Tehti vurriluu seakondist, sellele tehti kaks auku sisse, nöör aukudest läbi ja siis keerud nöörile sisse. Edasi-tagasi tõmmates luu käis, et ulgus.
Täisviide
ERA II 91, 202 (18a) < Jõelähtme khk. ja v., Jägala k. – Heinrich Hendrikson < Johannes Kamkvist, s. 1871, Pauline Kamkvist, s. 1882, Mari Pressraud, s. 1858 (1935)
Vissi mängimisel võetakse kümme kivi ja visatakse üles ja lastakse kukkuda käe peale. Need, mis käe peale jäävad, võetakse ära ja pannakse teise kohta. Siis üht kivi üles visates võetakse kivid maast ühe kivi haaval ära, ilma et teine kivi maas liigub. Kui juhtub teine kivi liikuma, hakkab teine laps mängima.
Täisviide
ERA II 91, 115/6 (5) < Jõelähtme khk. ja v., Ihasalu k., Jaagu t. – Markus Ots, Neeme algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Viiskivi mängitakse nii. Üks kivi võetakse pihusse ja neli kivi jääb maha. See kivi, mis pihus on, visatakse üles ja maast võetakse üks kivi kätte ja püütakse see kivi kinni, mis üles visati. Nõnda võetakse kõik kivid kordamööda maast kätte, iga kord üht kivi üles visates. Selle järel pannakse jälle neli kivi maha ja üks kivi võetakse kätte. See, mis käes on, visatakse üles ja võetakse maast kaks kivi kätte. Selle järel jälle kaks kivi, üht kivi üles visates. Sellejärel visatakse kivid uuesti maha ja üht kivi üles visates võetakse kolm kivi maast ära. Üks kivi võetakse nii kui esimesedki – neid nimetatakse „kolmandateks“. „Neljandad“ on nii: kõik viis kivi võetakse kätte, üks kivi visatakse üles, neli kivi pannakse maha, ülesvisatud kivi püütakse kinni. Kinnipüütud kivi visatakse uuesti üles ja maast võetakse neli kivi ära.
Viimaks on veel loosimine. Loosimisel võetakse viis kivi kätte, need kõik visatakse üles, siis keeratakse käeselg pealepoole ja lastakse kivid kukkuda käe peale. Kukuvad kõik kivid käe peale, saab viis. Seda mängitakse mitmekesi. Esiteks loositakse, kui palju keegi mängib. Kes loosib kõige rohkem, hakkab kõige enne mängima.
Täisviide
ERA II 91, 111/2 (3) < Jõelähtme khk. ja v., Ihasalu k., Jaagu t. – Markus Ots, Neeme algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Viis valet ja viis tõtt tuuakse järgmiselt. Valet: „Lehm kaagutab. Kana ammub. Hobune laulab. Kukk hirnub. Siga möirgab.“ Tõtt: „Lehm ei kaaguta. Kana ei ammu. Hobune ei laula. Kukk ei hirnu. Siga ei möirga.“
Täisviide
ERA II 91, 505/6 (21) < Kose khk., Tuhala v. – A. Penkson, Oru algkooli õpilane (1935)
Lapsed istuvad reas. Üks paneb neile värvinimed, see on „peremees“. Üks laps jääb „ingliks“, teine „vanapaganaks“. Nüüd tuleb vanapagan ja küsib mingisugust värvi. Kui ta ütleb mingisuguse värvi, mis on olemas, siis ta saab selle mängija endale. Nüüd tuleb ingel ja küsib jälle ühte värvi. Kui kõik värvid müüdud, siis võtavad vanapagan ja ingel üksteise kätest kinni. Nende värvid asuvad nende seljataha. Nad hakkavad tirima. Kumb teise uperkuuti tõmbab, on võitja.
Täisviide
ERA II 91, 328 (56) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Iru k. – Roland Liipa, Nehatu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
ehk „Entel, tentel, trika-trei“ või muud sellesarnast lugemist. See mängija, kelle kohta langeb sõna „poiss“ (üldiselt lugemiste viimane sõna), saab välja. Kui mängijaid on palju, loetakse niikaua, kuni vanapagan teada saadakse.
Siis määratakse vanapagana asukoht ja piir, kus mängijad peavad seisma, kui nad vanapagana juurde tulevad, samuti piir, kustsaadik mängijad peavad jooksma. Siis pannakse mängijatele lindude nimed. Kui need on pandud, hakkab vanapagan koppima. Linnud tulevad vanapagana juurde, küsides: „Kes kopib?“ Vanapagan vastab: „Vanapagan.“ Linnud küsivad: „Mis ta tahab?“ Vanapagan vastab: „Lindu tahab.“ Linnud küsivad: „Missugust lindu?“ Vanapagan nimetab lindude nimesid. Kui ta kellegi linnu nime nimetab, paneb see lind jooksu ja vanapagan talle järele. Vanapagan võib aga järele joosta piirini, kuhu see määratud. Kui ta saab linnu kätte teinepool piiri, ei loe see midagi. Kui ta aga saab siinpool piiri linnu kätte, jääb see vanapaganaks. Teistega kordub samuti, nagu eespool mainitud, ainult selle vahega, et kui vanapagan kedagi kätte saab, ei jää see vanapaganaks. See jääb alati vanapaganaks, keda kõige esimeseks kätte saadakse. Kui vanapagan ei saa ühtki linnunime välja, peavad linnud häält tegema, või kui häält ei oska teha, tuleb nimi ütelda ja jooksu pista. Kui vanapagan ühtki lindu kätte ei saa, jääb ta uuesti vanapaganaks. Lindude nimede asemel võib tarvitada ka loomade nimesid.
Täisviide
ERA II 90, 758/9 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Kahala k. – Aino Lodu, Kolga algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Üks on „vanamees“, üks on „rändur“ ja teised „reisiseltsilised“. Rändur kuulab kõigilt, mida nad vanamehe kohta arvavad ja läheb siis vanamehe ette ja ütleb: „Tead, vanamees, olen sust palju kuulnud. Üks räägib head, teine halba.“ Siis nimetab ta kõik need nimed, mis talle öeldud. Vanamees peab ühe nime järele ütlema. Kes selle nime ütles, mille vanamees kordas, see jääb vanameheks.
Täisviide
ERA II 91, 386/7 (52) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lepiku k., Abo t. – Helmi Lepik, Nehatu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Vägipulka veeti. Võeti üks kaigas, kaks meest istusid maha, võtsid mõlemad kaikast kinni ja hakkasid vedama. Kumb enne maast üles kerkis, oli kaotanud.
Täisviide
ERA II 91, 166 (3) < Jõelähtme khk. ja v., Punakivi k. – Albert Grünbusch, Neeme algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Üks jooksis eel, vedades köit (ohje) järgi. Teine jooksis järgi, vibutades köie tagumist otsa. Lainetus jooksis esimese jooksjani ja köis kujutas roomavat madu.
Täisviide
ERA II 108, 43 (124) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Seda mängu mängitakse jõulu ajal. Kaks inimest on vastamisi ning mõlemal on pähklid käes. Teine võtab kas paaris või paaritu arvu pähkleid kätte ja küsib teise käest: „Ump või paar?“ Kui teine ütleb õigesti välja, saab need pähklid endale; ütleb aga valesti, annab teisele sama palju juurde kui teisel käes oli, mis teine valesti ütles.
Täisviide
ERA II 104, 435 (1) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kriivli t. – Ferdinant Zelmin, Rae algkooli õpilane (1935)
Õlekõrs seisab keset põrandat. Esimene võistleja võtab jalavarvastest kinni ja hüppab üle õlekõrre. Muidugi see nii kergesti ei lähe. Saab kümned korrad hüpata, enne kui üle õlekõrre saab.
Peab enne harjutama, et seda ülesannet täita.
Täisviide
ERA II 104, 421/2 (3) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Sillaotsa t. – Helmut Rekk, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Osavõtjaid kolmest alates.
Esimene pidaja valitakse kas loosimise või salmikese lugemise teel. Siis peab see pidaja silmi pidama niikaua, kui ta jõuab lugeda 50-ni ehk 100-ni või siis otsima tulema, kui teised teda hüüavad. Kui ta otsima läheb, katsuvad teised jälle ennast priiks lüüa, s.t. nad tulevad oma peidukohast välja ja katsuvad ilma pidaja nägemata pidaja kohale joosta, löövad käega vastu seina ja hüüavad: „Ukraatina, ukraatina, mina prii!“
Kui aga pidaja juhtub tulijat nägema, siis „kraatistab“ ta tulija kotti ja enese priiks. Kes aga kõige enne pidaja poolt kotti kraatistati, see peab nüüd ja katsub jälle teisi kotti kraatistada, kui ta neid näeb – nii läheb mäng edasi. Kui aga pidaja ei saa kedagi kotti kraatistada, siis peab ta pidama uuesti, niikaua kui ta saab jälle kedagi teist kotti kraatistada, muidu läheb mäng endistviisi edasi.
Täisviide
ERA II 104, 625/6 (8) < Keila khk., Saue v., Vanamõisa as., Vanaveski t. – Lainde Indrikson, Saue algkooli õpilane, 11 a. (1935)
5-7-aastastena mängisime enamasti liikumismänge ja mängus oli päris palju hoovi lapsi (kümme kuni viisteist). "Ukakas" oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: "Uka-uka, mina prii!" Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda - siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: "Uka-uka, Priit kotis!"
Täisviide
ERA, DK 138, 2/3 (2) < Tallinn - Eve Tommula, s. 1970 (2014).
Uisud tehti looma säärekontidest. Kondid seoti kahele jalale mõlemaile alla. Kontidele tehti augud sisse ja seoti jalge alla kinni. Tuuraga lükati jalge vahelt, hoides tuurast kahe käega kinni.
Täisviide
ERA II 91, 191 (10) < Jõelähtme khk. ja v., Jägala k. – Heinrich Hendrikson < Johannes Kamkvist, s. 1871, Pauline Kamkvist, s. 1882, Mari Pressraud, s. 1858 (1935)
Tooli tõstmine sünnib kahtemoodi, mõlemal juhul võib olla palju osavõtjaid. Tooli jalast võetakse kinni (hästi maa ligidalt) ja tõstetakse loodjoones üles (tool peab asuma maaga vesiloodis). Kes kõige rohkem kordi tõstab, see on võitnud. Teine viis on, kui võetakse tooli seljatoest kinni kahe käega (käed peavad sirged olema) ja tõstetakse eest üles. Kes kõige rohkem kordi tõstab, see on võitnud.
Täisviide
ERA II 104, 444 (3) < Jüri khk., Rae v., Vaskjala k. – K. Kontus, Rae algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mänguseltsilisi võib olla palju. Mida rohkem neid on, seda huvitavam mäng. Mänguseltsilistest valitakse lugemise teel üks laps, kes peab silmad. Teised jooksevad siis kõik peitu. Kõik on peidus, siis hüüab keegi peidusolija, et silmapidaja võib alata otsimist. Tal on ka üks kepp. Teised tahavad seda ära varastada. Silmapidaja ei või kepist kaugele minna. Kui kellelgi juhtub õnneks keppi puudutada, siis hüüab ta: „Tokk-tokk! Pulk varastatud! Tulge peidust välja!“ Siis peab silmapidaja uuesti silmad pidama. Kui pulk on kaks korda varastatud, siis peab silmapidaja kolmat korda silmi pidama. Kolmandal korral saab ta minna peidusolijaid kepiga otsima. Kui pulka ära ei varastata, peab see silmad pidama, kes kõige enne üles leitakse. Siis peab see silmad ja mäng algab uuesti.
Täisviide
ERA II 90, 685/6 (1) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Miku t. – Helmi Meimer, Viinistu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängijaid on paaritu arv. Jagunetakse paaridesse ja üksik võtab enda pihku mingi eseme ja poetab selle kellegi teise pihku nii, et keegi seda ei märka. Teised, kellele ta küll midagi ei anna, peab ta samuti läbi käima ja lausuma igaühele: „Tipi-Tipi, ära näita, ära ise ka vaata!“ Kui kõik on läbi käidud, võtavad paarid üksteise ümbert kõvasti kinni. Kui tippija küsib: „Kas rukis küps?“, peab see püsti tõusma, kelle käes ese on. Tema paariline peab aga seda takistama ja kui tal see korda ei lähe, peab see, kes paarilise lahti laskis, tippijaks minema. Kui aga paariline ei saa tõusta, peab endine tippija uuesti algama.
Täisviide
ERA II 90, 802 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Uuri k., Erulepe t. < Kiiu v. – Herta Võesa, Kolga algkooli õpilane < Pauline Võesa, s. 1892 (1935)
Tiitsude all tuntakse suurt karja isenimelisi mänge. Kõige esiteks on nagu viiskivide mängimiselgi „esimesed“, „teised“, „kolmandad“, ja neli korda tehakse „neljandaid“. Selle järel on tutsud, kus ei tohi ükski kivi klopsuda. Klopsudel peavad jälle kõik kivid klopsuma, sellejärel pannakse iga sõrme vahele üks kivi, nende nimed on sõrmide vahed. Selle järel võetakse ükshaaval kivid sõrmede vahelt ja pannakse maha ära, iga kord üht kivi üles visates. Selle järel on juudijulgad. Käsi pannakse mitte kuigi tugevasti kokku, vaid sõrmede vahele jääb avaus, sinna pannakse kivid sisse, selle järel üht kivi üles visates lüüakse käe peale ja ükshaaval kukkuvad kivid. Selle järel on sepikud: üht kivi üles visates võetakse esiteks üks kivi maast, sellejärel visatakse kaks kivi üles ja maast võetakse üks kivi, sellejärel võetakse veel üks kivi maast ja kolm kivi visatakse õhku. Selle järel on paha mäng. Kaks kivi visatakse üles nii, et teine kivi kukub teise kätte ja üks kivi võetakse maast juurde paremale käele, siis jälle üks teine teise kätte ja üks kivi maast, niikaua kui kivid otsa lõpevad.
Selle järel on hea mäng: kord võetakse maast üks kivi ja visatakse üles, see lastakse teise kätte kukkuda. Nõnda järgimööda, kuni kõik kivid teises pihus. Selle järel on tipi nipid. Üks kivi visatakse üles ja üht kivi maast võttes nipitakse vastu lauda ja võetakse kätte, püüdes kinni seda, mis visati üles, nõnda kuni kõik maast käes on. Selle järel on vahetused. Esiteks võetakse kaks kivi kätte, üks visatakse üles ja teine maas vahetatakse ära ja ülesvisatud kivi püütakse kinni. Selle järel on kõrged käed: kivi visatakse hästi kõrgele ja maast võetakse üks kivi, see pannakse ruttu teise kätte ja kõrgele visatud kivi püütakse kinni. Selle järel on madalad käed: see mängitakse, nagu kõrged käed, ainult et kivi visatakse madalamale. Selle järel on ümberkäed: need on nagu esimesed, ainult käsi käib ümberringi. Viimane on veel väravasse ajamine. Käsi pannakse esiteks palitu või mille peal mängitakse, sinna peale, nii et avaus jääb sõrmede alla. Üht kivi üles visates aetakse kivid kõik käe alla ja siis võetakse kivid kõik korraga maast ära.
Täisviide
ERA II 91, 113/5 (4) < Jõelähtme khk. ja v., Ihasalu k., Jaagu t. – Markus Ots, Neeme algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
(Võib ka toas mängida.)
Murule tehakse kaks joont. Nende joonte vahel asub üks mängija – „tige hobune“. Teised mängijad asuvad ühe joone taga, kust tahavad teise joone taha minna. Nad peavad tigeda hobuse piirkonnast läbi minema. See püüab mõnda mängijatest tabada. Läheb see tal korda, siis muutub tabatu tigedaks hobuseks. Muidu aga peab ta ise edasi olema tige hobune.
Täisviide
ERA II 104, 523 (8) < Rapla khk. ja v., Kuusiku k. – Koidula Aspe, Raiküla lastekodu algkooli õpilane < Amalie Aspe, 40 a. (1935)
Mängijad istuvad kahes reas, näod vastamisi. Üks mängijaist on ridade vahel ja ütleb ühele mängijale: „Tere, kepskivi naaber.“ Aga mängija, kelle käest ta on küsinud, peab vastama: „Mine teise talusse.“ Selle aja sees, kui ta teise mängija juurde läheb, peavad kõik mängijad kohti vahetama. Kui mängijad kohti vahetavad, peab ka küsija endale kiirelt koha valima. Kui ta kohta ei saanud, peab uuesti küsima jääma; kui aga koha on saanud, on oma küsimisest lahti. Mängija, kes kohast ilma jäi, peab hakkama küsima mängijalt, nagu seda tegi eelmine küsija. Nii kordub mäng.
Täisviide
ERA II 104, 377 (2) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Parmu t. < Lagedi k., Sõeru t. – Hilda Birk, Rae algkooli õpilane < Elviine Marie Birk, s. 1883 (1935)
Talvel kogus suurem hulk lapsi kokku ja hakkasid lumesõda pidama või jälle lumest loomi, lumememme ja -kantse tegema. Kui tehti lumepõder, sellele pandi jääpurikaid katuseräästast sarvedeks pähe. Mida rohkem oli tegijaid, seda toredam sai lumest tehtud asi.
Täisviide
ERA II 104, 556 (5) < Rapla khk. ja v., Kaerepere k., Kalmeti saun – Erna Lepik, Valtu algkooli õpilane < Anton Romulus, s. 1862 (1935)
Mängijad istuvad ringis. Üks viskab teisele mingi väikese asja sülle ja ütleb: „Täidan, täidan laeva!“ Kellele visati, see küsib: „Millega?“ Viskaja peab vastama sõnaga, mis enne mängu algust kokku on lepitud, mis tähega sõnad peavad algama. Kui küsitakse „millega?“, siis peab vastama eluta asja, kui aga „kellega?“, siis peab vastama elus asja. Kes ütleb sõna mõne teise algtähega või kordab enne öeldud sõna, peab andma pandi.
Täisviide
ERA II 104, 382 (6) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Parmu t. – Hilda Birk, Rae algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad seisavad ringis. Üks läheb sisse ja ütleb: „Tädi tuli Tartust ja tõi mulle ühe tuulelehvitaja.“ Ise hakkab sealjuures käega lehvitama, mida teevad ka kaasmängijad. Järgmiseks ütleb (korrates eelmisi sõnu...): „Tõi kaks tuulelehvitajat.“, hakates sealjuures ka teise käega lehvitama. Nii ikka edasi, kuni liiguvad käed ja jalad mõlemad. Kes seda ei tee, annab panti.
Täisviide
ERA II 91, 636/7 (24) < Rapla khk., Kehtna v., Käbi k., Peetri t. – Asta Sulakatko, Kehtna algkooli õpilane < Mari Salm, s. 1865 (1935)
Suli–võmm on laste mäng. Seda mängitakse mitmekesi (õues).
Kõik mängijad viskavad oma mütsid üles õhku. Kel mütsid õigetpidi kukuvad, need on võmmid.
Kellel aga mütsid selili kukuvad, need on sulid.
Võmmid hakkavad sulisid taga ajama. Kui võmm on saanud suli kolm korda lüüa, siis on sulid võmmideks löödud. Sulidel on mütsid tagurpidi peas; võmmidel õigetpidi.
Täisviide
ERA II 104, 420/1 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Sillaotsa t. – Helmut Rekk, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängijaid võib ikka olla viiest alates. Esiteks tulevad kõik mängijad kokku ja igaüks viskab oma mütsi üles. Kellel müts kummuli kukub, on võmm ja kel teistpidi, on suli. Siis sulid varastavad midagi ja lähevad peidavad ära. Ja võmmid lähevad üles otsima. See ei loe, et võmm näeb, vaid see loeb, kui nad kätte saavad. Kui võmm saab kuskil suli kätte, siis viib ta vangi kuskile kinnisesse ruumi. Kui suli võmmile vastu hakkab, on karistus suurem – nii ka teistega. Kui kõik on vangis, siis laseb võmm nad oma süütegude järel lahti. Ja siis algavad mängu uuesti peale.
Täisviide
ERA II 104, 610/1 (7) < Keila khk., Saue v., Vanamõisa k., Vanareinu t. – Arnold Piin, Saue algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Vees olev küngas või kivi oli soolalaevaks. Sellelt „laevalt“ kandis üks tugevam poiss seljas – „soolakotis“ – seal olevaid mängukaaslasi, nn. soolakotte, kaldale. Üks mängukaaslane – „piirivalvur“ – seisis teisel künkal või kivil ja püüdis soolavedajaid tabada märjast liivast pallidega. Tabatu võeti „vangiks“.
Täisviide
ERA II 108, 23 (52) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Üks mängija, kes on tugevam, seisab püsti. Teine hüppab ta kaela kinni, nii kõrgele kui jõuab. Püstiseisja võtab hüppaja jalgadest kinni. Peale selle laseb hüppaja oma käed teise kaelast lahti ja laseb pea alla, kuni maani. Püstiseisja astub niipalju edasi, et see, kes pea vastu maad laskis, saab käpuli tõusta. Siis laseb ka püstiseisja pikali ja kahe peaga elukas ongi valmis. See elukas võib ka pikkamööda edasi roomata. Seda elukat nimetatakse ka „kahe peaga maoks“.
Täisviide
ERA II 104, 407/8 (16) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kopa t. – Eerich Parm, Rae algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Üks hüppab jalgadega teise ümbert kinni ja laseb pea vastu põrandat. Teine – see, kelle ümbert jalgadega kinni ollakse, läheb edasi. Seejuures läheb teise pea teise jalgevahelt läbi. Nüüd lasevad nad mõlemad maoli ja sookonn ongi valmis.
Täisviide
ERA II 91, 710/1 (20) < Hageri khk., Kohila v., Angerja k., Sepa t. – Elmar Lussman, Pahkla algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad, poisid ja tüdrukud asetsevad kuskil ruumis, ka väljas, kõik istuvad peale ühe. Kõigile mänguosalistele on pandud nimed, näiteks „hobune“, „vanker“, „kabjaraud“, „müts“, „kodar“ jne. Kõik need esemed moodustavad mänguosaliste nimed, mis on seoses Jeruusalemma sõiduga.
On nimed pandud, tuleb üks keskele ja hakkab jutustama Jeruusalemma sõidust. Ühes jutustamisega nimetab ta neid nimesid, mida ta on pannud mänguosalistele. Mänguosalised peavad kuulama, mida üks jutustab. Kui ta ütleb kellegi mänguosalise nime, mida ta on ise pannud, peab see mänguosaline püsti tõusma ja end ringi keerama (terve ringi: 360°). Kes ei pane tähele ja ei tee seda, peab ise minema ringi keskele jutustama. Kui jutustaja nimetab Jeruusalemma, peavad kõik mänguosalised üles tõusma ja ringi keerama.
Seda mängu on mängitud aastat 20 tagasi ja enne seda, praegu seda mängu ei esine.
Täisviide
ERA II 104, 327 (48) < Tallinn < Hageri khk., Saku v. – Jaan Võmma < Linda Hoidorf, s. 1912 (1935)