72 30 3144 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö. 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Olen sündinud 1940. a. Minu lapsepõlv ja kooliiga möödusid Muhu saarel Suuremõisa külas, mis asub põldude, metsade ja karjamaade vahel. Meie küla majapidamised olid kehvad, sest maad oli vähe ja seetõttu ka loomi vähe. Majade vahel olid rängad ehk kive täis metsatukad. Ka küla karjamaadel oli mägine serv, mis oli kive täis, niiöelda kivi kivis kinni. Nii olid mu lapsepõlves kivid väga tähtsad mänguosalised. Lapsi oli külas palju, minuvanuseid kümmekond, kuid kõik peale minu olid poisid. Kuid nad ei kiusanud mind ja me mängisime koos sõbralikult. Minu kaks õde olid minust vanemad, Ellen 7 aastat ja Helmi 5 aastat. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Aega mängimiseks oli mul vanusele vastavalt. Kartulist umbrohu kitkumine, toapõrandate kasimine ja nõudepesu tulid üsna vara. Mulle anti ka külas mängimiseks aega, kuid ema ütles alati, mis kell ma pean koju jõudma. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Mulle meeldis ikkagi laulmine. Väiksena nurusin ema, et ta mulle laulaks, kuigi ema meeleolu oli kõike muud kui muretu. Isa oli Lavassaares vangilaagris ja seal haige. Sõja järel jõudsid külasse mitmed laulud. Külaneiud kirjutasid neid oma kladedesse. Mul ei olnud küll mingi eriline hääl, aga mul jäid viisid kergesti meelde. Ja kui ma siis mõne külaneiu käest lauluklade sain, siis pusisin sealt ka sõnad pähe ja nii võisin järgmine kord külakambris teistega kaasa laulda. 2. Mängupaik. 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Meil oli koduõues suur kivivare, mida ümbritsesid kõrged pärnad. Isa oli kruusaga kividevahet täitnud ja nii oli seal ka põrand ja pärnade oksad katuseks. See oli Pärnamaja oma tubade, soppide ja sahvritega, lauanõudeks taldrikukillud. Pärnade juures oli ka väike lagedam plats, kus sai jooksumänge mängida. Platsi ääres oli jäme tammepuu, kus oli trihvaatri ajal hea „silmi pidada“ ja „priiks lüüa“. Metsatuka servas, mis õueni ulatus, olid jälle kivid lapsi ootamas. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis mängisid tüdrukud vahetunnis ringmänge. Minu II klassi kevadkoolivaheaja eel põles koolimaja ühel ööl maani maha. (See on pikem lugu, pääsesime eluga üle noatera, tänu minu vanemale õele ja Meelis Mereääre emale, tulekahju algas nimelt klassist, mis oli tütarlaste magamistoa kõrval.) Kool jätkas mõne aja pärast endises kirikumõisa hoones. Seal oli mängudeks huvitav vana park ja selle kõrval söötijäänud põld. Meil käis koolis kõikide inimeste tarbeks rändkino, näidati ka filmi „Noor Kaardivägi“. See oli nii emotsionaalne lugu, mäletan nuttu ja pisaraid. Kuid me hakkasime seda filmi söötijäänud põllul tunnivaheajal uuesti mängima ja ei saanud enam niiöelda rollist välja. Nii keelati see mäng meil õpetajate poolt ära. Mängimine käis vahetunni ajal, pärast tunde mindi ikka koju. Kõigil oli pikk tee minna. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Talvel mängiti pühapäeviti ja päeval, suvel õhtuti, nooremad lapsed mängisid ka päeval. 3. Mänguseltskond. 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Õed mulle tavaliselt mängukaaslased ei olnud, sest olid minust tublisti vanemad. Võib-olla kodu mängides olin ma nende pere lapseks. Aga ma nägin nende mänge ja seda, mida meie küla noored mängisid. Kui mängukaaslastest rääkida, siis jagaksin nad kolmeks. Need olid minuvanused külalapsed üldse, eriti naabripoisid teiseks minust kolm aastat noorem Jüri, kes oli minu eriti hea mängukaaslane, kes mind iga päev koolist koju ootas, käis meil mängimas ja kelle juures mina käisin. Ta elas oma emaga vanavanemate juures, sest ta isa oli vangis, Siberis. Ja kolmandaks minust aasta noorem Malle naaberkülast, kes elas talvel Tallinnas, aga suvel oli vanematega oma vanaisa ja vanaema juures suvitamas. 25. märts 1949 lõpetas meie mängud Jüriga päevapealt. Jüri oli siis kuueaastane. See kevad oma kurbuses jääb igaveseks meelde. Elu aga veeres paratamatult edasi, tulid uued kevaded, uued mängud. Kohe pärast küüditamist tehti Muhus kolhoosid, nii ka meie külast koos naaberküladega sai kolhoos, nimeks alguses „Kajak“, mis ei olnudki kõige jubedam nimi. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Eks koolis olid muidugi ka mõned sõbrad. Aga mängimiseaeg on ju pikk ja neid seltskondi ma ei vastandaks. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Meil seal eri rahvusi polnud, tüdrukud ja poisid mängisid koos. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Kui me kooliga kirikumõisas asusime, siis seal olid ühes eesruumis koos nii riietenagid, internaadilastele toidukeetmine, söögilauad kui ka vahetunnid. Tegime kuskil riietevarna nurgas ka vahetundides ringmänge, see käis küll tüdrukutega. Poisid müksisid niisama omavahel. Äkki keset ringmängu torkas üks poistest mulle ühe talvemütsi pähe. See higist võidunud müts (eks seda oli kandnud peres mitu poissi) oli üsna jube, kui see üle silmade ja nina vajus. Kahmasin selle peast ja viskasin oma arust mütsipanijale tagasi. See aga hüppas eest ära ja müts lendas aknasse. Klaasiklirin oli vali ja korrapidaja-õpetaja ka kohe kohal. Süü eest ei olnud kuskile pääsu. Üks meesõpetaja vöttis klaasimõõdud ja mul kästi järgmiseks päevaks uus klaas tuua. Õnneks oli meil kodus klaasi ja üks sugulane lõikas sealt paraja ruudu. Järgmisel päeval tuli ema minuga Liivale (4 km), et klaas kooli tuua, sest tee oli libe. Tema vist õpetajate toas seda juhtunut pisut seletas. Muide, mu lapselapsed on sellest loost väga huvitatud olnud, sellest mütsiloost. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Ma arvan, et jõulude ajal, sest oli üks mäng pähklitega, mida minu ema minu ja õe lastega mängis, et nende mölluks kiskunud mängu vaigistada. See mäng oli „Liiad või poarid“ ja kui nad siis mängisid, meenus, et olen seda ka oma lapsepõlves emaga mänginud. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksi mängisin kaarte (nagu oleks kaks mängijat), ka paberist tehtud nukkudega (need olid mulle teinud õed ajakirja „Maret“ järgi). Ma võisin olla 5-aastane, kui meie vanaema (minu isa ema) kukkus ja jäi voodisse kuni oma surmani 1956. a. Kui ema päeval tööl oli (isa töötas üle mere Virtsu sadamas), olin mina vanaemaga kodus. 4. Mängu alustamine. 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Kui lapsed kokku said või külla tulid, siis ikka selleks, et mängida. Küsimus oli pigem selles, millist mängu. Vahel sai enne mängu selle reeglid üle täpsustatud. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Püüdja selgitati välja lugemislausetega. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Mängualustussalmid, olen neid ka ise lugenud. 1) Üks suur valge tui lendas üle Inglismaa, Inglismaa olli lukku keertud, luku võti katki murtud, üks, kaks, kolm, sina oled sellest suurest süüst prii. 2) Mamsel keetis moosi, mina moosi mekkima. Mamsel lõi mind kulbiga, mina teda tuletukiga, mamsel kukkus maha, mina kapi taha. Sealt ma leidsin rubla raha, sellega matsin mamsli maha. 3) Impel, pimpel, piila, paala, Veneturu veski, Reinu Juula, illen, tillen, tips. 4) Entel, tentel, sirga mentel, entsu tiss, vanker viss, isikut, tisikut. 5) Ankut, trankut, trallallakid, katlas keevad kuke makid, Juri võttis suure noa, lõikas muole makki koa. Neid salme sai kasutada mängude puhul, kus on vaja mängu mingi roll paika panna. 5. Mängude kirjeldused. Kõigepealt kolmest mängust, millel nagu polegi reegleid. 1) Tuleb käia mööda kive, nii et jalaga maapinnale ei astu. 2) Tondimäng, mida mulle rääkis üks hea külanaine (sünniaasta 1900). Kui suveõhtul oli juba hämar ja lapsed veel koos, siis mindi ühe suure kivi juurde. Kõik panid käe kivi peale ja hüüdsid: „Tondid, tondid, tulge välja täna õhta vidusel!“ Siis pandi kõrvad vastu kivi ja kuulatati, kas kivi kõmises vastu. No küll see siis ikka kõmises. Siis hüüdis keegi: “Tondid!“ ja kümmekond paari paljaid jalgu lidus igaüks ise suunas. 3) “Aitame kevadet“, see oli viimane mäng, mida Jüriga mängisime, kuupäevaks 24. märts 1949. Me toksisime mõlemad keppidega jääd katki, et vesi saaks jooksma ja et kevad kiiremini tuleks. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Oli „Pallikool“, seda mängiti palli vastu seina visates, reegleid ei mäleta. Oli ka rahvastepall ja noorusaastatel mängisime võrkpalli. Meil oli küll Jaagu kargel palliplats, aga palli ja võrgu raha saamiseks õppisime mingi eeskava ja esitasime seda Kõue toas. Olid kolhoosi algusaastad, raha kõigil vähe. Meil oli piletihind vist 5 kopikat. Jooksumängudest võiks kirjeldada “Eest, takka ja tagumine poar välja“. (Tuntud vist „Viimase paarina“). Mängijad võtsid end soovi järgi paaridesse, kes üksinda jäi, see oli kõigepealt püüdja. Paarid seisid üksteise taga reas, näoga püüdja suunas. Püüdja seisis paariderea ees, seljaga nende suunas. Kui püüdja ees hüüdis: „Eest, takka ja tagumine poar välja!“, siis pidid viimases paaris olijad teine teiselt poolt rida rea ette jooksma. Püüdja üritas siis ühe jooksjatest kinni püüda, sellega pääses ta oma rollist. Üksikuks jääjast sai uus püüdja, uus paar asetus otse püüdja selja taha. Järgmisena hüüti seda paari, kes oli paariderea lõppu jäänud. Mängiti, kuni huvi oli. Jooksmist oli muidugi veel teisteski mängudes, sellest sõltus, kui kiiresti sa välja langesid. Näiteks „Uted, uted, tulge koju“ . Seal olid rollideks „perenaine“ ja „hunt“, ülejäänud mängijad olid „lambad“. Lammaste ja perenaise vahe eraldati kahe piiriga, need tähistasid metsa, kus elas hunt. Õues mängides tuli ka külgedele piirid tõmmata. Mäng ise käis nii. Lambad on teinepool metsa, metsas on hunt ja perenaine on siis koduse piiri taga. Perenaine hüüab: “Uted, uted, tulge koju!“ Lambad vastu: „Ei saa tulla, hunt on ees!“ Perenaine: „Mis see hunt siis teile teeb?“ Lambad: “Sööb me liha, joob me vere!“ Perenaine: “Tulge ikka!“ Seejärel püüavad lambad kiiresti läbi metsa joosta, samas hunt püüab lambaid. Kelle hunt kätte saab, on mängust väljas. Siis lähevad lambad jälle metsa taha ja mäng algab uuesti. Võidab see lammas, kes viimasena hundi poolt püüdmata jääb. Muidugi tehti ka võidujooksu. Küla teismeliste mängudest on veel meelde jäänud „Lipp“. Seda mängiti pühapäeva päeval karjamaal. See oli luuremäng ja seal oli jooksmist ka. Mäenõlvaku all jagas otsetee mänguplatsi kenasti kaheks. Sellest piirist teatud sammude kaugusele panid võistkonnad oma lipu (rätiku või pluusi roika otsas). Meeskondade pealikud olid krapsakamad poisid. Meeskonnad valiti nii, et pealikud kutsusid kordamööda mängijaid oma meeskonda, kuni lapsed olid jagatud kaheks meeskonnaks (mina olin alles pealtvaataja). Kumbki pealik määras oma lipu juurde lipuvahi. See pidi jälgima, et lippu ei varastataks. Kui keegi lipule lähenes ja vahil õnnestus talle pihta lüüa, jäi see seisma vangina. Oma mees kasutas juhust vang jälle vabaks lüüa. Selline pinev olukord oli mõlema lipu lähistel. Kuid mängumaal oli ka kadakapõõsaid ja nende taha varjudes ja luurates õnnestus kellelgi ikka teise meeskonna lipp varastada ja sellega kiiresti üle piiri oma lipu juurde joosta. See võistkond oligi mängu võitja. Ka sellelt poolelt võetud vangid vabanesid hoobilt. Peitusmängudest võiks rääkida kolmest. 1) Peitus, kus alustussalmiga määrati, kes „silmad peab“ (luges näiteks kuuekümneni). Selle aja jooksul leiti endale peidukoht ja otsimist võis alustada. Võitis see, kes viimasena leiti. See oli järgmisel korral silmadepidaja ja otsija. 2) Trihvaater. Siingi määrati „silmadepidaja“ alustussalmiga. Silmadepidaja luges, silmad vastu suuremat puud, mis enne mängu algust kokku lepiti. Luges vist üheksakümneni. Siis hakkas ta otsima, kuid ta pidi kogu aeg ka selle puu ümbrust silmas pidama, sest selle puu vastu võis ennast lahti lüüa sõnaga „trihvaater!“ Kui aga otsija märkas kellegi lähenemist, võis ta ise selle vastu puud kinni lüüa, näiteks: „Jaan trihvaater!“ Järgmisena pidas silmad see, kelle silmadepidaja esimesena kinni lõi. 3) Toas mõne asja peitmine ja selle otsimine põhimõttel „soe või külm“. Hüppemängudest on meeles “Tipskast“ (mandril vist keks). Õue või tee peale joonistati kahe ja ühekastilistest ruutudest nn. tipskast. Kastide rea lõppu joonistati taevas. Igal mängijal oli kivikild või taldrikukild, mida ta pidi kastide järjekorras igasse ruutu viskama ja sealt tagasi tooma, hüpates ühekastilisse ruutu ühe jalaga ja kahekastilisse ruutu kahe jalaga. Eksimise korral tuli üks viskamine vahele jätta. Võitis see, kes jõudis kõige esimesena nn. taevasse. Pandimänge oli ka, aga seda, mida mängisid minu õed ja veel vanemad külanoored, ma kaasa ei mänginud .Mängiti Mardi talus, kus oli kaks neidu ja kaks noormeest. Ma ei mäleta seda mängu, millega pandid korjati, aga sellel mängul oli isevärki pantide lunastamine. See käis nii. Mängujuht küsis: “Mis see peab tegema, kelle pant mu käes on?“ (Minu arvates mängijad küsimise ajal seda panti ei näinud.) Mängijad pakkusid näiteks: „Peab kuud vaatama.“ Siis näitas mängujuht seda panti (kas mõni riideese vm.) ja selle omanik pidi siis kuud vaatama. Kuu vaatamine tähendas, et sulle pandi kellegi kuub üle pea ja sa pidid läbi sirgena hoitava varruka taeva poole vaatama, samal ajal valati sulle läbi varruka natuke vett vastu nina. Või siis: kelle pant see on, see peab surnule suud andma. See tähendas, et pidid pandi tagasi saamiseks otsima seinapalgist oksakoha ja seda musitama. Või siis: Peab nõia majas käima. See tähendas, et pandi lunastaja pidi ukse taha minema, kuni toas tehti nn. nõia maja, See tähendas, et kaks korjuga tooli pandi ühe rea peale ja nende peale ja üle korjude laotati suurrätik – sellest jäi kolme tooli laiuse sohva mulje. Toolide peale istus kummalegi üks mängija. Siis kutsuti ukse taga ootaja sisse ja paluti tal nõia majas istuda sohva sellele kohale, kus tooli ei olnudki all. Siis tõusid kaks toolidel istujat püsti ja tulija istus põrandale. Seda tehes jälgiti ikka, et keegi õnnetult ei kukuks. Näiteks veel tõrrevitsutamine. Poisid ja tüdrukud vaheldumisi olid ringis, käe alt kinni, poisid näoga ringi sisse, tüdrukud näoga väljapoole. Tikku püüti hammaste vahelt suuga edasi anda, nii et see maha ei kukuks. Praegu, kui seda kirjutan, mõtlen, et äkki see oligi hoopis mäng, millega pante koguti. Et kes tiku maha pillas, pidi panti andma. Pandilunastamiseks oli veel ka klaaside vahel käimine. See oli nii: Põrandale pandi teeklaasid, teatud vahedega. See, kes oma pandi lunastamiseks seda tegema pidi, nägi neid klaase. Aga siis seoti ta silmad kinni ja ta pidi pimedast peast klaaside vahelt läbi minema. Aga teeklaasid korjati vaikselt ja kiiresti põrandalt ära. Teistel oli muidugi hea itsitada, kui pimesikk ettevaatlikult kure kõnnakuga üle põranda tuli. Peab tuvi söötma. See tähendas, et pandi lunastaja pidi endale paarilise kutsuma, poiss tüdruku või siis tüdruk poisi. Neile anti paarivaksane lõng. Lõnga otsad anti teine teisele suhu ja siis pidid hakkama lõnga suhu sööma, kuni paarilisega ninad ja suud kokku jõudsid. Põnevaks tegi asja see, kui mõni mängijatest ei olnud kursis, mida üks või teine asi tähendas. Kaardimängudest on mul meeles „Poti Leenu“, „Must Notsu“ ja „Must Peeter“, lauamängudest „Sokusõit“ ja „Trilma“, „Reis ümber maailma“. Väga populaarne oli tamka. Seda mängiti kabelaual, mis oli omatehtud, nupud samuti puust tehtud kettad, mustad nupud tindiga tumedaks tehtud. Hiljem mängiti ka poest ostetud papist laua ja nuppudega. Paberil mängitavatest mängudest mäletan „Laevade pommitamist“, ma arvan, et see oli üldlevinud. Oli ka mäng kommipaberitega. Need volditi enne nagu väikesteks ümbrikuteks. Igaüks sai endale ühe ümbrikukese, kõik ülejäänud (mida rohkem neid oli, seda parem) pandi lauale. Mäng oli nii, et kommipaberist ümbrikuke pandi käepäka peale ja, sõrmed laua serva all, püüti ümbrik põrgatada laual oleva ümbrikukese peale. Kellel see õnnestus, sai endale ühe ümbriku juurde. Põrgatamist tehti järjekorras. Võitis see, kes endale kõige rohkem ümbrikuid püüdis. Sõnamängudest mäletan „Telefoni“, kus mängijad istusid reas. Rea alguses istuja sosistas oma naabrile kõrva mõne sõna. Seda sosistati üksteisele kõrva edasi. Reas viimane ütles siis välja, mis tema kuulis. Poisid olid kanged meelega sõnu muutma, nii tuli pärast uurida, kelle juures õige sõna ära kadus. Reas istudes mängiti ka „Tibu, tibu, tule tangu sööma!“. Mängujuht selgitati alustussalmiga. See võttis endale kahe peo vahele kas viiekopikalise või suurema nööbi ja tõmbas oma pihke vastamisi hoides läbi mängijate vastamisi hoitud pihkude. Igaühele öeldes: „Tibu, tibu, ära näita, püüa kinni, mis sa saad!“ Ja poetab kellelegi vargsi oma pihkude vahelt nööbi või kopika. Kui rea lõpuni on niimoodi tehtud, astub mängjuht paar sammu kaugemale ja hüüab: “ Tibu, tibu, tule tangu sööma!“ Seepeale peab kopika või nööbi saanud mängija jooksma mängujuhi juurde. Naabermängijad püüavad seda takistada. Kui see ei õnnestu, siis saab temast uus juht. Kui ta ei saa rivist välja joostud, korratakse mängu sama juhiga. „Liiad või poarid“ oli ka istumisemäng, mida jõulude ajal oli hea mängida. Mängujuhiks oli meie ema. Ta võttis pähklikotist oma pihku mõned pähklid, nii kümmekond. Siis ta küsis ühelt mängijalt: „Kas liiad või poarid?“ (See tähendab, kas peos on liigarv pähkleid või paarisarv.) Mängija pidi vastama, ilma et ta pähkleid näeks. Seejärel avas mängujuht peo ja pähklid loeti üle. Kui mängija oletus oli õige olnud, sai ta pähklid endale, kui vale, siis ei saanud. Mängijaid oli näiteks neli. Kui ring oli paar korda läbi mängitud, loeti kõikide pähklid üle. Võitja oli see, kellel oli õnnestunud kõige rohkem pähkleid saada. Toas sai mängida ka laulumängu „Käigem, käigem, vaesedlapsed“. Alustussalmiga valiti laste hulgast kaks juhti. Need leppisid omavahel kokku, ilma et teised teada saaksid, kumb on „taevas“, kumb „põrgu“. Seejärel tegid nad kätest väravad ja teised lapsed hakkasid kätest kinni hoides (nagu ringis) sealt väravate alt läbi käima. Kõik laulsid: „Käigem, käigem, vaesedlapsed, läbi kiigeveski. Veski on katki murretud, peab saama terveks tehtud. Kellega, millega, hõbedase kulla köiega. Esimene laps ja viimne laps peab saama pandiks võetud.“ Viimase sõna ajal lasti väravakäed alla ja laps, kes sinna vahele jäi, oli mängust väljas ja ta võis valida, kumma mängujuhi juurde ta läks (igaüks tahtis muidugi taeva minna). Kui selle laulu saatel oli kõik lapsed kinni püütud ja igaüks endale nn. õige poole leidnud, võttis taevas oma lastel kätest kinni ja põrgu hakkas oma lapsi udima. Seejuures lauldi: „Tantsige, tantsige, taevalapsed, peksa saavad põrgulapsed!“ Kivide juures mängiti „Kivikuningat“. Kõik teised lapsed olid igaüks oma kivi peal, ainult püüdja oli maa peal ja jälgis teisi. Tal oli tarvis tabada keegi, kes ei oleks kivi peal. See oli raske, vajas kiirust ja osavust. Teised mängijad veel õrritasid ka: “Mina olen kivikuningas, sina oled sitasitikas!“ Ja kui ühe kivi pealt teise peale jooksid, siis õrritasid: “Tont palja moa pial, tont palja moa pial!“ Kui keegi õnnestus maa pealt tabada, hakkas see püüdjaks ja sina said ka kivikuningaks, said kivi peale ja õrritama. „Kivikuju“ oli nii. Juhtmängija keerutas iga last natuke tal käest kinni hoides. Lasi siis käe lahti ja mängija pidi jääma sellesse poosi, nagu ta sattus käest lahti lastuna. Kui kõik lapsed on mingi poosi saanud, vaatab mängujuht nad üle ja otsustab, kelle kuju on kõige huvitavam. Sellest saab uus mängujuht. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Fantaasiamänge mängiti tihti, näiteks koolitundi, arsti koduvisiiti, arsti juures käimist, poodi, külaskäimist jms. Ka nukkude ja paberist nukkudega sai mängida fantaasiamänge. Kirjutan kahest, mis on mingi seiga tõttu meelde jäänud. Mängisime Malle juures rehepeksumasina kuuris kodu, Mallel oli külas onupoeg Lahekülast (see küla oli tekkinud, kui Suuremõisa südame maid anti taludeks Vabadussõjas käinutele). See poiss, Rein nimi, oli siis meie pere mees. Mallel oli ka väike jalgratas, Rein läks sellega tööle ja meie Mallega toimetasime kodus. Mõne aja pärast tuli Rein selle rattaga mööda külavaheteed. Ta sõitis rattaga nii singavinga ja lõpuks kukutas end käntsti! teeäärsesse võsasse. Lõpuks tukerdas meie juurde. Meie oma mängudes enne sellist asja ei olnud näinud. Oma isa Rein jäljendada ei saanud, sest isa põgenes Eestist 1944. a. sügisel koos vanema pojaga, kuna oli vabadussõdalane ja oma meelsust ka avalikult näidanud. Ilmselt oli Rein külameestelt jäljendusainet saanud. Teine mäng on kolhoosielust. Mõisa tallis oli kolhoosi lehmalaut ja külanaisi oli seal lüpsjateks. Kalda talus paiknes kolhoosi pull. Me tegime koos Kõue poistega meie maja taha metsa sarapuuokstest punutud kolhoosi lehmalauda, u. 60 cm x 60 cm x 60 cm. Lehmadeks olid ümarad kivid (nii rusikasuurused). Lauda tegime kahekorruselise, poisid tegid II korruse lehmade jaoks kaldtee, Jaan oli kolhoosi esimees, Ants traktorist ja mina karjabrigadir. Ma läksin ühel päeval Muhu teise serva Kallaste külla oma klassiõdede juurde (üks ots 12 km). Aega veetsime mere ääres ja ma leidsin sealt tükk maad suurema ümmarguse kivi, kui meie laudas lehmad, umbes kahe mehe rusika suuruse. Mu rõõm oli suur, sest saan oma kolhoosi ka pulli viia. Järgmisel päeval hakkasingi, pull rätiku sisse seotud, vedades kodu poole minema. Teel tuli muidugi ühtteist ette, aga õhtul ma ikka koju jõudsin (12 km). Vanemad vangutasid mu kandamit nähes päid. Järgmisel hommikul läksin toodud tõupulli Kõue poistele näitama. Panime ta elama lauda alumisele korrusele. Mängutuhin läks aga mõne päevaga üle. Kui sinna nädalapäevad hiljem läksin, olid sarapuukepid ja lehed ära kuivanud ja lehmad alumisele korrusele pudenenud. Sihuke kuulsusetu lõpp. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Tüdrukud mängisid isekeskis olles nukkudega, eks poistel olid ka omad tegemised. 6. Elektroonilised mängud. Selle kohta ei ole mul midagi öelda. 7. Täiskasvanuiga Täiskasvanuiga on olnud üsna pikk ja kirju. Kui olin 49, alustasime kaheksa Tallinnas elava Muhu naisega kooskäimist ja vanade muhu laulude, tantsude ja mängude õppimist. Siis mõistsin ma tänutundega, et mu koduküla Suuremõisa oli ka teiste Muhu küladega võrreldes rikas folkloori poolest. Nüüdseks oleme koos käinud 25 aastat. 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Pauliine Vapperi mälestuskavas 2004. a. mängisime oma folkloorirühmaga mängu „Siit tuleb, siit tuleb Siimu sulane“, mitmel korral on meil kavas olnud laulumäng „Avage Viru väravad“, ka ringmänge on olnud mitmeid. Mängu mängu pärast pole meil siiski olnud. Vanaemana olen mänginud oma lastelastega fantaasiamänge ja sõnamänge, ka muhu folkloorile oleme koos mitu sammu lähemale astunud. 26. dets. 2013. KAKS KEVADIST KOOLIVAHEAEGA Lapsepõlvemälestused Olen sündinud 1940. aastal. Mu õed Helmi Pauts, nüüd Urb, ja Ellen Pauts, nüüd Talimets, olid juba ammu koolilapsed, mina aga ikka veel vanaemaga kodus. Tahtsin ka kooli ja lõpuks see juhtuski, 1946. a. sügisel, kui olin veel 6-aastane. Ellen läks siis VI ja Helmi V klassi. Talv tuli külm ja nii tuli mul tihti koolist puududa. Mäletan, III veerandis oli mul 102 puudutud tundi. Järgmisel kooliaastal otsustasid vanemad, et talveks on tee liiga pikk (Suuremõisast Liivale üle 4 km). Jäi siis nii, et talvel olen internaadis ja üks õdedest jääb koos minuga ööbima. Paar päeva enne III veerandi lõppu, ilm oli väga ilus, läks Helmi koju koos meie isaga, kes Virtsust töölt tuli. Mina ja Ellen jäime internaati ja ööseks koolimajja ööbima. Läksime magama nagu tavaliselt. Meie kõrvalklassis pidi ööbima ka korrapidaja-õpetaja. Öösel millalgi ärkas IV klassi õpilane Meida Saarkoppel, et minna väljakäiku. Minna tuli läbi ühe klassi, riieteruumi ja koridori. Ta äratas ka minu õe, et teda kaasa kutsuda. Koridoris tundsid nad mingit halba lõhna. Kui nad tuppa tagasi jõudsid, nägid nad, et tapeet meie voodite kohal on pruunikaks muutunud. Siis jooksid nad kooli toorust (storož<a title="" href="#fn1">[1]</a>)äratama, see läks vaatama klassi, mis meie magamistoa kõrval, ja tuli sealt hädakisaga: „Maaja pooleb! Maaja pooleb!“ Ei tea, kuidas kõik üles saadi ja mis keegi endale selga sai. Mind talutas õde välja teki sees. Kui välisukseni jõudsime, purskas ühe klassi uksest tuli välja. Algul pandi mind maja lähemale teki sisse. Tulekahju hoogu võttes viidi aga sinna, kuhu olid istutatud kuused. Direktor Niina Väin elas koolimaja teises otsas, äratati tema. Nad said ilmselt akna kaudu välja. Ülakorrusel direktori eluruumide peal oli aga veel koristaja või koka eluruum ja tema juures oli talvel kaks koolilast, vist Tupenurme külast. Nende päästmine oli vist päris tõsine, sest nad ei saanud enam muul moel välja, kui pidid aknast alla hüppama. Kaks neist said ka luumurrud. Mis sai aga korrapidajaõpetajast? Selgus, et teda ei olnudki tol ööl koolimajas. Mind viis keegi süles sealt kuusiku servast majja, kus nüüd asub vallamaja. Mäletan, et värisesin veel kaua aega Milla Öövli voodis sooja teki all. Koolimaja põles maatasa maha. Hommikul vara oli üks naine naaberkülast koputanud meie kodu akna peale ja küsinud, palju meil lapsi kodus on. Ta elas maantee ääres ja keegi oli Liivalt tulles rääkinud, et Liiva koolimaja põles öösel maha. Vanemate jaoks oli see hirmus ehmatus. Ei olnud siis telefone, et küsida, ei autot. Olid ainult jalad. Ema oli haaranud mõned riided kaasa, et kui on elus, võib vaja minna. Ta on pärast rääkinud, et oli terve tee tulnud, oiates kogu aeg: „Ai, ai, ai, ai.“ Üks kilomeeter enne Liivat, Kaigu mäel, oli talle keegi vastu tulnud ja ütelnud, et ära nuta, lapsed on elus. Siis oli ema alles nutma saanud hakata. Ta nuttis siiski, kui ta mind sooja teki alt leidis. Õde Ellen oli koos teiste internaadilastega tulekahju juures. Ema tõi mulle poest sukad, saapad olid ilmselt mul jalas. Sukad seoti mingi paelaga üles, et saaksime hakata kodu poole astuma. Olen pärast veel kahjutundega mõelnud, et tulle jäi ka meie pere oranžitriibuline kangas kootud <a href="#fn2">[2]</a> muhu tekk (ristpistes kuked ka peal) ja vanaema punane muhu siilik <a href="#fn3">[3]</a>, neid oli vist mingil esinemisel tarvis läinud. Rõõm oli muidugi, et olime elus ja terved. Aga kooli ei olnud enam. Vaheaeg möödus asjast toibumiseks. Ellen, kes oli kooli kõige viimases, VII klassis, läks pärast koolivaheaega Simisti kooli, tal olid ju eksamid tulemas. Mina ja Helmi olime seni kodus, kuni Liiva kool uuesti alustas teistest koolidest kokku korjatud pinkide taga läbikäidavates liitklassides vanas kirikumõisa hoones. Seal asus veel sidekontor ja üks elukorter. Esimeses tunnis andis meie klassijuhataja Miranda Veski meile tunnistused III veerandi hinnetega. Need olid tal tulekahjuööl kodus olnud, sest kandis õhtul neisse III veerandi hindeid sisse. See oli peaaegu uskumatu juhus. Direktor ja toorus leidsid endale elamiseks kumbki toa paekividest pesuköögis. Selles vanas mõisahoones saime ka aastate pärast oma 7-klassilise kooli lõputunnistused. Koolimaja, mis hävis, asus Suuremõisa külla viiva tee ääres, selle vundamendile ehitati hiljem veterinaarjaoskonna hoone. II Oli jällegi kevadine koolivaheaeg. Olin järjega III klassis, mu sõber Jüri (Jüri Ausmeel) aga veel koolieelik, minust 3 aastat noorem. Ta elas oma emaga papa ja mamma juures Suuremõisa Andrusel, mis oli ta ema sünnikodu. Et tal õdesid-vendi ei olnud, oli tal igavavõitu. Nii käis ta iga päev, enne kui ma koolist koju jõudsin, minu kodust küsimas: „Kas Manni oo kodu?“ Aga nüüd oli koolivaheaeg ja me võisime kõik need päevad koos mängida. Meil oli leiba tehtud. Ka mu õed olid kodus. Olime kõik oma värske leivaviilu ära söönud. Mõnus leivalõhn ja levale köetud tuba <a href="#fn4">[4]</a> olid meid nii ära rammestanud, et olime kõik magama jäänud, neljakesi risti üle laia aseme. Õues oli juba hämaraks läinud, kui nänne<a href="#fn5">[5]</a> tuli Jürit otsima. Äratas siis magajad üles ja viis Jüri koju. Homseni! Järgmise päeva hommikupoolikul Jüri ei tulnudki meile. Ka külatänaval ei olnud kedagi liikumas näha. Lõpuks tuli meile naabrinaine Kõue Liina, kes oli Jüri kodule naaber. Ta teadis midagi hirmsat. Jüri ja ta ema olid pandud ree peale püssimeeste vahele ja viidud ära. Oli 25. märts 1949. Sellest päevast on palju kirjutatud, seda on teinud nii need, keda viidi, kui need, kes jäid. Siiski. Mäletan praegugi teravalt neid päevi, mis järgnesid. Külas olid kõik mures, et mis saab sellest noorest naisest oma väikse pojaga. Sellest ainult räägiti, kuigi poolihääli. Olime Jüriga külatänaval jää sisse kraavikesi toksinud, et sulavesi paremini jooksma hakkaks. Toksisin nüüd jääd üksi, aga vist iga minut tõstsin silmad ja vaatasin sinnapoole, kust Jüri ikka tulnud oli. Äkki siiski! Kõik on meeles. Nende päevade õhk, lõhn, varjud. Kui kool jälle algas, võttis mind koolist tulles vastu ikka kurb loodus. Kui kurvad olid kased! Küllap oli see lapsehinge suur kurbus, mis need pildid nii selgesti meelde jättis, vanaduseni välja. Oodati kirja. Mis neist on saanud? Kuhu viidi? Tuli kiri Venemaalt, vangilaagrist, kus Jüri isa oli. Kirjas oli isa surmateade. Lõpuks tuli kiri ka Viinelt ja Jürilt. Tagasiaadress „Novosibirskaja oblast, Tatarskii raion, sovhos 4, ferma 2“. Suve poole rääkis Viine kiri, et nad ehitavad endale elamiseks onni savist ja lehmasõnnikust. Ühes kirjas Viine ütles, et Jüri oli istunud onni ees ja laulnud: „Koduküla neiust jäänd vaid mälestus, teist ta sarnast ei leidu, hinges kurb igatsus.“ Aastad läksid. Olin X klassis. Oli maikuu 1956. Koolinädal oli lõppenud ja sõitsin jalgrattaga Orissaare Keskkoolist koju. Ema oli räimi marineerinud, need olid väga head. Aga ema oli kuidagi iseäralik. Siis kuulsin temalt, et Jüri oli nädala sees Siberist tagasi jõudnud ja momendil oma isakodus Pärasel. Võtsin uuesti jalgratta ja sõitsin Pärasele. Kuidas see päris oli, kui ma teda jälle nägin, seda ma ei tea. Seal on must auk. Jüri jätkas oma Siberis pooleli jäänud kooliteed Muhu Hellamaa koolis. Ta ema oli ikka veel Siberis. Jüri oli kuidagi nagu iseeneses, oli ta ju läbi elanud aastaid, mida me ei osanud ette kujutadagi. Aeg oli viinud mulda papa. Suuremõisas elas veel nänne. Viimaks sai Siberist tagasi ka Viine. Aastad läksid. Jüril oli oma pere, naine ja kaks last, vist kooliteed alustanud. Töötas autojuhina. Ühel mustal päeval astus Jüri mängust välja, võib-olla mõtlematult. Aga võib-olla sellepärast, et ta närvisüsteem ja jõud enda alalhoiuks oli tühjaks kulutatud Siberis ja seda ei jätkunud elu edaspidistest keerdkäikudest väljatulekuks. Ta on maetud oma ema kõrvale Keila surnuaeda. Ema Viine hauatahvlil on ka vangilaagris hukkunud isa nimi ning isa sünni- ja surmaaeg. 3.03.2006. Maret Lehto (Mälestused panin kirja oma pojapoja Tõnis Lehto jaoks, kes õppis 2006. a. Muhu põhikooli IX klassis. Neil paluti tuua vanavanemate koolimälestusi.) <div> <div> [<a href="#fr1">1</a>]valvur, vaht <div> [<a href="#fr2">2</a>] kangana kootud, telgedel kootud </div> <div> [<a href="#fr3">3</a>] seelik </div> <div> [<a href="#fr4">4</a>] leivaahju kütmise ja leivaküpsetamise soojust täis tuba </div> [<a href="#fr5">5</a>] vanaema </div> </div> Täisviide ERA, DK 124 < Tallinna l. < Muhu khk., Suuremõisa k. – Maret Lehto, s. 1940. a. (2013) Maakond Saaremaa Kihelkond Muhu khk Koguja Maret Lehto Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1940 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maret, snd. 1940. a. Muhumaal küla Saaremaa talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <h2>LASTE MÄNGUD</h2> Iga inimese lapseea mängud sõltuvad sellest, millal ta sündis ja üles kasvas ning millised olid tolleaegsed elutingimused ja võimalused. Minuealiste ehk praegu üle kuuekümneste põlvkonna lapseiga langes sõjajärgsesse aega, mis praegusega võrreldes oli hoopis raskem. Praegused noored ei oskagi enam ette kujutada, kuidas siis eluga üldse toime tuldi, sest puudus oli ju kõigest, mis eluks vajalik. RASKED SÕJAJÄRGSED AASTAD Mina sündisin 1946. aastal. Elasime tolleaegse Põhja-Viljandimaa selles osas, mis praegu kuulub Järvamaa koosseisu. See talu, kust ma pärit olen, asub praegu otse Imavere–Viljandi maantee ääres Kurla külas. Maantee äärde sattus ta kuuekümnendate aastate keskpaigas, mil vana käänulise maantee asemele ehitati uus. Varem oli talu metsade ja heinamaade keskel. Suure maanteeni oli otse üle soiste heinamaade ligi poolteist kilomeetrit. Vankritee selleni jõudmiseks kulges läbi naabertalu metsa. Suur osa sellest oli väiksemagi vihmasaju korral väga porine ja mõnest kohast ilma säärikuteta kuiva jalaga täiesti läbimatu. Autoga sai taluni sõita ainult ajal, mil maa külmunud. Teisel pool oli lähim naabertalu otse üle soo. Taluhooned asusid kümnehektarise maatüki põhjaosas oja kaldal. Lõuna pool oli põld ning sealt edasi naabertalu mets, kust käis välja tee, läänes paks mets. Põhja ja ida pool üle oja olid naabervalla talude heinamaad. Lähimatest naabritest lahutas meid vähemalt kilomeeter. Sellisest eraldatusest tingitunasattus meile külalisi tulema üsna harva.             Kuni 1949. a kevadeni oli meil nagu enamikus Eesti küladest tegemist veel üksiktaludega, kuid siis tuli hakata elama kolhoosi tingimustes, kuhu ühistati majapidamised nn vabatahtlikult sunniviisil. Vabatahtlikuks saadi seda nimetada, kuna iga talupidaja kirjutas selleks avalduse. Sunniviisiliseks aga sellepärast, et avalduse kirjutamine sunniti ähvarduste ja varem läbi viidud küüditamise hirmuga peale.             Tegelikult elati tol ajal nii meil kui paljudes teistes maakohtades paljuski otsekui naturaalmajanduse tingimustes. Poodides, mis asusid viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel Pilistveres, Kabalas või Imaveres, käidi harva ning sealt osteti toiduainetest peamiselt soola, suhkrut, silku, heeringat ning vahel laste jaoks ka kommi või präänikuid. Lisaks muidugi veel hädavajalikke esmatarbekaupu. Seda siis, kui selleks raha oli ja ilma nendeta enam läbi ei saadud. Niisugune oli majanduslik taust ajal, millesse minu lapsepõlve varasem iga langes.             Täpsemalt hakkavad lapsed igasuguseid sündmusi mäletama ilmselt nelja-viieaastaselt. Üksikuid asju sööbib mällu kindlasti ka varasemast ajast. Olin kolm aastat vana, kui kolhoos tehti ja mäletan selgesti, kuidas meie talust kolm lehma kolhoosi lauta ära viidi. Nad seoti nööriga vankri järele ning vanaisa ja vanaema toimetasid nad ühe küla keskel asuva suurema talu lauta, millest oli siis kolhoosilaut saanud. Vanaema igatahes nuttis. Vist mõned kuud varasemast ajast mäletan, et mind viidi lauta, kus oli mitu lehma, eraldi aias lambad ning sead. See pidi veel taluajal olema. Millised mänguasjad mul ja minust aasta nooremal vennal siis olid, seda ma ei mäleta. VARASE LAPSEEA MÄNGUASJAD JA MÄNGUD Veidi hilisemast ajast ehk koolieeliku-põlvest mäletan, et meil oli köögitaguses toas otse pliidilõõri taga ja suure leivaahju ees nurk, kus me vennaga mängisime. Meil olid siis olemas puust ratastega kollast värvi part, puust ilma kabiinita väike veoauto, mida sai mööda põrandat kaugemale veeretada. Hiljem lisandus sellele veel plekist kabiini ja kastiga veoauto. Need kaks autot jäidki meile ainsateks. Olid olemas veel mõned kummist loomad. Neil olid kõhu all augud ning kui neid veidi pigistada, siis nad piuksusid. Mäletan ühte koera, siga ja rebast. Mingil ajal lisandusid veel kõvast plastikust või tsellofaanist hunt ja karu. Neid pigistada ei saanud ning need häält ei teinud. Oli olemas ka üks riidest nukk, millel olid poisi riided seljas. Hiljem lisandus sellele ka üks tüdruk, kuid seda ei toodud poest uuena, vaid see oli sugulaste peres kasutusel olnud. Vanaema käis seal külas ja tõi selle meile. Rohkem meil mänguasju, millega mängida, ei olnudki. Käisin juba koolis esimeses klassis, kui sain jõuluvana käest paki ja selles oli kommide ja küpsiste kõrval ka üks mänguasi. Selleks oli plekist valmistatud vurr. See tuli asetada põrandale ja käepidemest mitu korda vajutada ning siis hakkas ta keerlema.             Minu vanaisa talitas kolhoosi noori hobuseid ehk sälgusid. Need olid toodud meie talu lauta. Peale selle tegi ta kolhoosi ja enda pere ning naabrite jaoks mitmesuguseid puitesemeid. Kolhoosile valmistas ta peamiselt regesid, vankreid, hobuselookasid ja muud. Lisaks tegi ta oma pere ja naabrite jaoks puust tünne ja pütte, rehasid, labida-, hargi-, vikati- ja kirvevarsi ning mud vajalikku. Suvel oli tema höövelpink tavaliselt metsa ääres asuvas küünis, kuid talveks kolis ta selle ning kõik vajalikud tööriistad köögi taga asuvasse kitsasse tuppa. Kui ta midagi hööveldas, siis meeldis mulle ja vennale höövlilaastude seas mängida. Vanaisa valmistas muu töö kõrval meile ka korraliku puust loomakarja, mitu lehma, siga ja lammast. Need olid lihtsad puust ümmarguse kerega ning pead olid sellised, mille järgi võis ühte looma teisest eraldada.             Mängud, mida nende väheste mänguasjadega mängiti, seisnesid peamiselt täiskasvanute tegevuse matkimises. Loomakari viidi karjamaale ning seda söödeti ja joodeti. Autodega püüti vedada mitmesugust kraami jne.             Ükskord tõi ema meile mitmed tühjad tibukujulised paksust klaasist lõhnaõlipudelid. Lisaks olid need veel mitut värvi ja meie arvates väga ilusad. Korke neil ei olnud ja ei olnud sees ka vedelikku. Suurel maanteel oli toimunud autoõnnetus. Üks veoauto olnud kraavi sõitnud ja veokastis olnud lastist oli suur osa hävinud. Need pudelid oli ta leidnudki avarii toimumise kohalt. Need lisandusidki meie mänguasjade hulka. Tibusidki tuli joota ja sööta.             Elumaja ja lauda vahel kasvas mitu puud: toomingas, jalakas ja suur kuusk. Nende all oli suur hunnik kive ja liiva, mis olid sinna jäänud meie maakivist talumaja ehitamise ajast. Maja seinal oli aastaarv 1934. Selle liivaga saime me suvel mängida, ehitada maju ja igasuguseid kujundeid. Eraldi liivakasti meil ei olnud. Ei olnud ka mingeid liivavorme ega mängimiseks vajalikke liivakühvleid. Ainsateks asjadeks, mida sai liivaga mängimisel kasutada, olid meil üks väike plekist kühvel, mida oli varem kasutatud ilmselt jahu tõstmiseks, ning paar alumiiniumist lusikat. Samas hoiatati meid, et kivide otsa ei tohi ronida. Sealt võis kukkuda ja valusalt haiget saada. Üldiselt me sellele keelule kuuletusime. Mingi vanematele vastuhakk sel ajal ju kõne alla ei tulnud. Kui laps sõna ei kuulanud, võeti vits appi. Ega meil kedagi tõsisemalt ei pekstud, kuid vits oli alati võtta ja väiksemagi vastuhaku korral lõpetati see sapsakaga. Ainuüksi hirm vitsa ees sundiski korraldustele alluma. Liiva oli aga nende puude all nii palju, et seal sai mängida veel minu viis aastat noorem vend ja seda aastaid hiljem. Muidugi oli see juba meie mängimise ajal mullaga segamini ning ehitusmaterjalina seda kasutada enam ei saadud.             Talvel, kui oli lumi maas ja ilmad mitte väga külmad, olime me vennaga väga palju õues. Sulailmaga saime ehitada lumemehi, millele sai toast pliidi alt süsi nööpideks toodud. Sai lunitud ka porgandeid ninadeks. Ikka leidus midagi, mida mütsiks panna, ning mõne aja pärast oli meil õues mitu lumemeest-memme. Kui põõsaste vahele või maja ja lauda vahele olid lumehanged tekkinud, ehitasime neisse ka koopaid. Samade hangede peal sai kelgutatud. Meil läheduses ühtegi kõrgemat mäge ei olnud ning tuli leppida meetri- või poolteisemeetriste hangedega. Minule oli isapoolne vanaisa, kes elas meist paar kilomeetrit eemal, kinkinud rauast raamiga ja puust seljatoe ning istmega kelgu. Millal seda tehti, ei mäleta, kuid see oli olemas ja sellega sai aastaid kelgutatud. Hiljem valmistas kodune vanaisa veel teise kelgu, mis oli nagu väike regi. Eks põhjus, miks teist kelku vaja oli, oli ka meie omavahelises nägelemises ühe kelgu pärast. Mõlemad tahtsime ju hangest alla lasta ja seda ikka samal ajal. Kui oli juba kaks kelku, siis kujunes allalaskmine omavaheliseks võistluseks, kes oma liuga kaugemale jõuab.             Nii suvel kui talvel olime lastena väga palju aega õues. Talvel ei lastud meid sinna väga külma ilmaga või kui oli ka tuisune. Loomulikult said siis tavaliselt riided lumega kokku või ka sulailmaga märjaks, kuid kes sellest küsis. Sellepärast ei riielnud ka keegi. Kui riided olid märjad, siis kuivatati need pliidilõõri ääres ära. Sellist halamist, mida tänapäeval kuuleb riiete määrimise või märjaks tegemise pärast, meie küll ei kuulnud. Suvel oldi muidugi kerges riides, tavaliselt lühikesed püksikesed ja õhuke särk seljas. Väga palju käidi siis paljajalu. Seda tegid ka vanemad inimesed.             Kui tänapäeval mõeldakse, et lastel peaks olema igasuguseid arendavaid mänge ja seda juba väga varasest east, siis tol ajal ei olnud meil kasutada mingisuguseidki piltmõistatusi, puslesid jne. Samas oskasin ma lugeda juba viieaastaselt. Koju oli toodud mingi vana sugulaste poolt kasutatud aabits ja sealt hakkasingi tähti õppima ning sõnu kokku veerima. Tavaliselt tegin seda vanaemaga, kes oli kunagi kolm talve külakoolis käinud. Kui ta sõtkus leivatainast, olin mina tooliga tema kõrval ja proovisin sõnu kokku lugeda. See mälestus on mulle hästi meelde jäänud.             Mäletan, et ajal, mil ma veel koolis ei käinud, toodi meile koju väike kaardimäng, mida nimetati “Mustaks notsuks”. Seda me siis tõesti mängisime, alguses isa-emaga koos ja hiljem vennaga kahekesi. LEIVA KÜPSETAMINE Eelpool oli juba juttu mängimisest kui täiskasvanute jäljendamisest. Kuna meie talu oli küla servas eraldatud kohas, käis meil aeg-ajalt ka mehi, kes ennast avalikkuse ees ei võinud näidata ehk metsavendi. Mäletan, kui ühel korral külmal talvel seati valmis suur toidukott ja tehti kuuma teed ning viidi heinamaal asuvasse küüni meestele. Kes nad olid ja millal nad tulid või läksid ning kui palju neid seal oli, ma muidugi ei tea ega saanud ka hiljem teada.             Ühel külmal veebruaripäeval käis meil aga metsavend, kes kandis miilitsa vormiriietust. Kodus olid vanaisa, vanaema ja mina aasta noorema vennaga. Noorem vend, kes oli alles imik, oli hoida viidud isapoolsete vanavanemate juurde. Ema ja isa olid Tallinnas, et turul müüa ära kodus tapetud vana lehma liha. Mehe teada pidid nad juba kodus olema, kuid tegelikult tulid alles järgmise päeva hommikul. Vormis mees teatas, et talle on antud ülesanne majas leiduvad relvad leida ning need konfiskeerida. Majas meil mingeid relvi siis ei olnudki. Algas läbiotsimine ning ta leidis ebaseaduslikena majas olevad 16 kg villast lõnga, pargitud kasukanahad, tallanaha, mida vanaisa kasutas säärsaabaste tegemiseks, ja 2500 rubla raha, mida vanaisa hoidis kodus. Need võttis mees ära. Vanavanemad said kohe aru, et tegemist on röövliga. Järgmisel hommikul teatasid ema ja isa, kes olid just koju tulnud, juhtunust kohalikule miilitsale. Selgus, et ta oli veel mitmes talus röövimas käinud.             Sellele järgnesid vanaema-vanaisa ülekuulamistel käimised. Tol ajal ei tulnud uurijad sündmuskohale, vaid kannatanud kutsuti rajoonikeskuses olevasse miilitsaosakonda. See asus tol ajal aga Türil, kuhu oli meilt üle 20 kilomeetri ja kuhu tol ajal ega ka aastaid hiljem ei olnud mingit otseühendust. Sinna jõudmiseks tuli sõita teise rajooni territooriumile Võhmasse, kust saadi rongiga Türile sõita. Võhmasse oli aga ka 14 kilomeetrit. Ühel talvepäeval tuligi neil see retk ette võtta. Isa oli tol ajal Viljandis mingitel kursustel, mille lõpetamise järel sai ta maakorraldaja kvalifikatsiooni. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal lõpetanud Olustveres põllumajanduskooli ja talle oli siis omistatud agronoomi kutse. Nõukogude ajal aga seda tunnistust ei arvestatud. Ta nagu polekski kusagil õppinud. Ta oli siis kaua aega kodust ära. Ema oli kolhoosis põllutööline ja oli varahommikust hilisõhtuni tööl. Mind vennaga jäeti kahekesi koju. Väikevend oli siis ilmselt jälle teiste sugulaste juures hoida.             Olime siis kahekesi kodus. Välisuksed olid lukustatud ja tuletikud olid meie eest ära peidetud. Äkki tekkis meil mõte hakata leiba tegema. Olime selle tegemist ju varem näinud. Saime lahti köögis asuva seinakapi ukse, kus olid pakid vajalike toiduainetega. Saime sealt kätte ühe jahunõu. Pliidilt võtsime alumiiniumist poti. Valasime jahu potti ning lisasime vett. Segasime selle kätega jahu hulka ning saimegi leiva jaoks vajaliku taigna valmis. Seejärel hakkasime väikesi pätsikesi valmis voolima. Äkki leidsime, et võiks ka pisikesi kakukesi teha. Neid sai päris mitu. Asetasime need pliidirauale ja ootasime nende küpsemist. Need kuivasidki seal mingi aja möödudes tahkemaks. Proovisime neid süüa, kuid ega nad meile ei maitsnud. Kogu selle askeldamisega oli terve köök jahutolmu täis ning lisaks põrandal veel suured veeloigud. Ema saabus koju kõige varem ning tema üllatus oli suur.             “Poisid, mida te teinud olete?”             Seletasime üksteise võidu, et küpsetasime leiba. Saime vastuseks, et nii seda küll ei tehta. Ema koristas köögi ning kakukesed ja pätsikesed lendasid ämbrisse, millega viidi sigadele toitu. Nii see lõppeski. Selliseid kodusolemisi oli enamgi, kuid leivaküpsetamist me enam ette ei võtnud. Tegelikult käisid vanavanemad veel mitu korda kannatanutena ülekuulamistel. Süüdlast kätte ei saadud. Ta tabati alles mitu aastat hiljem ja siis tuli juba uurija küla keskele ühte tallu, kuhu siis kõik asjaosalised läksid tunnistusi andma. KÜLASKÄIGUD KODUST VÄLJAPOOLE Olime väga kodused lapsed. Külalastega saime kokku ainult siis, kui meid kusagile kaasa võeti. Mäletan korda, mil mind võeti kaasa ühte paar kilomeetrit kaugemal asuvasse peresse. Seal oli laps sündinud ning vanaema ja ema läksid katsikule. Peres oli olemas kaks tütart, üks minust 2 aastat vanem ja teine minuealine. Hiljem olin temaga koolis ühes klassis. Kui vanemad inimesed toas oma jutte ajasid, saadeti meid õue. Tüdrukutel oli aia nurgas nende isa valmistatud väike laudadest mängupliit ja väikesed toidunõud. Nad hakkasid kohe mängima toidu tegemist. Võtsin ka sellest osa, kuid ega see mind eriti ei huvitanud. Juba siis tekkis arusaamine, et see on mingi plikade värk.             Omamoodi huvitavad olid külaskäigud koos vanaema või emaga sugulaste juurde, kus oli kaks minust mitu aastat vanemat tütart. Nemad hakkasid näitama mulle lauamänge, millest ma midagi ei taibanud. Nende ühes toas oli aga vanaaegne tahvelklaver. Üks tüdrukutest avas selle kaane ja hakkas sellega mängima. Kohe tekkis huvi, kuidas see häält teeb. Lõpuks lubati mulgi selle klahvidele vajutada ning oh imet, hääl tuligi välja. Meil ju endal kodus sellist pilli ei olnud. Hiljem kodus olles rääkisin, et tahaksin ka mingit pilli saada. Sellele jutule reageeritigi. Isa tõi varsti mingi väikese pasuna. Seda puhudes tuli sealt tõesti hääl välja. Hiljem toodi kuue auguga, millele sai sõrmed peale panna, torukujuline vilepill. Ka sellest tuli puhudes hääl välja ning erinevaid aukusid sulgedes oli see erinev. Me tahtsime mõlemad vennaga seda puhuda. Vend võttis selle kätte ja puhus sinna sülge sisse. Pilli torust hakkas pärast mingit lörinat tulema ja selle otsast voolas sülge välja. Sain venna peale väga pahaseks ning tüli oligi majas. Minu arvates oli vend pilli ära rikkunud. Läks päris kakluseks, kuni vanaema meid lahutas ning pill käest ära võeti ja peideti mõneks päevaks kusagile meie silmist kaugemale. Veidi hiljem saime me selle tagasi. Vend oli siis ka hoolsam, ei lasknud enam sülge sisse.             Mõni aeg hiljem saime me mõlemad pisikesed suupillid. Kuna see oli mõlemal eraldi kasutada, siis probleeme ei tekkinud.             Eelkooliiga oli ikka selline aeg, mil me eriti välismaailmaga kokku ei puutunud ning sellepärast ei osanud isegi mingeid nutikamaid mänguasju tahta ega ka mänge ette kujutada. Vanemate eesmärgiks oli, et laps oskaks kooli minnes lugeda või vähemalt tähti tunda ja sõnu kokku veerida ning tal oleks aimu ka lihtsamatest arvudest ja arvutamisest. Igasugused mängud ja mänguasjad olid nende arvates teisejärgulised asjad. Kooli minnes selgus aga, et esimesse klassis astus palju neid, kes ei tundnud üldse tähti. Meil aga taheti, et lapsed nii rumalad välja ei näeks. Mina oskasin juba lugeda ja vend veeris sõnu kokku. MÕTLEMIST ARENDAVAD MÄNGUD Mõistust ja ajutegevust arendavad mängud ilmusid minu koju siis, kui kooliteed alustasin. Ainuke, mis enne seda oli, oli laste kaardimäng “Must notsu”. Selle järel ilmus doomino, mille mängimises sai juba omavahel võistelda. Tuli kabelaud koos nuppudega. Selle mängimisel tuli käikude planeerimisel juba mõelda. Sama laua ja nuppudega sai mängida ka äraandmist. Sel puhul oli võitja see, kelle pool laud varem nuppudest lagedaks sai. Kui kabes tuli vältida nuppude kadu, siis äraandmises tuli neid vastaspoolele ette sööta. Millalgi ilmus meile mängimiseks pildidoomino looduses olevate loomade piltidega. Valgete nuppude asemel olid sellel lihtsalt loomad ning mäng oli täiesti doominoga sarnane. Järgnesid täringumängud mängulaudadega. Esimeseks oli vist mootorrataste võidusõit Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrajal. Tol ajal peeti seal suurejoonelisi motovõistlusi ning mängulaual oli kujutatud ringrada koos kurvidega, mida oli vaja läbida. Rajal olid ruudud rohelise ja punasega. Visates täringut said teada, mitu sammu saab edasi minna. Kui ruudud olid rohelised, ei tekkinud probleeme, võisid takistusteta edasi minna. Kui aga juhtusid punasele ruudule, siis tuli nii mitu sammu tagasi astuda, kui roheliste ruutude puhul oleksid edasi saanud. Näiteks visates täringuga number kuue, said minna edasi kuni punase ruuduni 4 sammu ning ülejäänud 2 tuli sealt tagasi astuda. Ringraja kurvidel olid nimed ning eriti keeruline oli Rummu kurvi läbimine. See oli ka looduses väga järsk ning mängulaual oli seal mitu punast ruutu. Mängunuppe oli kokku nelja värvi, nii et seda mängu võis mängida kokku neli mängijat. Mängisime seda vahel ka koos isa-emaga. Vahel mängiti kolmekesi, kuid tavaliselt kahekesi. Mõnikord juhtus ka, et üks või teine hakkas partnerit sohi tegemises süüdistama. Sohki sai teha, kui ei näidatud teisele täringul veeretatud numbrit ja valetati see partnerile. Mõnikord tekkis sellest ka tüli, mida pidid teised kodused lahutama. Tavaliselt juhtus, et seejärel lõpetati mäng ära.             Kuigi me ei teadnud tol ajal mootorratastest midagi ja veel vähem sellest ringrajast, saime me ettekujutuse, milline see rada on. Hiljem, kui meie isal oli juba pisike mootorratas, teadsime, kuidas sellega raja peal kihutatakse ning millised riskid seal on.             Veidi hiljem ilmus “Reis ümber maailma”. Selle mängimine oli eelnevaga analoogiline, kuid nüüd tuli ületada mägesid ja ookeane. See oli juba tõepoolest silmaringi arendav mäng. Oli veel paar taolist lauamängu, kuid enam ei mäleta, kuidas neid nimetati. KOOLI PIONEERITUBA Kooli minnes laienesid teadmised mängude maailmast kiiresti. Õppisin tolleaegses Kabala 7-klassilises koolis. Vana mõisamaja teisel korrusel oli pioneeride tuba, mis haaras samasuguse pinna kui tavaline keskmine klassiruum. Selline tuba pidi tol ajal igas koolis olema. Seinal olid Lenini ja Stalini pildid. Ma läksin esimesse klassi 1953. aasta 1. septembril ja Stalin oli surnud märtsis. Siis oli ta terves Nõukogude Liidus veel au sees ja seda vist veel paar aastat. Hiljem kadusid need pildid vaikselt kõikjalt. Samas ruumis oli lippude alus, kus oli suur pioneerimaleva lipp ja väikesed rühmade lipud. Kapis olid fanfaar ja mitu trummi. Lippe ja fanfaari ning trumme kasutati mitmesugustel pioneeride üritustel. Oli veel üks väike laud, millel olid ajakirja “Stalinlik Noorus” numbrid ning kokkuköidetult ajaleht “Säde”. “Säde” oli siis vabariiklik pioneeride ajaleht ning “Stalinlikust Noorusest” sai hiljem “Noorus”. Neid võis seal igaüks lehitseda ja lugeda. Samas ruumis oli mitu lauda lauamängudega (male, kabe, doomino ja mõned täringumängud). Hilisemast ajast tean, et oli koole, kus need toad olid tavaliselt suletud ja neid kasutati ainult pioneeride ürituste jaoks. Meil see nii ei olnud. Uks oli avatud kõigil vahetundidel ja ka pärast tunde ning internaadis elavatele lastele tegelikult kogu päeva. Seal sai alati mängida, kui õnnestus mängulauda ja nuppe oma valdusse saada.             Mängude kõrval, mida varem kodus mänginud olin, tekkis huvi ka male vastu. Olin vist teises klassis, kui koolimajja tuli kahe koolivenna isa, kes oli sealkandis tuntud malefanaatikuna. Ühel päeval pärast tunde kutsus ta poisid-tüdrukud, kes malest huvitatud olid, sinna tuppa kokku ning rääkis malest ja õpetas käigud selgeks. Kuna elasin siis kooli internaadis, ei tekkinud mul mingeid takistusi sellisel üritusel osalemiseks. Hiljem sai seda mängu vanemate poistega harjutatud ja kui käigud täpselt veel meeles ei olnud, aitasid nemad. Niimoodi tekkis selle mängu vastu tõsine huvi ja mäletan, kuidas ma rõõmustasin, kui sain kolmandas klassis käies sünnipäevakingiks malelaua ja nupud. Sellest ajast sain seda mängu ka kodus mängida. Ainult tekkis kohe probleem, kellega seda mängida. Minust aasta noorem vend ei olnud sellest mängust eriti huvitatud. Pidas vist liiga keeruliseks. Ema ja vanaema seda nagunii ei mänginud. Ainuke, kes seda mängu põhjalikult tundis, oli isa. Tema käis aga kodust kaugel tööl ja mängida õnnestus temaga harva. TELERIT MEIL EI OLNUD Loomulikult on kõik lapsed huvitatud liikumisest ja vahel ka mürgli tegemisest. Ei saa olla, et nad ainult raamatutes tuhnivad ja lauamänge mängivad. Minu lapseeas puudusid teler ja arvutimängud. Teler ilmus minu kooli pioneerituppa 1960. aastal. See oli tol ajal mustvalge pildiga ja tavainimese jaoks väga kallis. Kool oli lastevanematega kokku leppinud, et sügisel, kui lapsed kolhoosi kartuleid võtma lähevad, neile raha peo peale ei maksta, vaid selle eest ostetakse koolile televiisor. Eriti palju said seda vaadata internaadis elavad õpilased. Kodudes neid tol ajal ei olnudki. Mäletan, et huvitavamaid saateid käisid siis koolimajas vaatamas ka lähedal elavate majade elanikud. Mõni aasta hiljem, kui õppisin juba Põltsamaa Keskkoolis, sõitsin pühapäeva õhtupoolikul Võhmasse ja sealt teise bussiga edasi Põltsamaale. Võhmast väljumisel imestas bussis keegi vanaproua, kui palju on majadel televiisoriantenne. Ta arvas, et selles alevis elab ikka väga palju vargaid. Palga eest neid aparaate ju enamus osta ei suuda. Tol ajal tegutses Võhmas lihakombinaat ja sealt varastati tõeti palju. Ju see arvamus läks siis veidi ka täppi. Läksid veel mõned aastad mööda ja juba hakati kurtma, et lapsed istuvad liiga palju teleka ees, jäävad sellepärast füüsiliselt nõrgaks jne. Nüüd on enamuses peredest arvutid, millega jälle mängitakse, ja kurdetakse samamoodi. Meie ei osanud siis veel arvutitest undki näha. Nüüd ei suuda noored inimesed ära imestada, kuidas siis üldse elada sai, kui ei olnud telekatki. LASTE TÖÖ JA MÄNGUD Tol ajal püüti lapsi – ja eriti just maal – harjutada igasuguse tööga. Kuni koduse vanaisa surmani oli meil kaks kolhoosiperet: vanaisa ja vanaema oli üks pere ning ema lastega teine. Isa oli riigi palgal ja tema sellesse peresse nagu ei kuulunudki. Kaks kolhoosiperet võimaldasid majapidamises pidada kahte poolehektarilist õue-aiamaad ning kaks korda enam loomi kui ühe pere puhul. Meil oli siis tavaliselt kaks lehma ja üks mullikas. Lambaid oli ka kindlasti enam, kuid sigu peeti nii palju, et perel oleks liha laual. Kolhoosist normipäevade eest saadava rahaga oleks ju siis lausa nälga jäänud. Selline majapidamine võimaldas aga enam-vähem talutavates tingimustes ära elada. Lisaks kolhoosis tehtavale tööle tuli siis ka vaeva näha selles majapidamises. Suvel tuli mitme looma jaoks heina varuda ning tavaliselt saadi seda niita ainult metsaheinamaadelt. Niidumasinaga seal niita ei saanud, vaid tuli kasutada käsivikatit. Selle tegid täiskasvanud ära, kuid loogu kaarutama ja kokku riisuma pandi ka lapsed, kui neil juba vähegi kael kandis. Tol ajal olid metsaheinamaadel veel alles pisikesed küünid, kuhu varutud hein hoiule pandi. Kui saadusid küüni kokku vedama hakati, siis olid lapsed need, kes pidid seal kaasa lööma. Mäletan, et tavaliselt vedasid saadusid kokku ning hangusid küüniuksest sisse vanaisa või ema. Vanaema võttis hangutäied vastu ja paigutas küünis laiali. Mina ja noorem vend pidime seda kokku tallama. Tavaliselt soovitati siis heintel palju möllata, et ruumi rohkem heina mahuks. Möllu sai tehtud siis küll, kuid eks see väsitas ka ära, eriti siis, kui seda tuli kaua teha.             Lehmi, mullikat ja lambaid tuli ka karjatada. Endise talumetsa ümber oli tehtud okastraataed ja sageli saadeti nad lahtiselt sinna. Mingit aeda karjatamiseks ei olnud aga olemas heinamaatükkidel pärast heina koristamist ega ka kolhoosi põllul, mis varem oli olnud talu põld, pärast saagi koristamist  ja uue rohu tärkamist, samuti mitte kesapõllul . Siis olime mina ja vend need, kes pidid seal loomi karjatama. Õnneks ei pidanud ma seda üksi tegema ning vennaga koos oli võimalik mitmete mängudega aega sisustada. Samas ei tohtinud loomi silmist lasta. Kui need kurja peale minema hakkasid, tuli muidugi mäng kohe katkestada.             Mingeid mänguasju seal muidugi kaasas ei olnud. Püüdsime mängudega matkida seda, mida olime ise oma lühikeses elus näinud ja kogenud. Mõnikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei käinud. Üheks selliseks mänguks oli poe külastamine ja ostude tegemine. Üks meist kahest oli kaupmees ja teine või teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult käeliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.             Teiseks mänguks oli kooli mängimine. Mina kui kõige vanem olin tavaliselt õpetaja. Mängiti ühe või teise tunni läbiviimist. Õpilased pidid mind kuulama ja selgitusi meelde jätma. Pärast seda toimus teadmiste kontroll. Matemaatika tunnis piirdus see peamiselt arvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Eesti keele tunnis oli eesmärgiks treenida sõnade õigekirjutust. Õpilased pidid tähthaaval üles lugema ühe või teise sõna kirjutusviisi. Keerulisemaid aineid selles koolis läbi ei võetud. Juhtus ka, et õpilane rikkus korda või ei töötanud kaasa. Siis järgnes lähima põõsa kõrvale seisma panemine. Kõik see tuli aga paugupealt katkestada, kui loomad korda rikkuma hakkasid.             Kolmandaks mänguks oli kolhoosi mängimine. Kuna ema oli põllutööline, siis käis meil aeg-ajalt kodus kohalik brigadir, kes teatas, kuhu ja millise tööülesande täitmisele tuli minna. Ta sõitis kohale jalgrattaga. Loomulikult tuli siis ka mängubrigadir, kelleks olin mina või aasta noorem vend, jalgrattasõitu imiteerides kohale. Järgnes vestlus, mille käigus selgitati tööülesandeid. Mõnikord ka vaieldi, kuna tööline ei olnud nõus minema just sinna, kuhu juhatati. Brigadiri käik lõppes lahkumisega. Otsest töö imiteerimist ei olnud.             Kui oli päris vaba aega, siis harrastasime kodus ka peitusmängu. Tavaliselt määrati eelnevalt kindlaks, kes teiste peitumise ajal numbreid loeb ning kes pärast ka peitjaid otsib. Selle tegelase kindlaksmääramine käis tavaliselt ühest kümneni lugemisega. Mina kui kõige vanem alustasin endast ja lugesin osavõtjaid kümneni. Kellele kümme langes, see oligi peitjate otsija. Tema läks kas lauda või kuuri seina äärde, näoga seina poole, ning hakkas valjusti lugema tavaliselt ühest kahekümneni. Selle aja jooksul pidid teised peitu pugema. Kui ta lõpetas, hakkas ta peitjaid otsima. Kes esimesena leiti, see oli tavaliselt järgmine otsija. Peidukohti oli meil aga õues väga palju, marjapõõsaste vahel, lauda, maja ja kuuri taga, küünis heinahunnikute taga jne. Ühel korral otsustas mu vend ennast peita lauda lakka. Ronis redelit mööda üles ning astus laudadele, mis olid läbi mädanenud. Sealt maandus ta pehmelt sõnnikuhunnikusse. Õnneks ei saanud ta mingilgi määral vigastada, kuid esialgu oli ehmatus suur. Tol ajal oli meie kandis väga palju rästikuid. Nad tungisid lausa maja juurde välja. Ühel korral peitsin ennast küünis väikese heinahunniku taha. Minu ehmatus oli aga suur, kui lähedalt roomas mööda suur rästik. Ei julgenud esialgu paigast liikudagi. MÄNGUD KOOLIS JA INTERNAADIS ELAMISE AJAL Kooli ajal elasin suurema osa ajast internaadis, sest kodust kooli oli 7 kilomeetrit ja meie külast mingit regulaarset transporti sinna ei käinud. Tavaliseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Sealgi mängiti vabal ajal õues mitmeid liikumismänge. Peitmismängu puhul kasutati teiste otsija kindlaks määramiseks ka erinevaid salme. Kelle juurde jõudis viimane sõna, see oligi teiste otsija. Kahjuks ei meenu neist salmidest ühtegi. Peitjaid ja mängust osavõtjaid oli seal muidugi rohkem. Enamasti olid selle mängu mängijateks poisid, kuid mõnikord lõid kaasa ka mõned tüdrukud. Viimased pidasid seda mängu üldiselt enamusele tüdrukutest mittekohaseks. Peitmiskohti oli seal aga väga palju: kooli puukuur, suurele maakivist keldrile peale ehitatud katusealune, pargis olevad põõsad, hekitagused jne.             Tüdrukute mänguks oli väga sageli keks. Poisid ei võtnud sellest kunagi osa. Äh, see ju plikade mäng.             Liikumismängudest oli üks lihtsamaid matsu ehk mujal nimetatuna ka lätsu jooksmine. See seisnes lihtsalt ühe mängija poolt teiste tagaajamises. See, kes esimesena teisi taga ajama hakkab, tehti kindlaks samamoodi nagu peitusemängus. Teised pidid tema eest ära jooksma. Kelle ta esimesena kätte sai, selle pihta lõi ta käega ja hüüdis valjusti: “Mats!” See &bdquo;mats“ pidi siis jälle teisi taga ajama hakkama. Sellises jooksumängus osalesid nii tüdrukud kui poisid, kuid poisid tegid seda sagedamini. Tüdrukute häda oli selles, et nad ei saanud tavaliselt poisse kätte. Seda võis lausa lõpmatuseni mängida, kuid tavaliselt lõpetati siis, kui oli aeg tundi minna või jooksjad ära väsisid. Koolimaja õues oli jooksuruumi palju, kuid seda harrastati ka majas sees. Ei olnud harvad juhused, kui mõni poiss hakkas klassiruumis teisi üle laudade joostes taga ajama. Kui siis keegi õpetajatest peale juhtus, pandi jooksja tavaliselt nurka seisma. Samasugust jooksumängu sai harrastatud ka kodus.             Poistele meeldis mängida ka sõjamänge. Tol ajal näidati palju filme sõjast. Tavaliselt olid need Teisest maailmasõjast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaasõjaks. Loomulikult olid siis ühel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos näidati küllalt sageli ka filme Vene Kodusõjast. Ka siis, kui püüti seda sõda jäljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski räägitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi mängudes kajastumata ei jäänud. Venelased olid pealegi alati võitjad ning sakslased kaotajad. Et kodusõjas olid mõlemal vastaspooltel sõdijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatustööd ega tõelist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord nädalas kooli külastava rändkino poolt näidati. Kinofilme näidati tol ajal koolimaja saalis.             Väga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luuremängud. Nende mängude põhimõtteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning küllap ta pani nende organiseerimise ka oma tööplaanidesse. Ta tutvustas ka morsetähestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. Mänge viidi läbi ajal, mil koolis olid tunnid lõppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja lähedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos mõne vanema klassi õpilasega, kes oli ka pärast mängu kohtunikuks. Mängust osavõtjad jaotati kahte-kolme rühma. Igale rühmale anti morsetähestikus kiri, millest tuli välja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morsetähestiku pähe õppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda jälgides veeriti tekstist sõnad välja. Kontrollpunktid võisid olla väga erinevates kohtades, järgmine tegutsemisjuhend võis olla mõisahooneid ümbritseva müüri lõhes, pargis mõne suure puu õõnsuses, põõsa juures kivi all või mujal. Tol ajal ümbritses kunagist mõisaparki ja ka hooneid poolteise meetri kõrgune kivimüür. Osa sellest müürist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult mõni jupikene. Küllap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid ära uute hoonete vundamentide täitmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4–5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt kõik morses. Oli neid, milles sõnad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus sõna moodustus iga teise-kolmanda tähe kokkulugemisel jne. Mõne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga sõna esimesest tähest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. Võitjaks osutus võistkond, kes suutis kõige kiiremini kõik kontrollpunktid läbida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline mäng kuni 3 tundi ja sellest võeti suure põnevusega osa. Tol ajal nimetati seda luuremänguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida tänapäeval tunneme orienteerumisena.             Traditsiooniliselt pidid kõik lapsed vahetundide ajal koolimaja suures saalis ringiratast jalutama. See oli siis sissejuurdunud tava. Mõnikord alustasid aga vanemate klasside tüdrukud ringmänge ning seda õpetajad ei takistanud. Ei olnud ju neis liigset jooksmist ega mürgeldamist. Need olid üsnagi tuntud nimetustega ja neid teati üle Eesti, nagu “Me lähme rukist lõikama”, “Kes aias…”, “Bingo” ja teised. Tavaliselt osalesid selles siis kõik jalutajad. Tüdrukutele meeldis selliseid mänge algatada ka internaadis elades, kui oli vaba aega. Siis paljud poisid ei tahtnud neist osa võtta, kuid nad sikutati mänguringi mitme tüdruku poolt.             Algklassides õppimise ajal oli minu ajal tegemist liitklassidega. Tavaliselt õppisid ühes ruumis 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. Siis juhtus mõnikord, et ajal, mil vanemal klassil oli tund, kus käsitleti ainet, mida väiksemad veel ei õppinud, oli viimastel nn vaba tund. Tavaliselt oli see mõnel päeval nädalas esimene tund. Näiteks tund, mil kolmas klass õppis vene keelt. Esimeses seda ei õpitud ning nemad olid sel ajal vabad. Mida muud väiksematel sel ajal teha oli, kui kusagil vabas ruumis mängida. Mäletan ühte korda, kui olime terve klassiga koolimaja suures saalis ning kõrvalasuvas ruumis peeti tundi. Meid lahutas ainult suletud uks. Sai mängitud vist matsu ja üksteist suure kisa ja lärmiga taga aetud. Mängu kõrghetkel saabus ruumi kooli direktor ning edasi pidid kõik kuni vahetunnini seina ääres püsti seisma. Me ju tegelikult segasime kõrvalruumis läbiviidavat tundi. PALLIMÄNGUD Kooli juures oli võimalik tegeleda ka mitmesuguste pallimängudega. Koolimaja ees oli kruusakattega palliplats. Seal mängisid põhiliselt nooremate klasside õpilased rahvastepalli, organiseeriti võistlusi klasside vahel. Vahel mängisid vastamisi poiste võistkonnad, teisel korral jälle ainult tüdrukutest koosnevad naiskonnad. Mõnikord oli ka segavõistkondi. Kevadel ja sügisel, kui ilmad veel soojemad ja õpilased vahetundide ajal õues olid, käis sellel platsil kogu aeg vilgas tegevus. Rahvastepall oli laste seas siis väga populaarne. Kooli poolt organiseeriti sõpruskohtumisi ka naaberkoolidega. Siis sõitsid kohale õpilased Villeverest ja Võhmast. Mõnikord käidi ka neil külas. Olin ka ise ühel korral võistkonnas, mis käis Võhmas külas. Võisteldi rahvastepallis. Kuna kohtumine toimus hilissügisel, siis ei olnud võimalik võistlust õues enam läbi viia. Sealsel koolil olid aga väga kitsad ruumid, kuid õpilasi oli meie omast kaks korda enam. Meid sõidutati alevi keskel asuva kultuurimaja juurde ning palliheitlus toimus sealses saalis. Lisaks võisteldi veel kabes ja males. Mina olin kabetaja. See jõukatsumine oli koolimajas. Rahvastepallis olid võitjateks meie poisid ja nende tüdrukute võistkond. Kabes alistasid nemad meid ning males olid jälle meie omad võidukamad.             Samal koolimaja ees oleval platsil mängiti ka võrkpalli. Seda tegid peamiselt vanemate klasside õpilased. See mäng millegipärast mind ei paelunud ja ma jäin sellest kõrvale.             Koolimaja taga oli aga jalgpalliväljak, mida ümbritsesid jooksurajad. Hakkasin seal koos teiste poistega palli taga ajama umbes ajal, mil õppisin viiendas klassis. See huvitas mind. Mingit juhendajat meil sel alal ei olnud ja ma ei tea, kas naistest kehalise kasvatuse õpetajadki sellest mängust midagi teadsid. Vanemad poisid teadsid mingeid reegleid, kasvõi seda, et väljakul on kaitsjad ja poolkaitsjad ning ründajad. Olin vist kuuendas klassis, kui ühel õhtupoolikul tuli kooli juurde mees, kelle perekonnanimi oli Telvik. Selgus, et ta oli siis väga lühikest aega töötanud kolhoosis partorgina. Hru&scaron;t&scaron;ovi ajal oli kehtestatud kord, et sellised mehed-naised ei saanudki üle kahe aasta ühe koha peal töötada. Mulle ja minu koolikaaslastele jäi see mees meelde aga sellega, et ta tegi meile selgeks jalgpalli mängimise reeglid ning hakkas meid sel alal juhendama. Saime paremad oskused ning reeglistik sai ka selgeks ja pärast läks mängimine hoopis paremini. Mida see mees muul ajal kolhoosis tegi, see meist kedagi ei huvitanud ja vaevalt teda paljud kolhoosi töötajadki, kes parteisse ei kuulunud, üldse tundsid. Kui rääkisin sellest treenerist kodus, ei oldud tema nime kuuldudki. Jalgpalli alal oli ta aga spetsialist. Hiljem, kui õppisin Põltsamaa Keskkoolis, olin ka mõnda aega jalgpalli mängimas, ning siis ei leidnud ma seal küll enam midagi uut.             Kui õppisin Kabalas juba lõpuklassides, rajati uus palliplats koolimaja taha pargi serva. Maja ees olev plats likvideeriti. Uuele platsile paigaldati ka korvpalli mängimiseks vastavad lauad ja rõngad. Mõned poisid hakkasid seal agarasti korvpalli harjutama, kuid mina sellest osa ei võtnud. Sama platsi hakkasid siis agaralt kasutama ka kohalikud külanoored. SEDA EI TOHTINUD ÕPETAJAD NÄHA Oli ka mängusid, mida mängiti siis, kui õpetajaid või teisi häirijaid silmapiiril ei olnud. Üks neist oli nimetusega &bdquo;Õuna lõikamine“. Selleks joonistati liivale või mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi õun olema ning see jagati kas pooleks või kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti mängijaid oli. Igasse sektorisse asus üks mängija. Kõigil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see üldse õige mees, kel taskunuga ei olnud. Mäng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi jääma maasse püsti seisma. Esimesena viskamise õigus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusmängus. Kui nuga vastasvõistleja sektoris püsti jäi, siis lõigati selle kohalt sektorist lõik ära. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel õun juba nii tükkideks lõigatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi mängust lahkuma. Võitja oli see, kes jäi viimasena oma sektorisse. Õpetajad seda mängu näha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei mäleta, et seda oleks kunagi juhtunud. INTRNAADI MAGAMISTUBADES Internaadis oli koolimaja kolmandal korrusel kõrvuti kaks magamistuba. Ühes magasid poisid viiendast kuni seitsmenda klassini ja hiljem, kui koolis oli juba kaheksa klassi, selleni. Kõrvaltoas olid väiksemad. Mõlemasse tuppa pääses eesolevast koridorist eraldi ustest. Kahe toa vahel oli ka uks, mis oli tavaliselt suletud.             Algklasside lapsed pidid magama minema tund aega varem kui vanemate klasside omad. Aastati oli see aeg erinev, algklassidel kella poole üheksast kuni üheksani õhtul. Kui ka vanemad olid vooditesse läinud, ega siis see ei tähendanud veel, et kohe magama jäädi. Internaadi kasvataja, kelleks oli tavaliselt mõni õpetaja, lahkus. Peagi hakkas väike grupp poisse kaarte mängima. Suurt laetuld tavaliselt põlema ei pandud, sest see oleks majja, kus elasid kolm õpetajat, ära paistnud. Mängu ajal valguse saamiseks kasutati taskulampe. Mõnikord võtsin ka ise neist mängudest osa, kuid tegin seda siiski võrdlemisi harva, kuna kaardimäng mind eriti ei huvitanud. Mängiti viit lehte ja saskut<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, millest ma ka vahel osa võtsin. Esimese mängu reeglid olin õppinud ära kodus. Teise omad õppisin mängu käigus. Poistel oli ka teisi mänge, nagu kakskümmend üks, karvane jne. Loomulikult ei maganud ajal, mil kaarte mängiti, toas olnud kolme- neljateistkümnest poisist keegi. Oli ka neid, kes läksid ahju juurde, avasid selle ukse ning hakkasid seal suitsu tõmbama. Ahjuukse juures tehti seda selleks, et suits sealtkaudu korstnasse läheks. Ükskord, kui üks punt kaarte mängis ja paar poissi ahju juures suitsu tõmbasid, ilmus uksele kooli kojamees ja tema esimesed sõnad olid:             “Poisid, mida te teete. Piibusuitsu tuba täis ja kaardimäng käib.”             Kogu selline tegevus lõpetati muidugi kohe ära. Kojamees rääkis aga kõigest järgmisel hommikul kooli direktorile ning edaspidised karistused olid karmid. Kaks poissi, kes suitsu tõmbamisega vahele jäid, visati kuuks ajaks internaadist välja. Nad pidid kuu aja jooksul südatalvel nelja kilomeetri kauguselt iga päev jalgsi kodu ja kooli vahet käima hakkama. Uuriti välja ka, kes tol hetkel kaarte mängisid. Nemad said viimased hoiatused.             Kõrvaltoas olid küll algklasside lapsed, kuid sealgi oli mitu suuremat kasvu ja oma eakaaslastest üle kasvanud poissi. Nad olid mitmel aastal samasse klassi istuma jäänud. Mõnikord avati kahe toa vaheline uks ning mõned poisid hakkasid lihtsalt omavahel tüli norima, mille tagajärjeks oli kahe toa vahel puhkenud padjasõda. Ka omaette mäng. Tavaliselt olid kaotajateks väiksemate toa poisid. Kui asi nende jaoks hulluks läks, püüdsid nad vaheust sulgeda. Patjade sees, millega internaadis magati, oli vatt. Mõnel oli ka kodust kaasa toodud sulepadi. Ükskord juhtuski, et üks väiksemate toa vanem poiss viskas ühe väikese poisi padja millegi otsa. See läks lõhki ja suled lendasid üle toa laiali. Väike poiss, kes õppis teises klassis, hakkas suure häälega nutma. Suled pühiti põrandalt kokku, kuid ega neid igalt poolt koristada ei saadud. Hommikul läks jälle suureks uurimiseks ja ülekuulamiseks, mis öösel toimunud oli. Poiss, kes padja lõhki viskas, saadeti iga päev kodust kooli käima ja seda õppeaasta lõpuni. MÄNG KOOS KÜLAPOISTEGA MINU KODU JUURES Tol ajal hakkasid minu koduküla lapsed niipea, kui juba vähegi midagi teha suutsid, suviti kolhoosis tööle. Meie rohida olid külas asuvad maisi- ja kapsapõllud, võtsime küünides ja lakkades heinavedajatelt heina vastu ning trampisime seda virnades kokku, sõtkusime siloaukudes ratsahobusega haljasmassi kokku, eemaldasime teraviljapõldudelt ohakaid, sidusime rukki koristamise ajal viljavihkusid, riisusime loorehaga heina jne. Tööd jätkus ja sellel ei näinud lõppu olevatki. Seepärast ei olnud meil suvevaheajalgi kuigi palju vaba aega, mida mängude ja igasuguse meelelahutusega täita. Tööpäevad olid pikad, sama pikad kui täiskasvanutel, kes kolhoosi põldudel töötasid. Mõnikord olid need ka väga väsitavad. Ei jõudnudki pärast enam midagi teha. Me elasime küla ääremaal ja teiste poistega, kes küla keskel elasid, väga sageli kokku ei puutunud, välja arvatud siis, kui olime koos tööl. Üsna sageli võtsid aga külapoisid oma nelja-viielise kamba kokku ning tulid meile. Meil oli metsa servas lagendik, kus tavaliselt karjatati loomi. Seal läks siis peagi lahti jalgpalli mängimiseks. Tavalisest väljakust oli see maa muidugi väiksem ning seal olid ka mõned suured kivid. Juhtus sedagi, et vahel löödi vastu kive varbaidki katki. Kes aga sellest hoolis. Mõnikord mängiti niimoodi tundide viisi. Kui heinamaalt juba hein koristatud, oli seal selleks veidi parem koht. Külast tulnud poistele selline mäng meeldis ja oli ka tõsi, et nende kodude juures selliseid vabu platse ei olnud. Meie kodus ei tehtud selleks ka mingeid takistusi. Oli aga ka kohti, kus selliselt mängida ei lubatud. LAPSEEA MÄNGUD SAID LÄBI Hiljem, kui õppisin juba keskkoolis, enam eriliselt mingite mängudega ei tegelenud. Seal keskenduti peale õppetöö igasugusele klassivälisele tegevusele. Võtsin kolme aasta jooksul, mil ma seal õppisin, osa kirjandusringi, inglise keele ringi ja ajalooringi tegevusest. Lisaks sellele sai aeg-ajalt osa võetud ka mitmesugustest sportlikest üritustest, sai mängitud korv- ja jalgpalli. Lapsepõlv sai nagu läbi. Kui keskkooli lõpetasin, asusin tööle ja õppisin ka kaugõppe teel ülikoolis. Hiljem järgnes perekonna loomine. Kõik see tingis selle, et aastate jooksul ei tulnudki juhust midagi mängida. Alles hiljem, poja sündimise järel sai temaga jälle mängitud, kuid eks need olnud enam-vähem samad mängud, mida ise sai kunagi mängitud. Mõnikord sugulaste juures külas käies või ka erinevatel seltskondlikel koosviibimistel sai mängitud koroonat või piljardit, kui need lauad olemas olid.             Aja jooksul keskendusin igat liiki mälumängudele. Mitmetel töökohtadel töötades arvati mind ikka võistkondadesse. Koostasin ka ise mälumängude küsimusi ja mõnel korral juhtisin ka nende läbiviimist. Viimati tegin seda 1990. aastatel, kui olin valitud Pärnumaa Spordiliidu esimeheks. See oli siis auamet. Töötasin samal ajal Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektorina. Sama ülesannet tuli mul mõnikord täita ka omavalitsuste liidu üritustel.             Ise olen palju aega pühendanud ristsõnade lahendamisele. Viimaste aastate jooksul olen lahendanud ka sudokusid nii numbri- kui tähekombinatsioonidega. Sudokusid hakkasin lahendama siis, kui mu pojatütar mulle nende lahendamise põhimõtted selgeks tegi. Enne seda ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Alles hiljuti oli neid võimalik lahendada arvutis. Need olid ajalehe “Õhtuleht” lehekülgedel. Oli ka erinevate raskustega ning mängija võis valida, millist ta lahendama hakkab. Mõni kuu tagasi need aga kadusid sealt. Iseenesest on sellest kahju. Mälu ja mõtlemise treenimiseks on ristsõnade ja sudokude lahendamine väga kasulik ajaviide. EI TAHA VENELASEKS SAADA Mis puutub suhtlemisse ja mängimisse erinevatest rahvustest lastega, siis lapsepõlvest mul see kogemus puudub. Meie kandis maal elas mõni üksik teisest rahvusest inimene ja loomulikult oskas ta siis perfektselt eesti keelt. Muulastest lapsi ei tea ma aga ühtegi. Oli isegi olukordi, mil lapsed samastasid armees teenivaid sõdureid venelastega. Mäletan ühe teise klassi poisi jutuajamist, mida ma juhtusin kooli õues sügisel lehti riisudes juhuslikult pealt kuulma. Ise olin ma siis neljandas klassis ja mul oli siis juba välja kujunenud pilt erinevatest rahvustest. Seal aga küsis see poiss oma sõbralt: “Kas sa tahad venelaseks hakata?“ “Kes need on?” “Noh, tead need, kes sügisel kolhoosis kartuleid noppimas käivad, kirsad jalas ja rohelised vormiriided seljas.” “Ei, selliseks ma küll hakata ei taha.” Ju siis teistsuguseid ja erariides venelasi ei osatud ette kujutadagi. Maakohas neid ei elanud ega ei olnud neid ka keegi oma silmaga näinud.             Samas on huvitav jälgida, milliseid mänge harrastatakse nüüd. Mänguasju, mida praegustel lastel kasutada on, on tõesti arvukalt. Neid ei jõua üles lugedagi. Mõnikord tekib siiski mõte, kas neid nii palju ongi vaja. Kui oleks ehk mingi valik ja veidi vähem, osataks ehk nende väärtust enam hinnatagi. Palju mänge mängitakse aga arvutiga. ARVUTI AINULT MÄNGIMISEKS Millalgi 1990. aastate keskel otsustasin endale lauaarvuti osta. See oli veel aeg, mil uued arvutid olid poes hirmkallid ning hakkasin uurima ajalehes avaldatud kuulutusi. Leidsingi paar tükki, mis mulle tõenäoliselt sobisid. Käisin ühte vaatamas, kuid see ei sobinud. Teises kohas otsustas pere, kus arvuti oli põhiliselt teismelise poja kasutada, selle maha müüa. Täpsemaid põhjusi selleks ma muidugi ei tea. Kui hakkasin uurima, mida sellega üldse teha saab, hakati rääkima kõikvõimalikest mängudest ning poiss oli kohe abivalmis näitama, mida sellega mängida saab. Kui veel uurisin, mida sellega veel teha saab, ütles ema, et noh, see teeb ju palju tarku asju ise ära. Milliseid, selles osas jäi ta mulle vastuse võlgu. Lõpuks selgus, et arvutit ei osatudki millekski muuks kui ainult mängimiseks kasutada. Tol ajal ei õpetatud arvuti kasutamist veel enamuses koolidestki ning oli palju inimesi, kes arvasid, et see on mingi imemasin, mis aitab lahendada kõik probleemid. Samas ei osanud osa inimesi selles mingit muud otstarvet kui mängimine üldse näha. Uurisime tol ajal selle arvuti omadusi ning ma ostsin selle ära. Sain arvuti koos kuvari, klaviatuuri ja hiirega. Õige pea soetasin endale printeri, et sellega saaksin teha kirjatööd. Mänge oli sellesse palju sisse salvestatud ja nendest oli väga huvitatud minu lapselaps. Peagi sai ta ka endale oma koju arvuti ning minu oma enam selleks ei kasutatud. Minu tegevus nende mängudega piirdus põhjaliku uurimisega, mis seal üldse on. Õnneks ei langenud minu lapselaps arvutist sõltuvusse. Tal oli koolis arvutiõpetus esimesest klassist alates ja ju sealgi tehti selgeks, kuidas sellega ümber käia. KAHJU ARVUTISÕLTLASTEST Arvuti ei ole tegelikult mingi imemasin ega ka kallis mänguasi, kus inimmõistust enam vaja ei olegi. Ta on lihtsalt inimese tööriistaks või abivahendiks. Mulle teeb muret, et igasugust I-asjaajamist feti&scaron;eeritakse. Eesti on uhke oma e-riigile, kuid mulle meenub mõne aasta tagune lugu, kui valitsuse liikmete vahel tekkisid mingi asja arutamisel arusaamatused ja põhjus ei olnud milleski muus, kui jäi vajaka lihtsast inimestevahelisest suhtlemisest. Siis kommenteeris probleemi televisioonis kunagine minister Olari Taal. Ta meenutas, et tema ajal veel valitsuse istungitel arvuteid ei kasutatud. Kõik probleemid arutati omavahel läbi ning ka eriarvamuste puhul jõuti kompromissidele. Nüüd aga jäävat puudu lihtsalt kõige tavalisemast inimlikust suhtlemisest.             Praegu on tõsiselt kahju lastest, kes on langenud arvutist sõltuvusse. Kõige lihtsamat teksti ei osata ka enam pastakaga paberile panna. Olen näinud peresid, kus laps istub eraldi tundide viisi oma arvuti taga ja teda ei huvita, mida teevad kaaslased. Võiks ju vahel nendega kokkugi saada. Arvutis mängimise pärast jäetakse isegi koolitükid õppimata. Mul oli kord noor kolleeg, kes töö juurest pidevalt pojale helistas ja keelas tal arvutiga mängida. Poiss mängis ikka edasi, sest ema ju kodus ei olnud. Lõpuks pandi arvuti kodus teise tuppa luku taha ning poiss sai sellega mängida siis, kui tal seda lubati. Paljud lapsevanemad aga ei ole nii nõudlikud ja järjekindlad ning koolides kurdetakse, et lastel puudub vajalik suulise väljendamise oskus, ei taheta raamatuid lugeda, kirjaoskus jääb kasinamaks jne ning selle on põhjustanud arvuti. Ju ikka tuleks lähtuda vanadest tõdedest, et ühegi asjaga ei tohi liialdada ning igas asjas on vaja pidada kinni parajuse nõudest. Tuleb aru saada, kui kaugele ja millisele tasemele ühe või teise asja või mänguga minna võib. Lastel muidugi endal sellist piiride tunnetamist ei ole ega saagi olla. Selle peavad paika panema ikkagi täiskasvanud. Kui nad nii teeks, ei tekiks ka sõltlasi. Samas on häda selleski, et ka täiskasvanud ei saa sageli neist piiridest aru. Raivo Kaik Pärnus November 2013 <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Sasku (ka saaskopp, sass, lambapea) on kaardimäng neljale mängijale, mängitakse paaris. </div> </div> Täisviide ERA, DK 115 < Pärnu l. < Pilistvere khk., Kabala v., Kurla k. – Raivo Kaik, s. 1946. a. (2013) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere khk. Koguja Raivo Kaik Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Raivo, snd. 1946. a. Viljandimaal küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu lapsepõlvemängud Olen sündinud 1957. aastal ja kasvanud Haapsalus. Elasime väikses hoovimajas Komsomoli tänaval, mis asus Aafrika ranna ja lossipargi lähedal. Nii et mängumaa kulges õuest randa või siis õuest lossiparki. Lasteaias käisin ainult ühe aasta ja kuna mulle seal eriti ei meeldinud, siis ma jäin vanaemaga koju. Mängimiseks aega jagus küllaga. Meie naabrimajas elas minuvanune tüdruk, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Temaga sai mängitud tüdrukute mänge (kodu, arsti jne.) Kui ma sain 5-aastaseks, kinkis tädi mulle saksa nukubeebi. See oli nii ilus ja armas! Seljas roosad beebirõivad, peas väike roosa mütsike, ja kui pöörasin nukku, kostis: "Mamma!" Suus oli kaks hammast ja ta lõhnas imehästi. Niikaua, kui suured inimesed teises toas pidutsesid, otsustasin mängida hambaarsti. Kui vanaema natukese aja pärast vaatama tuli, oli nukul juba palju parem, sest ma tõmbasin ühe hamba välja ja ta ei öelnud enam "Mamma!". See nukk on praegugi alles ja kaunistab diivanit. Selle nukuga on mänginud minu poeg, tütar ja pojapoeg. Minu tädi ja vanaema sugulased elasid Tallinnas. Nii oli sealt pärit eestiaegne vitstest punutud nukuvanker (kahjuks see ei ole säilinud) ja plüüsist väike pruun mängukaru (minu kaisukaru), mis on tänini hästi säilinud. Mul oli roosast plastmassist nukumööbel, mis koosnes lauast, kahest tugitoolist ja peeglist. Eriti uhke oli saksa portselanist nukuserviis. Seal oli supitirin, taldrikud, vaagnad, tassid ja kannud. Nendega ma mängisin harva, sest vanaema kartis, et ma lõhun need kiiresti ära. See serviis on praegugi pööningul kohvris, oodates väikest mängijat. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-1.jpg" alt="Matvei nukuga" width="400" /> Igapäevaseks mängimiseks olid mul platsmassist nukunõud. Veel mäletan ma sellest ajast paberist nukke (poiss ja tüdruk). Karbis oli nende riiete garderoob (alates talveriietest ja lõpetades suveriietega). Armsaks mänguasjaks oli mulle nukk nimega Priit. Tal oli kummist pea ja riidest täistopitud keha. Ta nägi välja peaaegu nagu Sipsik, aga ometi oli ta poiss – nukk Priit – ning ma tean kindlalt, et ta rääkis minuga, kui teised pealt ei kuulanud. Väiksena ei osanud ma kaua aega ütelda &bdquo;r“-tähte. Ema ja vanaema lubasid mulle osta rongi, kui ma tähe selgeks saan. Ühel päeval, kui olime linnas, nägin poe aknal oma kallist rongi, ütlesin: "Ema, palun osta mulle RONG!" See tuli põristades ja kogu oma ülejäänud elu põristan &bdquo;r“-i edasi. Rongi ma sain – see oli puidust tehtud ning ma võisin tundide kaupa sellega mängida. Kui ma sain 6-aastaseks, kingiti mulle puidust konstruktor. Vaat see oli mäng! Sai ehitada terveid linnu, külasid või kolhoose. Seal oli puid ja põõsaid ja loomalautu jne. Seda sai mängitud üksi, naabritüdrukuga või Tallinnast tulnud onupoja ja onutütrega. Vanasti asus prügimägi praeguses Krahviaias lossi lähedal. See oli meie Aarete saar. Sõbrannaga korraldasime sinna mitmeid retki. Sõjasaagiks sain sealt portselanist teekannu ja PUNASE KLAASIKILLU. Me olime lummatud, sest läbi värvilise klaasi avanes meile uus muinasjutuline maailm. Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. Nendest suvedest on meeles takjasõda, luurekas, pallimängud. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-2.jpg" alt="Matvei hoovis" width="400" /> Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde. Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus – oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest. Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati. Veel mängisime rahvastepalli ja mädamuna. Kui mu mälu ei peta, siis mädamuna reeglid olid sellised: üks lastest viskab palli kõrgele õhku ja hüüab kellegi nime, näiteks: &bdquo;Maie!“ Maie püüab palli kinni ja ütleb: &bdquo;Stopp!“ Mängijad ei tohi enam joosta, vaid on paigal. Palliga mängija valib enda jaoks kõige lähemal oleva lapse, tõmbab kingavarbaga joone ja teeb kolm hüpet ning viskab palli seisva mängija suunas. Kui see ei suuda palli püüda, on tema "mädamuna" ja ta peab palli uuesti mängu panema (seekord ilma nimeta, sest ta on mädamuna). Kui mängija on palli kinni püüdnud, hõikab ta palli üles visates juba kellegi teise lapse nime. Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks: 1) Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Ütle sina, väike tatinina! See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni. 2) Punaste pükstega politsei, ütles mulle: "Idii damoi!" Mina ei mõistnud seda keelt. Pöörasin selja ja näitasin keelt. Kui ilmad olid vihmased, siis mängisime lauamänge (&bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Lend Kuule“, &bdquo;Tsirkus“, &bdquo;Suusaretk“ või &bdquo;Kirbumäng“). Sageli mängis lauamänge ka vanaema ja siis sai alati nalja. Vanaema läks hasarti ja süüdistas onutütart, et see teeb sohki. Mina ei saanud aru, mida see &bdquo;sohk“ tähendab. Eks siis teised seletasid mulle. Kõik need mängud said mängitud aastatel 1962–1966.             1966. aasta suvel kolisime vanaemaga uude kohta, mis asus Komsomoli tänava lõpus. Maha jäid endised mängukaaslased ja armas koduhoov. 1967. aasta suvel olin paar nädalat Metsapoole pioneerilaagris, mis asus Läti lähedal. Seal toimus esimene öine häire, mis oli väga põnev. Röövitud oli meie lemmikkasvataja. Tänu suuremate kaasabile leidsime oma kasvataja pimedast metsast üles. Veel meenub laagrist üksteise pasteerimine. See tähendas seda, et kui kõik magasid, võtsid oma hambapastatuubi ja tegid naabrile mõnusa näomaalingu. Oli ka juhuseid, kus pasta sattus juustesse ja hommikul võis kuulda korralikku hädakisa kannatanult.             1968. aasta sügisel sai minu uueks kooliks Haapsalu I Keskkool. Sain tuttavaks oma klassi mõne tüdrukuga. Meist moodustus 5-liikmeline seltskond, kellega koos sai nii mõndagi põnevat mängida. Koolis, vahetundide ajal, olime pioneeride toas. Sinna oli toodud uus lauamäng (jalgpall – puust keeratavate mängijatega). Pidime peale passima, sest mängida-tahtjaid oli palju ja alati toimus seal ka rüselusi. Poisse oli alati rohkem ja nende jõud käis meist lihtsalt üle. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-3.jpg" alt="Matvei koolilapsena" width="300" />             Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist." Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli – ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: "Oo, Valge Täi, sinna majja käi!" Mõnikord mängisime garaažide vahel "Mary Poppinsit". Ka see mäng oli ülimalt populaarne ja tekitas vaidlusi, sest Mary Poppins sai olla ainult üks meist. Vahel harva tulime tagasi nukkude juurde. Nendega sai mängitud ühe tüdruku juures pööningul. Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile. Koolivaheajal käisid vahel Haapsalus nii onupoeg kui onutütar. Olime juba suuremad ja lauamänge enam nii väga ei mänginud. Peamisteks mängudeks said kabe ja kaardimäng. Vanaema ja meie pidasime lausa turniire. Kaardimängus oli vanaema kibe käsi ja ülimalt hasartne. Sageli läksime riidu või lõppes mõni mäng lausa nutuga. Lemmikmäng oli mul kaardimängudest "Perekonna tola". Veel mängisime "Paaris turakat", "Botkitnoid", "Linnade põletamist" ja "Bismarckit." See viimane oli lausa teadus, mis õpetas mõtlema. Peale selle sai nii koolis kui ka kodus mängitud "Laevade pommitamist". Ruudulisel lehel on joonistatud kast, kus on märgitud külgedele tähed ja numbrid. [JOONIS] Kasti sees on laevad (ühe-, kahe- või kolmekohalised). Mängija küsib tähe ja numbri kombinatsiooni. Näiteks &bdquo;a1“. On tabamus ja öeldakse: "Pihtas ja põhjas!" ning värvitakse ruut ära. Võitjaks saab see mängija, kes laseb kõik laevad põhja. Sugulastega sai mängitud ka kopkamängu. Selleks oli vaja väikest taskukammi ja 1-või 2-kopikalist. Kammi servaga vajutati kopikat, püüdes tabada 5-, 10- või 20-kopikalist. Võitja pidi aga raha alati vanaemale tagasi andma. Sünnipäevaks oli mulle kingitud lotomäng. See koosnes õhukesest papist tehtud mängukaartidest, mille peal olid numbrid ja kott puust numbritünnidega. Mängujuht võttis kotist tünni ja ütles numbri. Võitjaks sai see, kes oma lehe kõige kiiremini numbritünnidest täis sai. I korrusel elas kaks poissi. Kui neil oli väga igav, siis kutsusid nad mind enda juurde mängima. Põhiliseks mänguks oli jalgpall (metallist mängijatega ja kuul oli jalgpalliks). Iga mängija oli vedruga ja tuli omada käteosavust ja tunnetust, et teha sööt õiges suunas. Nende mängude periood hõlmab aastaid 1967–1971. Ja siis saabus üleminekuiga, kus mängud ja mängumaa libisesid minevikku ja ees terendas mäng &bdquo;Täiskasvanuks saamine“. Oma lastega olen mänginud lauamängu "Reis ümber maailma" 1990-ndate aastate keskpaiku ja ka natuke kaarte. Aga need emotsioonid ei olnud enam nii kirevad, kui lapsepõlves vanaemaga mängides. Ainult oma viieaastase lapselapsega olen taas pöördunud lapsepõlve mängudemaale. Mängin temaga trollide-kollide mängu (tekk on koobas, vanaema on troll-koll ja lapselaps on trolli vang). See mäng on täis hasarti, kartust ja põnevust. Vahel arvan, et teen lapsele liiga, aga poiss tuleb siis kavala näoga ja ütleb: "Vanaema, mängime trollimängu! Eks!" Ja muidugi jalgpall meie kahe vahel. Ning taas olen ma väravavaht ja kesktormajaks 5-aastane Gregor. Praeguses kiires ja tehniliselt modernses maailmas on kindlasti omad mängud. Ma usun, et ka tänapäeva lapsed mängivad sama fantaasiarikkalt ja huvitavaid mänge kui meie omal ajal. Jah, võib-olla ei saa iga laps taguda hoovis palli või mängida mõnda muud huvitavat mängu, sest ta elab magalarajoonis. Kuid ma arvan H. Männi luuletuse "Muinasjutujänesed" sõnadega… _ " _ Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad, tegin kaasa kõik seiklused kuumas Aafrikas kollasel Hiinamaal minevikus ja tulevikus.             _ " _ Aga jänesed elavad laste juures edasi. Ma ei näe, aga tean seda, ma ei kuule, aga aiman seda, sest lapsed ei saa ju üksi nii rõkatavalt naerda ja kilgata. Täisviide EFA I 168 < Kose khk., Liiva k., Traadi t. < Haapsalu l. – Maie Matvei, s. 1957. a. (2013) Maakond Läänemaa Kihelkond Haapsalu l. Koguja Maie Matvei Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960. aastad Koguja sünniaeg 1957 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maie, snd. 1957. a. Läänemaal korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Sündisin ja lapsena elasin Harjumaal, Kose vallas, Karla külas, seega ka minu mälestused on sealt. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_DF_29017.jpg" alt="ERA_DF_29017" width="500" /></div>             1944.–1945. aastate lastel tuli olla mänguasjade puudumise tõttu väga nutikad ja leidlikud. Kuna olime maalapsed, siis mängudki olid maaelust inspireeritud. Rajasime omale õunapuuaiad, kasutades selleks pajupõõsaste oksi, mis erinesid üksteisest värvi poolest. Nii sai ka õunapuid eri sortidega nimetada. Sellistes õunapuuaedades jätkus tegevust pikemalt, kuna oli vaja neid kasta, maad rohida.             Suure tähtsusega olid igaühe eraldi korrastatud kodud. Meil olid need rajatud sireliheki tühimikesse, korralikult "põrand" puhtaks pühitud, istmeteks ja lauaks kivid ja lauakesed leitud ja ka lilled laual mingi topsikesega. Mäletan, et igaüks tundis oma kodu ümber uhkust ja kui naabriperede eakaaslased külla tulid, siis esitleti alati ka oma kodu. Eakaaslasi oli ümbruskonnas 7: 3 tüdrukut ja 4 poissi. Mängisime poistega koos, vahel ka eraldi tüdrukutemänge, mis poistele huvi ei pakkunud. Mul oli ühe vanatädi õmmeldud kaltsunukk, väga armas. Tema tuli igal õhtul korralikult lapikeste vahele kingakarpi magama panna. Karp oli aknalaual. Meil oli väike maja – kahe toa ja köögiga, seepärast olid aknalauad kasutusel riiulite asemel. Elasime kuuekesi.      Kuna meie mängimisaeg jäi põhiliselt kolhooside moodustamise aega, siis matkisime mängudeski kolhoosielu. Tekkisid lastelgi suured lehma- ja hobusekarjad. Lehmad olid lihtsad sarvedega puupulgad, aga hobuse sai oksakohast, et tekiks kaelaosa. Neid sai mängulaudast karjamaale ja tagasi toimetatud ja nendega muid vajalikke toimetusi tehtud.             Mängisime veel arsti-patsiendi mängu, kasutades väikeseid majapidamises tühjaks jäänud pudeleid, topse või mõne tädi käest saadud sobivaid anumakesi. Segasime neisse erivärvilisi lahuseid, kasutades mahla, tinti või muud värviandvat materjali. "Ravimeid" oli võimalik erineva doseerimisega mitmekesistada. Õnneks olid meie rohud pealemääritavad, sest lapsena ju teadsime, kui vastik on tegelikult kibedat rohtu sisse võtta. Küll tegime me vaktsineerimist. Sel ajal tehti lastele vaktsineerimist, tõmmates nahasse käe siseküljel kriipsukese e. pirkee ja sellese manustati vist kopsuhaiguste vaktsiini. Nii ka meie, matkides seda, tegime koolis kasutatava viisnurksulega kriipsu nahasse ja määrisime haavakese omavalmistatud seerumiga. Õnneks ei läinud "patsiendi" käsi paiste ja haav paranes peagi ära.             Lapsed olid ju kodus omapäi, vanemad iga päev kolhoositööl, seega puudusid suunajad-keelajad. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_DF_29014.jpg" alt="ERA_DF_29014.jpg" width="400" /></div> Kuru talu elumaja ukse ees 1953: ema Linda, süles Jüri, Malle, Ahto, isa Rudolf ja Ellen.         Õige varakult, juba 7–8-aastaselt hakkasime meiegi kolhoositöös osalema. Laste ülesandeks oli kõik kolhoosi orasepõllud teravaotsalise "ohakatorgiga" igasugusest umbrohust – ohakast, tõlkjast, rakvere raipest – puhtaks teha. Selle torgiga lõikasime need juure pealt maha. See oli kerge ja lõbus töö, sest mitmekesi koos olles suhtlesime üksteisega ja vahel mängisime sõnamängu. Näiteks nimetasime ühe algustähega linde, loomi, esemeid, puid jne. Palju tüütum ja raskem oli kapsaste-kaalikate istutamine ja kõplamine. Muidugi pakkus jällegi lohutust sõpradega koos tegutsemine ja iga vao otsas väike puhkepaus. Tegime vahel ka lubamatuid vimkasid. Näiteks loeti kapsataimi sada ühte kimpu ja meile üle antud kimpude arvu järgi märgiti hiljem päevatöö tasustamiseks üles. Et kiiremini järjekordne sada maha saaks istutatud, pistsime mõned taimed lihtsalt mulla alla. Arg süda ei lubanud seda õnneks palju praktiseerida.             Peale istutamist toodi põlluveerde suur veepaak, millest meile ämbritesse vett ammutati. Pidime kõik oma istutatud taimed ka kastma. See oli lastele tõeliselt raske töö. Õhtuks oli ämbrit kandva käe ranne ära venitatud ja valulik, vahel ka paistes.             Suvel oli laste tööks rohimine, kõplamine. Võtsime oma pundiga kõik ühte ritta ja igaüks töötas oma vaol. Algul oli rida ühtlane, aga vao lõppu jõudsid enne need, kellel rohkem jaksu oli. Ebaõiglaselt saidki esimesed lõpetajad kauem puhkepausi pidada, sest uute vagudega alustati jällegi koos üheaegselt.             Päris tore töö oli veel hobusega silo tallamine. Maa sees oli sügav auk, millesse oli ehitatud tünn. Puutünni ühes servas oli luuk lahti, seni kui põhja oli toodud juba küllalt haljassööta ja võis hobusega tünni minna (meie külas nimetati seda tünni siloauguks). Nüüd suleti luuk ja hobune ei pääsenud enne välja, kui tünn täidetud oli. Pidevalt oli vaja haljasmassi kinni tampida – et aga hobune omapäi ei soovi ringiratast kõndida, olid kutsariteks lapsed. Töö oli tore, sest hobune on armas loom. Ainult õhtuks oli sadula puudumisel istumine üsna hellaks jäänud.             Kui sai tööd tehes kokku puututud täiskasvanud kolhoosirahvaga ja kuuldud nende jutte, tekkisid ka meil mängudes uued võimalused. Kuna pidime õhtul pärast kolhoositööd söötma oma pere lehma mööda teeääri, kus rohi oli lopsakas ja lehm sai õhtuks korralikult kõhu täis, siis kasutasime seda aega ka mängimiseks. Kui ka naaberperede lapsed said meiega liituda, läks asi kohe mänguks. Tee ääres oli meil põhiliselt kaks mängu – üks abiellumine ja teine kolhoosi koosolek. Ei mäleta, et oleks kiriklikku laulatust ise näinud, aga kusagilt oli idee leitud ja nii panime üksteist "paari" üsna sageli. Tee ääres olid põõsad ja ka suuri kive, nii tekkisid ideed nende kasutamiseks. Üks suur kivi oligi altariks, selle peale pandi ka lilled ja "noorpaar" seati ühele poole kivi ning "pastor" teisele poole. Sõnaline osa mõeldi juurde vastavalt osalejate võimekusele. Vahel jätkus ka õnnitlejaid.             Kolhoosi koosolek oli ikka täiskasvanuid matkiv ja kippus üsnagi ägedaks minema. Tekkisid vaidlused tööde ja muude probleemide lahendamisel. Rollid jagasime alati enne "koosolekut". Kes oli esimees, kes brigadir, kes põllutööline või mõne muu ameti peal. Eks vahel sai ülemus pahandada ja teinekord jagas just tema alluvatele karme sõnu. Vahel sai ka keegi kiita. Igatahes elasime nii oma rollidesse sisse, et ei märganud seda, kui suveõhtu vaikuses kandus meie valjuhäälne mäng ümbruskonna majadeni. Nii et tegime toona külarahvale tasuta teatrit. Koju minnes saime ema käest isegi tõrelda oma lärmakuse pärast. Nii elasime välja päevast väsimust. Suuremana, kuid ikka algkooli ajal, mis oli toona seitse klassi, sai käidud kolhoosi lehmadega karjas. Oli 140 lehma ja meie oma vennaga kahekesi. Ametil polnud muud viga, aga tuli tõusta juba kell 4, et õigeks ajaks lauda juurde jõuda. Sügiseti koolist koju jõudnuna läksime põllule rukist siduma. Oli uhke tiibadega masin, mis pühkis mahalõigatud rukkikõrred parajalt vihusuuruste kimpudena aluselt maha. Käisime järel ja sidusime vihud, hiljem tõstsime vihud hakkidesse, viljapeadega üles. Ainult katuseks haki peale pandi üks vihk tagurpidi. Kartulikorjamisel käisime koolist koos klassiga.             Nüüd lisan veel sellise mälestuse. Maal ju lasteaeda ega lastesõime polnud, aga meie vennaga olime alles 4–5-aastased, mängisime üksi kodus olles lehmasõimes, kuna ei julgenud üksi toas olla. Laudas oli isal meisterdatud pikk lehmade sõim, selles heinad. Kummaski otsas oli ka lehm. Meie mängisime keskel. Nii et ikkagi "sõim". Kirjeldan veidi ka meie aja maiustusi. Neid tõi meile vanaema, kes elas Tallinnas. Olid värvilised hernekommid, nagu kokkupressitud suhkur või padjakommid, mis olid alati roosad, padjakujulised, väga magusad ja sees magususe tasakaalustamiseks hapu moos. Paberiga kommi neil aegadel me ei näinud. Kommid üldse olid haruldased meie jaoks. Ise tegime omale pliidiraual küpsetatud kartulikrõpsu. Lõikasime õhukesed viilud toorest kartulist. Küpsesid küll krõbedaks, aga olid täiesti maitsetud, kuna tol ajal peenikest soola polnud ja suureteraline, mida toidu maitsestamisel või liha, kapsa ja kurgi hoidistamisel kasutati, meile ei sobinud. Aga krõpse süüa oli mõnus.             Mäletan oma lapsepõlve toredana. Oleksin hea meelega valmis kõike seda kordama. Uuesti ja alati. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_DF_29034.jpg" alt="ERA_DF_29034" width="300" /></div>  Luuletus OMA PERE PÕLVNEMISEST JA OLEMISEST  KURU LUGU Järviku (Jürgensoni) suguvõsa Igal suvel kaunil juulikuu päeval Kuru lapsed taas üksteist näevad. Me pere on suur – lausa viiskümmend kaks, ja igal aastal juurde sünnib mõni laps. 1868-l sai karjamõisast Kirimäe talu. Rentisid seda Jüri, Hans ja Leno, Jüri ja Eva alul. Jüri Evaga ostsid 4300 rubla eest Kirimäe päriseks omale, välja mõisa käest. Nende poeg Jüri oli uus Kirimäe peremees. Tema nais Liisu Mikuri talu Jüri käest. Neilgi seisis Kirimäe arendamine ees, kuigi Jüri oli veidi aeglane mees. Kord ammu Kirimäe vanaisa vanaemaga istutasid Kuru kohale kased ja kuuserea. Lootsid, et hiljem viiest pojast keegi just sinna oma kodu kord teebki. Kirimäe Jüri oli vanaisa Rudolfi isa ja Liisu, tema naine, ehk Rudolfi ema. Peale Ruudi oli peres veel neli venda, aga pikem eluiga suudeti 3-le pojale anda- Kui Kirimäe jagati kolmele pojale tegi Rudolf oma kodu just Kurule. Maha ehitamiseks kasutas puitu ja savi ja aastal 1936 selle valmis tegi. Hiljem ehitas majale-laudale otsa küüni, nii kolmikhoonena seisab see nüüdki. Praegune peremees Jüri ehitab hoonet ümber ja laudast saab peagi kaminakamber. Ehkki Rudolf muusikast hoolis ja õppis seda veidi isegi Tallinnas koolis, hakkas ta siiski pidama talu. Tema naiseks sai, oma surmani, Sofia alul. Neljakümnendate aastate alguses Keerule tuli ema Linda, kaasas 2-ne Malle. Juba mõne aasta möödudes sündis peresse trullakas tütar Ellen. Ülejärgmisel aastal sündis poiss kui pomm. Ahto tema nimeks sai. Tubli mees on. Viiekümne teise aasta augustikuul sündis Jüri, kellest sai peremees uus. Nii saigi peres liikmeid kuus ja praeguses mõistes oli perekond suur. Isa töötas esimehena kolhoosis ema põllutöödel oma rammu proovis. Nii mööduvad mitmed-mitmed aastad. Lapsedki lõid pidevalt töödel kaasa. Kõblavars või ohakatork käes nii iga suvehommik Kuru lapsi näeb. Kõige ennne pidi kodunt lahkuma Malle, sest lapsena tervis tekitas probleeme talle. Malle õppima asus Tallinna Metsakooli. Teised kolm jätkasid õpinguid Kuivajõe koolis. Ellen lahkus kodunt olles neliteist, nii saatus tabas ka kõiki teisi meist. Malle õpinguid jätkas keskkoolis Ellen tehnikumis õmblejaks saada soovis. Ahto meremeheks saada ihkas ja kalandustehnikumis hakkas tublilt pihta. Hiljem omandas veel haridust Kaliningradis ja kaitses Moskvas ära doktorikraadi. Jüri, olles pere lastest kõige noorem jäi kuueks aastaks üksi vanemate hoolde. Ta hiljem jätkas spordikallakuga koolis ja pärast õpingute lõppu läks pedagoogiks. Nii astusid kõik lapsed oma ellu ja ema-isa jätsid üksi Kuru tallu. Ema isast oli üheksateist aastat noorem ja seepärast kauem kanda tuli töölkäimise koorem- Malle Velloga lõid omale kodu Tallinna ja suvilagi ehitasid Muuga aedlinna. Ellen koolist tööle suunati Valga linna ja peagi Mattile tal õnne oli mehele minna. Ahto Ljuudaga elasid algul vanaema juures ja hiljem Õismäele said korteri uue. Jüri tööle õpetajaks asus Paides ja võttis enne veel Kai omale naiseks. Nii elu veeres aina edasi ja meie saatused on läinud sedasi, et vanemaid ei ole ammu meil ja kõik me üksi käime elutee. Pensionäri põlve peavad Malle ja Ellen. Ka Ahti välja teeninud on selle, kuid ikka jätkab kahel kohal tööd veel ja noortele ta kalapüügi tarkust selgeks teeb. Ja Jüri, kes on meie noorem vennas on Kurul vägevasti sisse seadnud ennast. Ta aina kõpitseb, remondib, ehitab ja meie lapsepõlvekodu, Kuru, säilitab. Seepärast tänulikud oleme kõik talle, et siia, kui oma koju, võime tulla jälle, ja lapsed-lapselapsed koos meiega, et kohtuda taas kõik üksteisega. Meil lapsi kokku on kaksteist ja enamus lapsevanemadki juba neist. On väikseim lapselaps, Eliise, päris uudne sest ta on praegu ainult nelja kuune. Lasteta on seni ainult Henri ja tema rändab kaugel mandril ringi. On esimene lapselaps Malle Ebel Kaarel ja viimane, Eliisegi, on Malle pere arvel. Tal lapsi suureks kasvatatud kolm, kaks tütart ja üks poeg on. Ja lapselapsi seitse kokku praegu kuid lisa saamiseks on ju veel aega. Ellenil on peres vaid kaks poega sellest on neli pojatütart ja kolm pojapoega. On Ahtol peres kasvanud kaks tütart kuid juba neli lapselast seal müttab. Jüril on lapsi kokku kolm + kaks ja lapselapsi igal neljal lapsel kaks. Me loodame, et lapsi sünnib veel ja soovime, et kõik kõnniks õnnelikul teel. Need värsid kakstuhat üheteistkümnendal loodud neis meie pere ajalugu on välja toodud. On Kurult sirgunud seni neli põlvkonda ja sellega kindlasti punkti ei panda. Täisviide EFA I 168, 156/63 < Valga l. < Kose khk., Kose v., Karla k. – Ellen Muru, s. 1944. a. (2013). Maakond Harjumaa Kihelkond Kose khk. Koguja Ellen Muru Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1944 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ellen, snd. 1944. a. Harjumaal küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Sündisin Tallinnas, kuni viienda eluaastani elasime Veerenni tänaval ehedas agulimiljöös. Väike ahiküttega korter, kahekorruseline puumaja, mille hoovil oli tsementpõranda ja suure katlaga pesuköök ja veel üks "hoovimaja" (tagaküljega hoovi poole? – mäletan, kuidas selle hoovimaja ja plangu vahele jäi kitsas vahe, millest läbi hiilida sai). Hoov oli tallatud rohuga ja tolmune, tagaosas kasvasid sirelid ja marjapõõsad ning olid peenrad, servad laudadega piiratud, sinna aga lastel oma mängudega asja ei olnud – muidu tuli pahandus. Tänaval oli suurtest paeplaatidest kõnnitee, maja ja tänava vahel kõrge plank. Kui olin viieaastane, kolisime uude neljakorruselisse kolme trepikojaga majja praeguses Uues Maailmas. Rajoon oli endiselt samasugune vana armas agul kui enne, kuni raudtee ja Lilleküla jaamani. Meie maja taga oli suur hoov, mille keskel liivakast, ühes küljes garaažide rida ja tagaosas pesunöörid. Hoovi ümber oli roheline lippidest tara, millest oli päris hea üle ronida, ülemise põikpuu peal sai isegi istuda. Hoovile järgnes lasteaed ja selle hoov, mis õhtuti samuti ümberkaudsete majade laste mängumaaks muutus. Samal ajal oli mul lapsepõlves paralleelmaailm, kus veetsin kõik nädalavahetused, koolivaheajad ja suved – vanaemade juures Tuhalas Harjumaal. Väike asunikutalu mäekünka otsas, kuiva jõesängi kaldal, allikad, lepik, hobused, lehm, lambad, kanad, heinategemine ja lammaste köietamine. Vanaisa suri, kui olin 10-aastane, vanaema, kui olin 15. Sinnamaani lugesin oma tegelikuks koduks ikka seda paika päikese all. Majal oli puutrepp, kus hea istuda, trepikojast läks lai redel-trepp pööningule ja uks tahatuppa ning sahvrisse, otse uks kööki, mille tagumisest osast pääses vanaema-vanaisa magamistuppa. Põrandad olid laiadest laudadest, seintel ülaosas tapeet, all puitbarjäär. Pliidi ees vanaisa eluajal raiepakk ja haokubu, hiljem vanaema enam hagudega ei kütnud. Maja ümber aed (mille nurgas otsaga vastu küüni vana palkait), sellest väljas kummelise õuemuru ümber kõrvalhooned: küün, tall ja laut – viimased otsakuti koos. Ümberringi metsad ja heinamaad. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Linnakodus oli õhtuti ikka paar tundi mänguaega, kuna õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Talvel lumega hoovis väga tihti ei mängitudki, aeg kulus rohkem lugemisele, vahel käidi kelgutamas ja liuväljal. Maal olid mänguaeg ja -vabadus peaaegu piiramatud. Oma voodi ära tehtud ja toa põrand allikaojasse kastetud lehisvihaga puhtaks pühitud, võis mängudele ja metsaretkedele pühenduda, kuni tühi kõht end meelde tuletas. Tööd olid ikka ka, aga rohkem heinaajal. Muidu vast kokku pool tundi kuni tund päevas: lehmaketti edasi tõsta, tuppa puid tuua, kanadele ja seale kartulitest rohtu kitkuda. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Lugemine, lugemine, .... lugemine. Lisaks "ekspeditsioonid" metsa, onnide ehitamine, ilusate kivide ja kivististe otsimine, ujumine, lugude väljamõtlemine, mida mõttes või tegelikult läbi mängida. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Linnas oli esimeses kodus mängupaigaks hoov, tänavale ei tohtinud minna ja toas oli kitsas, sinna ei saanud kedagi kutsuda. Hiljem oli mängupaigaks oma maja hoov ja lasteaia õu seal kõrval, liivakast. Õues olid tagumiste sissepääsude juures paeplaatidest kattega müüri moodi piirded, seal peal sai istuda-turnida. Korter oli kahetoaline, seal saime küll 5 aastat noorema vennaga mängida, aga mitte sõpru külla kutsuda. Lasteaia hoov kõrval oli karussellide, ronimisredelite ja suurte liivakastide tõttu ihaldatud mängupaik, aga sealt tuli olla valmis kiiresti põgenema – tegelikult seal mängida ju ei tohtinud. Maal oli mängupaiku lõputult, kuid lemmikuteks olid maja taga kuivas jõesängis kasvav lepik, kus voolas allikas; kunagine hobusetall oma latrite ja põnevate vanade esemete ning tööriistadega; karjamaa kuiva jõesängi nõlvadel, kus all orus kasvasid kullerkupud ja üleval metsmaasikad ja muulukad. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Kooliga ei seostu küll ühtegi mängu, vahetundides pidi jalutama kahekaupa rivis ja peale tunde lidus igaüks koju, et siis hiljem võib-olla uuesti kokku saada. 1. klassis käisin endises 22. keskkoolis, sealt tulles jäi koduteele suur puust liumägi, millest allasõitmine tihti kojujõudmise hilja peale venitas. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Linnas ikka õhtuti, aga pimeda peale jääda ei lubatud, ainult liuväljale vahel. Maal võis mängida igal ajal ja kohas, kuigi talvel pimedas ikka rohkem toas. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Onupoeg, onutütar ja teised sugulaste lapsed ning nende sõbrad sünnipäevadel. Neil oli üks emapoolne sugulane, meist 3–4 aastat vanem tüdruk, kes meile (mäletan seda alates 5–6-aastasest kuni 13–14-aastaseni välja) igasuguseid mänge organiseeris. Maal mängisime põhiliselt neljakesi: meie onutütrega olime ühevanused, onupoeg aasta noorem, minu vend 5 aastat noorem - eelkoolieas pigem segaja kui mängukaaslane. Kodus kahekesi mängisime ka vennaga, siis teisi lihtsalt polnud. Linnas hoovis oli meid tosina jagu, igas vanuses ja igasuguseid. Korraga muidugi nii palju tavaliselt õues ei olnud, aga vahel juhtus sedagi. Lapsi oli majas rohkem, aga mõni ei saanud tervise pärast mängudest osa võtta ja mõned olid veel liiga väikesed. Need kes juba liiga suureks said, jäid ka aegamööda mängudest kõrvale. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Osaliselt kattus. Head sõbrad olime onupoja ja onutütrega, kellega koos ka palju mängisime. Linnas kohtusime põhiliselt sünnipäevadel ja perepidudel, maal vanaema juures ka niisama. Oma klassikaaslastest sõpradega koos eriti ei mänginud, ka pinginaabriga, kellega olime eriti head sõbrad. Käisime kinos, jalutasime linnas, arutasime-jutustasime. Oma tänava ja hoovi lastega mängisime hoovis ja tänaval, kodus külas käis mul ainult allkorrusel elav paralleelklassi tüdruk. Hoovis oligi ainult mänguseltskond, muul ajal nendega sõprust ega läbikäimist polnud. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Poisid ja tüdrukud mängisid minu mänguseltskondades küll koos, kuid "venelaste maja" lastega koos ei mängitud, pigem kakeldi ja vahel päris tõsiselt. Naabertänavas asus nimelt sama suur neljakorruseline maja kui meie oma. Kuna kortereid sai töökoha kaudu, siis elasid meie majas ainult eestlased, naabermajas aga mingi tehase venelastest töötajate pered. Põhiline lööma käis lasteaia hoovis mängimise õiguse pärast, aga vene poisid kiusasid igapidi ka tänaval. Sõimasid muidugi fa&scaron;istideks ka! 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Tülid tekkisid põhiliselt siis, kui keegi arvas, et sohki tehti. Vahel oli see tõsi, aga vahel ka mitte. Näiteks keegi piilus peitusemängus või pimesikus, luges "pidamise" ajal valesti – mitte viiekümneni, nagu tavaks vms. Tavaliselt eitas süüdlane kõike, aga kui teised ei leppinud ja jonni edasi ajasid, siis järgnes: "Te olete lollid, mina teiega enam ei mängi!" ja tönnides tuppaminek. Järgmiseks korraks oli kõik unustatud ja mängiti edasi. Kodus ja maal tulid tülid põhiliselt sellest, et vend oli meist palju noorem, ei suutnud meiega sammu pidada ja virises. Siis vahel panime tema eest plehku, aga saime riielda, sest pidime ju väiksema järele vaatama. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Isa mängis meiega kabet ja käis vahel suusatamas, "maadles" ja müras, eriti vennaga, kui see väike oli. Emaga mängimisest pole küll ühtegi mälestust. Ise mängisin lastega, kui nad väiksemad olid, igasuguseid ise väljamõeldud muinasjutumänge – filmidest ja raamatutest pärit süžeede edasiarendusi. Saunas käies oli meil abiks kuri nõid tädi Rumpumpel, kes ei näinud lapsi, kui nad olid seebivahuga kokku tehtud või juuksed &scaron;ampooniga hõõrutud. "Immuniteet" kestis ka pärast loputamist. Nüüd, kui lapsed suured, mängime perega kokku saades tihti lauamänge, kuna vanem poeg on suur lauamänguhuviline ja tal on neid päris palju. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mängisin palju. Väikesena karvaste mänguloomadega, nukke mul eriti polnud ja nende riietamine mind ka ei huvitanud – rohkem olid nad koos loomadega mingi loo tegelased. Maal ehitasin onne ka üksinda, kui teisi polnud, korraldasin 1-liikmelisi ekspeditsioone tundmatutesse metsasügavustesse ja mõtlesin endale kaaslasi ja seiklusi välja. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Linnas tuli keegi õue, siis lisandus veel keegi: "Mängime midagi!" – "Mida?" Keegi tegi ettepaneku ja kui teised nõus olid, siis läks lahti. Kui meid mängu jaoks väheks jäi, siis lasti all selle korteri uksekella, kus mõni mängukaaslane elas, see pistis pea aknast välja ja siis karjusid kõik: "Tule õue mängimaaaa.." Enamasti pistis siis pea välja ka mõni vanem majaelanik ja hakkas hurjutama, et mida te röögite! Maal olin ettepaneku tegija tavaliselt ma ise, vahel ka teised. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Minu mänguseltskondades mängisid poisid ja tüdrukud koos, tuttavate juures tuli kuulu järgi ette ka seda, et tüdrukud mängisid näiteks ka paberist nukkudega ja poisid midagi muud. Täisviide ERA, DK 149 < Haljala khk., Lauli k. < Tallinna l.; Kose khk., Tuhala k. – Tiina Neljandik, s. 1957. a. (2013) Maakond Tallinn Kihelkond Tallinna l Koguja Tiina Neljandik Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960. aastad Koguja sünniaeg 1957 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tiina, snd. 1957. a. Tallinnas korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Kodused mängud Minu lapsepõlvekodu asus Virumaal praeguses Mäetaguse vallas Uhe külas. Meie maja oli naabermajadest pea poole kilomeetri kaugusel ja seepärast naabrilastega väga tihti kokku ei saanud. Ema-isa käisid tööl ja seetõttu olime minust poolteist aastat noorema õega pidevalt kahekesi. Kuna kolhoositööl oli palk pea olematu, siis mänguasju oli meil äärmiselt vähe – kogu lapsepõlve vältel minul ja õel kokku vaid neli ristiemade kingitud nukku, paar 9-aastaselt surnud vanemast õest järelejäänud kummilooma ja perekonnatuttavate poja logisev plekkauto, mille rattad kippusid küljest ära tulema. Aga see-eest oli meil kogu maja ümbritsev loodus, mis pakkus küllalt palju tegevusrõõmu. Ja &bdquo;mänguasju“ sai ju ka ise välja mõelda (puukäbid loomadeks, taimelehed lauanõudeks), samuti võis aida alt aegade jooksul sinna visatud katkisi nõudekildegi &bdquo;serviisidena“ kasutada. Ega sinna aida alla ju ronida polnud lubatud, aga või siis ema nägi, kui ta tööl oli, millega ja kus me parajasti aega veetsime. Ainus, mis väga rangelt oli keelatud, oli kodust naabrite juurde minek. Kuna ka nemad meile tulla ei tohtinud, kasutasime kavalalt &bdquo;poole tee“ taktikat ja saime kokku kraavikaldal allika juures. Polnud me siis ju naabri juures, aga kodulähedases metsas ja heinamaadel ringihulkumine polnud ju keelatud. Eks selline looduses ringihulkumine oli omamoodi põnev ka – kust leidsid linnupesa, kust metsaande ja eks igal lillelgi oli oma kasvukoht. Teadsime täpselt, millise puu all kasvavad kollased ülased (igal pool neid polnud), kust otsida kuuseriisikaid või millise kuuse all heinamaal kasvavad pohlad. Ma ei mäleta kordagi, et ema oleks lapsepõlves meiega mänginud või meile mänge õpetanud. Polnud tal selleks aegagi. Kolhoosilauda lehmad vajasid kolm korda päevas lüpsmist, siis veel omad loomad, söögitegemine, koristamine-pesemine, õmblemine... Nagu ta hiljem on meenutanud, oli ta õhtuks nii väsinud, et magas õhtul juba enne, kui voodisse jõudis. Millal siis veel oli aega meiega mängida! Meie lemmiktegevuseks oligi looduses hulkumine. Maja ümber oli tarata aed ja kohe aianurgast algas mets. Teisel pool õue olid väikesed põllulapid ja siis jälle metsatukad ja heinamaalapid. Igal sellisel metsatukal, heinamaal ja paljudel puudelgi olid omad mikrotoponüümid (kui polnud mõnd muud nimetust, mida teadis kogu küla). Oli olemas Sinilille lepik, Pohlakuusk, Kruustikuusk (seal all kasvasid &bdquo;kollased kruustid“ ehk kirjakeeli kollariisikad) jne. Kooliajal lisandus lugemine ja sellele kulutasin omal ajal vägagi palju aega. Et ema mind lugemise juures ei segaks ja midagi tegema ei saadaks, maskeerisin tihti lugemise õppimiseks (ema nähes oli koolivihik raamatu peal, kui ema eemale läks, lugesin edasi). Teine moodus oli nn lehmaga karja minek. Kuna karjamaad oli vähe, siis väitsime emale, et lähme lehmaga karja, kuid ise panime lehma köide ja lugesime õega raamatuid. Sääskede eest pääsemiseks võtsime salaja voodilina kaasa, pugesime sinna alla ja aina lugesime. Vahel ei pannud tähelegi, et lehm end ketist lahti rapsis ja ilma meieta koju läks. Siis oli kodus muidugi kuri karjas. Vahel siiski lubati ka naabrite juurde ja siis olid loomulikult tegevused-mängud hoopis põnevamad ja lõbusamad, eriti suvel, kui linnalapsed maale vanaema juurde saadeti. Ühe naabritädi juurde kogunes siis vahel minust paar aastat vanem Linna-Mati, minust aasta noorem Ester (mu noorpõlve suurim sõbranna), temast paar aastat nooremad Illar ja Marika (hiljem ka nende nooremad vennad Urmas ja Peeter). Siis sai seal juba &bdquo;seltskonnamänge“ mängida, mida kahekesi eriti lõbus teha polnud (näiteks &bdquo;Mädamuna“ jt selliseid mänge). Ka kooli oli mitmekesi hoopis huvitavam mängida, kuid et kõik tahtsid õpetajad olla, siis tekitas see mäng ka pingeid. (Millegipärast kodu-, kooli ega poemängu juures liisulugemist ei kasutatud, siis oleks ju lihtne selgitada, kes just õpetaja või poemüüja on). Kuna naabritädi juures oli kuuseoksa küljes meie küla ainuke kiik, siis loomulikult oli see ka üheks lemmikajaviiteks. Võistlesime seal, kes mitme hoovõtuga sai varbaga teist kuuseoksa puudutada. Meil kulus selleks ikka kolm-neli korda, Linna-Mati sai juba teise korraga oksale pihta! Talveperioodil elas külas peale meie vaid minuvanune naabripoiss (tema õed olid juba vanemad ja meiega ei seltsinud) ja hiljem tema väikevend, aga tema oli jälle meiega mängimiseks liiga väike. Seetõttu &bdquo;suurem seltskond“ saigi vaid kolmeliikmeline olla. Ei mäleta, et naabripoisiga väga mänge oleks mänginud, kui siis vast lauamänge ja vahel peitust. Peidukohti oli toas muidugi vähe ja seetõttu polnud huvitav seda pikalt mängida. Rohkem kolasime õues ringi. Siiski meenub, et sai vahel ka &bdquo;Kivikuningat“ mängitud ning ükskord selle käigus kukkus Eero suure kivi otsa ronides alla ja kivi tõmbas ta põlve marraskile. Oma emale serveeris ta muidugi, nagu oleksin mina ta meelega kivi otsast alla lükanud ja pahandust oli rohkem kui asi väärt. Kuna olime omapead, siis oli kodus aega mängimiseks küllaldaselt. (Kui suuremaks saime, siis lisandusid muidugi ka kohustused, kuid aega oli ka siis.) Talvel oli mängumaa muidugi kitsam ja piirdus põhiliselt tubaste mängudega. Õega mängisime vahel kodu. Koduna kasutasime tihti voodit. &bdquo;Titana“ kasutasime meie kassi, kes oli väntsutustega harjunud ja mõnda aega lubas end ka linadesse mässida. (Tita-teema tuli päevakorrale siis, kui naabriperre väike tita ilmus). Mängida sai ka lauamänge (&bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Tsirkus“ ja &bdquo;Suusaretk“, rohkem meil neid polnud). Veidi kasvasime, siis lisandusid mitmed paberi ja kirjutusvahendiga seotud mängud (&bdquo;Kartulikuhi“, &bdquo;Trips-traps-trull“, &bdquo;Laevade pommitamine“, tähemängud jne). Veel oli põnev voodis olles või pärast põrandapesu maas lebades vaadata lubjatud lage, kust olid lubjatükid maha kukkunud, ja mõistatada, millist kuju sellised laigud laes kandsid. (Sama sai teha ka suvel murul lebades ja pilverünkaid vaadates.) Talvised õuemängud olid muidugi seotud lumega. Korralikke suuski meil polnud ja seepärast polnud suusatamine eriti populaarne. Siiski sai nendega lumes ukerdatud (õigeks suusatamiseks seda nimetada ei julge). Suusad olid isa enda tehtud &bdquo;pütilauad“ ja suusakeppidena kasutasime luuavarsi. Ega need suusad polnud ei määret ega tõrva näinud ja seepärast eriti ei libisenud, aga asja ajasid ära. Kuna meie lähedal ühtegi mäge polnud, siis on suuskadel mägedes sõitmine siiani minu jaoks veidi ebakindel tegevus. Polnud meil kelkugi, kuid omaenda tagumise poolega lauda katuse harjalt alla lumehange sai sõita küll! Aga seda ei tohtinud ema teada, muidu oleksid &bdquo;triibulised“ kindlad olnud. Nii kavalad me olime, et sõitsime katuselt alla metsa poole, sinna ema ei osanud vaadata ja meie salategevus jäi talle aastateks teadmata. Probleemi tekitasid aga selle tegevuse juures viltide otsas olevad kalossid, mis kippusid lumehange ära kaduma. Sulalumega sai muidugi lumememme tehtud ja lumepallidega märki loobitud. Tore oli ka kuuseheki serva tuisanud lumehange onne kaevata, kuid ka see oli keelatud, sest ema kartis, et võime varingu puhul lumehange alla jääda. Suvel õues kodu mängides olid selleks ideaalsed paigad sirelipõõsa, kibuvitsaheki ja valge pargiroosi vaheline nelinurk (umbes 2x3 meetrit) või umbes sama suur vana õlgkatusega puukuur, mida puukuurina enam ei kasutatud. Eriti hea oli seal olla väikse vihmaga, kuid enne tuli katusel olevad augud plekitükkide või puukoorega kinni lappida. Kui aidaaluseid &bdquo;serviise“ kasutasime, siis parem oli ema silma alt kaugemale hoiduda ja siis sai mängida aida taga kasvava suure jasmiinipõõsa ja aida vahel ning &bdquo;riiuliks“ kasutada vana aida pehkinud alumistesse palkidesse uuristatud õõnsusi. Sinna sai &bdquo;aardeid“ ka teiseks päevaks jätta, sest ema seal ei käinud. Vahel sai varakevadeti mängutoaks kasutatud ka sea suvist kuuti. Poodi sai igal pool mängida, aga eriti hea oli siis, kui maja remondiks toodi silikaatkive ja kuni need veel kasutuses polnud, sai nendest poemaju ehitatud (ka &bdquo;elumaju“), kuid õhtuks, enne vanemate kojutulekut tuli kivid taas hunnikusse laduda. Liivakasti meil polnud ja seda asendas oivaliselt saepuki alla kogunenud saepuruhunnik. Seal oli tore omi põlde ja karjakopleid rajada ning käbiloomi karjatada. Takjanuppudest said lambad, männi- ja kuusekäbidest teised loomad. Heinaraamiks kasutasime õe nukuvoodi otsi, karjakoplid ehitasime oksaraokestest ja põllule pikkisime viljadeks kasteheinu. Pallimänguks oli avar õuepealne. Et kahekesi oli palli loopimist-kinnipüüdmist igav teha, siis vahelduseks ronis teine katusele või redelile ja pidi seal palli püüdma. Iga püüdmata pall andis ühe tähe, kuni sõna &bdquo;SIGA“ täis sai. Ka pallikooli oli õues hoopis lihtsam mängida kui toas – polnud hirmu, et pall kogemata mõne vaasi või toalille maha ajab. Umbes 5. klassis käies tekkis meil naabripoisiga &bdquo;Oma pargi“ tegemise idee. Valisime kumbki oma väikse metsatuka ja hakkasime seda omal moel pargiks &bdquo;kujundama“ – võtsime maha võsa ja istutasime juurde paar puukestki. See vaimustus kestis meil vist paar suve, siis läks mööda. Sel ajal rääkis naabripoiss, et leinakask tekib siis, kui harilik kask välja kaevata ja latvapidi uuesti maasse kaevata – juurtest pidid siis uued leinakase oksad saama. Oma kokkusaamise allika juurde me ühe sellise kase ka istutasime, kuid mul hakkas kasest kahju ja lõpuks istutasime ta õigetpidi mulda tagasi. Samal ajal hakkasime naabripoisiga võidu lammastele talveks vihtu tegema – kes teeb päeva jooksul rohkem vihtasid, on võitja. Naabritädi oli ka vahel kampas. Et metsaserva kaskede oksi kätte saada, õpetas ta meile, et tuleb ronida kase otsa, hoida kätega puuladvast kinni, jalad puust eemale lükata ja nii puu alla painutada. (Ta ise oli selliseks ronimiseks juba liiga vana, aga oksi sai ta nii meie allatoodud puudelt murda!) Selline tegevus oleks pea suure õnnetusega lõppenud. Nimelt ei osanud Eero arvestada, et lagedal kasvanud jässakas kask pole painutamisel nii nõtke kui metsakask ja kord juhtuski nii õnnetus – kask murdus ja Eero maandus kivihunnikus. Õnneks siiski peale korraliku põrutuse ta viga ei saanud. Oru koolis Esimeses klassis käisin Oru algkoolis ja elasin perekonnatuttava juures. Tema korter oli küll vaid ühetoaline, kuid tihti kogunes sinna peaaegu kogu meie klass. Siis oli meie lemmiktegevuseks esinemine. Mõtlesime käigu pealt välja näidendeid, lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Näidenditel oli küll pealkiri ja jagati ära tegelaskujud, kuid stsenaarium puudus täielikult ja kõik improviseerisid nagu heaks arvasid. Ainsaks pealtvaatajaks oli siis minu hoidjatädi Laine, kes voodiserval istudes meie esinemisi pealt vaatas ja alati tugevasti plaksutas. Kevadel esinesime samamoodi meie maja otsas lastehoidjatele ja lastele (Orul siis lasteaeda polnud ja kui emad olid tööl, hoidsid väikseid lapsi hoidjatädid. Nad kogunesid tihti meie maja otsa päikesepaistelisse ja tuulevarjulisse kohta, kus lapsed said liivaga mängida ja hoidjatädid omavahel suhelda). Talvel oli kogu briketitööstuse asula laste kokkusaamiskohaks sealne maa sisse kaevatud küttehoidla katusele tekkinud liumägi. Sinna kogunesid nii titad koos hoidjatega kui ka koolilapsed. Sõideti alla nii kelkudel kui suuskadel (kui neid kellelgi oli), aga ka vineertahvlitel või oma isiklikul taguotsal. Et oleks huvitavam sõita, tegime liuronge või võistlesime, kes kaugemale sõidab. Kuigi mäel oli vähe ruumi, pahandusi seal polnud, sest hoidjatädid hoidsid korda ja suuredki poisid ei julgenud nende juuresolekul väiksemaid kiusata. Oru kool asus tol ajal ühe kolmekorruselise kortermaja korteris, kus ühes toas oli klassiruum, teises sidejaoskond ja köögis oli laste riidehoid. Seetõttu polnud meil vahetundidel kuhugi minna ja ka mängida polnud kusagil. Kevadel tohtisime siiski välja minna. Metsa alla oli algeline spordiväljak tehtud, kus oli ka poom. Meelistegevuseks saigi seal turnimine. Ei mäleta, kuidas me seda mängu nimetasime, aga poomil oli üks &bdquo;Kuningaks“ ja teised kordamööda püüdsid teda sealt maha tõugata. Kes kaotas tasakaalu ja kukkus poomilt alla, läks rea lõppu ja püüdis oma järjekorra saabudes taas &bdquo;kuningat“ troonilt tõugata. Kellel see õnnestus, sai uueks &bdquo;kuningaks“. Kui aga nii &bdquo;kuningas“ kui &bdquo;trooniletrügija“ koos tasakaalu kaotasid ja maha kukkusid, sai uueks &bdquo;kuningaks“ järjekorras olnud esimene &bdquo;trooniletrügija“. (Põhimõtteliselt oli see samasugune mäng nagu &bdquo;Kivikuningas“, ainult kivi asemel oli poom. Mängu õpetasin teistele selgeks mina, kuna olin sellesarnast mängu kodus mänginud.) Pagari koolis Alates teisest klassist õppisin juba Pagari 8-klassilises koolis. Sõita tuli sinna bussiga. Talvehommikuti bussi oodates meisterdasime bussipeatusesse lumekindlust, kus käisid tuulevarjus ka täiskasvanud bussiootajad (bussipeatuse hoonet meil polnud). Kui sulailma polnud, sai kindlust ehitada ka lumelükkamisel tekkinud lumekamakatest. Ei lugenud meile ka see, et bussi saabudes olime üleni lumised või sula ilma korral ka lausa märjad. Koolis pidi vahetundide ajal koridoris ringiratast jalutama, kuid kui saal oli soojaks köetud, võis seal mängida, hiljem ka sportida. Talvel mängisid suured poisid vahetundide ajal koroonat ja lauatennist. Väiksemad mängisid &bdquo;pitti“, ringmänge või ronisid niisama võimlemisredelitel. Ringmänge ja muid seltskondlikke mänge mängiti klassiõhtutel ja koolipidudel. Väiksemates klassides &bdquo;Kes aias?“, &bdquo;Tibu, tibu, ära näita!“ jne. Vanemate klasside klassiõhtutel ja rühmakoondustel oli populaarne &bdquo;Pikk nina“, ringmängudest &bdquo;Rits-rats, rundibumm“, &bdquo;Me lähme rukist lõikama“, &bdquo;&Scaron;ooder“, &bdquo;Laurentsius“, &bdquo;Üksinda kõnnin ma“ jt. Kevadeti ja sügiseti, kui ilmad olid ilusad, mängisime vahetundide ajal õues rahvastepalli ja &bdquo;koera“, suuremad poisid mängisid korvpalli või võrkpalli. Vahetunni alguses tuli vaid poiste kehalise kasvatuse õpetajalt pall hankida. Harvem sai ka jalgpalli mängitud. Reegliteta jalgpalli sai vahel ka klassiruumis mängitud. Mäletan, et ükskord juhtus seejuures õnnetus ja keemiaklassi kapi klaasiga uks sai pallitabamuse. Siis võeti meilt hulgaks ajaks vahetunni ajal pallimängimise õigus ära. Vahetunni ajal mängiti kaartegi, kuid seda tuli teha salaja, kuna &bdquo;hasartmängude mängimine“ oli keelatud. Põhiliseks mänguks oli &bdquo;Potkitnoi“. Ja muidugi mängiti tahvli puhastamise svammiga sõda – mis siis, et pärast kooliriided kõik kriidiga koos olid! Mängisid nii poisid kui tüdrukudki. Kooli õuel oli algul võllaga kiik, kuid kuna üks poiss kukkus sealt maha ja ta käeluu läks katki, siis lammutati kiik ära. Siis ehitati pöördkiik ja ka sellel kiikumine oli (eriti väiksemate klasside õpilaste) üks lemmiktegevusi. Omaette mängimine toimus vahel ka tundide ajal (seda muidugi salaja). Kirjutasime üksteisele salakirju ja edastasime neid salaja. Et õpetaja &bdquo;sissekukkumise“ korral kirjade sisu teada ei saaks, mõtlesime välja &bdquo;oma“ morse, mida vaid meie klass teadis. Pinginaabriga sai mängida ka &bdquo;Laevade pommitamist“ ja &bdquo;Kartulikuhja“. Kui meie lugemislektüüri sattus Gaidari<a title="" href="#_edn1">[1]</a> jutustus &bdquo;RSN“, tahtsime meiegi salajasteks looduse kaitsjateks hakata. Peakorteriks valisime Pagari mõisa häärberi pööningu (mõisahoone oli tol ajal osaliselt kooli kasutada, seal asusid internaat, kooli söökla, õpetajate korterid ja mõnda aega ka võimla). Salajasse &bdquo;vennaskonda“ võeti vastu vaid omi sõpru ja kõik pidid andma vande. Kusagilt toodi ka pikksilm, millega salaja ümbrust jälgisime. Korra avastasime isegi naabermaja elaniku, kes pargist oksi murdis ja saatsime talle &bdquo;salajase“ sõnumi, et ta nii enam ei teeks. Õpetajad said aga meie tegevusele õige pea jälile, tituleerisid selle huligaansuseks ja meid kupatati &bdquo;staabist“ minema. Siis vaibus ka meie &bdquo;salaseltsi“ tegevus. Keskkooliaeg Peale Pagari kooli lõpetamist astusin tolleaegsesse Adolf Kesleri nimelisse Kohtla-Järve 5. Keskkooli. Ega ma eriti klassiga kokku sulanud, sest peale tundide lõppu kiirustasin bussi peale, et koju sõita, ja seetõttu peale tunde klassikaaslastega suhelda ei saanud. Samuti ei võtnud ma osa nende &bdquo;labrakatest“, mis kippusid joomapidudeks kujunema, kuid mind need ei tõmmanud. Vahetundide ajal ei mäleta, et mingeid mänge oleks mängitud, kuid igavate tundide ajal sai vahel pinginaabriga &bdquo;Laevade pommitamist“, &bdquo;Trips-traps-trulli“ või &bdquo;Kartulikuhja“ mängitud. Sel ajal võisid suveks vanaemade juurde saadetud naaberkülade noorukidki meile tulla ja vahel kogunes meid kokku lausa kümmekond. Mängisime kas kaarte või koksisime palli. Üliõpilasaja ajaviited Kui õppisin EPA-s<a title="" href="#_edn2">[2]</a>, sai vahel kursuseõhtutel samuti ringmänge mängitud. Üheks ringmänguks oli &bdquo;Jänku hüppas metsa all“. Koori &bdquo;Heli“ sünnipäevapidudel sai lauas mängitud paberimängu &bdquo;Kes sa oled?“ Täiskasvanumängud Peale ülikooli sattusin tööle Iisaku Näidissovhoosi. Elasin kortermajas. Õhtuti kogunes meie maja juurde kenake seltskond ja siis läks pea alati lahti pallimäng. Mängiti nii &bdquo;Koksi“ kui ka &bdquo;Kartulit“. Pikkadel bussisõitudel või õhtuti korteris käis kaardimäng (põhiliselt &bdquo;Potkitnoi“). (Ema kodus ladus ka pasjanssi.) Peoõhtutel mängiti harva ka ringmänge. Arvutimängud tulid mu ellu alles mõned aastad tagasi, kui pojad mulle arvuti kinkisid. Nüüd vahel õhtuti enne magamaminemist mängin mõned mängud. Põhiliselt mängin kaardimänge FreeCell, Solitaire ja Spider Solitaire. MÄNGUDE KIRJELDUSED Paberimängud Kartulikuhi Paberile joonistati ringikestest kolmnurkne kartulikuhi. Kuhja suurus olenes mängijate soovist. Kuhja ülaotsas oli üks ringike, järgmises reas kolm, siis viis ringikest jne. Kordamööda hakati ringikesi värvima. Kui kellelgi õnnestus rida (nii horisontaalselt, vertikaalselt kui diagonaalselt) täis saada, luges ära, mitu kartulit ta sai ja märkis üles. Kui kõik kartulid võetud, loeti üle, kummal rohkem punkte (kartuleid) oli. <div style="text-align: center;">0</div> <div style="text-align: center;">0  0  0</div> <div style="text-align: center;">0  0  0  0  0</div> Trips-Traps-Trull Kõigepealt tuli joonistada kaks paralleelset joont ja kaks sellega ristuvat paralleelset joont, et tekiks üheksast ruudust koosnev mänguväli. Siis tuli kordamööda hakata ruutudesse oma märke panema (0 ja X) nii, et saaks kirjutada kokku kolm märki ükskõik millisel suunal (vertikaalis, horisontaalis või diagonaalis). Kui see õnnestus, oli võitja teada. Alustada tuli kordamööda või alustas kaotaja. Ülespoomismäng Mängujuht mõtles välja mõne sõna ja märkis selle paberile nii, et tähti asendasid kriipsukesed. Teine pidi sõna ära arvama ja selleks hakkas ta tähti pakkuma. Kui täht oli õige, paigutati see vastava joonekese asemele. Kui aga sõnas sellist tähte polnud, alustas mängujuht võllapuu ehitamist, kus iga kriips tähendas valestiöeldud tähte. Kui võllapuu sai valmis, joonistati samal viisil ka kõlkuja. Mäng jätkus, kuni sõna oli ära arvatud või mängija &bdquo;üles poodud“. Võitis see, kes oli kõige rohkem tähti õigesti ära arvanud. Sama mängu puhul võis mängija ka &bdquo;seaks“ saada. Sel puhul andis valestiöeldud täht seale ühe tähe ja kui sõna &bdquo;SIGA“ oli valmis, selgus ka kaotaja. Laevade pommitamine Kumbki mängija joonistas ruudulisele paberile kaks 10x10 ruuduga kasti, mille ülaserva kirjutas tähed A-st kuni J-ni ja kastide vasakusse serva ülalt alla numbrid 1–10-ni. Ühe kasti sisse joonistas oma laevastiku, milles oli üks 4-ruudulist, kaks 3-ruudulist, kolm 2-ruudulist ja neli 1-ruudulist laeva. Laevad võisid paikneda nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Omavahel laevad kokku puutuda ei tohtinud. Teine kast jäi vaenlase laevade pommitamiseks. Kordamööda püüti koordinaatide ütlemisega ära arvata vaenlase laevade asukohti. Kui koordinaadil oli laev, loeti see pommitabamuseks ja värviti see kast tumedaks. Möödaläinud koordinaadi kohta tehti rist. Koordinaatide esitamist esimesena alustanud mängija sai neid esitada seni, kuni tekkis möödalask, siis esitajad vaheldusid. Vastasmängija pidi ütlema, kas lask läks mööda või pihta. Kui laeval olid kõik ruudud ära värvitud, pidi ta ütlema: &bdquo;Pihtas, põhjas.“ Võitis see, kellel õnnestus esimesena vastase laevastik põhja lasta. Tähe- ja sõnamängud Mängiti põhiliselt 2–3-kesi. Mõeldi välja kategooriad, millistele tuli vastused leida. Näiteks: poisinimi, tüdrukunimi, lill, loom, lind, linn jne. Siis hakkas üks mängija mõttes tähestikku lugema, kuni teine ütles: &bdquo;Stop!“ Millise tähe juures lugeja peatuma jäi, selle tähega pidid selles voorus algama kõik sõnad. Näiteks &bdquo;M“-tähega: Mihkel, Mari, moon, mäger, metsvint, Moskva jne). Seejärel hakati omi vastuseid teisega võrdlema. Kui vastused olid erinevad, sai mängija iga õige vastuse eest kümme punkti. Ühesugused vastused andsid viis punkti ja vastamata või valesti vastatud null punkti. Kui vastused vastatud, valiti uus täht ja mäng jätkus. Mängu lõpus loeti punktid kokku ja võitis see, kel enim punkte. Tähemängu sai mängida ka teisiti ja rohkemate mängijatega. Siis olid mängijad ringis. Lepiti kokku, millisele kategooriale vastatakse. Näiteks: poisinimi. Esimene mängija ütles näiteks: &bdquo;Oskar.“ Järgmine mängija pidi siis järgmise poisinime ütlema eelmise nime lõputähega, seega &bdquo;R“-tähega. Kes kiiresti vastust ei teadnud, sai ühe miinuspunkti või langes mängust välja või andis pandi, see olenes sellest, kuidas mängu algul kokku lepiti. Sama mängu sai mängida ka näiteks nägemisulatuses olevate esemete äraarvamisega. Näiteks võeti nägemispiirkonnaks tuba. Üks mängija võttis mõttes mingi eseme sellest toast ja näiteks teatas: &bdquo;See sõna algab &bdquo;L“-tähega ja sõnas on viis tähte.“ Teine pidi siis ära arvama, millega tegu ja pakkuma variante, kuni õige sõna välja tuli. Kolmekesi mängides pakuti kordamööda ja kes esimesena õige vastuse andis, sai ise uue sõna välja mõelda. Ühes teises variandis mõtles mängujuht välja toas mingi eseme ja äraarvaja pidi küsimusi esitades ära arvama, millega tegu, kusjuures teised mängijad tohtisid küsimustele vastata vaid: &bdquo;ja“ või &bdquo;ei“ või &bdquo;nii ja naa“. Mängud kabelaual Kabelaual sai peale klassikalise kabemängu mängida ka äraandmisemängu, kus võitjaks tuli see, kes sai esimesena oma nuppudest lahti. Samuti sai seal mängida nipsumängu. Nipsumäng Kabelaual pandi kabenupud esimesele ja viimasele ruudureale ritta. Loosi järgi valiti alustaja. Alustaja pidi oma kabenuppudele sõrmenipsu lüües vastase kabenupud mänguväljalt ära lükkama. Kui mõni kabenupp väljalt ära lükati, sai ta edasi nipsutada, kuni mööda lõi. Siis oli vastase kord. Kui lööja enda nupp läks aga mänguväljalt välja, võis vastane ühe oma mahalükatud nupu lauale tagasi panna ja ka nipsutamiskord läks temale üle. Mäng jätkus seni, kuni ühe poole nupud olid kõik laualt eemaldatud. Sissevedamismängud Neid sai mängida vaid korra, sest teist korda enam kedagi naljalt õnge ei õnnestunud võtta. Kas tahad Moskvat näha? Kaaslase käest küsiti: &bdquo;Kas tahad Moskvat näha?“ Jaatava vastuse korral võeti kahe käega kaaslase pea ümbert kinni (kõrvade kohalt) ja tõsteti ta maast lahti, ise küsides: &bdquo;Kas näed Moskvat?“ Kui kaaslane eitas, jätkati tõstmist, kuid harilikult paluti end vaid lahti lasta. Lenduri- või kosmonaudimäng Seda mängu sai mängida samuti vaid sellega, kes polnud sellisest mängust kuulnud. Madalal toolil või pingil seisva mängija silmad seoti kinni ja lubati teda &bdquo;kosmosesse“ tõsta. Tegelikult tõsteti tool vaid paar sentimeetrit maast lahti ja kõigutati veidi, et tekiks tunne, nagu oleks tool kõrgele tõstetud. Seejärel kästi mängijal maapinnale hüpata. Kuna mängijal oli tunne, et ta asub küllalt kõrgel, siis oli tema hüpe madalalt maandumise kohta naljakas ja pealtvaatajad said naljaka hüppe puhul naerda. Sellist mängu mängiti põhiliselt õues pehmel murul, kus oli ohutum maanduda. Kes sa oled? Seda mängu mängisime EPA-kooli ajal Tartu &bdquo;Heli“ koori sünnipäevapidudel (käisin &bdquo;Heli“ kooris laulmas). Igale mängijale anti paberitükk, kuhu ta kirjutas viie lemmiklooma või -linnu nimetuse (näiteks koer, kass, paabulind, põder, tiiger). Kui kõikidel olid nimetused kirjas, hakkas mängujuht teiste naeru saatel lugema, kes sa olid. Esimene kirjapandud loom tähendas, kelleks sa end pead. Järgmine – kes sa oled kodus, kolmas – kes sa oled tööl, neljas – kelleks peavad sind sõbrad, ja viimane – kes sa tegelikult oled. Seltskonnamängud Tühi tool? Toolid asetati ringi. Igal mängijal oli tool, ainult ühel mitte. Muusika mängides jalutasid kõik ümber toolide. Kui muusika vaikis, pidi igaüks toolile istuma. Kuna toole oli üks vähem kui mängijaid, jäi keegi ilma toolita ja lahkus mängust. Nüüd võeti üks tool ära ja mäng jätkus, kuni alles jäi vaid üks tool. Võitis see, kel õnnestus ainsana toolile jääda. Seda mängu mängisime peoõhtutel nii kooliajal kui täiskasvanunagi. Ass, ass, tagumine paar välja! Mängijad võtsid paaridena kolonni. Üksijäänud mängija asus kolonni etteotsa ja hüüdis: &bdquo;Ass, ass, tagumine paar välja!“ Viimase paari mängijad hakkasid seepeale kolonni eri pooltelt jooksma kolonni ette, et seal jälle kätest kinni võtta. Üksiolnud mängija aga püüdis üht paarilist kinni püüda. Kui see tal õnnestus, jäi üksijäänud paariline hüüdjaks. Kui mitte, sai paar kokku ja seisis kolonni etteotsa ja mäng algas otsast peale. Haned, luiged, tulge koju! Valiti peremees ja hunt, ülejäänud mängijad olid haned. Mänguväljale tõmmati kaks joont, üks peremehe juurde, teine kaugemale. Haned asusid kaugema joone taga, hunt kahe joone vahel. Peremees hüüdis: &bdquo;Haned, luiged, tulge koju!“ Haned vastasid: &bdquo;Ei saa, hunt on ees!“ Peremees: &bdquo;Tulge ikka!“ Haned püüdsid siis joosta peremehepoolse joone taha, kuid hunt asus neid püüdma. Kui hunt mõne hane kinni püüdis, sai kinnipüütust uus hunt ja mäng jätkus. Mooramaa kuningas Üks mängijatest oli kuningas. Teised leppisid kokku, millist tegevust nad näitama hakkavad ja läksid siis kuninga juurde ning ütlesid: &bdquo;Tere, Mooramaa kuningas!“ Kuningas: &bdquo;Tere, tere! Mis tööd te ka teha oskate?“ &bdquo;Mooramaa tööd!“ &bdquo;Näidake, kuidas see käib!“ Seejärel matkisid mängijad mõnd tööd ja kuningas pidi ära arvama, mis tööd nad tegid. Kui kuningas töö ära arvas, panid matkijad jooksu ja kuningas püüdis neist kedagi kinni võtta. (Joosti kokkulepitud joone taha.) Kui see tal õnnestus, sai kinnivõetust uus kuningas. Värvide ostmine Valiti ostja ja kaupmees. Kaupmees pani igale mängijale mingi värvi nime. Ostja tuli värvi ostma: &bdquo;Tere! Kas teil värve on?“ Kaupmees: &bdquo;On. Mis värvi sa tahad?“ Ostja nimetas mingi värvi. &bdquo;Värv“ hõikas: &bdquo;On küll!“ ja pistis jooksu. Kui ta jõudis enne kokkulepitud &bdquo;koduni“, siis oli ta pääsenud, kui värv aga ostja poolt enne kinni püüti, sai temast ostja ja kaupmees pani endisele ostjale mingi värvi nime. Nüüd algas mäng otsast peale. Kingsepamäng Valiti kingsepp. Ülejäänud mängijad joonistasid endale maapinnal ringi, &bdquo;kodu“. Kingsepp läks kellegi juurde ja küsis: &bdquo;Kop-kop, kas kingsepp kodus?“ See aga vastas: &bdquo;Ei ole, läks sinna,“ ja näitas kellegi poole näpuga. Kingsepp läkski selle juurde, kellele näpuga näidati ja kordas küsimust. Kui aga keegi vastas: &bdquo;On kodus!“ pidid kõik mängijad koha vahetama, ka kingsepp. Kes jäi &bdquo;kodust“ ilma, oli uus kingsepp. Pimesikk Ühel mängijal seoti silmad kinni ja temast sai pimesikk. Seejärel hakati pimesikku talutama. Pimesikk küsis: &bdquo;Kuhu sa mind viid?“ Talutajad: &bdquo;Sealauta!“ Pimesikk: &bdquo;Mis sinna?“ Talutajad: &bdquo;Putru sööma.“ Pimesikk: &bdquo;Kus lusikas?“ Talutajad: &bdquo;Otsi ise!“ Ja talutajad jooksid pimesikust kaugemale. Siis hakkas pimesikk teisi püüdma. Kelle esimesena kätte sai, oli uus pimesikk ja mäng kordus. Vahel pidi pimesikk ka püütu ära tundma ja kui ta seda tegi, sai püütust pimesikk, kui aga mitte, tuli uus mängija kinni püüda. Selle mängu õpetas meile mu ema, kes olevat seda mänginud oma lapsepõlves Gdovi oblastis Voskovo külas. Keerukuju Mängujuht võttis mängijatel kordamööda käest kinni, keerutas neid ümber enda ja laskis siis käest lahti. Keerutatav pidi nüüd tarduma sellises asendis, nagu ta lahti lasti. Kui kõik olid &bdquo;keerukujudeks“ keerutatud, valis keerutaja välja kõige naljakama kuju ja sellest sai uus keerutaja. Seda mängu mängisime nii suviti naabrilastega kodus kui ka algkoolis õppides. Silmapilgutus Toolid pandi ringi. Igale toolile istus üks mängija ja teine tema selja taha. Üks tool jäi tühjaks ja selle taga olev mängija pidi hakkama endale paarilist meelitama. Selleks tegi ta toolilistujatele salaja silma ja silmateinu pidi siis oma toolilt tema toolile jooksma. Toolilistuja selja taga olnud paariline aga pidi valvas olema ja jooksupanekut kinnikrahmamisega takistama. Kui see tal ei õnnestunud, tuli tal endal silmapilgutajaks hakata. Mäng oli populaarne Pagari kooli klassiõhtutel. Pikk nina Mängijad jaotati kahte viirgu, ühte poisid, teise tüdrukud. Mängujuht pani ühe viiru mängijatele läbisegi teise viiru mängijate nimed (nt tüdrukutele poistenimed). Seejärel tuli mängijatel ükshaaval minna vastasrea ette, arvata ära, kellel võis sinu nimi olla ja teha talle kummardus. Kui leidsid oma nimega mängija, vahetasid mängijad kohad (tüdruk läks poisteritta ja vastupidi). Kui aga kummarduti vale mängija ees, näitas see pikka nina ja sul tuli omale kohale tagasi minna. Nüüd läks kummardama järgmine mängija. Mäng lõppes, kui kõik tüdrukud olid poisteritta jõudnud (st kõik olid oma nimed üles leidnud). Nüüd võis mängu jätkata ja poistele tüdrukute nimed panna. Ja kõik kordus uuesti, vaid selle vahega, et kummardajateks olid nüüd poisid. Mängisime seda mängu nii Pagari koolis kui hiljemgi. Naerukeeluga mängud Vanaisa vanad püksid Mängijad olid ringis, mängujuht ringi keskel. Mängujuht hakkas ringisolijatelt erinevaid küsimusi küsima, kuid need võisid vastata vaid: &bdquo;Vanaisa vanad püksid.“ Kui keegi vastajatest seejuures naerma hakkas, sai temast uus küsija. Laulumängud, ringmängud Laulumänge mängiti koolis nii koolipidudel kui vahetundidel. Nende kirjeldused on pea igas laulumänge kirjeldavas raamatus olemas ja seetõttu pole mõtet neid kõiki kirjeldama hakata. Põhilised mängud olid &bdquo;Kes aias“ (väiksemates klassides), &bdquo;&Scaron;ooder“, &bdquo;Rits-rats-rundibumm“, &bdquo;Me lähme rukkist lõikama“, &bdquo;Üks peremees võttis naise“, &bdquo;Pingo“ Vähemtuntud on laulumäng &bdquo;Üksinda kõnnin ma“ Üksinda kõnnin ma Üksinda kõnnin ma, ei saa muret peita. Südames vaev ja piin, kuidas sõpra leida. Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud, et minu armas sõbrake siit on mööda läinud.   Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan. Ei, ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima.   Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan. Jaa, jaa, sind tunnen ma, lähme üheskoos tantsima. Salmi ajal kõnnivad mängijad ringis, paar mängijat vabalt ringi sees. Sõnade &bdquo;Keeruta ringi sa...“ juures valiti ringisolijatest keegi ja too pidi end ringi keerutama. &bdquo;Ei, ei, sind tunne ma...“ juures löödi käega ja kõnniti edasi. Ka ringisolijad kõndisid edasi. Nüüd valiti uus partner ja sõnade &bdquo;Ja, ja, sind tunnen ma…“ juures tantsiti ringi sees galopivõttes kuni refrääni lõpuni. Siis jäi väljavalitu ringi sisse, valinud mängija aga läks ringi tagasi ja mäng jätkus. Jänku hüppas metsa all Jänku hüppas metsa all, lõbus tuju oli tal. Hüppas ikka hops ja hops, sabaots tegi sips ja sops.   Refr.: Sest ma nagu linnukene igatsen su järele.   Salmi ajal kõnnitakse ringis, mõned mängijad kõnnivad ringi sees. Refrääni ajal peatuvad seesolijad välisringilt valitud partneri ees. Ringisolija laskus põlvili ja seesolnud &bdquo;valija“ istus talle põlvele. Refrääni lõppedes kingiti partnerile põsemusi (vahel ka veidi vallatumalt musimops) ja väljavalitu läks ringi sisse, seesolnud mängija aga tema kohale ringis. Seda mängu mängisime üliõpilastena pulmades. Kuna käisin &bdquo;Vanemuise“ teatri täiendkooris laulmas, siis korra Henn Pai sünnipäeval sai seda mängu ka näitlejatele õpetatud. Sünnipäevalapsele meeldis see nii väga, et terve õhtu käis ja mangus: &bdquo;Hakkame tantsima &bdquo;Jänku hüppas metsa all“!“ Siiski on mõned laulumängud, mida olen õppinud oma emalt ja neid vist pole üles kirjutatud. Üks neist on &bdquo;Tule nüüd, tule nüüd tantsima!“ Tule nüüd, tule nüüd tantsima Tule nüüd, tule nüüd tantsima, tantsima, tantsima. Meie pole tulnud tukkuma, tukkuma, tukkuma. Trai-rai-trallalla, trai-rai-trallalla. Mina lähen sinna, sina lähed sinna, otsin omal teise. Mina lähen sinna, sina lähed sinna, otsin omal teise. Salmi ajal liiguti paaris olles mööda ringjoont. Seejärel jäädi seisma, pöörduti vastastikku ja sõnade &bdquo;trai-rai-trallallaa“ ajal löödi püstiplaksu. Sõnade juures &bdquo;mina lähen sinna“ näidati käega paremale, sõnade juures &bdquo;sina lähed sinna“ näidati käega vasakule ning viimase korduse &bdquo;Otsin omal teise“ ajal liiguti paar sammu paremale uue partneri juurde. Seda mängu olevat mänginud minu ema oma lapsepõlves Gdovi oblastis Polna rajooni Voskovo eestlaste külas. Millegipärast ta meile seda ei õpetanud, aga õpetas minu lastele, kui need väiksed olid. Sampuri linnas   Sampuri linnas elas ka üks kangur kahe lapsega. Refr. Sam-valerilerii,          sam-valerileraa,          sam-valerile-lal-lal-la. Neil surid ära vanemad, jäid vaeseks lapseks mõlemad. Refr. Poeg pidi ära minema, et kaugel kroonut teenida. Refr. Ja tütar Venemaale siis üks herra omal teenriks viis. Refr. Poeg teenis kroonut ausaste, sai varsti priiks ja vallale. Refr. 6. Kui kodu hakkas minema, siis sõitis läbi Venemaa. Refr. 7. Teel trahterisse astus ta, seal nägi neiut ilusat. Refr. 8. Poiss hakkas juttu tegema, et neiut kaasaks kosida. Refr. 9. Oh, herra, miks mind pilkate, ma nägin eile sõitvat teid. Refr. 10. Te hobu hiilgas hõbedast ja saanitekk oli kalevist. Refr. 11. Oh, ütle, kena neiuke, kes on sinu isa-emake? Refr. 12. Sampuri kangru tütar ma ja Katarina nimega. Refr. 13. Oh, sina minu armas õeke ja mina sinu vennake. Refr. 14. Nüüd otsi omal peiukest ja mina omal neiukest. Refr.   Selle vahetantsudega ringmängu puhul liiguti salmi lauldes käest kinni hoides mööda ringjoont. Mõned tantsijad liikusid ringi sees vastupidises suunas. Refrääni ajaks võttis sisemine tantsija välisringist endale partneri, kellega tiirutati refrääni lauldes käevangus ringi sees. Refrääni lõppedes läks seesolnud mängija välja, tema valitud partner aga jäi ringi sisse ja kõik kordus. Ise ma seda ringmängu mänginud pole, see on üles kirjutatud minu emalt, kes sündis 1917. aastal Gdovi oblastis Voskovo külas (eestlaste küla teisel pool Peipsit). Seda ringmängu olevat tema lapsepõlves simmanitel mängitud.   Õuemängud Kivikuningas Ema rääkis, et seda mängu mängisid nad lapsepõlves karjas käies. Kui kusagil kive oli, siis kes esimesena kivi otsa jõudis, hõikas teistele: &bdquo;Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ Teistel lastel tuli teda siis kordamööda püüda maha lükata, et ise “kivikuningaks” saada. Lapsepõlves (aga ka noorukieas) oli ikka komme, kui sõpradega mõne kivi juurde sattusid, ronida kivile ja hüüda: &bdquo;Mina kivikuningas!“, kuigi keegi sind sealt maha tõukama ei kippunudki. Tihti oli kiirus tähtis – et kes esimesena kivile jõudis. Veel täiskasvanunagi vahel mõne kivi juurde jõudes tuleb tahtmine sellele ronida ja hüüda: &bdquo;Mina kivikuningas!“ Peitusemängud Peitust sai mängida vaid siis, kui keegi külla tuli, sest kahekesi mängimine oli igav. Väiksena siiski vahel õega kahekesi sai ka seda mängu mängitud. Esimene mälestus sellest mängust on umbes 3–4-aastaselt. Isa-ema saagisid puid ja meie õega hakkasime peitust mängima. Õde peitis end aianurka ära ja mind oodates jäi magama. Mina aga teda üles ei leidnudki. Sellest tekkis selline paanika, sest ema oli veendunud, et kuna laps hüüdmise peale ei vasta, on ta kuhugi kaugemale ära läinud ja eksinud. Joosti kõik naabrid läbi ja siis hakkasid ka naabrid appi otsima. Lõpuks naabritädi aianurgast magava lapse ka avastas. Peitusemängu esimene &bdquo;lugeja“ (pidaja) selgitati välja liisusalmiga. Kokku lepiti ka arv, milleni pidaja pidi lugema. Siis keeras pidaja silmad seina poole ja hakkas lugema. Jõudnud vastava arvuni, hüüdis ta kõva häälega: &bdquo;Tulen!“ ja hakkas teisi otsima. Peitust sai mängida nii lihtsalt kui &bdquo;tukitades“. Viimane variant oli lõbusam – peitja võis peidust ise salaja välja hiilida ja kokkulepitud kohta koputades hüüda: &bdquo;Tuki-tuki, mina prii!“ Siis ei pidanud ta pidama (lugema) hakkama. Kui aga pidaja teda nägi ja enne teda jõudis tukitamiskohta, pidi pidaja hüüdma leitud lapse nime ja ütlema näiteks: &bdquo;Tuki-tuki, Kaie kinni!“ Siis oli leitud mängija kaotajaks ja keda esimesena &bdquo;kinni tukitati“, oli järgmiseks lugejaks. Kui aga kõik peitupugejad jõudsid enne pidajat end priiks tukitada, pidi pidaja uuesti lugema hakkama. Asjade peitmise mäng Üks mängija saadeti ukse taha ja toasolijad peitsid mõne väikse eseme kuhugi tuppa ära. Ukse taga olija kutsuti tuppa ja ta asus otsima. Kui ta läks vales suunas, hüüti korraga: &bdquo;Külm!“ Kui ta jätkas vales suunas liikumist, öeldi: &bdquo;Veel külmem.“ Peidukohale lähenedes öeldi: &bdquo;Soojem,“ või &bdquo;Veel soojem,“ või kui päris lähedal oli, siis: &bdquo;Kuum!“ Pitimängud (kullimängud) Kõige lihtsama pitimängu puhul valiti &bdquo;pitt“, kes hakkas teisi taga ajama. Kui ta kedagi käega puudutas (&bdquo;pitiks lõi“), sai puudutatust uus pitt ja mäng jätkus. Pitimängu sai ka veidi huvitavamaks teha. Näiteks kükipiti puhul kükiasendis mängijat pitiks lüüa ei tohtinud, kõrguspiti puhul oli &bdquo;tsurrikoht“ maast kõrgemal (näiteks kivi otsas vm). Pallipiti mängimise ajal aga pidi pitt tagaajamisel püütavat palliga tabama. Pallimängud Kõige lihtsam oli üksteisele palli visata ja kinni püüda. Seda sai ka varieerida. Näiteks seisis püüdja redelil või lausa veranda katusel jne. Suuremaks saades lisandus &bdquo;Koks“ – ringis võrkpall või selle erimoodus &bdquo;Kartul“, kus eksinud mängija, kes palli kätte ei saanud, pidi ringi keskele &bdquo;kartuliks“ kükitama ja teised ringisolijad võisid teda &bdquo;summida“ – ühe käega palli lüües (nagu servides) seeskükitajat tabada. Kui löök aga kartulist või kartulikuhjast (kui mängijaid oli sees rohkem) mööda läks või enne kartulit puutumata maad puudutas, pidi lööja ise samuti kartuliks minema. Kui aga keegi kartulitest palli kinni püüdis, pääsesid kõik seesolijad välja ja lööja läks nende asemel kartuliks. Mädamuna Mängu algul lepiti kokku, mitu &bdquo;elu“ mängijatel on. Üks mängijatest jäi palliga keskele, teised tema ümber. Juhtmängija viskas palli õhku ja hüüdis kellegi ringisolija nime. Hüütu pidi palli kinni püüdma. Kui see tal õnnestus, sai ta kohe palli õhku visata ja uue nime hüüda. Kui pall aga maha kukkus, panid kõik teised mängijad jooksu ja seisma jäid alles siis, kui püüdja palli kätte sai ja hüüdis: &bdquo;Stop!“ Nüüd võis palliomanik teha kolm sammu lähima mängija suunas ja seejärel teda palliga visata. Kui pall tabas, kaotas tabatu ühe elu ja temast sai uus palliviskaja. Kui aga löök mööda läks, kaotas viskaja elu. Uus viskaja püüdis palli visates hüüda mõne mängija nime, kes oli kaugemale jooksnud, sest siis polnud hüütul tihti võimalik kohe pall kätte saada ja teistel õnnestus nii kaugemale joosta. Kui kellelgi kõik elud olid otsa saanud, langes ta mängust välja. Mängida sai ka nii, et elu kaotamise asemel saadi üks täht ja mäng lõppes siis, kui kellelgi oli tähtedest kokku saanud sõna &bdquo;MÄDAMUNA“. Pallikool Visati kordamööda palli vastu seina. Enne lepiti kokku, kuidas visata. Näiteks 10 korda pall üles ja siis kinni püüda, 9 korda pall üles visata ja enne püüdmist plaks teha, 8 korda visata pall vastu seina ja siis kinni püüda, 7 korda eelmist korrata, kuid enne püüdmist plaks teha, 6 korda visata pall vastu seina ja enne püüdmist selja taga plaks lüüa, 5 korda pall vastu seina visata ja enne püüdmist lasta pallil kord vastu maad kukkuda, 4 korda sama teha, kuid plaksuga, 3 korda visata pall ja 2 plaksu teha, 1 kord visata pall üle pea vastu seina ja seejärel pall kinni püüda. Harjutused ei pidanud alati sellises järjekorras olema ja võis ka uusi trikke välja mõelda. Kes eksis ja palli kinni ei püüdnud, andis palli järgmisele ja kui uuesti tema kord tuli, hakkas harjutusi otsast peale sooritama. Võitis see, kes esimesena puhtalt kooli läbi tegi. Koeramäng Valiti kaks palliviskajat, kes asusid kumbki väljaku eri otstesse. Väljaku keskele jäid &bdquo;koerad“. Palliviskajad asusid palli üksteisele loopima, aga koerad üritasid palli kinni püüda. Kui kellelgi see õnnestus, tuli viskaja sisse koeraks ja kinnipüüdjast sai viskaja.   Kaardimängud Linnade põletamine Selle kardimängu õpetas meile isa, kui kunagi veoauto kastis Tallinna lähedale tädile sünnipäevale sõitsime. Täiskasvanud ostsid Viitnalt mängukaardid ja hakkasid &bdquo;Bismarcki“ mängima. &bdquo;Väiksed“ kaardid (1–5) jäid aga vabaks ja nendega õpetaski isa meid mängima. Olin siis umbes 5–6-aastane. Kaardid jagati ära nii, et kummalegi jäi ühepalju kaarte (mängida saab ka mitmekesi). Kumbki pani oma kaardid pakki ja kordamööda hakati kaardipaki pealt kaarte välja laduma. Kelle kaart oli &bdquo;suurem“, sai teise kaardi endale. Kui kaardid olid aga ühesugused, siis öeldi, et kaardid riidlevad, siis pani kumbki mängija nende &bdquo;lahutamiseks“ ühe kaardi ja siis veel ühe kaardi. Kumma kaart nüüd suurem oli, sai kõik need kaardid endale. Võidetud kaardid pandi oma kaardipaki alla. Mängiti niikaua, kui kaardid kõik ühe mängija kätte kogunesid või kuni ära tüdineti. Bismarck See oli pikk mäng, mida mängiti pea õhtu otsa. Mäng koosnes mitmest osast. Mängiti nelja mängijaga. Üks mängijatest pidas &bdquo;panka“ – st pidas arvestust, palju keegi punkte kogus. Esimene mänguvoor oli &bdquo;Trumbita enamvõtmine“ – st iga võidetud tihi andis punkti. Teine voor oli &bdquo;Trumbiga enamvõtmine“, kolmas &bdquo;Trumbita vähemvõtmine“, neljas &bdquo;Trumbiga vähemvõtmine“, viies &bdquo;Ladumine“, kuues &bdquo;Vaba valik“. Kaardipakk jagati mängijate vahel võrdselt. Igas voorus mängiti neli mängu, nii et iga mängija sai alustada. &bdquo;Trumbita enamvõtmisel“ sai tihi mängija, kes &bdquo;tappis“ esimesena lauale pandud kaardi kõige suurema sama masti kaardiga. Kui kellelgi polnud samast mastist kaarti, pani ta suvalise kaardi. Näiteks kui esimene käis ruutu kuue, teine pani ruutu 10, kolmas ruutu emanda, neljas aga risti kuninga, siis tihi sai mängija, kes pani lauale ruutu emanda. &bdquo;Trumbiga enamvõtmisel“ oli trumbikaart alati suurem teistest, kuid seda võis kasutada vaid juhul, kui samast mastist kaarti polnud. &bdquo;Vähemvõtmisel“ oli mäng vastupidine – mida vähem tihisid said, seda parem, sest iga tihi andis miinuspunkti. Kui vastavat masti kaarti polnud, võisid käia suvalise kaardiga (trumbiga mängu puhul aga trumbiga ja kui seda ka polnud, siis alles suvalise kaardiga). &bdquo;Ladumisel“ võis mängu alustaja valida, millisest kaardist ladumist alustada. Käidi kordamööda. Näiteks kui alustati ladumist kümnest, siis pidi ütlema, kas ederpidi<a title="" href="#_edn3">[3]</a> (st kümnele läks peale soldat) või tagurpidi (st kümnele läks peale üheksa). Alustaja pani ühe kaardi lauale ja järgmine mängija pidi panema kaardi kas laualolevale kaardile või samasuguse teisest mastist kaardi kõrvale (laoti mastide kaupa). Kui vajalikku kaarti polnud, pidi ütlema: &bdquo;Passin,“ ja käimiskord läks järgmisele mängijale. Selle mängu võitja oli see, kes esimesena kaartidest lahti sai. Teistele kättejäänud kaardid andsid igaüks ühe miinuse, võitja aga kogus sama palju plusspunkte, kui teistel mängijatel oli miinuseid kokku. &bdquo;Vaba valiku“ voorus jagati kaardid laiali ja alustaja sai kaarte vaadates valida, millist eelmistest mänguvoorudest ta mängida tahaks ning vajadusel võis ta ka ise trumbi valida. Mängu üldvõitjaks sai mängija, kes kogus kogu mängu jooksul kõige enam punkte. Seda mängu mängisid põhiliselt täiskasvanud minu lapseeas (hiljem vahel ka meie, kui suuremaks kasvasime). Oli lausa väljakujunenud komme, et ema-isa käisid pühapäeviti naabri juures &bdquo;kaardiõhtul“ (või tulid nemad meile). Potkitnoi Mängida saab kas üksikmänguna või paarismänguna. Igale mängijale jagatakse kuus kaarti. Seejärel võetakse järelejäänud pakist trumbikaart ja pannakse ülejäänud kaardipaki alla risti (et oleks nähtav). Mängu alustab mängija, kellel on kõige väiksem trumbimasti kaart. Ta käib järgmisele mängijale välja ühe kaardi, mille too peab &bdquo;tapma“ kas samast mastist kaardiga või trumbiga. Kui ta kaardi ära tapab, võivad üksikmängu puhul kõik teised mängijad, paarismängu puhul vastaspaari mängijad, lisada tapmiseks veel samasuguseid kaarte, nagu laual juba oli, kusjuures esmajärjekorras oli õigus kaarte lisada mängijal, kes esimese kaardi lauale pani. Näiteks kui mängija tappis ruutu kuningaga ruutu soldatit, siis tohtis lisada kas soldateid või kuningaid. Kui tapmine õnnestus, pandi tapetud kaardid &bdquo;maha“ – st teise hunnikusse – ja mängijad, kes olid kaarte maha pannud, võtsid pakist nii palju kaarte juurde, et käes oleks jälle kuus kaarti. Kaartide võtmist alustas esimesena kaardi käinud mängija ja viimasena tapja. Kui aga ei suudetud kaarte tappa, tuli need &bdquo;üles võtta“ – st endale pihku võtta. Võitis see, kes esimesena oma kaartidest lahti sai. Mängu lõpetaja võis seda teha ka &bdquo;pagunitega“ – st kui mängu viimaste kaartidena sai lauale panna vähemalt kolm kuut (järgmine voor kolm seitset jne). Mängu alustamine Mänge alustati kas lihtsalt kellegi algatusel või mõeldi ühiselt, mida peale hakata. Kui mäng vajas esimängijat ja ei jõutud niisama kokkuleppele, lahendati esimängija küsimus liisusalmiga.   Liisusalmid Entel-tentel-trika-trei, leidsin karu, kommerei. Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba.   Üks ilus valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Kes seda parandama peavad, seda ütled sina, väike tatinina.   A, B, C, D, E, üks kits läks üle vee. Kaasas kandis palju prahti, sina oled mängust lahti.   Ükki, kakki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommist käis üks kõva pauk, vanamees vaatas – püksis auk.   Punaste pükstega politsei ütles mul: &bdquo;Idi damoi!“ Mina ei mõistnud seda keelt, keerasin ümber ja näitasin keelt.     <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Arkadi Gaidar, vene kirjanik, nõukogude lastekirjanduse rajajaid. </div> <div> <a title="" href="#_ednref2">[2]</a> Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praegune Eesti Maaülikool), Tartus asuv avalik-õiguslik ülikool. </div> <div> <a title="" href="#_ednref3">[3]</a> edaspidi, eespidi </div> </div> Täisviide ERA, DK 126 < Iisaku khk., Iisaku v., Alliku k. < Mäetaguse v., Uhe k. – Anne Nurgamaa, s. 1955. a. (2013) Maakond Ida-Virumaa Kihelkond Iisaku khk. Koguja Anne Nurgamaa Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1955 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anne, snd. 1955. a. Ida-Virumaal eramaja küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959–1960. Karu-Jürka Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: &bdquo;Karu-Jürka.“ Karu-Jürka vastab: &bdquo;Kasi nurka!“ (võib öelda ka: &bdquo;Mine nurka!“) Sama mängija küsib: &bdquo;Mitu sammu?“ Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis). Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale. 1960-ndatel aastatel Rapla maakonnas Tapupere, Palamulla ja Kodila külas mängitud mängud: Pallimängud: Mädamuna Mängijad seisavad ringis, üks mängija on palliga ringi keskel. Mängija, kelle käes on pall, viskab palli õhku ja hüüab kellegi nime. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma; kõik teised jooksevad samal ajal laiali. Kui mängija püüab palli õhust kinni, siis viskab ta palli uuesti üles, hüüdes omakorda nime, kes peab palli püüdma. Kui aga pall kukub maha, võtab mängija palli ja hüüab &bdquo;stopp!“ või &bdquo;seis!“ ning kõik peavad jääma paigale. Mängija, kelle käes on pall, läheneb kõige lähemal seisvale mängijale kolme sammuga ning püüab paigalseisvat mängijat palliga tabada (läheneda võib kas käies või pikkade jooksusammudega, olenevalt sellest, kui kaugel on lähim mängija). Kui pall mängijat ei taba, saab viskaja ühe mädamuna. Kui aga mängija saab palliga pihta, saab tema endale mädamuna. Seejärel algab mäng otsast peale. Palli viskab õhku see, kelle käes oli eelnevalt pall. Kellel on kogunenud mängides kolm mädamuna, peab mängust lahkuma. Siga Mängijad seisavad ringis ja hakkavad üksteisele palli viskama. See, kes ei püüa palli kinni ja laseb selle maha kukkuda, saab endale &bdquo;s“-tähe. Kui sama mängija laseb palli teist korda maha kukkuda, siis saab ta sõnast &bdquo;siga“ teise tähe, s.o &bdquo;i“ jne. Seega, kui mängija ei ole neli korda suutnud palli kinni püüda, siis ta on &bdquo;siga“ ja peab mängust lahkuma. Mängitakse seni, kuni selgub võitja.   Jooksu-ja peitusemängud: Jooksumäng “Hoop” Üks mängijatest on &bdquo;hoop“, kes hakkab teisi taga ajama. Kui tagaajaja on saanud kedagi käega puudutada, siis saab sellest mängijast uus &bdquo;hoop“ ning mäng jätkub. Peitusemäng – jooksumäng &bdquo;Uka-uka“ Valitakse mängija, kes on otsija. Ta seisab kokkulepitud paigas näoga seina (posti, puu) poole ja hakkab loendama arve. Eelnevalt lepitakse kokku, mitmeni ta loeb. Selle aja jooksul peidavad teised end ära. Seejärel hakkab lugeja mängijaid otsima. Kui otsija näeb kedagi, siis jookseb ta kokkulepitud kohta, puudutab käega seina (posti, puud) ning ütleb: “Uka-uka ... (mängija nimi ) kinni.“ Mängija võib ka ise võimalusel peidukohast välja tulla, joosta määratud kohta, puudutada käega seina ning hüüda: &bdquo;Uka-uka, mina prii.“ Kui otsija märkab, et mängija jookseb ja tahab ennast &bdquo;priiks lüüa“, püüab tema olla kaasmängijast kiirem, et teda &bdquo;kinni lüüa“. Kui kõik mängijad on end kas &bdquo;priiks löönud“ või otsija poolt &bdquo;kinni löödud“, algab mäng otsast peale. Otsijaks jääb see, keda esimesena &bdquo;kinni löödi“.   1960-ndatel aastatel Pärnu linnas mängitud jooksumängud Kraavinäkk Valitakse kraavinäkk, kes on kraavis. Teised mängijad hakkavad üle kraavi hüppama. Kraavinäkk jookseb kraavis edasi-tagasi, et hüppajaid tabada. Keda ta on saanud puudutada, sellest saab uus kraavinäkk. Enne mängu algust määratakse kindlaks mänguala, s.o kraavi pikkus, kus mängitakse. Puulets või kivilets Puuletsu saab mängida seal, kus on mahalangenud puu või kännud, ja kiviletsu kivisel maa-alal. Määratakse &bdquo;lets“, kes hakkab teisi mängijaid taga ajama. Kui ta on saanud kedagi puudutada, saab sellest uus &bdquo;lets“. Kui aga mängija on saanud hüpata puu (kivi) peale, siis teda puudutada ei või.   1960-ndatel aastatel mängisid poisid Pärnu linnas, Rääma linnaosas järgmiselt: <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/P%f5ldme%201.jpg" alt="Poiss käsirattaga" width="450"" /> Poisid meisterdasid endale käsirattad, millele kinnitasid papi peale kirjutatud numbri. Igal poisil oli ratas ise numbriga. Poisid korraldasid käsirataste rallisid, kus niisama joosti käsiratastega. Sageli aga korraldati võistlusi. Määrati kindlaks rada, stardipaik, fini&scaron;. Rada oli tavaliselt ringikujuline, umbes 100 meetri pikkune looduslike tõusude ja langustega. Määrati kindlaks ringide arv, mis tuli võisteldes läbi joosta käsiratast ees lükates. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/P%f5ldme%202.jpg" alt="Lapsed käsiratastega" width="450" /> Täisviide ERA, DK 128 < Rapla khk., Tapupere k., Palamulla k., Kodila k.; Pärnu l. – Tiia Põldme, s. 1952. a. (2013) Maakond Raplamaa Pärnu Kihelkond Rapla khk. Pärnu l. Koguja Tiia Põldme Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1952 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tiia, snd. 1952. a. Raplamaal küla linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin lapsepõlves Lasnamäel, kus meil oli oma maja. Ümberringi oli lage heinamaa, mida poolitas Pae tänav. Meie maja oli Turba tänaval, mis algas Narva maanteelt. Eemal asusid Lauluväljak ja Kadriorg, meie majast vasakul oli sõjaväe lennuväli. Ümbrus oli rahulik ja vaikne, suvel lilli täis. Üle Pae tänava oli asula, kus elasid vene rahvusest inimesed, kes peale sõda Eestisse olid tulnud. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Mängimiseks oli vaba aega palju. Suvel oli mul kohustus peenraid kasta ja vahel ka rohida, aga ülejäänud aja olin vaba. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Minu meelistegevuseks oli suviti ümbruskonnas jalutamine, kohalike lastega mängimine ja toas olles lugemine või harmooniumi mängimine. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Toas oli mul mängimisvõimalusi igal pool. Meil oli kaks tuba ja köök. Rohkem mängisin suures toas. Aga õues oli mul mängupaik hoovis ja vihmase ilmaga pesuköögis, mis asus hoovinurgas ja kus oli ka kelder. Heinamaal mängisin, kus tahtsin, ainult põllule, vagude vahele, ei soovitatud minna, aga vahel olin seal ka. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis me peale tunde ei mänginud, kui just ei olnud vaja kooli jääda. Aga vahetunni ajal pidime rohkem ringiratast jalutama ja jooksmine ja muidu hullamine ei olnud soovitud. Aga kui käisin vanas koolimajas Majaka tänaval, siis sõitsime trepikäsipuudest alla fuajeesse või mängisime all koridoris peitust. Uues koolimajas me enam nii ei mänginud. Poisid mängisid peale kooli staadionil palli, aga meie vahest keksu. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Mängiti igal vabal minutil, seda ma ei mäleta, et keegi oleks kusagil nurgas omaette olnud. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Olen mänginud koos klassi- ja koolikaaslastega ning üle tee elavate vene lastega. Kodus käisid mul pinginaaber, kes elas Mõigus, ja sõbranna Marina – tema elas Pae tänaval. Mängisime ka venelastega, kui nende emad oma lapsed minu mammi juurde hoida tõid, nemad olid minust nooremad. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Minu mänguseltskond ja sõpruskond oli põhiliselt sama ja kokku saime suvalisel ajal. Mingeid erilisi kokkuleppeid ei olnud, lihtsalt üks läks teisele külla ja siis mindi juba teiste juurde või mängiti kahekesi või kolmekesi koos, kuidas parajasti juhtus. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Mina mängisin koos vene tüdrukute Galja ja Ljudaga ja poisid olid Mi&scaron;a ja Kolja, Marina õppis minuga samas klassis ja tema tuli ka meiega koos mängima. Vahel võtsime ka Marika kaasa – tema elas lauluväljaku ligidal Võidujooksu tänaval – ja siis läksime kõik koos mängima. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Ma ei mäleta, et tülisid oleks olnud, või kui oligi, siis lepiti ruttu ära. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli ”interpreet” ja teine oli ”rahvakunstnik”, need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe. Aga emaga mängisime õues peitust ja lumesõda ning lahendasime koos ristsõnu, ka jalutasime palju koos. Mammi õega käisime vahel heinamaal mängimas, võtsime rohututi ja tõmbasime läbi sõrmede, küsisime teineteise käest: ”Kukk või kana, noor või vana?” Ja siis arvasime ära, milline rohututt keda meenutas. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mängisin vahel puuvilla korjamist: korjasin ohakavilla korvi sisse ja pidasin seda puuvillaks, siis korjasin väikesi kive ja tegin neist õues mustreid. Mängisin ka palju koeraga ja kassiga, tassisin neid süles mööda hoovi ja sidusin neile rätikuid pähe. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Sellised otsused sündisid tavaliselt spontaalselt, olenes kohast ja ajast. Vahel saime ka kokku, et läheme rahvakat, s.t. rahvastepalli mängima, või kogunesime talvel pühapäeviti ilusa ilmaga lauluväljakule kas kelgutama või suusatama. Suusatamas käisime rohkem Kadriorus. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Püüdja või lugeja selgitati välja kordamööda. Kes oli selles rollis eelmisel korral, see nimetas ise järgmise. Vahel viskasime ka kulli ja kirja. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Salmilugemist ma ei mäleta ja ise ka ei lugenud. 5. Kirjelda mänge 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Õues mängisime keksu, kulli, peitust, lumesõda ja luuremängu – seda eriti klassiekskursioonidel ja väljasõitudel. Lumesõda mängisime meie kodus hoovis, sest meil oli plankaed, mis oli heaks kindlusevalliks – siis olime poisid ja tüdrukud koos, teine teisel pool planku. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. Erilisi reegleid ma ei mäleta, aga tean, et mingit sohki ei tohtinud teha – siis olid kohe mängust väljas. Mängu ajal mingeid pahandusi ette ei tulnud või kui tuli, siis väga harva.Kui keegi palliga vastu pead sai, eriti rahvastepallis, siis tohtis ta vastast palliga mängust välja visata, aga tavaliselt oli mängijatel mitu elu ja välja langeti sellepärast harva. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad. Mõtlesime koos Marinaga välja rõngamängu, kus minu ema lõi suure naela maja seina sisse kahe meetri kõrgusele ja meie katsusime oma hularõnga sinna otsa visata ja siis ära tuua – selleks hüppasime nii kõrgele, kui saime. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Poisid mängisid rohkem sõda ja kulli ning lasid ragulkadega pihta. Meie, tüdrukud, mängisime poodi, arsti ja telefonimängu. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Mobiil tuli minu ellu kümme aastat tagasi ja arvuti eelmisel aastal. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Videomänge ma pole kunagi mänginud. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Ma ei mängi arvutimänge, aga oskan kaardi- ja lauamänge, mida olen lastega mänginud.   Lisaksin veel tubaseid lastemänge, mida koos sõprade ja emaga mängisime. Asjade peitmine Keegi peitis tuppa midagi ära ja teised hakkasid seda otsima. Mida rohkem ta sellele asjale lähenes, seda rohkem ütlesid teised: ”Soe, veel soojem, tuline ja kuum.” Aga otsija pidi teadma, mis asi see on. Ükskord mängisime koos sõbranna ja minu emaga. Ema seisis vaiba peal, aga asi oli vaiba all ta kahe jala vahel. Me otsisime sõbrannaga ja katsusime igalt poolt, aga üles ei leidnudki. Ema oskas alati asju väga hästi ära peita. Mängisime palju lauamänge: ”Reis ümber maailma”, ”Lend Kuule”, ”Kirp”, ”Trilma” ja ”Tõtta-tõtta”. ”Kirp” ei olnud lauamäng, see koosnes väikestest nööbikestest, mida tuli suurema nööbiga hüppama panna – kellel rohkem märklaua poole sattus, see oli võitja. Ja alus pidi pehme olema, et "kirbud" hüpata saaks. ”Tsirkus” oli üks lemmiklauamängudest. See oli täringu ja nuppudega ja on vist alles tänaseni. Siis mängisime vanaisaga kabet, kui tal külas käisime. Malet ma ei osanud kahjuks, kuigi ta püüdis mind õpetada. Oli veel mosaiigimäng, mis koosnes aukudega alusest ja väikestest tärnidest, mida sai auku panna ja moodustada mustreid või kujundeid. Sellest mängust sai alguse mu armastus ristpistete vastu, sest sealt õppisin ka ruudulisele paberile mustreid joonistama. Veel sai mängitud ”Laevade pommitamist” ja trips-traps-trulli, seda koguni nii innukalt, et sain koolis päevikusse märkuse: ”Anne mängib tunnis trips-traps-trulli.” Kui aknad ära jäätusid, joonistasime nendele naeltega kujusid, aga see keelati meile peagi ära, sest see kahjustas aknaklaase. Täisviide ERA, DK 116 < Tallinna l. – Anne Rebane, s. 1953. a. (2013) Maakond Tallinn Kihelkond Tallinna l. Koguja Anne Rebane Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1953 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anne, snd. 1953. a. Tallinnas eramaja linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Ma elasin trammitee kõrval Kalamajas, inetus pruunis puumajas nr 28 korteris 5. Alguses oli tänava nimi ja iseloom nõukalik: Kalinini. Miilitsad jõlkusid siin tihti, sest asotsiaalset kontingenti oli palju. Majal oli suur hoov ja selle ühes servas pesuköök katlaga – kila-kola täis, kuid aeg-ajalt seda siiski kasutati (tänaseks on see unikaalne abiruum kahjuks lammutatud). Hoovi teises servas olid puukuurid ning meie briketikelder oli hoovimaja all. Oma maja kelder oli õõvastav: pime, hallitanud, külm. See-eest asus katuse all põnev pööning pesunööride, tuvide ja ümmarguse aknaga. Tagaaed metsistunud tikripõõsaste ja plärutavate vanameestega oli koerakakat täis. Vahtrapuu, mille lehed koputasid aknale ja vahel ehmatasid, jagas lahkelt tasuta lelusid, lehti ja "ninasid". Kalamaja õhustik. Vanaema elas ka lähedal, Köie tänavas, nii et mängisin rohkem tema juures (väiksem suletud hoov ja tagaaed, madal köögiaken, kust mul silma peal hoiti, puhas õuemuru, kuhu sai teki laotada ja lugeda luuletusi ja muinasjutte, maikellukesed ja metsmaasikad). Ka vanaema maja juurde kuulus tore pesuköök suure katlaga, kuhu sai sisse ronida ning peitust mängida. Ka see on lammutatud. Õue kõrval toomingal laulsid ööbikud, kuid puu nuditi ära, kuna vajas naabermaja päevitamist armastavate mamuljade eest päikese. Mõnikord oli Kalamaja ka hirmutav – tulekahjud, mida kartsin nagu vanatühi välku. Kuid pool minu aastast möödus Viljandis, kus elas teine vanaema eramajas koos aiaga (aed on siiamaani džungel ja ergutab samavõrd fantaasiat). Vanaema pidas ka loomi: kanu, muskusparte, varem kalkuneidki ja angooraküülikuid. Mängisin ainult õues. Lemmikmäng oli "Laseme leebet, nii et keegi ei tea, kus me päev otsa oleme". Teate seda mängu? Ma võitsin iga kord. Palju vaba murupinda ja põnevad hekialused käigud umbtänavas. Kummaline on see, et järgmise aasta (2014) Viljandi Pärimusmuusika Festivali teema on samuti &bdquo;Mäng“. Viljandis oli ja on lähedal ürgorg oja, saarekese ja suure Piraadikiviga (selle nime panime ise, aga kuna tal mingit ametlikku nime pole, võiks see ju jäädagi...), ujumiskoht mänguväljakuga, väiksed kunsttammid/kosed, kust sai närvikõdi himustades üle lipata, parditiik, palju plõksutaimi, hundinuiasid ja paraku ka nõgeseid. Vanasti olid linnapiiril lehmad, praegu on samas kohas uusrikkad, aga suurt vahet pole. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Piiramatult, aga ma tegin heameelega tööd ka (rohisin, käisin metsas marjul ja tampisin kanadele söödaks naate ja nõgeseid). Töö on ka mäng – sul on vastutus, oled suurem kui muidu, tähtsam kui tavaliselt. Kuna mind "paigutati" Viljandisse eest ära, siis mis mul muud teha oli, kui mängida ja metsas luusida. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Seigelda ja uidata mööda ümbruskonda ning kujutleda end metshaldjaks, mereröövliks või maadeavastajaks. Või spiooniks, musketäriks, robinsoniks....  meeldis linde narrida (vilistades) ja turnida puude otsas. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Mängupaigad linnas. 1. Lasteaia hoov. Ronimispuud ja liivakastid. 2. Koduhoov. Pori. Seal ma eriti  ei mänginud, sest nii võis kogemata joodikute korteri aknast välja lendavate taldrikutega pihta saada. Mulle meeldis pööning, kus oli ka nahkhiiri, tuvisid, kuivasid naabrinaise kahe meetri laiused roosad trussikud ja rinnahoidjad, mida oleks saanud kasutada võrkkiigena, samuti oli pööningul kelkusid ja suuski, raamatukaste ja mõned hiirelõksud. Ning kummikuid. Ning mõnikord oli seal ka Vasja. Ja siis me saime enda pere kasutusse ka huvitava keldri, mis oli kuulunud teatrikunstnikule ning seal vedeles maske, tüllseelikuid ja pitsilisi musti vihmavarje. Aga keldris ajas solgikaev vahel üle ning sellepärast see ei olnud nii lahe kui pööning (kuigi võis mängida, et oled merehädas ja vanast lehvikust parvel üle kobrutava halli mere mandrile ujuda). Isver, mänge oli nii palju! Kelder oli ka vanu ajakirju täis ning sealt võis pilte välja lõigata ja kleepida muinasjutuks kokku a´la Onu Raivo, mängida tasapinnal multikat. Pööningut ma ei kartnud, ainult selle treppi, mis kägises ja oigas nagu vaim. 3. Mu oma toa nurk. Toas peamiselt joonistasin, ehitasin paberist suuri muinasjutulinnasid ning meisterdasin nukke, loomakesi ja igasugu koledaid elukaid. 4. Lasteaed, toas ronimispuud, lai põrand, toolid. Mängukohad maal. 1. Aed. Aed oli huvitav nii suvel kui talvel. Suvel olid seal lilleõied, herned ja murtudsüdamed, millest said rüütlid ja haldjad, kalkunid, keda sai kiusata, ja pardid, kes kiusasid mind. Varem oli meil ka kass Kiki ja koer Bella, aga nad jäid järgemööda auto alla, ning rohkem meile kasse-koeri ei toodud. Olid ka Taivo ja Mari, üleaedsed, aga ma pigem eelistasin siiliga mängida... 2. Viljandi surnuaed. (Ojaa, mul oli seal palju sõpru. Kummitusi.) Viljandis on Metsakalmistu ja Riia mnt. surnuaed, mõlemad on vahvad kohad. Omamoodi mäng oli ka see, et sai kujutada ette, kuidas kividele raiutud nimede taga peituvad inimesed välja nägid ja mida nad ütleks inimeste kohta, kes iga päev neist mööda tatsavad. 3. Paala järv. Seal sai ujuda ja võistelda, et kes kapitaalsemalt kaldamudasse kinni jääb või kelle peale kalamehed esimesena karjuma hakkavad. Mõned võistlesid ka nahale rantide päevitamises, kuid mina isiklikult vihkan päikest, sest ma olen selle vastu allergiline. 4. Lossimäed. Seal sai ümber varemete joosta ja kiljuda ning rippsilla kiirületamise südikuses võistelda. 5. Loodi põrguorg. Metsamängud. Marjadest keede tegemine. Sipelgad ja kuklased ning koopavaimudele hõikamine ja lillede ning marjade ohverdamine.  6. Lilli küla, sugulaste juures. Kiikumine suurel külakiigel. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Palju. Vahetunnis keksu, kummikat<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, aga kuna mu pahkluud üldse hüppamist ei kannata, siis ma seda kaasa ei teinud – kohe väänasin jala välja... Esimeses klassis oli meil pikk vahetund peale lõunat, siis meeldis kõige enam joonistada stseene ühe enda välja mõeldud tegelase, Kõps-karu elust. Tegime seda koos klassiõega niikaua, et jäime matasse pool tundi hiljaks. Hiljem sai mängida laevade pommitamist... Minu jaoks oli koolis õpitav piisavalt põnev ja pani mu fantaasia kappama, nii et mängida polnud enam vajagi. Siiski jäin mõnikord tunnis fantaseerima, mängima kujutluspiltidega, näiteks kuidas kassid koolis käiks või kui õpetaja oleks draakon... 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Kui tuju tuli. Ümbritsev ei omanud mingit rolli. Kõik said mängu kaasa tõmmatud. Ka loomad, kuigi see ajas neid vahel segadusse. Mind ei takistanud eriti miski, olgu paduvihm või lumetorm või semestri tähtsaim kontrolltöö. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Õdesid-vendasid mul ei ole ja sugulastest elasin kaugel. Noh, Mustamäe on ju kauge. Kodus mängisin enamasti üksinda. Naabrilastest mul kunagi üks mängukaaslane oli, Margit oli vist tema nimi. Ta oli raskest perest ja selline pisut räpakas. Lasteaiakaaslastest Raivo ja Kristjan. Raivo oli prullakas ja endassetõmbunud, teised temaga ei mänginud. Me mängisime rallikaid. Mul oli Žiguli ja tal Moskvit&scaron;. Raivo oli tore ja heasüdamlik. Kahjuks teda enam pole, ta lahkus elust vabatahtlikult. Kristjan oli minuga ühel ja samal päeval sama tunni sees sündinud. Tema sai alati kutsu pildiga tordi ja mina kiisu pildiga, aga ma uuristasin enda omasse kohe hiireaugud sisse ja siis me sõime Kristjani oma.     Viljandis oli meil selline oma jõuk umbtänava lapsi, kes korraldas igasugu aktsioone ja lehvitas õhtuti tänavaotsas loojuvale päikesele. Aga seiklema neid koos minuga ei lastud, nad viidi pigem suure Volgaga vanaema põllulapile peete rohima. Minu tädipoeg oli ka mängukaaslaseks, aga ta on minust oluliselt noorem ning palju vähem pöörase fantaasiaga. Temale meeldis, kui raamatuid ette loeti ja iga tegelase häält eri viisil tehti. Nii ma siis etendasin tervet Vahtramäe Emilit. Vanaema mängis hobust.  Koolikaaslastega mängisime rohkem sünnipäevadel. Olid sellised standardsed mängud, viktoriinid jne, kuid lavastasime ka muinasjutte ja võtsime neid linti kassettraadioga. Meil oli oma (mustast huumorist nõretav) Punamütsike, absurdihõnguline Lumivalgeke ning anarhistlik Saabastega kass. Minu esimene pinginaaber Annika armastas väiksena alati kaarte mängida. Minule tundus kaardimäng hirmus igav. Liiga raamides, liiga palju numbreid.... koos mängisime algklassides Soome suusatajaid. Me teadsime Marju Matikainenit, aga rohkem naissuusatajaid ei teadnud. Mõtlesime ise välja. Nii sai minust Helmi Hetikäinen ja seal me siis suusatasime koolistaadionil ning lällasime soome keeles. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Ei, mul on alati vähe sõpru olnud. Õigemini nii palju sõpru, et ei jõua sõbraks õieti saada. Tüdinen inimestest kiiresti. Võib-olla näen nendeski mänguasju? Mul on paar sõpra tegelikult ja ülejäänud on head koolikaaslased ja mõttekaaslased lihtsalt. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Aeg-ajalt käis Viljandis ka üks mustlane meiega mängimas, aga eriti segunemist ei olnud. Ma olin ise ehk kõige ebatavalisema välimusega. Kalamajas ma venelastega üldse ei mänginud. Nad olid kõik vanemad, jõid õlut ja ei sallinud ka eestlasi eriti. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Kunagi tahtsime minu sünnipäeval Leonardo Da Vinci vaimu välja kutsuda, aga üks tüdruk tahtis hoopis Ayrton Sennat ja siis me loopisime üksteisele torti näkku, aga pärast leppisime ära. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Mängisime näiteks isaga täringumängu, kus tuli erinev arv punkte visata. Mitte kunagi ei mänginud kaarte. Lemmikuteks olid tähe- ja sõnamängud: sama-tähe-mäng, kus tuleb leida lind, loom, lill, linn, söök, riideese ja masin sama tähega. Või siis poomine. Millegi kirjeldamine toas kehakeele abil.  Mõistatused. Õues meeldis meile käia kõige enam tuisu ja tormiga. Siiani läheme esimese lumetormiga õue (eriti, kui linnavõim selle eest hoiatab või ära keelab) ja teeme lumes mustreid, fotolavastusi ja kaadreid jõulukaartide tarbeks. Oleme kehastunud kaameliteks lumes ja hiina päkapikkudeks. Samuti mängisime kreeka-rooma maadlejaid. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Mängisin, et loomad vallutavad maakera ja rajavad oma ühiskonna. Mängisin tulnukat, piraati, kummitust... Et olen arhitekt (kuigi ma seda keerulist sõna ei teadnud, aga tahtsin linna ehitada), või olin kapten, või detektiiv. Tihti olin lihtsalt üks metsik tegelane, kes oskab moonduda puuks, järveks või draakoniks, lennata kuule ja seigelda loodusteadlasena mööda kontinente. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Töö oli tehtud ja aega oli üle. Mõnikord, teistega koos mängides, tehti otsus selle põhjal, kui kaua vanemad või vanaema poes käia võiks. Natuke seikluslikumaid mänge ju sai mängida vaid siis, kui täiskasvanuid polnud.  4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Isver, ei mäleta selliseid hierarhilisi asju, polnud nii tähtis. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Emme-maritsu flore, emmeri, emmera, t&scaron;iki tango, t&scaron;iki tango, one-two-three! See oli vahetunnis tolle mängu salm, mida allpool kirjeldan (astute jala peale "Three!" juures kellelegi). 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Viljandis mängisin elulõnga õitsenud nupsudega: värske toores nups oli prints ja kohev, kuiv nups oli vana kuningas. Prints abiellus floksiprintsessiga, aga siis üks erksavärvilisem floks muutus kadedaks ja palkas hulga kannikestest sõdureid, kes röövisid printsessi ära. Prints kogus kokku sõjaväe. Võitluses hukkus paarkümmend elulõnganupsu. Aga siis vana võlurist kuningas käratas, et aitab jamast, ja läks tädi Luule kilpkonna Dorudi´ga laia ilma rändama... Metsapiigade mäng Viljandis, Ueveski orus. See käis nii, et sa hiilid kodunt välja ja lähed orgu. Siis kõnnid ja uitad ja kui näed lille või lindu või mutukat, pead ütlema: "Tere, ... (vint, kuklane, tulikas jne)." Kes valesti ütles, pidi leidma 5 samasugust eset (kivi, käbi, tõru jne.) Üldjuhul metsapiigad lihtsalt uitasid ja läksid igalt poolt läbi – võsa, hein, muda, kivine jõgi, lirtsuv sammal, ei tohtinud nina kirtsutada. Kuna me kartsime kaane, siis... jõgi oli pisut hirmuäratav. Üksiku saare mäng Ueveski orus. Seda mängisime siis, kui käisime jõe ääres pesu loputamas. Orus oli jõekäärus suur lõhkine kivi, üle kivi sai pisikesele saarele. Siis olin mina Robinson ja tädipoeg oli Reede. Õigemini Neljapäev, sest pesupäev oli ju neljapäev. Kivist üle ronimises käis võistlus, samuti jõe ületamises kivilt kivile hüpates. Mõnikord mängisime lihtsalt üksiku saare elanikke, vahel tulid naabripoisid saart vallutama ja ajasid meid minema. Me kasvatasime saarel tigusid ja sipelgaid. Toomine. Riukalik mäng. Istute rivis, silmad suletud või kinni seotud ja keegi toob midagi oma aiast ja paneb teile suhu. Vahel on see maasikas, vahel on see nõgeseleht või vihmauss, aga sa pead suu vähemasti kinni panema kuni tooja kümneni loeb. Kui enne välja sülitad, siis oled uus tooja. Ma sain kaks korda vihmaussi, mida ma ei sülitanud välja, aga siis topiti mulle suhu tükk piima&scaron;okolaadi ja seda ma vihkan. See lendas asfaldile... Hekiluurekas. Viljandis elas igasugu imelikke inimesi ja kõik meile umbtänava piraatidele ei meeldinud. Näiteks üks naisterahvas, kes käis lilla parukaga ja mukkis end jõhkralt. Siis oli meil hekivaritsus, sest umbtänavas oli üks hekk seest õõnes, ta oli hästi tihe. Mõnes kohas olid hüppeavad, siis me hüppasime heki seest välja ja ehmatasime Silvia ogaraks. Selles me saavutasime juba meistritaseme. Oleksime peaaegu meistrivõistluste alaks pakkunud... Mängisin peamiselt poistega ja lemmikmäng oli "Sõidame laevaga Soome!" Praam käis 4 korda päevas, sõita said, kui olid meremees või Pipi (mul on punased juuksed, ma sain kogu aeg sõita, sest see oli ju Pipi isa laev...) ja Soomest tõime banaane ja kinkisime kõigile. Ükskord tõi Kristjan minu mäletamist mööda sigareid, kasvataja kuulis ja tuli ilge jama... Samuti oli lasteaias tore mäng see, et tõused vaikse tunni ajal üles ja proovid välja hiilida, nii et kasvataja ei märka, tuua garderoobist saapaid ja pista neid kaaslastele teki alla, nii et nemad ei märka, enne kui üles ärkavad. Mõnikord mängisin floksiõite missivõistlust. Olid lausa erinevad voorud: kuidas värv särab päikse käes, kas ta maitseb kalkunile, vastupidavus ja pidulik kõne. Kirju floksiõis võitis tihti. Oli mingisugune mäng kooli koridoris, kus minu arust sai ka haiget, sest tuli kellelegi varba peale astuda, ja sinna juurde kuulus see salm (4.3.), hüpeldi salmi lausudes ja "three" juures... aga ma ei mäleta rohkem.  Klassiõde vastas järelepärimisele, et mingeid reegleid ei olnud, tuli olla lihtsalt kiire. Marju Matikainen, Helmi Hetikäinen (ja kui rohkem mängijaid, siis ka Harri Kirvesniemi ning Matti Puntti) võistlesid omavahel vigursuusatamises koolistaadionil. Maastikumängud Viljandis, koduümbruses. Midagi luureka taolist mängisime me küll, jättes maastikku tähiseid ja joostes mööda orgu. Rohkem ei mäleta. Pimesikk. See oli ainult sünnipäevamäng. Meie tegime nii, et sa pead kobamise peale leidma enda arust õige inimese ja näiteks ta nina pigistama vmt. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud mingeid hierarhilisi rolle, rohkem oli tegu fantaasiamaailma sukeldumisega. Vaba mõttelend. Avatud Ringi põhimõte. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Mänguasjadest meeldisid mulle rohkem ehitusklotsid, konstruktorid. Poodi, kodu ega arsti ma ei mänginud. Mängisin loomaaeda, koertekasvandust (laua all, hammustasime ka laua ääres istujaid jalast). Mõnikord mängisime õukonna vastuvõttu, tondilossi või moedemonstratsiooni. Kuna mu ema armastas õmmelda, oli tal palju kangaid, mida sai endale ümber drapeerida ja siis uusi moode tutvustada. Nagu öeldud, mänguasjad tulid peamiselt loodusest või tegin need ise. Ja need ei olnud nunnud ja viisakad, pigem üsna ebatavalised. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Me mängisime kõike koos, kuigi mind teiste tüdrukute mängudesse eriti ei kutsutud. Seal oli tingimuseks nt teatud nuku (Barbie) olemasolu ja meil peres nende jaoks raha polnud. Kui ma lõpuks endale Barbie sain, ajasin ta esmalt kiilaks ja panin punkari riided selga... Tihti olid mu mängukaaslasteks just poisid, sest mul on liiga rahutu loomus ja ülevoolav kujutlusvõime, et rahulikult nukkudega mängida. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Siis, kui mina laps olin, neid veel eriti polnud. Vist 7. klassis puutusin ema töökohas kokku arvutiga, kus sai mängida sellist ampsaja-mängu, et kollane pea sööb pallikesi ja teda ennast varitsevad haid ja draakonid. Saavutasin 4. taseme, aga see oli igav. Mul oli tunne, et kui istun ekraani taga, saab mind kontrollida. Ma ei ole vaba. Mobiiltelefoni sain alles aastal 2004 :-)) 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?Ei. Aga oleksin väga tahtnud Hugot mängida, mida näidati Yle TV2st<a title="" href="#_edn2">[2]</a> – seal jooksis väike troll ringi ja kogus kullapotte. Mööda raudteed, lennukiga, metsas, kaevanduses. Sai telekapuldiga juhtida. Eestis sai ainult vaadata, kuidas soomlased mängivad, jube kadedaks tegi. Muidu mulle videomängud ei meeldi, need on liiga lärmakad, ma ei kuule omi mõtteidki. Ja mis mäng see õieti on, kus sa ise ei mõtle, vaid ainult reageerid. Ma tahtsin ise oma fantaasiamaailmu juhtida. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Praegu on minu mängukaaslasteks – fantaasiarännakute kaaslasteks, kellega argirutiini peletada naljatamise ja luiskelugudega – töökaaslased Lennusadamas. Tore ja vaimukas seltskond. Tavasituatsioonidest muuseumis saavad meil isekeskis montypythonlikud absurdikillud. Mängin kujutluspiltidega. Kirjutan praegu raamatut ühest rebasest... ja kummitustest, maa-alustest linnadest jmt. Keel, folkloor, maastik, ajalugu – need on mu mänguasjad. Minu sõprade head ja veidrad omadused. Ja palju muud. Ma pean lihtsalt pidevalt fantaseerima ja nalja tegema ja näen kogu elu läbi mänguliste prillide. Loodan, et ma seda pikka küsimustikku täites päris prille ei saa...   <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> kummikeksu </div> <div> <a title="" href="#_ednref2">[2]</a> Soome riigitelevisiooni kanal, mida nägi Nõukogude perioodil Põhja-Eestis kohalike televiisorite ja vastuvõtjatega alates 1960. aastatest. </div> </div> Täisviide ERA, DK 101 < Tallinna l.; Viljandi l. – Tuuli Reinsoo, s. 1981. a. (2013) Maakond Tallinn Viljandi Kihelkond Tallinna l. Viljandi l. Koguja Tuuli Reinsoo Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1980. aastad Koguja sünniaeg 1981 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tuuli, snd. 1981. a. Tallinnas korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu lapsepõlve mängumaa Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu. <img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ylle_Saharov_lk_86.jpg" alt="“Ülle" width="350)" /> Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast. Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi "Barbie" valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda. Talved olid tollal väga tuisurohked ja pakaselised. Aiaäärtesse tekkisid kõrged hanged, mis tundusid hiigelsuurte valgete patjadena. Kui ilmad läksid sulale, hakkas hange alumine külg tasapisi tilkuma ning sinna moodustus kristallist loss! Imepeened jääpitsid ja klaasjad läbipaistvad seinad andsid toitu lapsemeele loovusele näha seal hoopis kalliskivides säravaid saale… Talvel olid minu võlumaailma tegelased jäätunud puuoksad või pulgakesed, aga ikkagi printsid ja printsessid. Ma elasin enda loodud maailmas ja mängides ei märganud külmetavaid sõrmi. Minule kingiti ka poest ostetud mänguasju. Sünnipäevadeks sain karvase koera, metallist hoburakendi, millel istus kutsar; mul oli plastmassist paat ja nuku pea, millele vanaema kaltsunuku keha juurde õmbles. Onu meisterdas puidust loomakujukesi ja tegi kondivurri. Kui kätte jõudis kooliaeg, pidin tagasi koju pöörduma. Mäletan, et tundsin suurt hirmu teiste lastega suhtlemise ees ja hoidusin omaette. Kodumajas elas mitu peret, kus olid minuvanused vene poisid. Kuna ma tookord vene keelt ei mõistnud, ei võetud mind kaua ka omaks. Tasapisi hakkasin mõnda sõna oskama ja vanuse kasvades hakkas minu arglikkus kaduma. Mingil hetkel kutsuti mind juba nende mängudesse kaasa. Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima. Teine lemmikmäng oli jalgpall, mida tagusime metsalagendikul pimedani, kuni enam palli ei näinud. Poisid ajasid mind tihti väravavahiks. Kui ei viitsinud koduõuest kaugemale minna, mängisime hoovis laua taga kaarte, kabet või doominot. Tuli aeg, kui kõikidele osteti jalgrattad. Kambavaim mängis suurt rolli ja nii me põrutasime ratastel jõe äärde ujuma või sõitsime metsa liivaluidetele rallima. Poisid tuunisid jalgrattaid kodarate külge kinnitatud traadiga, mis tegi mootorratta põrinat matkivat häält. Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja. Kõik meie maja poisid sõitsid kes varem, kes hiljem koos peredega mujale. Mina jäin siia ning elan oma lapsepõlvekodus tänini. Vahel tuleb see kauge aeg meelde, mis on jäänud 50 aasta taha! Täisviide EFA I 168, 86/90 < Vaivara khk., Narva-Jõesuu l. < Lüganuse khk., Varja k. – Ülle Saharov, s. 1956. a (2013) Maakond Ida-Virumaa Kihelkond Lüganuse khk. Koguja Ülle Saharov Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960. aastad Koguja sünniaeg 1956 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ülle, snd. 1956. a. Ida-Virumaal eramaja korter küla linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Mängumälestused Tallinnast Mustamäe uues neljandas mikrorajoonis aastatest 1974–1979 Lapsepõlv möödus hoovis mängides. Oli palju mängukaaslasi, sest paljudel vastvalminud paneelmajadesse kolinutest olid enam-vähem ühevanused lapsed. Ja hoovis neli maja. Lasteaiaealistena mängisime palju KODUMÄNGU hoovis. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta – enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud). 5–7-aastastena mängisime enamasti liikumismänge ja mängus oli päris palju hoovi lapsi (kümme kuni viisteist). <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/V%e4ikese%20m%e4ngukaaslasega%20hoovis%201975.jpg" alt="Väikese mängukaaslasega hoovis 1975" width="400" /> &bdquo;UKAKAS“ oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: &bdquo;Uka-uka, mina prii!“ Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda – siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: &bdquo;Uka-uka, Priit kotis!“ Meie hoovi laste lemmik-pallimängudeks olid &bdquo;Rahvaste pall“ (mängijaid 10–16) ja &bdquo;Koer“ (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada – alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata. Ühel suvel sai pikalt mängitud &bdquo;Punaste ja Valgete rooside sõda“. Mängijaid oli 10–20 last. &bdquo;Valged roosid“ olid alati hoovi poisid ja &bdquo;Punased roosid“ siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud &bdquo;Detektiiv Kalle Blomkvisti“ raamatust<a title="" href="#_edn1">[i]</a>. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud. 1979. aastal hakkasid meie hoovi 8–9-aastased poisid mängima pesapalli. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tommula_Hoovilapsed%20%fchiselt%20s%fcnnip%e4evalauas%20%201975.jpg" alt="Hoovilapsed ühiselt sünnipäevalauas 1975" width="400" /> P.S. Meie hoovis elasid pisike Juhan Ulfsak, tulevane jalgpallur Risto Kallaste, hiljuti Põlvamaale kolinud ajakirjanik Indrek Sarapuu, Jaan Talts oma perega ja paljud teised tänased tublidtegijad. :) <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[i]</a> Esimesed eestikeelsed Astrid Lindgreni jutustused &bdquo;Kalle Blomkvist“ ja &bdquo;Kalle Blomkvist elab ohtlikku elu“ ilmusid 1960. aastal. </div> </div> Täisviide ERA, DK 138 < Tallinna l. – Eve Tommula, s. 1970. a. (2014) Maakond Tallinn Kihelkond Tallinna l Koguja Eve Tommula Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1970. aastad Esitaja sugu naine Koguja sünniaeg 1970 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Eve, snd. 1970. a. Tallinnas korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Mina elasin ilusas maakohas, kus läheduses oli kaunis järv ja ümberringi metsad. Ma nautisin seda paika ja mõtlen lapsepõlvekodule sageli. Minu lapsepõlv oli ilus ja põnev. Meil oli emapoolne vanaema, kes elas meiega koos ja laulis meile rahvalikke laule ja rääkis oma lapsepõlvest ja mängudest. Sageli käis meil isapoolne vanavanaema, miljöö oli minu arvates väga hea. Ema ja isa käisid tööl, aga hiljem oli isa kodune, sest ta oli raskesti haige. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/vares-1.jpg" alt="Urve Vares vanaema süles" width="350" /> Meenutan lapsepõlvekodu tänutundega. Minu lapsepõlvekodu oli kohas, kus praegu asub Maarja küla, seega Haavassaare talus Põlvamaal. Ümber maja kasvas palju põlispuid, kes olid suured ja võimsad, kaks väga suurt kaske õues, ühele oli ümber ehitatud laud. Maja taga olid suured müürid ja küünid, eemal ilus kaskedealune ja teisel pool hobusekoppel. See oli ideaalne paik kasvamiseks ja mängimiseks. Seal oli kõike: avarust, metsailu, uhkeid puid, huvitavaid aiasoppe ja salapaiku. Suvel olid metsad marju ja seeni täis. Naabrid olid toredad, vanapaar, kellel omal lapsi ei olnud, hoidis meid väga. Ma olen uhke, et mulle oli antud võimalus sirguda sellises võrratus kohas, millest on alati midagi meenutada. Kui ma mõtlen oma loovusele ja fantaasiavõimele, mis on mulle antud, siis ongi see kindlasti pärit just sealt. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Mängimiseks oli aega väga palju, kogu aeg, mis oli, oligi meil mängimiseks, õppimiseks ja teleri vaatamiseks. Vahel pidime ka kanakarjas käima. Tegin kodus ka majapidamistöid, aitasin emal nõusid pesta ja kööki korrastada. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Tore oli kodus olla, suvel rohkem järve ääres ja talvel õues ja toas. Suvel mängisime vee ääres, talvel suusatasime ja kelgutasime. Vahel jalutasime niisama ja nautisime loodust. Mäletan, et kui keegi tuli külla, siis jalutasime alati järve äärde. Üldiselt oli meelistegevus alati ikkagi sportlik ja seikluslik. Kodus olla on mulle alati meeldinud, kodu on minu kindlus ja kodus on alati midagi teha. See on tänase päevani nii ka jäänud. Teine meelistegevus oli joonistamine. Ema ja isa ostsid mulle värvipliiatseid, akvarelle, plastiliini, tegin joonistusi ja voolisin. Ema ja isa oskasid headest tavadest ja kommetest lugu pidada ja mind suunata. Vanaemad õpetasid korda ja raamatute ning esemete hoidmist. Meid kasvatati hästi. 2. Mängupaik Koduõu, järveäärne ala, mets, hobusekoppel, aed. Tuba. Pööning. 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Koduõu oli suur taluõu, kus sai kõike teha. Meil oli kaks kiike, üks võrkkiik ja teine harilik puust kiik. Lisaks tegin ise oma kätega viljapuuaeda ploomide alla ühe kiige, kus sai ka kiikuda. Seda sellepärast, et tahtsin ise midagi teha ja see on siiani jäänud, ise midagi teha ja luua. Olin siis umbes 10–11 aastat vana. Me mängisime palju puude otsas, õuealal kasvasid suured tammepuud ja kased, tamme otsas oli meil kodu. Tuba oli suur ja soe, ahi oli suur, mõtlesime seal igasuguseid huvitavaid mänge välja. Sõprade juures me ei käinud, see oli lubatud hiljem, kui olin juba 10-aastane. Minu isale ei meeldinud, et lapsed oleksid mööda küla kolanud, pidime kodus olema. Tema arvas, et need lapsed, kes mujal hulguvad, ei ole hästi kasvatatud. Olime rohkem oma õues ja metsas. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis mängiti vahetundide ajal, mäletan lotomängu, mis oli väga huvitav ja jooksumängud olid head. Kevadel peale tunde mängisime rahvaste palli. Ka suvel peale aiatööd mängisime poistega mitu tundi rahvaste palli, mis mulle väga meeldis. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Me mängisime kogu aeg, ainult öösel magasime. Ükskord tahtsime Bullerby lapsi matkida ja kavatsesime terve öö üleval olla, kuid see lõppes nagu raamatuski, uni sai meist võitu. 3. Mänguseltskond Alguses, kui väike olin, mängisin õega ja üksinda, hiljem oli mul kaks mängukaaslast Tallinnast, kes käisid meie juures suvitamas. Sugulastega sai mängitud. 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Mul oli üks õde, minust kolm aastat noorem. Koolikaaslased olid koolis mängusõpradeks, kuna isa ei lubanud peale tunde kolama minna, siis mängisimegi nendega ainult koolis. Klassikaaslased olid mängusõpradeks koolis. Trennis ma ei käinud. Üldiselt olin küllaltki eraklik laps, metsa seest, ei seltsinud väga võõrastega. Mäletan, et meie klassis käis üks mustlasrahvusest poiss, kes ütles, et mina pole meie kooliga ära harjunud. Kooliteel sai palju mängitud. Kolm kilomeetrit oli mul kaaslastega ühine tee, üks kilomeeter üksinda käia. Kord leidsin metsast plekkvaadi, mis oli kummuli keeratud. Ma mängisin seal iga päev trummi, puupulgad leidsin metsast. See oli nii huvitav, et mul on veel praegu see hääl kõrvus. Kodus mängisime lauamänge, isaga kabet ja õega ühte hanede mängu, &bdquo;Reisi ümber maailma“ ja &bdquo;Tsirkust“. &bdquo;Tsirkus“ oligi meie lemmikmäng. Ka &bdquo;Lend Kuule“ oli hea mäng. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Nagu eespool juba mainisin, ei olnud mul eraldi sõpruskonda, lihtsalt sugulased, mõned sõbrad suvel, klassikaaslased. Algkoolis ma peale kooli ei käinud kusagil mängimas. Vahel sai küll suvel peale aiatööpäeva kella neljani rahvaste palli mängitud. Meil elasid tädipojad Tartus, siis sai ka nendega mängitud, nende poole käidud ja nemad käisid meie juures. Kuigi olime palju omaette kodus, oli meil tegelikult palju sõpru ja tuttavaid ja sugulasi. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/vares-3.jpg" alt="Urve Vares õues" width="350" /> 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Jah, koos ikka, kuigi eri rahvusi meil ei olnud peale ühe mustlaspoisi. Rohkem mängisin poistega koolis. Tegelikult tuleb meelde, et ikkagi oli ka ümbruskonnas vene rahvusest poisse, kellega sai ka räägitud ja mängitud. Nad olid sõbralikud. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Ei mäleta, et oleks ette tulnud, olime sõbrad. Küll aga lõi mu pinginaaber mul eelkoolis nina veriseks, lihtsalt lõi. See juhtus teel koolist koju. Kord kuulutasime naaberasula poistele sõja ja selle ka saime. Asi lõppes sellega, et mind isiklikult võeti vangi ja hoiti natuke aega kinni. Vägivalda ei olnud, lihtsalt rääkisime ja siis sain koju. Olin veidi sellest häiritud. Tülisid ei olnud, need olid mängulised, otsitud situatsioonid. Ma hindan neid tagantjärele nii. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Eespool sai nimetatud, et isaga kabet. Vaatasin isaga koos filme, eriti seiklusfilme ja sõjafilme. &bdquo;Kapten Tenke&scaron;“ ja &bdquo;Neli tankisti ja koer“, kõiki pealkirju enam ei mäleta. Pärast läksin õue ja matkisin, mida olin filmis näinud. Istusin näiteks suure põllutööreha otsas ja enda arust kujutasin ette, et ma ratsutan. Igasuguseid asju ja tegevusi sai välja mõeldud. Puu otsas oli vaatetorn. Madalas kohas kaevik. Isa muidugi selle mänguga ei liitunud, kuid ta oli meist vaimustatud, ütles, et tema küll lapsena midagi sellist välja mõelda ei oleks osanud. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksi mängisin palju. Mäletan, et &bdquo;Horoskoobi“ aegadel<a title="" href="#_edn1">[i]</a> esinesin, jalas mustad läikivad kummikud. Esinesin laua peal, mikrofon käes ja laulsin &bdquo;Horoskoobi“ laule. Õde vaatas pealt. Nalja sai palju. See oli üks näide, kõike ei mäleta ka. Kord leidsime ühe vana masina ja kavatsesime selle lammutada, et ehitada rakett. See oli nii raske ja roostes, et meie jõud ei hakanud peale, aga minu süda ei andnud enne rahu, kui olin ta ikka laiali lammutanud. Siis ehitasime õega raketi ja kujutasime ette, et oleme Totud Kuult. Lasteraamatu põhjal<a title="" href="#_edn2">[ii]</a> sai see mäng välja mõeldud. Aga see kasvataski tahtejõudu ja oskust mitte alla anda, kui veel mingi võimalus on. Sellest saan aru nüüd, kui olen 53-aastane. Oskan leida neid seoseid, mida lapsepõlvemängud ja tegevused on mulle andnud. 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Ise mõtlesin. Kuna meie lasteaias ei käinud, siis kuulasime palju raadiosaateid lastele ja lugesime lastejutte, Tähekest, Pioneeri ja Sädet. Mõtlesime ise mänge välja juttude põhjal. Näiteks lavastasime Timbut, Limbut ja Lumemöldrit<a title="" href="#_edn3">[iii]</a>. Suvetüdrukud, Inna ja Diana Tallinnast, algatasid palju mänge. Me sobisime ülihästi. Alguses kartsin veidi, et kui me kohtume, kuidas me siis sõpradeks saame jne. Aga kui me Innaga kokku saime, siis hakkasime kohe sõbrustama nagu vanad tuttavad. See oli nii hea tunne, tunda ära hingesugulane. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Me lugesime liisusalme. Arvasime, kummast käest ja nii edasi. Ütlesime ka lihtsalt, et täna alustad sina ja mäng algaski. Mänguseltskond oli meil 2–4-liikmeline, siis ei olnud väga vaja lugeda. Saime väga hästi läbi. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, seda ütled sina, väike tatinina. Vanaema Alma õpetas. Meil väga palju salme ei olnud, sest me lihtsalt liisisime, viskasime kulli ja kirja, et ruttu saaks mängu alustada. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. Meie mängisime palju reketitega sulgpalli. See toimus meil ikka peaaegu iga päev tuulevaikse ilmaga. Siis oli meil tennisemänguvõimalus, meil oli päris laud selleks ja vahendid, reketid ja pingpongipallid. Suvel mängisime kogu aeg ka järve ääres. Käisime paadiga sõitmas, püüdsime kala, ujusime järves, korjasime marju, päevitasime. Liivast sai ka ehitatud, aga väiksena, 3-aastasena. Hiljem seda enam ei mäleta. Nii me elasimegi: hommikul vee äärde, lõuna ajal sööma, siis sageli tagasi vee äärde, siis õhtusöögile ja peale seda siis olenes ilmast, kas sportmängud, sulgpall ja tennis, vihmase ilmaga joonistasime, mõtlesime niisama midagi järgmisteks päevadeks välja ja veetsime mõnusasti aega. Käisime kaljukoobastes nahkhiiri vaatamas pimedaga. Meil olid kaasas suvitajate vanemad. Talvel sai mängitud lapsena toas ka korstnapühkijamängu, vanaema õpetas. See on mäng paberil, kirjeldatud eesti rahvamängude raamatus pabermängude all. Siis olid ka kivimängud, näiteks &bdquo;Kits koopas“, aga kahjuks ma enam ei mäleta, mismoodi seda mängiti. Pidi kivi viskama kuhugi piirkonda, siis sai vist punkte. Uurisin eesti rahvamängude raamatust<a title="" href="#_edn4">[iv]</a>, aga päris tuttavat kivimängu ei tulnud ette. Isapoolse vanaema pool mängisime loomapidamist. Meil oli koer lehmaks ja nii me temaga käisime, viisime karjamaale ja koju. Kujutasime niimoodi ette, et me oleme farmerid. Huvitav, et oli selline koer Polla, kes sellega ka nõus oli. Me kohtlesime teda hästi. Sageli käisime vanaemaga kaasas farmis, kus teda aitasime. Isapoolne vanaema elas Valgamaal Sangaste vallas. Vahel olime suvel seal. Talvel sai veel mängult peenraid tehtud , põrandalaudade peale seemneid külvatud korrapäraselt  – seemneteks olid paberist rebitud väiksed tükikesed. Meie mängud olidki suures osas endi välja mõeldud tegevused, mis meile meeldisid ja milles saime kasutada fantaasiat. Reeglitega mänge oli vähem. Ainult sportmängud koolis ja ka kodus, kui keegi külla tuli; muidugi ka kõikidel neil lauamängudel, mis me mängisime, olid reeglid. Meile meeldis mänge välja mõelda. Ehitasime tekkidest ja patjadest tuppa onne, olime siis seal ja rääkisime ja naersime. Seal olid meie mänguasjad ja raamatud. Raamatuid kinkis meile üks hea tädi Raissa. Kutsusime teda Marina vanaemaks. Tema oli Tallinnast pärit hea tädi, temaga jalutasime metsas ja järve ääres, ta rääkis väga palju huvitavat. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Pallimängud: Üks lemmikuid oli rahvaste pall, aga ka &bdquo;Siga“. &bdquo;Siga“ käis nii, et kolmekesi mängisime, üks keskel. Viskasime palli temast üle ja kellel pall maha läks, see sai tähe. Keskel oli &bdquo;siga“ – kui ta suutis palli kinni püüda, siis sai ta järjest tähtedest lahti. Kord läksin neljandas klassis trenni, seal mängisime laptuud. &bdquo;Potskat“ sai mängitud. Viskemängud: Kuuri seina peal mängisime pallikooli. Meil olid erinevad variandid. Jooksumängud: Koolis mängisime vahetunni ajal kulli. Jooksime tihti võidu. Peitusmängud: &bdquo;Trihvaa“, asjade peitus, lihtsalt peitus. Hüppemängud: keks, hüpitsaga hüppamine. Paaris keerutamine oli väga moes, lihtsalt kätest kinni ja keerutasime ringi, väga vahva oli. Tasakaalumängud: karkudega käimine, sammukividel käimine, mahalangenud puudel ronimine. Plaksutamismängud: Plaksutasime vastamisi käsi. Käed plaksuga sõbraga kokku , paremad käed sõbraga, vasakud käed sõbraga, kokku jne. Kellel ennem segi läks, oli kaotaja. Sõrmemängud: tegime sõrmedega ja kätega seina peale varjuteatrit. Pandimängud: ei mänginud Kaardimängud: &bdquo;Viis lehte“, &bdquo;Potiknoi“, ennustamine. Enam ma kaarte ei mängi, aga tore oli, trikke sai õpitud poistelt, enam ei mäletagi, kuidas need käisid. Lauamängud: &bdquo;Tsirkus“, &bdquo;Lend kuule“, doomino, kabe, &bdquo;Reis ümber maailma“. Paberimängud. Korstnapühkijamäng (vt ka Aleksander Kalamees &bdquo;Eesti rahvamängud“) Kõige lihtsam on mängida kahekesi. Ruudulisel paberil valib kumbki mängija endale ülalt alla ühe ruutude rea, märkides selle kohale oma nimetähe. Üks mängijatest võtab pihku väikese eseme (meil oli vanaemaga väike paberist kuulike), peidab käed selja taha ja teeb seal eseme ühest käest teise asetamise liigutusi. Siis toob ta rusikas käed ette, misjärel teine mängija peab arvama, kummas käes ese on. Kui õigesti ära arvab, võib ta ühe oma ruudu ära märkida. Ka saab ta eseme enda kätte. Sooritanud peitmisliigutused ja toonud käed ette, laseb ta arvata vastasel. Arvas vastane samuti õigesti, võib ka tema oma ruutudesse märgi teha. Ühtlasi läheb tema kätte ka peite-ese. Kui arvaja eksib, saab punkti eseme omanik ja tal on õigus eset edasi hoida oma valduses, kuni vastane õigesti arvab. Ütleb arvaja kahtluse puhul, et eseme omanikul üldse eset käes polegi (selle võib ka  selja taha lauale panna), tuleb avada mõlemad käed. Ei ole eset tõesti pihus, saab arvaja punkti ja ka eseme peitmise õiguse. See mängija, kes enda ruudud esimesena märke täis saab, on võitja. Kaotaja jääb aga korstnapühkijaks. Võitja võib veel ülevalt alla siis kaotanu ruudud läbi tõmmata, vanaema ütles selle kohta: &bdquo;Tõmban sulle korstna selga“. <table> <tbody> <tr> <td> Urve </td> <td> Milvi </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> x </td> <td> x </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> x </td> <td> x </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> x </td> <td> x </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> x </td> <td> x </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> x </td> <td> x </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> x </td> <td>   </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> x </td> <td>   </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td> </td> <td> </td> <td> </td> <td> </td> </tr> </tbody> </table> Antud juhul saan mina, Urve, tõmmata korstna selga Milvile, sest minu ruudud on enne täis saanud. Vanaema õpetuse järgi meelde jäetud ja kirja pandud. Mängisime ka trips-taps-trulli. Sõnamängud paberil. Meie lemmikmäng <table> <tbody> <tr> <td> täht </td> <td> lill </td> <td> puu </td> <td> linn </td> <td> film </td> <td> riik </td> <td> lind </td> <td> loom </td> <td> näitleja </td> <td> kokkuvõte </td> </tr> <tr> <td> A </td> <td> aster 15 </td> <td> amuuri 10korgipuu </td> <td> Amster-dam 15 </td> <td> -0 </td> <td> Albaa-nia 10 </td> <td> -0 </td> <td> ahv 15 </td> <td> Anne 10Vee- saar </td> <td> 65 punkti </td> </tr> <tr> <td> K </td> <td> kliivia 20 </td> <td> kask 10 </td> <td> Kohtla -järve 15 </td> <td> Kolm karu5 </td> <td> Kreeka 15 </td> <td> kotkas 15 </td> <td> karu 10 </td> <td> 0 </td> <td> … </td> </tr> <tr> <td> E </td> <td> 0 </td> <td> eebeni- puu 15 </td> <td> Elva 10 </td> <td> Evita 20 </td> <td> Eesti 10 </td> <td> emu 15 </td> <td> eesel 15 </td> <td> Ervin Abel 10 </td> <td> …. </td> </tr> <tr> <td> …. </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> </tr> <tr> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td>   </td> <td> Summa…. </td> </tr> </tbody> </table>   Punktid: 0 – ei tea;             10 – teistega sarnane;             15 – ise teadsin;             20 – eriti hea vastus;             5 – kahtlane vastus, aga siiski oli. Mängiti aja peale, üks mängijatest hakkas tähestikku lugema ja keegi ütles: “Stopp!&bdquo; Seejärel saadi täht, mis &bdquo;stopi“ ajal parajasti oli. Tähestikku loeti mõttes. Täht tabelisse ja hakati tabelit täitma: kes enne valmis sai, andis märku, ja teised siis ka enam kirjutada ei tohtinud. Hakati küsima, kõik vastasid ja panid punktid tabelisse. Ühesugused vastused andsid vähem punkte kui erinevad. Võitis enam punkte kogunud mängija. Ma ei tea, kuidas me selle huvitava mängu saime, ilmselt keegi õpetas või tuli see kuidagi meie hulka, hakati lihtsalt mängima. Ise me seda välja ei mõelnud, ma arvan, et seda mängisid sel ajal paljud lapsed. Meeldejääv ja hea mäng oli. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Anne_Vares_s%f5nam%e4ng.jpg" alt="Urve Varese sõnamäng" width="450" /> 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. Meie kehtestasime ise reeglid, näiteks jooksupiirid ja hüppamise korrad, kellaajad jne. Ma ei mäleta reeglite rikkumist. Esemetest mäletan puust tehtud karke, sammukive, puust kelku, mis isa ise tegi. Kahju, et ma ei osanud seda alles hoida. Lapsena ei teadnud sellistele esemetele tähelepanu pöörata kahjuks. Pealegi ütles üks naabertalu tüdruk, et ta pole eluilmas sellist kelku näinud. Praegu aga meenutan, et see kelk oli tõeline aare, mis oleks praegu sobinud isegi mänguasjamuuseumi või Eesti Rahva Muuseumi. Üleni puust, jalastega, nagu väike saanike. Meil olid reeglid selged ja me neid ei rikkunud, sellest ei räägitud, mängud sujusid. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Kui mängisime mõnda nendest mängudest, siis oli see põhjalik. Rohkem mängisime kooli. Meil olid siis päevikud ja hinnetetabelid, tunnistused. Toimusid tunnid, väga huvitav oli. Õpetaja oli ikka kõige parem olla. Meie unistus oli saada suurena õpetajaks. Meil olid plaanid tehtud, mis riideid õpetaja mis nädalapäevadel kannab ja kõik muu. Hea oli unistada. Huvitav, et minust saigi õpetaja. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/vares-2.jpg" alt="Urve Vares mänguasjadega" width="350" /> Suvel õues sai ka poodi mängitud. Arsti mängisin ise nukkudega. Kui lugesin Tähekesest juttu päevakavast, mille oli teinud väiksena tuntud sportlane Jaan Talts, siis koostasin endale ka suveks sellise kava. Minu eesmärgiks olid kergejõustik ja pallimängud, tõusin iga päev samal kellaajal üles, võimlesin, ujusin, sportisin. Pidasin sellest terve suve kinni ja käisin septembri lõpuni iga päev ujumas, külmemate ilmadega kastsin end kasvõi korraks vette. Talvel ei olnud kordagi haige. Olin siis 13-aastane. Mängisime postkaartidega, ehitasime kaardimajakesi. Siis võistlesime, kes teatud aja jooksul rohkem ehitab ja kelle majad kauem püsivad. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Me ei ole neil vahet teinud. Oleme mänginud nii nukkudega kui püssidega luuranud metsas. Võib-olla printsessi ja kuninga mäng pööningul oli tüdrukute mäng, poisid seda ei mänginud. 6. Elektroonilised mängud. Meie neid ei mänginud, neid sel ajal vist ei olnudki, vähemalt meil mitte. 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Arvuti tuli umbes 1998. aastal töö juurde ja koju aastal 2005. Mobiiltelefon umbes 2002. Täpselt ei mäleta, aga ligikaudselt sel ajal. Telefoniga olen ühe korra mänginud, ei tunne enam huvi. Arvutiga ka olen ikka proovinud, aga see ongi proovimiseks jäänud. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Ei ole ja ei tunne millegipärast ka huvi. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Kuna töötan liikumisõpetajana, siis mängin lastega liikumismänge, leian neid raamatutest, koolitustelt, mõtlen ise ja kuulen kolleegidelt. Mängin ka seltskonnamänge, sportmänge ja tantsumänge jne. Minu töö nõuab seda. Arvutimänge ei mängi, ei meeldi. Lahendan ristsõnu, see ka omamoodi mäng. Mängude kirjeldusi, mida olen ise lastele välja mõelnud seoses oma tööga.   Jänkuke   Meie väike jänkuke hüppab rõõmsalt metsateel. Vaatab ette, vaatab taha, kedagi ei ole näha. Ja kui keegi krabistab, jänku hirmust sabistab. Hüppab ruttu puu taha, kükitab ta sinna maha. Mäng on mõeldud noorema ja keskmise rühma lastele metsas mängimiseks. Mängujuht palub kõigil jänkudel endale puu valida ja puu taha peitu minna. Mängujuhi hüüde peale: &bdquo;Jänkud, metsa hüppama!“, tulevad jänesed oma puude tagant välja ja lagendikule hüppama. Hüpatakse ja koos loetakse luuletust, tehakse vastavaid liigutusi. Hüpatakse, vaadatakse ette ja taha, laiutatakse käsi (kedagi ei ole näha), krabistatakse ja värisetakse hirmust ning siis hüpatakse oma puu taha kodupessa. Mäng kordub. Lastele väga meeldib, mängisime seda esmakordselt metsanädalal. Vastavalt võimalustele saab seda loomulikult ka saalis mängida. Tuleb kokku leppida, kus on &bdquo;puu“ ja kus on &bdquo;metsalagendik“. Mäng on mõeldud välja seoses metsanädalaga. Autor Urve Vares, oktoober 2013 <div style="text-align: center;"> </div> <div style="text-align: center;">Muna, jänes, kevad</div> Mängitakse 4–7-aastaste lastega. Osalejate arv: paarisarv lapsi. Koht on võimla või siseruum, aga ka õu, kui muusikat saab kasutada. Mäng arendab rühmatöö-oskust, kaaslasetunnetust, reageerimisoskust. Eesmärgiks arendada lapsi intellektuaalselt, arendada lapsi sotsiaalselt, kinnistada koostööoskust ja kokkuleppeid sõprade vahel. Mängu käik: Lapsed on paarides. Lõbusa muusika saatel kõnnivad lapsed ringselt. Muusika katkedes ütleb mängujuht: &bdquo;Jänes!“ ja lapsed peavad jäneseid matkima. Teevad kätega jänkukõrvu, hüppavad ringselt ümber üksteise, üks ring ühele poole, teine ring teisele poole. Paarilised hüppavad vastassuundades. Kui muusika katkedes mängujuht ütleb: &bdquo;Muna!“, siis paarilistest üks on muna ja teine värvib teda. Muna võtab toengpõlvituse, laskub seejärel kandadele, teeb endast hästi väikese ja armsa muna, on kägaras. Värvija värvib munakest, tehes kätega pintsliliigutusi ja käies ümber muna, et terve muna saaks värvitud. Mäng jätkub. Kui mängujuht ütleb: &bdquo;Kevad!“, siis üks paarilistest on lill ja teine on liblikas. Lill võtab põlvitusasendi, seab käed lillelehtedeks ja liigutab end õrna kevadtuule käes, liblikas lendab graatsiliselt ümber lille. Mängitakse mitu korda läbi, paarilised peavad ise osad vahetama, et kõik saaks olla nii lilled kui liblikad, munad ja värvijad. Loomulikult on lubatud ka lastel endil välja mõelda, kuidas paremini antud rolle mängida. Mäng meeldib lastele väga. Mõtlesin selle välja seoses munadepühaga, et saaks liikumistundides kasutada. Autor Urve Vares, märts 1999   Pesu kuivama panek Mängitakse teatemänguna. Moodustatakse kaks võistkonda. Kaptenitel on käes korvid, kus sees väike pesu, linik või mingi muu väike riideese. Korvis on ka pesunäpp. Eemal on pesunöör, kuhu tuleb pesukuivama viia. Märguande peale jooksevad esimesed võistlejad ehk kaptenid pesunööri juurde, asetavad korvi maha, võtavad riideeseme korvist, asetavad nöörile kuivama, võtavad pesunäpi korvist ja panevad sellega pesu kinni nööri peale, seejärel korv kaasa ja jooksuga tagasi. Järgmine võistleja läheb pesu ära tooma, korv kaasas, jookseb pesunööri juurde, paneb korvi maha, võtab pesunäpi ära ja seejärel pesu ja paneb korvi. Jooksuga tagasi ja mäng kordub, järgmine läheb jälle pesu kuivama asetama. Kelle võistkond esimesena mängu lõpetab, on võitja. Autor Urve Vares, kevad 2002   Orienteerumismäng vastlapäevaks Mõnel aastal võib juhtuda, et vastlapäeval lund ei olegi, nagu see oli 2002. a. vastlapäeval. Siis mõtlesin välja otsimismängu vastlapäevaks, et lastel huvitav oleks. Sadas vihma ja kelgumäele ei saanud. Vahenditeks olid paberile joonistatud vastlakuklid. Vastlapäeva hommikul peitsime need lasteaia ruumidesse. Igale rühmale tegin papist kaardi, kuhu leitud kuklid liimida. Andsin ka lastele orienteerumiskaardid, kuhu oli märgitud, kust otsida ja kui palju peaks leidma. Vastlapäeva hommikul said lapsed orienteerumiskaardi ja aluskaardi. Kokkulepitud kellaajal alustati vastlakuklite otsimist. Noorematel väiksem otsimisala ja kukleid vähem, vanematel lastel vastavalt rohkem. Kui kuklid olid leitud, viisid lapsed need koos kasvatajatega rühma, liimisid oma kaardile, värvisid. Kui olid sellega valmis saanud, siis kogunesime spordisaali, kus tegime vastlapäevale sobivaid mänge ja tantsisime ning lustisime. Lõpuks vaatlesime vastlakukleid: kel oli rohkem, kes hoolikamalt värvis, kes kõik üles leidis jne. Lapsed olid mängust vaimustatud. Autor Urve Vares, vastlapäev 2002   Orienteerumismäng &bdquo;Kevadet otsimas“ Mängu eesmärgiks on arendada kiirust, loogilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi. Mängul on keskmine koormus. Osalejateks 3–7 aastased lasteaialapsed.. Mängisime lasteaia õuealal ja ümberkaudses metsas. Vahendiks oli suur kevadpildi näidis lastele. Igale rühmale oli joonistatud pilt ja lõigatud pärast pusleks. Pusletükid pandud kileümbristesse. Rühmadele olid antud alused, kuhu kevadpilt kokku panna, orienteerumiskaardid otsimisabiks ja pusletükkide arv. Noorematele lastele panin terve pusle ühte kotti, vanematele eraldi kottidesse. Mängu käik oli siis järgmine. Orienteerumispäeva hommikul peitsin pildid õue. Noorematele lasteaiaterritooriumile, vanematele lastele metsa. Kogunesime õue, kus tegime alustuseks soojendusvõimlemist. Siis selgitasin lastele mängu. Alused puslede kokkupanekuks asetasime stardikohta. Lapsed koos juhendajatega läksid pusletükke otsima ja kui olid leidnud, siis tulid tagasi ja asusid kevadpilti koostama. Auhindadeks olid meil kommikotid. Pärast tantsisime õues muusika saatel ja mängisime laste lemmikmänge. Nii võtsime kevadet vastu aastal 2003. Autor Urve Vares, kevad 2003 Sügismäng Lõbusa muusika saatel liigume paarides hüpaksammuga lasteaia õues. Muusikalistepauside ajal kuulevad lapsed kolme sõna: sügis, seeneke, kitseke. Kui mängujuht hüüab: “Sügis!“, siis mängivad lapsed tuult ja puud, üks paarilistest on tuul, kes puhub, ja teine on puu, kes tuule käes liigub ja õõtsub. Kui hüütakse: “Seeneke!“, siis üks paarilistest kükitab ja teeb kätega seenekübara, teine korjab seeni, korv käes, kummardub ja paneb korvi ning otsib seeni. Sõna &bdquo;kitseke“ ajal annavad lapsed paarilisele käed ja tantsivad ringselt kohapeal hüpaksammuga. Autor Urve Vares, september 2013. Lõpetuseks See on väike ülevaade minu lapsepõlvemängudest, tegevustest, minu sõpradest ja miljööst, kus olen üles kasvanud.             Hiljem hakkasin lasteaiaõpetajaks ja töö käigus on väga palju mänge mängitud. Kirja panin omaenda väljamõeldud mängudest need, mis lastele on väga meeldinud ja end õigustanud. Mängude raamatuid on väga palju, kirjeldusi tuhandeid, valik on meie eneste teha. Alati tahaks midagi erilist ja teistmoodi, mida veel pole mängitud. Sõelale jäävad pigem enda ja laste lemmikud, mida küsitakse ja soovitakse jälle mängida. Väikeste laste mängud peaksid olema lihtsad, vahvad, piisava koormusega ja arendama mõtlemist. Mäng peaks innustama last tegutsema ja laps peaks mängu ootama. Toredad mängud on eesti rahvamängud, mis ongi ju põlvest põlve edasi pärandatud, kellegi väljamõeldud ja mängitud. Loodan väga, et meie kõigi abiga valmib kunagi uus kogumik eesti lastemängudest, kus on sees uue ajaetapi mänge meie endi hulgast, samas pole unustatud ka vanu häid mänge. Mängud peavad elama ajas edasi meie kõigi hulgas ja anname nad edasi järgmistele põlvedele. Samuti oleks väga huvitav tulevastel põlvedel lugeda oma esivanemate lapsepõlvemeenutusi ja eredamaid juhtumeid. Me kõik oleme ju pärit oma lapsepõlvemaalt.     <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[i]</a> Mõeldud on populaarset Eesti Televisiooni telesaadet “Horoskoop” (1968-73), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed sealkõlanud laulud said väga tuntuks. </div> <div> <a title="" href="#_ednref2">[ii]</a> Nikolai Nossovi lasteraamat &bdquo;Totu kuul“. </div> <div> <a title="" href="#_ednref3">[iii]</a> Kalju Kanguri lasteraamat &bdquo;Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“, esmatrükk ilmus 1969. aastal. </div> <div> <a title="" href="#_ednref4">[iv]</a> &bdquo;Eesti rahvamänge“, koostaja Aleksander Kalamees (ilmunud mitmes kordustrükis) </div> </div> Täisviide ERA, DK 120 < Põlva khk., Põlva l. < Võnnu khk., Kiidjärve k., Haavassaare t. – Urve Vares, s. 1960. a. (2013) Maakond Tartumaa Kihelkond Võnnu khk Koguja Urve Vares Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960. aastad Koguja sünniaeg 1960 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Urve, snd. 1960. a. Tartumaal talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Mina võin öelda, et kogu mu elu on möödunud mängides. Ja mulle meeldib tänaseni mängida. Lapsena mängisin palju naabri- ja külalastega, hiljem koolikaaslastega, ja edasi juba lasteaias kasvatajana töötades ja seltskonnas võtan alati rõõmuga mängudest osa, sageli neid ise eest vedades. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ainult istuvad laua taga ja vaatavad tegevust pealt. Sündisin ja kasvasin Lääne-Virumaal KILTSIS. Koolis käisin kaheksa klassi Kiltsi mõisakoolis. Elasime raudteejaama lähedal. Sel ajal oli Kiltsis elav elu. Rongid tõid kaupa, Kiltsis laaditi maha. Olid suured kaubalaod ja edasi veeti kaup laiali rajooni poodidesse. Kiltsis töötas lauatehas, leivatehas, olid oma poed (nii toidu- kui tööstuskaup), raudteejaamas söökla-puhvet, oli ka apteek ja arstipunkt, raamatukogu ja rahvamaja, kus näidati ka kino. Koolis oli sel ajal üle 200 lapse ja nii jätkus ka lapsi-mängukaaslasi. Elasin Vahtra tänavas, mis lõppes Turu tänavale ja põhiliselt nende lastega ka suhtlesime, aga kokku saime ka Pika ja Jaama tänava lastega. Siis peeti veel paljudes peredes LEHMI ja ka minul ja vennal tuli oma MAASIKUGA karjas käia. Aga see oli vahva, kui välja arvata varane tõusmine, sest ka teised lapsed tulid oma lehmadega ja siis me seal ka mängisime; vastavalt sellele, palju lapsi kohal oli. Üks suurem poiss ERNST õpetas meile pulkade löömise mängu („12 pulka“). See oli vahva jooksu- ja peitusemäng. Karjas mängisime veel peitust, pimesikku, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Matsu“ (kulli) erivariante (puu-, kivi-, kükikulli). Tegime ka mustlasmaadlust, „Leiva ahju viskamist“, vägikaikavedu ja sõrmekoogu vedu; veel kivikeste viskamist peopesast käeseljale. Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad. Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva! Karjas meeldis meile veel ka puulatvadega alla laskmine ja kiikumine. Eks vahel sai kukutud ka, kui mõni puu murdus. Mängisime ka plaksumängu (kahekesi vastakuti käte plaksutamine) ja sõnade mängu "Too vett", "Millega?", … jne. ja "Kell üks – muna küps". KODUS ÜKSI OLLES meeldis mulle joonistada ja oma nukkudega mängida. Nukke oli mul palju (umbes 10 ringis), põhiliselt väiksed, osad olid kõvad, ühes tükis, osadel käed-jalad-pea liikusid, olid kummiga ühendatud. Kui sain 5-aastaseks, kingiti mulle üks suur NUKK LEENA (naabrite sugulane Leningradist tõi). Leena oli siis üle küla nukk, oskas öelda "mamma" ja silmad käisid kinni-lahti. Õmblesin ise oma nukkudele riideid, tekke ja patju ema antud riidetükkidest. Mängisin veel ka paberinukkudega, riietasin neid ja joonistasin ise ka riideid juurde. Üks naabritädi, kes mind nukkudega tihti mängimas nägi, arvas, et mul saab küll kunagi palju lapsi olema. Noh, ja saigi. Olin kogu elu lasteaias kasvataja. Omal on siiski vaid üks tütar. Mängukohad: naabermajade õuedes, tänaval, sõprade juures kodus, vahel vihmaga mängisime meie heinalakas ka kaarte ("Musta Notsut", "Eeslit"…) TÄNAVAL mängisime rahvastepalli, „Mädamuna“, „Pallisõda“, „Matsu“ (kulli), „Kekskasti“. TURUPLATSIL oli üleval võrk ja seal mängisid suuremad võrkpalli, väiksemad said palli järele joosta ja tagasi tuua. ÕUEDES mängisime peitust, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Keerukuju“, „Tagumist paari“, pimesikku. VÄRVIMÄNGUS panime mängijatele huvitavaid nimesid: sirelililla, taeva- või potisinine, kanapasakollane, titeroosa, karukakamust, lumivalge… PIMESIKUMÄNGUS tuli leitud kaaslane ära arvata kompimise teel või hääle järgi (tuli teha mingi looma või linnu häält). TOAS, sünnipäevadel, kui rohkem lapsi koos oli, mängisime "TELEFONI", mängu "Vanaisa vanad püksid" (eksijatelt võeti panti ja pärast oli vahva pantide lunastamine). ASJA PEITUS: peitsime kokkulepitud asja (nt. võti, tikutops, väike mänguasi). Peita võis ka kuskile alla (nt. padi) või kuskile sisse (vaas, saabas…) või panna kellegi taskusse, põue, soki sisse… Märku andsime otsijale sõnadega: "Külm, jääkülm, soe, soojem, kuum, kõrvetab…" KES ON KADUNUD? – üks lastest peitis end ära, teised vahetasid omavahel kohad. KÄÄRIMÄNG: kõik istuvad ringis toolidel ja käest kätte antakse edasi käärid, öeldes samal ajal: "Annan otse, võtan risti." Tähtis polnud kääride asend, vaid see, kuidas olid jalad sel ajal, otse või risti. Mõnel mängijal läks taipamisega väga kaua aega, teistel nalja kui palju, kui nägid, kui püüdlikult teine kääre setib<a title="" href="#_edn1">[1]</a>. JOONISTAN KUU: ringi keskele joonistati kuu, ise öeldes: "Joonistan kuu, silm-silm, nina, suu," ja siis anti pulk edasi järgmisele kõrvalistuvale naabrile. Nipp oli selles, et joonistamise ajal tuli pepu toolilt üles kergitada, joonistamine polnud üldse tähtis. Aga kui mängija seda polnud ära tabanud, püüdis ta väga hoolikalt kuud joonistada. Neid kaht viimast tähelepanumängu õpetas mulle ema. MÄNGUD TOAS LAUA TAGA I. LAUAMÄNGUD: „TSIRKUS“, KABE (isa õpetas), „REIS ÜMBER MAAILMA“. II. KAARDIMÄNGUD: „MUST NOTSU“, „EESEL“. III. MÄNGUD PLIIATSI JA PABERIGA: „TRIPS-TRAPS-TRULL“, „LAEVADE POMMITAMINE“. KIRJUTA paberile (igal mängijal paber ja pliiats): <table> <tbody> <tr> <td> 1. Tüdruku nimi </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 2. Poisi nimi </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 3. Kus kohtusid? </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 4. Mida tegid? </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 5. Mida teised neist arvavad? </td> <td> </td> </tr> </tbody> </table> Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju! LIND, LOOM, LILL… Mäng, kus tuli öelda sõnu kokkulepitud tähega – võivad olla erinevad küsimused, nt. maiustus, veekogu, linn, auto, koeratõug jm. Igal mängijal on paber ja joonistab sellele (grafaa) tabeli, 6 veergu + 1 punktide jaoks Järjekorras ütlevad mängijad ühe tähe („K“, „L“, „M“ jne). Iga õige vastus annab 10 punkti. Kui ka teisel mängijal on sama vastus, saab 5 punkti. Lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kel kõige rohkem punkte. MÄNGISIME ka KODU, POODI, ARSTI, KOOLI Meelde on jäänud, kuidas kord mängisime HOBUSE TAPMIST. „Hobune“ seoti nööriga kummulikeeratud metallkäru peale ja siis keerati käru ratast raginal ringi ja puust noaga lõigati. Just sel ajal, kui mina olin hobune ja tapalaval, lendas üks lennuk hirmus madalalt koleda mürinaga üle meie kuuri, kus taga me mängisime. See kohutas küll nii ära, et mäletan seda tänaseni. Siis, kui hobune oli tapetud, keerati käru külili ja seoti hobune lahti. Miks me seda mängu mängisime, ei teagi, aga eks ikka tapeti peredes ka loomi. Tegime ka näppude peal KASSIKANGA KUDUMIST ja vahel jala kaela taha panekut. Kätega sai mängitud veel mängu „KITS KAEVULE JOOMA“. Käed laialiaetud näppudega asetati teineteise peale, keskmiste sõrmede vahele jäi kaev. Siis tuli „kits“, pistis oma keskmise sõrme kiiresti kaevu. Kaev aga surus sõrmed kokku ja püüdis kitse kinni saada. KOOLIS. Väga palju mängisime vahetundidel saalis laulu- ja ringmänge. Mäletan neid tänaseni. "Maja teen ma metsa tamme alla…" "Üks ühte ja kaks ühte…" "Me lähme rukist lõikama…" "Need tondid tulivad kaugelt maalt…" "Peeglike" ("Sõpradena ringis käime, rõõmsad lapsed oleme, ringi sees, mis teed seal sina, võime meie korrata" "Kaks sammu sissepoole…" "Bingo" "Üksinda kõnnin ma..." "Need kosjad tulid Saarest…" "Rits-rats-rundibumm…" "Tehke järel…" Veel mängisime koolis "Kassi-hiirt", "Haned-luiged", "Hunt kraavis", "Tuli, õhk, vesi, maa". Peale tunde jäid kooli internaadi-lapsed, nemad mängisid ping-pongi. Veel liikumismänge koolis: rahvastepall, pallikull, mats (kull), tagumine paar, pallisõda, köievedu. Koolis klassiõhtutel: „Silmapilgutamine“ „Marss toolidega“ „Pikk nina“ „Kes on kadunud?“ „Seale saba taha panek“ Pimesikk „Täidan-täidan laeva…“ Kapten käsib (Täidad ülesannet vaid siis, kui öeldakse: "Kapten käsib – joosta, pikali ...“ jne.) Lind lendab (Siga lendab!) kui "LIND", siis lehvitad tiibu. Eksijatelt võeti panti. Mängud ÕUES TALVEL: sula ilmaga LUMESÕDA, LUMEMEMME tegemine, KINDLUSE ja KOOBASTE ehitamine, KELGUTAMINE (ka koer kelgu ees), SUUSATAMINE, võimalusel ka UISUTAMINE (tee peal). KEVADEL olid tüdrukute lemmikud VÕILILLED. Punusime pärgi, vartest tegime ehteid – kette, sõrmuseid ja kastes pooleks aetud varred vette, saime ilusad krussis lokid, mida kinnitasime juustesse. Siis olime nii ilusad "preilid". Taat tegi meile kevadel PAJUVILED. Sõbrannaga mängisime vahel suures toomingapõõsas linde, munadeks otsisime ilusad ümarad kivid ja pesad tegime rohust ja samblast. Siis haudusime oma mune ja pärast lendasime lindudena ringi, tehes vastava linnu häält. SUVEL, kui tulid linnatüdrukud maale, siis nad õpetasid meile PALLIKOOLI, KEKSKASTI ja HÜPPENÖÖRIGA hüppamise keerulisemaid harjutusi ja ka KOOLIMÄNGU (ER 93<a title="" href="#_edn2">[2]</a>). Meil olid ka oma kambad, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks. Mänge alustasime ikka LIISUSALMIDEGA. Kõige kiirem ja lühem: "Trips-traps-trull, sina oled kull." Salmi lugemise ajal olid kõik kas reas või ringis ja mängujuht kas tonksas igat mängijat käega või olid kõigil mängijatel käed ette rusikasse sirutatud ja siis loeti käte pealt. Kelle peal salm lõppes, sai ühe käe selja taha ära panna, mängu alustajaks sai see, kellel esimesena mõlemad käed selja taha said. Liisusalmid on vist üldiselt tuntud ja sellepärast ei hakka ma neid välja kirjutama. Nad on olemas kenasti raamatutes: Aleksander Kalamees "Eesti rahvamänge" (Tallinn 1973) ja Mall Hiiemäe "Virumaa vanad lastemängud". Meie lugesime selliseid: 1. "Punaste pükstega politsei…" 2. "Auto TAKS, number kaks…" 3. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…" 4. "Rätsep-meister Kakaduu õmbles mulle palitu…" 5. "Peeter pervõi peeretas…" 6. „Impel-pimpel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua… Kokk oli keskel, maitses praadi, mampsel valas šokolaadi. Mina praadi maitsema, mampsel mulle kulbiga, mina ahjuroobiga. Mampsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, matsin mampsli maha." Nüüd seltskonnas mängin heameelega seltskonnamänge ja organiseerin neid ka ise. Kui on ruumi vähe, siis mängime lauas istudes: I. KINGI MÄNG Sosista paremale naabrile kõrva üks kink (nt. TORT) ja vasakule naabrile, mida sellega teha (nt. ära süüa), ja lõpuks ütlevad kõik mängijad siis järjekorras, mida nad kingituseks said ja mida peavad sellega tegema (nt. said lillekimbu ja pead selle ära sööma…). II. HAIGUS Ütle paremale naabrile mingi haigus (nt. kõhulahtisus) ja vasakule naabrile, kuidas seda ravida (söö kõva muna). Kokku saab jälle naljakas lugu (nt. kõhulahtisust – ravida silmatilkadega…) jne. III. VANASÕNADE MÄNG Sosistad paremale naabrile ühe vanasõna (nt. "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub."). Kui kõigil on vanasõnad, siis mängujuht hakkab küsimusi esitama ja vastama peab antud vanasõnaga, nt.: "Mida sa mõtlesid, kui pruudi kätt palusid?“ – "Kes teisele auku kaevab, see…" Viimati, minu juubelil, kui seda mängu mängisime, lasin igal mängijal võtta karbist valmis kirjutatud vanasõna, millega tuli vastata. Nt. küsimus minu elukaaslase tütrele oli: "Mida siis mõtlesid, kui su isa minu siia majja tõi?" ja vastus oli: "KOERALE KOERA PALK." Nalja kui palju! LIIKUMISMÄNGUD SELTSKONNAS: "LAPADUU", "MUL ON ÜKS TORE TÄDI", "TINNA", "KAKS SAMMU SISSEPOOLE", "KALLE-KUSTA", "ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA", ringis SEISTES asja edasi andmine (lillekimp või puukulp…), kui muusika katkeb, lahkub mängust see, kelle käes asi parasjagu oli. Viimane võidab! Lauas, kelle kätte asi jäi, saab mingi ülesande: nt. laula üks laul või räägi üks anekdoot või tee naabrile pai või süga sünnipäevalapse selga jne… KÜSIMUSTE-VASTUSTE MÄNG Iga mängija tõmbab mängujuhi käest lipiku ühe küsimusega ja esitab selle ühele seltskonnas olijale. Nt. küsimus: "Kas sulle meeldib katsuda meesterahva karvast rinda?" Vastaja tõmbab mängujuhi käest lipiku ja saab vastuse, nt.: "Ei, ma kardan oma elu pärast…" MÄNGUD TOOLIDEGA (vajalik pillimees!) 1. MARSS ÜMBER TOOLIDE Toolid paigutatakse seljatugedega vastakuti ja üks mängija on ilma toolita. Liigutakse vastavalt muusikale valsitaktis, polkarütmis, joostes, marssides. Kui muusika katkeb, kõik istuvad. Kes jääb ilma toolita, lahkub mängust ja võtab kaasa (laua taha) ühe tooli. Mäng lõpeb, kui on järel üks tool ja kaks mängijat. Võidab see, kes jõuab esimesena toolile istuda. 2. SILMAPILGUTAMINE Mängijad on paaris. Üks istub, teine seisab. Toolid on ringis, üks mängija, kes seisab, on ilma toolita. Teeb kellelegi silma ja meelitab ära toolil istuja. Tema taga seisja püüab teda takistada, haarates kätega. Käed peavad enne olema selja taga. 3. KOMPOTT (toolid ringis, kõik istuvad, mängujuht seisab) Mängujuht paneb igale toolil istujale ühe puuvilja nime (nt. ÕUN, PIRN, PLOOM, KIRSS). Kelle nime mängujuht hüüab, need peavad kohad vahetama (nt. ÕUNAD). Samal ajal püüab mängujuht omale koha leida ja istuda kellegi kohale. Toolita jäänu hakkab edasi hüüdma. Kui hõigatakse "KOMPOTT!", peavad kõik kohad vahetama. Tore on mängida KIRJANDUSLIKKU VALSSI. Iga mängija saab lipiku ühe tuntud tegelase nimega ja siis peojuht hõikab paarid põrandale tantsuks kokku. Nt. Kunksmoor ja Kapten Trumm, Lumivalguke ja Prints, Must ja Valge koer, Kaštšei surematu ja Imeilus Vassilissa, Pr. Ilves ja härra Ilves, Okasroosike ja Kuningapoeg, Toots ja Teele, Krokodill Gena ja Potsataja. (Seda mängisime ka koolipidudel.) TANTS HARJAGA (või LUUAGA) Kõik tantsivad, üks on ilma partnerita ja tantsib harjaga. Muusika katkemisel viskab harja maha ja püüab kellegi endale partneriks rabada, sest teised kõik samal ajal vahetavad paarid. Kes jääb üksi, jääb jälle harjaga tantsima. KAPTEN KÄSIB v. PEETER KÄSIB (sünnipäevalaps). Peeter käsib: "Sammu marss." "Parem käsi pea peale." Peeter käsib: "Käed puusa!" jne. Kui ette ei öelda "Peeter" ja keegi täidab käsku, läheb mängust välja või annab panti. PUDELIMÄNG: mängijad istuvad ringis ja kelle peale jääb pudelisuu, kui pudelit keerutatakse, peab vastama küsimusele, mida temalt küsitakse. Siis on vastaja kord pudelit keerutada. ELEKTROONILISED MÄNGUD minu ellu ei kuulu. Kodus internetti ei ole, on vaid läpakas piltide salvestamiseks. Minu esimese mobiiltelefoni kinkis mulle tütar 55.-ks sünnipäevaks. Nüüd on teine mobiiltelefon, mida kasutan vaid helistamiseks ja SMS-ide saatmiseks. Vastan nt. "Ristiku" ristsõnamängus (raadio Elmaris) ja igasugustes küsitlustes, nt.: "Kes on sinu lemmiklaulja, -pillimees, -ansambel, -raamat?“ ja hääletan meeldivama artisti poolt, nt. saadetes "Tantsud tähtedega", "Su nägu kõlab tuttavalt" jms. HASARTMÄNGE ei mängi. Loteriipileteidki ostan haruharva. Veel meenub, et kui olin laps ja vanaisa juures olid sünnipäevad, mängiti seal lauas laulumängu "Mu mütsil on kolm nurka…" ja eksijatelt võeti panti, pärast lunastati. ÕUES mängiti kaikaga vana pange pihta löömist. Mängijal seoti silmad rätiga ja ta pidi astuma pangest 10 sammu eemale. Siis keerati teda 3 korda ringi ja nüüd pidi ta minema tagasi 10 sammu pange suunas ja võis 3 korda proovida kaikaga pange tabada. Oli nii naljakas, kui mängija läks ikka lausa võssa ja vehkis seal oma kaikaga tühja õhku. Tehti ka SAAPA või KUMMIKU viskamise võistlust. Nüüd vist on küll kõik. Ah jaa, veel laulame sünnipäevadel ikka ka "ÕLLEPRUULIJAT" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas – varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.) Veel meeldib mulle SÜNNIPÄEVADE aastaring. LAULDAKSE: „Kes JAANUARI (VEEBRUARI, MÄRTSIKUUS…jne) on sündinud, see tõusku üles nüüd ja täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani. :,:Joo, joo:,: oma õnne terviseks!" Vastaval kuul sündinud tõusevad siis püsti. Toredalt on ka välja kukkunud KIRJAD SÜNNIPÄEVALASTELE. Mängujuht on eelnevalt koostanud kirja, mõeldes sellele sünnipäevalapsele ja kokkutulnud seltskonnale, ning jättes teksti tühikud, kuhu lisab siis sünnipäevalistelt saadud omadussõnad saamise järjekorras. Näiteks KIRI AARELE (I) KAPRIISNE sünnipäevalaps AARE! Oleme nii ILUSAD, et kutsusid meid oma KALLILE sünnipäevale. 66 on ÜKS ütlemata KÕRGE arv. Oled mees, kes on parajalt JONNAKAS, SOE ja LÕBUS. Sinu jaoks ei jätkugi KARVASEID kiidusõnu, ka VÄGEVATELE lastele oled sa MUST ja KARVANE vanaisa. Ja oma RASKELE naisele, Vaikele, oled ikka olnud JULGE mees. Vahel viskad ka AGRESSIIVSET viina ja see ei tee sulle VÜRTSIKAT hingepiina. Vahel kääksutad oma EPUTAVAT akordioni ja tõstad SEXIKAT lauluhäältki. Nüüd oleme kõik LUSTILISELT laua taga ja naudime IMELIKKE sööke ja MEELDIVAID jooke. Kõht on juba MÕISTATUSLIK ja pea LUSTILIK. Homme meenutame LOBISEVAT pidu ja Sind, VALELIK, HAISEV AARE. Nii tore, et said 66! Proosit!!! (Mängitud Põlvas, aprillis 2012. a.) KIRI MALLELE (II) LAHKE sünnipäevalaps MALLE! Täna on jälle kokku tulnud Sinu SIIRAD sugulased ja KARVASED tuttavad, et soovida Sulle KIBEDAT õnne ja MAGUSAT pikka iga. Kohal nagu ikka on KONDINE onu ARVI ja ISANE tädi ELLEN. Lauas on koha sisse võtnud ka HAPU KÜLLI. Ei puudu ka LUKSUSLIK ÜLLE, ja HEA naabritüdruk MALLE. Kaugelt sõitsid kohale oma PIKSELISE autoga VÄRVILINE EHA ja MUST Jaak. UHKE sünnipäevalaps MALLE nägi kindlasti JOBU tordiga palju vaeva ja ta NIPSAKAS ema tegi KURJE salateid, mis viivad keele alla. Aga mida tegid Sina, EMANE VEIKO?! Lõid PONTSAKAT lulli?! Ees on jälle terve KISKJALINE aasta, et siis jälle su HAMBUTULE juubelile tagasi naasta. Põlvas, aug. 2011. a. Meenuvad veel mängud, mida olen palju mänginud lapsena, noorena ja vahel veel nüüdki sobivas seltskonnas. MIS LAULU ME LAULAME? Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras. Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?" 1. vastus: "MEIE vanaisa juures.“ 2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?" 2. vastus: "KIISUL jäi piima järele, seda sõingi." jne. Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid. MUUDA KUJU! Tuppa jäävad 2 mängijat, teised lähevad ukse taha (teise tuppa). Üks on KUJUR ja teine SAVI. Kujur teeb savist mingi kuju, setib käsi, jalgu, pead mingisse asendisse. Nüüd tuleb esimene mängija ukse tagant ja talle öeldakse: „Sina oled nüüd kujur ja muuda seda KUJU, nii nagu sa soovid,“ – mida keerulisem, seda parem. Kui kuju on valmis, siis tuleb tal endal seesama asend võtta. Plaksutamise peale tuleb järgmine mängija ja saab jälle oma kunstiteose teha ja nii jätkub mäng, kuni kõik on kuju teinud. NAERUMÄNG Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas. TÕTT VAATAMINE – tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas. VEEL MÄNGE, mida mängisime paberi ja pliiatsiga. I. JOONISTA INIMENE, mis koosneb 10-st geomeetrilisest elemendist ▲,●, ■ Võid kasutada vaid 1 elementi või kõiki. Vaid mängujuht (MJ) teadis kujundite tähendusi. Paberid joonistustega toodi MJ kätte ja siis selgus, kui palju oli kellelgi ARMASTUST ▲, SEXI ● ja MÕISTUST ■. kokku 100% Nt. [JOONIS] 40 % sexi 50 % armastust 10 % mõistust II. Mis laulu sa laulad? Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav. Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…" 2. "Meie kassil pojad…" 3. "Suur on mu armastus…" 4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…" 5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…" Laulud paberil said MJ kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis. 1. Esimesel kohtamisel laulis (Anne): "Aias vaikne kõik…" 2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…" 3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…" 4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…" 5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…" Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda. III. KIRJUTA paberile 5 looma-, linnu- või putuka nime. Nt. 1. ORAV → TÖÖL 2. OINAS KODUS 3. TUVI ARMASTUSES 4. VIHMAUSS ISE ARVAB 5. KALKUN TEGELIKULT ON. Paberid MJ kätte, nimi peale, ja siis MJ loeb ette. Nt.: (ENN) on 1. TÖÖL nagu ORAV, 2. KODUS nagu OINAS, 3. ARMASTUSES on nagu TUVI, 4. ISE ARVAB, et on VIHMAUSS, 5. TEGELIKULT on KALKUN. IV. JOONISTA oma paberile RIST ja selle peale 4 ringi: esimesse ringi paiguta numbrid 1–4, teise tähed K, A, S,T, kolmandasse omadussõnad ja neljandasse mingi linnu või looma või putuka nimi. [JOONIS] MJ loeb tulemused ette: 1. kohal on (EPUL) (K) – KODU. Seal on ta nagu LOKKIS LÕVI. 2. kohal on EPUL SEX (S). Seal on ta nagu SININE HOBUNE. 3. kohal on EPUL ARMASTUS (A). Siin on ta nagu KARVANE ROTT. 4. kohal on Epul töö (T). Siin on ta nagu HAISEV KASS. Mängisime ka TAALRIMÄNGU. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia: "Laske taaler lennata ja valeraha rännata. Taaler siin, taaler seal, taaler minu peo peal. Armas laps, kas oled pime või su ümber sünnib ime. Taaler siin, taaler seal, taaler minu peo peal…“ Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks. Vahel (nt. jõulude ajal) mängisime ka "PIMEDAT RÄTSEPAT" (ER 139). Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms.). <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> sätib </div> <div> <a title="" href="#_ednref2">[2]</a> ER = „Eesti rahvamänge“, koostaja Aleksander Kalamees (ilmunud mitmes kordustrükis) </div> </div> Täisviide EFA I 168, 109/28 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. – Eha Võso, s. 1948. a. (2013) Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Võnnu Esitaja Eha Võso Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja Eha Võso Koguja sünniaeg 1948 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Eha, snd. 1948. a. Lääne-Virumaal eramaja korter küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Viis valet ja viis tõtt tuuakse järgmiselt. Valet: „Lehm kaagutab. Kana ammub. Hobune laulab. Kukk hirnub. Siga möirgab.“ Tõtt: „Lehm ei kaaguta. Kana ei ammu. Hobune ei laula. Kukk ei hirnu. Siga ei möirga.“ Täisviide ERA II 91, 505/6 (21) < Kose khk., Tuhala v. – A. Penkson, Oru algkooli õpilane (1935) Maakond Harjumaa Kihelkond Kose Koguja A. Penkson Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Viis valet ja viis tõtt Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 Language A language of the resource eesti Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Type The nature or genre of the resource mng Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 91, 505/6 (21) Harjumaa pandimäng tõed ja valed Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijaid vähemalt 6. Kaks mängijat räägivad omavahel kokku, kumb on kurat, kumb jumal. Siis võtavad rätiku ja hoiavad seda kätega üleval, moodustades nii värava. Teised mängijad tulevad hanereas läbi värava, lugedes: &bdquo;Riia linna, Riia linna kantsel kukkus maha.“ Kui viimane mängija on jõudnud värava ette, suletakse selle tee rätikuga. Nüüd peab ta valima, kumma juurde ta läheb. Nii lastakse rätik iga viimase reasolija ees maha, ja see valib, kuhupoole ta läheb. Kui kõik on jaotunud, võtab jumal oma lastel käest kinni, hüüdes: &bdquo;Taeva tantsu, taeva tantsu.“ Kurat aga keerab rätikust nuudi ja kukub oma lapsi peksma, hüüdes: &bdquo;Põrgu peksa! Põrgu peksa!“ Täisviide ERA II 94, 119 (4) < Kuressaare l. < Püha khk., Pihtla v., Kõljala k. – Martin Truu, Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane < Priidu Truu, s. 1883 (1935) Maakond Saaremaa Kihelkond Kuressaare l. Koguja Martin Truu Esitaja Priidu Truu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Riia linna mäng Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 Language A language of the resource eesti Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Type The nature or genre of the resource mng Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 94, 119 (4) laulumäng Saaremaa taevas ja põrgu/ingel ja kurat väravamäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Keegi läheb laua alla. Kui ta sääl on, siis öeldakse: „Sa ei seisa ilma rääkimata nii kaua laua all, kui ma 3 korda vastu lauda löön!“ Kui ta ütleb: „Olen!“, siis küsitakse: „Kas oled nüüd paigal?“ Kui viimane ütleb: „Jah!“, siis hakatakse naerma ja öeldakse: „Juba rääkisid!“ Täisviide ERA II 92, 443/4 (12) < Hanila khk., Massu v., Mõisaküla – Voldemar Kurberg, s. 1922 (1935) Maakond Läänemaa Kihelkond Hanila Koguja Voldemar Kurberg Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Teeb häält Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 Language A language of the resource eesti Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Type The nature or genre of the resource mng Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 92, 443/4 (12) Läänemaa rääkimiskeeld sissevedamismäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Joosti võidu kolmel jalal, üks jalg püsti „hundi sabaks“. Oli selline arvamine, et hunt jooksvat kohmakalt, sellest ka vanasõna: „Jookseb ölkadi-ölkadi jusku hunt heinäs.“ Täisviide ERA II 108, 109/10 (7) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937) Maakond Harjumaa Kihelkond Kuusalu Koguja Adolf Kronström Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Hunti jooksmine Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Type The nature or genre of the resource mng Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 108, 109/10 (7) Harjumaa jooksumäng matkimine osavusmäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad valivad omale sobivad pesad. Üks mängijaist on pesata. Ta hüüab: „Linnud, linnud pesast välja, kes ei tule, ise mats!“ Siis peavad kõik pesad vahetama. Hüüdja katsub tühja pessa lipata. Kes pesata jääb, on uus hüüdja. Täisviide ERA II 87, 688 (16) < Haljala khk., Varangu v., Eisma k. – Erich Kranfeldt, s. 1923 (1935) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala Koguja Erich Kranfeldt Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Linnupesa-mäng Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 Language A language of the resource eesti Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Type The nature or genre of the resource mng Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 87, 688 (16) kohavahetus Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängitakse toas, nii poisid kui plikad. Enam ei esine. Mängijad asuvad sõõri. Üks istub keskele, enne aga paneb ta kõigile nimed. Koduloomadest näiteks „koer“, „kass“, „kana“ jne. Siis istub ta keskele ja hakkab kõnelema, tarvitades lauses neid nimesid, mis ta mängijatele pani. Seepeale, kui keegi kuuleb, et tema nimest jutt oli, peab tulema kohe kõneleja juure, jääb ta aga hiljaks, peab andma panti. Üks lause näiteks: „Teel külla tungis mulle suur koer kallale.“ Seepeale peab siis see mängija, kellele oli nimeks „koer“, kõneleja juurde jooksma. Kui aga ei jookse, annab panti ja siis kisendatakse: „Jeruusalemm põleb!“ Täisviide ERA II 87, 24/5 (11) < Narva l. – Elli Sula < Hilda Raspel, s. 1919 (1935) Maakond Virumaa Kihelkond Narva l Koguja Elli Sula Esitaja Hilda Raspel Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Jeruusalemm põleb Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 Language A language of the resource eesti Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Type The nature or genre of the resource mng Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 87, 24/5 (11) pandimäng sõit Jeruusalemma Virumaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/eb6d6c6128f4823acbd4455b06a04639.JPG 2aef1c6127843dee279e6553b4d4d5ed Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Siiä om vaja õnnõ kolmõ inemest. Kats omma püüdjä, kuna kolmas om rebäne. Püüdjä tegevä suurõ sõlmusõ, kost rebäne pidä läbi minemä. Püüdjä’ hoidva kummastki otsast nüürä, a rebäne käüse käpildõ ümbre ja küsüs: „Kas läbi lupat minnä?“ Püüdjä’ kas ütlese „õi lupa“, vai lupasõ. Nii käüse rebäne mito kõrda ümbre sõlmõ ja lipsas siss viil läbi. No piävä püüdjä hüä kipõh olõma, kui tahtva, õt rebäne kätte saas ja tõmbasõ nöörä kinni. Täisviide ERA II 151, 546/7 (17) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Mäe v Koguja Paul Evik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Rebäsepüüdmine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Type The nature or genre of the resource mng Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 546/7 (17) joonis osavusmäng pühademäng Setumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üts mängjest on nõid, tälle mähitas üts valge rõivas ümbre käe. Nõid nakas tõisi takah virotamma. Kellele ta saasõ lüvvä, tuu jääse saisma ja nõst käe’ üles. Tõõsõ mängjä jälke püüdvä tuu mano minnä, kel käe’ üleväh ja tahtva tälle lüvvä. Kui saava lüvvä, siss pääses tuu nõiaunõst ja või ar paeta. No kaes nõid jälke, kedä kätte saa-as. Mäng ei lõpõ inne, kui kõik omma nõiaunõh. Täisviide ERA II 151, 542/3 (14) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Mäe v Koguja Paul Evik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Nõid Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 542/3 (14) Type The nature or genre of the resource mng jooksumäng nõiamäng Setumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Latsõ säädva algosõh hinnäst rinda ja üts nakas lugõma: Augu traugu trilla tuu, tsäter vaabõr viibõr vuu, Am kam, hääle kam, eta preta loos. Kellele saasõ loos, tuu om pitsütäjä amõtest vaba. Nii loetas, kuni üts jääse pitsütäjäst. Pitsütäjä pitsütäs tiitäväh kotsõh, kas määntse kivi man vai nulga man. Pitsütämine om sääne, õt pitsütäjä, pitsütäs silmä’ kätega kinni ja lugõ ütskõik kas kümnen’ või katõkümnen’. A tuu ao siseh käkvä tõõsõ hinnast ar. No nakas pitsütäjä otsma, keda näge, tuud hõikas nimmepitti ja juusk rutto pitsütämise kotuse mano ja löüse sinnä käega ja kuts nätt mängjät vällä. Tuu muidoge tulõ vällä ja pääse tsüüri kotusõ mano. Kui kats või kolm, kuis inne oll kokku kõnõld, saava ar varastada (s.t. kes ilma otsija nägemata jõudvad puudutada „pitsütämise“ kohta), siss om ismene pitsütäjä edese umah amõteh. A kui ei saa nii pall´o varastada, siss om tuu pitsütäja, kedä kõkõ edimält kätte saade. Täisviide ERA II 151, 540/2 (12) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Mäe v Koguja Paul Evik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Käkelkäümine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 540/2 (12) Type The nature or genre of the resource mng jooksumäng liisusalm peitus Setumaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/9b5b617eb45a90b9d87c8bdd86e3446d.jpg 926f686252945ec5f043b9ecbd5276ce Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sedä mängo mängivä pois´kõsõ. Maa sisse lüvväs üts pulk, koh sais lüüja, ka külgeviskja sais kavõmbah ja püüd pulka, mida pulga man seisja lööse. Lüüja võtt kepi nii kätte, kuis joonisõl nätä. Lüüja kuktas väiko pulga üles ja lööse timmä suurõmbaga. Pulk lätt no hüä kavvõ. Tuu poiss, kes om pulka püüdmäh, võtt pulga ja taht pulgaga visada tuud pulka pitti, mis om lüüja man maa siseh. Kui ta jõud tuulõ külge lüvvä, siis saasõ ta lüüjäst ja innene lüüja pidä püüdjäst minemä. Kui õi saa, käüse mäng vanna muudo edese. Täisviide ERA II 151, 537/9 (10) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Mäe v Koguja Paul Evik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kommenitsa lüümine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 537/9 (10) Type The nature or genre of the resource mng osavusmäng Setumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Setä mängo mängitas päämiselt katõkeske. Üts mängijest võtt umma pejjo kas upõ vai hernet, pand käe sälätaadõ ja küsüs tõõsõlt, pekko kinni hoitõh, õt mis om, kas liig vai paar. Kui küsitav kost, õt paar ja kui paar om, siss saasõ ta peoh olõva kraami hindäle ja kui ei olõ, siss piä ta eis andma küsüjäle niipallo, kui ta võlsse ütel. Seda mängu mängitakse enamalt talveõhtuti, kui aega rohkem. Täisviide ERA II 151, 527/8 (2) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Mäe v Koguja Paul Evik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kas liig või paar Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 527/8 (2) Type The nature or genre of the resource mng paaris–paaritu Setumaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/6a8a139efb68dceb106300efdb59ec9f.JPG 10e4c775540ba2c6dcf60ca805cc877a http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/c01d62cb1db3784a2868a271880bdfd6.JPG ebc1a728e071064d86c2aa0aa078cf1c Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kui on palju kompvekipabereid, siis mängitakse „Kompvekimängu“, seda mängivad ainult 5–10-aastased lapsed, vanemad enam ei mängi. Kompvekipaberid volditakse kokku, see sünnib järgmiselt: võetakse paber kätte ja painutatakse ääred kokku ja nüüd pistetakse üks ots teise sisse. Mänguväljaks valitakse laud. Nüüd jagatakse kompvekipaberid ära, näiteks on 50 paberit ja mängivad 6 last, iga mängija saab 7 paberit, lauale jääb siis 8 paberit – vähe, igaüks kaks juurde, nüüd juba 20 paberit maas – küllalt, igale jäi veel 5 tükki. 1. mängija lööb käe vastu laua serva ja paber lendab. Langeb paber laual mõnele teisele pääle, võib see mängija, kes paberi lõi, võidetu endale saada. Läheb paber aga paljale kohale, siis mängija kaotas selle, see jäi lauale. Kui aga paber puudutab kahte lehte, võib mängija saada mõlemad. Kui mängijal pabereid enam käes ei ole, siis tuleb osta. Ostmine ei toimu mitte rahaga, vaid kahekordse tagasimaksmisega. Täisviide ERA II 151, 472/4 (8) < Setu, Meremäe v., Hilläkeste k., Vaariku t. – Voldemar Rannaste, s. 1925 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Meremäe v Koguja Voldemar Rannaste Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kompvekimäng Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 472/4 (8) Type The nature or genre of the resource mng joonis kommipaberimäng ost–müük Setumaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/464f704aded1b14cfc52b7cc4adf9a35.JPG 790286e1a5460133069b8360527d7b03 http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/c1e6f9d0d2c006a114156423e4d4e94c.JPG 3373a54ed72666a4f31e88e413f72203 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Moodustati üks kamp, kas 4- või 8-inimeseline. Iga kamba liige pani ühe või kaks muna veertämisõ tiilõ. Nüüd määratakse muna hind, seda on seepärast tarvis, et kui munad otsa lõpevad, vaja osta. Muna hind ei seisa mitte turuhinnaga kooskõlas, määratakse ise 1 sent kuni 5 senti. Nüüd määratakse järjekord kindlaks, nagu: 1. F. Kärner. 2) M. Kärner 3) V. Kärner ja 4) V. Rannaste. Nüüd hakatakse alles veeretama. F. veeretab ja jääb kinni (vaata j. 2). M veeretab ja ta muna kopsab vastu F. muna, ta võitis ühe muna jne. Kui mõnel mune enam ei ole, siis tuleb osta, paneb raha panka ja võtab ühe muna, üle ühe muna ei tohi võtta ühekorraga. Pank on koht kuskil kivil või laual, seina-augus jne. Kui nüüd mõni raha saab juba 20–40 senti, siis jagatakse see ära. Näiteks 40:3=10, iga mängija saab 10 senti, aga kui V.K. ostis mune 18 sendi eest, siis sai ta 8 senti kahju, M. aga ostis mune 2 sendi eest, siis sai 8 senti kasu jne. Mäng jätkub, kuni tahetakse lõpetada. Näiteks: V.R. veeretas viimasena ja sai muna, nüüd jäi väljale 8 muna, oli 4 mängijat. 8:4=2 muna, iga mängija sai 2 muna, ka pank lõpetatakse, 24 senti oli pangas, igaüks sai 2 muna, 6 senti raha. Mäng lõpetatud. Kui mängu lõpetades jäi väljale paaritu arv mune, näiteks 9, siis ostis üks, kes muna tahtis, selle ära. Ostmine toimus korra järele. Ostjaid oli 2: F.K. ja V.R., järjekorras oli nii, et V.R. oli viimane veeretaja ja F. Kärner teine. F.K. sai muna. Munaveeretus oli liivast ehitatud. Täisviide ERA II 151, 463/5 (1) < Setu, Meremäe v., Hilläkeste k., Vaariku t. – Voldemar Rannaste, s. 1925 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Meremäe v Koguja Voldemar Rannaste Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Muna veertäminõ Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 463/5 (1) Type The nature or genre of the resource mng joonis muna koksimine/veeretamine ost–müük pühademäng Setumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst See on laste salakeel. Selle keele kõnelemine on raskendatud. Reegel on: sõna lugeda tagurpidi, näiteks: kivi = ivik; hobune = enuboh. Seda salakeelt ei kõnelda palju. Täisviide ERA II 151, 447 (2) < Setu, Meremäe v., Hilläkeste k., Vaariku t. – Voldemar Rannaste, s. 1925 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Meremäe v Koguja Voldemar Rannaste Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Taga keel Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 447 (2) Type The nature or genre of the resource mng salakeel Setumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst „Bi“ keel, see on laste salakeel. Selle keele kõnelemine on eriti kerge. Õppimise reegel on: esimese silbi taha asetada „bi“, näiteks: ki-vi --- ki-bi-vi. = KIVI. See salakeel on laiematarvituslikum. Täisviide ERA II 151, 447 (1) < Setu, Meremäe v., Hilläkeste k., Vaariku t. – Voldemar Rannaste, s. 1925 (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Meremäe v Koguja Voldemar Rannaste Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Bi keel Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 151, 447 (1) Type The nature or genre of the resource mng salakeel Setumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Taril käävä’ tütärlatsõ keväjä, ku’ lämmä ilma’ tulõva. Sis vejetäs moro pääle, koh olõ-õi haina, joonõ. Joonõ omma nelänulgalitsõ kruudi, kõkõ edimäne om üts kruut, sis om kats kruuti kõrvusi, sõs om jal üts kruut, sis om jal’ kats kruuti. Koh om üts kruut, sinnä karatas üte jala pääl, koh om kats kruuti, sinnä katõ jalaga ja otsah käänatäs ümbre ja tagasi jal’, sis nakkas tõõnõ jal’. Ku kargas joonõ pääle jalaga, ni om hukah. Inne kõnõlasõ ar’, mitu vuuri kual kävvu, sõs tuu piät ni pall´o ar käüma, kia jovva-i, sis toolõ saa-i tarrõ, üldäs: sul olõ-õi tarrõ, koh olla. Täisviide ERA II 108, 561/2 (21) < Setu, Vilo v., Zaputje k. – A. O. Tammeorg < Anna Loomik (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Vilo v Koguja A. O. Tammeorg Esitaja Anna Loomik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Taril käuminõ Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 108, 561/2 (21) Type The nature or genre of the resource mng keksumäng Setumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Minti kohe järve mano vai jõgõ mano, ku’ oll lämmi päiv, sis naati tsuklõma ja ojoma. Meil käüti Uutsa järve tsuklõma, sinnä oll verst maad minnä. Kes mõistsõ häste oijo sis oidu är üle järve, kes mõista-as sis tuu poolõni ja veerekeseh. Minti ka võiki ojoma, kuas joud inne üle oijo. Mõni vässü ar’, sis tänt´ jo tõisi appi. Oll ka pall´o johtumisi, õt uppu ar’. Kes mõistsõ häste oijo, sis tuu tekk kõiki vigurit vii seeh. Oidu, oidu, sis mõsk pääd ja käänd sällüle, pand käe’ki rindu pääle, käve vii perä all ja istsõ vii pääl, käänd küllüle, lask ülepää vii seeh ja tekk kõiki timpa. Kua mõista-as häste oijo ja tõõnõ mõistsõ häste, sis pidi tuu tõist üte käega jalga piteh kinni, nigu lääsi-i perä ala. Ku’ vette minti, sis kõkõ inne panti kol’ vuuri vett suu pääle ja pää pääle ja hiideti rist ette, nigu tulõsi-i õnnõtuist. Tsukeldi vanast kõõ Suurõ riide, sis ülti läävä’ ar’ haigusõ külest, kel haigõ olli. Kiä oll terveh, sis toolõ jäl nakaha-i külge haigusi. Ku oll väiga külm, sis aeti ruttu rõiva säläst ja minti vette, panti vett peijoga pääle kõiki ja aeti ruttu rõiva sälgä. Vette õs tohi kusta, ülti, pattu saat, ku’ koolõt ar’, sis tuuh ilmah andas tuud vett juvva, kohe kussi’ esi’. Täisviide ERA II 108, 538/9 (6) < Setu, Vilo v., Zaputje k. – A. O. Tammeorg < Anna Loomik (1937) Maakond Setumaa Kihelkond Setu, Vilo v Koguja A. O. Tammeorg Esitaja Anna Loomik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ojomisõst vii seeh Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1937 Language A language of the resource eesti Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context ERA II 108, 538/9 (6) Type The nature or genre of the resource mng osavusmäng Setumaa