(Pulmanali). Üks osalistest on mesilane. See suriseb teise kallal: žžž! Sel ajal kui mesilane sopsab (=sõrmega puudutab) teist, peab teine ta mütsi peast maha lööma. Teine on aga kärme pead alla laskma.
Täisviide
ERA II 253, 548 (2) < Torma, Sadala v. ja k., Jaagupi t. - Priidu Tammepuu < Juulius Sildvee, 52 a. v. (1939)
Üks laps istub tooli, teine – seistes esimese selja taga – suleb oma kätega ta silmad. See, kes hoiab silmi, on ühtlasi mängu juhataja ja on pannud teistele mängu osavõtjatele nimed, mis kõik algavad tähega „kuld“: kuldnööp, kuldaken, kuldsibulas jne. Silmadehoidja kutsub kedagi, näiteks „Kuldnööp!“ See läheneb istujalt, kel on käed süles, ja lööb teda kätele või niisama torkab ja läheb tagasi endisele kohale. Nüüd avab mängujuhataja istuja silmad ja küsib: Kes see oli? Küsitav peab ütlema lapse õige nime. Kui ta ei ütle õieti, läheb mäng edasi ja lööjaks kutsutakse keegi teine. Kui küsitav arvab õieti, siis see väljaarvatav tuleb tema asemele.
Täisviide
ERA II 130, 201/3 (6) < Muhu, Muhu-Hellamaa v, Lalli k, Põllu t – Richard Viidalepp < Marta Kõvamees, 13 a.v, Senni Papist, 17 a. v (Uuetoa t) (1937).
Mängijad jooksevad kividele. Seda mängu kutsutakse kivitäpsuks. Üks jääbki kividest maha ja see on täps. Kui ta plaksutab, peavad vahetama kohti kividelolijad. Nüüd (kividelt maasoleku ajal) jookseb täps ja puutub ühte ning ütleb: "Täps!" Nüüd jääb see täpsuks.
Täisviide
ERA II 95, 490 (21) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. , Suuretee t. – Liidia Kohv, Kabli algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängu osavõtjate arv 10-20 last. Lapsed asuvad ringis. Üks on keskel. Ringisolijad sirutavad käed ette ja hüüavad: "Igavene ohakas!" Seesolija tahab kätele pihta lüüa, kuid need tõmmatakse ära. Niikaua kestab mäng, kui seesolija saab mõnele käe pihta lüüa. Siis jääb see ringi sisse ja nii kestab mäng edasi.
Täisviide
ERA II 95, 258 (4) < Tori khk., Taali v., Juhasselja k., Lauksaare t. – John Pärn, Sindi algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijate arv piiramatu. Loetakse jälle mõni salm. Ja kes jälle kõige viimaseks jääb, on "lets". Lets katsub teist letsuks lüüa. Kui ta saab mõnda letsuks lüüa, hüüdes näiteks: "Salme lets!" Ja mäng läheb edasi.
Täisviide
ERA II 95, 257/8 (3) < Tori khk., Taali v., Juhasselja k., Lauksaare t. – John Pärn, Sindi algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Üks mängija valitakse puuvahiks, kes ringi keskele asetab püsti kolm puuhalgu. Mängijad seisavad väljaspool ringi. Mängijad katsuvad püstiseisvaid nuie palliga ümber lüüa. Puuvaht aga kaitseb nuie, katsudes palli kinni püüda. Kui kõik nuiad on ümber visatud, valitakse uus puuvaht ja mäng käib edasi.
Täisviide
ERA II 95, 207(55) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. – Ernst Adamson, Pärnjõe algkooli õpilane < Salme Adamson, s. 1892 (1935)
Selleks olivad: üks oli hobune, teine oli mees. Hobusele pandi ohjad käevarre külge ja sõideti. Seal oli peremees, perenaine, poeg, tüdruk, sulane ja niisama palju inimesi kui harilikus talus.
Niisama mängiti, kui majapidamises juhtus keski haigeks jääma, siis oli selleks tohter, see sidus jala või käe kinni.
Oli kellegil poest miski tarvis, siis mindi poodi. Seal oli kõik riidekaup paberist tehtud. Pood oli ikka harilikult tehtud kusagil tühjas (koobas) keldris.
Väiksemad lapsed olivad loomad karjas ja üks oli karjane.
Täisviide
ERA II 87, 477 (45) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Pandilunastaja asub põlvele toetudes põrandale. Nüüd istub tema põlvele tüdruk ja kelle põlvele istub jälle poiss jne. Kõik asetavad oma käed eelmise õlgadele. Nüüd tõmbab pandilunastaja oma põlve ära.
Täisviide
ERA II 94, 501 (84) < Pöide, Uuemõisa v., Levala k., Roosa t. - Oskar Kampf, snd 1919 (1935)
Mängijad jagatakse paaridesse. Üks seisab teise taha, neist moodustub sedasi põõsas. Ühes paaris on aga üks jänes ja teine hunt. Hunt peab jänest taga ajama ja ära puudutama. Kui hunt jänese ära puudutab, vahetavad nad osad. Jänes võib joosta ka mingi põõsa ette, siis on järgmine jänes selle põõsa tagumine osa. Mängitakse nii kaua, kui jõutakse ja kuni kõik on joosta saanud. Põõsaid võib teha ka üksteise kõrval lamades või kätest kinni hoides.
Täisviide
EFA, KP 116, 220 (2) < Tartu linn - Marilyn Fridolin; Tartu Kivilinna Gümnaasium, 7. klass < Marilyn Fridolin, 1992 (2007)
Trifaa. Mängijate arv ei ole piiratud. Üks mängijatest on otsija. Jällegi lepitakse kokku, mitmeni loetakse. Sel ajal, kui otsija loeb, peidavad teised end ära, aga sellisesse kohta, kust oleks hea minema joosta. Kui otsija kedagi näeb, jookseb ta kokkulepitud koha juurde, paneb käe vastu seda kohta ja hüüab tema nime ning sinna juurde veel "Trifa kinni!" Ehk siis kui mängija nimi, keda otsija näeb, on Julia, peab otsija hüüdma "Julia trifa kinni!" Kui aga Julia jõuab kokkulepitud kohani varem ja saab varem öeldud 2Julia trifa lahti!" on ta lahti. Kes kõige varem kinni lüüakse, on järgmine otsija. Kui kedagi kinni ei lööda, on sama otsija edasi. Saab ka mängida"prii leivaga". Kui viimane mängija, kes veel peidus on, saab end lahti lüüa ja hüüab veel "Prii leib!" on kõik lahti ja eelmine otsija jääb edasi.
Täisviide
EFA, KP 116, 220 (4) < Tartu linn - Marilyn Fridolin, Tartu Kivilinna Gümnaasium, 7. klass (2007)
Tere tink-tank meister.
Mis sa meitel tulid?
Lindu saama.
Mis lindu sa tahad?
See mäng mängitakse nõnda: mängijad istuvad maas, kas ridamisi või segamini; eesotsas istub üks, keda linnuemaks nimetatakse, ja tõised on tema pojad. Üks aga, keda kulliks nimetatakse, on tükk maad eemal. Nüüd valivad mängijad igaüks omale ühe linnu nime, kuda ise soovivad, ja ütlevad seda sellele, kes ema, mis see meeles piab pidama. Kui see valmis, tuleb see, kes kulli mängib, väljalt ja tervitab linnuema, ja see jälle küsib temalt, mispärast ta tulnud ja mis ta tahab, nõnda kui mängu sõnad üleval on. Kull nimetab nüüd linnu nime, kui ta mitte ei trehva, siis ütleb linnuema: "seda lindu meil pole", ja kull nimetab jälle tõise, ja nii kaua edasi, kuni viimaks trehvab; nüüd käsib linnuema linnu lennata, ja see, kellel see nimi, pistab jooksma, kull temale järele. Lind jookseb hästi kõveriti et kull teda mitte kätte ei saaks. Saab aga kull teda enne kätte, kui ta ema juure ei ole jõudnud, siis on ta tema jägu, aga jõuab lind ilma kulli puutumata ema juure tagasi, on ta prii, ja kull tervitab jälle vana moodi edasi, mõistab nimesi ja püüab, kuni kõik linnupojad otsas on.
Täisviide
H II 18, 872/3 (2) < Kärla khk. - Tõnis Jank (1890)
Neid mängisime õhtuti isaga. Kui lamp põles, tegi isa kätega lammast. Kaks kätt pandi kokku, pöidlad olid kõrvadeks, lambapead (määgimise puhul) liigutati sõrmi nii, et 1. ja 2. sõrm olid koos ja 3., 4. sõrm koos, ise tehti "mää". Jänese puhul pandi käeseljad vastamisi, võeti väikesed sõrmed kokku ja samuti esimesed sõrmed. Vasaku käe 3. ja 4. sõrm jäid jalgadeks, pöial tagumisteks jalgadeks; parema käe keskmised sõrmed olid kõrvad. Põdrapea - parem käsi kujutas pead, vasakuga tehti sarvi. Koera tehti samuti erinevalt, parem käsi tegi pead, vasak kõrvu.
Täisviide
RKM II 415, 44 (11) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Seda sai ainult ükskord. Koolist tulid õpetajad (üks mees ja kaks naist) meile, arvatavasti midagi loendama. Koolis ma siis veel ei käinud. Naisõpetajatel olid kellad käe peal. Meil niisuguseid ei olnud. Oli suur seinakell, isal taskukell, emal kaelaskantav kell, nagu sajandi algul oli kombeks. Tahtsin ema kella seada ka endale käepeale nagu õpetajatel, aga kellarihma polnud. Proovisin siis siduda seda ketiga käele. Aga oh õnnetust, kell kukkus maha ja klaas tuli pealt ära ja kaas ei püsinud kinni. Proovisin hambad appi võtta ja vajutada kaas kinni, kaanele jäid hambajäljed. Sellest tuli küll pahandus, kui ema lõpuks oma räsitud kella avastas.
Täisviide
RKM II 415, 40/1 (9) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Minu lapsepõlves poest ei ostetud mänguasju. Oli kolm nukku ja väike pall ja oligi kõik. Loomad tehti puust ja ka ise tegin neid lepakeppidest. Kui oli kellelgi rohkem aega hobust voolida, puust ja jalad alla panna, siis oli see ilus mänguasi. Naabril oli suurem tüdruk karjas. Jooksin mõnikord tema juurde, koplisse, kus kari puhkas või sõi. Tal oli suur hulk lepalehmi. Mängisime perenaist, ajasime loomad koplisse sööma, siis jälle koju lauta, lüpsime, jootsime vasikad, kurnasime ja jahutasime piima. Tegime ka lepapulkadest aia, kus kari sees oli.
Täisviide
RKM II 415, 39 (7) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Olin juba koolilaps (10-a.), kui meile ehitati uut lauta. Laudalakka tegime naabritüdrukuga endale mängutoad. Tassisime palgijupid ja lauatükid mööbliks. Seal oli siis köök, söögituba, magamistuba ja külaliste ehk suurtuba. Pühapäeva õhtupoolikuti mängisime seal. Vahest tuli kaugemalt naabritüdruk ka meile - siis olime juba kolmekesi mängimas. See oli meie sõpruskond. (Poisse meie hulgas ei olnud. Naabril oli vanem poiss ning vanemad siis armastasid (naabri omad) ütelda, et pruut ja peigmees. Mina pelgasin väga peigmehejuttu ja lasksin alati hirmuga minema). Seal laudalae peal olid ka nukud kaasas, neid söötsime, panime magama ning laulsime hällilaulu.
Täisviide
RKM II 415, 36/8 (5) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Mul oli kolm nukku kogu lapseea peale. Kõige esimese kinkis ristiema. See oli savipeaga riidest tehtud nukk, ilusate tumedate lokkis juustega, pesu seljas ja ilus helekollane plisseeritud kleit, pits kaeluse ümber ning lühikeste varrukate otsas. Vanaisa meisterdas õhukestest lauatükkidest hälli või voodi. Ema andis voodipesu ja teki jaoks lapitükke, mida siis sai kasutada linadeks ja tekiks kokku palistatult. Nii sai õhtul nukk magama panna ja hommikul üles võtta. Vanad karbikaaned olid taldrikuteks, suuremad kaussideks või vaagnaks. Kui suvel vahest tuli naabritüdruk meile, siis mängisime õues. Panime nuku sööma ja magama. Ei mäleta, et ema mind väga oleks kamandanud õhtul nukk tuppa tuua, aga üks plisseerkleit käis nukul kogu lapsepõlve ja ega see hele värv mustaks küll ei olnud läinud. Teine nukk oli väiksem, see vist osteti, sellele õmblesin vahest riidetükkidest uue kleidi. Kolmanda nuku – suure – kinkis lellenaine, sellel oli ilus kleit ja tumeroheline mantel. Need olidki mu ostetud mänguasjad. Aga andis nendegagi mängida.
Täisviide
RKM II 415, 35/6 (4) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Pobi oli suur koer, see oli minu sõber ja hoidja. Ei lasknud mulle kellelgi liiga teha. Vahest sai ka temaga kelgusõitu teha. Vanaisa rakendas koera kelgu ette ja sõit läks mäest alla Aga kerge kelk kippus kangesti ümber minema ning sõitja lumme kukkuma. Ega see Pobilegi eriti ei meeldinud, vaatas, et pole koera töö. Kelgusõitu palju ei teinud. Kevadel olid Tipsil pojad. Kui nad suuremaks kasvasid, tahtsid nad väga mängida, nendega oli lõbus ja armas mängida. Kord juhtus, et kutsikatega mängides olin neile kuuti järele läinud ja kutsikatega koos uinunud. Vanemad aga nähes, et last pole silmapiiril, hakkasid hüüdma ja otsima. Vaadati juba kaevugi, kuigi kaevul olid kõrged rakkud. Lõpuks otsustas isa minna onu poole vaatama, et ehk olen sinna silganud (Kuigi ma loata külasse ei läinud). Lõpuks vaatas vanaisa kuuti ja leidiski otsitava. Rohkem ei lubatud mul enam kuuti pugeda.
Täisviide
RKM II 415, 33/4 (3) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Olin jälle onu pool. Onu küsis, mida ma kodus teen. Vastasin, et ega mul kodus palju tööd olegi, seal teevad isa-ema ja vanaisa-vanaema kõik ära. Jutt läks teenijatele. Onu küsis, kas ma ei tahaks neile teenijaks minna, andis mulle minu nõusoleku peale 25 senti käsiraha kätte, nagu päriselt. Tulin suure õhinaga, käsiraha taskus, koju teistele uudist kuulutama. Kodused hakkasid küsima, mis tööd siis teha tuleb. Lubasin lapsemeelselt teha kõik tööd, mis talus vaja: lehmi lüpsta, sööta, kanu munetada, perele süüa teha, tube koristada (olgugi et ma kodus polnud veel lehmi lüpsnud, olin umbes viie aastane.) Järgmisel hommikul pärast keskhommikut seadsin minekule. Ema pani mulle väikese riidekompsu kaasa. Sauna pidin koju tulema. Oli varakevad, puhus külm põhjatuul, sadas lörtsi, ilm oli külm. Panin talvepalitu selga, vanaema sidus mulle veel suurrätiku ümber, otsad selja taha sõlme. Asusin teele, mäest alla, vastu tuult. Tuul puhus nii kõvasti, vaat et ei tõsta õhku. Käed hakkasid külmetama. Jäin poolel teel seisma ja aru pidama. Aga et nii külm oli ja vali tuul, siis keerasin ringi ja tulin koju tagasi. Võtsin riidest lahti ja pugesin ahju peale sooja. Rohkem enam ei tahtnud kodust ära minna.
Täisviide
RKM II 415, 31/3 (2) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
5-aastasena käisin üksinda mõnikord onul külas (1/2 km). Onu oskas lapsega hästi mängida. Ta lõikas paberist loomi välja. Istusime köögis laua ääres ja lõikasime kordamööda, enne onu, siis mina. Loomad kleepisime aknaruudule. Vahest oli seal aknal suur laut ja tall kõik koos: lehmad, hobused, lambad. Mõnikord lõikasime ka metsloomi: karusid, jäneseid, rebaseid. Onu loomad olid ilusamad, aga ta ei ütelnud mulle, et minu omad halvemad on. Niisugune mäng kestis mitu aastat, peaaegu koolieani välja.
Täisviide
RKM II 415, 30/1 (1) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Kui oli juhtunud õnnetus linnupoja või kanapojaga, siis kutsusin naabri Helda matusele. Kaevasime sauna taha haua, panime linnupoja takjalehe sisse ja asetasime selle õrnalt auku, ajasime mulla peale, tegime haua ja risti, kaunistasime lilledega ja laulsime linnupojale nagu suuredki tegid.
Täisviide
RKM II 415, 40 (8) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Kui kusagil külas olid ristsed, siis meie tegime ka kolmekesi ristseid. Panime nukule uue nime. Ja üks oli siis köster, kes luges, teised vaderid. Külalisi ei olnudki. Seda tegime kordamööda, et kes enne oli köster, oli hiljem vader või ka ema-isa. Aga kui oli külas matus, siis tegime meie ka nukule kingakarbist sarga, matsime lillepeenra äärde, rist puuokstest, lilled ka ja laulsime. Pärast võtsime nuku jälle välja mulla seest ja läks teiseks mänguks.
Täisviide
RKM II 415, 38 (6) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Minu lapsepõlve üheks suursündmuseks oli, kui talus hakkas käima karjakontrollassistent. Olin siis 7-aastane. Küll olid tal uhked prooviklaasid, klaastorud, millega võttis laudas lüpstud piimast proove ning kaalus. Esiti igalt lehmalt eraldi, lõpuks kõik koos üldproov. Huvitavamaks läks, kui algas proovide tegemine. Missugune aparaat kastis, prooviklaasid, torud! Minu õnneks sain kõik katkised pudelid ja torud endale. Proovitegemise ajal lubati mul istuda kasti peal, et kast ei liiguks. Sellest päevast peale olid kõik kohad (aidatrepp, vundamendilauad) piimaproove täis. Käis üks proovivõtmine, -tegemine, klaaside ja torude puhtaks pesemine ja algas jälle uuesti otsast peale. Kui II klassis küsiti, kelleks saada tahan, oli mu otsus kindel - karjakontrollassistendiks. Aga läks teisiti, ei olnud vaja talusid ega karja.
Täiskasvanuna kohtasin varasemat assistenti. Too mainis, et ta polnud varem näinud niisugust last, kes oleks nii suurt huvi tundnud asja vastu.
Täisviide
RKM II 415, 45/6 (12) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Üks valge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, vorstid aidast ära viidud. Kes seda tegi, öelgu: jah. Üks, kaks, kolm, sina oled prii.
Täisviide
E 57001 (44) < Iisaku khk, Tudulinna v ja k – Marta Blum (1926).
Entel tentel trikatrei, vutsi-katsi kamarei, meil on kodus meierei. Sealt meil ema piima tei, ma siis hapu piima sei, piima ämbri ümber lei. Sina oled sellest süüst prii.
Tarvitatakse peitumängude juures.
Täisviide
E 84371 (1) < Viru-Nigula khk – Elmar Ruben, Rakvere ühisgümnaasium (1933).