustust. Meie malevas olnud on praegu juba vanaisad-vanaemad, emad-isad! Kiidavad malevat ja kurvastavad, et nende lastel pole seesugune asi võimalik. Kuigi jah, mingi puhkelaager paar aastat on juba olnud. Ega siis sellel „õudsel nõukaajal“ polnud ju inimesed ainult halvad. Me mõtlesime välja ja soovisime ainult head. Lapsed on alati tahtnud teha tegevusi, mida täiskasvanud nende lähiümbruses teevad. Mina „tegin“ mõningaid kohalikke ajalehti. Minu tänaseks 26-seks saanud Triinu hakkas ka „ajalehetoimetajaks“. Viis neid meie küla rahvale koju. Tõsi, rahvast pole meie külas palju. Koos täditütrega tegid ka „Kodulehte“. Triinu on minu lapselaps. Minu oma tütred pole kunagi lasteaias käinud. Olin kodus ja maksin kui tööpõlgur kõrgendatud põllumajandusmaksu oma 0,6 ha aiamaa eest sinnamaani, kui vanem tütar läks kooli ja mina tööle rahvamajja. Siis kolisime perega ka korrusmajja, sest muidu oleks kool kaugele jäänud. Mare oli 7, Lea 5-aastane. Asula oli puude vahele metsatukka ehitatud Männi, vähem kui kilomeeter eemal koolist, töökojast, sidest, arstist kontorist, teenindusest. Suuri maju tuli üha juurde ehitada. Meie maja oli kolimise ajal kolmas. Kolhoosi lõppedes oli neid 10, osa kolmekorruselised. Lisaks veel ühepereelamus, kus veetis oma lapsepõlve ka suusakuulsuseks kasvanud Jaak Mae. See oli üks ilusamaid kolhoosi keskasulaid. Lapsi oli palju. Mängimiseks olid õuedes ronimisredelid ja liivakastid. Majaelanikud hoolitsesid oma õuede eest, koristasid, paigutasid pinke, istutasid lilli. Laste meeliskoht oli liivakast. Seal siis mängiti traktoriste, autojuhte, ehitajaid, keda aga lähikonnast teati. Ja nimeliselt ikka tuttavaid. Jaagu ema on rääkinud, et vahel ei tahetud väikest Jaaku mängima võtta, öeldud, et mis Valdvee, Kalju sa oled, kui ei oska 150-ne häältki teha. See oli üks võimsam traktor tol ajal. Hiljem tulid KAMAZ-autode ja K-700 juhid meie liivakastidesse. Ja ikka nimelised. Talveti ehitasid lapsed ise lumelinna. Oli vist kusagil 80-ndate alguses, kui nende kamp sai kass-Arturi käpajäljega aukirja tubli lumelinna eest. Meie maja taha tegime mitmel talvel liuvälja. Pisikene ta oli ja öösiti tuli teda kasta. Lumelinna tuli ka aidata ja juhendada. Kõik niisugused ehitised olid korteriakendest nähtavad. See distsiplineeris lapsi ja õnnetuse korral keegi ikka nägi ja läks appi. Ahistamise mõte oli sellel ajal õnneks tundmatu ja keelata võis ka võõraid lapsi, mitte ainult omi. Ühel aastal tehti uudismaad suurema metsaga alale. Sealt saime teha tasuta palju küttepuid. Lea (praegu 45) sõpradega ja muidugi täiskasvanute abiga ehitas puuriitade sisse elamise. Mitmetoalise. Põhisissepääs oli katuse kaudu luugist. Väikese redeliga ronisid. Kuna puuriidad olid õuetee lähedal, võis nii mõnigi mööduja kuulda kõnelevat puuriita. Päris kõiki sinna ei lubatud, Jaak igatahes oli lubatute hulgas. Vahepeal tuli lastele peale kõnepidamise maania. Tehti õue sinnasamasse puuriitade kõrvale nn. koosolekuruum, st. pingid ja kõnepult. Eks siis oli kolhoosi üldkoosolek (kui kuulajaid rohkem oli) või juhatuse koosolek või parteikoosolek. Aga puldis nad käisid ja kõnesid pidasid. Niisuguseid, et naera surnuks. Puuriidamaja pidas vastu mitu aastat. Proovisin hiljem lastelastele Alttoa talus samasugust puuriidamaja „pähe määrida“. Läks küll asjaks, aitasid laduda jne, aga sissepääsuks oli ukseava. Lapselastega on meil olnud üldse teistsugused mängud, kui ehk siia kirja panna sobiks. Mõni asi kestab siiani, ehkki laps sai 15. 01. 2013 20-aastaseks. 2004. aastal lõime Jüriga koos Alttoa armee. Need samblapead tuli välja mõelda puuistikute kaitseks. Et lumelükkamise ja muude töödega nad ohvriks ei langeks. Paned kepi püsti, keegi ei arva sellest midagi. Suud neil küll pole, sest rääkida nad midagi ei tohi, küll aga näha. Suu (liudikseenest) on ainult kaptenil, et käske jagada. Veebruaris 2004 oli neil esimene lahing. Talu noorkari pääses lahti ja muidugi tuli samblapäid puskima (armees oli ~30 sõdurit). Oli 2 surnut ja 5 haavatut. Neid „sõdureid“ kasutan siiamaani, aga nüüd ei aita 20-aastane Jüri neid teha ega neist lugusid rääkida. Jüri oli üldse kange luguderääkija. Kord küsis ta, et mis siis saab, kui looduses hulkudes tuleb häda peale, aga paberit pole. Noh, et võta midagi, mis juhtub käeulatuses olema. Aga, kui on ainult kõrvenõges? Eks pühi, kui heaks arvad! Jüri sai sellest nalja kauaks ajaks. Saab teda siiani vahel aasitud selle märgusõnaga. Koos Jüriga pidasime botaanikaaeda. Mitmel suvel tõime sissesõidutee äärde lattaia alla ümbritsevast loodusest taimi kasvama. Panime pulgad nimedega juurde. Oli meil neid lõpuks üle 70. Eneselgi oli huvitav jälgida taimede elu. Jüri tegi taimede nimekirja pulkade järgi. Ta võis siis lõpetada ehk 1. klassi. Püsivamad isendid on seal praegugi alles (vorstirohi, soolikarohi, rakvere raibe jm.), ainult et aed on ammu ära mädanenud. Kui Triinu hakkas Albus koolis käima, oli tal bussi peale minna 3 km. Käisime tal Jüriga vastas. Ta ei tahtnud läbi metsa üksinda tulla. Jürile meeldis kangesti „lumeingleid“ teha. Et selili lumme, liigutas jalgu ja käsi – saigi ingel. Ainult püsti pidi aitama vanaema. Eks neid on kõik lapsed teinud. Jüriga käisime palju aastaid lihavõttepühade ajal esimesel kevadmatkal Hallikivi rabas suure halli rabakivi pealt munaveeretamise võistlust pidamas. Võitja sai teise munad enesele. Kivi on meilt rohkem kui 5 km eemal. No ühesõnaga, piknik halli kivi juures Hallikivi rabas. Kui Jüri läks Jõgevale kooli, sai see nali otsa. Triinuga (praegu 26) ehitasime rabasaarele onni, vist oli see 2005 või varem. See kestab siiamaani. Mihkliga (praegu 30) käisime palju looduses matkamas. Raskeid radu ja kraavikaldaid pidi. Vahel mina väsisin ja toetusin tema õlale. Ta ütles siis, et vanaema, sa oled nagu Tuiamämm. Sillega (praegu 32) õmblesime siis palju. Olen sellest juba kirjutanud. Mihklil ja Sillel on 5-aastased poisid, Sillel veel kolmene Pärtel. Omaette mängud on täpselt samasugused koolimängud ja isikute mängimine. Nii on ikka, et mida vanemad ees teevad tegelikus elus, seda lapsed mängivad. Kui joodikud, siis mängivad joomist jne. Lööklausena käib veel praegugi kusagilt kuuekümnendate lõpust: „Mehed me oleme, võtma me peame,“ kui on tarvis juua midagi ebameeldivat. Mõned nii 5–6 kl. poisid olid mänginud vanas viljakuivatis meeste viinavõtmist pärisviinaga. Üks autojuht juhtus kuulma. Vahel aga juhtub, et vanad muutuvad lasteks ja mängivad hea meelega lastemänge. Üks juhus, kui tulin alles siiakanti tööle 1960. a. veebruaris, tulid maipühad. Kolhoosinoored (need vähesed, kes polnud linna pagenud) ehitasid metsaserva suure kiige. Ega neid maipeole tulijaid vähe polnudki ja noored polnud nad kaugeltki kõik. Tuntud puskarimeistril oli 5-liitrine piimanõu metsakohinaga kaasas. Kõik see rahvas, nii noored kui vanad mängisid „Ass, ass, tagumine paar välja“. Pimenes. Hakkas lund sadama. See mängimine on mulle väga hea mälestusena ajusse talletatud. Või teine juhus. Olime kusagil 1966–67 lõpetanud Mõnuveres kolhoosi kartulivõtu. Tegime naabertalus pisukese peolaua. Ja siis ülemeelikutena hakkasime mängima „Tibu, tibu, ära näita“. Säästan lugejat ja lõpetan. Valgeneb. Sajab vaikset lund. Eile õhtul oli vapustavalt ilus täiskuuöö. Härmatis säras okstel. Selge sinine taevas, valges härmas kased. Üks õige eestlase kirik on loodus. Võid seal pihtida ja paluda, tänada silmad taeva poole. Kõva häälega nutta või naerda. Aga see on niisuguste maakate privileeg, kel arvutitki pole. Linnas on ju taevas alati roosa, olen seda kogenud. Soovin teile, kes te selle loo läbi lugeda jõudsite, selget sinist taevast, talvel valget lund, suvel rohelist loodust, kevadel esimeste sinilillede ootust ja sügisel õunu oma õunapuu otsast. Olge tublid ja terved!
Täisviide
EFA I 170, 70/162 < Hageri, Haiba k. < Järva-Madise, Mõnuvere k., Alttoa t. – Age-Li Liivak, snd. 1941. a. (2013).
Maakond
Harjumaa
Järvamaa
Kihelkond
Hageri
Järva-Madise
Koguja
Age-Li Liivak
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1980. aastad
Koguja sünniaeg
1941
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Age-Li, snd. 1941. a. Harjumaal
alevik
Harjumaa
Järvamaa
korter
küla
talu
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Täisviide
ERA, DK 125 < Haljala khk., Haljala al. – Külli Heinla, s. 1954. a. (2013)
Maakond
Lääne-Virumaa
Kihelkond
Haljala khk.
Koguja
Külli Heinla
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1950. aastad
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1954
Koguja sugu
naine
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong><br /><br />Kasvasin maal ühes vanas Lääne-Virumaa külas/alevikus – Haljalas. Peamine mänguaeg jäi 1950-ndate aastate lõppu ja 1960-ndate algusesse.</p>
<img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Heinla1.jpg" alt="Heinla teistega" width="450" />
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Arvan, et mängimiseks oli aega piisavalt, kuigi maalapsena oli ka väikeseid töökohustusi, mida tuli iga päev teha (peenarde rohimine, marjade korjamine, õdedega graafiku alusel toidunõude pesemine, poes käimine jms).</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Õdedega mängimine, hiljem juba lugemine ja käsitöö.</p>
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Oli suur koduõu, ka mängisime suvel palju naabrite õues (samaealised lapsed), osa tegevusi toimus lähedal heinamaal, oja ääres, kuusetukas; toas oli oma nukunurk.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Koolis vahetunni ajal sel ajal jalutati, kevaditi ja sügiseti soojade ilmadega võis ka õues olla, vahel mängiti palli, tüdrukud keksu, pärast tunde peamiselt rahvaste palli. Koondustel-pidudel mängiti „Me lähme rukist lõikama“, „Kaks sammu sissepoole“, „Meil on üks tore tädi“, „Rits-rats rundibumm“ jne. 1960-ndate aastate koolielu juurde kuulusid ka luuremängud.</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Varases lapsepõlves mängiti peaaegu ju kogu aeg, koolilapsena tuli osa aega pühendada kodutööde tegemisele, vanemate abistamisele, kuid jäi ka mänguaega.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Eelkoolieas mängisin koos oma kahe õega, mängisime palju nukkudega, igasuguseid lauamänge – nii ostetud kui ka lihtsalt paberi-pliiatsi abil – mängis meiega koos ema. Olime väga väikeste vanusevahedega (vanema ja noorema vahe 3 aastat), nii et sobisime koos mängima. Mängusõpradeks olid kaks samaealist naabritüdrukut ning paar poissi lähiümbrusest, nendega mängisime algkoolieas ja hiljemgi.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Mänguseltskond ja sõpruskond kattusid. Saime kokku iga päev: küll koolis, pärast tunde koduümbruses. Suvel mängisime pallimänge („Mädamuna“, „Pallikool“), mängisime „Kodu“, ehitasime nn onni, kujundasime selle ümbrust (kaevasime vana paja maasse, tõime ojast vett ning veetaimi ning konnakulleseid ning jälgisime nende kasvamist), matkasime lähiümbruses. Mängisime „Tigedat koera“, prii-peitust.</p>
<p>Oli loomade-lindude (hiired, mutid, väikesed linnud) surnuaed. Mäletan ühe pääsukese matuseid: karbist pehmendustega kirst, hauale rist jms.</p>
<p>Talvel suusatasime, uisutasime, tihti sõitsime lihtsalt soome kelguga, mängisime lauatennist (kodus keldrikorrusel oli mängulaud olemas).</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Enamasti olid meie mänguseltskonnas tüdrukud, vahel lubasime ka poistel kampa tulla. Meenub lugu, kus noorem õde nii kaua ühte poissi õrritas, kuni too pool vihmaussi alla neelas. Eri rahvuste küsimust sel ajal maal ei olnud.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Mäletan, et tahtsime oma onni poiste ees saladuses hoida, tegime ukselävele liivariba, et kutsumata külaliste jäljed kohe näha oleks. Ei mäleta, kas kedagi nii ka tabasime, kuid mingi konflikt õhus oli. Kord tõi naabritüdruk väikese tühjakssaanud äädikapudeliga koduõlut onni, aga naabriema sattus ka just tulema, pudel lendas kuhugi nurka – arvasime, et peame seda varjama, aga suurt probleemi ei tulnud. Oma mänguseltskonnale (mina ja kaks õde ning naabri kaks tüdrukut) panime nime „Sõprus“, pidasime oma tegevuse kohta päevikut.</p>
<p>Õdedega läks vahel riiuks ka – kuni küünistamise ja tutistamiseni välja.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Meie ema mängis koos meiega väga palju. Mängisime paberi peal „Korstnapühkijat“, „Siga“, „Laevade pommitamist“, üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime; mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu, homonüümide äraarvamist, „Kingi“-mängu, „Soovide“-mängu. Lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne. Mängisime „Täidan-täidan laeva“. Vanematele, eriti vanaemale-vanaisale korraldasime kontserte ja etendusi, mängisime nn prouat, s.t oli üks kapike, kus olid ema need kleidid, mida ta enam ei kandnud, panime need selga ning kontsakingad jalga ning proua mängimine võis alata.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Ei mäleta, et oleksin midagi üksi mänginud.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Ei mäleta täpselt, kodus ilmselt kuidagi sujuvalt, pühapäeviti hakati lauamänge mängima ilmselt ema initsiatiivil, sõpradega kohtudes lepiti lihtsalt kokku, mida mängida.</p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong></p>
<p>Peitusmängus selgus lugeja mingi liisusalmi abil. Vahel lepiti kokku, oli ka vabatahtlikke.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Näiteks „Iisik-siisik, sihkel-mihkel, vabaduse Valter, kulter-kalter, mina olen prii“ või „Üks helevalge tuvi“ või „Punaste pükstega politsei“ jms. Kõige rohkem kasutasime esimest peitusmängu alustamiseks.</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>„Mädamuna“ – seisti ringis, keegi viskas palli õhku ja hüüdis kellegi nime, kes püüdis palli, ülejäänud jooksid laiali. Saanud palli kätte, hüüdis ta „Stopp!“ Palliga mängija pidi valima ühe mängija, kelleni tuli minna teatud arv samme kas tibukõnnil (tillukesed sammud), kukekõnnil (pikad sammud) ja viskama palli valitud mängijale pihta, kes oli uus „mädamuna“, kõik kordus. Mängiti suvel õues.</p>
<p>„Pallikool“ – mängiti vastu maja ust või seina, tuli palliga igasuguseid trikke sooritada; järgmine mängija sai alustada, kui eelmisel läks midagi segi. Mängiti kodus või koos naabrilastega nende õues.</p>
<p>„Siga“ – kaks mängijat viskasid teineteisele palli, kes maha pillas, sai vastavalt ühe tähe sõnast „siga“, kuni sõna oli lõpuks valmis ja vähemosav mängija kaotanud. Mängiti suviti õues.</p>
<p>Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: „Tulen!“). Priiks löödi sõnadega: „Uka-uka, mina prii.“ Suvine õuemäng.</p>
<p>„Tagumine paar välja“ – traditsiooniliselt, klassiüritustel, nagu ka „Pikka nina“, „Üks üleliigne“: toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool. Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond.</p>
<p>„Keerukuju“ – mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal „Stopp!“ ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada – kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng.</p>
<p>„Tige koer“ – keegi oli tige koer, hoidis posti külge seotud köiest kinni, teised mängijad pidid nii läbi saama, et tige koer neid kinni ei püüa; keda kinni püüti, oli uus koer.</p>
<p>Mängisime suvel oma õdedega kodus. Nagu ka mängu, tingliku nimega „Venelased“: istusime kivist aiapostide otsa, tavaliselt püüdsime natuke maskeeruda (näiteks sukkpükstest patsid pähe vms) ja hakkasime omavahel pudikeeles rääkima, pidades end venelasteks (vene keelt ju veel eelkoolieas ei osanud). Küll aga rääkisime vahel pi-keeles.</p>
<p>Keksumängu mitmed variandid, päris täpselt ei mäleta enam.</p>
<p>Pandilunastamist oli, aga ei mäleta, millise mängu puhul. Panti pidi pärast lunastama ning midagi tegema (tantsima, laulma, sõpra kallistama-suudlema, kükke tegema jms).</p>
<p>Kaardimängudest mängisime „Viit lehte“, „Linnade põletamist“ jm tuntud mänge.</p>
<p>„Tipi, tipi, ära näita“ – mängijad istusid rivis ning üks mängijatest püüdis poetada kas paberkuuli, nööbi vms teistele kooshoitud pihku, korrates iga mängija juures: „Tipi-tipi, ära näita,“ ning kellelegi peidetava eseme pihku panna. Äraarvaja pidi minema mängijate rivi juurde ning lööma kokkusurutud sõrmed lahti ning leidma peidetud eseme. Kui arvas õigesti, sai rivisse istuda ning uueks arvajaks sai see mängija, kelle peos peidetud ese oli. Kui ei arvanud, pidi edasi jääma arvajaks. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel.</p>
<p>„Telefon“ – mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas.</p>
<p><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong></p>
<p>„Korstnapühkija“ – paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit. Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema.</p>
<p>,„Siga“: sõnade äraarvamise mäng, paberile kirjutas mängujuht sõna esimese ja viimase tähe, vahele punktiiri. Mängijad hakkasid kordamööda tähti pakkuma, kus iga valesti öeldud täht andis ühe osa seast (joonistati saba, siis jalg, silm, kõrvad jne). Kaotas see, kelle siga kõige enne valmis sai. Mängisime kodus emaga. Tänapäeval levinud ka „Poomise“ variandina.</p>
<p>„Laevade pommitamine“ – traditsioonilised reeglid, mängisime kodus õdedega.</p>
<p>Üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime: iga mängija joonis paberilehe vastavalt kokku lepitud lahtrite arvuga, lahtrite pealkirjad lepiti kokku, need võisid olla näiteks inimese nimi, loom, lind, riik jms. Üks mängija luges tähestikku ning mängujuhi „Stopp!“ peale ütles, mis täheni on jõudnud. Kui see oli näiteks „L“, siis kõik nõutud märksõnad pidid algama just selle tähega. Kui esimene mängija lõpetas, siis asuti kontrollima. Kui kokkulangevusi ei olnud, said kõik kümme punkti; kui kellelgi langes teisega midagi kokku, siis viis punkti. Võitis enam punkte saanu. Mäletan siiani, kuidas noorem õde pakkus kord t-tähega loomaks tuglast.</p>
<p>Muuseas, mängin praegugi koolis veerandi lõputundidel seda mängu, suuremate klasside puhul võetakse osalejad rühmadeks kokku, ka tänapäeva õpilastele meeldib.</p>
<p>Kodus mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu: keegi läks ukse taha, tuli ja koputas ning palus öömaja, kirjeldades ennast kui mingit looma. Teised pidid küsimuste abiga välja selgitama, millise loomaga on tegemist. Kui loom oli ära arvatud, siis lubati tal kusagile öömajale pugeda (kapi taha, tooli alla jne).</p>
<p>Mängisime homonüümide äraarvamise mängu: mängijad jagunesid kahte rühma, üks rühm mõtles näiteks tindi kui kirjutusvedeliku peale, teine tindile kui kalale ning üks mängijatest, kes ei teadnud kokkulepitud sõna, pidi küsimuste abiga sõna ära arvama.</p>
<p>Mängisime „Kingi“-mängu: seltskond istub ringis, vasakule naabrile öeldakse kingitus, paremale sosistatakse kõrva, mida kingiga teha. Pärast mängujuht küsib igaühelt ning nalja saab, kui näiteks kullast süda tuleb ära süüa või jalga panna jne. Teine analoogne mäng on „Soovide“-mäng: ühele naabrile öeldakse sosinal inimese nimi, keda kõik seltskonnas tunnevad, võib olla ka tuntud poliitik, laulja, sportlane jne, ning teisele naabrile mingi soov, aforism, vanasõna vms. Oleneb mängujuhi osavusest, kui huvitavaks mäng kujuneb, sest mängujuht peab nüüd küsima, mida see isik näiteks soovib oma sõpradele uusaasta hommikul vms ning mängija peab ütlema nüüd vanasõna, soovi jne, mis talle öeldi. Viimati mängisin neid mänge teisel jõulupühal 2013, kui meie suure pere neli põlvkonda koos olid.</p>
<p>Kuid lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne.</p>
<p>Mängisime „Täidan-täidan laeva“: palli veeretatakse ühelt mängijalt teisele ning öeldakse, mis on laeva lastiks, tavaliselt valitakse ka mingi täht, mis peab olema lastiks oleva kauba esitäheks, näiteks „a“: apelsinid, ahvid, aprikoosid jne.</p>
<p>Küllap mängis ema minu titeeas väikelaste hüpitusmänge, kuid ema järgi olen seda teinud oma laste ja lastelastega. Kõigile on teatud eas meeldinud „Kuts läheb karja“, „Tii-tii tihane“, kringli tegemine (sõtkumine, rosinate panek ajab iga väikelast naerma), kaku veeretamine kätega ja laul „Veere-veere kokku, meie teeme kakku, sili sealihaga, katsu kanamunaga“ jne, „Kõdide kodu“ otsimise mäng (need elavad tavaliselt kaenla all või põlve otsas) või „Kass läheb keldrisse“ (näppudega liigutakse mööda külge lapse kaenlaaluse poole ning leitakse koorepotid just kaenla alt – ja on hirmus kõdi!). Samuti meeldib põlvedel hüpitamine „Sõit-sõit linna“ lauluga.</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong></p>
<img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Heinla2.jpg" alt="nukkudega" width="450" />
<p>Mängisime õdedega muidugi „Kodu“, oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi.</p>
<p>Mäletan selgesti üht karget talvepäeva, päike paistis läbi jäälilledes akna tuppa, kiirtevihus keerlesid üksikud tolmukübemed, kõik oli väga vaikne ja rahulik, vanaemagi vist tegi lõunauinakut, istusin nukunurgas ning imetlesin kaunistuseks pandud „lillepotte“ – nimelt oli vanaema porgandeid puhastades andnud otsad, kuhu olid juba õrnad rohelised lehed kasvama hakanud, just meile nukutoa kaunistuseks. Koolis ma veel ei käinud.</p>
<p>Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit.</p>
<p>Loomulikult mängisime poodi, arsti, kuid kõige rohkem küll vist kooli (ema oli õpetaja). Et olin õdedest kõige vanem, siis tahtsin ikka olla õpetaja. Fantaasiamängude rubriiki kuulub ka eespool kirjeldatud proua-mäng või teatri-kontserdi tegemine.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Poiste mänge oma lapsepõlveeast ei oska kirjeldada. Hiljem kooliea mänge, mis eespool kirjeldatud, mängiti koos, ka pallimänge, peitust jms. Kodus ei mäleta, et oleks autosid olnud rohkem kui nooremal õel uhke helesinine Volga. Küll oli pedaalidega vändatav hobune.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p>Arvutit kasutan töö eesmärgil, ei mängi. Sama kehtib telefoni kohta. Arvuti tuli mu ellu 1990-ndate lõpuaastatel, mobiiltelefoni muretsesid lapsed alles 2000-ndate keskel, ise selle järele vajadust ei tundnud, nüüd kasutan küll, kuid mitte mängimiseks.</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong></p>
<p>Videomänge ei ole mänginud. Küll jälginud kõrvalt lapselapsi.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong></p>
<p>Arvutimänge pole mänginud, vahel harva lastega või lastelastega kaardimänge, „Aliast“, samuti uuemaid lauamänge, kabet. Perekondlikel kokkusaamistel lapsepõlve äraarvamismänge, mis eespool kirjeldatud, lapselastega vastavalt eale kas väikelaste mänge, fantaasiamänge (ümberkehastumised koeraks-kassiks, rebaselapseks jne ning süžeelised mängud), loomade teatrit, kohvikut, poodi, ka autodega süžeelisi mänge (lapselapsed on poisid): tulekusutamine, võidusõit, talutööd ja metsatööd masinatega jms.</p>
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Külli, snd. 1954. a. Lääne-Virumaal
alevik