Neid mängisime õhtuti isaga. Kui lamp põles, tegi isa kätega lammast. Kaks kätt pandi kokku, pöidlad olid kõrvadeks, lambapead (määgimise puhul) liigutati sõrmi nii, et 1. ja 2. sõrm olid koos ja 3., 4. sõrm koos, ise tehti "mää". Jänese puhul pandi käeseljad vastamisi, võeti väikesed sõrmed kokku ja samuti esimesed sõrmed. Vasaku käe 3. ja 4. sõrm jäid jalgadeks, pöial tagumisteks jalgadeks; parema käe keskmised sõrmed olid kõrvad. Põdrapea - parem käsi kujutas pead, vasakuga tehti sarvi. Koera tehti samuti erinevalt, parem käsi tegi pead, vasak kõrvu.
Täisviide
RKM II 415, 44 (11) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Seda sai ainult ükskord. Koolist tulid õpetajad (üks mees ja kaks naist) meile, arvatavasti midagi loendama. Koolis ma siis veel ei käinud. Naisõpetajatel olid kellad käe peal. Meil niisuguseid ei olnud. Oli suur seinakell, isal taskukell, emal kaelaskantav kell, nagu sajandi algul oli kombeks. Tahtsin ema kella seada ka endale käepeale nagu õpetajatel, aga kellarihma polnud. Proovisin siis siduda seda ketiga käele. Aga oh õnnetust, kell kukkus maha ja klaas tuli pealt ära ja kaas ei püsinud kinni. Proovisin hambad appi võtta ja vajutada kaas kinni, kaanele jäid hambajäljed. Sellest tuli küll pahandus, kui ema lõpuks oma räsitud kella avastas.
Täisviide
RKM II 415, 40/1 (9) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Minu lapsepõlves poest ei ostetud mänguasju. Oli kolm nukku ja väike pall ja oligi kõik. Loomad tehti puust ja ka ise tegin neid lepakeppidest. Kui oli kellelgi rohkem aega hobust voolida, puust ja jalad alla panna, siis oli see ilus mänguasi. Naabril oli suurem tüdruk karjas. Jooksin mõnikord tema juurde, koplisse, kus kari puhkas või sõi. Tal oli suur hulk lepalehmi. Mängisime perenaist, ajasime loomad koplisse sööma, siis jälle koju lauta, lüpsime, jootsime vasikad, kurnasime ja jahutasime piima. Tegime ka lepapulkadest aia, kus kari sees oli.
Täisviide
RKM II 415, 39 (7) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Olin juba koolilaps (10-a.), kui meile ehitati uut lauta. Laudalakka tegime naabritüdrukuga endale mängutoad. Tassisime palgijupid ja lauatükid mööbliks. Seal oli siis köök, söögituba, magamistuba ja külaliste ehk suurtuba. Pühapäeva õhtupoolikuti mängisime seal. Vahest tuli kaugemalt naabritüdruk ka meile - siis olime juba kolmekesi mängimas. See oli meie sõpruskond. (Poisse meie hulgas ei olnud. Naabril oli vanem poiss ning vanemad siis armastasid (naabri omad) ütelda, et pruut ja peigmees. Mina pelgasin väga peigmehejuttu ja lasksin alati hirmuga minema). Seal laudalae peal olid ka nukud kaasas, neid söötsime, panime magama ning laulsime hällilaulu.
Täisviide
RKM II 415, 36/8 (5) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Mul oli kolm nukku kogu lapseea peale. Kõige esimese kinkis ristiema. See oli savipeaga riidest tehtud nukk, ilusate tumedate lokkis juustega, pesu seljas ja ilus helekollane plisseeritud kleit, pits kaeluse ümber ning lühikeste varrukate otsas. Vanaisa meisterdas õhukestest lauatükkidest hälli või voodi. Ema andis voodipesu ja teki jaoks lapitükke, mida siis sai kasutada linadeks ja tekiks kokku palistatult. Nii sai õhtul nukk magama panna ja hommikul üles võtta. Vanad karbikaaned olid taldrikuteks, suuremad kaussideks või vaagnaks. Kui suvel vahest tuli naabritüdruk meile, siis mängisime õues. Panime nuku sööma ja magama. Ei mäleta, et ema mind väga oleks kamandanud õhtul nukk tuppa tuua, aga üks plisseerkleit käis nukul kogu lapsepõlve ja ega see hele värv mustaks küll ei olnud läinud. Teine nukk oli väiksem, see vist osteti, sellele õmblesin vahest riidetükkidest uue kleidi. Kolmanda nuku – suure – kinkis lellenaine, sellel oli ilus kleit ja tumeroheline mantel. Need olidki mu ostetud mänguasjad. Aga andis nendegagi mängida.
Täisviide
RKM II 415, 35/6 (4) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Pobi oli suur koer, see oli minu sõber ja hoidja. Ei lasknud mulle kellelgi liiga teha. Vahest sai ka temaga kelgusõitu teha. Vanaisa rakendas koera kelgu ette ja sõit läks mäest alla Aga kerge kelk kippus kangesti ümber minema ning sõitja lumme kukkuma. Ega see Pobilegi eriti ei meeldinud, vaatas, et pole koera töö. Kelgusõitu palju ei teinud. Kevadel olid Tipsil pojad. Kui nad suuremaks kasvasid, tahtsid nad väga mängida, nendega oli lõbus ja armas mängida. Kord juhtus, et kutsikatega mängides olin neile kuuti järele läinud ja kutsikatega koos uinunud. Vanemad aga nähes, et last pole silmapiiril, hakkasid hüüdma ja otsima. Vaadati juba kaevugi, kuigi kaevul olid kõrged rakkud. Lõpuks otsustas isa minna onu poole vaatama, et ehk olen sinna silganud (Kuigi ma loata külasse ei läinud). Lõpuks vaatas vanaisa kuuti ja leidiski otsitava. Rohkem ei lubatud mul enam kuuti pugeda.
Täisviide
RKM II 415, 33/4 (3) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Olin jälle onu pool. Onu küsis, mida ma kodus teen. Vastasin, et ega mul kodus palju tööd olegi, seal teevad isa-ema ja vanaisa-vanaema kõik ära. Jutt läks teenijatele. Onu küsis, kas ma ei tahaks neile teenijaks minna, andis mulle minu nõusoleku peale 25 senti käsiraha kätte, nagu päriselt. Tulin suure õhinaga, käsiraha taskus, koju teistele uudist kuulutama. Kodused hakkasid küsima, mis tööd siis teha tuleb. Lubasin lapsemeelselt teha kõik tööd, mis talus vaja: lehmi lüpsta, sööta, kanu munetada, perele süüa teha, tube koristada (olgugi et ma kodus polnud veel lehmi lüpsnud, olin umbes viie aastane.) Järgmisel hommikul pärast keskhommikut seadsin minekule. Ema pani mulle väikese riidekompsu kaasa. Sauna pidin koju tulema. Oli varakevad, puhus külm põhjatuul, sadas lörtsi, ilm oli külm. Panin talvepalitu selga, vanaema sidus mulle veel suurrätiku ümber, otsad selja taha sõlme. Asusin teele, mäest alla, vastu tuult. Tuul puhus nii kõvasti, vaat et ei tõsta õhku. Käed hakkasid külmetama. Jäin poolel teel seisma ja aru pidama. Aga et nii külm oli ja vali tuul, siis keerasin ringi ja tulin koju tagasi. Võtsin riidest lahti ja pugesin ahju peale sooja. Rohkem enam ei tahtnud kodust ära minna.
Täisviide
RKM II 415, 31/3 (2) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
5-aastasena käisin üksinda mõnikord onul külas (1/2 km). Onu oskas lapsega hästi mängida. Ta lõikas paberist loomi välja. Istusime köögis laua ääres ja lõikasime kordamööda, enne onu, siis mina. Loomad kleepisime aknaruudule. Vahest oli seal aknal suur laut ja tall kõik koos: lehmad, hobused, lambad. Mõnikord lõikasime ka metsloomi: karusid, jäneseid, rebaseid. Onu loomad olid ilusamad, aga ta ei ütelnud mulle, et minu omad halvemad on. Niisugune mäng kestis mitu aastat, peaaegu koolieani välja.
Täisviide
RKM II 415, 30/1 (1) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Kui oli juhtunud õnnetus linnupoja või kanapojaga, siis kutsusin naabri Helda matusele. Kaevasime sauna taha haua, panime linnupoja takjalehe sisse ja asetasime selle õrnalt auku, ajasime mulla peale, tegime haua ja risti, kaunistasime lilledega ja laulsime linnupojale nagu suuredki tegid.
Täisviide
RKM II 415, 40 (8) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Kui kusagil külas olid ristsed, siis meie tegime ka kolmekesi ristseid. Panime nukule uue nime. Ja üks oli siis köster, kes luges, teised vaderid. Külalisi ei olnudki. Seda tegime kordamööda, et kes enne oli köster, oli hiljem vader või ka ema-isa. Aga kui oli külas matus, siis tegime meie ka nukule kingakarbist sarga, matsime lillepeenra äärde, rist puuokstest, lilled ka ja laulsime. Pärast võtsime nuku jälle välja mulla seest ja läks teiseks mänguks.
Täisviide
RKM II 415, 38 (6) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Minu lapsepõlve üheks suursündmuseks oli, kui talus hakkas käima karjakontrollassistent. Olin siis 7-aastane. Küll olid tal uhked prooviklaasid, klaastorud, millega võttis laudas lüpstud piimast proove ning kaalus. Esiti igalt lehmalt eraldi, lõpuks kõik koos üldproov. Huvitavamaks läks, kui algas proovide tegemine. Missugune aparaat kastis, prooviklaasid, torud! Minu õnneks sain kõik katkised pudelid ja torud endale. Proovitegemise ajal lubati mul istuda kasti peal, et kast ei liiguks. Sellest päevast peale olid kõik kohad (aidatrepp, vundamendilauad) piimaproove täis. Käis üks proovivõtmine, -tegemine, klaaside ja torude puhtaks pesemine ja algas jälle uuesti otsast peale. Kui II klassis küsiti, kelleks saada tahan, oli mu otsus kindel - karjakontrollassistendiks. Aga läks teisiti, ei olnud vaja talusid ega karja.
Täiskasvanuna kohtasin varasemat assistenti. Too mainis, et ta polnud varem näinud niisugust last, kes oleks nii suurt huvi tundnud asja vastu.
Täisviide
RKM II 415, 45/6 (12) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. - Elga Valter < Elga Valter, s. 1925 (1988).
Seda mängu mängitakse nii, et tüdrukuid ja poisse on võrdselt. Kõik istuvad ringis nii, et kõik tüdrukud istuvad ja nende selja taga seisavad poisid. Ühe poisi tool jääb ilma tüdrukuta. See poiss hakkab teistele tüdrukutele silma pilgutama. Need poisid aga, kellel on tüdruk tooli peal, ei tohi tüdrukut ära lasta, vaid peavad haarama tal õlgadest kinni. Kui tüdruk suudab ära "karata", on vaja sel poisil, kelle juurest tüdruk ära läks, uuesti hakata silma pilgutama. Pärast võib ka osad ära vahetada.
Lastest on üks mängujuht, kes peab teisi naerma ajama. Ta peab teiste käest igasuguseid asju küsima, aga teised ei tohi muudmoodi vastata, kui "vanaisa vanad püksid". Kui keegi naerma hakkab, peab ta pandi andma. Pärast lunastatakse pandid välja. Seda mängu mängiti klassiõhtutel ja sünnipäevadel.
On samamoodi kui "Seamäng", aga selle asemel, et joonistada "siga", hakatakse teist mängijat "üles pooma". Kõik detailid tuleb teha ükshaaval, ühe tähe valesti ütlemise kaupa.
Kaks mängijat. Üks mõtleb ühe sõna, mille teine peab ära arvama, ja kirjutab selle sõna nii, et esimene ja viimane täht on välja kirjutatud. Kui esimest või viimast tähte on ka sõna sees, siis tuleb ta välja kirjutada. Teiste tähtede asemele tehakse kriipsud, nt sõna "avaldus" tuleb kirjutada:
A_A_ _ _S
Siis hakkab teine mängija ütlema ükshaaval tähti. Kui ta ütleb õige tähe, siis tuleb see sõnasse sisse kirjutada, kui aga vale tähe, siis hakkab teine mängija "siga" joonistama. Kui öeldakse üks täht valesti, siis joonistatakse sea pea, kui öeldakse teine täht valesti, siis joonistatakse keha juurde ja nii läheb edasi, kuni siga on valmis.
Joonistatakse kast. Üks võistleja teeb ringe, teine riste. Kui kuskile tuleb ritta kolm ringi või kolm risti, siis võib ta selle rea läbi tõmmata ja on võitja.
Lapsed istuvad kas murul või pingil. Üks laps on küsija, tal on pall käes. Küsija võib küsida ükskõik mida, ainult ta peab ütlema, mis liiki see asi on ja mis tähega see algab. Nt: lill "a"-tähega või loom "e"-tähega. Kes on reas esimene, sellele viskab küsija palli ja küsib. See, kelle käest küsitakse, peab talle vastama ja palli tagasi viskama. Kui vastatakse õigesti, siis viskab küsija palli õhku ja hüüab "ai-lii, ai-loo". See, kes õigesti vastas, peab palli kinni püüdma ja hüüdma "stopp" (seni palli õhkuviskaja jooksis). Seejärel peab jooksja panema käed rõngasse ja õigesti vastanu peab palli sealt läbi viskama. Kui esimese ringiga keegi ära ei arva, siis peab küsija ütlema järgmise tähe. Ja nii läheb edasi, kuni õige vastus on käes.
Olid tavalised tagaajamismängud, kus üks ajas taga. Keda ta puudutas, oli "läts".
a) Nõialäts.
Läts ajab taga. Kui tagaaetav seisab käed kõrval, ei tohi läts teda puudutada.
b) Kükiläts.
Tagaaetavad peavad kükitama.
c) Puuläts. Tagaaetavad peavad puudutama puud.
Numbrikast nägi välja niisugune.
Alustada tuli alt. Selles keksus kivi ei kasutatud, kuid reegel oli, et liikuda ei tohtinud. Kõigepealt hüppad esimest korda kõik kastid koos jalgadega läbi, alustad nr 1, seejärel 2 jne. Kui jõuad 10-ni ja ei ole ühtegi apsu teinud, siis lähed ja alustad kastist nr 2, hüppad kuni 10-ni, seejärel alustad kastist nr 3 jne. Seejärel tuleb mängu alustada täpselt samamoodi, ainult ühe jalaga (paremaga) ja ka vasakuga. Kes kõige enne lõpetab, see on võitja, teised võistlevad omavahel edasi. Seda mängu mängisid tavaliselt 10–12-aastased.
Liigutakse ringis, ringi sees on enne valitud peremees. Liikuma hakatakse sõnadega: "Üks peremees võttis naise, üks peremees, siit saab ja siit ei saa, üks peremees võttis naise." Peremees võtab endale ringist ühe tüdruku, kellel ta võtab käest kinni, nüüd liigutakse edasi koos. Lauldakse edasi. "Naine võttis lapse, see naine võttis lapse, siit saab ja siit ei saa, see naine võttis lapse." Naine võtab ühe tüdruku, kellel võtab käest kinni, kes saab lapseks, lauldakse edasi: "Laps see võttis hoidja, laps see võttis hoidja, siit saab ja siit ei saa, laps see võttis hoidja." Laps valib endale hoidja, lauldakse: "Hoidja võttis tüdruku, see hoidja võttis tüdruku, siit…" jne. Lõpuks võtab tüdruk sulase, lauldakse: "Tüdruk võttis sulase, tüdruk võttis sulase, siit…" jne. Lõpeb sõnadega "sest sulasest sai peremees". Nüüd lähevad kõik uuesti ringi tagasi, ainult sulane jääb ringi keskele ja mäng kordub. Mängus pidi olema palju mängijaid, kes võivad olla eri vanusest.
Lapsed on ringis ja osa on ringi sees, kõik liiguvad kellaosuti liikumissuunas ja laulavad: "Põleb tuluke, vilgub leegike, tema valgus mulle näitab, kus mu sõbrake." Nüüd edasi lähevad ringi sees olnud lapsed oma sõbra juurde, sõber laskub ühe põlve peale ja teine (kes oli ringi sees) istub tema põlve peale. Lauldakse edasi: "Soobel, soobel, sind ma oma sõbraks võtan, mälestuseks sulle kingin pika pai!" Viimase lause ajal teeb põlve peal istuja sõbrale pai ja need, kes hoidsid sõpra põlve peal, lähevad ise ringi keskele. Mäng algab otsast peale. Hea oli, kui selles mängus (laulus) oli tüdrukuid ja poisse võrdselt.
Lapsed seisavad ringis ja teevad vastavalt laulusõnadele liigutusi. "Sa tõsta ette parem käsi ja siis taha parem käsi, jälle ette parem käsi ja siis seda raputa." Nüüd järgmiste sõnade ajal lapsed teevad ühe keeru kohapeal: "meie tantsime kõik bugit, rõõmsalt keerutame hoos ja siis plaksutame koos kaks-kolm-neli". Nüüd võetakse kätest kinni ja liigutakse ringi keskele. Sõnade "ahhoi" puhul tõstetakse käed üles. "Bugi, bugi, ahhoi, bugi, bugi, ahhoi. Seda tantsime kõik lõbusasti koos." Minnakse suurde ringi tagasi ja korratakse. Laulu sisse pannakse ka teisi kehaosi (vasak käsi, parem jalg, … jne). Seda mängu mängiti põhiliselt koolipidudel.
Keksumängu mängisid ainult tüdrukud. Joonistati maha kast. Kivi võeti parajalt suur ja seda hakati viskama nii, et seisti seljaga kasti poole ja üle õla visati kivi. Mitmendasse kasti kivi langes, nii mitmendana mängu alustati. Keksukast oli niisugune: [joonis].
Kivi hakatakse viskama järjest, kõigepealt numbrile 1. Kui visatakse ilusti kasti sisse, siis tuleb hakata hüppama. Tagasi tulles tuleb kivi kaasa võtta. Kui juhtud joone peale astuma või kivi kukub joone peale, siis on "aps" ja tuleb uuesti oma järjekorda oodata.
Lapsed seisavad ringis, käest kätte käib luud või hari. Muusika mängib. Kui muusika katkeb, läheb see, kelle kätte hari või luud jäi, mängust välja. Muusika hakkab uuesti mängima ja luud ringi käima. Muusikaks oli kas klaveri- või akordionimuusika.
Osa lapsi on ringis ja osa on ringi sees. Kõik liiguvad ja laulavad:
"Toad teeksin endal tamme alla,
linnud laulaks seal mul vara-hilja,
ei ma teeks ta sinna üksi endale,
vaid jagaks enda armsa sõbraga.
Ja, ja, ja, või nii, jaa, jaa, ja, või nii,
ei ma teeks ta sinna üksi endale,
vaid jagaks enda armsa sõbraga."
Sõnade "jaa, jaa, jaa, või nii" ajal lähevad ringi sees olijad igaüks ühe lapse ette ja plaksutavad rütmis kaasa. Sõnade "ei ma teeks" (korduse juures) võtavad paarid käe alt kinni ja käivad ringi sees. Seejärel lähevad need paarilised, kes ennem ringi sees olid, ise ringist välja. Ja need, kes ringist väljas olid, lähevad ringi sisse. Mängu mängisid ainult tüdrukud. Tavaliselt ühe küla tüdrukud.
Lapsed moodustavad ringi ja hoiavad kätest paarikaupa kinni. Lapsi peab olema paaritu arv, nii et üks jääb ringi keskele. Lapsed ringis hakavad liikuma, samal ajal lauldes:
"Me lähme rukist lõikama,
kes tahab vihku köita,
kas armas sõber tahad sa
ka meie seltsi heita.
Ja mina otsin ja sina otsid
ja igaüks otsib oma. Ja mina
leidsin ja sina leidsid, kes
hooletu, jääb ilma."
Sõnade "ja mina otsin" kuni sõnadeni "ja mina leidsin" ajal on lapsed segamini ringis ning peavad endale uue paarilise leidma. Kes üksikuks jääb, see läheb ringi keskele. Seda mängu mängiti jaanitulel, külapeol.
Lapsed seisavad püsti ringikujuliselt. Üks laps, kes mängust osa ei võta, paneb teistele lastele numbreid (järjestikused). Aga üks laps jääb numbrist ilma, see läheb ringi keskele. Ta hüüab kaks numbrit. Need lapsed, kellel olid need numbrid, peavad omavahel kähku kohad vahetama. Laps, kes nüüd jäi ilma toolita (laps, kes oli ringi sees, peab jõudma ühele tühjale kohale), läheb keskele ja hüüab uuesti kaks numbrit. Seda mängu mängisid tavaliselt suuremad lapsed tundide vaheajal.
Lapsed istuvad ringis, üks laps on ringi sees, lapsed istuvad hästi koos ja nende käed on seljataga. Ise laulavad lapsed nii:
"Laskem taaler lennata,
salaraha rännata.
Sest on hea, et sa ei tea,
ega sina taalrit kätte ei saa."
Lastel käib peost pihku raha. Nii peab raha liikuma, et ringi sees olija seda ei näe. See, kes ringi keskel on, peab arvama, kelle käes parajasti raha on. Kui ta arvab õigesti, peab see, kes ei osanud raha osavalt edasi anda, minema ringi sisse arvajaks. Seda mängu mängiti rohkem sellistes kohtades, kus oli lapsi rohkem koos, näiteks külasimmanitel või kellegi sünnipäeval. Mängisid seda mängu natuke vanemad lapsed, nii 14–16-aastased.
Selle mängu jaoks on vaja 10 kivi. Kõigepealt selgitatakse mängu järjekord: selleks võtab iga mängija 10 kivi pihku ja viskab need õhku, sel ajal keerab ta käelaba teistpidi ja püüab kivid käeselja peale. Kes kõige rohkem kive suudab kinni püüda, see alustab mängu esimesena. Kellel oli võrdselt kive, see kordab katset uuesti. Nii selgitatakse mängu järjekord.
Mäng ise käib nii: mängijal on üks kivi käes. Ta viskab selle õhku, samal ajal peab ta maast võtma järgmise kivi pihku ja kohe ka õhus oleva kivi kinni püüdma. Nüüd on mängijal kaks kivi käes, viskab need õhku ja võtab maast ühe kivi juurde ja kohe püüab ka kaks kivi õhust kätte. Nii läheb mäng edasi, kuni kõik kivid on peos. Kui mängijal kukub mõni kivi maha, on see kohe aps ja ta peab laskma järgmise mängija kivide juurde, ise aga ootab uuesti oma järjekorda. Seda mängu mängiti ainult karjas, aga mängida võisid nii tüdrukud kui poisid.
See on mäng, mida praegused lapsed tunnevad peitusemängu nime all. Üks laps on pandud otsima ja ülejäänud peidavad end ära. Kui otsija näeb kedagi, jookseb ta mingi kindlakslepitud koha juurde ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, trifaater kinni." See, kes esimesena kinni jääb, on järgmine kord otsijaks. Mängu mängivad nii tüdrukud kui ka poisid. Tavaliselt mängiti seda mängu oma õue peal, kus oli palju peidukohti, aga ka sageli karjas, kus kasutati puid ja põõsaid. Mängu mängisid10–14-aastased lapsed .