3 30 148 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mänguliikmed istuvad laua ümber ja üks on „meister“, kes teistele nende tööd ette näitab. Mis see ees teeb, peavad kõik ilma rääkimata järele tegema. Meister nimetab igaühele, mis igaüks on ja mis ta tegema peab. Üks on siis rätsep, teine kingsepp, riidepesija, tisler jne. Rätsep peab tegema, nagu tõmbaks nõela riidest läbi, kingsepp peab kaks traati kinni tõmbama, raudsepp lööb ühe paugu rusikaga laua pääle, riidepesija hõõrub kaht kätt kokku, tisler tõukab kämblaga üle laua otsekui höövliga jne. Igaüks peab oma ameti meeles pidama. Nüüd peavad kõik, kes laua ümber istuvad, igaüks mõlemate käte esimeste sõrmedega vastu laua äärt sagama, nagu meistergi, kuni viimne ruttu ühe viguri teeb, mis mõne ametisse puudub. Teised sagavad edasi, aga see, kelle ametit meister näitab, peab selsamal silmapilgul seda järele tegema. Kui hiljaks jätab või sugugi ei tee, annab pandi. Ehk kui teise ametisse puutub, maksab jälle pandi. Täisviide ERA II 108, 187/8 (10) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kõiksugused töötegijad Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 matkimine pandimäng rääkimiskeeld Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kõik istuvad rõnga kombel toolide või pinkide peal, tüdrukud ja poisid segamini. Poisid võtavad endile tüdrukute nimed ja annavad endi nimed tüdrukutele, nõnda et kõik nimed avalikult kõigile teada on. Nende vahele jäetakse üks istumise plats tühjaks ja kellel see tühi plats parema käe pool on, peab varsti üht isikut enda kõrvale kutsuma uute nimede järele. Näiteks ta hüüab „Hans“, siis peab see tüdruk, kelle nimi on „Hans“, tühjale platsile minema. See, kelle parema käe pool plats tühi on, hüüab jälle. Kes niisuguse nime nimetab, keda seal seltsis polegi, või enda nime ütleb, või ei saa keegi nii ruttu mindud kui teine kolmeni loeb, maksab pandi. Täisviide ERA II 108, 188/9 (11) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Nimevahetamine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 kohavahetus pandimäng seltskonnamäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks peab küsima, kelle käest juhtub, seda ja teist; kostja peab temale ruttu vastu kostma – aga nii, et ta mitte „ei“ ega „ja“ ei pruugi. Kes aga vastu säädust teeb, maksab pandi. Eesütleja peab katsuma ettevalmistamata mänguliikme käest küsida. Täisviide ERA II 108, 189/90 (12) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource "Ei" ja "ja" ütlemise mäng Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 dialoog ei ja jah/must ja valge pandimäng seltskonnamäng sõnakeeld Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kindaga visatakse, olgu kellele tahes, ja küsitakse kas looma või seda, mis maa pääl elab. Muidugi teada, nõutakse ühte neist. Selle pääle kostab see ühe linnu või looma nime, mis nimetatud looduses elab. Kui nõutakse õhulooma, vastab teine: „Vares.“ Küsitakse veest, siis kostab ta: „Kala.“ Kui aga maa päält, vastab ta: „Koer.“ Kui viivitab ehk valesti ütleb, maksab pandi. Täisviide ERA II 108, 190 (13) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kindaga mäng Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 pandimäng sõnamäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Väljavalitu peab ringis iga istuja juurde astuma ja mitmet moodi rasked ja rutulised küsimused ette panema ja nõndaviisi ühe juurest teise juurde käima. Kõigi küsimuste pääle ei tohi ükski häälega kosta, vaid peab üksi suuliigutuste ehk märgiandmisega kostma. Kes selle vastu teeb ehk vähegi häält teeb, maksab pandi. Nõndasama peab üks olema, kes teiste ees naljategija on. Kes seda mängu mängivad, peavad truusti naeru pidama, häält tegemata olema ja järele tegema, mis naljategija ees teeb. Kui naljategija ilusasti oma kometit võib teha, siis on muidugi tääda, et pante küllalt kogub. Kõik peavad vait olema ja järele tegema. Kes vähegi naeru häält või midagi sellesarnast häält teeb, maksab pandi. Täisviide ERA II 108, 190/1 (14–15) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mängud ilma hääleta Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 naermiskeeld pandimäng rääkimiskeeld Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kui kõik mänguliikmed istuvad rõnga kombel kirjus reas ja peamees välja valitud, siis peab tema paremat kätt istujat aabitsa järele „a“ pääle küsima, olgu mis tahes. Õpetuseks: „Oleks mina teie armukene olevat, mis teie siis saaksite minuga tegema?“ Teine peab temale sellesama tähega kostma. Nõndamoodi küsides, kordamööda küsimusi ja kostmisi andes lähevad ringi läbi, kuni tähed läbi on küsitud ja vastatud. Juhtuks poisil tüdruku käest „k“ pääle küsimist olema, siis näiteks nõnda: „Oleksin mina Kohiber olevat, mis te siis minuga teeksite?“ Kostus: „Mina paneksin teid puuri ja laseksin teid raha eest näidata.“ Ehk tähe „r“ peale: „Kui ma roos oleksin, mis teie siis minuga teeks?“ Kostmine: „Ma kisuksin teie lehed maha.“ jne. Tarvis tähele panna, et ühte asja kahte korda ei öelda. Kes seda teeb, ei vasta ja palju viivitab, maksab pandi. Täisviide ERA II 108, 192/3 (16) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mäng a, b, d järele Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 dialoog pandimäng sõnamäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Siin mängus peab poisse ja tüdrukuid olema. Poisid lähevad teise tuppa, aga tüdrukud jäävad sinnasamma tuppa pingi ehk toolide peale istuma. Üks nendest, säetud mees, paneb ukse vahelt kinni, et ühest toast teise midagi kuulda ei või olla. Poisid peavad ukse taga seni olema, kuni tüdrukud igaüks endale ühe poisi ära mõtleb ja teistele teada annab, et nemad siis endale sedasama poissi ära ei vali. On siis tüdrukud oma valimisega valmis ja uksevahel poistele ära öeldud, siis tulevad poisid korra järele sisse endale pruuti võtma, keda nad isekeskis ära kõnelenud. Poiss, kes sisse tuleb, läheb siis ühe oma mõteldud tüdruku ette ja annab tüdruku poole noogutades ja käega näidates oma äramõtlemist teada, mida tüdruk, kes seda on mõelnud, omaks tunnistab – poiss jääb sinna tuppa. Ei ole aga poiss mitte õieti trehvanud, siis peavad kõik tüdrukud, mitte aga nimelt see, kelle poole poiss pead võngutas, sõrmed rattakodarate viisil laiali ajades poisi poole näitama, nõnda öeldes: „Pikk nina!“ Poiss poeb häbiga toast välja ja tuleb uuesti õnne katsuma ühe teise tüdruku juurde, kuni igaüks oma on leidnud ja kõik tuppa sisse jäävad. Et nüüd tüdrukud jälle selsamal kombel välja võivad minna ja igaüks oma korra järele sisse tulles omale armukest valida. Täisviide ERA II 108, 193/5 (17) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pikk nina ehk Igaüks otsib oma Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 äraarvamismäng nimevahetamine/pikk nina seltskonnamäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Seda mängu mängitakse nõnda. Igaüks valib enese ja teise linnu nime ja ütleb mängu päämehele kõrva sisse, missugune lind tema tahab olla – see peab need nimed enesel meeles hoidma. Pärast ütleb tema valju häälega: „Minul on aias palju linde, niikui papagoi, vares, öökull, tui...“ ja teised, mis nimed temale said üles antud. Tema ei tohi aga midagi järgimööda öelda, kuidas temale said üles antud. Siis läheb mängu päämees ühe juurde ja küsib: „Missuguse linnule usute teie oma südant, kellele oma saladust avaldate ja kelle sulge tahate välja kiskuda?“ Siis peab see järgmisel kombel kostma: „Mina usun oma südant tuile, saladust avaldan öökullile, aga papagoi suled tahan ma välja kiskuda.“ Kui ring niisuguste küsimustega on läbi mindud, siis ütleb „jääger“: „Niisugune (nimetab nime) usub oma südant teile.“ Aga teie nime all seisab tütarlaps N. Et aga teie tõeste selle tütarlapsele oma südant olete uskunud, peate meie ees kõik tunnistama, et temale kätt ehk ka suud annate. See (nimetab nime) tähendab öökulli, kellele teie ka oma saladust peate avaldama. Niisugune naisterahvas on papagoi nime all ja selle asemel, et teie tema suled tahate välja kiskuda, saate pandiga trahvitud, seepärast et nõdrema rahvale nii ei tehta. Kes ise oma südames usub, annab trahviks oma käele suud, aga kes endale oma saladust avaldab, peab seda ka eneses hoidma. Viimaks, kes enesel suled tahab välja kiskuda, maksab pandi. dialoog, pandimäng Täisviide ERA II 108, 195/8 (18) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Linnu-jahimees Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 dialoog pandimäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kõik istuvad seina ääres pingi pääl, aga üks mängijatest umbes viis ehk rohkem sammu eemal pingi või tooli pääl. Üks teine läheb ja küsib iga istuja käest tasakeste, mis ta temast arvab: kas ta üks hea või halb inimene on? Aga nõnda, et isepaigas-istuja ei kuule. Nüüd ütleb üks: „Ta on üks ilus poiss (või tüdruk).“ Teine ütleb: inetu, kehv, rumal, ahne, kitsi, kelm, koer, jne. Küsijal peab meelespidamine sula olema, sest ta peab enamasti kõik, mis temal isepaigas-istujast hääd ehk halba öeldi, pärast välja ütlema. Nüüd tuleb tema isepaigas-istuja juurde ja ütleb järgmisel kombel. Küsija: „Tere, tere, mees.“ Istuja tõuseb püsti ja kostab: „Tere jumalime, noh, kuspool käisite?“ Esimene: „Käisin nõndasama ilma-maad reisimas.“ Teine: „Noh, jutusta, mis ilmas tehti, mis nägid ja kuulsid?“ Esimene: „Nägin maailmas palju. Maailmas tehti palju, väga palju, aga kuulsin ka sinust tihti ja palju räägitavat.“ Teine: „Noh, imet! Mis siis minust räägiti?“ Esimene: „Mõni ütles, sa olevat ilus mees (tüdruk), mõni ütleb, et sa olevat inetu, teised jälle, sa olevat kehv, rumal, ahne, kitsi, kelm, koer, jne.“ Teine: „Kes ütles, et ma kelm olen?“ Esimene: näitab selle sõna ütleja peale teiste sekka sõrmega, kes siis sellepääle oma istmelt üles tõuseb ja sinna toolile tuleb, kus tema „kelm“ ennem istus. Keda enne kelmiks arvati, on nüüd küsija, aga esimene küsija istub teiste hulka ja mäng algab otsast. Täisviide ERA II 108, 201/2 (22) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere Koguja Ilme Ventsel Esitaja Ann Teder Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Sinust saab maailmas mõnda räägitud Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1935 dialoog Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad seisid püsti reas üksteise seljataga. Üks oli jälle, kes kinni võttis. See tuli reast esimese ette ja rääkisid nii: „Tere, tere miis!“ „Mis sul vaja on?“ „Nõela.“ „Kus sa selle panid, mis ma eela andsin?“ „Kass viis taha kiviaida alla.“ „Mine võta tagalt seenast!“ Nüüd see tagaseisja hakkas jooksma rea ümber, ostja järel. Kinnivõetu pandi „nõela“ taga ajama, endine tagaajaja läks rea ette. Kui aga tagaajaja nõela kätte ei saanud, jäi uuesti püüdma. Täisviide ERA II 123, 361/2 (10) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Lalsi k., Sepa t. – Linda Köögardal < Jaak Kõrgessaar, s. 1859 (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Kolga-Jaani Koguja Linda Köögardal Esitaja Jaak Kõrgessaar Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Nõelategemine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 dialoog jooksumäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Jõuluaeg lammast tegid ja nõela mängisid ja püüdsid kiissa. Kolmejalgne õlest nukk tehti (paar jalga kõrge), ohjad panti parte: teese jala pani teese ohjasilmusesse ja käpuli ronis nuku juurde – pidi ammastega kinni võtma selle nuku, aga lennas mudugi tagasi jälle. Täisviide ERA II 123, 363 (12) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Lalsi k., Sepa t. – Linda Köögardal < Jaak Kõrgessaar, s. 1859 (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Kolga-Jaani Koguja Linda Köögardal Esitaja Jaak Kõrgessaar Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kiisapüüdmine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 jõulumäng osavusmäng Viljandimaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/e2bccead0c1b3076bffd28ba8e1137d6.jpg 59cfe4df3afdbab594d4be9b917702cd Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängija istub nuial, jalad risti. Käes luuavars püssi moodi, sihtis tooli nurgal seisvat kübarat ja püüdis seda maha torgata. Täisviide ERA II 123, 470 (49) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. – Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Viljandi Koguja Linda Köögardal Esitaja Mart Köögard Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tedrelaskmine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 joonis osavusmäng pühademäng Viljandimaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/6d8464aaa6c8862682588585f6cda577.jpg e9bcd4e2391e72f458fc576359d95524 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Tares talade külge pandi köis, üks jalg maast. Sellel köiel siis püüti end ümber pöörata, nii et pea saaks sinna, kus enne olid olnud jalad. Täisviide ERA II 123, 470/1 (50) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. – Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Viljandi Koguja Linda Köögardal Esitaja Mart Köögard Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Laevapöörmine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 joonis osavusmäng pühademäng Viljandimaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/f0257615bd50a3e9f006daf8670d987f.jpg ac3b5cae9c86644a1da1d2bcbd9a1986 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Köis pandi laudi august penni külge, inimene istus köieaasasse ja pani puu endale rinde kohta ette. Nüüd keris end ülespoole, nii et köis keerutas pulga ümber. Kui jõudis ülesse, siis oli „liha lõigatud“. Täisviide ERA II 123, 471 (51) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. – Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Viljandi Koguja Linda Köögardal Esitaja Mart Köögard Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lihalõikamine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 joonis osavusmäng pühademäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Köis seoti otsadest kokku, pandi ümber kaela (kukla poolt), kaenla alt läbi (2 isikut); ja siis käpuli maha – sikutama. Täisviide ERA II 123, 471 (52) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. – Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Viljandi Koguja Linda Köögardal Esitaja Mart Köögard Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kassikanga vedamine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 pühademäng tirimine Viljandimaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/3f1eb3a07fca8cd68fcf0450d03ecfdf.jpg 7db70f3a95c492c3fb2aea642775969e Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks isik. Istub maha, põlved kokku, kätega kinni põlvede ümbert, veeretab end ringi. *) *) Isik läks demonstreerima, kukkus pikali, ütles et vanad kondid, ei jaksa enam. Seepärast lõpust ei saanud hästi aru. Täisviide ERA II 123, 472 (54) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. – Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Viljandi Koguja Linda Köögardal Esitaja Mart Köögard Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Leva-veeretamine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 joonis osavusmäng Viljandimaa http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/files/original/e2b11b51a6e65e299c472b3321894a28.jpg b6d0a82c69fe00b1ab121e4fb2f993f5 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource 1001 lastemängu aastast 1935 Subject The topic of the resource Mängud Creator An entity primarily responsible for making the resource Veebiväljaande koostanud ja toimetanud: Mall Hiiemäe, Risto Järv, Kaisa Kulasalu, Mari Sarv, Kadri Tamm, Astrid Tuisk. Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Publisher An entity responsible for making the resource available Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource Mängud kogutud aastatel 1934-1937. Veebikogumik koostatud 2013. Rights Information about rights held in and over the resource Õigused: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Mall Hiiemäe. Language A language of the resource Eesti Type The nature or genre of the resource Ajalooline materjalikogu, eesti kultuur, rahvaluule Identifier An unambiguous reference to the resource within a given context 1001 lastemängu aastast 1935 Coverage The spatial or temporal topic of the resource, the spatial applicability of the resource, or the jurisdiction under which the resource is relevant Eesti. 19.-20. sajand. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Description An account of the resource Mängukirjeldused Eesti Rahvaluule Arhiivi 1934.-1935. aasta kogumisvõistluselt.  Kogumiku <a href="http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/1001">tiitelleht avaneb siit</a>. <a title="1001 lastemängu aastast 1935" href="http://folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/browse?collection=2">Mänge saad sirvida siit.</a> Date Issued Date of formal issuance (e.g., publication) of the resource. 2013 Rights Holder A person or organization owning or managing rights over the resource. Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kirjandusmuuseum. Koostajad. Extent The size or duration of the resource. 1001 mängukirjeldust Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kargaja hoidis kogu keha kange. Ainult käte abil – neid järsku ja ühtlasi ka kogu ülakeha üles tõstes – pidi edasi liikuma. Täisviide ERA II 123, 472/3 (55) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. – Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Maakond Viljandimaa Kihelkond Viljandi Koguja Linda Köögardal Esitaja Mart Köögard Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Konna kargamine Source A related resource from which the described resource is derived Eesti Rahvaluule Arhiiv Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 1936 joonis osavusmäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <h2>LASTE MÄNGUD</h2> Iga inimese lapseea mängud sõltuvad sellest, millal ta sündis ja üles kasvas ning millised olid tolleaegsed elutingimused ja võimalused. Minuealiste ehk praegu üle kuuekümneste põlvkonna lapseiga langes sõjajärgsesse aega, mis praegusega võrreldes oli hoopis raskem. Praegused noored ei oskagi enam ette kujutada, kuidas siis eluga üldse toime tuldi, sest puudus oli ju kõigest, mis eluks vajalik. RASKED SÕJAJÄRGSED AASTAD Mina sündisin 1946. aastal. Elasime tolleaegse Põhja-Viljandimaa selles osas, mis praegu kuulub Järvamaa koosseisu. See talu, kust ma pärit olen, asub praegu otse Imavere–Viljandi maantee ääres Kurla külas. Maantee äärde sattus ta kuuekümnendate aastate keskpaigas, mil vana käänulise maantee asemele ehitati uus. Varem oli talu metsade ja heinamaade keskel. Suure maanteeni oli otse üle soiste heinamaade ligi poolteist kilomeetrit. Vankritee selleni jõudmiseks kulges läbi naabertalu metsa. Suur osa sellest oli väiksemagi vihmasaju korral väga porine ja mõnest kohast ilma säärikuteta kuiva jalaga täiesti läbimatu. Autoga sai taluni sõita ainult ajal, mil maa külmunud. Teisel pool oli lähim naabertalu otse üle soo. Taluhooned asusid kümnehektarise maatüki põhjaosas oja kaldal. Lõuna pool oli põld ning sealt edasi naabertalu mets, kust käis välja tee, läänes paks mets. Põhja ja ida pool üle oja olid naabervalla talude heinamaad. Lähimatest naabritest lahutas meid vähemalt kilomeeter. Sellisest eraldatusest tingitunasattus meile külalisi tulema üsna harva.             Kuni 1949. a kevadeni oli meil nagu enamikus Eesti küladest tegemist veel üksiktaludega, kuid siis tuli hakata elama kolhoosi tingimustes, kuhu ühistati majapidamised nn vabatahtlikult sunniviisil. Vabatahtlikuks saadi seda nimetada, kuna iga talupidaja kirjutas selleks avalduse. Sunniviisiliseks aga sellepärast, et avalduse kirjutamine sunniti ähvarduste ja varem läbi viidud küüditamise hirmuga peale.             Tegelikult elati tol ajal nii meil kui paljudes teistes maakohtades paljuski otsekui naturaalmajanduse tingimustes. Poodides, mis asusid viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel Pilistveres, Kabalas või Imaveres, käidi harva ning sealt osteti toiduainetest peamiselt soola, suhkrut, silku, heeringat ning vahel laste jaoks ka kommi või präänikuid. Lisaks muidugi veel hädavajalikke esmatarbekaupu. Seda siis, kui selleks raha oli ja ilma nendeta enam läbi ei saadud. Niisugune oli majanduslik taust ajal, millesse minu lapsepõlve varasem iga langes.             Täpsemalt hakkavad lapsed igasuguseid sündmusi mäletama ilmselt nelja-viieaastaselt. Üksikuid asju sööbib mällu kindlasti ka varasemast ajast. Olin kolm aastat vana, kui kolhoos tehti ja mäletan selgesti, kuidas meie talust kolm lehma kolhoosi lauta ära viidi. Nad seoti nööriga vankri järele ning vanaisa ja vanaema toimetasid nad ühe küla keskel asuva suurema talu lauta, millest oli siis kolhoosilaut saanud. Vanaema igatahes nuttis. Vist mõned kuud varasemast ajast mäletan, et mind viidi lauta, kus oli mitu lehma, eraldi aias lambad ning sead. See pidi veel taluajal olema. Millised mänguasjad mul ja minust aasta nooremal vennal siis olid, seda ma ei mäleta. VARASE LAPSEEA MÄNGUASJAD JA MÄNGUD Veidi hilisemast ajast ehk koolieeliku-põlvest mäletan, et meil oli köögitaguses toas otse pliidilõõri taga ja suure leivaahju ees nurk, kus me vennaga mängisime. Meil olid siis olemas puust ratastega kollast värvi part, puust ilma kabiinita väike veoauto, mida sai mööda põrandat kaugemale veeretada. Hiljem lisandus sellele veel plekist kabiini ja kastiga veoauto. Need kaks autot jäidki meile ainsateks. Olid olemas veel mõned kummist loomad. Neil olid kõhu all augud ning kui neid veidi pigistada, siis nad piuksusid. Mäletan ühte koera, siga ja rebast. Mingil ajal lisandusid veel kõvast plastikust või tsellofaanist hunt ja karu. Neid pigistada ei saanud ning need häält ei teinud. Oli olemas ka üks riidest nukk, millel olid poisi riided seljas. Hiljem lisandus sellele ka üks tüdruk, kuid seda ei toodud poest uuena, vaid see oli sugulaste peres kasutusel olnud. Vanaema käis seal külas ja tõi selle meile. Rohkem meil mänguasju, millega mängida, ei olnudki. Käisin juba koolis esimeses klassis, kui sain jõuluvana käest paki ja selles oli kommide ja küpsiste kõrval ka üks mänguasi. Selleks oli plekist valmistatud vurr. See tuli asetada põrandale ja käepidemest mitu korda vajutada ning siis hakkas ta keerlema.             Minu vanaisa talitas kolhoosi noori hobuseid ehk sälgusid. Need olid toodud meie talu lauta. Peale selle tegi ta kolhoosi ja enda pere ning naabrite jaoks mitmesuguseid puitesemeid. Kolhoosile valmistas ta peamiselt regesid, vankreid, hobuselookasid ja muud. Lisaks tegi ta oma pere ja naabrite jaoks puust tünne ja pütte, rehasid, labida-, hargi-, vikati- ja kirvevarsi ning mud vajalikku. Suvel oli tema höövelpink tavaliselt metsa ääres asuvas küünis, kuid talveks kolis ta selle ning kõik vajalikud tööriistad köögi taga asuvasse kitsasse tuppa. Kui ta midagi hööveldas, siis meeldis mulle ja vennale höövlilaastude seas mängida. Vanaisa valmistas muu töö kõrval meile ka korraliku puust loomakarja, mitu lehma, siga ja lammast. Need olid lihtsad puust ümmarguse kerega ning pead olid sellised, mille järgi võis ühte looma teisest eraldada.             Mängud, mida nende väheste mänguasjadega mängiti, seisnesid peamiselt täiskasvanute tegevuse matkimises. Loomakari viidi karjamaale ning seda söödeti ja joodeti. Autodega püüti vedada mitmesugust kraami jne.             Ükskord tõi ema meile mitmed tühjad tibukujulised paksust klaasist lõhnaõlipudelid. Lisaks olid need veel mitut värvi ja meie arvates väga ilusad. Korke neil ei olnud ja ei olnud sees ka vedelikku. Suurel maanteel oli toimunud autoõnnetus. Üks veoauto olnud kraavi sõitnud ja veokastis olnud lastist oli suur osa hävinud. Need pudelid oli ta leidnudki avarii toimumise kohalt. Need lisandusidki meie mänguasjade hulka. Tibusidki tuli joota ja sööta.             Elumaja ja lauda vahel kasvas mitu puud: toomingas, jalakas ja suur kuusk. Nende all oli suur hunnik kive ja liiva, mis olid sinna jäänud meie maakivist talumaja ehitamise ajast. Maja seinal oli aastaarv 1934. Selle liivaga saime me suvel mängida, ehitada maju ja igasuguseid kujundeid. Eraldi liivakasti meil ei olnud. Ei olnud ka mingeid liivavorme ega mängimiseks vajalikke liivakühvleid. Ainsateks asjadeks, mida sai liivaga mängimisel kasutada, olid meil üks väike plekist kühvel, mida oli varem kasutatud ilmselt jahu tõstmiseks, ning paar alumiiniumist lusikat. Samas hoiatati meid, et kivide otsa ei tohi ronida. Sealt võis kukkuda ja valusalt haiget saada. Üldiselt me sellele keelule kuuletusime. Mingi vanematele vastuhakk sel ajal ju kõne alla ei tulnud. Kui laps sõna ei kuulanud, võeti vits appi. Ega meil kedagi tõsisemalt ei pekstud, kuid vits oli alati võtta ja väiksemagi vastuhaku korral lõpetati see sapsakaga. Ainuüksi hirm vitsa ees sundiski korraldustele alluma. Liiva oli aga nende puude all nii palju, et seal sai mängida veel minu viis aastat noorem vend ja seda aastaid hiljem. Muidugi oli see juba meie mängimise ajal mullaga segamini ning ehitusmaterjalina seda kasutada enam ei saadud.             Talvel, kui oli lumi maas ja ilmad mitte väga külmad, olime me vennaga väga palju õues. Sulailmaga saime ehitada lumemehi, millele sai toast pliidi alt süsi nööpideks toodud. Sai lunitud ka porgandeid ninadeks. Ikka leidus midagi, mida mütsiks panna, ning mõne aja pärast oli meil õues mitu lumemeest-memme. Kui põõsaste vahele või maja ja lauda vahele olid lumehanged tekkinud, ehitasime neisse ka koopaid. Samade hangede peal sai kelgutatud. Meil läheduses ühtegi kõrgemat mäge ei olnud ning tuli leppida meetri- või poolteisemeetriste hangedega. Minule oli isapoolne vanaisa, kes elas meist paar kilomeetrit eemal, kinkinud rauast raamiga ja puust seljatoe ning istmega kelgu. Millal seda tehti, ei mäleta, kuid see oli olemas ja sellega sai aastaid kelgutatud. Hiljem valmistas kodune vanaisa veel teise kelgu, mis oli nagu väike regi. Eks põhjus, miks teist kelku vaja oli, oli ka meie omavahelises nägelemises ühe kelgu pärast. Mõlemad tahtsime ju hangest alla lasta ja seda ikka samal ajal. Kui oli juba kaks kelku, siis kujunes allalaskmine omavaheliseks võistluseks, kes oma liuga kaugemale jõuab.             Nii suvel kui talvel olime lastena väga palju aega õues. Talvel ei lastud meid sinna väga külma ilmaga või kui oli ka tuisune. Loomulikult said siis tavaliselt riided lumega kokku või ka sulailmaga märjaks, kuid kes sellest küsis. Sellepärast ei riielnud ka keegi. Kui riided olid märjad, siis kuivatati need pliidilõõri ääres ära. Sellist halamist, mida tänapäeval kuuleb riiete määrimise või märjaks tegemise pärast, meie küll ei kuulnud. Suvel oldi muidugi kerges riides, tavaliselt lühikesed püksikesed ja õhuke särk seljas. Väga palju käidi siis paljajalu. Seda tegid ka vanemad inimesed.             Kui tänapäeval mõeldakse, et lastel peaks olema igasuguseid arendavaid mänge ja seda juba väga varasest east, siis tol ajal ei olnud meil kasutada mingisuguseidki piltmõistatusi, puslesid jne. Samas oskasin ma lugeda juba viieaastaselt. Koju oli toodud mingi vana sugulaste poolt kasutatud aabits ja sealt hakkasingi tähti õppima ning sõnu kokku veerima. Tavaliselt tegin seda vanaemaga, kes oli kunagi kolm talve külakoolis käinud. Kui ta sõtkus leivatainast, olin mina tooliga tema kõrval ja proovisin sõnu kokku lugeda. See mälestus on mulle hästi meelde jäänud.             Mäletan, et ajal, mil ma veel koolis ei käinud, toodi meile koju väike kaardimäng, mida nimetati “Mustaks notsuks”. Seda me siis tõesti mängisime, alguses isa-emaga koos ja hiljem vennaga kahekesi. LEIVA KÜPSETAMINE Eelpool oli juba juttu mängimisest kui täiskasvanute jäljendamisest. Kuna meie talu oli küla servas eraldatud kohas, käis meil aeg-ajalt ka mehi, kes ennast avalikkuse ees ei võinud näidata ehk metsavendi. Mäletan, kui ühel korral külmal talvel seati valmis suur toidukott ja tehti kuuma teed ning viidi heinamaal asuvasse küüni meestele. Kes nad olid ja millal nad tulid või läksid ning kui palju neid seal oli, ma muidugi ei tea ega saanud ka hiljem teada.             Ühel külmal veebruaripäeval käis meil aga metsavend, kes kandis miilitsa vormiriietust. Kodus olid vanaisa, vanaema ja mina aasta noorema vennaga. Noorem vend, kes oli alles imik, oli hoida viidud isapoolsete vanavanemate juurde. Ema ja isa olid Tallinnas, et turul müüa ära kodus tapetud vana lehma liha. Mehe teada pidid nad juba kodus olema, kuid tegelikult tulid alles järgmise päeva hommikul. Vormis mees teatas, et talle on antud ülesanne majas leiduvad relvad leida ning need konfiskeerida. Majas meil mingeid relvi siis ei olnudki. Algas läbiotsimine ning ta leidis ebaseaduslikena majas olevad 16 kg villast lõnga, pargitud kasukanahad, tallanaha, mida vanaisa kasutas säärsaabaste tegemiseks, ja 2500 rubla raha, mida vanaisa hoidis kodus. Need võttis mees ära. Vanavanemad said kohe aru, et tegemist on röövliga. Järgmisel hommikul teatasid ema ja isa, kes olid just koju tulnud, juhtunust kohalikule miilitsale. Selgus, et ta oli veel mitmes talus röövimas käinud.             Sellele järgnesid vanaema-vanaisa ülekuulamistel käimised. Tol ajal ei tulnud uurijad sündmuskohale, vaid kannatanud kutsuti rajoonikeskuses olevasse miilitsaosakonda. See asus tol ajal aga Türil, kuhu oli meilt üle 20 kilomeetri ja kuhu tol ajal ega ka aastaid hiljem ei olnud mingit otseühendust. Sinna jõudmiseks tuli sõita teise rajooni territooriumile Võhmasse, kust saadi rongiga Türile sõita. Võhmasse oli aga ka 14 kilomeetrit. Ühel talvepäeval tuligi neil see retk ette võtta. Isa oli tol ajal Viljandis mingitel kursustel, mille lõpetamise järel sai ta maakorraldaja kvalifikatsiooni. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal lõpetanud Olustveres põllumajanduskooli ja talle oli siis omistatud agronoomi kutse. Nõukogude ajal aga seda tunnistust ei arvestatud. Ta nagu polekski kusagil õppinud. Ta oli siis kaua aega kodust ära. Ema oli kolhoosis põllutööline ja oli varahommikust hilisõhtuni tööl. Mind vennaga jäeti kahekesi koju. Väikevend oli siis ilmselt jälle teiste sugulaste juures hoida.             Olime siis kahekesi kodus. Välisuksed olid lukustatud ja tuletikud olid meie eest ära peidetud. Äkki tekkis meil mõte hakata leiba tegema. Olime selle tegemist ju varem näinud. Saime lahti köögis asuva seinakapi ukse, kus olid pakid vajalike toiduainetega. Saime sealt kätte ühe jahunõu. Pliidilt võtsime alumiiniumist poti. Valasime jahu potti ning lisasime vett. Segasime selle kätega jahu hulka ning saimegi leiva jaoks vajaliku taigna valmis. Seejärel hakkasime väikesi pätsikesi valmis voolima. Äkki leidsime, et võiks ka pisikesi kakukesi teha. Neid sai päris mitu. Asetasime need pliidirauale ja ootasime nende küpsemist. Need kuivasidki seal mingi aja möödudes tahkemaks. Proovisime neid süüa, kuid ega nad meile ei maitsnud. Kogu selle askeldamisega oli terve köök jahutolmu täis ning lisaks põrandal veel suured veeloigud. Ema saabus koju kõige varem ning tema üllatus oli suur.             “Poisid, mida te teinud olete?”             Seletasime üksteise võidu, et küpsetasime leiba. Saime vastuseks, et nii seda küll ei tehta. Ema koristas köögi ning kakukesed ja pätsikesed lendasid ämbrisse, millega viidi sigadele toitu. Nii see lõppeski. Selliseid kodusolemisi oli enamgi, kuid leivaküpsetamist me enam ette ei võtnud. Tegelikult käisid vanavanemad veel mitu korda kannatanutena ülekuulamistel. Süüdlast kätte ei saadud. Ta tabati alles mitu aastat hiljem ja siis tuli juba uurija küla keskele ühte tallu, kuhu siis kõik asjaosalised läksid tunnistusi andma. KÜLASKÄIGUD KODUST VÄLJAPOOLE Olime väga kodused lapsed. Külalastega saime kokku ainult siis, kui meid kusagile kaasa võeti. Mäletan korda, mil mind võeti kaasa ühte paar kilomeetrit kaugemal asuvasse peresse. Seal oli laps sündinud ning vanaema ja ema läksid katsikule. Peres oli olemas kaks tütart, üks minust 2 aastat vanem ja teine minuealine. Hiljem olin temaga koolis ühes klassis. Kui vanemad inimesed toas oma jutte ajasid, saadeti meid õue. Tüdrukutel oli aia nurgas nende isa valmistatud väike laudadest mängupliit ja väikesed toidunõud. Nad hakkasid kohe mängima toidu tegemist. Võtsin ka sellest osa, kuid ega see mind eriti ei huvitanud. Juba siis tekkis arusaamine, et see on mingi plikade värk.             Omamoodi huvitavad olid külaskäigud koos vanaema või emaga sugulaste juurde, kus oli kaks minust mitu aastat vanemat tütart. Nemad hakkasid näitama mulle lauamänge, millest ma midagi ei taibanud. Nende ühes toas oli aga vanaaegne tahvelklaver. Üks tüdrukutest avas selle kaane ja hakkas sellega mängima. Kohe tekkis huvi, kuidas see häält teeb. Lõpuks lubati mulgi selle klahvidele vajutada ning oh imet, hääl tuligi välja. Meil ju endal kodus sellist pilli ei olnud. Hiljem kodus olles rääkisin, et tahaksin ka mingit pilli saada. Sellele jutule reageeritigi. Isa tõi varsti mingi väikese pasuna. Seda puhudes tuli sealt tõesti hääl välja. Hiljem toodi kuue auguga, millele sai sõrmed peale panna, torukujuline vilepill. Ka sellest tuli puhudes hääl välja ning erinevaid aukusid sulgedes oli see erinev. Me tahtsime mõlemad vennaga seda puhuda. Vend võttis selle kätte ja puhus sinna sülge sisse. Pilli torust hakkas pärast mingit lörinat tulema ja selle otsast voolas sülge välja. Sain venna peale väga pahaseks ning tüli oligi majas. Minu arvates oli vend pilli ära rikkunud. Läks päris kakluseks, kuni vanaema meid lahutas ning pill käest ära võeti ja peideti mõneks päevaks kusagile meie silmist kaugemale. Veidi hiljem saime me selle tagasi. Vend oli siis ka hoolsam, ei lasknud enam sülge sisse.             Mõni aeg hiljem saime me mõlemad pisikesed suupillid. Kuna see oli mõlemal eraldi kasutada, siis probleeme ei tekkinud.             Eelkooliiga oli ikka selline aeg, mil me eriti välismaailmaga kokku ei puutunud ning sellepärast ei osanud isegi mingeid nutikamaid mänguasju tahta ega ka mänge ette kujutada. Vanemate eesmärgiks oli, et laps oskaks kooli minnes lugeda või vähemalt tähti tunda ja sõnu kokku veerida ning tal oleks aimu ka lihtsamatest arvudest ja arvutamisest. Igasugused mängud ja mänguasjad olid nende arvates teisejärgulised asjad. Kooli minnes selgus aga, et esimesse klassis astus palju neid, kes ei tundnud üldse tähti. Meil aga taheti, et lapsed nii rumalad välja ei näeks. Mina oskasin juba lugeda ja vend veeris sõnu kokku. MÕTLEMIST ARENDAVAD MÄNGUD Mõistust ja ajutegevust arendavad mängud ilmusid minu koju siis, kui kooliteed alustasin. Ainuke, mis enne seda oli, oli laste kaardimäng “Must notsu”. Selle järel ilmus doomino, mille mängimises sai juba omavahel võistelda. Tuli kabelaud koos nuppudega. Selle mängimisel tuli käikude planeerimisel juba mõelda. Sama laua ja nuppudega sai mängida ka äraandmist. Sel puhul oli võitja see, kelle pool laud varem nuppudest lagedaks sai. Kui kabes tuli vältida nuppude kadu, siis äraandmises tuli neid vastaspoolele ette sööta. Millalgi ilmus meile mängimiseks pildidoomino looduses olevate loomade piltidega. Valgete nuppude asemel olid sellel lihtsalt loomad ning mäng oli täiesti doominoga sarnane. Järgnesid täringumängud mängulaudadega. Esimeseks oli vist mootorrataste võidusõit Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrajal. Tol ajal peeti seal suurejoonelisi motovõistlusi ning mängulaual oli kujutatud ringrada koos kurvidega, mida oli vaja läbida. Rajal olid ruudud rohelise ja punasega. Visates täringut said teada, mitu sammu saab edasi minna. Kui ruudud olid rohelised, ei tekkinud probleeme, võisid takistusteta edasi minna. Kui aga juhtusid punasele ruudule, siis tuli nii mitu sammu tagasi astuda, kui roheliste ruutude puhul oleksid edasi saanud. Näiteks visates täringuga number kuue, said minna edasi kuni punase ruuduni 4 sammu ning ülejäänud 2 tuli sealt tagasi astuda. Ringraja kurvidel olid nimed ning eriti keeruline oli Rummu kurvi läbimine. See oli ka looduses väga järsk ning mängulaual oli seal mitu punast ruutu. Mängunuppe oli kokku nelja värvi, nii et seda mängu võis mängida kokku neli mängijat. Mängisime seda vahel ka koos isa-emaga. Vahel mängiti kolmekesi, kuid tavaliselt kahekesi. Mõnikord juhtus ka, et üks või teine hakkas partnerit sohi tegemises süüdistama. Sohki sai teha, kui ei näidatud teisele täringul veeretatud numbrit ja valetati see partnerile. Mõnikord tekkis sellest ka tüli, mida pidid teised kodused lahutama. Tavaliselt juhtus, et seejärel lõpetati mäng ära.             Kuigi me ei teadnud tol ajal mootorratastest midagi ja veel vähem sellest ringrajast, saime me ettekujutuse, milline see rada on. Hiljem, kui meie isal oli juba pisike mootorratas, teadsime, kuidas sellega raja peal kihutatakse ning millised riskid seal on.             Veidi hiljem ilmus “Reis ümber maailma”. Selle mängimine oli eelnevaga analoogiline, kuid nüüd tuli ületada mägesid ja ookeane. See oli juba tõepoolest silmaringi arendav mäng. Oli veel paar taolist lauamängu, kuid enam ei mäleta, kuidas neid nimetati. KOOLI PIONEERITUBA Kooli minnes laienesid teadmised mängude maailmast kiiresti. Õppisin tolleaegses Kabala 7-klassilises koolis. Vana mõisamaja teisel korrusel oli pioneeride tuba, mis haaras samasuguse pinna kui tavaline keskmine klassiruum. Selline tuba pidi tol ajal igas koolis olema. Seinal olid Lenini ja Stalini pildid. Ma läksin esimesse klassi 1953. aasta 1. septembril ja Stalin oli surnud märtsis. Siis oli ta terves Nõukogude Liidus veel au sees ja seda vist veel paar aastat. Hiljem kadusid need pildid vaikselt kõikjalt. Samas ruumis oli lippude alus, kus oli suur pioneerimaleva lipp ja väikesed rühmade lipud. Kapis olid fanfaar ja mitu trummi. Lippe ja fanfaari ning trumme kasutati mitmesugustel pioneeride üritustel. Oli veel üks väike laud, millel olid ajakirja “Stalinlik Noorus” numbrid ning kokkuköidetult ajaleht “Säde”. “Säde” oli siis vabariiklik pioneeride ajaleht ning “Stalinlikust Noorusest” sai hiljem “Noorus”. Neid võis seal igaüks lehitseda ja lugeda. Samas ruumis oli mitu lauda lauamängudega (male, kabe, doomino ja mõned täringumängud). Hilisemast ajast tean, et oli koole, kus need toad olid tavaliselt suletud ja neid kasutati ainult pioneeride ürituste jaoks. Meil see nii ei olnud. Uks oli avatud kõigil vahetundidel ja ka pärast tunde ning internaadis elavatele lastele tegelikult kogu päeva. Seal sai alati mängida, kui õnnestus mängulauda ja nuppe oma valdusse saada.             Mängude kõrval, mida varem kodus mänginud olin, tekkis huvi ka male vastu. Olin vist teises klassis, kui koolimajja tuli kahe koolivenna isa, kes oli sealkandis tuntud malefanaatikuna. Ühel päeval pärast tunde kutsus ta poisid-tüdrukud, kes malest huvitatud olid, sinna tuppa kokku ning rääkis malest ja õpetas käigud selgeks. Kuna elasin siis kooli internaadis, ei tekkinud mul mingeid takistusi sellisel üritusel osalemiseks. Hiljem sai seda mängu vanemate poistega harjutatud ja kui käigud täpselt veel meeles ei olnud, aitasid nemad. Niimoodi tekkis selle mängu vastu tõsine huvi ja mäletan, kuidas ma rõõmustasin, kui sain kolmandas klassis käies sünnipäevakingiks malelaua ja nupud. Sellest ajast sain seda mängu ka kodus mängida. Ainult tekkis kohe probleem, kellega seda mängida. Minust aasta noorem vend ei olnud sellest mängust eriti huvitatud. Pidas vist liiga keeruliseks. Ema ja vanaema seda nagunii ei mänginud. Ainuke, kes seda mängu põhjalikult tundis, oli isa. Tema käis aga kodust kaugel tööl ja mängida õnnestus temaga harva. TELERIT MEIL EI OLNUD Loomulikult on kõik lapsed huvitatud liikumisest ja vahel ka mürgli tegemisest. Ei saa olla, et nad ainult raamatutes tuhnivad ja lauamänge mängivad. Minu lapseeas puudusid teler ja arvutimängud. Teler ilmus minu kooli pioneerituppa 1960. aastal. See oli tol ajal mustvalge pildiga ja tavainimese jaoks väga kallis. Kool oli lastevanematega kokku leppinud, et sügisel, kui lapsed kolhoosi kartuleid võtma lähevad, neile raha peo peale ei maksta, vaid selle eest ostetakse koolile televiisor. Eriti palju said seda vaadata internaadis elavad õpilased. Kodudes neid tol ajal ei olnudki. Mäletan, et huvitavamaid saateid käisid siis koolimajas vaatamas ka lähedal elavate majade elanikud. Mõni aasta hiljem, kui õppisin juba Põltsamaa Keskkoolis, sõitsin pühapäeva õhtupoolikul Võhmasse ja sealt teise bussiga edasi Põltsamaale. Võhmast väljumisel imestas bussis keegi vanaproua, kui palju on majadel televiisoriantenne. Ta arvas, et selles alevis elab ikka väga palju vargaid. Palga eest neid aparaate ju enamus osta ei suuda. Tol ajal tegutses Võhmas lihakombinaat ja sealt varastati tõeti palju. Ju see arvamus läks siis veidi ka täppi. Läksid veel mõned aastad mööda ja juba hakati kurtma, et lapsed istuvad liiga palju teleka ees, jäävad sellepärast füüsiliselt nõrgaks jne. Nüüd on enamuses peredest arvutid, millega jälle mängitakse, ja kurdetakse samamoodi. Meie ei osanud siis veel arvutitest undki näha. Nüüd ei suuda noored inimesed ära imestada, kuidas siis üldse elada sai, kui ei olnud telekatki. LASTE TÖÖ JA MÄNGUD Tol ajal püüti lapsi – ja eriti just maal – harjutada igasuguse tööga. Kuni koduse vanaisa surmani oli meil kaks kolhoosiperet: vanaisa ja vanaema oli üks pere ning ema lastega teine. Isa oli riigi palgal ja tema sellesse peresse nagu ei kuulunudki. Kaks kolhoosiperet võimaldasid majapidamises pidada kahte poolehektarilist õue-aiamaad ning kaks korda enam loomi kui ühe pere puhul. Meil oli siis tavaliselt kaks lehma ja üks mullikas. Lambaid oli ka kindlasti enam, kuid sigu peeti nii palju, et perel oleks liha laual. Kolhoosist normipäevade eest saadava rahaga oleks ju siis lausa nälga jäänud. Selline majapidamine võimaldas aga enam-vähem talutavates tingimustes ära elada. Lisaks kolhoosis tehtavale tööle tuli siis ka vaeva näha selles majapidamises. Suvel tuli mitme looma jaoks heina varuda ning tavaliselt saadi seda niita ainult metsaheinamaadelt. Niidumasinaga seal niita ei saanud, vaid tuli kasutada käsivikatit. Selle tegid täiskasvanud ära, kuid loogu kaarutama ja kokku riisuma pandi ka lapsed, kui neil juba vähegi kael kandis. Tol ajal olid metsaheinamaadel veel alles pisikesed küünid, kuhu varutud hein hoiule pandi. Kui saadusid küüni kokku vedama hakati, siis olid lapsed need, kes pidid seal kaasa lööma. Mäletan, et tavaliselt vedasid saadusid kokku ning hangusid küüniuksest sisse vanaisa või ema. Vanaema võttis hangutäied vastu ja paigutas küünis laiali. Mina ja noorem vend pidime seda kokku tallama. Tavaliselt soovitati siis heintel palju möllata, et ruumi rohkem heina mahuks. Möllu sai tehtud siis küll, kuid eks see väsitas ka ära, eriti siis, kui seda tuli kaua teha.             Lehmi, mullikat ja lambaid tuli ka karjatada. Endise talumetsa ümber oli tehtud okastraataed ja sageli saadeti nad lahtiselt sinna. Mingit aeda karjatamiseks ei olnud aga olemas heinamaatükkidel pärast heina koristamist ega ka kolhoosi põllul, mis varem oli olnud talu põld, pärast saagi koristamist  ja uue rohu tärkamist, samuti mitte kesapõllul . Siis olime mina ja vend need, kes pidid seal loomi karjatama. Õnneks ei pidanud ma seda üksi tegema ning vennaga koos oli võimalik mitmete mängudega aega sisustada. Samas ei tohtinud loomi silmist lasta. Kui need kurja peale minema hakkasid, tuli muidugi mäng kohe katkestada.             Mingeid mänguasju seal muidugi kaasas ei olnud. Püüdsime mängudega matkida seda, mida olime ise oma lühikeses elus näinud ja kogenud. Mõnikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei käinud. Üheks selliseks mänguks oli poe külastamine ja ostude tegemine. Üks meist kahest oli kaupmees ja teine või teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult käeliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.             Teiseks mänguks oli kooli mängimine. Mina kui kõige vanem olin tavaliselt õpetaja. Mängiti ühe või teise tunni läbiviimist. Õpilased pidid mind kuulama ja selgitusi meelde jätma. Pärast seda toimus teadmiste kontroll. Matemaatika tunnis piirdus see peamiselt arvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Eesti keele tunnis oli eesmärgiks treenida sõnade õigekirjutust. Õpilased pidid tähthaaval üles lugema ühe või teise sõna kirjutusviisi. Keerulisemaid aineid selles koolis läbi ei võetud. Juhtus ka, et õpilane rikkus korda või ei töötanud kaasa. Siis järgnes lähima põõsa kõrvale seisma panemine. Kõik see tuli aga paugupealt katkestada, kui loomad korda rikkuma hakkasid.             Kolmandaks mänguks oli kolhoosi mängimine. Kuna ema oli põllutööline, siis käis meil aeg-ajalt kodus kohalik brigadir, kes teatas, kuhu ja millise tööülesande täitmisele tuli minna. Ta sõitis kohale jalgrattaga. Loomulikult tuli siis ka mängubrigadir, kelleks olin mina või aasta noorem vend, jalgrattasõitu imiteerides kohale. Järgnes vestlus, mille käigus selgitati tööülesandeid. Mõnikord ka vaieldi, kuna tööline ei olnud nõus minema just sinna, kuhu juhatati. Brigadiri käik lõppes lahkumisega. Otsest töö imiteerimist ei olnud.             Kui oli päris vaba aega, siis harrastasime kodus ka peitusmängu. Tavaliselt määrati eelnevalt kindlaks, kes teiste peitumise ajal numbreid loeb ning kes pärast ka peitjaid otsib. Selle tegelase kindlaksmääramine käis tavaliselt ühest kümneni lugemisega. Mina kui kõige vanem alustasin endast ja lugesin osavõtjaid kümneni. Kellele kümme langes, see oligi peitjate otsija. Tema läks kas lauda või kuuri seina äärde, näoga seina poole, ning hakkas valjusti lugema tavaliselt ühest kahekümneni. Selle aja jooksul pidid teised peitu pugema. Kui ta lõpetas, hakkas ta peitjaid otsima. Kes esimesena leiti, see oli tavaliselt järgmine otsija. Peidukohti oli meil aga õues väga palju, marjapõõsaste vahel, lauda, maja ja kuuri taga, küünis heinahunnikute taga jne. Ühel korral otsustas mu vend ennast peita lauda lakka. Ronis redelit mööda üles ning astus laudadele, mis olid läbi mädanenud. Sealt maandus ta pehmelt sõnnikuhunnikusse. Õnneks ei saanud ta mingilgi määral vigastada, kuid esialgu oli ehmatus suur. Tol ajal oli meie kandis väga palju rästikuid. Nad tungisid lausa maja juurde välja. Ühel korral peitsin ennast küünis väikese heinahunniku taha. Minu ehmatus oli aga suur, kui lähedalt roomas mööda suur rästik. Ei julgenud esialgu paigast liikudagi. MÄNGUD KOOLIS JA INTERNAADIS ELAMISE AJAL Kooli ajal elasin suurema osa ajast internaadis, sest kodust kooli oli 7 kilomeetrit ja meie külast mingit regulaarset transporti sinna ei käinud. Tavaliseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Sealgi mängiti vabal ajal õues mitmeid liikumismänge. Peitmismängu puhul kasutati teiste otsija kindlaks määramiseks ka erinevaid salme. Kelle juurde jõudis viimane sõna, see oligi teiste otsija. Kahjuks ei meenu neist salmidest ühtegi. Peitjaid ja mängust osavõtjaid oli seal muidugi rohkem. Enamasti olid selle mängu mängijateks poisid, kuid mõnikord lõid kaasa ka mõned tüdrukud. Viimased pidasid seda mängu üldiselt enamusele tüdrukutest mittekohaseks. Peitmiskohti oli seal aga väga palju: kooli puukuur, suurele maakivist keldrile peale ehitatud katusealune, pargis olevad põõsad, hekitagused jne.             Tüdrukute mänguks oli väga sageli keks. Poisid ei võtnud sellest kunagi osa. Äh, see ju plikade mäng.             Liikumismängudest oli üks lihtsamaid matsu ehk mujal nimetatuna ka lätsu jooksmine. See seisnes lihtsalt ühe mängija poolt teiste tagaajamises. See, kes esimesena teisi taga ajama hakkab, tehti kindlaks samamoodi nagu peitusemängus. Teised pidid tema eest ära jooksma. Kelle ta esimesena kätte sai, selle pihta lõi ta käega ja hüüdis valjusti: “Mats!” See &bdquo;mats“ pidi siis jälle teisi taga ajama hakkama. Sellises jooksumängus osalesid nii tüdrukud kui poisid, kuid poisid tegid seda sagedamini. Tüdrukute häda oli selles, et nad ei saanud tavaliselt poisse kätte. Seda võis lausa lõpmatuseni mängida, kuid tavaliselt lõpetati siis, kui oli aeg tundi minna või jooksjad ära väsisid. Koolimaja õues oli jooksuruumi palju, kuid seda harrastati ka majas sees. Ei olnud harvad juhused, kui mõni poiss hakkas klassiruumis teisi üle laudade joostes taga ajama. Kui siis keegi õpetajatest peale juhtus, pandi jooksja tavaliselt nurka seisma. Samasugust jooksumängu sai harrastatud ka kodus.             Poistele meeldis mängida ka sõjamänge. Tol ajal näidati palju filme sõjast. Tavaliselt olid need Teisest maailmasõjast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaasõjaks. Loomulikult olid siis ühel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos näidati küllalt sageli ka filme Vene Kodusõjast. Ka siis, kui püüti seda sõda jäljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski räägitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi mängudes kajastumata ei jäänud. Venelased olid pealegi alati võitjad ning sakslased kaotajad. Et kodusõjas olid mõlemal vastaspooltel sõdijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatustööd ega tõelist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord nädalas kooli külastava rändkino poolt näidati. Kinofilme näidati tol ajal koolimaja saalis.             Väga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luuremängud. Nende mängude põhimõtteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning küllap ta pani nende organiseerimise ka oma tööplaanidesse. Ta tutvustas ka morsetähestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. Mänge viidi läbi ajal, mil koolis olid tunnid lõppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja lähedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos mõne vanema klassi õpilasega, kes oli ka pärast mängu kohtunikuks. Mängust osavõtjad jaotati kahte-kolme rühma. Igale rühmale anti morsetähestikus kiri, millest tuli välja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morsetähestiku pähe õppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda jälgides veeriti tekstist sõnad välja. Kontrollpunktid võisid olla väga erinevates kohtades, järgmine tegutsemisjuhend võis olla mõisahooneid ümbritseva müüri lõhes, pargis mõne suure puu õõnsuses, põõsa juures kivi all või mujal. Tol ajal ümbritses kunagist mõisaparki ja ka hooneid poolteise meetri kõrgune kivimüür. Osa sellest müürist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult mõni jupikene. Küllap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid ära uute hoonete vundamentide täitmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4–5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt kõik morses. Oli neid, milles sõnad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus sõna moodustus iga teise-kolmanda tähe kokkulugemisel jne. Mõne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga sõna esimesest tähest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. Võitjaks osutus võistkond, kes suutis kõige kiiremini kõik kontrollpunktid läbida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline mäng kuni 3 tundi ja sellest võeti suure põnevusega osa. Tol ajal nimetati seda luuremänguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida tänapäeval tunneme orienteerumisena.             Traditsiooniliselt pidid kõik lapsed vahetundide ajal koolimaja suures saalis ringiratast jalutama. See oli siis sissejuurdunud tava. Mõnikord alustasid aga vanemate klasside tüdrukud ringmänge ning seda õpetajad ei takistanud. Ei olnud ju neis liigset jooksmist ega mürgeldamist. Need olid üsnagi tuntud nimetustega ja neid teati üle Eesti, nagu “Me lähme rukist lõikama”, “Kes aias…”, “Bingo” ja teised. Tavaliselt osalesid selles siis kõik jalutajad. Tüdrukutele meeldis selliseid mänge algatada ka internaadis elades, kui oli vaba aega. Siis paljud poisid ei tahtnud neist osa võtta, kuid nad sikutati mänguringi mitme tüdruku poolt.             Algklassides õppimise ajal oli minu ajal tegemist liitklassidega. Tavaliselt õppisid ühes ruumis 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. Siis juhtus mõnikord, et ajal, mil vanemal klassil oli tund, kus käsitleti ainet, mida väiksemad veel ei õppinud, oli viimastel nn vaba tund. Tavaliselt oli see mõnel päeval nädalas esimene tund. Näiteks tund, mil kolmas klass õppis vene keelt. Esimeses seda ei õpitud ning nemad olid sel ajal vabad. Mida muud väiksematel sel ajal teha oli, kui kusagil vabas ruumis mängida. Mäletan ühte korda, kui olime terve klassiga koolimaja suures saalis ning kõrvalasuvas ruumis peeti tundi. Meid lahutas ainult suletud uks. Sai mängitud vist matsu ja üksteist suure kisa ja lärmiga taga aetud. Mängu kõrghetkel saabus ruumi kooli direktor ning edasi pidid kõik kuni vahetunnini seina ääres püsti seisma. Me ju tegelikult segasime kõrvalruumis läbiviidavat tundi. PALLIMÄNGUD Kooli juures oli võimalik tegeleda ka mitmesuguste pallimängudega. Koolimaja ees oli kruusakattega palliplats. Seal mängisid põhiliselt nooremate klasside õpilased rahvastepalli, organiseeriti võistlusi klasside vahel. Vahel mängisid vastamisi poiste võistkonnad, teisel korral jälle ainult tüdrukutest koosnevad naiskonnad. Mõnikord oli ka segavõistkondi. Kevadel ja sügisel, kui ilmad veel soojemad ja õpilased vahetundide ajal õues olid, käis sellel platsil kogu aeg vilgas tegevus. Rahvastepall oli laste seas siis väga populaarne. Kooli poolt organiseeriti sõpruskohtumisi ka naaberkoolidega. Siis sõitsid kohale õpilased Villeverest ja Võhmast. Mõnikord käidi ka neil külas. Olin ka ise ühel korral võistkonnas, mis käis Võhmas külas. Võisteldi rahvastepallis. Kuna kohtumine toimus hilissügisel, siis ei olnud võimalik võistlust õues enam läbi viia. Sealsel koolil olid aga väga kitsad ruumid, kuid õpilasi oli meie omast kaks korda enam. Meid sõidutati alevi keskel asuva kultuurimaja juurde ning palliheitlus toimus sealses saalis. Lisaks võisteldi veel kabes ja males. Mina olin kabetaja. See jõukatsumine oli koolimajas. Rahvastepallis olid võitjateks meie poisid ja nende tüdrukute võistkond. Kabes alistasid nemad meid ning males olid jälle meie omad võidukamad.             Samal koolimaja ees oleval platsil mängiti ka võrkpalli. Seda tegid peamiselt vanemate klasside õpilased. See mäng millegipärast mind ei paelunud ja ma jäin sellest kõrvale.             Koolimaja taga oli aga jalgpalliväljak, mida ümbritsesid jooksurajad. Hakkasin seal koos teiste poistega palli taga ajama umbes ajal, mil õppisin viiendas klassis. See huvitas mind. Mingit juhendajat meil sel alal ei olnud ja ma ei tea, kas naistest kehalise kasvatuse õpetajadki sellest mängust midagi teadsid. Vanemad poisid teadsid mingeid reegleid, kasvõi seda, et väljakul on kaitsjad ja poolkaitsjad ning ründajad. Olin vist kuuendas klassis, kui ühel õhtupoolikul tuli kooli juurde mees, kelle perekonnanimi oli Telvik. Selgus, et ta oli siis väga lühikest aega töötanud kolhoosis partorgina. Hru&scaron;t&scaron;ovi ajal oli kehtestatud kord, et sellised mehed-naised ei saanudki üle kahe aasta ühe koha peal töötada. Mulle ja minu koolikaaslastele jäi see mees meelde aga sellega, et ta tegi meile selgeks jalgpalli mängimise reeglid ning hakkas meid sel alal juhendama. Saime paremad oskused ning reeglistik sai ka selgeks ja pärast läks mängimine hoopis paremini. Mida see mees muul ajal kolhoosis tegi, see meist kedagi ei huvitanud ja vaevalt teda paljud kolhoosi töötajadki, kes parteisse ei kuulunud, üldse tundsid. Kui rääkisin sellest treenerist kodus, ei oldud tema nime kuuldudki. Jalgpalli alal oli ta aga spetsialist. Hiljem, kui õppisin Põltsamaa Keskkoolis, olin ka mõnda aega jalgpalli mängimas, ning siis ei leidnud ma seal küll enam midagi uut.             Kui õppisin Kabalas juba lõpuklassides, rajati uus palliplats koolimaja taha pargi serva. Maja ees olev plats likvideeriti. Uuele platsile paigaldati ka korvpalli mängimiseks vastavad lauad ja rõngad. Mõned poisid hakkasid seal agarasti korvpalli harjutama, kuid mina sellest osa ei võtnud. Sama platsi hakkasid siis agaralt kasutama ka kohalikud külanoored. SEDA EI TOHTINUD ÕPETAJAD NÄHA Oli ka mängusid, mida mängiti siis, kui õpetajaid või teisi häirijaid silmapiiril ei olnud. Üks neist oli nimetusega &bdquo;Õuna lõikamine“. Selleks joonistati liivale või mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi õun olema ning see jagati kas pooleks või kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti mängijaid oli. Igasse sektorisse asus üks mängija. Kõigil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see üldse õige mees, kel taskunuga ei olnud. Mäng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi jääma maasse püsti seisma. Esimesena viskamise õigus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusmängus. Kui nuga vastasvõistleja sektoris püsti jäi, siis lõigati selle kohalt sektorist lõik ära. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel õun juba nii tükkideks lõigatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi mängust lahkuma. Võitja oli see, kes jäi viimasena oma sektorisse. Õpetajad seda mängu näha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei mäleta, et seda oleks kunagi juhtunud. INTRNAADI MAGAMISTUBADES Internaadis oli koolimaja kolmandal korrusel kõrvuti kaks magamistuba. Ühes magasid poisid viiendast kuni seitsmenda klassini ja hiljem, kui koolis oli juba kaheksa klassi, selleni. Kõrvaltoas olid väiksemad. Mõlemasse tuppa pääses eesolevast koridorist eraldi ustest. Kahe toa vahel oli ka uks, mis oli tavaliselt suletud.             Algklasside lapsed pidid magama minema tund aega varem kui vanemate klasside omad. Aastati oli see aeg erinev, algklassidel kella poole üheksast kuni üheksani õhtul. Kui ka vanemad olid vooditesse läinud, ega siis see ei tähendanud veel, et kohe magama jäädi. Internaadi kasvataja, kelleks oli tavaliselt mõni õpetaja, lahkus. Peagi hakkas väike grupp poisse kaarte mängima. Suurt laetuld tavaliselt põlema ei pandud, sest see oleks majja, kus elasid kolm õpetajat, ära paistnud. Mängu ajal valguse saamiseks kasutati taskulampe. Mõnikord võtsin ka ise neist mängudest osa, kuid tegin seda siiski võrdlemisi harva, kuna kaardimäng mind eriti ei huvitanud. Mängiti viit lehte ja saskut<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, millest ma ka vahel osa võtsin. Esimese mängu reeglid olin õppinud ära kodus. Teise omad õppisin mängu käigus. Poistel oli ka teisi mänge, nagu kakskümmend üks, karvane jne. Loomulikult ei maganud ajal, mil kaarte mängiti, toas olnud kolme- neljateistkümnest poisist keegi. Oli ka neid, kes läksid ahju juurde, avasid selle ukse ning hakkasid seal suitsu tõmbama. Ahjuukse juures tehti seda selleks, et suits sealtkaudu korstnasse läheks. Ükskord, kui üks punt kaarte mängis ja paar poissi ahju juures suitsu tõmbasid, ilmus uksele kooli kojamees ja tema esimesed sõnad olid:             “Poisid, mida te teete. Piibusuitsu tuba täis ja kaardimäng käib.”             Kogu selline tegevus lõpetati muidugi kohe ära. Kojamees rääkis aga kõigest järgmisel hommikul kooli direktorile ning edaspidised karistused olid karmid. Kaks poissi, kes suitsu tõmbamisega vahele jäid, visati kuuks ajaks internaadist välja. Nad pidid kuu aja jooksul südatalvel nelja kilomeetri kauguselt iga päev jalgsi kodu ja kooli vahet käima hakkama. Uuriti välja ka, kes tol hetkel kaarte mängisid. Nemad said viimased hoiatused.             Kõrvaltoas olid küll algklasside lapsed, kuid sealgi oli mitu suuremat kasvu ja oma eakaaslastest üle kasvanud poissi. Nad olid mitmel aastal samasse klassi istuma jäänud. Mõnikord avati kahe toa vaheline uks ning mõned poisid hakkasid lihtsalt omavahel tüli norima, mille tagajärjeks oli kahe toa vahel puhkenud padjasõda. Ka omaette mäng. Tavaliselt olid kaotajateks väiksemate toa poisid. Kui asi nende jaoks hulluks läks, püüdsid nad vaheust sulgeda. Patjade sees, millega internaadis magati, oli vatt. Mõnel oli ka kodust kaasa toodud sulepadi. Ükskord juhtuski, et üks väiksemate toa vanem poiss viskas ühe väikese poisi padja millegi otsa. See läks lõhki ja suled lendasid üle toa laiali. Väike poiss, kes õppis teises klassis, hakkas suure häälega nutma. Suled pühiti põrandalt kokku, kuid ega neid igalt poolt koristada ei saadud. Hommikul läks jälle suureks uurimiseks ja ülekuulamiseks, mis öösel toimunud oli. Poiss, kes padja lõhki viskas, saadeti iga päev kodust kooli käima ja seda õppeaasta lõpuni. MÄNG KOOS KÜLAPOISTEGA MINU KODU JUURES Tol ajal hakkasid minu koduküla lapsed niipea, kui juba vähegi midagi teha suutsid, suviti kolhoosis tööle. Meie rohida olid külas asuvad maisi- ja kapsapõllud, võtsime küünides ja lakkades heinavedajatelt heina vastu ning trampisime seda virnades kokku, sõtkusime siloaukudes ratsahobusega haljasmassi kokku, eemaldasime teraviljapõldudelt ohakaid, sidusime rukki koristamise ajal viljavihkusid, riisusime loorehaga heina jne. Tööd jätkus ja sellel ei näinud lõppu olevatki. Seepärast ei olnud meil suvevaheajalgi kuigi palju vaba aega, mida mängude ja igasuguse meelelahutusega täita. Tööpäevad olid pikad, sama pikad kui täiskasvanutel, kes kolhoosi põldudel töötasid. Mõnikord olid need ka väga väsitavad. Ei jõudnudki pärast enam midagi teha. Me elasime küla ääremaal ja teiste poistega, kes küla keskel elasid, väga sageli kokku ei puutunud, välja arvatud siis, kui olime koos tööl. Üsna sageli võtsid aga külapoisid oma nelja-viielise kamba kokku ning tulid meile. Meil oli metsa servas lagendik, kus tavaliselt karjatati loomi. Seal läks siis peagi lahti jalgpalli mängimiseks. Tavalisest väljakust oli see maa muidugi väiksem ning seal olid ka mõned suured kivid. Juhtus sedagi, et vahel löödi vastu kive varbaidki katki. Kes aga sellest hoolis. Mõnikord mängiti niimoodi tundide viisi. Kui heinamaalt juba hein koristatud, oli seal selleks veidi parem koht. Külast tulnud poistele selline mäng meeldis ja oli ka tõsi, et nende kodude juures selliseid vabu platse ei olnud. Meie kodus ei tehtud selleks ka mingeid takistusi. Oli aga ka kohti, kus selliselt mängida ei lubatud. LAPSEEA MÄNGUD SAID LÄBI Hiljem, kui õppisin juba keskkoolis, enam eriliselt mingite mängudega ei tegelenud. Seal keskenduti peale õppetöö igasugusele klassivälisele tegevusele. Võtsin kolme aasta jooksul, mil ma seal õppisin, osa kirjandusringi, inglise keele ringi ja ajalooringi tegevusest. Lisaks sellele sai aeg-ajalt osa võetud ka mitmesugustest sportlikest üritustest, sai mängitud korv- ja jalgpalli. Lapsepõlv sai nagu läbi. Kui keskkooli lõpetasin, asusin tööle ja õppisin ka kaugõppe teel ülikoolis. Hiljem järgnes perekonna loomine. Kõik see tingis selle, et aastate jooksul ei tulnudki juhust midagi mängida. Alles hiljem, poja sündimise järel sai temaga jälle mängitud, kuid eks need olnud enam-vähem samad mängud, mida ise sai kunagi mängitud. Mõnikord sugulaste juures külas käies või ka erinevatel seltskondlikel koosviibimistel sai mängitud koroonat või piljardit, kui need lauad olemas olid.             Aja jooksul keskendusin igat liiki mälumängudele. Mitmetel töökohtadel töötades arvati mind ikka võistkondadesse. Koostasin ka ise mälumängude küsimusi ja mõnel korral juhtisin ka nende läbiviimist. Viimati tegin seda 1990. aastatel, kui olin valitud Pärnumaa Spordiliidu esimeheks. See oli siis auamet. Töötasin samal ajal Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektorina. Sama ülesannet tuli mul mõnikord täita ka omavalitsuste liidu üritustel.             Ise olen palju aega pühendanud ristsõnade lahendamisele. Viimaste aastate jooksul olen lahendanud ka sudokusid nii numbri- kui tähekombinatsioonidega. Sudokusid hakkasin lahendama siis, kui mu pojatütar mulle nende lahendamise põhimõtted selgeks tegi. Enne seda ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Alles hiljuti oli neid võimalik lahendada arvutis. Need olid ajalehe “Õhtuleht” lehekülgedel. Oli ka erinevate raskustega ning mängija võis valida, millist ta lahendama hakkab. Mõni kuu tagasi need aga kadusid sealt. Iseenesest on sellest kahju. Mälu ja mõtlemise treenimiseks on ristsõnade ja sudokude lahendamine väga kasulik ajaviide. EI TAHA VENELASEKS SAADA Mis puutub suhtlemisse ja mängimisse erinevatest rahvustest lastega, siis lapsepõlvest mul see kogemus puudub. Meie kandis maal elas mõni üksik teisest rahvusest inimene ja loomulikult oskas ta siis perfektselt eesti keelt. Muulastest lapsi ei tea ma aga ühtegi. Oli isegi olukordi, mil lapsed samastasid armees teenivaid sõdureid venelastega. Mäletan ühe teise klassi poisi jutuajamist, mida ma juhtusin kooli õues sügisel lehti riisudes juhuslikult pealt kuulma. Ise olin ma siis neljandas klassis ja mul oli siis juba välja kujunenud pilt erinevatest rahvustest. Seal aga küsis see poiss oma sõbralt: “Kas sa tahad venelaseks hakata?“ “Kes need on?” “Noh, tead need, kes sügisel kolhoosis kartuleid noppimas käivad, kirsad jalas ja rohelised vormiriided seljas.” “Ei, selliseks ma küll hakata ei taha.” Ju siis teistsuguseid ja erariides venelasi ei osatud ette kujutadagi. Maakohas neid ei elanud ega ei olnud neid ka keegi oma silmaga näinud.             Samas on huvitav jälgida, milliseid mänge harrastatakse nüüd. Mänguasju, mida praegustel lastel kasutada on, on tõesti arvukalt. Neid ei jõua üles lugedagi. Mõnikord tekib siiski mõte, kas neid nii palju ongi vaja. Kui oleks ehk mingi valik ja veidi vähem, osataks ehk nende väärtust enam hinnatagi. Palju mänge mängitakse aga arvutiga. ARVUTI AINULT MÄNGIMISEKS Millalgi 1990. aastate keskel otsustasin endale lauaarvuti osta. See oli veel aeg, mil uued arvutid olid poes hirmkallid ning hakkasin uurima ajalehes avaldatud kuulutusi. Leidsingi paar tükki, mis mulle tõenäoliselt sobisid. Käisin ühte vaatamas, kuid see ei sobinud. Teises kohas otsustas pere, kus arvuti oli põhiliselt teismelise poja kasutada, selle maha müüa. Täpsemaid põhjusi selleks ma muidugi ei tea. Kui hakkasin uurima, mida sellega üldse teha saab, hakati rääkima kõikvõimalikest mängudest ning poiss oli kohe abivalmis näitama, mida sellega mängida saab. Kui veel uurisin, mida sellega veel teha saab, ütles ema, et noh, see teeb ju palju tarku asju ise ära. Milliseid, selles osas jäi ta mulle vastuse võlgu. Lõpuks selgus, et arvutit ei osatudki millekski muuks kui ainult mängimiseks kasutada. Tol ajal ei õpetatud arvuti kasutamist veel enamuses koolidestki ning oli palju inimesi, kes arvasid, et see on mingi imemasin, mis aitab lahendada kõik probleemid. Samas ei osanud osa inimesi selles mingit muud otstarvet kui mängimine üldse näha. Uurisime tol ajal selle arvuti omadusi ning ma ostsin selle ära. Sain arvuti koos kuvari, klaviatuuri ja hiirega. Õige pea soetasin endale printeri, et sellega saaksin teha kirjatööd. Mänge oli sellesse palju sisse salvestatud ja nendest oli väga huvitatud minu lapselaps. Peagi sai ta ka endale oma koju arvuti ning minu oma enam selleks ei kasutatud. Minu tegevus nende mängudega piirdus põhjaliku uurimisega, mis seal üldse on. Õnneks ei langenud minu lapselaps arvutist sõltuvusse. Tal oli koolis arvutiõpetus esimesest klassist alates ja ju sealgi tehti selgeks, kuidas sellega ümber käia. KAHJU ARVUTISÕLTLASTEST Arvuti ei ole tegelikult mingi imemasin ega ka kallis mänguasi, kus inimmõistust enam vaja ei olegi. Ta on lihtsalt inimese tööriistaks või abivahendiks. Mulle teeb muret, et igasugust I-asjaajamist feti&scaron;eeritakse. Eesti on uhke oma e-riigile, kuid mulle meenub mõne aasta tagune lugu, kui valitsuse liikmete vahel tekkisid mingi asja arutamisel arusaamatused ja põhjus ei olnud milleski muus, kui jäi vajaka lihtsast inimestevahelisest suhtlemisest. Siis kommenteeris probleemi televisioonis kunagine minister Olari Taal. Ta meenutas, et tema ajal veel valitsuse istungitel arvuteid ei kasutatud. Kõik probleemid arutati omavahel läbi ning ka eriarvamuste puhul jõuti kompromissidele. Nüüd aga jäävat puudu lihtsalt kõige tavalisemast inimlikust suhtlemisest.             Praegu on tõsiselt kahju lastest, kes on langenud arvutist sõltuvusse. Kõige lihtsamat teksti ei osata ka enam pastakaga paberile panna. Olen näinud peresid, kus laps istub eraldi tundide viisi oma arvuti taga ja teda ei huvita, mida teevad kaaslased. Võiks ju vahel nendega kokkugi saada. Arvutis mängimise pärast jäetakse isegi koolitükid õppimata. Mul oli kord noor kolleeg, kes töö juurest pidevalt pojale helistas ja keelas tal arvutiga mängida. Poiss mängis ikka edasi, sest ema ju kodus ei olnud. Lõpuks pandi arvuti kodus teise tuppa luku taha ning poiss sai sellega mängida siis, kui tal seda lubati. Paljud lapsevanemad aga ei ole nii nõudlikud ja järjekindlad ning koolides kurdetakse, et lastel puudub vajalik suulise väljendamise oskus, ei taheta raamatuid lugeda, kirjaoskus jääb kasinamaks jne ning selle on põhjustanud arvuti. Ju ikka tuleks lähtuda vanadest tõdedest, et ühegi asjaga ei tohi liialdada ning igas asjas on vaja pidada kinni parajuse nõudest. Tuleb aru saada, kui kaugele ja millisele tasemele ühe või teise asja või mänguga minna võib. Lastel muidugi endal sellist piiride tunnetamist ei ole ega saagi olla. Selle peavad paika panema ikkagi täiskasvanud. Kui nad nii teeks, ei tekiks ka sõltlasi. Samas on häda selleski, et ka täiskasvanud ei saa sageli neist piiridest aru. Raivo Kaik Pärnus November 2013 <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Sasku (ka saaskopp, sass, lambapea) on kaardimäng neljale mängijale, mängitakse paaris. </div> </div> Täisviide ERA, DK 115 < Pärnu l. < Pilistvere khk., Kabala v., Kurla k. – Raivo Kaik, s. 1946. a. (2013) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere khk. Koguja Raivo Kaik Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Raivo, snd. 1946. a. Viljandimaal küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 174 < Pärnu l., Sauga < Karksi khk., Lilli k. < Läti, Valmiera raj., Seli k. < Venemaa, Novosibirski obl., Voronovo k. – Zoja Idvani, s. 1953. a. (2012) Maakond Viljandimaa Lätimaa Venemaa Koguja Zoja Pihlak-Idvani Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1953 Koguja sugu naine Tekst Meenutusi lapsepõlvest Siber 1953–1958 Ma sündisin 14. jaanuaril 1953. aastal Siberis, täpsemalt Novosibirski oblastis Novosibirski rajoonis Voronovo külas. Nimeks sain Zoja. Zoja tähendab kreeka keeles "elu" ja see nimi meeldib mulle, sest just nimi on mind inimestele meeldejäävaks teinud ja koos perekonnanimega kasutades pole sellel terves maailmas teisikut. Ajal, kui ma midagi oma elust mäletama hakkan, olin ma eestlaste Adele-Rosalie ja Juhan Pihlaku perekonnas, kes olid 1949. aasta märtsis inimvaenuliku režiimi poolt Viljandimaalt oma Päri-mail olevast talust Siberisse asumisele küüditatud. Me elasime siis Novosibirski oblasti Kargatski rajoonis Pervomaiskoje kolhoosis. Mu vanemad olid töökad ja ausad inimesed ja mis kõige tähtsam – nad ei joonud. Lapsele on see väga tähtis, milliste inimeste perre ta sünnib. Vanemad soovisid panna mu nimeks Salme, kuid külanõukogus nende soovi ei arvestatud, öeldi, et see on koera nimi, ja nii saingi ametlikult nimeks Zoja. Ema ja isa armastasid mind väga. Siberis möödusid minu elust viis ja pool esimest aastat. Sellest ajajärgust on mul hulganisti mälupilte. Esimene mälestus on selline, et oleme emaga kuskil aias või pargis, seal lähedal on suurem maja ja meie kahekesi jalutame seal. Arvan, et see oli haigla, kus ma bronhiidi tõttu olin, ja kuna oli soe ilm, lubati meid õue minna. Olin veidi üle kahe aasta vana. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emasyles_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani ema süles Siberis" width="300" /> Ka meie pere elas väikeses puust osmikus, mille seinad olid kaetud savi ja lehmasõnniku seguga ning mis omakorda olid nii seest kui väljast valgeks või siniseks lubjatud. Katuseks oli paks mullamätaste kiht. Tavaliselt olid venepärased majad ühe-kahetoalised, tähtsamaks kohaks köök suure ahjuga, kus valmistati toitu. Ahjul oli ka nn. ahjupealne, millel sai külmal ajal magada. Meie majake oli ainult ühe ruumiga, tuba ja köök olid eraldatud pliidi ja ahjuga. Kahjuks meie ahjul polnud seda mõnusat "voodit", kuigi mina oleksin väga soovinud soojal ahjul magada. Kui küsisin emalt, miks nii on, vastas tema: "Ega me venelased ole, et ahju peal magame!" Isa oligi meile ilusad puuvoodid meisterdanud. Minu oma oli väike ja võredega ja voodi jalgade all olid loogad, nende abil sain end kiigutada. Kui suuremaks kasvasin, võeti loogad ära. Mina aga tahtsin kiikuda ja nõudsin neid nutuga tagasi. Siis ütles ema, et koer Muri sõi loogad ära. Ma uskusin seda ja olin Muri peale pahanegi.Toas oli veel riidekapp ja väike lauake, mille peal oli raadio ja mis töötas kahe suure patareiga. Mäletan, et raadiost kuulasin hommikvõimlemise saadet, tegin ka harjutusi vahel kaasa, rohkem küll vehkisin niisama käte ja jalgadega. Muidugi olid kõik saated venekeelsed. Köögi poolel oli söögilaud, mis asetses akna all ja pliidi läheduses seisis toidunõudekapike ning välisukse läheduses pink veeämbritega. Kõik need asjad oli isa ise meisterdanud. Ja oligi kogu meie elamine. Meie väikese pere jaoks piisas sellest täielikult, vähemalt mina arvasin nii. Kuigi meie kodu oli pisike ja vilets, oli seal puhas ja soe. Tänu töökatele vanematele oli kõht alati täis. Meil olid ka loomad, ilma nendeta polnud elu üldse mõeldav, sest poes müüdi ainult elementaarseid asju: tikke, seepi, ämbreid, sitsiriiet, kalosse, viina, harva ka suhkrut. Elumajaga ühise katuse all oli loomalaut, kus olid lehm, siga, kanad. <div><img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_lootsaga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani lõõtsaga Siberis 1957" width="300" /></div> Vaatamata kehvadele oludele oli minul siiski mitmeid mänguasju. Mul oli nukk, kelle silmad käisid kinni-lahti ja kes ütles "emme", mul olid nukutoidunõud, väike lõõtspill, kolmerattaline jalgratas ja muidugi ema õe, tädi Mahta Eestist saadetud lasteraamatud. Raamatud olid ilusate realistlike piltidega, ka jutud või luuletused neis olid õpetlikud ja lastepärased. Kõik oma raamatud tõin ma Siberist kaasa ja nad on mul veel praegugi alles. Ka mu lapsed, lapselapsed ja lasteaia lapsed on nende vaatamisest-lugemisest rõõmu saanud. Olen imestanud, kui õigesse kohta teadis minu armas tädi need raamatud saata, ja kuigi ta ise on juba pool sajandit mulla all, elavad tema saadetud raamatud ja teised tema poolt tehtud heateod veel kaua minu mälestustes. Raamatuid olen ma elus tõesti väga armastanud. Siberis oli lapsi, kellel polnud ühtki mänguasja. Näiteks Ljuba, kellega ma sõbrustasin, mängis ajalehe- ja kasetohutükikestega, riideribade ja tühjade suitsupakkidega. Kui Ljuba minu pool käis, soovis ta alati mängida nukkudele toidu valmistamist. Ema andiski meile veidi tumedamat, nn. seajahu, me segasime seda veega ja vormisime väikesteks kukliteks, siis küpsetasime neid pliidil ja hakkasime nukke söötma. Kuid alati sõi Ljuba enamuse kukleid kiiruga ise ära, öeldes, et tema kõht on rohkem tühi kui nuku oma. Ma ei saanud siis veel aru, et inimese kõht võib tühi olla. Toon ühe näite loost, mille isa mulle aastaid hiljem jutustas. Lähim suurim asustatud punkt meie kolhoosile oli Kargati linnake, kus leidus rohkem toidu- ja tööstuskaupu kui maal, ka mitmeid vajalikke ameti- ja kultuuriasutusi oli seal. Kargatis oli ka fotograaf, kus nii mõnigi minu kullafondis olev pilt tehtud on. Ühel suvepäeval 1956. aastal sõidutati töölised, sealhulgas ka minu isa, lahtisel veoautol sellesse linnakesse. Aeti "asju", käidi poes ja õhtupoole sõideti koju tagasi. Teel hakkasid kõik näitama, mida nad ostnud olid. Ikka magusat saia, tükksuhkrut, naised pearätikuid, sandalette jne. Muidugi ei puudunud meesterahvaste kotist üks või isegi paar pudelit viina, mida peagi ka maitsma asuti. Minu isal olevat kott pungil olnud, aga tema ei rutanud seda avama. Varsti hakati hüüdma: "Ivan Ivanovit&scaron; (Juhan Juhani poeg), näita, mis sinul kotis on!" Isa avas koti ja seal sees oli minu jaoks suur ilus nukk, mille eest oleks saanud mitu pudelit viina osta. Autotäis inimesi jäi paugupealt vait, lõpuks sõnas üks mees: "Вот это да!" (See on alles midagi!) <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_isa_ostetud_nukuga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani isa ostetud nukuga Siberis" width="300" /> Iseäralisel moel tuli mu ellu veel üks hirm. Nimelt, ema õde, tädi Mahta, saatis meile Eestist jõuludeks paki ja minu jaoks oli seal sees Siima &Scaron;kopi joonistustega raamat "Lumivalgeke". Mäletan, et istusin isa süles ja ta luges mulle seda raamatut ette ja mina vaatasin pilte. Kui isa selle lehekülje avas, kus oli pilt nõiaks moondunud ja õuna mürgitavast võõrasemast, kes suundub kohe ilusat ja head Lumivalgekest tapma, hakkasin üle keha värisema ja mu hüsteeriline nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tänapäeva lapsed, kes telerist palju vägivallafilme näevad, ei saa võib-olla aru, mida kurjus minule tähendas. Lõpuks peitsid vanemad selle raamatu mu eest ära ja uskuge või mitte, uuesti julgesin "Lumivalgekese" kätte võtta alles 12-aastaselt. Siberi talved olid karmid, lund sadas palju, tihti olid tuisud, mis võisid kesta mitu päeva. Kui ma hommikuti söögilauas istusin ja mannaputru sõin, ei näinud ma tihti aknast muud kui suurt tuisuvaalu, mis maja räästani ulatus. Õhtuti pimedas piilusin kardinate vahelt ja lootsin ka mõnd hunti näha, kuid peale tähistaeva ei paistnud sealt midagi. Hiljem rääkis ema, et harva, öösiti, oli ta siiski hundi ulgumist kuulnud. Isa tegi mulle puust kelgu ja väikese lumelabida, sain oma õues kelgutada ja lund kühveldada. Ema terane pilk valvas mind toaaknast, sest väravast väljaminek oli mulle rangelt keelatud. Millegipärast tahtsin väga lund süüa, kuid iga kord, kui lund suhu pistma hakkasin, koputas ema aknaklaasile ja viibutas näppu. Vaevasin pead, et kuidas küll saaksin lund nii süüa, et ema ei näeks. Ja mõtlesingi välja! Lasin kelguga ühest lumehunnikust alla, kuid tegin nimelt nii, et kelk ümber kukuks. Selle ajaga, kui lumes sumasin, ahmisin ruttu lund suhu. Küll maitses hea! Eks pärast tuli nii mõnigi päevake köhaga toas istuda. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emaga_Siberis1955.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani emaga Siberis 1955" width="400" /> Suurim püha oli ka Siberis aastavahetus ehk näärid. Jõulusid avalikult ei peetud, sest kristlikud pühad Nõukogude Liidus ei olnud soovitatavad. Meie külas toimus nääripidu koolimajas ja sinna olid oodatud ka kodused lapsed. Ema pani mulle tutid juustesse ja ma olin põnevil, sest käisin suuremas seltskonnas harva. Enamik lapsi olid mulle võõrad, kuid oma sõpra Vasjat ma tundsin ja temaga seal ringi jalutasingi. Olin arg, kuna koolimajas polnud ma veel kordagi käinud. Saalis seisis kuuse asemel kõrge raagus kask, sest meie lähemas piirkonnas kuuski ei kasvanud. Kaske kaunistasid kommid, küpsised ning laste omavalmistatud paberehted. Koolimajas oli ka elekter, kuid see toimis nii: paarkümmend minutit oli valgust, siis see korraks kustus, generaator lülitati ümber ja peagi oli taas valge. Nii oli ka sellel peol. Istusime kõik mõne minuti pimeduses, kuni saabus valgus ja ... suur ehmatus! Vähemalt minu jaoks. Nääripuul, nii kõrgelt kui inimkäsi ulatas, polnud enam ühtki maiustust, vaid mõni paberhelbeke lehvis veel. Siis hakati ringmänge mängima, kuhu Vasja ka minu viis. Ma ei osanud ühtki laulu ega mängu, liikusin lihtsalt teistega kaasa ja maigutasin suud. Peagi saabus näärivana, õigemini külmavana – vene keelest otsetõlkes (Дед Мороз). Kuigi ma vene keelt oskasin, oli ema mulle mitu eestikeelset salmikest õpetanud. Tuli minu kord näärivana juurde minna. Suur mees maani kasukas võttis mu põlvele, lugesin talle ühe oma salmidest ja tema andis mulle selle eest kaks kommi ja kaks präänikut. Kuigi kõik lapsed said ühepalju maiustusi, olin ma ikkagi nii väikese kingituse pärast pisut solvunud. Ütlesin näärivanale, et ehk saan mõne kommi juurde, kui ühe salmi veel loen, kuid tema ainult naeris, viibutas kelmikalt sõrme ning sõnas: "Kaval tüdruk oled! Rohkem ei saa, teised lapsed tahavad ju ka! Järgmisel aastal tulen jälle, siis toon rohkem!" Järgmised jõulud-näärid tulid mulle aga hoopis Lätimaal. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_rattaga_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani rattaga Siberis" width="300" /> Üks suur arusaamatus tuli mul veel lahendada. Nimelt, mu vanemate jutus kõlas tihti sõna "Eesti". Kui küsisin, et mis koht see on ja kus ta asub, näitas ema käega metsa suunas ja ütles, et seal ongi Eesti. Sain täiskasvanute jutust aru, et Eestis on kõik parem, ilusam, seal elavad tädi Mahta ja vanaema, seal on üldse kõik kõige, kõige, kõige ... Muidugi hakkasin ka mina seda imedemaad igatsema. Iga kord, kui tuli juttu Eestist, jäi aga ema kurvaks. Mina püüdsin teda lohutada nii: "Kui see Eesti selle metsa taga on, läheme siis sinna!" Kuid ema selgitas, et Eesti on metsast palju kaugemal. Sain veel aru, et keegi nagu keelaks meil sinna minna. Saabuski 1958. aasta suvi ning me saime loa Siberist lahkumiseks. Lätimaa 1958–1960 Niisiis, 1958. aasta augustikuu Eestis, täpsemalt Viljandis, kus ema õde Mahta meile oma väikeses korteris esmast peavarju andis. Aga minu vanematel polnud kuhugi minna. Tegelikult polnud neil ju Eestisse elama asumise lubagi. Varsti me asusime elama ema-isa endisesse tallu, mis asus kohe Viljandi külje all Päris ja oli nüüd loomalaudaks kohandatud. Kuid seal oli siiski mõni tuba veel elamiskõlblik ja me asusimegi sinna elama. See oli vanemate poolt läbimõtlematu samm. Aga meil polnud ju kodu. Kui elulugu oleksid kirjutanud minu vanemad, oleks see olnud hoopis teine jutt. Siis oleksid lugejad teada saanud, kui raske oli neil uuesti oma eluga edasi minna, kui palju vintsutusi, alandust ja hingepiina pidid need ausad ja töökad inimesed läbi elama, kuni nad jälle endale kodu said. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Latimaal.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Lätimaal" width="400" /> Minule saabusid seal head ajad. Olin ju alles viie ja poole aastane, täis elulusti ja mänguhimu. Ma vajasin omasuguseid lapsi. Õnneks leidsin kohe endale sealt mängukaaslase. Ta nimi oli Heino Murumets ja ta oli mõned aastad minust vanem. Heino oli sõbralik, ka ta ema oli väga lahke ja andis tihti mullegi head ja paremat maitsta, mida ta küpsetanud oli. Heino võttis mind kaasa põnevatesse kohtadesse, nagu näiteks Raudna jõe ja Päri häärberi ümbrusesse, lähedalolevasse suurde õunapuuaeda ja mingitesse koobastesse, isegi metsa. Kuigi mängisin seal veel mõne teisegi lapsega, oli Heinoga koos olla kõige huvitavam. Sain esimest korda elus maitsta õunu, tomateid, seeni, metsamarju. Terve päev möödus meil naerdes ja joostes! Saabus sügis ja koos sellega ka pikad ning pimedad õhtud ja ööd. Ühel sellisel ööl põrutati kõvasti meie uksele. Ärkasin minagi. Unisena topiti mind riidesse, ema nuttis ja isa kordas talle aina: "Ole rahulik, naine, ole ainult rahulik!" Õues seisis veoauto, võõrad mehed tassisid meie voodid, laua ja toolid autokasti. Meie emaga istusime autojuhi kõrvale kabiini, isa kahe vormiriides mehe vahel taha autokasti, algas sõit Lätimaa poole. Nii elasin minagi küüditamise üle. Õnneks lapsena ei saanud ma kõigest aru. Kuid vanematele oli see taas väga raske ja alandav aeg. Sellel ööl vuras veel teisigi autosid Eestist, eriti Viljandimaalt, Läti poole. Meie koduks sai Lätimaal Valmiera rajoonis Seli külas asuv maja, mis nähtavasti oli kunagi olnud väike häärber ja ka samuti omanikult natsionaliseeritud, nagu minu vanematelt nende Viljandimaa talu. Sellesse majja paigutati nüüd kolm eesti peret. Meie saime esimesele korrusele väikese toa suurema köögiga. Kas ema ja isa seda koduks pidasid, seda ma ei tea, kuid mina tundsin seal ennast koos oma mänguasjade ja armastavate vanematega hästi. Minu suurim mure oli kodu vahetades alati, et kas mulle mängukaaslasi leidub. Õnneks elasid selles majas kaks poissi – Jaan ja Andrei, esimene eesti, teine vene poiss. Kuna me oskasime Jaaniga ka vene keelt, sest Jaangi oli koos oma emaga Siberis elanud, käiski me mäng vene keeles, sest Andrei eesti keelt ei rääkinud. Poisid olid mõlemad sõbralikud. Kõige rohkem meeldis meile selle elumaja pikast ja käänulisest trepikäsipuust alla lasta. Mulle meenuvad mitmed lustakad tembud, mida me Jaani ja Andreiga tegime Ühel päeval oli Andrei, kes putru süüa ei tahtnud, oma toas nurka pandud. Ta vanemaid toas polnud, kuid uks oli irvakil. Piilusime Jaaniga ukse vahelt ja Andrei märkas meid ning kutsus tuppa,kus näitas, et laual käteräti all on ema küpsetatud õunakook. Muidugi tegime kolmekesi kiiresti maitsvale koogile "päkad". Meie Jaaniga jooksime oma tubadesse tagasi, sest saime aru, et kooki poleks vist süüa tohtinud. Varsti tuli Andrei ema koju ja üleval algas hirmus kisa ja karjumine. Sellel päeval Andrei nurgast välja ei saanudki. Lätimaal elades tuli minu ellu muinasjutt. Sellest ajast saadik on see jutustuse liik mind saatnud läbi elu. Asi oli nii. Ühel päeval tuli meie majja üks eesti mees, kes pidi midagi seal remontima. Ema ja isa olid tööl ja meie Jaaniga muidugi kohe juures, et mis onu see on ja mida ta teeb. Onu oli lastesõbralik, tööd tehes selgitas meile kõike, näitas lähemalt tööriistu jne. Järsku aga ütles meile: "Lapsed, kas te Hansu ja Grete muinasjuttu teate?" Meie muidugi ei teadnud. Siis ta rääkiski õest ja vennakesest, kes lumisesse metsa eksisid, koduteed otsides aga piparkoogimajja sattusid, kus kuri nõiamoor elas. Nõid oli inimsööja ja tahtis lapsigi ära süüa, eelnevalt neid paksuks söötes. Oma juttu illustreerides tegi mees mitmeid matkivaid liigutusi: ta lonkas kui nõid ja nuttis kui laps, kord oli ta tooli all, kord peal, siis koputas pahaendeliselt uksele ja naeris ning rõõmustas koos meiega, kui kõik hästi lõppes. No oli selles esinemises alles väge! Me seisime Jaaniga kui lummatult, julgemata õieti hingatagi. Hiljem, töös lastega, püüdsin selle mehe esitatut neile ligilähedaseltki korrata ja üllatusin – laste reaktsioon oli alati samasugune nagu tol korral meilgi Jaaniga. Hakkasin tasapisi ise jutte välja mõtlema, sest jäin üksi, kuna nii Jaani kui Andrei pered kolisid meie majast ära. Jutustasin emale oma lugusid, kus peategelaseks oli keegi poiss Albert. Mis seal kõik juhtus, ei mäleta enam, kuid lood lõppesid alati nii, et ma abiellusin Albertiga. Varsti leidis meie pere endale head sõbrad, kohaliku pere, kes elas vaid poole kilomeetri kaugusel meie majast. See oli perekond Mägi. Pereisa Ferdinand (hüüdnimega Ferri) oli eestlane, kuid tema abikaasa lätlanna. Neil oli neli last, vanim neist tütar Mara, ja pojad Aivars, Janis ja Aaris. Mara oli minuvanune, poisid veidi nooremad. Nad olid sõbralikud, eriti Mara ja Aivars, nooremad poisid vahel isegi segasid meie mängu. Läti keelt ma ei osanud ja kuigi uute sõprade isa oli eestlane, rääkisid lapsed ainult läti keeles. Kuid see ei seganud meie mängu ning umbes kahe kuu pärast oli minul läti keel suhtlustasandil selge. Peagi saime uue "pereliikme", sest meile osteti RAADIO. Kirjutan selle sõna nimelt suurte tähtedega, sest ta väärib seda. Tänu raadiole laienes ka mu muinasjutumaailm. Kuulasin raadiost nüüd lastesaateid, ka kuuldemänge, mis enamuses muinasjutuainelised olidki. Eriti on meelde jäänud kuuldemängud "12 kuud", "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", "Pöial- Liisi", "Kolm põrsakest", "Kullaketrajad", "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" ja palju, palju teisi. Kui olin üksi, ja seda juhtus tihti, joonistasin palju. Võisin tundide kaupa istuda laua ääres ja värvipliiatsitega joonistada. Põhiliselt püüdsin paberile panna oma lemmikraamatutes nähtud pildikesi, kuid alati tegin sinna juurde ka omapoolse lisa: umbes nii, kuidas see lugu oleks võinud edasi minna. Minu joonistuste jutukestes sündisid Lumivalgekesel ja Tuhkatriinul kindlasti pärast pulmi lapsed ja neil kõigil olid ilusad riided ja muud ilusad asjad. Õhtuks üks vihik täis joonistada, see oli minu käes nö. käkitegu. Lugeja ehk märkas, et kujutasin oma muinasjutukangelastele lapsed, ei, mitte ühe, vaid ikka mitu last. Ma olin juba märganud, et minul polnud õdesid ega vendi, olin üksi ja selle üle olin väga kurb. Saabus 1960. aasta märtsikuu, kui taas pakkisime oma vähesed asjad kastidesse, tõstsime voodid, kapi, laua ja toolid autole ning algas sõit Eestimaale. Vanemad olid uueks elukohaks valinud ikkagi endile koduse Viljandimaa, seekord tolleaegse Abja rajooni, hilisema Viljandi rajooni Lilli küla. Maja, kuhu meid elama paigutati, kutsuti Kõnnu häärberiks. See oli tõeliselt aristokraatlik elamu ning asus vaid kilomeetri kaugusel Lätimaa piirist. Lilli küla 1960–1963 Siin algas minu kui 7-aastase lapse üks ilusamaid eluperioode, mida olen naljatamisi lausa maapealseks paradiisiks nimetanud, sest nii palju avarust, vabadust ja rõõmu ei ole mul elus enam kunagi olnud. Ja kuigi kestis see kõik vaid kolm ja pool aastat, oli ta minu jaoks piisavalt pikk, et olla õnnelik. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Pihlakud_Eestis.jpg" alt="Pihlakute pere Eestis" width="400" /> Esimeseks peatuspaigaks sai meie perele ilus Kõnnu häärber, mis asus Läti piirist vaevu kilomeetri kaugusel ja kus meil olid kasutada väike köök ja suur tuba. Minu mureks oli, et kas on siin lapsi, kellega mängida. Õnneks oli. Maapiirkond oli siis veel täies elujõus ja kuigi elu oli keeruline, olid lapsed veel "moes". Selles majas elas perekond Kirbits, kellel oli kuus last – enamik küll juba suured ja kodust läinud, kuid Elfriede (hüüdnimega Riida) ja Valve olid veel kodus. Ja ühel varakevadisel päeval, just nn. munadepühade laupäeval, kui ka minu armas tädi Mahta meil külas oli, kohtusin ma õues oma uute sõpradega. Valve oli veidi minust vanem ja käis juba Nuias koolis, kuid Riidaga olime peaaegu üheealised. Sellest kohtumisest sai eluaegne sõprus, mis ei unune, ja tänu internetile oleme taas kõik kokku saanud ning meenutada on palju! Kuid varsti pidi meie pere siiski sellest majast lahkuma. Jah, Kõnnu häärberis saime me elada vaid mõned kuud. Siis selgus, et seal polnud vaba lauta, kus loomi pidada, kuid ilma loomadeta maal tol korral üldse võimalik elada polnud. Nii me suundusimegi elama 4 kilomeetrit eemale, Ruhijärve kaldale, kus asus vesiveski. Seal oli ka suur karjalaut, kus mu vanemad tööd leidsid ning ka oma loomi pidada võisid. Kaks tuba ja köök, meie uus kodu, asus veski teisel korrusel. 1960. aasta suvi ja kooli alguski möödusid mul seal. Ka seal oli ilus loodus, mille tegi omapäraseks muidugi järv, millel oli veski juures pais, kust järvevesi kõva vahu ja kohinaga järsult alla kukkus, et siis edasi voolata juba pika jõena kaugele-kaugele. Paisu kohalt läks ka sild üle, aga see oli tol korral nii halvas seisukorras, et ema keelas mul üksi sellele mineku. Muidugi oli veski lähedal veel metsi ja karjakopleid, viljapõlde ja heinamaid, kus mitut sorti lilli kasvas. Need olid ju meie, laste, põhilised jooksu- ning mängumaad. Miks kirjutan ma nii palju loodusest? Aga sellepärast, et enamik inimesi elas siis veel käsikäes loodusega. Kuigi tehnikarevolutsioon oli maailmas toimunud vähemalt sajand tagasi, ei jõudnud see nii ruttu inimeste igapäevaellu. Näiteks elektrit polnud maal veel paljudes majapidamistes. Peale selle annab elu ilusa looduse keskel inimesele häid emotsioone, mis muudab nii lapse kui täiskasvanu rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mul on kahju praegustest linnalastest, kes veedavad oma vaba aega kaubanduskeskuste koridorides valjusti kisades või siis toas arvuti taga mõttetuid mänge mängides. Meie olime looduslapsed! Peale mängumaa oli mulle tarvis ka mängukaaslasi. Kui oli veski, siis pidi seal ju ka mölder olema. Ja oligi. Ta nimi oli Ants Tammist ja tal oli suur pere – naine ja viis last, neist kolm nooremat, Toomas, Reeta ja Silva sobisid parasjagu mulle seltsilisteks. Nagu lapsed ikka, saimegi sõpradeks. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis_sobraga.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis sõbraga" width="300px" /> Suvi edenes ja ühel päeval ütles ema, et peame minema kooli mind kirja panema. Peraküla Algkool oli see armas punane puust maja, kus selle piirkonna lapsed õpetust said. Ma kartsin veidi, kuid kui õpetaja Luule Veevo lahkelt minuga rääkis, hirm haihtus. Ma kirjutasin tahvlile oma nime ja veel tähti ja numbreid ja õpetaja kiitis mind, ainult küsis, kuidas ma küll nii väike ja kõhna olen – kas ma söön vähe. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ise arvasin enese suure olevat. Ei osanud ma siis uneski näha, et side oma esimese õpetajaga kestab 35 aastat, kuni tema surmani 1990-ndate keskpaigas. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="374" height="259" /><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_koolis_Perakylas.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="300" /></div> Suvi kestis veel ja meie mängud ka. Enamiku ajast me mängisime Reeta ja Silvaga kodumängu, vihmastel ilmadel joonistasime, ja kuna Reeta oli hea lugeja, luges ta meile muinasjuturaamatutest jutte ette. Kui väljas oli äike, pugesime voodisse ja sosistasime koos väikesi riimuvaid salmikesi, nagu: "Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!", "Kui välgutab ja müristab, siis vanajumal armastab!" või "Vihma hakkas sadama, lapsed tuppa magama, teki alla pugema, ajalehte lugema!" Kuigi ma kartsin äikest, ajasid lõbusad salmid meid naerma ja hirm oli väiksem. Põhiliselt me mängisime siiski õues, aasal aga liikumismänge, nagu "Laisa püüdmist" – kes kätte saadi, see laisk oli ja teisi püüdma hakkas. Käisime ka jões ujumas. Mina sulistasin kalda ääres, sest ma ei osanud ujuda. Kuid poisid läksid kaugele, vahel olid nad nii kaua vee all, et mul tekkis juba hirm, et nad on uppunud, kuid peagi tõusid nad vett puristades veepinnale ja naersid mu arguse üle. Jüri ja Toomas tahtsid tihti "luurekat" mängida, siis meie, tüdrukud, pidime end osavalt peitma ja mitte end neile kätte andma. Nemad olid sakslased, meie venelased. Lõpuks leidsid poisid meid ikkagi üles ja viidisid "vangi", kust me ruttu põgeneda püüdsime. Nii võis mäng kesta mitmeid tunde. Vahel polnud mul aga kellegagi mängida, sest Jüri oli ühes peres karjaseks ja Toomas käis kolhoosi põllul peete kõplamas, ka käisid nad oma emal laudas abiks ning Reeta ja Silva pidid aias peenraid rohima. Kui mul sõpru parajasti käepärast polnud, istusin õues suure kivi peal, vaatasin järve sillerdavat vett, hingasin sisse erilist lõhna, mis tuli järve ääres kasvavatest kalmusejuurtest, ja mul oli palju aega nii omaette mõtisklemiseks ja ilmaelu uurimiseks. Tegelikult on kõik lapsed väga tähelepanelikud ja uudishimulikud, sest nad alles õpivad maailma tundma. Ka mina olin üks selline terane vaatleja. Üks etapp minu elus oli jälle lõppenud. Kui lugeja arvab, et kõik siinkirjutatu oli liiga ilus, siis vastan: "Jah, see oli minu lapsepõlveparadiis!" Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Zoja, snd. 1953. a. Siberis eramaja korter küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide ERA, DK 110, 4 (5.1 b) < Tallinna l. < Viljandi l. - Tuuli Reinsoo, s. 1981. a. (2013). Tekst Metsapiigade mäng Viljandis, Ueveski orus. See käis nii, et sa hiilid kodunt välja ja lähed orgu. Siis kõnnid ja uitad ja kui näed lille või lindu või mutukat, pead ütlema: "Tere, ... (vint, kuklane, tulikas jne)." Kes valesti ütles, pidi leidma 5 samasugust eset (kivi, käbi, tõru jne.) Üldjuhul metsapiigad lihtsalt uitasid ja läksid igalt poolt läbi - võsa, hein, muda, kivine jõgi, lirtsuv sammal, ei tohtinud nina kirtsutada. Kuna me kartsime kaane, siis... jõgi oli pisut hirmuäratav. Maakond Viljandimaa Kihelkond Tallinna l. Päritolukoht Viljandi l. Koguja Tuuli Reinsoo Koguja sünniaasta 1981 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Metsapiigade mäng kujutlusmäng/loovmäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Meie lapsepõlvekodu asus Viljandimaal Odiste külas. Veetsime palju aega väljas. Kui aga õues oli väga külm või ladistas vihma, tuli igavuse peletamiseks toas midagi huvitavat ette võtta. Kuna majas oli vaid kaks väikest tuba ja liikumisruumi vähe, mängisime oma tubased mängud enamasti laua peal. Meil oli mitmeid lauamänge. Need olid kõik toredad, aga päris tihti mängisime ühte omaloodud lauamängu. Nimetasime selle &bdquo;Mehekoduks“. Miks säärane kentsakas nimi, ei mäleta enam. Eestoas seisis suurem laud sahtliga, milles muu träni hulgas ka palju värvipliiatseid, erineva värvi ja kujuga, väiksemaid-suuremaid nööpe. (Ema õmbles kodus palju.) Kahes kaunis rahvapärase mustriga marmelaadikarbis hoidsime postkaarte. Mõned nööbid olid eriti ilusad klaasised, läikivad ja sissepressitud mustriga, mõned robustsed suured mantlinööbid. Mängus kasutasimegi pliiatseid, nööpe ja postkaarte. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lehte_Oraka1.jpg" alt="Lehte_Oraka1.jpg" width="250" /></div> Mängu idee seisnes inimestevahelise suhtlemise põhimõttes. Külas tundsid kõik kõiki. Olime tähelepanelikud, teadsime täpselt, millises majas, kellega ja mida räägiti. Püüdsime oma mängus seda kõike jäljendada. Mäng algas sellega, et ladusime lauale pliiatsitest maja(-de) siseruumide skeemi. Need olid ümbruskonnas elavate inimeste kodud. Värvipliiatsid jagasime gruppidesse: lühikesed heledad olid tüdrukud lühikesed tumedamad – poisid pikad heledad – noored naised pikad pruunid – vanemad naised pikad tumedamad – mehed mustad – väga vanad. Nõnda kehastusid mängus pliiatsid inimesteks, kes hakkasid üksteisel külas käima majades, mis olid juba laual valmis seatud. Nad kandsid neis elavate inimeste nimesid. Mõnes kohas pakuti süüa. Selleks kasutasime nööpe. Neist andis päris korraliku laua katta. Mäletan suuri pruune mantlinööpe, milledel keskel väike lohuke, kuhu sai panna sisse pisikese nööbi ja valmis oligi lihaga küpsetatud ümmargune leib (selliseid küpsetas meie ema). Väikestest kuulisarnastest nööpidest ladusime hunniku, need olid keedukartulid. Pikliku kujuga nööbid olid leivad-saiad, klaasised mustriga nööbid olid koogid jne. Meie külas elas üks poiss Jüri, kellest sai hiljem kunstnik Jüri Kask. Tema joonistas väga ilusaid pilte (oli meist vanem). Kui pliiatsiinimesed temale külla läksid, sättisime postkaarte millegi najale seisma ning imetlesime ja kujutasime ette, et need on tema joonistatud. Pliiatsiinimesed rääkisid omavahel just täpselt samu jutte nagu täiskasvanudki külas käies. <div>Mõtlesime õe Helgiga mängu kummalise nime võimaliku saamisloo üle. Selle ajendiks võis olla see, et meie vennakest kutsuti lapsena Väikemeheks. Iga laps ju unistab suureks saamisest. Vennake rääkis tihti, et kui tema suureks kasvab, teeb ta endale oma kodu. Kuna selleni kulus veel palju aastaid, mõtlesimegi välja niisuguse kodumängu, mille nimeks panime venna heameeleks &bdquo;Mehe kodu“ või &bdquo;Mehekodu“. Kahjuks ei saa tema ise enam kunagi teada, et see meie nii armastatud mäng ei ole unustusse vajunud, vaid on väikese killuna ajalukku jäädvustatud. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lehte_Oraka.jpg" alt="Lehte_Oraka.jpg" width="500" /></div> Täisviide EFA I 170, 45/7 < Põlva khk. < Kolga-Jaani khk., Kolga-Jaani v., Odiste k. – Lehte Oraka, 57 a. (2013). Maakond Viljandimaa Kihelkond Kolga-Jaani Koguja Lehte Oraka Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950.-1960. aastad Koguja sünniaeg 57 aastane Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lehte, snd. 1957. a. Viljandimaal küla talu Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Meil oli mitmeid lauamänge. Need olid kõik toredad, aga päris tihti mängisime ühte omaloodud lauamängu. Nimetasime selle &bdquo;Mehekoduks“. Miks säärane kentsakas nimi, ei mäleta enam. Eestoas seisis suurem laud sahtliga, milles muu träni hulgas ka palju värvipliiatseid, erineva värvi ja kujuga, väiksemaid-suuremaid nööpe. (Ema õmbles kodus palju.) Kahes kaunis rahvapärase mustriga marmelaadikarbis hoidsime postkaarte. Mõned nööbid olid eriti ilusad klaasised, läikivad ja sissepressitud mustriga, mõned robustsed suured mantlinööbid. Mängus kasutasimegi pliiatseid, nööpe ja postkaarte. Mängu idee seisnes inimestevahelise suhtlemise põhimõttel. Külas tundsid kõik kõiki. Olime tähelepanelikud, teadsime täpselt, millises majas, kellega ja mida räägiti. Püüdsime oma mängus seda kõike jäljendada. Mäng algas sellega, et ladusime lauale pliiatsitest maja(-de) siseruumide skeemi. Need olid ümbruskonnas elavate inimeste kodud. Värvipliiatsid jagasime gruppidesse: lühikesed heledad olid tüdrukud lühikesed tumedamad – poisid pikad heledad – noored naised pikad pruunid – vanemad naised pikad tumedamad – mehed mustad – väga vanad. Nõnda kehastusid mängus pliiatsid inimesteks, kes hakkasid üksteisel külas käima majades, mis olid juba laual valmis seatud. Nad kandsid neis elevate inimeste nimesid. Mõnes kohas pakuti süüa. Selleks kasutasime nööpe. Neist andis päris korraliku laua katta. Mäletan suuri pruune mantlinööpe, milledel keskel väike lohuke, kuhu sai panna sisse pisikese nööbi ja valmis oligi lihaga küpsetatud ümmargune leib (selliseid küpsetas meie ema). Väikestest kuulisarnastest nööpidest ladusime hunniku, need olid keedukartulid. Pikliku kujuga nööbid olid leivad-saiad, klaasised mustriga nööbid olid koogid jne. Meie külas elas üks poiss Jüri, kellest sai hiljem kunstnik Jüri Kask. Tema joonistas väga ilusaid pilte (oli meist vanem). Kui pliiatsiinimesed temale külla läksid, sättisime postkaarte millegi najale seisma ning imetlesime ja kujutasime ette, et need on tema joonistatud. Pliiatsiinimesed rääkisid omavahel just täpselt samu jutte nagu täiskasvanudki külas käies. <div style="text-align: left;"><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lehte_Oraka.jpg" alt="Lehte_Oraka.jpg" width="500" /> Mõtlesime õe Helgiga mängu kummalise nime võimaliku saamisloo üle. Selle ajendiks võis olla see, et meie vennakest kutsuti lapsena Väikemeheks. Iga laps ju unistab suureks saamisest. Vennake rääkis tihti, et kui tema suureks kasvab, teeb ta endale oma kodu. Kuna selleni kulus veel palju aastaid, mõtlesimegi välja niisuguse kodumängu, mille nimeks panime venna heameeleks &bdquo;Mehe kodu“ või &bdquo;Mehekodu“. Kahjuks ei saa tema ise enam kunagi teada, et see meie nii armastatud mäng ei ole unustusse vajunud, vaid on väikese killuna ajalukku jäädvustatud.</div> Täisviide EFA I 170, 45/7 < Põlva < Kolga-Jaani khk., Odiste k. – Lehte Oraka, 57 a. (2013). Maakond Viljandimaa Koguja Lehte Oraka Kihelkond Kolga-Jaani Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mehekodu kodumäng kujutlusmäng/loovmäng paberimäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu mängukaaslaseks oli neli aastat noorem õde, seepärast olid enamasti päevakorral mängud, mis sobisid meile mõlemale. Tõsi küll, õde Kaire oli väga poisilik tüdruk, kes ei pidanud paljuks puu otsa ronida või püssi käes hoida, mistõttu polnud talle mingi probleem ka poistega ringi mütata. Tegelikult saab ta tänaseni väga asjalikult ka meeste töödega hakkama. <div>Meie põhilised mängud olid nn rollimängud, nii nagu paljudel lastel tol ajal. Siiski, isa ja emaga, ning omavahelgi, sai mängitud ka nn lauataguseid mänge – &bdquo;Trips-traps-trulli“, &bdquo;Laevade pommitamist“ ja &bdquo;Ülespoomist“, aga ka kabet ja &bdquo;Reisi ümber maailma“. Kuid kõige rohkem meeldis ikkagi kellekski kehastuda või kellegi karakterit, tüpaaži, töövõtteid/ametit järele aimata. Erinevate inimeste ja elukutsete kehastamine oli lummav, ilmselt sellepärast, et näitleja elukutse meeldis mulle väga. Lootsin saada näitlejaks, tegin peale keskkooli lõppu lavakasse katseid, kuid viimasesse vooru ei jõudnud, aga mängulise maailma juurde jäin ma siiski – minust sai kultuuritöötaja. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_HarraX.jpg" alt="Härra X" width="391" height="549" /></div> Ema ja isa (Daisi ja Edgar Roos) toetasid meie tegemisi, meie fantaasiaid ja meie mänge alati. Täna, sellele tagasi mõeldes, tundub see lausa uskumatu, et toonases ajas oli vanemaid, kes oma argiste askelduste ja igapäevase töö sekka leidsid aega, tahtmist ja jaksu ka lastega möllata. Isa oli kingsepp, kes meile kingad jalga tegi, kuid kes alati meisterdas meie jaoks ka kõik muud vajalikud asjad, ka need, mida oma mängudeks vajasime. Mäletan, et ta tegi meile vineerist nukuteatri lava, millele saime ise kardinat üles ja alla keerata. Selle süsteemi konstrueeris ta vanast vihmavarjuvarrest, millele ema kardina õmbles. Isa joonistas selle väikese nukuteatri jaoks ka lavafoonid ja kulissid. Meil jäi vaid nukud lavale seada ja etendusi teha. Ema pühendas ennast igapäevaselt meile. Ta läks sellepärast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) tööle koolitädiks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolitöötajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes käisid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie õppisime õega Reaalkoolis. Algklassides oli sügisesel ja kevadisel ajal populaarseks mänguks keks, mida isegi poisid hüppasid. Keksu sai hüpata ju õues, kui ilm lubas, aga õues meeldis kõigil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinaplönne, mida oli hea lennutada. Kui õieti visata oskasid, siis maandus see õigele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on läbi aegade mängitud ka kulli, nii ka meie. Mäletan, et kodus mängisime õega apteeki, poodi, restorani, kaugekõnede keskjaama, miilitsajaoskonda, füsioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, sõda jne. Arvan, et nendes mängudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks kõik toimuv tõepärane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne võimalus maailma hoopis elavama ja ehedamana näha, kui see täiskasvanutele paistab. Nii olid ka meie mängukaaslasteks käbid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja jänesekapsastest sai tehtud mängupulmadeks söögid. Tänapäeval on laste jaoks kõik vajalik mänguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks jääb üha vähem ruumi. Ma ei väida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli kõik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse põhjal, sest puutun oma töös igapäevaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on jäänud ahtamaks ning kõik piirdub kuvari ekraanilt või arvutimängude maailmast leitud mõtete, piltide, tegelaste ja olukordadega. Tõsi küll, televiisorist nähtu mõjutas toona ka meid! Mänguasjade kauplustest on võimalik saada kõikide mängude mängimiseks kõikvõimalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja lõpetades Zorro mõõkadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni välja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle võrra põnevam, sest kõike vajalikku oli vaja endale ette kujutada või siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsepõlvestki vaesemad, kuid lastel pole oma mängud kunagi mängimata jäänud! Vahel tundub, et tänases päevas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui võid siseneda ükskõik millisesse fantastilisse, müstilisse või ajastuhõngulisse maailma. Kuna minu lapsepõlves supermarketeid ei olnud, kust mänguasju osta, siis meisterdas neid meile isa või tegi ema. Hambaarsti juures käies tõi ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam töötegemiseks ei kõlvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile mängimiseks saata. Mäletan, et olime õega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii väga poe mängimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist süttis meie ideest ja kasutas võimalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie töö alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. Tänases mõistes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainuüksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks põnev, sest saime oma ideid välja pakkuda ja ärevalt lõpptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna tõelise kassaaparaadi kuju, lõikas selle välja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said külge pandud – lodkakingadele mõeldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrovärviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, Pärnu maanteel, kus on tänaseni kauplus &bdquo;Laste maailm”, siis otsustas ema alt poest müüjate käest küsida vanu kassat&scaron;ekirullide lõppe. Õnneks ei öeldud talle ära. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi t&scaron;ekid välja! <div>Füsioteraapia kabineti tarbeks tinutas isa plekitükkidele taha traate ja andis mingeid vanu aparaate, et neid oma mängudes kasutada saaksime. Ema õmbles valmis flanell-lapikesed, mis plaatidele niisutatult ümber käisid ja nii said kõik nukud terveks ravitud. Loomulikult olid meil olemas ka arstikitlid. Mäletan, et oma esimese kitli sain juba õige väikeselt, aga siis mängisin ma alles koos täditütrega arsti, sest õde ju veel polnud. Olin 2-3-aastane, seljas valge kittel ja peas punase ristiga tohtrimüts. Sellest on kuskil isegi foto olemas. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Doktor.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="370" height="517" /></div> Ema tegi meile kostüüme, sest mõni meie mängude tegelaskuju vajas stiilipuhast välimust. Tol ajal oli &bdquo;Viimne reliikvia ” tõeline menufilm. Käisin seda Viru tänaval kinos &bdquo;Pioneer” vaatamas nn &bdquo;nonstoppseansil“ ja jäin saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja õde Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi vööle laia rihma, ema aga õmbles mulle vesti ning õele nunna musta kleidi. Peas oli õel valge rätik, nagu nunnadel ikka. See oli üks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema pärleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta. Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime õega ühel külastuspäeval kõigile sanatooriumi lastele ja töötajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku näidendi suurtest inimestest – armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musketärist Athosest. Musketärid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning trükkis selle üllitise isegi töö juures ära. Etendus ei sündinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seepärast oli seda lihtne ka seal ette kanda. Aga sellest olulisem on minu jaoks täna see, et ema ja isa pühendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema õmbles õele ühest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla käis isa valmistatud traatrõngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged püksid ja nn pesusametist punane kuldnööpide ja pitsiga raamitud valge kraega musketäri pintsak, rihm üle õla ja mõõk vööl. Mõõk oli tehtud vanast laelühtri torust/varrest, mida mööda juhtmed jooksevad ja käekaitse oli sama lühtri ümar kausike, mis lae vastas ühenduskohta varjab. Igati lahe nägi see välja – hõbedane ja sätendav, ainult käepide oli sellele &bdquo;mõõgale“ juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia äärega musketärikaabu, suur pannal küljel ja üks serv üles keeratud. See oli valmistatud mustaks värvitud papist ja üles keeratud serva vahel olid värvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud võlts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid välja mõelda. Meil õega olid ka parukad peas – õel lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul õlgadeni pruunid laines juuksed, nagu ühel korralikul musketäril ikka. Blond ja brünett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma üha enam, et vaatamata üldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga päev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiväga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks põhjust andsid. Tegelikult oli see hoopis võimalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt mõelda ja näha! Need parukad tegi meile meie ema! Uuel tänaval oli nukuparandustöökoda, midagi nukkude haigla sarnast. Mõelda vaid! Tänapäeval lennutatakse mänguasi esimese prao tekkimisel või patareide tühjaks saamisel prügikasti (viimane väide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga ükspäev sealt läbi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja tädi leti taga sai õnneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele mõeldud kunstjuukseid. Kodus õmbles ema need õmblusmasinaga nailonsukkadest tehtud mütsikeste külge, ühendas juuksesalke niidi ja nõelaga ning lõikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. Lõpuks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kostüümid seljas olid, siis oli see tõeline maagia, muutumine, teiseks saamine! Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka kõigi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsepõlve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas võimalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates võõraste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellevõrra õnnelikum inimene! Jah, filmid mõjutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja mängegi. Ühe poisi jaoks olid tõeliselt ägedad filmid &bdquo;Kaalul on rohkem kui elu” ja &bdquo;Seitseteist kevadist hetke”. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi ühist poliitika ega maailmavaatega. Need olid sündmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride väljanägemine olid sedavõrd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi ühe korraliku SS-lase mundri meisterdada. Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, märke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta ülikonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. Tänapäeval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid õigetes mõõtudes välja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kostüümidelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise mõõta ja proportsioonid leiutada, värvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-sümboliga mütsimärkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid märke läks lõpuks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma sõpradele/klassikaaslastele. Mõtlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei sündinud ja et vanemad ohtu ei märganud. Või märkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise nõukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-Sõjamäel, tänase lennujaama territooriumil, tollastel tühermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne mõelda, kuidas see toonases ajas ikkagi võimalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et järgmisel päeval olevat vene inimesed käinud otsimas: &bdquo;Gde eti fa&scaron;istõ?” Aga me ei olnud fa&scaron;istid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks mäng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga näitlejad. Ka tänapäeval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke pärast on võimalik kaadrid kõigile vaatamiseks internetti üles panna. Ega neid tänaseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel võrrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt üles keerata ning kui üks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas ümber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks lõigata. Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsepõlves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin sõstraid ja tikreid. Kuid lõpuks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning lõpuks oligi kaamera kodus. <div>Neid filme sai tehtud igasuguseid, küll musketäridest, ränduritest, vaenlase tagalas olevatest luurajates. Aga ka igasugustest trikkidest ja mustkunstigi sai proovitud filmida. Mitu vahvat filmi sündisid Viljandis, kus suviti perega puhkamas käisime. Ema ja isa võtsid vahel puhkusele kaasa ka meie sõpru, seepärast oli meil mõnus nendega koos tegutseda, fantaseerida, mängida. Tegime tõsiseid ja naljakaid filme. Mäletan pealkirju &bdquo;Tondilossi varemeis”, kus kaks seiklejat otsivad peidetud aaret. See sai filmitud Viljandi lossivaremetes. Ning &bdquo;Lonni ja Ats”, mis oli Chaplini stiilis situatsioonikoomika, mida lavastasime Viljandi väikestel ja vaiksetel tänavatel. Need filmid on kuskil ka täna veel alles, kuid vajaksid korrastamist ning digitaliseerimist. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Tondilossis.jpg" alt="Tondilossi_varemeis" width="400" /></div> Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi mõelda, aga me tegime enda arvates nn &bdquo;sotsiaalseid” eksperimente. Tahtsime näha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis värk, aga ilma kaamerateta ja ühtki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult näinud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? Võib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. Täna ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see põnev ja lahe seiklus. Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas tänavatel tegime. Näiteks poetas õde ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridiküliga, Viljandis, Jakobsoni tänaval asunud, vanast Ugalast väljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, üleni musta riietatult ja must sukk pähe tõmmatud, rebisin õelt koti käest ja tormasin sellega läbi hoovide oma õuele, õde kannul. Ma arvan, et meid nähti läbi ja vaid seepärast ei läinud meil haprasti! Kord meisterdasime dressipükstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid täis topitud, nuku – inimese koopia. Roosast ujumismütsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku õmmeldud, et see laiali ei pudeneks. Õde ronis selle topisega pööningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti lähenes, hüüdsin kõva häälega: &bdquo;Ära lükka!”, aga siis käis mütsatus ja topis prantsatas vastu maad. Jõhker eksperiment! Nii mõnigi ehmatas nõnda, et lausa karjatas. Õnneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest päästis. Lapsed on rumalad, aga läbi nende rumaluste õpitakse maailma tundma ja tunnetama! Täna on piinlik, aga toona oli see mäng, performance, adrenaliini ammutamise võimalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga süstida. Õnneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi! Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, näiteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest kõneletud, kuid ikka nii, et kõik tunduks konspireerituna, aga siiski nõnda, et teisedki (võõrad) pingil istujad seda kuuleksid. Tõepärasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai tõestuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka võõras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid väga ehtsad. Ma enam ei mäleta, milliste kupüüride järgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. Üks tuttav töötas trükikojas ja tal oli lihtne õiges mõõdus paberipakid valmis lõigata. Need sai servadest ära värvitud ja tõelised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! Tänapäeval võib raha skännida ja siis printeri appi võtta ning nn mänguraha hulgim toota, seepärast vaevalt et tänapäeval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega väga tõsiselt võetakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvritäis rublasid poisikeste valduses muljetavaldav. Kui väiksemad olime, siis veetsime kõik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie mängukaaslasteks kolm täditütart, ema õelapsed. Laias laastus olime me üheealised – kaks tüdrukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu õega omaealised. Need olid toredad ja suurepärased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie mängudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omapäi tegutseda. Ainult lõuna ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa päeval magas. Nad olid tõsised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja tõekspidamistega. Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema. Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. &bdquo;Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film &bdquo;Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid. Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise &bdquo;haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli! Neid ridu lugedes võib jääda mulje, et olime kõvad kommunistid. Tegelikult aga räägiti meie kodus poliitikast harva. Seetõttu olen tänaseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa ärritab. See vene luurajate ja partisanide mängimine oli ajendatud pigem nähtud filmidest ja sellest, mida koolis õpetatu kaudu sisendati. Ükski meie mäng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal sündmused, olukorrad, seiklused ja põnevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu päevikuid keerulise sõjaaja mõtisklustega, võisin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otsesõnu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades mõtisklusi sündmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkajärgi on vaimustav näha, et vanaonu hinnangud ja mõtisklused, ennustused ja prognoosid ongi täide läinud! <div>Üks meie lemmikmänge oli &bdquo;Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki! <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Viljandis.jpg" alt="Viljandis" width="400" /></div> Oma lapsepõlvemälestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma töös. Mõnikord on tore paralleele tõmmata. Need säravad hetked, erilised mälestused ja loovusega laetud lapsepõlv olid abiks ka siis, kui ligi kümne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris &bdquo;Segasumma Suvila“ laagriülemaks oldud. Kõik seal toimunu ja jäädvustatu vääriks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagriülemaks) olid suurepärane võimalus ka tänastele lastele näidata, kui põnev võib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimmõtte lend. Kasvatajad olid alati ettevõtlikud ja fantaasiaküllased, mõnikord oli mul laagriülemana vaja siiski mõnd säravat ideed ka kärpida. Aga üks sai selgeks – lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus! Nii laagris kui ka lapsepõlves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju välja mõeldud ja mängitud. Nii mõnigi mõte lapsepõlvest sai ka &bdquo;Segasumma Suvilas“ laagriliste jaoks realiseeritud – hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, mõrvamüsteeriumi lahendamine jm. Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne. Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma tänase tööni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja täiskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende töödest. Olen sündinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seepärast jääb minu mäletamisväärne lapsepõlv laias laastus ajavahemikku 1966–1976. Eelnevat suurt ei mäleta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste mälestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava külas, Alavere külje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega – need kolm kohta olid ka minu lapsepõlve mängudemaaks. Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat mängu või tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast mõtetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal põhiteemast kõrvale kaldunud, tänast ja eilset võrrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta välja tuua. Tänan selle võimaluse eest ajas tagasi rännata ja oma lapsepõlvemälestustes sobrada! Inimese elu on lühike, üle aja elavad ainult mälestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. Vähemalt nüüd on ka minul arvutis üks fail, mis jäädvustab olnut! Kahju, et mõned asjad väärtustuvad alles aja möödudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus kõik loogiline ja enesestmõistetav, aga tänases kiirustavas ajas mõistan ma, et meie vanemate hool ja pühendumine on hindamatu aare, mille õega oleme oma lapsepõlvest saanud kaasa võtta! Minu jaoks oli sellel ajarännakul suur väärtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada! Täisviide ERA, DK 130, 1/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013). Maakond Harjumaa Viljandimaa Kihelkond Tallinna linn Viljandi linn Kose Koguja Andrus Roos Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960.-1970. aastad Koguja sünniaeg 1961 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Andrus, snd. 1961. a. Tallinnas Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng linn Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu lapsepõlv möödus riigimõisates. Isa oli karjaravitseja ja ema esialgu kodune. Edaspidi töötas majandis erinevatel ametikohtadel (laborant, peamiselt raamatupidamises). Esimesed eluaastad möödusid Vaeküla riigimõisas, siis aastaringi Rakvere linnas, Heimtali riigimõisas, Jänesselja riigimõisas ja alates 7-ndast eluaastast Penijõe riigimõisas (nõukogude ajal juba erinevate nimetustega põllutöökoolis). Esimesed mälupildid seostuvad Rakvere perioodiga (1938. a.), kui vanemad pidasid Pikal tänaval väikest toiduainetekauplust. Hoovis oli mänguseltsiliseks minust aasta-paar vanem tüdruk, kes tõi õue mängimiseks oma ilusa nuku ja nukuvankri. Vallimäe veerel käisin emaga maasikaid korjamas. Heimtalis olid mängukaaslasteks mõisalapsed. Elasime Heimtali mõisa valitsejamajas. Samas hoones oli ka majandi kontor ja nagu riigimõisates tol ajal kombeks oli, suviti ajutine lastehoid. Mis mänge me seal mängisime, ei mäleta. Eluks ajaks jäi meelde lasteaiatädi punane valgete mummudega kohviserviis. Ju me neist tassidest piima jõime. Mälestus mummulistest tassidest oli nii elav, et 1959. a. Moskva lähedal karusloomakasvatuse kursustel olles, nähes Bõkova raudteejaama juures olevas poekeses rohelisi ja kollaseid valgete mummudega tasse, ostsin ma nii ühte kui teist värvi tassi. Säilinud on ainult alustassid. Heimtalis mängisime maja seina ääres kivide ja klaasitükkidega. Ühel kevadpäeval, kui jää ei olnud veel täielikult sulanud, kukkusin peopesa pidi pudelipõhja, arm püsis aastaid. Toast tõin välja ka oma mänguasju. Nii läks mul kaduma puust "jonnipunn", mille hiljem sain kätte ühest tuuliku lähedal asunud moonamaja perest. Meie kõrvalkorteris elas endise mõisaproua juures teeninud vanatädi, kes pidas kirjavahetust paruni perega. Silme ees on imeilusad kulla ja karraga kaetud pühadekaardid, mida ta mulle andis vaadata ja lubas nendega siis mängida. 1941. a. käisid sakslaste ja venelaste vahel ägedad lahingud Viljandi pärast. Linna põlengute kuma paistis Heimtalini. Rahvas varjus mõisa võlvitud kartulikeldris. Meil lastel oli seal eriti põnev ringiratast trallida ja hästi valjusti hõikuda. Saime muidugi sellepärast tõreleda. Naised käisid lennukite rünnakute vaheajal ringtalli aedikus lehmi lüpsmas. Jänesseljal elasime lühikest aega. Mänguseltsilisi ei olnud. Sõbrunesin juba neiuohtu tüdrukutega ja kuulasin nende filmimuljeid. Lugu end rabalaukasse uputanud tüdrukust painas mind seni, kuni nüüd Eesti Vabariigi taastamise järel näidati Tallinnas kinos "Sõprus" Prahas filmitud linateoseid viimaste, juba Saksamaa pinnal peetud lahingute ajast. Siis üle aastakümnete nägin ma seda filmi ka ise. Kui ma ei eksi, on filmi nimi "Keelatud linn". Ilmselt kuulus minu tubaste mängude hulka juba Jänesseljal nööpidega mängimine. Silme ees on kolimine Pärnu raudteejaamast üle Pärnu suure kaarsilla, kui lauasahtlist pudenes välja karp ja nööbid veeresid laiali. Osa korjati kokku, osa veeres laiali. Penijõel, kuhu me järgmiseks kolisime, võtsin ma aeg-ajalt ema nööbikarbi ja kallasin ümmarguse söögilaua peale laiali. Suured tumedad nööbid olid mehed, väikesed poisid ja erksavärvilised naissoo esindajad. Mida ma täpselt väljamõeldud lugudesse panin, seda kahjuks ei mäleta. Toas oli mul oma nukunurk. Meeles on kaks portselanpeaga nukku. Mingi mööbel, nukkude sööginõud ja riided olid samuti olemas. Lisaks oli veel kaks vineerist välja lõigatud puitalusel seisvat rahvarõivais piigat. Kas mingeid loomi ka oli – ei mäleta. Pärast 1949. a. märtsiküüditamist oli pakitud väike komps selleks, et kui tullakse ära viima, oleks kohe, mida kaasa võtta. Puust karbis olnud saksa peenraha oli ema õue peale külvanud. Peamiseks mänguseltsiliseks oli Penijõel kodumajanduskooli direktori Elviine Malkeni noorem poeg Vello, kes oli minust kaks aastat noorem ja kellega suhtlen tänaseni. Kõik tubased mängud toimusid mõisa peahoones Vello pool või üle tee asunud valitsejamajas minu pool. Mängisime lauamänge: "Reis ümber maailma", "Kits", erinevaid sõnalisi mänge. Väga meeldisid meile geograafiliste nimedega või ajalugu puudutavad sõnamängud. Näiteks tuli ühe nime lõpptähega alustada teist nime: Eesti – Itaalia – Austria jne. „Telefoni“ mängisime sünnipäevadel, kui oli kohal rohkem lapsi. Mängu alustanu sosistas sõna kõrvalolijale, see järgmisele jne. Tavaliselt jõudis viimaseni juba moonutatud sõna. Mida segasem, seda lõbusam oli. Vellol oli koomikseid. Vaatasime neid meelsasti. Hästi on meeles kümne neegri lugu, mis hilisemal ajal sai A. Christie poolt tema variandis kriminaalnäidendina kirja pandud. Meil Velloga oli meelistegevuseks kutsekooli õpilaste sabas jõlkumine, sõna otseses mõttes. Kui mõni paar õhtupimeduses jalutama läks, siis hiilisime neile järele ja püüdsime aru saada, millest räägiti. Alatihti käisime neil internaadis külas. Mina tüdrukute pool, kes mulle salmikusse salme kirjutasid. Sain ka mõningaid kingitusi – Muhust pärit Salme-nimeline neiu kinkis mulle ehtsa muhu tanu. Vello painas jälle poisse oma küsimustega. Hilisemas elus kohtusime nii mõnegagi kas EPA-s või oma töökohas. Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa. Teine meeliskoht oli nn. Veskimäel enne mõisaparki ja -hooneid. Seal oli mängu nimeks „Pulgamäng“. Lauajupp oli asetatud kaldu kas kivi peale või ümmargusele puutükile. [NB! joonis] Vastu maad toetuvale lauaotsale laotud pulgad löödi õhus olevale lauaotsale antud jalalöögiga laiali. See, kes kinni oli jäänud, pidi pulgad kokku korjama ja lauale tagasi asetama. Samal ajal peitsid ülejäänud mängijad end ära. Leitu löödi sama laua juures mängust välja. Kui õnnestus otsijaist mööda lipata, siis lendasid pulgad jälle laiali ja otsija pidi uuesti alustama. Kes aga mängust välja oli löödud, see end uuesti peita ei saanud. Nüüd meenutan mängu-alustamise lauseid. Ega nad päris hästi enam peas ei ole. "Entel-tentel trikatrei, punaste pükstega politsei. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörsin selja, näitsin keelt. Sina oled prii." "Üks helevalge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa parandavad teda? Seda ütled sina." Peahoonesse viiva tee ääres olid kahel pool hekkide taga muruplatsid. Need olid meie peamised pallimängu- ja kotisjooksu-platsid. Vasakule poole sirelite äärde lasi isa ehitada liivakasti, kus oli voli kõigil mängimiseks. Kevad algas jõel jääminekuga. Tihti korjus silla taha jää, siis tõusis vesi nii kõrgele, et takistas vahel meie majja pääsemist, sest meie maja oli üsna jõe kaldal. Marjapõõsad ulatusid pea veeni. Lastel olid siis tavaliselt liiklustakistuse pärast koolipriid päevad. Julgemad (Kalju Rehepapp) üritasid jääpankadega sõita. Lindude saabumisega käisime Matsalu luhal linnumune otsimas. Pardi- ja hanemune õnnestus roostikust harvemini kätte saada. Vaesel ajal sai ka kajakamunadest pannkooke tehtud. Suvel, kui jõgi lompideks kuivas, püüdsime sealt kätega kalu. Sügavamates lompides ujusime. Õiged ujumiskohad olid ka kilomeetri kaugusel – seal, kus jõgi oli laiendatud. Ka Lihula lapsed käisid kas Penijõel või Tuudi jõe ääres ujumas. Pärast viljamasindamist oli teispool jõge küüni taga pinu ja kõrge põhuvirn. Meil lastel meeldis virna otsa ronida ja siis sealt tagumiku peal alla liugu lasta. Alla tulime aga tavaliselt koos põhuhunnikuga, mille kuhjasime ümber põhukuhja, kuhu rajasime siis käigud ja koopad. Minu isa kui mõisavalitseja tegi sellele lustimisele lõpu. Mõne aja pärast kolisime laudalakka heinte peale liugu laskma. Seal ei olnud karta, et vesi laialilükatud heinale liiga teeks. Liiga tegin endale, kui ühe aampalgi peale maandusin. Talvel asendus suvine jalgratastega ringisõitmine kelgutamisega kuivati mäest alla. Seal pakkus üks kaaslane mulle võimalust Riia linna näha, kui panen keele vastu kelgurauda. Ei mingit Riia linna, aga keel oli kare ja kibe veel mitu päeva. Paremini läks lauda juures oleva veepumpamise tiisli külge seotud kelkudega ringi keerutamine. Mingid suusad sain ka endale. Uisutamise sain hädapärast selgeks alles Tallinna 9-ndasse klassi tulles. Liukal käimine võrdus peol käimisega. Velloga tuhlasime ka mõisamaja pööningul, kus nüüd on Matsalu keskuse kohvik ja ajutiste fotonäituste ruum. Malkenite konkust tuli välja terve puust nikerdatud loomakari. Vello isa, kes oli juhusliku kaassõitjana Siberisse saadetud, oli kodumajanduskoolis olnud puutöö õpetaja – ju need loomad tema valmistatud olid. Palju rõõmu ja lusti pakkusid taludes peetavatele talgutele järgnevad söömaajad. Sel ajal, kui täiskasvanud koduõlletoope kummutasid, möllasime meie lapsed õues peitust mängides. Lõbus oli ka mõisa- ja külarahva ühiselt korraldatud kadriskäik ja andamitest saadud toidukraamiga korraldatud kadripulmas viibimine. Kuna ajad olid ärevad – üks okupatsioon järgnes teisele, siis vanemad mängisid tihti õhtuti ja puhkepäevadel bridži. Mulle pakkus mäng suurt huvi. Vahel õnnestus end mängu sokutada või lauale pandud kaarte liigutada. Tallinnas ja minu vanemate pool oli samuti: kui isa ja ta vennad kokku said, oli peale sööki alati bridžimäng platsis. Lapsena mängisin Vello ja teiste mõisalastega viitlehte ja turakat. Enam ei mäletagi, kuidas need mängureeglid paika pandud on. Ka doominot sai mängitud. Lihula Keskkooli astusin 1944. a. oktoobris, kui sõda oli juba edasi liikunud. Kool töötas kahes vahetuses. Mingit alevi vahel hulkumist ei olnud, sest igasuguseid hulkureid ja metsavendi liikus ringi. Ruttu koju. Kolm kilomeetrit porist või lumist teed viletsate jalavarjudega. Valgel ajal sai vahel tee kõrval olevail külmunud lompidel kõhuli mööda jääd roomatud. Koolimajas oli ruumi vähe ja ilusa ilmaga kupatati lapsed õue. Poisid mängisid palli, tüdrukud kõkutasid niisama. Vahel käisime koolimaja kõrval olevas tiigis triitoneid vaatamas. Oma pinginaabri Vaida Nikkeliga istusime uue koolimaja jaoks kokku veetud vundamendi kividel ja arutasime, kuidas Stalinit tappa (III-IV klassis olles). Lõime isegi oma ühingu: VVVÜ – venevastane võitlusühing. Klassiõe Asta Oosimi pinginaaber Ivi Kanne elas koolimaja vastas. Vahetunnil käisime tema juures. Lugesime Stalini elulugu. Sai selgeks, kuidas tulevane suur juht röövis parteile raha. Asta ja klassiõde Maia Metslang, kes elasid alevis, mängisid Asta maja õues. Asta isal oli varem lihakarn olnud, õuepeal toimus loomade tapmine. Seal oli vere kogumise kaev, mille kaane peal Asta ja Maia lavastasid näitemängu "Kuidas üks onu teise ära koksas", st kuidas Stalin Lenini ära tappis. Ka Astaga suhtlen ma tänase päevani. Lihulas olid nii alevi- kui mõisalapsed, kellel vahel omavahel läks löömaks. 1951. a. kolisid mu vanemad Harjumaale Nissi lähedale Saida sovhoosi ja minu koolitee jätkus Tallinna 4. keskkoolis. Tallinna koolilapsena elasin isa venna ja tema naise pool. Ruumi oli seal vähe ja külalisi mul eriti ei käinud. Mäletan ühte pühapäeva, kui külas oli isa õepoeg Endel Bergert ja minu klassiõde Õnne Põder (hiljem Eelma). Riietusime tädi õmmeldud (tädi Elly oli elukutselt õmbleja ja tegi vargsi kodutööd) kirjudesse satiinist hommikumantlitesse, pähe sidusime käterätikuist kokku keeratud turbanid ja etendasime siis mingit idamaist lugu. Üksi olles joonistasin oma kahele paberist nukule riideid. Eriline peoloom ma ei olnud, aga koolipidudel ja klubides sai ikka käidud. Samuti liuväljal. Kõige enam meeldis teatris käimine. Seal oli mu kaaslaseks tavaliselt meie klassi kõige ilusam tüdruk Niina Zubova. Nüüdne Niina Pahla on samuti tänini mu sõbranna. Koolivaheajal mängisin koos Saida sovhoosi noortega, nüüd juba võrkpalli. Käisime kiigeplatsil kiikumas ja õhtupimeduses mõisa aias maasikaid näppamas. Riisipere metsad olid oma nime väärilised – riisikaterikkad. Samuti olid päris head maasikavälud. Õnneks ei puutunud kokku neis metsades elavate metsavendadega. Üks neist oli väga verejanuliseks muutunud. Lisaks mõisa karjast varastatud loomadele (isa käis pärast tema tabamist kohtus tunnistajaks) tappis ta ka mitu inimest. Kui onud-tädid punasteks "pühadeks" maale tulid, siis läks bridžimäng jälle käima. Elektroonika on minust mööda läinud. Olen juba ammu mängimisest võõrdunud. Täisviide EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013). Maakond Viljandimaa Läänemaa Harjumaa Kihelkond Paistu Lihula Tallinna linn Koguja Maret Luhari Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1936 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maret, snd. 1939. a., elanud Läänemaal jm. Harjumaa korter küla Läänemaa Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Poisse ja tüdrukuid peab olema enam-vähem ühepalju. Tüdrukud on reas umbes 1 m vahedega. Nende vastas poisid umbes 15 m kaugemal tüdrukutest. Nii tüdrukute kui ka poiste silmad on kinni seotud. Märguande peale hakkavad nii tüdrukud kui ka poisid üksteise poole liikuma. Iga poiss püüab kinni pidada 1 tüdruku, tüdrukud aga peavad poiste vahelt vaikselt läbi minema. Märguande peale jäävad kõik seisma ja avavad silmad. Siis selgub, kes kellega paaris on ja kes jäi üksikuks. Täisviide RKM, KP 24, 357 (1) < Viljandi l Maakond Viljandimaa Kool ja klass J. Köleri nim. Viljandi 4. keskkool, 10.a kl. Koguja sünniaasta 1976 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Kihelkond Viljandi l Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pimedamäng pimedamäng rääkimiskeeld Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad on joone taga. 1 laps on seljaga nende poole vastu maja vms seina. Ta ütleb: "Silgud ritta: 1, 2, 3!" Selle aja jooksul liiguvad teised seina poole. Kui juht on selle lause ära öelnud, vaatab ta kiirelt taha, edasi ei tohi liikuda. Kes liigub, peab joone taha uuesti minema. Võidab see, kes jõuab esimesena seina ära puudutada. Täisviide RKM, KP 25, 499 (3) < Viljandi l. Maakond Viljandimaa Kool ja klass Viljandi 5. keskkool, 10.a kl. Koguja sünniaasta 1976 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Kihelkond Viljandi l. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Silgud ritta: üks, kaks, kolm heeringas heeringas üks-kaks-kolm jooksumäng liikumiskeeld Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad seisavad ringis, nägudega ringi sissepoole. Mängijatest määratakse "kass" ja "hiir". Hiir põgeneb ees ja kass püüab teda kätte saada. Hiir lastakse alati mängijate käte alt läbi pugeda, tõstes käed kõrgele. Niipea aga, kui kass tahab läbi pugeda, lastakse käed alla. Kassi jaoks on ainult kaks avaust ringis, kus ta saab takistamatult läbi minna. Kui kass on hiire kätte saanud, määratakse uued mängijad. Täisviide RKM, KP 24, 357 (2) < Viljandi l Maakond Viljandimaa Kool ja klass Viljandi 4. keskkool, 10.a kl. Koguja sünniaasta 1976 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Kihelkond Viljandi l. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kass ja hiir jooksumäng kass ja hiir Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad asetsevad nii: (joonis). Keskel on üks laps. Teised: "Valgusfoor, valgusfoor, ütle üks värv." Keskel olev laps ütleb ühe värvi. Teised peavad jooksma teisele poole joont, need võivad vabalt minna, kellel on riietel seda värvi. Kellel ei ole, peavad nii läbi jooksma, et "valgusfoor" neid kinni püüda ei saa. Algul on "valgusfoor" teistele seljaga ringi sees. Sealt ta välja tulla ei tohi. Täisviide RKM, KP 25, 498/9 (2) < Viljandi l. Maakond Viljandimaa Kool ja klass Viljandi 5. keskkool, 10.a kl. Koguja sünniaasta 1976 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Kihelkond Viljandi l. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Valgusfoor jooksumäng valgusfoor Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängime ka "Pätti ja võmmi". Üks on "pätt", teine on "võmm". Pätt jookseb eest ära ja võmm ajab taga, kuni kätte saab. Kui ei saa kätte, on pätt õnnega koos ja mäng läheb uute osalistega edasi. Täisviide RKM, KP 40, 384 (3) < Põltsamaa khk. Maakond Viljandimaa Kool ja klass Annikvere põhikool, 8. kl. Koguja sugu poiss Kogumisaasta 1992 Kihelkond Põltsamaa khk. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pätt ja võmm jooksumäng kujutlusmäng/loovmäng suli ja võmm/pätt ja politsei Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Lapsed seisavad reas kahes vastasviirus (vähemalt 3 reas). Üks rida küsib: "Alimpampaa, keda soovid sa?" Teine rida ütleb ühe teises reas olija nime. Siis peab see vastasreast läbi jooksma. Kui see õnnestub, võib läbijooksja sealt ühe mängija oma ritta ära viia, kui ei - peab ise sinna jääma. Täisviide RKM, KP 24, 55 (4) < Viljandi l. Maakond Viljandimaa Kool ja klass Viljandi 4. keskkool, 10.a kl. Koguja sünniaasta 1976 Koguja sugu poiss Kogumisaasta 1992 Kihelkond Viljandi l. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Alimpampaa Ali-Baba jooksumäng salm