Setä mängo mängitas päämiselt katõkeske. Üts mängijest võtt umma pejjo kas upõ vai hernet, pand käe sälätaadõ ja küsüs tõõsõlt, pekko kinni hoitõh, õt mis om, kas liig vai paar. Kui küsitav kost, õt paar ja kui paar om, siss saasõ ta peoh olõva kraami hindäle ja kui ei olõ, siss piä ta eis andma küsüjäle niipallo, kui ta võlsse ütel. Seda mängu mängitakse enamalt talveõhtuti, kui aega rohkem.
Täisviide
ERA II 151, 527/8 (2) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937)
Sedä mängo mängivä pois´kõsõ. Maa sisse lüvväs üts pulk, koh sais lüüja, ka külgeviskja sais kavõmbah ja püüd pulka, mida pulga man seisja lööse. Lüüja võtt kepi nii kätte, kuis joonisõl nätä. Lüüja kuktas väiko pulga üles ja lööse timmä suurõmbaga. Pulk lätt no hüä kavvõ. Tuu poiss, kes om pulka püüdmäh, võtt pulga ja taht pulgaga visada tuud pulka pitti, mis om lüüja man maa siseh. Kui ta jõud tuulõ külge lüvvä, siis saasõ ta lüüjäst ja innene lüüja pidä püüdjäst minemä. Kui õi saa, käüse mäng vanna muudo edese.
Täisviide
ERA II 151, 537/9 (10) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937)
Latsõ säädva algosõh hinnäst rinda ja üts nakas lugõma: Augu traugu trilla tuu, tsäter vaabõr viibõr vuu, Am kam, hääle kam, eta preta loos. Kellele saasõ loos, tuu om pitsütäjä amõtest vaba. Nii loetas, kuni üts jääse pitsütäjäst. Pitsütäjä pitsütäs tiitäväh kotsõh, kas määntse kivi man vai nulga man. Pitsütämine om sääne, õt pitsütäjä, pitsütäs silmä’ kätega kinni ja lugõ ütskõik kas kümnen’ või katõkümnen’. A tuu ao siseh käkvä tõõsõ hinnast ar. No nakas pitsütäjä otsma, keda näge, tuud hõikas nimmepitti ja juusk rutto pitsütämise kotuse mano ja löüse sinnä käega ja kuts nätt mängjät vällä. Tuu muidoge tulõ vällä ja pääse tsüüri kotusõ mano. Kui kats või kolm, kuis inne oll kokku kõnõld, saava ar varastada (s.t. kes ilma otsija nägemata jõudvad puudutada „pitsütämise“ kohta), siss om ismene pitsütäjä edese umah amõteh. A kui ei saa nii pall´o varastada, siss om tuu pitsütäja, kedä kõkõ edimält kätte saade.
Täisviide
ERA II 151, 540/2 (12) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937)
Üts mängjest on nõid, tälle mähitas üts valge rõivas ümbre käe. Nõid nakas tõisi takah virotamma. Kellele ta saasõ lüvvä, tuu jääse saisma ja nõst käe’ üles. Tõõsõ mängjä jälke püüdvä tuu mano minnä, kel käe’ üleväh ja tahtva tälle lüvvä. Kui saava lüvvä, siss pääses tuu nõiaunõst ja või ar paeta. No kaes nõid jälke, kedä kätte saa-as. Mäng ei lõpõ inne, kui kõik omma nõiaunõh.
Täisviide
ERA II 151, 542/3 (14) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937)
Siiä om vaja õnnõ kolmõ inemest. Kats omma püüdjä, kuna kolmas om rebäne. Püüdjä tegevä suurõ sõlmusõ, kost rebäne pidä läbi minemä. Püüdjä’ hoidva kummastki otsast nüürä, a rebäne käüse käpildõ ümbre ja küsüs: „Kas läbi lupat minnä?“ Püüdjä’ kas ütlese „õi lupa“, vai lupasõ. Nii käüse rebäne mito kõrda ümbre sõlmõ ja lipsas siss viil läbi. No piävä püüdjä hüä kipõh olõma, kui tahtva, õt rebäne kätte saas ja tõmbasõ nöörä kinni.
Täisviide
ERA II 151, 546/7 (17) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937)