Seda mängu saavad mängida vaid meesterahvad. Mängija asetub kahele köiele, mis kinnitatud, nagu näha joonisel – kahele poole toa seinte külge, nii et nad moodustavad rööbikjooned. Mäng seisab selles, et mängija peab end köitel ümber pöörama, s.o. – kus enne jalad, sinna peab tulema pea ja ümberpöördult. Tingimuseks on see, et mängija ei tohi tarvitada mingit abinõu enese ümberpööramisel (ka põrandat ei tohi puudutada).
Täisviide
ERA II 99, 23 (4) < Paistu khk., Holstre v. – Mart Port < Peeter Sepp, 67 a. (1935)
Siinkirjeldatu on lõbus vana-aasta öö mäng. Mängija soovib midagi ning istub siis selliselt pudelile, nagu näitab juuresolev joonis. Kätte võetakse niit ja nõel ning mängija peab sellises ebamugavas asendis „nõglale niidi perra ajama“. Tuleb ta sellega lühema aja jooksul toime, läheb ta soov ruttu täide; kui mäng võtab rohkem aega, täitub ka soov hiljem. Selles mängus võivad kõik mängida, kuid eelnevas kahes mängus (ja järgnevas) saavad osa võtta ainult mehed.
Täisviide
ERA II 99, 21 (3) < Paistu khk., Holstre v. – Mart Port < Peeter Sepp, 67 a. (1935)
See on raskeim mäng selles kogus. Siin on mängijal tarvis peale osavuse ka veel jõudu. Tarvis läheb siin tugevat köit (või kui köis on nõrk, siis võib ta panna kahekorra) ja tugevat teivast. Mängija kätte antakse hiljem veel kepp, millega ta saab mütsi torgata. Nagu pildilt näha, seotakse köie üks ots lakke, kuna teine köidetakse umbes keskkohalt ümber teiba. Teivas ei tohi väga pikk olla, sest siis ei ulatuks mängija kepp mütsini; ta ei tohi olla ka liig lühike, sest siis ei mahuks mängija istuma. Mängija asetust aitab selgitada juuresolev joonis. Et mängija omal jõul üksi teibale ei saa istuda, siis asetatakse ühe otsa alla tool (mängija poole) või istub vastasotsale „vastukaaluks“ mõni pealtvaatajaist. Mängija asetub järgmiselt: istudes „kaksiratsi“ teibal, võtab ta ühe (vasema) käega kinni köiest selle „juure“ ligidalt ning asetab mõlemad jalad risti („rätsepa moodi“) käe peale. Teise, vabasse kätte (paremasse kätte) võtab mängija kepi, millega peab katsuma teiba teise otsa kinnitatud mütsi maha lüüa. Müts peab aga olema niivõrd tugevasti kinnitatud, et ta rappumisest üksi ära ei kukuks. Et hoida end tasakaalus ja tagumist teibaosa üleval, selleks peab mängija toetama kepi vastu põrandat. Mütsi mahalöömiseks peab ta kiiresti tõstma kepi ja lööma. Kuna aga tagumine ots enam ei toetu, siis langeb ta inimese raskuse tõttu, ning esiots tõuseb ühes mütsiga. Nagu juba öeldud, on see mäng algupärasel kujul väga raske. Mängu hõlbustamiseks võetakse sageli nii pikk teivas, et selle üks ots toetub vastu põrandat. Istuda on siis kindlam ja mäng muutub pisut kergemaks, kuid huvitavaks ja lõbusaks jääb ta siiski.
Täisviide
ERA II 99, 18/20 (2) < Paistu khk., Holstre v. – Mart Port < Peeter Sepp, 67 a. (1935)
„Mii-lakmine“ on osavusemäng – jõul ja mõistusel siin erilist tähtsust pole. Mängida saab üksteise järele. Kes suudab mängu lõpuni läbi viia, on „kange miis“; kes seda aga ei suuda, see on „nõdruke“. Mängitakse ka nii, et kes ei suuda, see peab andma pandi, mis hiljem välja lunastatakse. Mängu käik ja tarvisminevad esemed on järgmised: 1. Paras köis, mis inimest kannab ja otstest lakke või parte külge seotuna moodustaks kiige või loogakujulise aasa, millesse inimene istub. Aas peab põrandast olema umbes tooli kõrgusel. 2. Tugev teivas, mis asetatakse mängija kõhu ja köite vahelt läbi (Vaata joon. 1a ja 1). Mäng seisab selles, et poiss või mees peab sulega (ehk vähemalt käega) lae ära puudutama („mett lakkuma“, või murdeliselt „mii lak(k)ma“). Et seda teha, selleks peab mängija kukerpallitama seni, kuni köis ümber teiba mässides nii lühikeseks muutub, et inimene (mängija) saab lae alla tõstetud. Siin katsub mängija lage lakkuda (või ainult käega puutuda) ning kukerpallitab nüüd tagurpidi tagasi alla. Tugevamal mängijal-meelakkujal võib teivas jämedam olla, sest siis jõuab ta vähema kukerpallitamisega lae alla, nõrgemal võib teivas olla samuti „nõrgem“.
Täisviide
ERA II 99, 15/7 (1) < Paistu khk., Holstre v. – Mart Port < Peeter Sepp, 67 a. (1935)