Noored inimesed teevad kuju, tüdrukud poistele ja poisid tüdrukutele. Vahel poisi, vahel tüdruku moodu, täisinimese suuruses. Õhtul enne tuhkapäeva viiti teda. Kui on obene, viias obesega; kui obest pole, viias sülega. Kui saab, viias toa läve ette, aga kui koerad tulevad kallale, siis tullakse ennem tagasi. Kui mõni leiab ta omuku, viib järgmisel õhtul edasi teise koha peale. Seda viiti, jah, kas või nädal aega. Püüti viia sinna tagasi, kust toodi. Tuhkapuss´ tehakse õlgedest, kuid riided pannakse ümber: kui meesterahvaks tehakse, siis on alt kaheharaline; kui tüdrukuks tehakse, on seelikuga. Et niisuguse kuju viimisel oleks mingit maagilist tähendust, seda jutustaja ei tea.
Täisviide
ERA II 78, 143/4 (1) < Helme khk., Taagepera v., Kure t. saun. – Richard Viidebaum < naine, u. 30 a. (1935)
Seda mängu mängitakse toas. Mängijateks võivad olla tüdrukud ja poisid. Mängijad istuvad ringis ja iga mänguliige ütleb pahemal käel istujale tasakesi ühe sõnajätku kõrva sisse, mida see meeles peab pidama, ja kostjale, kui see küsimisereaga sinna saab, puudutamata ette ütlema. Lause peab sõnaga „et“ hakkama, näiteks: „Et mul kange kõhuvalu on.“ Küsija küsib igaühe käest kõikide kuuldes ükspuha mis asja. Näiteks: „Miks sa oma pulmapidamist veel ette ei võta?“ Teine peab kõrvalistuja sala öeldud kostmist ütlema. Nende küsimiste ja kostmiste läbi tulevad väga veidrad, kentsakad kõne-käänud välja, mille üle väga palju naerda saab.
Täisviide
ERA II 96, 249/50 (4) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Elsa Änilane, Õisu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Lapsed istuvad üksteistel süles pikas rodus ja üks on nende taga, see on „Paa-ema“. Üks on „ostja“. See läheb Paa-ema juurde ja teretab. Teine teretab vastu ja Paa-ema küsib: „Mis sul oli?“ Teine vastab: „Ma tahtsin pada osta.“ – „Kus sa selle paa panid, mis ma sulle tunaeile andsin?“ – „Ma keetsin paksu tanguputru, viisin välja haoriida pääle jahtuma, saks sõit saanige, maamiis maanige, kilter kirju koerage, oli pikk piitsavars, oli rohke roosavars, putte minu paasse, pada katki till-toll.“ Paa-ema ütleb: „No mitmepangilist sa tahad?“ Ostja ütleb siis, mitmepangilist ta tahab. Paa-ema vastab: „Võta tarest koogu otsast.“ Nüüd ostja võtab selle mängija, kes kõige ees süles istub, lööb käega selga ja see teeb häält. Kui teeb jämet häält, siis jätab võtmata, aga kui peenikest, siis võtab. Kes on katkine, see läheb mängust välja. Seni ostja ostab, kuni kõik otsas.
Täisviide
ERA II 96, 252/3 (2) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Jaan Parts, Õisu algkooli õpilane < emalt (1935)
Lapsed istuvad ringis ja kaks tükki on keskel. Keskelolijaist üks on „Jakop“ ja ta istub tooli pääl. Teine paneb igale nimed: „proua“, „härra“, „karjapoiss“ ja iga perekonna või teenri nimed. Siis läheb teine Jakopi juurde ja küsib: „No vana Jakop, mis sina siin naerad?“ Jakop vastab midagi naljakat, näiteks: „Mis mul viga naerda, härra tuli linnast, oli purjus ja sõitis kraavi.“ Teine läheb härra juurde ja küsib: „Kuule härra, sina olevat kraavi sõitnud.“ Härra vastab: „Karjapoiss käskis kraavi sõita.“ Nüüd läheb teine karjapoisi juurde, karjapoiss vastab jälle midagi. Kui joru pikaks läheb, siis üteldakse: „Vana Jakop käskis.“ Kui Jakopi juurde minnakse, siis Jakop ütleb jälle muud ja nii see kordub. Mäng lõppeb siis, kui isu tasa.
Täisviide
ERA II 96, 254/5 (4) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Jaan Parts, Õisu algkooli õpilane < emalt (1935)
Lapsed istuvad ringis ja üks on keskel. Keskelolija nimi on „müüja“. Müüjal on pakk käes ja kõnnib ühe juurest teise juurde ja pakub kaupa. Selles mängus ei tohi ütelda „ei“, „ja“, „must“, „valge“. Kes neid sõnu ütleb, see annab panti. Mäng lõppeb siis, kui isu tasa.
Täisviide
ERA II 96, 256/7 (6) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Jaan Parts, Õisu algkooli õpilane < emalt (1935)
Lapsed istuvad ringis: kaks tükki on keskel ja üks on eemal. Ühel keskelolijal on kepp käes, see on „karjapoiss“, teine on „koer“, ümberolijad on „lambad“ ja eemal „hunt“. Karjane kõnnib ümber karja ja räägib: „Taku, taku tonni, vana naine vanni, Reet ketrab siidi, Maret maagib lõnga, tukk tuli pääle, heitis metsa magama. Koer, vaata lammaste järele, et hunt lambaid ära ei vii, ma lähen ise kodu pehmet pätsi otsima.“ Karjane läheb ära ja hunt võtab ühe lamba ära. Koer ei märkagi seda. Karjane tuleb tagasi ja loeb lambaid: üks, kaks ja kolm, on kõik alles. Siis annab ka koerale leiba. See kordub seni, kuni lambaid enam ei ole. Karjane tuleb ja saadab koera otsima: koer nuusib ja viimaks leiab hundi kätte ja siis läheb koer hundiga purelema. Talled pääsevad lahti, aga hunt murrab koera ära. Nii lõppeb mäng.
Täisviide
ERA II 96, 257/8 (7) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Jaan Parts, Õisu algkooli õpilane < emalt (1935)
Mängijad istuvad ringis, üks läheb ringi sisse ja paneb igale mängijale linna nime. Kui seesolija hüüab „Tartust Tallinna!“, siis peavad Tartu ja Tallinn istekohad vahetama. Seesolija katsub ka istekohta saada ja kargab vahele ja kumma koha pääle ta enne saab, see peab sisse minema. Võib hõigata igast linnast teise, näiteks Viljandist Võrru, Paidest Jeruusalemma jne.
Täisviide
ERA II 96, 264/5 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Järve t. – Martin Mägi, Õisu algkooli õpilane < Liina Mägi, s. 1892 (1935)
Mängijad asetsevad poolringis. Keskel on puust muna, see pannakse maha püsti ja ringisolijad viskavad muna keppidega – kui mõni munale peale viskab ja muna kaugele lööb, jooksevad kõik keppide järele. Seni aga katsub seesolija kiiresti joosta, muna tagasi tuua ja panna teatud kohale ning ruttu kellegi koha pääle minna. Kui mängijad kepi ära on toonud, siis see, kes viimaseks ja ilma kohata jääb, on munapanija. Mängukohaks on õu ja mängitakse seni, kuni poisid kurjaks saavad ja mängimise lõpetavad.
Täisviide
ERA II 96, 268/9 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Järve t. – Martin Mägi, Õisu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängu käik. Poisid ja tüdrukud seatakse ritta, ükskõik kui palju. Ühel on pall käes ja ta on teise ees, see on „kukutaja“. Kõige esimesel poisil on labida moodi puu käes. Kui kukutaja viskab palli üles, lööb esimene lööja ja pistab jooksma. Jookseb teatud piirini. Kui pall lendab kaugele, saab ta ka veel „üles“ tagasi tulla. Kukutaja aga katsub selle aja sees, kui ta on piirist väljas, teda ära lüüa. Kui ta saab jooksjale pihta, jääb see „alla“. All mängupiiris on ka poisse, kes on sinna vabatahtlikult läinud pallipüüdjaks. Üks poistest lööb palli õhku, teised, kes on all, püüavad palli kinni. Kui saab kinni, läheb ta püüdjaks ja püüdja lööjaks. Kui üks poistest on korra all käinud, on tal õigus kaks korda lüüa. Lõpp on, kui poisid on kõik ära löödud ja on all. Võitja on see, kes saab kõige kauem mängus vastu panna.
Täisviide
ERA II 96, 280/1 (2) < Paistu khk., Loodi v., Moonaste k., Vedru t. – Endel Soe, Õisu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Kõik lapsed lähevad toast välja. Üks peidab noa või midagi muud ära ja teised peavad kätte otsima. Kes kõige enne selle asja leidis, see ei võta seda asja kätte ega ei tee väljagi, et ta on näinud seda asja – vaatab mujale ja ütleb sellele, kes peitis, tasakesi kõrva.
Täisviide
ERA II 96, 283 (1) < Paistu khk., Õisu v., Kalvre kivilööv – Johannes Matvei, Õisu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängitakse väljas. Parem on, kui on hästi mitmekesine maastik, kus võimalik peita. Mängijate arv pole tähtis – mida rohkem, seda parem. Tõmmatakse umbes pooleteise meetri läbimõõduga ring maapinnale. Siis võetakse mõni kepike või kivi ja visatakse eemale, nii et teda on võimalik kätte leida. Otsija läheb ilma tagasi vaatamata kepi juurde. Selle aja sees on teistel võimalik end ära peita. On otsija kepi juurde jõudnud, toob ta selle ringi keskele ja hüüab: „Kraatsin, kraatsin, kepp on siin!“, mispääle ta hakkab teisi otsima. On otsija ringist eemaldunud ja keegi arvab, et ta enne teda ringile jõuab, jookseb ta sinna ja hüüab: „Kraatsin, kraatsin, mina olen lahti!“ Jõuab aga otsija enne ringile, siis hüüab ta jällegi: „Kraatsin, kraatsin, (kinnilöödava nimi) on kinni!“ Mängijaist, kelle otsija on kinni löönud, jääb kõige esimene uueks otsijaks. Ei õnnestu aga otsijal kedagi kinni lüüa, jääb ta ise teistkordselt otsijaks.
Täisviide
ERA II 96, 289/90 (1) < Paistu khk., Õisu v., Sultsi al. – Linda Toss, Õisu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijad istuvad reas pinkidel, arvult 10–15. Üks neist, Jeruusalemma-sõitja, määrab neile mõne asja nime, näiteks: „piits“, „vanker“, „look“, „kauss“, „kapsapää“ jne. Kui Jeruusalemma-sõitja nimetab mõne nime, siis peab see ringi pöörama, ja kui ta ütleb „Jeruusalemma“, siis keerutavad kõik. Kui ta ütleb: „Jeerusalemm põleb!“, siis vahetavad kõik kohad ära ja kes ilma kohata jääb, see on Jerussalemma-sõitja. Seda mängu mängitakse enamasti toas.
Täisviide
ERA II 96, 299/300 (1) < Paistu khk., Loodi v., Mõõnaste k., Rätsepa t. – Maria Sudajev, Õisu algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
See mäng on kaunis huvitav, mida mängib suur kui ka väike. Mängust osavõtjate arv on määramata. Ühel mängijaist on silmad kinni seotud ja ta seisab seljaga teiste mängijate poole. Kõik kaasmängijad käivad kordamööda ta selja taga, pannes käe seljale ja küsivad: „Karumats, mitu sammu?“ Tema vastab, ükskõik mitu sammu: kas 3, 7, 8 või 10 või veelgi rohkem. Igaüks, nagu talle vastati, peab temast eemale minema ja seisma jääma ega tohi paigast liikuda. Niikaua kui kõik läbi, hüüab keegi: „Võib tulla!“ Siis hakkab tema püüdma. Kelle kõigepealt kätte saab, jääb tema asemele.
Täisviide
ERA II 96, 301/2 (1) < Paistu khk., Õisu v. ja mõis – Leida Sutt, Õisu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängust osavõtjate arv on määramata. Mängijad seisavad reas ja määravad ühe endist, kes hakkab lugema. Ta läheb teistest eemale ja määratakse kindlaks piirid, kus seisab lugeja ja teised mängust osavõtjad. Teised peale lugeja seisavad kõik ühel joonel. Lugeja pigistab silmad ja pöörab selja teiste poole ja loeb: üks-kaks ja kolm – vaatab tagasi. Teised liikusid sel ajal ja kes veel vaatamise ajal liikus, läks endisele piirile tagasi. Kes aga ei liikunud, jäi paigale. Lugeja hakkas jälle lugema ja teised liikuma. Niikaua kui üks jõudis lugeja seljataha ja puudutas teda seljast – siis jäi see lugejaks ja lugeja läks teiste hulka.
Täisviide
ERA II 96, 302 (1) < Paistu khk., Õisu v. ja mõis – Leida Sutt, Õisu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijad seisavad rongreas, osavõtjate arv pole tähtis. Kui mängijaid on palju, siis võib neid jaotada gruppidesse. Esimene reasseisja hakkab ümber rea käima ja iga kord, kui jõuab uue esimese reasseisjani, küsib ühe küsimuse, mille pääle esimene vastab. Teise ringiga kohale jõudes küsib teise küsimuse jne., kuni kõik küsimused läbi. Viimase küsimuse lõpetanud, läheb, jääb rea lõppu seisma ja tema järele hakkab küsima ja ringi käima see, kelle käest enne küsiti. Iga ringi aeg küsib ühe küsimuse ja nii see kordub, kuni kõik reasseisjad on olnud küsijad ja vastajad. Kes vastata või küsida ei oska ja vastusega kaua viivitab, annab pandi. Küsimused ja vastused: 1. Koots, koots, kullikene, kus see kulli pesakene? Laanes laia lepa otsas, kodus kuiva kuuse otsas. 2. Kus see kuusk siis jäi? Mees raius kuuse maha. 3. Kus see mees siis jäi? Mees maeti maha. 4. Kus ta maha maeti? Pika põllu peenrale. 5. Kus see põllu peenar jäi? Küüdud härjad kündsid üles. 6. Kus need härjad siis jäid? Härjad tapeti ja söödi ära. Mängu lõpul hakatakse pante lunastama.
Täisviide
ERA II 96, 322/3 (1) < Paistu khk., Heimtali v., Rõõsa t. < Kõpu khk., Suure-Kõpu v. – Aliide Kark, Puiatu algkooli õpilane < vanaema (1935)
Mängijad käivad rongreas üksteise järel ja laulavad: „Nõres, nõres nõelakene, nõres, nõela silmakene!“ Viimase sõna juures jäävad kõik seisma. Esimeses reas olija pöörab end näoga teiste poole ja küsib tema järel seisjalt: „Tere, tere, poepoissi, poepoissi, noori meesi, luba mulle uus nõel.“ Poepoiss: „Kussa siis selle panid, mis ma sulle eile andsin?“ Küsija vastab: „Katki läks!“ Poepoiss: „Püüa säält tagaotsast!“ Ostja hakkab püüdma viimast reasseisjat ja kui ta selle kätte saab, jääb kättesaadud mängija ostjaks, kuna püüdja jääb poepoisiks. Endine tegevus kordub, kuni kõik on olnud poepoisid ja ostjad. Viimast mängu võib mängida väljas kui ka toas.
Täisviide
ERA II 96, 325/6 (3) < Paistu khk., Heimtali v., Rõõsa t. < Kõpu khk., Suure-Kõpu v. – Aliide Kark, Puiatu algkooli õpilane < vanaema (1935)
Mängijad peavad paaris olema. Üks on „punnikastja“. Kõik hoiavad käed koos ja punnikastja käib rea läbi ja laseb punni kellegi peosse, nägemata kellele. Kui rida on läbi, siis ütleb kastja: „Punn püsti!“ Aga kõik paariseltsilised hoiavad oma naabreid kinni. Kui punn püsti saab (s.t. see, kelle peosse punn sai, jõuab püsti tõusta), siis läheb ta paariseltsiline uueks kastjaks. Mäng praegu tarvitusel.
Täisviide
ERA II 96, 332 (1) < Kõpu khk., Puiatu v., Laiakivi t. – Leida Tölp, Puiatu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Võetakse paraja pikkusega oksline kepp, pistetakse püsti maha. Siis tehakse neli konksi, need on „härjad“. Üks on must, teisele jutt selja pääle, kolmandale tehakse rist ja neljas on valge. Must on Mustu, jutiga Küüt, ristiga Ristu ja valge on Vall. Siis tehakse veel üks pulk – see lõigatakse pooleks. Nüüd hakkab mäng pääle. Lastakse pulk ülevalt alla kukkuda: kui mõlemad mustad pooled pääle jäävad, siis pannakse Mustu esimesele oksale, kui valged pooled peale jäävad, siis pannakse Vall, kui pooled jäävad risti – Ristu, ja kui üks pool on valge, teine must, siis Küüt, jne., kuni jõutakse ladvani. Kes kõige enne jõuab, on võidumees.
Täisviide
ERA II 96, 372 (1) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks on „karjane“, teine „hunt“, kolmas „koer“ ja ühed on „lambad“. Hunt on kusagil peidus ja karjane koeraga käib ümber lammaste, ise laulab: „Mina hoian memme utte, mina kaitsen taadi karja, memm teeb mulle uue kuue, siniseda säärepaelu, punasida põllepaelu.“ Siis ütleb karjane koerale: „Jää sa karja juurde, mina lähen koju võileiba sööma.“ Minnes ütleb: „Hunt, tule metsast välja, vii minia lammas ära, jäta minu lammas alles!“ Hunt tuleb metsast ja viib ühe lamba ära. Karjane küsib koeralt: „Kas on kõik alles?“ ja loeb: „Üks, kaks, kolm, kõik on alles,“ ja teeb samuti nagu ennegi. Kui hunt kõik ära on viinud, hakkab karjane taga otsima, koer järel. Viimaks läheb hundi juurde ja küsib tervitades: „Kas sa mu lambaid oled näinud?“ – „Ei ole.“ – „Mis su seljataga on?“ – „Puukännud.“ – „Silmad pääs.“ – „Oksa-augud.“ – „Villad seljas.“ – „Puusamblad.“ – „Kas on luba kutsuda?“ – „Jah!“ – „Utu, utu, utu!“ Lambad määgivad. Vaadatakse, kas hunt lammastele viga ka on teinud, võetakse puu ja lastakse lambaid üle hüpata. Kukub mõni maha, siis on hunt talle viga teinud ja saab selle eest nuhelda.
Täisviide
ERA II 96, 373 (3) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks osavõtja heidab maha, sirutades sääljuures käed üle pea, peopesad ülespoole – aga jalad on taeva poole püsti. Teine osavõtja astub esimese kätele ja toetab rinnuli jalgade peale. Esimene annab jalgadega tõuke, teine võtab ka veidi hoogu ja nii heidab teise paari meetri kaugusele.
Täisviide
ERA II 96, 384/5 (75) < Suure-Jaani khk., Sürgavere k., Jätti t. – Arnold Elbrecht, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijate seast valitakse üks ja saadetakse kõrvalruumi, kust ta ei kuule teiste kõnelust. Mängijad võtavad ühe laulu ja jagavad laulusõnad mängijate vahel, igale üks sõna. Mängijad säevad endid laulusõnade järjekorras istuma. Kõrvalruumi-saadetu lastakse sisse ja see algab mängijatele järjekorras küsimuste esitamisega. Mängijad peavad küsijale vastama lausega, kus on ka temale määratud sõna sees. Kui küsija saab aru, missugune laul on, siis ütleb ta kõvasti selle – ja siis läheb kõrvalruumi see, kelle käest ta viimati küsis, ja hakkab küsijaks. Kui küsija aga aru ei saa ja kui ta kõik mängijad kord on läbi küsinud, võib ta küsimustega uuesti alata.
Täisviide
ERA II 96, 520/1 (9) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Üks mängijaist läheb ukse taha. Teised mängijad valivad ühe asja, mille uksetaga-olija peab välja arvama. Uksetaga-olija tuleb märguande peale sisse ja küsib mõnelt mängijalt, näiteks: „On ta siin?“ või „On ta väljas?“ Küsitav võib vastata ainult „ei“ või „jaa“-ga. Nii küsib arvaja mängijatelt, kuni tal asi teada. Kelle käest ta asja teada sai, see hakkab küsijaks.
Täisviide
ERA II 96, 521/2 (10) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijate arv: paarisarv. Mängijad jagatakse pooleks. Liisuheitmise teel läheb üks pool „koju“, kuna teine pool „väljale“. Väljalt meeste seast tuleb üks koju „kukutajaks“. Kodus säevad mängijad ritta ja hakkavad kordamööda palli lööma. Väljal jaotavad mehed end laiali. Palli lüüakse kepiga. Kui lööja pallist mööda lööb, siis öeldakse, et see on „vänts“. Kui kolm väntsa on, siis läheb lööja väljajooksukasti ja ootab seal parajat jooksu aega. On paras jooksu aeg, jooksevad kastis-olijad „külla“ ja kui veel aega, tagasi. Kohe külast kojujooksmine ei ole sunduslik. Kui väljamees mõnele kodumehele palliga pihta saab visata, siis jooksevad väljamehed koju ehk külla. Kui aga tabatu poolelt mõni mees saab vastaspoole meest tabada, siis jäävad endised väljale ja koju. Kui aga väljalt mõni mees püüab õhust löödud palli, siis hüüab ta: „Laptuu!“ ja väljamehed jooksevad selle peale koju ehk külla. Kui aga kodumeestest mõni saab tabada väljameest, siis jäävad poolte kohad endiseks. Tabamised loevad ainult väljal. Kui kodumees astub üle piiri ilma „surr“ ütlemata, siis võib teda palliga tabada. Palli ei saa kodumees käega puutuda. Märkus: „väli“, „kodu“ ja „küla“ on kirjutamisel omalt poolt juurde pandud, muidu meie rahva seas kindlat nimetust pole.
Täisviide
ERA II 96, 522/4 (12) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijad istuvad ringis ja üks mängijatest asub ringi keskele. Iga mängija valib endale ühe paarimehe, kellega ta kõrvu istub. Keskelolija võtab mõne raha. Ringisolijad sirutavad käed ette ja „ritsikasöötja“ teeb, nagu paneks ta kõigile raha pihku: sealjuures laseb ta märkamatult kellelegi raha pihku. Peale söötmist hüüab söötja: „Üks, kaks, kolm, rahavaras püsti!“ Sellepeale tõuseb see, kelle käes raha on, püsti, kuigi tema kaaslane seda takistada püüab. Kui rahaomaja sai püsti tõusta, siis läheb tema paarimees söötjaks, kui ei, siis kordab söötja söötmist.
Täisviide
ERA II 96, 526/7 (15) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane < August Jürgenson, s. 1904 (1935)
Üks mängijaist paneb käe põue ja küsib teiselt: „On sõrm õige või kõver?“ Ütleb küsitav õieti, siis hakkab tema küsima; kui aga valesti, siis küsib teine edasi. Sealjuures võib teine valesti näidata, kas sõrm on õige või kõver. Kes aus, see seda ei tee.
Täisviide
ERA II 96, 527 (17) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. < Äksi khk. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane < August Jürgenson, s. 1904 (1935)
Mängijad istuvad ringi ja üks mängijaist asub ringi keskele. Mängijad võtavad mingisuguse asja ja annavad üksteisele edasi, seda tehes nii, et ringisolija seda ei märkaks. Kui ringisolija saab kellegi käest asja kätte, siis läheb see ringi. Mängijad laulavad aga asja edasi andes laulu: Taaler, taaler, see peab käima ühe käest teise kätte. :,: See on hea, see on hea, et sa taalerit ei näe! :,: [Noot]
Täisviide
ERA II 96, 528/31 (19) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. < Äksi khk. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane < August Jürgenson, s. 1904 (1935)
Ühel mängijal on lusikas põlve peal ja ta püüab kätega hoida, et teised ei saaks lusikale pihta lüüa. Kes lusikat saab puudutada, ilma et kaitsja tema kätt puutub, hakkab ise „lusikakaitsjaks“.
Täisviide
ERA II 96, 532 (21a) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. < Äksi khk. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane < August Jürgenson, s. 1904 (1935)
Ühel mängijal seotakse käed seljataha ja see hakkab teisi püüdma. Kelle ta kätte saab, see hakkab ise „sikuks“.
Täisviide
ERA II 96, 539 (32) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane < Erna Tischler, s. 1900 (1935)
Mängijad võtavad mõne kivikillu või mõne klaasitüki ja asuvad piiri taha. Panevad klaasid saapa ninale ja viskavad: kes kasti piirist kõige kaugemale viskab, algab. Viskab piiri „a“ tagant klaasi kasti nr. 1, siis sama jalaga – nr. 2, siis kasti 5 – ühe jalaga, 6–7 – kahe jalaga, jne. „Taevasse“ ja „põrgusse“ hüppab kah kahe jalaga, pöörab hüppega ümber ja tuleb tagasi, võttes ka klaasi kastist, ise sealsamas seisatades, kus klaas on. Kui aga mängijal tuleb võtta klaas näiteks 3-st, siis seisab ta, teine jalg teises kastis. Nii viskab ta, kuni kõik kastid läbi. Siis viskab ta piiri tagant klaasi üle pea seljataha, püüdes sellega mõnda kasti tabada. Visata võib kolm korda järjest. Kui viskaja tabas mõnda kasti (klaasitükk jäi mõnda kasti), siis saab ta tabatud kasti oma „pesaks“, mille ta märgib, ja võib mängu jatkata. Kui ta aga pesa ei saa, siis hakkab järgmine mängu. Kui kastiviskamisel klaas langeb piirile või ei lähe üldse soovitud kasti, siis algab järgmine mängija mängu. Kui mängija astub kasti piirile, siis langeb ta ka mängust välja. Kel kõige rohkem on pesi, on võitja.
Täisviide
ERA II 96, 539/41 (34) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Võetakse viis kivi. Mängijad võtavad kordamööda kivid ja viskavad alguses peost käeseljale ja käeseljalt pihku. Kel pääle viskamist kõige rohkem pihku jääb, hakkab mängima. Viskab alguses kivid kuskile tekile laiali ja võtab nende seast ühe kivi: viskab õhku ja võtab siis kivi õhusolemise ajal ühe tekil oleva kivi ja püüab kivi õhust. Siis paneb ta ühe kivi kõrvale ja viskab, kuni kõik kivid läbi. Siis viskab jälle kivid tekile, võtab neist ühe, viskab õhku, võtab tekilt kaks kivi ja püüab kolmanda õhust; pärast jälle kaks. Siis viskab ta tekile jälle kivid, võtab alguses kolm ja pärast ühe, siis võtab jälle kõik neli korraga, püüab kivi, viskab ühe peosolevatest kividest õhku, paneb neli tekile ja püüab kivi. Kui nii on kõik neli võtet korratud, siis viskab ta kivid peost käeseljale ja pihku. Mitu kivi pihku jääb, niimitu „kümmet“ on mängitud. Kümneid on niimitu mängida, kui palju kive jäi käeseljale visates pihku. Kui aga korra läbimängimise järele proovides mitu kümmet on mängitud ja jääb rohkem kive kui kümneid, siis tuleb niimitu kümmet veel mängida, kuimitu kivi on rohkem. Kui ühel on mäng läbi, siis proovib võitja, mitu aastat on temale kaotajad „pimedad“ ja mitu aastat „turakud“. Üks kaotajaist viskab kolm kivi tekile. Siis näitab, missugune kivi tuleb õhku visata, ja ütleb, kas tuleb kahe võttega – „timp-tamp“ – teised kivid võtta, või ühe võttega – „kaaps“. Õnnestub see võitjal, siis viskab ta kive käeseljale – mitu kivi pihku jääb, niimitu aastat tuleb „pime“ või teise katsega „turak“ olla. Kui aga see ei õnnestu, siis mängib (mängivad) kaotaja(d) edasi. Ja kui kaotajad lõpetavad enne, kui võitja saab määrata turaku, siis on viik. Kui mängija teeb mõne vea, siis hakkab järgmine mängima.
Täisviide
ERA II 96, 541/3 (36) < Pilistvere khk., Kõo v., Kirivere k., Ristassaare t. – Gennadi Tischler, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1920 (1935)