1 30 10 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sõda ja rinde üleminek tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud. 1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid valgustusraketid, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti punased, rohelised ja kollased signaalraketid, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk, kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada. Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et mürske, miine ja käsigranaate torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva. Täisviide EFA I 168, 151 < Tartu l. < Keila khk., Keila l. < Tallinn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) Maakond Harjumaa Koguja Hillar Palamets Koguja sünniaasta 1927 Koguja sugu Mees Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Eluohtlikud mängud mahajäetud sõjamoonaga sõjamäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist välja lõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist. Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal – konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat. Täisviide EFA I 168, 147 < Tartu l. < Keila khk., Keila l. < Tallinn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) Maakond Harjumaa Koguja Hillar Palamets Koguja sünniaasta 1927 Koguja sugu mees Kihelkond Keila Tallinna linn Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mänguasjad papist ja tikutoosidest kujutlusmäng/loovmäng mänguasjad Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö Vanaisa Anton Treufelder oli ostnud Virumaalt Vao vallast Triigi mõisast 40 ha suuruse talu. Selle ta jagas peale oma surma kahe poja – minu isa Karla ja teise poja – Villemi vahel pooleks, 1915. a. Esialgu elati ühistes hoonetes. Välja arvatud elumaja, mille Karl ema perele ehitas. 1915. a. ta abiellus, sündisid tütred – Linda, Leida, Erna. Mina olin nagu ära eksinud, sündisin ligi 10 aastat hiljem – 20.02.1932. a. Hiljem ehitas isa oma koha poole peale kõik uued hooned. Neist elumaja 1932. a., milles ma üles kasvasin. Aega mängimiseks näis palju olevat, aga mis sa üksi mängid? Maast madalast peale tuli töötamine. Alguses „too“ ja „vii“, hiljem vastutavamad üksi tehtavad ülesanded. Väiksena tehti mulle mänge ja mänguasju. Isa näitas vurri, kuidas see põrandal pöörles. Vastla aegu tehti vurriluud. Vokiratta kodarale pandi punane süsi pliidi alt ja siis tallati ratas pöörlema – süsi tegi punaseid ringe. Veel tegi isa lauajupist tuuleveski tiivad ja lasi naela otsas neil tuule käes pöörelda. Lellepoeg August, minust 6 aastat vanem, voolis noaga puust mänguloomi, hobuseid, lehmi, lambaid. See oli algus. 2. Mängupaik Õige pea hakkasin mänge ja mänguasju ise valmis meisterdama. Kasvades laienes mänguala õue, sealt edasi naaberperedesse, veel kaugemal juba külasse ja kooli. Oma õues tuli aga veel üksinda mängida. Suvel püüdsin teha tekkidest telki, et pidada kästud valvet mesilasperede üle. Ühel ajal osteti mulle rusikasuurune must pall. Olin siis tehtud mees seda suurematele poistele mängida andmas. Põrgatasin seda ka ise, rohkem toas, sest õues tahtis ta ära kaduda. Siis oli mulle kingitud üks plekist hobune, millel taga käru. Sinna juurde tuli talveõhtutel mõelda sündmus, nagu ma ise oleksin kihutaja. Vanast lauakellast olid alles rattad ja raam, selle mõtlesin masinaks. Isa tegi mulle talvel väiksed suusad. Vedasin ka järel väikest kelku. Kevadel veelompidel püüdsin meresõitjat mängida. Koera etterakendamisest ei saanud asja, küll aga sõidutasid teised mind naabrikoera Taksiga. Talveõhtud olid üsna igavad. Enne kooli tuli küll juba pliiats või krihvel-tahvel, kuhu sai kirjutada. Pere istus lambi ümber – isa luges, ema ketras, saunaema näppis sulgi, õed tegid oma näputöid. Siis tegin omale ahju taha tekkidest onni ja kujutasin omale ette rändajat ja telgiselamist. Ei osanud veel lugeda. Polnud ka raamatuid peale kalendri, ajaleht muidugi oli. Sellest õppisin lugema. Raadio oli vaid 1 km eemal Vilumetsa peres. See oli mulle arusaamatu ime, kui nende lastega mängimas käisin. Kogu Võnnusvere Väljaotsa küla paiknes päris tiigiäärsest Võnnusverest umbes 1,5 km eemal, metsa ääres, hajali: Avispea ja Võnnusvere vahel oli umbes 0,5 km, Avispeal oli algkool. Tundsin juba enne kooli naabrilapsi. Kooliga tulid nad nagu lähemale. Koolitee oli mitmega ühine. Metsa tagant Vilu Juku (Johannes) ja Tabita, naabrilt August, edasi juba sirges reas: Sepa omad – minust üle 10 a vanemad poisid, siis umbes minuealised – Greenilt Raimu, Hulda, Ilse ; Uutsalud – Evald, Harald; Väljarud – Saamuel, Evi; Saage lapsed, juba 4–5 aastat vanemad. Edasi jätkus perede rida Avispea Tagakülaga. Külas olid mängupaigad perede õuedes, kus olid juhtijad sama pere lapsed. Minu kodunt lõuna poole jäi Uniküla, siis Avispea poole Uniküla asundus. Veermetsa peres olid umbes minuvanused Heino ja ta vend. Siis muidugi lell Villemi õu oli suur ja mängudeks ruumi laialt. Greenil mängisime tee peal või õues liivahunnikus, vahel ka põllul, kus oli liivaauk. Hiljem veel Väljarul, kus oli suur õu ja palju hooneid ja peitumänguks head kohad. Saage toatagune koplipealne oli üldtuntud pallimänguplats. Muidugi olid kooliteel mitmesugused ajaviitekohad. Talvel karusselliga, kui vesi oli veel sula, siis parvetamine, veesõda, tiigielu uurimine. Päris koolimaja taga oli Kassiorg oma kevadise veega, talviste kelgunõlvadega ja suviste rattamängudega. Koolis olime õues, kui vähegi ilma oli, nii suvel (kooliajal) kui talvel. Ikka pallimängud ja jooksmine. Tööpäevadel oli kooliskäimine ja kodused tööd. Sellest siis nädalavahetusel – pühapäeval kulus vahel kogu päev kodunt eemal olekuks ja mängimiseks. 3. Mänguseltskond Naabriperede lastega koos oli mängimine lihtne, nad olid nagu sealsamas, mõni minut käia. Siis juba mängida seda, milleks aega jätkus. Minu lähim sõber oli Raimu, Uutsalu poisid jäid juba üle 0,5 km eemale. Niisiis kujunes välja, et kõik mängud, vähemalt algus, tegime Raimuga koos. Vahel ka ulakusi – siis juba öeldi, et Asael ja Raimu. Klassikaaslastest olid mängusõbrad – Lembit, Heino, pinginaaber Harri küll vähem, ta elas Avispea-Tagakülas. Võnnusverest veel Kusti. Hea pallimängija oli ja veel Võnnusvere tiigi meister, talvel kui suvel. Siis oli palju nooremaid, keda ei saanud tõsiselt võtta, nagu Edgar, Vidri, Endel. Olid ju suuremad poisid, kes meid kiusasid ja mängisid meie vastu oma kiusamismänge. Koolist lahkuti kodu poole peale tunde koos. Mänguaeg algas peale lahtisaamist. Iga mängukoha peale kulus aega – Kassiorg, tiik, talvetee, sulalumi. Nii jõudsin koju vahel üsna hilja, sain muidugi riielda, õppisin kõik siis lambitule valgel ära. Poisid ja tüdrukud mängisid reeglina eraldi. Ka võimlemistunnid olid omaette, kummalgi osal oma õpetaja. Me olime kõik eestlased. Venelastega puutusime niipalju kokku, kui sõdurid olid talvel ka Kassiorus suusatamas. Norisime neilt suuski, mida nad meile ei andnud muidugi. Erilisi tülisid ei tekkinud. Kaotaja veesõjas oli küll tiigil märg, aga mis sellest. Koolis juhtus õnnetu lugu laptuu-mänguga, kus Niinemetsa poiss lõi kogemata Läänemetsa Ülo silma välja. Tartus pandi klaassilm. Vanemad laste mängust osa ei võtnud. 4. Mängu alustamine Nii kui mingi seltskond oli koos – 2-3 poissi, nii ka mängu alustati. Küll hiljem tuli juurde, ka need ei jäänud pealt vaatama. Segamängudes olid ka tüdrukud osanikud, nagu peitusemäng. Mängu alustas mõni agaram või oli juba varem mäng ja alustaja ette planeeritud. Ei istutud ega aetud niisama juttu ilma mänguta. Vahel oli juba pall või muu mänguasi olemas ja läks lahti. Valiti alustajad või üks alustaja mingi liisuvõtmise, salmilugemise teel. Kellegi käes oli näiteks kepp, see viskas ühele mängijale. Viimane andis teise kätte edasi, kuni viimasele enam kinnivõtmiseks keppi ei jätkunud – see jäigi pidama. Tavalisem oli pikk salm: „Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Seda ütled sina – vana tati nina.“ Kui arv oli öeldud, loeti ringisolijaile see ette – nr. lapse peale – ja viimane jäigi pidama. Hoopis segane oli järgmine salm. „Adi-nadi-sitkat-sotkat-soa-vihmer-maara-kupa-sina-jääd-pidama.“ Ja jäigi. Vahel oli silpe veel lisaks. Hiljem pidi igaüks mingi arvu sõrmi näitama. Ja siis loeti need kokku – mängija peale nr. ja viimane jäi pidama. Need olid siis grupilised mängud. Kui üks või kaks esindasid kogu meeskonda, siis selliseid valikuid ei tehtud. Pallimängu määras sageli ära olukord, kas suur pall oli terve ja olemas. Sisekumm oli alatasa katki ja pall tühi. 5. Mängude kirjeldusi Enamus mänge on üldtuntud ja ei vaja lähemaid selgitusi. 5.1. Pallimängud: rahvastepall, platsilt väljalöömine, laptuu, mädamuna (palli ülesviskamisega), palli vastastikune püüdmine (ei tohtinud maha lasta), palli toas veeretamine, vastu põrandat põrgatamine, vastu seina põrgatamine. 5.2. Viskemängud: ketta loopimine ja kaigastega püüdmine kahe meeskonna vahel, kurnimäng (loopimine kaigastega pakukeste eemalepaiskamiseks), ämma mäng (kaigastega, mingi eseme – ämma aukuajamine, siis jalaga kepi viskamine, viletsaim aukuajajaks) 5.3. Jooksumängud: võidujooksmine ca 50 sammu, koos või lauakella abil aja võtmine, matsu löömise mängimine, tagaajamine-püüdmine. 5.4. Peitusmängud: trihvaa (üks peab silmad kinni, siis hakkab otsima, keda näeb, lööb pidamiskohal kinni), lihtne peitusmäng (esimene leitu peab järgmisena), 10-pulga mäng (pidajal maas 10 pulka kuhja, leitu peab jõudma need segi lüüa, muidu peab järgnevalt ise), eseme otsimismäng (lähenemine = tuli) 5.5. Hüppemängud: kõrgus- ja kaugushüpe, ülalt alla hüpe, üle veega täidetud kraavi hüppamine. 5.6. Tasakaalumängud: lepaladvaga maa pääle laskumine, kuuseladvast mööda oksi maha laskumine, üle palgi (lati, laua) käimine kraavi kohal, jooksmine mööda suuri põllukive. 5.7. Plaksutamismängud: hammusta rukist, tagumine paar. 5.8. Sõrmemängud: ristis kätega sõrme peitmine, peopesast tuletiku võtmine, sõrmedega vilistamine, sõrmedest nööri läbitõmbamine, sõrmede abil hernega laskmine. 5.9. Pandimängud: mingi mängu kaotaja pidi midagi panti andma või tegema, nõksuga lahendused. 5.10. Kaardimängud: Must Peeter – erikaardid, samuti sarnaste esemete leidmine; mängukaardid: viis lehte, oma trump, 500, marjaas, poti jne. 5.11. Lauamängud: täringutega „Ümber maailma“, „Kitsega koju“, hiljem “Monopol“, kommipaberite viskamine, kummiga liikuvate traktorite tegemine, veski, kabe, male. 5.12. Paberimängud: trips-traps-trull, kriipsudega sõna tähistamine ja tähtede äraarvamine – kaotaja = siga, kummast käest (näiteks paberitükk) – eksija saab juurde korstnakivi, papist tiiviku tegemine, papist tuuleratta tuulde laskmine. 5.13. Sõnamängud: silbi „be“ lisamine sõnadele = moonutatud arusaamatud sõnad, laste telefon. 5.14. Laskemängud: nooltega märkilaskmine, rakulkaga märkilaskmine, kividega märkiviskamine, linguga kivide heitmine. 5.15. Susspüsside tegemine: Vilu Jukul nagu jahipüss, minul revolver (plahvatas, peavigastus), võtmega paugutamine, lahingpüssidest laskmine. 5.16. Sõjamaterjalidega mängimine: käsigranaatide lahtiurkimine, lõhkekapslitega paugutamine, nendega dünamiidiga plahvatuste tegemine, mürskude lahtitagumine saksa Äntu metsa laskemoonaladudes 5.17. Sepamängud: Raimu isa oli sepp, ka meil Raimuga oli oma rauaork tules ja tagusime sellest midagi, põletasime lennukiklaasi ja sulameid 5.18. Mängud liivaaukudes: klotsidel peal pulgast kahurid, pommitamine liivapallidega, värviliste kivide otsimine, rebaseurust majade tegemine, kodu ehitamine 5.19. Kodumängud: vanemate eeskujul majad, toad, loomad (mõni laps oli koduloom, mänguaed ümber, mäng toas). 5.20. Sõjamängud: kepp laskeriistaks – vastase nägemisel paukude järeltegemine suuga, lennukiosade uurimine, püssipadrunite kogumine ja lahtikoukimine, vastastikune padrunikestade pikaliajamine kuullaagri kuuliga, tikutoosidest laevade torpeteerimine sama kuuliga. 5.21. Muud: kultivaatoriga sõitmine, vankrirattast käruraamiga sõitmine, talvine hobusejooksutamine lumes, kassi ja koera mängitamine 5. Elektroonilised mängud. Minu lapsepõlves ja kooliajal seda sõna veel ei olnud. Ainus raadio külas oli Vilumetsal, kus poeg Erich oli elektrist huvitatud ja tegi selle omandamisel edusamme. Kodukülasse sai elekter sisse 10 a varem kui mujale, tema eestvedamisel loodi vastav Elektriühistu. Mina olin huvitatud detektorvastuvõtjast. Sain sellele lõpuks ka hääled sisse. Vajalikku materjali polnud kusagilt saada. See oli ka teatavas mõttes mäng, aastaid. Arvuti ja mobiiltelefon tulid minu juurde ca 15 aastat tagasi. Arvuti vaid teksti kirjutamiseks. Mänge ei mingisuguseid. Arvutid ise v. kallid, raske osta. Ei mängi praegu midagi, vahel harva pasjanssi. Arvutit on minu eas raske omandada. Vaid kiri ja kirjavahetus, ka need teiste abiga. Mängud nõuavad oskusi ja julget pealehakkamist, millest mul tuleb puudu. 6. Täiskasvanuiga Koosviibimistel tuli ühineda seltskondlike mängudega. Raskusi oli ja neist ei saanudki üle tantsusammudega. Mitmed mängud käisid ilma nendeta, laulu saatel ainult. Tänapäeval on inimest kõikjal varitsemas hasartmängud. Need mind ei huvita, kuna omanik seab asjad nii, et ta neilt tulu teeniks. Viimased mobiiltelefonid sisaldavad palju mänge ja sidevõimalusi, olles samal ajal ületamatult kallid. Pole ka aega nendega aega viita. Muud huvialad nõuavad oma aja. Näib, et tänapäeval lapsed ei mängi nii mitmekesiseid mänge kui minu koolipõlves. Linnas on teised mängud. Maaelu on kadumas. Lapsed maal vaid suveti oma vanavanemate juures. Perede tihedat paigutust enam ei ole. Televiisor, arvuti ja telefon võtab kogu vaba aja neilt ära. Samal ajal piirab liikuvust ja mõttemaailma. Kuhu see küll eesti rahva viib, see on meie jaoks huviküsimus nr. 1. Täisviide EFA I 168, 102/8 < Lääne-Virumaa, Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. < Võnnusvere küla – Asael Truupõld, snd. 1932. a. (2013) Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Väike-Maarja Koguja Asael Truupõld Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad Koguja sünniaeg 1932 Koguja sugu mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Asael, snd. 1932. a. Lääne-Virumaal küla talu Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu lapsepõlv ja nooruki-iga möödus 1940.–50. aastail Haljala kihelkonnas Aukülas. See oli igipõline küla, mis on kirja pandud juba Taani Hindamise raamatus Audisi nime all 25 adramaa suurusena. Minu isa noorpõlves 19.–20. saj. vahetusel oli külas umbes sada suitsu, minu lapsepõlves oli neid kuuskümmend, pärast viljastavaid sotsialismi tingimusi on hinges alla kahekümne taluõue, millest enamik on oma külast pärit suvitajate või hiljem sisserännanute päralt. Põliselanike valduses olevaid tootmistalusid on viis või kuus. Kuid kõige nukram on see, et järjepidevuse nõrkuse tõttu on hävinenud küla mälu. Enam ei teata endiste talude, heinamaade, metsade, üksikute loodusobjektide, teede jm. nimesid, ununenud on küla pärimuslood, kombed, laulud, naljandid ja ka laste mängud. Kuni kolhoosiajastuni valitses külas veel vana külakultuur ja elukorraldus. Esikohal oli töö ja talu heakäik. Küla elujõu kinnituseks oli rahva ühistööna valminud algkoolihoone ja Tuletõrje Seltsi maja koos heatasemelise raamatukoguga, külas oli meierei, kauplus, kaks kõrget Hollandi tuulikut, heas korras kruusateed ja postimaja koos telefoniga. Enamikes taludes olid 20. saj. algul ehitatud ruumikad häärberid. Rehielamuid oli alla kümne. Tööd ja korda nõudev elulaad mõjutas ka laste elu. Juba viie-kuueaastastele jõmpsikatele anti igasuguseid jõukohaseid töid-tegemisi, mille hulk ja tähtsus aina suurenes. Umbes viieteistaastasena oldi juba täie jõuga rakkes, nii et mõnedel tuli isegi kool pooleli jätta. Antud kohustused tuli täita esmajärjekorras, alles seejärel võis mõelda mängimisele. Naabrilastega kokkusaamised võimaldusid alles õhtul või pühapäeviti. Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused. lehm pealtvaates hobune koer kana Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi. Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne. Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu. Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti. Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“. „Oh tuhat seitsesada mu jalg läks vastu pada, ma jooksin teise kambri ja kukkusin veeämbri.“ „Peeter pervõi peeretas Narva linna väravas, terve ilm oli haisu täis, Peetri püksid paska täis.“ „Punaste pükstega kardavoi ütles mul: „Idi domoi!“ Ma ei mõistnud vene keelt, pöörsin selga, näitsin keelt.“ „Auto-taks number kaks sõitis vastu posti plaks! Autost tuli isand Paks maksis trahvi krooni kaks.“ „Pimpel-pumpel püüa-paua saksad sõivad ümber laua, kokk see tõstis, lõikas praadi, mampsel valas sokulaadi“ „Rätsepameister Krikaduu õmbles mulle palitu, ise oli puhta paljas, põlvenukk käis pükstest väljas.“ „Vihma hakkab sadama, lapsed lakka magama, teki alla pugema, ükskordühte lugema.“ „A, B, hakka pähe, kui ei hakka, viskan lakka, korstna takka, Pläuhh!“ „Entel-tentel-trika-trei, üks helevalge tui lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa seda parandavad, seda ütled sina, vana tattnina!“ Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“. „Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“. See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni. Teine levinum jooksumäng oli mädamuna, mida mängiti kaltsupalliga (kummist palli polnud üheski peres). Siin viskas „pidaja“ palli kõrgele õhku ja hüüdis mõne osaleja nime. Kõik jooksid kähku laiali, hüütu aga pidi tagasi tormama, et palli kätte saada. Kui tal see õnnestus enne kui pall maapinda puudutas, viskas ta palli õhku ja hüüdis mõne mängija nime, kes oli nii kaugel, et tal palli õhust püüda oli võimatu. Kui nüüd teisena hüütu palli lõpuks kätte sai, hüüdis ta: „Seis!“, misjärel kõik laiali jooksjad pidid paigale tarduma. Palli valdaja tegi nüüd kolm pikka hüpet kõige lähemal seisja poole ja püüdis talle seejärel palliga pihta saada. Sihikule võetu ei tohtinud end seejuures liigutada. Kui ta pihta sai, oli ta järgmine „pidaja“, kui aga pall mööda läks, sai viskaja halvustava nime „mädamuna“ ja oli taas „pidajaks“. Sageli mängiti ka „Matsu“, mis on laiemalt tuntud nimega „Kull“. See oli puhtalt tagaajamismäng, kus jälitaja pidi kellelegi käega matsu andma, misjärel matsu saajast sai uus tagaajaja. Teismeliste soosituim mäng oli aga „Tagumine paar“, kuna selles mängus said paarid kujuneda vastassugupoolte sümpaatia põhjal, mis andis mängule kirge ja hoogu. Mänguks koguneti käest kinni hoidvate paaridena üksteise selja taha pikka rivvi. Mängu „pidajaks“ jäänu seisis seljaga rivi poole kõige ees ja hüüdis: „Ass-ass! Tagumine paar välja!“ Rivis viimane paar sööstis nüüd ühelt ja teine teispoolt rivi ettepoole, kus neid varitses „pidaja“, kelle ülesandeks oli üks paarilistest kinni püüda ja sellega uus paar moodustada. Jooksval paaril oli kavala taktikaga aga võimalus uuesti ühineda. Selleks tuli ühel mängijal näiteks tahtlikult oma jooksu aeglustada ja sellega „pidaja“ enda järele meelitada, et seejärel äkilise manöövriga spurtida ning „pidaja“ endast maha raputada, ja selliseid nõkse oli palju, olenevalt jooksjate leidlikkusest. Muidugi leppisid paari jääda tahtjad ka omavahelises taktikas kokku. Kui nüüd „pidaja“ jäi tühjade pihkudega, siis tuli tal uuesti rivi ees järgmist paari tabada püüda. Kuna see mäng pakkus nii erutust kui ka jooksmise naudingut, siis mängiti seda tundide kaupa, nii et selg ja nägu higist leemendasid. „Tagumist paari“ mängiti suvistel laupäeva ja pühapäeva õhtupoolikutel suure külakiige juures Tõnumardi koplis, kuhu üle küla kogunes paarkümmend ja enamgi teismelist. Kokkutulnud tegid „eelsoojendust“ võllakiigel õõtsudes, kuhu mahtusid pea kõik osalejad, ja virgutasid oma hinge moesolevate lööklaulude laulmisega, väga popid olid ka sõja-aegsed saksa/eesti sõdurilaulud nagu „Neiu armas, neiu kallis“, „Rindesõduri igatsus“, „Hallis sõdurisinelis“, „Lepalind“ jt. Pärast seda, kui sain ühelt Tallinnas elavalt tädilt kingituseks täispuhutava sisekummiga nahkpalli, sai 8.–13. aastaste laste üheks meelismänguks „Rahvastepall“ ehk „Rahvakas“, mida mängiti küla serval asuva seltsimaja õuel kuni sügisõhtute esimene härmatis meid sealt minema peletas. Ka koolis mängiti ja mõningaid mänge eriti hasartselt, üheks selliseks oli „Sulemäng“. Kuna koolis ja kodus kasutatavad terassuled olid pärast sõda raskesti kättesaadavad nagu kõik muudki koolitarbed, siis sai sulgede varu täiendada mängu võitmise abil. See käis nii. Lauale, pingile või ka põrandale pandi terassulg kõht (nõgus pool) allapoole. Vastasmängija vajutas oma sule tagumise otsaga lebava sule tagumist serva, nii et lamav sulg õhku lendas. Kui see selili kukkus, sai vajutaja punkti. Seejärel proovis oma õnne teine osaleja jne. Mängu võit olenes eelnevast kokkuleppest: näiteks pidi võitja vastase sule viis korda selili lennutama. Kuna aga katsete arv oli mõlemal mängijal võrdne, siis võis pideva viigiseisu korral mäng üsna pikaks venida. Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni. Õpetajatele sellised hasartmängud muidugi ei meeldinud, sest kogu koolil oli kohustuseks vahetunnis ringmänge mängida, et kogu seltskond oleks kontrolli all ja seega ulakuste tegemine välistatud. Nii kõnnitigi kooli saalis tohutu suures ringis ja ühislaulu saatel. Popid olid üldtuntud ringmängud: „Me lähme rukist lõikama“, „Üks peremees võtab naise“, „Need kosjad tulid Saarest“ jt. selletaolised, mis on üle-eestilise levikuga ning mille tõttu ma neid kirjeldama ei hakka. Spetsiifiliseks plikade mänguks oli „Nips“, mida mängiti liiva seest leitud väikeste lamedate õhukeste ja ümaravormiliste kivikestega. Neid tuli küll üksiti, küll paarikaupa peost ja käeseljalt õhku visata ja siis kinni püüda. Samuti kivikese õhus olles, maast üks või mitu kivikest pihku krapsata ning siis takkaotsa kukkuv kivike kinni püüda, nii et peos olevad kivid maha ei kukuks. Kuna ise ma selles mängus erilist edu ei saavutanud, siis ma ei ole võimeline kirjeldama mängu kõiki nõudeid ja visete-püüdmiste järjestust, mäletan ainult, et see oli plikadel väga laialt harrastatav. Sügistalvisel toasoleku ajal mängiti eri sorti tubaseid mänge. Neid oli üpris palju, mistõttu kõik pole mällu jäänud. Mõned siiski on. Tipimäng Osalejad istuvad rivis või ringis, käelabad vastakuti pandud. Mängujuht käib rida (ringi) pidi ja pistab igaühele midagi pihkude vahele, öeldes: „Tipin-tipin, ära näita!“ Tegelikult on kasutusel ainult üks pisiese: nööp, münt, tuletikk või muu. Kui tippimine on lõppenud, hüüab mängujuht mõningase pausi järel ootamatult: „Näita tippi!“. Tipi omanikul tuli nüüd püsti karata ja tippi näidata. Tema kõrval istuja aga oli kohustatud tema püstitõusmist takistama. Selleks lepiti eelnevalt kokku, kas selleks on pahemal või paremal pool olija. Kui takistamine õnnestus, läks tipi omanik tippijaks, teistsugusel puhul aga naaber. Siin oli oluliseks tipi omaniku kavalus, kes püüdis segadust tekitada näiteks hüüdes: „(Laine), mis peos peidad?“ või „(Ants), mis sul maha kukkus?“ Kasutades olukorda, et kõik mängijad oma tähelepanu hetkeks Lainele või Antsule keskendasid, sai tipi valdaja takistamatult püsti karata. Kuid samahästi sai sellist petekat korraldada ka ükskõik milline mängija, et mängu elevust luua. Lind lendab! Mängijad istuvad rivis, käed põlvedel. Mängujuht hüüab kiiresti igasuguste lendamisvõimeliste olendite või esemete nimesid: „Vares lendab! Lennuk lendab! Ingel lendab!“ jne., mille juures peavad mängijad käed õhku viskama. Olenevalt mängujuhi nutikusest pistab ta sobival hetkel lendavate objektide sekka midagi sellist, mis ei lenda, näiteks „Siga lendab!“ või „Pudru lendab!“, mille juures käed ekslikult püsti visanud mängijal tuli midagi panti anda. Mängu lõppedes tuli panti andnutel oma pant lunastada. Selleks istus keegi mängija kinnisilmi. Mängujuht läks ta selja taha ja panti antud eset tema pea kohal hoides küsis: „Mida selle pandi omanik peab tegema?“ Nüüd sõltus mängu lõbu tema leidlikkusest, näiteks „ühel jalal keksides „Postipoissi“ laulma“ või „Reeta kõrva taha suudlema“ jne. Olid ka erilised sissevedamise nõuded, näiteks „ninaga lund tooma!“ tähendas, et pandi lunastaja tõi õuest saapanina otsas lund. Kokkuvõtlikult rajanes see mäng vaimukatest nõudmistest põhjustatud naermisele ja lustimisele. Täidan-täidan laeva Osalejad istuvad ringis. Mängu alustaja viskab mõnele teisele mängijale mingi väike-eseme: kinda, lõngakera jm. ning hüüab: „Täidan-täidan laeva!“ Eseme kinni püüdja küsib: „Millega?“, mispeale viskaja peab ütlema mingi nimisõna, mille algustäht on mängu eel kokku lepitud, näiteks K (käbi, koer, kurat, kägu jt.). Kiiresti üksteisele visates ja vastust küsides mängitakse seni, kuni keegi mängija eksib ja hüüab teise algustähega sõna, näiteks „pasunaga“, mispeale tuleb tal panti maksta. Mängu lõppedes hakatakse pante lunastama. Telefon Mängijad istuvad rivis või ringis. Mängujuht sosistab oma vasakul istuvale naabrile mingi keerulise sõna, näiteks „soojaseasöögiämber“, mida kuulnu peab omakorda kiiresti sosistama oma naabrile. Tavaliselt läheb mõnel sõna vastuvõtnul ühtteist sassi ja lõpuks võib algne sõna moonduda täiesti teistsuguseks. Viimane mängija peab nüüd sõna kõvasti välja hüüdma, misjärel otsitakse välja mängija, kes valesti kuulis ja vigaselt edastas, mispuhul peab ta panti maksma. Mängu lõppedes lunastatakse pandid. Noa laev Mängujuht sosistab igale mängijale mingi looma või linnu nime. Seejärel hakkab ta neid nimesid hüüdma, näiteks: „Lammas,“ mispeale see, kellele kõrva sosistati „lammas“, peab määgima. Tempot tõstes hüüab mängujuht aina uusi nimesid, mistõttu mõni mängijaist eksib ja teeb vale looma (linnu) häält või teeb mängujuht petekat, hüüdes mõne sellise eluka nime, mida pole eelnevalt määratudki, kuid tavaliselt lendab keegi ikka orki ja teeb näiteks sea nime hüüdmise peale kassi häält. Vale häälitsuse tegija peab panti maksma ja hiljem selle lunastama. Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga. Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal. Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks. Kuid talvisel ajal oli ka üks vahva õuemäng „Karusell“. Väikesele jäätunud järvesilmale, mida nimetati Oja tiigiks, taoti läbi jää põhjamudasse tugev post, mis ulatus umbes meetri kõrguselt üle jää. Posti keskele löödi äkke raudpulk, mille otsa upitati auguga pikk ( u. 8 m.) latt. See asetati äkkepulga otsa nii, et jämedam lati ots ulatus äkkepulgast u. 120 cm kaugusele. Peenem lati ots aga toetus vastu jääd ja selle külge seoti kõvasti kelk. Kelgule istus karussellil sõitja, jämedamast, u. rinna kõrgusel asetsevast otsast aga hakkasid kaks last latti lükkama. Äkkepulga otsas pöörlev latt sai ajapikku kõva vungi sisse, mis mitmekordselt võimendus lati otsas olevas kelgus. Tugeva lükkamise korral võttis tiirlev kelk niisuguse kiiruse peale, et oli tükk tegu end kelgul hoidmisega, väikesed põngerjad aga lendasid kelgult nagu lingukivid jääplatsi lumest puhastamisest tekkinud lumevalli. Arvatavasti võib mängude hulka lugeda ka endavalmistatud „pillidel“ heli tekitamist. Lihtsaim neist oli võilille varrest tehtud vile, mille lapikuks vajutatud otsast puhudes sai osava pillivaldamise juures üsna kena pirina kätte. Ligikaudselt sama primitiivne oli orasrohu lehega häälitsemine. Leht pingutati kahe päka ja pöidlaotste vahele ning selle serva pihta puhudes tekkis üsna vägev plärin, mis meenutas kuke kiremist. Oskust nõudev oli aga pajupilli tegemine, et leida sobiv vahekord sissepuhumisava ja sõrmiliseaukude vahel, mistõttu mõni pill häälitses imekergesti ning sellel sai igasuguseid kauneid trillereid välja puhuda, mõni valesti vestetud pill aga tegi vaid haleda piuksu. Oskusi nõudis ka karjapasuna tegemine. Juba pika lepakooreriba puutüvelt mahakiskumine oli kannatlikkust ja täpsust nõudev, et riba serv ei murduks ega sinna lõhesid ei tekiks. Veelgi keerulisem oli riba pasunaks keerutamine, et ta kenasti ja tugevalt koos püsiks ning kinnituseks läbi koore torgatud peened teravaotsalised pulgakesed täpsesse kohta satuksid. Ka pajupulgalt lahtikoputatud koorest huuliku tegemine nõudis kogemust, et huulik korralikult huilgama hakkaks. Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku. Kõik mängude kirjeldused ja nipid omandati vanematelt lastelt ja edastati omakorda noorematele. Nii tekkis katkematu järjepidevus. Loomulikult tuli aegajalt juurde ka uusi mänge. Näiteks paberiribale kirjutatud armulugu oli suhteliselt uus mäng, millest minu isa ja ema ei teadnud midagi. Üldiselt läksid mängud ladusalt, tülisid tekkis „Rahvastepallis“, kui ei saanud täpselt fikseerida, kas pall riivas kedagi või mitte, samuti „Kopipeidus“, kui „lugeja“ kippus salaja piiluma, kuhu keegi peitu puges. Loomulikult esines ka solvumisi, kui pandi lunastamisel nõuti mingist väärikust alandavat või vastumeelset tegu, samuti kui paberiribale kirjutatud „romaanis“ mõni mängijaist sattus paari mõne ebameeldiva isikuga või tema suhu pandi mingi väga loll ütlus. Eriliseks lõbuks oli mõne täiskasvanu kaasategemine jooksumängudes, näiteks „Kopipeidus“ või „Tagumises paaris“. Tavaliselt juhtus see mingite jootude ajal, oli selleks siis leeripidu, juubel, talgute lõpetamine jm., mis koondas palju täiskasvanuid, kes siis vintis olekus meie mängudega kaas lõid. Arusaadavalt oli mänge rohkem, kui siin suutsin meenutada, kuid kuuekümne-seitsmekümne aasta kaugusele tagasi vaatamine on paratamatult lünklik. Täisviide EFA I 168, 91/100 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013). Maakond Virumaa Kihelkond Haljala Koguja Heinz Valk Koguja sünniaeg 1936 Koguja sugu Mees Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Heinz, snd. 1936. a., elanud Virumaal Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu m&auml;ngukaaslaseks oli neli aastat noorem &otilde;de, seep&auml;rast olid enamasti p&auml;evakorral m&auml;ngud, mis sobisid meile m&otilde;lemale. T&otilde;si k&uuml;ll, &otilde;de Kaire oli v&auml;ga poisilik t&uuml;druk, kes ei pidanud paljuks puu otsa ronida v&otilde;i p&uuml;ssi k&auml;es hoida, mist&otilde;ttu polnud talle mingi probleem ka poistega ringi m&uuml;tata. Tegelikult saab ta t&auml;naseni v&auml;ga asjalikult ka meeste t&ouml;&ouml;dega hakkama. <br /> <div>Meie p&otilde;hilised m&auml;ngud olid nn rollim&auml;ngud, nii nagu paljudel lastel tol ajal. Siiski, isa ja emaga, ning omavahelgi, sai m&auml;ngitud ka nn lauataguseid m&auml;nge &ndash; &bdquo;Trips-traps-trulli&ldquo;, &bdquo;Laevade pommitamist&ldquo; ja &bdquo;&Uuml;lespoomist&ldquo;, aga ka kabet ja &bdquo;Reisi &uuml;mber maailma&ldquo;. Kuid k&otilde;ige rohkem meeldis ikkagi kellekski kehastuda v&otilde;i kellegi karakterit, t&uuml;paaži, t&ouml;&ouml;v&otilde;tteid/ametit j&auml;rele aimata. Erinevate inimeste ja elukutsete kehastamine oli lummav, ilmselt sellep&auml;rast, et n&auml;itleja elukutse meeldis mulle v&auml;ga. Lootsin saada n&auml;itlejaks, tegin peale keskkooli l&otilde;ppu lavakasse katseid, kuid viimasesse vooru ei j&otilde;udnud, aga m&auml;ngulise maailma juurde j&auml;in ma siiski &ndash; minust sai kultuurit&ouml;&ouml;taja.<br /><br /> <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_HarraX.jpg" alt="H&auml;rra X" width="391" height="549" /></div> Ema ja isa (Daisi ja Edgar Roos) toetasid meie tegemisi, meie fantaasiaid ja meie m&auml;nge alati. T&auml;na, sellele tagasi m&otilde;eldes, tundub see lausa uskumatu, et toonases ajas oli vanemaid, kes oma argiste askelduste ja igap&auml;evase t&ouml;&ouml; sekka leidsid aega, tahtmist ja jaksu ka lastega m&ouml;llata. Isa oli kingsepp, kes meile kingad jalga tegi, kuid kes alati meisterdas meie jaoks ka k&otilde;ik muud vajalikud asjad, ka need, mida oma m&auml;ngudeks vajasime. M&auml;letan, et ta tegi meile vineerist nukuteatri lava, millele saime ise kardinat &uuml;les ja alla keerata. Selle s&uuml;steemi konstrueeris ta vanast vihmavarjuvarrest, millele ema kardina &otilde;mbles. Isa joonistas selle v&auml;ikese nukuteatri jaoks ka lavafoonid ja kulissid. Meil j&auml;i vaid nukud lavale seada ja etendusi teha. <br /><br />Ema p&uuml;hendas ennast igap&auml;evaselt meile. Ta l&auml;ks sellep&auml;rast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) t&ouml;&ouml;le koolit&auml;diks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolit&ouml;&ouml;tajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes k&auml;isid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie &otilde;ppisime &otilde;ega Reaalkoolis. Algklassides oli s&uuml;gisesel ja kevadisel ajal populaarseks m&auml;nguks keks, mida isegi poisid h&uuml;ppasid. Keksu sai h&uuml;pata ju &otilde;ues, kui ilm lubas, aga &otilde;ues meeldis k&otilde;igil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinapl&ouml;nne, mida oli hea lennutada. Kui &otilde;ieti visata oskasid, siis maandus see &otilde;igele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on l&auml;bi aegade m&auml;ngitud ka kulli, nii ka meie. <br /><br />M&auml;letan, et kodus m&auml;ngisime &otilde;ega apteeki, poodi, restorani, kaugek&otilde;nede keskjaama, miilitsajaoskonda, f&uuml;sioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, s&otilde;da jne. Arvan, et nendes m&auml;ngudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks k&otilde;ik toimuv t&otilde;ep&auml;rane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne v&otilde;imalus maailma hoopis elavama ja ehedamana n&auml;ha, kui see t&auml;iskasvanutele paistab. Nii olid ka meie m&auml;ngukaaslasteks k&auml;bid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja j&auml;nesekapsastest sai tehtud m&auml;ngupulmadeks s&ouml;&ouml;gid. <br /><br />T&auml;nap&auml;eval on laste jaoks k&otilde;ik vajalik m&auml;nguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks j&auml;&auml;b &uuml;ha v&auml;hem ruumi. Ma ei v&auml;ida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli k&otilde;ik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse p&otilde;hjal, sest puutun oma t&ouml;&ouml;s igap&auml;evaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on j&auml;&auml;nud ahtamaks ning k&otilde;ik piirdub kuvari ekraanilt v&otilde;i arvutim&auml;ngude maailmast leitud m&otilde;tete, piltide, tegelaste ja olukordadega. <br /><br />T&otilde;si k&uuml;ll, televiisorist n&auml;htu m&otilde;jutas toona ka meid! M&auml;nguasjade kauplustest on v&otilde;imalik saada k&otilde;ikide m&auml;ngude m&auml;ngimiseks k&otilde;ikv&otilde;imalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja l&otilde;petades Zorro m&otilde;&otilde;kadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni v&auml;lja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle v&otilde;rra p&otilde;nevam, sest k&otilde;ike vajalikku oli vaja endale ette kujutada v&otilde;i siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsep&otilde;lvestki vaesemad, kuid lastel pole oma m&auml;ngud kunagi m&auml;ngimata j&auml;&auml;nud! <br /><br />Vahel tundub, et t&auml;nases p&auml;evas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui v&otilde;id siseneda &uuml;ksk&otilde;ik millisesse fantastilisse, m&uuml;stilisse v&otilde;i ajastuh&otilde;ngulisse maailma. Kuna minu lapsep&otilde;lves supermarketeid ei olnud, kust m&auml;nguasju osta, siis meisterdas neid meile isa v&otilde;i tegi ema. Hambaarsti juures k&auml;ies t&otilde;i ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam t&ouml;&ouml;tegemiseks ei k&otilde;lvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile m&auml;ngimiseks saata. <br /><br />M&auml;letan, et olime &otilde;ega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii v&auml;ga poe m&auml;ngimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist s&uuml;ttis meie ideest ja kasutas v&otilde;imalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie t&ouml;&ouml; alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. T&auml;nases m&otilde;istes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainu&uuml;ksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks p&otilde;nev, sest saime oma ideid v&auml;lja pakkuda ja &auml;revalt l&otilde;pptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna t&otilde;elise kassaaparaadi kuju, l&otilde;ikas selle v&auml;lja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said k&uuml;lge pandud &ndash; lodkakingadele m&otilde;eldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrov&auml;rviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, P&auml;rnu maanteel, kus on t&auml;naseni kauplus &bdquo;Laste maailm&rdquo;, siis otsustas ema alt poest m&uuml;&uuml;jate k&auml;est k&uuml;sida vanu kassat&scaron;ekirullide l&otilde;ppe. &Otilde;nneks ei &ouml;eldud talle &auml;ra. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi t&scaron;ekid v&auml;lja! <br /> <div>F&uuml;sioteraapia kabineti tarbeks tinutas isa plekit&uuml;kkidele taha traate ja andis mingeid vanu aparaate, et neid oma m&auml;ngudes kasutada saaksime. Ema &otilde;mbles valmis flanell-lapikesed, mis plaatidele niisutatult &uuml;mber k&auml;isid ja nii said k&otilde;ik nukud terveks ravitud. Loomulikult olid meil olemas ka arstikitlid. M&auml;letan, et oma esimese kitli sain juba &otilde;ige v&auml;ikeselt, aga siis m&auml;ngisin ma alles koos t&auml;dit&uuml;trega arsti, sest &otilde;de ju veel polnud. Olin 2-3-aastane, seljas valge kittel ja peas punase ristiga tohtrim&uuml;ts. Sellest on kuskil isegi foto olemas. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Doktor.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="370" height="517" /></div> <br />Ema tegi meile kost&uuml;&uuml;me, sest m&otilde;ni meie m&auml;ngude tegelaskuju vajas stiilipuhast v&auml;limust. Tol ajal oli &bdquo;Viimne reliikvia &rdquo; t&otilde;eline menufilm. K&auml;isin seda Viru t&auml;naval kinos &bdquo;Pioneer&rdquo; vaatamas nn &bdquo;nonstoppseansil&ldquo; ja j&auml;in saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja &otilde;de Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi v&ouml;&ouml;le laia rihma, ema aga &otilde;mbles mulle vesti ning &otilde;ele nunna musta kleidi. Peas oli &otilde;el valge r&auml;tik, nagu nunnadel ikka. See oli &uuml;ks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema p&auml;rleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta. <br /><br />Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime &otilde;ega &uuml;hel k&uuml;lastusp&auml;eval k&otilde;igile sanatooriumi lastele ja t&ouml;&ouml;tajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku n&auml;idendi suurtest inimestest &ndash; armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musket&auml;rist Athosest. Musket&auml;rid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning tr&uuml;kkis selle &uuml;llitise isegi t&ouml;&ouml; juures &auml;ra. Etendus ei s&uuml;ndinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seep&auml;rast oli seda lihtne ka seal ette kanda. <br /><br />Aga sellest olulisem on minu jaoks t&auml;na see, et ema ja isa p&uuml;hendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema &otilde;mbles &otilde;ele &uuml;hest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla k&auml;is isa valmistatud traatr&otilde;ngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged p&uuml;ksid ja nn pesusametist punane kuldn&ouml;&ouml;pide ja pitsiga raamitud valge kraega musket&auml;ri pintsak, rihm &uuml;le &otilde;la ja m&otilde;&otilde;k v&ouml;&ouml;l. M&otilde;&otilde;k oli tehtud vanast lael&uuml;htri torust/varrest, mida m&ouml;&ouml;da juhtmed jooksevad ja k&auml;ekaitse oli sama l&uuml;htri &uuml;mar kausike, mis lae vastas &uuml;henduskohta varjab. Igati lahe n&auml;gi see v&auml;lja &ndash; h&otilde;bedane ja s&auml;tendav, ainult k&auml;epide oli sellele &bdquo;m&otilde;&otilde;gale&ldquo; juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia &auml;&auml;rega musket&auml;rikaabu, suur pannal k&uuml;ljel ja &uuml;ks serv &uuml;les keeratud. See oli valmistatud mustaks v&auml;rvitud papist ja &uuml;les keeratud serva vahel olid v&auml;rvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud v&otilde;lts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid v&auml;lja m&otilde;elda. <br /><br />Meil &otilde;ega olid ka parukad peas &ndash; &otilde;el lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul &otilde;lgadeni pruunid laines juuksed, nagu &uuml;hel korralikul musket&auml;ril ikka. Blond ja br&uuml;nett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma &uuml;ha enam, et vaatamata &uuml;ldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga p&auml;ev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiv&auml;ga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks p&otilde;hjust andsid. Tegelikult oli see hoopis v&otilde;imalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt m&otilde;elda ja n&auml;ha! Need parukad tegi meile meie ema! <br /><br />Uuel t&auml;naval oli nukuparandust&ouml;&ouml;koda, midagi nukkude haigla sarnast. M&otilde;elda vaid! T&auml;nap&auml;eval lennutatakse m&auml;nguasi esimese prao tekkimisel v&otilde;i patareide t&uuml;hjaks saamisel pr&uuml;gikasti (viimane v&auml;ide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga &uuml;ksp&auml;ev sealt l&auml;bi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja t&auml;di leti taga sai &otilde;nneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele m&otilde;eldud kunstjuukseid. Kodus &otilde;mbles ema need &otilde;mblusmasinaga nailonsukkadest tehtud m&uuml;tsikeste k&uuml;lge, &uuml;hendas juuksesalke niidi ja n&otilde;elaga ning l&otilde;ikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. L&otilde;puks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kost&uuml;&uuml;mid seljas olid, siis oli see t&otilde;eline maagia, muutumine, teiseks saamine! <br /><br />Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka k&otilde;igi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsep&otilde;lve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas v&otilde;imalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates v&otilde;&otilde;raste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellev&otilde;rra &otilde;nnelikum inimene! <br /><br />Jah, filmid m&otilde;jutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja m&auml;ngegi. &Uuml;he poisi jaoks olid t&otilde;eliselt &auml;gedad filmid &bdquo;Kaalul on rohkem kui elu&rdquo; ja &bdquo;Seitseteist kevadist hetke&rdquo;. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi &uuml;hist poliitika ega maailmavaatega. Need olid s&uuml;ndmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride v&auml;ljan&auml;gemine olid sedav&otilde;rd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi &uuml;he korraliku SS-lase mundri meisterdada. <br /><br />Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, m&auml;rke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta &uuml;likonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. T&auml;nap&auml;eval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid &otilde;igetes m&otilde;&otilde;tudes v&auml;lja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kost&uuml;&uuml;midelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise m&otilde;&otilde;ta ja proportsioonid leiutada, v&auml;rvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-s&uuml;mboliga m&uuml;tsim&auml;rkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid m&auml;rke l&auml;ks l&otilde;puks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma s&otilde;pradele/klassikaaslastele. M&otilde;tlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei s&uuml;ndinud ja et vanemad ohtu ei m&auml;rganud. V&otilde;i m&auml;rkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise n&otilde;ukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-S&otilde;jam&auml;el, t&auml;nase lennujaama territooriumil, tollastel t&uuml;hermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne m&otilde;elda, kuidas see toonases ajas ikkagi v&otilde;imalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et j&auml;rgmisel p&auml;eval olevat vene inimesed k&auml;inud otsimas: &bdquo;Gde eti fa&scaron;ist&otilde;?&rdquo; <br /><br />Aga me ei olnud fa&scaron;istid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks m&auml;ng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga n&auml;itlejad. Ka t&auml;nap&auml;eval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke p&auml;rast on v&otilde;imalik kaadrid k&otilde;igile vaatamiseks internetti &uuml;les panna. Ega neid t&auml;naseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel v&otilde;rrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt &uuml;les keerata ning kui &uuml;ks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas &uuml;mber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks l&otilde;igata. <br /><br />Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsep&otilde;lves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin s&otilde;straid ja tikreid. Kuid l&otilde;puks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning l&otilde;puks oligi kaamera kodus. <br /> <div>Neid filme sai tehtud igasuguseid, k&uuml;ll musket&auml;ridest, r&auml;nduritest, vaenlase tagalas olevatest luurajates. Aga ka igasugustest trikkidest ja mustkunstigi sai proovitud filmida. Mitu vahvat filmi s&uuml;ndisid Viljandis, kus suviti perega puhkamas k&auml;isime. Ema ja isa v&otilde;tsid vahel puhkusele kaasa ka meie s&otilde;pru, seep&auml;rast oli meil m&otilde;nus nendega koos tegutseda, fantaseerida, m&auml;ngida. Tegime t&otilde;siseid ja naljakaid filme. M&auml;letan pealkirju &bdquo;Tondilossi varemeis&rdquo;, kus kaks seiklejat otsivad peidetud aaret. See sai filmitud Viljandi lossivaremetes. Ning &bdquo;Lonni ja Ats&rdquo;, mis oli Chaplini stiilis situatsioonikoomika, mida lavastasime Viljandi v&auml;ikestel ja vaiksetel t&auml;navatel. Need filmid on kuskil ka t&auml;na veel alles, kuid vajaksid korrastamist ning digitaliseerimist. <br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Tondilossis.jpg" alt="Tondilossi_varemeis" width="400" /></div> <br />Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi m&otilde;elda, aga me tegime enda arvates nn &bdquo;sotsiaalseid&rdquo; eksperimente. Tahtsime n&auml;ha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis v&auml;rk, aga ilma kaamerateta ja &uuml;htki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult n&auml;inud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? V&otilde;ib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. T&auml;na ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see p&otilde;nev ja lahe seiklus. <br /><br />Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas t&auml;navatel tegime. N&auml;iteks poetas &otilde;de ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridik&uuml;liga, Viljandis, Jakobsoni t&auml;naval asunud, vanast Ugalast v&auml;ljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, &uuml;leni musta riietatult ja must sukk p&auml;he t&otilde;mmatud, rebisin &otilde;elt koti k&auml;est ja tormasin sellega l&auml;bi hoovide oma &otilde;uele, &otilde;de kannul. Ma arvan, et meid n&auml;hti l&auml;bi ja vaid seep&auml;rast ei l&auml;inud meil haprasti! <br /><br />Kord meisterdasime dressip&uuml;kstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid t&auml;is topitud, nuku &ndash; inimese koopia. Roosast ujumism&uuml;tsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku &otilde;mmeldud, et see laiali ei pudeneks. &Otilde;de ronis selle topisega p&ouml;&ouml;ningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti l&auml;henes, h&uuml;&uuml;dsin k&otilde;va h&auml;&auml;lega: &bdquo;&Auml;ra l&uuml;kka!&rdquo;, aga siis k&auml;is m&uuml;tsatus ja topis prantsatas vastu maad. J&otilde;hker eksperiment! Nii m&otilde;nigi ehmatas n&otilde;nda, et lausa karjatas. &Otilde;nneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest p&auml;&auml;stis. Lapsed on rumalad, aga l&auml;bi nende rumaluste &otilde;pitakse maailma tundma ja tunnetama! T&auml;na on piinlik, aga toona oli see m&auml;ng, <em>performance</em>, adrenaliini ammutamise v&otilde;imalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga s&uuml;stida. &Otilde;nneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi! <br /><br />Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, n&auml;iteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest k&otilde;neletud, kuid ikka nii, et k&otilde;ik tunduks konspireerituna, aga siiski n&otilde;nda, et teisedki (v&otilde;&otilde;rad) pingil istujad seda kuuleksid. T&otilde;ep&auml;rasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai t&otilde;estuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka v&otilde;&otilde;ras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid v&auml;ga ehtsad. Ma enam ei m&auml;leta, milliste kup&uuml;&uuml;ride j&auml;rgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. &Uuml;ks tuttav t&ouml;&ouml;tas tr&uuml;kikojas ja tal oli lihtne &otilde;iges m&otilde;&otilde;dus paberipakid valmis l&otilde;igata. Need sai servadest &auml;ra v&auml;rvitud ja t&otilde;elised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! T&auml;nap&auml;eval v&otilde;ib raha sk&auml;nnida ja siis printeri appi v&otilde;tta ning nn m&auml;nguraha hulgim toota, seep&auml;rast vaevalt et t&auml;nap&auml;eval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega v&auml;ga t&otilde;siselt v&otilde;etakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvrit&auml;is rublasid poisikeste valduses muljetavaldav. <br /><br />Kui v&auml;iksemad olime, siis veetsime k&otilde;ik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie m&auml;ngukaaslasteks kolm t&auml;dit&uuml;tart, ema &otilde;elapsed. Laias laastus olime me &uuml;heealised &ndash; kaks t&uuml;drukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu &otilde;ega omaealised. Need olid toredad ja suurep&auml;rased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie m&auml;ngudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omap&auml;i tegutseda. Ainult l&otilde;una ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa p&auml;eval magas. Nad olid t&otilde;sised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja t&otilde;ekspidamistega. <br /><br />Pulgapeitus oli see k&otilde;ige lahedam m&auml;ng, mida me ikka ja j&auml;lle m&auml;ngisime. Seda teavad vist k&otilde;ik tolle aja lapsed. Lauajupike k&uuml;mne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda l&uuml;&uuml;es, pulgad &otilde;hku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end &auml;ra peita. See, keda n&auml;hti, oli vangi v&otilde;etud ja pidi oma peidukohast v&auml;lja tulema. <br /><br />Aga kui m&otilde;ni nii tasa ja m&auml;rkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle j&auml;lle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid k&otilde;ik vangid taas vabad ja v&otilde;isid j&auml;lle peitu joosta. &bdquo;P&uuml;&uuml;dja&rdquo; pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks p&uuml;&uuml;djaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See s&otilde;ltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonim&auml;nge. &Uuml;ks lahedamaid kohti m&auml;ngimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas m&ouml;llata ja kus oli m&otilde;nus ennast ka peita. S&otilde;da sai palju m&auml;ngitud &ndash; &uuml;hed tulistasid &uuml;levalt ja teised alt. Imelik, et t&uuml;drukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki s&otilde;dijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid &uuml;le &otilde;ue. Kord k&uuml;sis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg m&auml;&auml;gite. T&uuml;drukutele meeldis film &bdquo;Aga koidu ajal on siin vaikne&rdquo; ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "m&auml;&auml;gides" automaadivalangutega teineteist kostitasid. <br /><br />M&auml;letan, et &uuml;kskord m&auml;ngisin luurajat, kes h&uuml;ppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seet&otilde;ttu oli ta t&otilde;siselt kannatada saanud. M&auml;ng algas sellega, et k&uuml;lanaised leidsid selle &otilde;nnetu vigastatud luuraja metsa alt ning p&auml;&auml;stsid ta sakslaste k&auml;tte vangi langemisest. T&uuml;drukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast m&otilde;nuga t&uuml;drukutel siia ja sinna vedada, ise &bdquo;haavatuna&rdquo; &auml;gisedes. Oh, kui lahe see oli! <br /><br />Neid ridu lugedes v&otilde;ib j&auml;&auml;da mulje, et olime k&otilde;vad kommunistid. Tegelikult aga r&auml;&auml;giti meie kodus poliitikast harva. Seet&otilde;ttu olen t&auml;naseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa &auml;rritab. See vene luurajate ja partisanide m&auml;ngimine oli ajendatud pigem n&auml;htud filmidest ja sellest, mida koolis &otilde;petatu kaudu sisendati. &Uuml;kski meie m&auml;ng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal s&uuml;ndmused, olukorrad, seiklused ja p&otilde;nevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu p&auml;evikuid keerulise s&otilde;jaaja m&otilde;tisklustega, v&otilde;isin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otses&otilde;nu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades m&otilde;tisklusi s&uuml;ndmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkaj&auml;rgi on vaimustav n&auml;ha, et vanaonu hinnangud ja m&otilde;tisklused, ennustused ja prognoosid ongi t&auml;ide l&auml;inud! <br /> <div>&Uuml;ks meie lemmikm&auml;nge oli &bdquo;Laev&rdquo;. See oli nagu seriaal, mis iga p&auml;ev edasi l&auml;ks ja &uuml;ha arenes. M&auml;ngisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinak&auml;rbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast &auml;ra peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need k&auml;rbised seina &auml;&auml;res nagu suured redelid. Lahe oli k&otilde;iki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa m&auml;ngis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad &uuml;hendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. &Uuml;ks vana voodilina oli purjeks ja p&ouml;&ouml;ningult leitud p&auml;evin&auml;inud vokk roolirattaks. Oh, mis seal k&otilde;ike juhtus &ndash; kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord r&uuml;ndasid piraadid ja kord sai kohtutud s&otilde;jalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis j&auml;lle saabus &otilde;nnelik armastus, ... ja milliseid p&otilde;nevaid maid ja inimesi sai n&auml;htud! Jah, fantaasial pole piire ning t&auml;nu laste vaimukale loovuselennule v&otilde;ib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. V&auml;hemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult n&auml;en ma t&auml;nagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki! <br /><br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Viljandis.jpg" alt="Viljandis" width="400" /></div> <br />Oma lapsep&otilde;lvem&auml;lestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma t&ouml;&ouml;s. M&otilde;nikord on tore paralleele t&otilde;mmata. Need s&auml;ravad hetked, erilised m&auml;lestused ja loovusega laetud lapsep&otilde;lv olid abiks ka siis, kui ligi k&uuml;mne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris &bdquo;Segasumma Suvila&ldquo; laagri&uuml;lemaks oldud. K&otilde;ik seal toimunu ja j&auml;&auml;dvustatu v&auml;&auml;riks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagri&uuml;lemaks) olid suurep&auml;rane v&otilde;imalus ka t&auml;nastele lastele n&auml;idata, kui p&otilde;nev v&otilde;ib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimm&otilde;tte lend. Kasvatajad olid alati ettev&otilde;tlikud ja fantaasiak&uuml;llased, m&otilde;nikord oli mul laagri&uuml;lemana vaja siiski m&otilde;nd s&auml;ravat ideed ka k&auml;rpida. Aga &uuml;ks sai selgeks &ndash; lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus! <br /><br />Nii laagris kui ka lapsep&otilde;lves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju v&auml;lja m&otilde;eldud ja m&auml;ngitud. Nii m&otilde;nigi m&otilde;te lapsep&otilde;lvest sai ka &bdquo;Segasumma Suvilas&ldquo; laagriliste jaoks realiseeritud &ndash; hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, m&otilde;rvam&uuml;steeriumi lahendamine jm. <br /><br />&Uuml;ks tore ja meeleolukas m&auml;ng tuli veel meelde. Suviti v&otilde;tsime meie, paar suuremat last, v&auml;iksemad endale sappa ja l&auml;ksime maal olles metsa, p&otilde;ldudele, k&uuml;lavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma &auml;ran&auml;gemise j&auml;rgi m&otilde;ne objekti juures &ndash; suur kivi, k&otilde;ver puu, kummaline lohk pinnases, k&uuml;ngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/v&auml;ljam&otilde;eldud legende ja lugusid k&otilde;ikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salak&auml;iku; puu, mis k&otilde;verdus &uuml;he kurva armastuse p&auml;rast, sest piiga k&auml;is selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu j&auml;tnud; vana k&uuml;ngas, mis on &uuml;he vapra r&uuml;&uuml;tli h&otilde;bedase hobuse haud; aiajupp, mis alles j&auml;&auml;nud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus k&auml;isid t&auml;iskuu-&ouml;&ouml;del haldjad tantsimas jne, jne, jne. <br /><br />Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma t&auml;nase t&ouml;&ouml;ni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja t&auml;iskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende t&ouml;&ouml;dest. <br /><br />Olen s&uuml;ndinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seep&auml;rast j&auml;&auml;b minu m&auml;letamisv&auml;&auml;rne lapsep&otilde;lv laias laastus ajavahemikku 1966&ndash;1976. Eelnevat suurt ei m&auml;leta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste m&auml;lestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava k&uuml;las, Alavere k&uuml;lje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega &ndash; need kolm kohta olid ka minu lapsep&otilde;lve m&auml;ngudemaaks. <br /><br />Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat m&auml;ngu v&otilde;i tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast m&otilde;tetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal p&otilde;hiteemast k&otilde;rvale kaldunud, t&auml;nast ja eilset v&otilde;rrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta v&auml;lja tuua. <br /><br />T&auml;nan selle v&otilde;imaluse eest ajas tagasi r&auml;nnata ja oma lapsep&otilde;lvem&auml;lestustes sobrada! Inimese elu on l&uuml;hike, &uuml;le aja elavad ainult m&auml;lestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. V&auml;hemalt n&uuml;&uuml;d on ka minul arvutis &uuml;ks fail, mis j&auml;&auml;dvustab olnut! Kahju, et m&otilde;ned asjad v&auml;&auml;rtustuvad alles aja m&ouml;&ouml;dudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus k&otilde;ik loogiline ja enesestm&otilde;istetav, aga t&auml;nases kiirustavas ajas m&otilde;istan ma, et meie vanemate hool ja p&uuml;hendumine on hindamatu aare, mille &otilde;ega oleme oma lapsep&otilde;lvest saanud kaasa v&otilde;tta! Minu jaoks oli sellel ajar&auml;nnakul suur v&auml;&auml;rtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada! Täisviide ERA, DK 130, 1/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013). Maakond Harjumaa Viljandimaa Kihelkond Tallinna linn Viljandi linn Kose Koguja Andrus Roos Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960.-1970. aastad Koguja sünniaeg 1961 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Andrus, snd. 1961. a. Tallinnas Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng linn Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <strong>Milj&ouml;&ouml;</strong> <br /><br /><strong>Minu vanemad</strong> on J&auml;rvamaalt, Koeru kihelkonnast, kuid tuttavaks said 1921. a suvel Keila M&auml;nnikus pritsimeeste peol. Siis olid m&otilde;lemad juba tallinlased. 1922. a laulatati nad Kaarli kirikus ja aastat 5 hiljem tulin Tallinna Keskhaiglas ilmale. Olen suhteliselt hilise s&uuml;nniaasta eest vanematele t&auml;nulik, sest vastasel korral oleksin suure t&otilde;en&auml;osusega l&auml;inud Teise maailmas&otilde;ja nahka. N&uuml;&uuml;d aga p&auml;&auml;sesin &uuml;le noatera mobiliseerimisest &uuml;hte v&otilde;i teise v&auml;kke. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_ I_168_143.jpg" alt="EFA_ I_168_143" width="400" /></div> Esimesed 11 eluaastat elas meie pere Tallinnas &uuml;&uuml;rikorteris Kadrioru serval &ndash; algul Jakobsoni t&auml;navas (n&uuml;&uuml;d Faehlmanni), 1930-aastatel Kollase t&auml;nava pargipoolses otsas. Minu esimene kool oli Raua t. algkool, ametliku nimega Tallinna Linna 21. Algkool &ndash; suur ja esinduslik kivihoone. Kollaselt t&auml;navalt kooli oli nii kaks kilomeetrit, l&auml;bisin selle maa veerand tunniga minnes ja poole tunniga tulles, sest &uuml;mbruskond meelitas poisikest kambas hulkuma ja teinekord ka ulakusi tegema. Seda just siis kui ninamehi leidus. <br /><br /><strong>Olin</strong> perekonnas ainus laps ja ka meie &uuml;&uuml;rimajas Kollane t. 20A &ndash; linna maja k&uuml;llalt suurte korterite ja avara hooviga &ndash; m&auml;ngukaaslast ei olnud. K&uuml;ll leidus neid l&auml;hikonnas, kuhu j&auml;id tselluloosivabriku tubak&ouml;&ouml;kidega t&ouml;&ouml;liskasarmud. Nii et n&auml;gin ka t&ouml;&ouml;liste tolleaegset olmet. Umbes &uuml;he kilomeetri kaugusele j&auml;i Kadrioru staadion, kuhu me ei p&auml;&auml;senud ja staadionitagused harjutusv&auml;ljakud, mis said poissmeeste peamiseks m&auml;ngumaaks. Samas voolas ka &Uuml;lemiste j&auml;rvest tulev &uuml;levoolukanal, mida nimetati Ojakaks ja mis sobis igati puukoorest voolitud (m&auml;nnipuu) laevukeste ujutamiseks. Neid m&auml;ngulaevu tegime ise &ndash; oli hea manuaalse t&ouml;&ouml;ga harjumiseks. Samas lookles kitsas raudtee (suss, susla) &ndash; panime r&ouml;&ouml;bastele tsaarikopikad, et n&auml;ha, mis meist saab, kui rong on m&uuml;ndist &uuml;le s&otilde;itnud. Lai ja &otilde;huke vaselatakas sai. <br /><br /><strong>Ajapikku</strong> k&uuml;&uuml;ndisid meie k&auml;igud ikka kaugemale Kadrioru parki. Luigetiigi ja Russalka kujust, kus tol ajal k&auml;idi suveti suplemas ja peesitamas. Mitte aga meie. J&otilde;lkusime pargiradadel, korjasime maast paberosse (konisid) ja tegime nii 10-11 a. vanuses esimesed suitsud, l&auml;htudes s&uuml;llogismist: t&auml;ismehed suitsetavad, <br />ka meie suitsetame &ndash; ergo: <strong>oleme meiegi t&auml;ismehed</strong>! <br />Loobusin tubakap&otilde;letamisest 1941. a. 22. juunil ja olen n&uuml;&uuml;d &uuml;le 72 aasta t&auml;iesti tubakavaba persoon. <br /><br />Ka mererannas ning kaubasadamas sai (vanemate teadmata) hulgutud, roostes aurikuid ning kulunud v&auml;limusega purjelaevu uudistatud. &Uuml;he s&otilde;naga: toimus oma k&auml;e peal maailma avastamine. M&otilde;nikord k&auml;idi taskuraha eest &auml;&auml;relinna kolmanda j&auml;rgu kinodes, eeliskohad k&otilde;ige odavamad: nina vastu lina. Lemmikfilmid Pat ja Patasoni v&otilde;i Dick ja Doffi ekstsentrilised kom&ouml;&ouml;diad. <br /><br /><strong>Juba koolip&otilde;lves sai</strong> hasartseks lemmikm&auml;nguks &bdquo;Komfetkam&auml;ng&ldquo; &ndash; &uuml;mbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis n&auml;ppudega l&ouml;&ouml;mine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka h&auml;sti kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja v&otilde;isid j&auml;tkata. M&auml;ng oli j&otilde;ukohane ja ergutas/&auml;rgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme &otilde;ige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide &uuml;mber v&otilde;is neid p&auml;ris arvukalt olla. <br /><br />Vello L&auml;&auml;ne koostatud m&auml;lestusteraamatus HTG-st &bdquo;Viimane poistelend&ldquo; (Tartu, Elmatar 2013) meenutab Olev Tr&auml;ss lk. 14 analoogilist m&auml;ngu koolimaja laiadel aknalaudadel nimetades seda &bdquo;<strong>Konnim&auml;nguks</strong>&ldquo; ja kirjeldab seda m&auml;ngu l&auml;hemalt. Nimetus konnim&auml;ng oli mulle uudiseks, Tallinna poisid nimetasid kompvekipaberitega m&auml;ngimist ikka <strong>konfetkaks</strong>. <br /><br /><strong>Minu p&otilde;hihuviks</strong> kujunes lugemine, kuigi kodus oli vaid &uuml;ksikuid raamatuid. Aga kusagilt neid sain, hiljem Keilas juba kohalikust rahvaraamatukogust. Ka ajalehed huvitasid, veelgi enam lasteajakirjad &bdquo;Laste r&otilde;&otilde;m&ldquo; ja teised, mida aeg-ajalt isa ostis. M&otilde;ndagi &bdquo;suurte inimeste raamatut&ldquo; lugesin ea poolest liiga vara, mis t&otilde;ukas kohati v&auml;&auml;rtuskirjandusest eemale. Sellest oli hiljem kahju. <br /><br /><strong>M&auml;nguasju mulle</strong> suuremat ei ostetud &ndash; seda peeti nagu tarbetuks raiskamiseks. Meenutan, et t&auml;di kinkis s&uuml;nnip&auml;evaks t&otilde;ukeratta &ndash; see oli suur asi. Ja ka j&otilde;uludeks kingiti. Aga p&otilde;hiline oli isetegemine. <br /><br />Kevadel &otilde;petas isa pajukoorest vilepilli tegema ja valmistas v&auml;ikese m&auml;nguvibu koos nooltega. Suvel, Koeru kandis olles, n&auml;itas, kuidas tema lapsep&otilde;lves (1890. aastate I pool) puupulkadest &bdquo;kariloomi&ldquo; vooliti, pilbastest jalad all. <br /><br />P&otilde;hiline materjal m&auml;nguasjade tegemiseks oli papp ja t&uuml;hjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. &Otilde;igemini &ndash; papist v&auml;ljal&otilde;igatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, &uuml;ksnes markeerisid &otilde;hus&otilde;idukeid. Joonistasime t&auml;hised k&uuml;lgedele ja tiibadele: kollast v&auml;rvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, t&auml;htedega t&auml;histatud reisilennukid. S&otilde;jalennukeid ei tehtud, seda s&otilde;da veel ei olnud ja h&auml;vitamine ei olnud tollal poiste m&auml;ngudes aktuaalne. K&uuml;ll m&auml;ngiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis n&otilde;udsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist. <br /><br />Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna v&otilde;i &uuml;hte kleepida. Omamoodi k&auml;ttesaadav materjal konstruktorid &ndash; meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks j&auml;tkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud l&auml;htematerjal meie m&auml;ngudes &ndash; konteinerid, hoiupaigad, angaarid v&otilde;i garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat. <br /><br /><strong>1938. a. jaanip&auml;evast elasime Keilas</strong>. &Auml;sja linnaks nimetatud 1200 elanikuga asula. Hea rongi&uuml;hendus Tallinnaga. Kolisime Vaikne t. 6 1600 m&sup2; krundile ehitatud oma majja. Algkooli hoone &ndash; 1930. a. valminud kena kahekordne kivihoone j&auml;i sealt nii 400 m kaugusele, nii et kooliminekuks piisas 2 minutist. Klassid v&auml;ikesed, IV klassis nii 18 poissi ja t&uuml;drukut koos &otilde;ppimas ja vahetunde veetmas. Siin algasid &uuml;hised m&auml;ngud plikadega. Meeles on j&auml;rgmised: <br /><strong>kula ja k&uuml;kakula, </strong><br /><strong>kekskasti m&auml;ng (keks), </strong><br /><strong>&bdquo;Kuju&ldquo;, m&auml;damuna, </strong><br /><strong>peitus ja ukraadina.</strong> <br /><br />Koolimaja k&otilde;rvale laotud k&uuml;ttepuude riidad andsid just peituse m&auml;ngimiseks suurep&auml;raseid v&otilde;imalusi. Ka <strong>rahvastepalli</strong> sai koos t&uuml;drukutega m&auml;ngitud. Aga puht poistem&auml;ngud olid <strong>laptuu</strong> (pesapalli lihtsustatud variant), <strong>kukepoks ja ratsaturniir</strong> (turskem poiss hobuseks, kergem ratsanikuks, vastane tuli maha t&otilde;mmata). Palusalu ol&uuml;mpiav&otilde;itude kajana ka &bdquo;<strong>klassikaline maadlus</strong>&ldquo;, jalaga l&uuml;&uuml;a ei tohtinud, rinnad kokku ja vastane p&otilde;lvile (maas p&uuml;herdamine oleks kooliriided &auml;ra rikkunud). <br /><br />M&auml;ngisime ka <strong>vollet</strong> ehk h&auml;dist v&otilde;rkpalli ja togisime <strong>jalgpalli</strong>, aga mitte hasartselt &ndash; palle oli v&auml;he ja jalgpallisaapad puudusid. Korvpalli &uuml;ldse mitte &ndash; puudus sile plats palli p&otilde;rgatamiseks. K&otilde;ige k&auml;ttesaadavam oli ikka <strong>rahvastepall</strong>, kus kaptenil oli kokkuleppe kohaselt mitu &bdquo;elu&ldquo;. <br /><br />Algkooliaastate lauam&auml;ngudest 3 esimest aastat Tallinnas, 3 viimast Keilas, meenutan &bdquo;<strong>Trips-traps-trulli</strong>&ldquo; (tundus t&uuml;&uuml;tult lihtsana) ja &bdquo;<strong>Merelahingut</strong>&ldquo; ehk &bdquo;<strong>Laevade p&otilde;letamist</strong>&ldquo; 10x10 ruuduga v&auml;ljadel. Siis lastem&auml;ngu t&auml;ringu viskamisega &bdquo;<strong>Kitse</strong>&ldquo; ja &bdquo;<strong>Reisi &uuml;mber maailma</strong>&ldquo;, mida m&auml;ngiti neljakesi. Kaardim&auml;ngud (36 kaardiga): oli lihtne kaartide &uuml;ksteise peale lappamine &ndash; nimetati &bdquo;Linna p&otilde;letamiseks&ldquo;, viislehte, valetrumpi ja veel keerukamate m&auml;ngude variatsioone, mis aga hasarti ega mingit s&otilde;ltuvust ei tekitanud. Ka mingi lastem&auml;ng &bdquo;Must Peeter&ldquo; v&otilde;i &bdquo;Must notsu&ldquo; olid &ndash; neis tuli vastase kaartidest juhuse peale m&otilde;ni endale t&otilde;mmata. <br /><br />Hiljem tuli hasartm&auml;ng &bdquo;<strong>At&scaron;koo</strong>&ldquo; ehk &bdquo;<strong>21</strong>&ldquo;, mida m&otilde;ned poisid m&auml;ngisid t&auml;ie hasardiga, eneseunustamiseni, mind aja j&auml;tsid k&uuml;lmaks. Nii nagu doominogi &ndash; ei saa siiani aru, kuidas see primitiivne m&auml;ng v&otilde;ib t&auml;iskasvanud mehi nii hasarti ajada? <br /><br />Ka <strong>kabe</strong> ehk <strong>tamka</strong>, mida m&auml;ngiti t&otilde;sises ja &bdquo;vedelas&ldquo; vormis &ndash; &auml;raandmise peale &ndash; ei t&otilde;mmanud eriti. Teine lugu oli <strong>malega</strong> &ndash; olid ju noore Paul Kerese hiigelaastad &ndash; seda m&auml;ngisime t&auml;ie p&uuml;&uuml;dlikkusega. Ostsin isegi P. Kerese &bdquo;Malekooli&ldquo; ja &otilde;ppisin sealt avanguid. Keskkoolis peeti prestiižseid klassi maleturniire, Keilas oma poistega 10-partiilisi mat&scaron;e, vahepeal levis lausa malet&otilde;bi, aga see l&auml;ks m&otilde;ne aja p&auml;rast m&ouml;&ouml;da. Muud t&ouml;&ouml;d-tegemised tulid peale (lugemine, n&auml;itering) ja need tundusid lauam&auml;ngudest huvitavamatena. <br /><br /><strong>Punasel 1940/41. aastal</strong> v&otilde;ttis uus v&otilde;im &auml;ra seni baptistide koguduse valduses olevad ruumid Haapsalu maantee ja Jaama t&auml;nava nurgal olnud kahekorruselises majas, mille alumisel korrusel avati <strong>noorteklubi</strong>. Seal olid siis koroonalaud (v&otilde;i lauad?), ping-pongi laud, kabe, male, doomino jt lauam&auml;nge. Seintel loosungid ja seinaleht. <br /><br />V&otilde;imalus talve&otilde;htuti &uuml;heskoos aega veeta t&otilde;mbas k&uuml;ll noori, eelk&otilde;ige poisse. Koroonas saavutati peagi selline tase, et see, kellele langes aval&ouml;&ouml;gi &otilde;igus, see ka laua nuppudest t&uuml;hjaks l&otilde;i. Liiga lihtne m&auml;ng oli ja vajus peagi unarusse. <br /><br />Lauatennis ehk ping-pong v&otilde;ttis m&auml;ngimise ajal endale kogu avarama ruumi ja ka siis oli m&auml;ngijatel kitsas. Pealegi ei saanud teised samas ruumis siis midagi muud teha. J&auml;lle takistus. M&auml;ngiti rohkem kabet ja malet, doominot v&auml;hem. <br /><br />Ajalehtedes/ajakirjades avaldati regulaarselt rists&otilde;nu. Ilmus koguni m&otilde;ttespordi ajakiri &bdquo;Ajude g&uuml;mnastika&ldquo;, mida m&otilde;nikord ostsin. &Uuml;ldhariduslikus m&otilde;ttes oli tolleaegsete &ndash; ma m&otilde;tlen 1930. aastate teine poolt &ndash; rists&otilde;nade kallal nuputamine igati kasulik tegevus. Seda just geograafia, kirjanike, sportlaste, teadlaste jne nimede omandamise osas. Sageli k&uuml;siti ooperite nimetusi, teadustermineid &ndash; vastuste leidmiseks tuli tuhnida ents&uuml;klopeedias, lapata atlasi, j&auml;lgida ajalehtedes teatrite repertuaari. Omaette pusisin, kollektiivne lahendamine ei paelunud. <br /><br /><strong>S&otilde;da ja rinde &uuml;leminek</strong> t&otilde;i poiste osas kaasa &bdquo;peaasi, et pauku saaks&ldquo; eluohtlikke m&auml;nge mahaj&auml;etud s&otilde;jamoonaga. 1941. a. s&uuml;gissuvel p&otilde;letasime Vene m&uuml;rskudes olevaid makaronitaolisi l&otilde;hkeainepulki &ndash; vabas &otilde;hus need ei plahvatanud, k&uuml;ll vingerdasid kiire leegiga p&otilde;ledes ussidena m&ouml;&ouml;da maad. Loobiti vintp&uuml;ssi padruneid l&otilde;kkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus &ndash; &otilde;nneks keegi meist viga ei saanud. <br /><br />1944. a. s&uuml;gisel oli &bdquo;men&uuml;&uuml;&ldquo; hoopis rikkalikum. Valingu peatuse l&auml;hedal oli p&auml;rast rinde &uuml;leminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami t&auml;is. Erilist huvi pakkusid <strong>valgustusraketid</strong>, mille juurde kuulus v&auml;ike siidriidest (ilmselt k&uuml;ll mingi ersats) langevari. Samuti <strong>punased, rohelised ja kollased signaalraketid</strong>, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna l&ouml;&ouml;di ettevaatlikult v&auml;ike auk kuhu pisteti t&uuml;kike s&uuml;&uuml;ten&ouml;&ouml;ri. Rakett pandi kivile p&uuml;sti, n&ouml;&ouml;rijupp s&uuml;&uuml;dati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et m&otilde;nikord vajus startiv rakett k&uuml;lili ja see oli juba ohtlik &ndash; laskja koos teiste uuditsejatega v&otilde;is ise pihta saada. <br /><br />Niipalju meil m&otilde;istust ja ka s&otilde;jakogemust oli, et <strong>m&uuml;rske, miine ja k&auml;sigranaate</strong> torkima ei mindud. Elu oli &otilde;petanud, et need olid &uuml;lem&auml;&auml;ra ohtlikud, kuigi paugu tegid v&auml;geva. <br />&nbsp;<br /> <div><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/101-tuluke-nr2-kaas.jpg" alt="Tuluke_nr_2" width="323" height="455" /></div> <strong>S&otilde;jaaastatel</strong> kujunes Keilas v&auml;lja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelk&otilde;ige spordiga. V&auml;hemal m&auml;&auml;ral ka vaimsel alal. Raudteest l&otilde;una poole j&auml;&auml;nud linnaosas moodustus <strong>KNKL = Keila Noorte Kaitseliit</strong>. K&uuml;mmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlak&auml;eliselt &bdquo;Koloneli aukraadis&ldquo; Leo ja kus ainult &uuml;ks poiss, k&otilde;ige noorem, oli &bdquo;reamees&ldquo;, teised k&otilde;ik allohvitserid jaohvitserid. Neil oli oma &bdquo;relvaladu&ldquo; rakulkade ehk kadade hoidmiseks, &bdquo;eraellu&ldquo; ei tohtinud laskevahendit kaasa v&otilde;tta. Ning lehesabadest v&auml;ljal&otilde;igatud j&auml;rjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed j&otilde;udum&ouml;&ouml;da t&auml;iendasid ja kasutasid. Keskv&auml;ljaku ja kiriku l&auml;heduses moodustus &bdquo;<strong>Keila m&auml;e poiste</strong>&ldquo; &ndash; peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. K&otilde;vad ujujad, sest Keila j&otilde;e ujumiskohad olid nende areaalis. <br /><br />Ja koolimaja &uuml;mbruses ning Vaikse t&auml;nava perimeetril <strong>spordi&uuml;hing &bdquo;Tungal&ldquo;</strong>, mis andis v&auml;lja <strong>oma ajakirja &bdquo;Tuluke&ldquo;</strong>. Formaat &ndash; koolvihikust v&auml;lja t&otilde;mmatud kaks lehepaari, st 4 lk sisu: spordiv&otilde;istluste &uuml;levaated ja tulemused, p&auml;evauudised (poiste vaatevinklist n&auml;htuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata <strong>j&auml;rjejutt</strong>: h&auml;sti p&otilde;nev s&otilde;ja- v&otilde;i seikluslugu. Lehte anti lugeda &uuml;heks p&auml;evaks, siis tuli see edasi viia j&auml;rgmisele &bdquo;Tungla&ldquo; liikmele. &Uuml;ks &bdquo;toimetaja&ldquo; olin mina, teine Tihkani Uno t&auml;nava teisest otsast. Leht valmis &uuml;hist&ouml;&ouml;na, v&otilde;istlesime koguni, et kelle j&auml;rjejutt p&otilde;nevam tuleb. <div style="text-align: center;"><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/099-detektiiv-nollis-02.jpg" alt="099-detektiiv-nollis-02.jpg" width="373" height="543" /></div> <strong>Mis meid &uuml;hendas, see oli &bdquo;maav&otilde;istluste&ldquo; pidamine kergej&otilde;ustikus</strong>. M&otilde;nikord ka pallim&auml;nguks. Kergej&otilde;ustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants &uuml;mber kvartali, nii 600-800 m, kaugush&uuml;pe (hooga ja hoota), k&otilde;rgush&uuml;pe (m&otilde;nikord ka teivash&uuml;pe kodunt &auml;rastatud pesupuu teibaks), kuulit&otilde;uge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise j&auml;id &auml;ra &ndash; spordivahendeid ei olnud. <br /><br />Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. <strong>Iga v&otilde;istkond pidi esinema igal alal kahe osav&otilde;tjaga!</strong> Esikoht andis 6, II koht 5, III &ndash; 4 jne punkti. Ka viimaseks j&auml;&auml;nu t&otilde;i omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik k&uuml;ll k&otilde;ige l&otilde;pus olla, aga midagi polnud parata: &bdquo;maav&otilde;istluses&ldquo; oli l&otilde;puks iga punkt oluline. <br /><br />Oli ka oma kasvatuslik m&otilde;ju. Teised poisid pilkasid: &bdquo;Teadagi, miks sa viimaseks j&auml;id! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole v&otilde;hma... T&otilde;mba aga edasi!&ldquo; Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see m&otilde;jutas rohkem kui mistahes moraali lugemine t&auml;iskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile k&auml;ttesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest &auml;ra. J&auml;id ainult &bdquo;naised&ldquo; (suits, viin ja naised &ndash; kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised t&uuml;drukud &uuml;le &uuml;he p&otilde;gusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba k&auml;evangus k&otilde;ndimist peeti kuidagi ebas&uuml;ndsaks. <br /><br /><strong>&Uuml;li&otilde;pilasp&otilde;lves Vana-Tiigi intris elades sai koos nais&uuml;li&otilde;pilaste-filoloogidega</strong>, kes elasid &otilde;uemajas, kus poisid neil k&uuml;las k&auml;isid, loogilisel elluminemisel p&otilde;hinevast <strong>POOMISE nimelist s&otilde;na </strong>(m&otilde;iste, isiku, kirjandusliku kuju jne)<strong> &auml;raarvamise m&auml;ngu</strong>. &bdquo;Poomine&ldquo; sellep&auml;rast, et koos k&uuml;simuste esitamisega joonistati kriipsudest v&otilde;llas + kriipsujuku, kes siis l&otilde;puks kas &bdquo;&uuml;les poodi&ldquo; kui k&uuml;sija ei tulnud etten&auml;htud k&uuml;simuste arvuga (vist 13 v&otilde;i 15 k&uuml;simust, t&auml;pselt ei m&auml;leta enam) toime. S&otilde;na/m&otilde;iste esitaja tohtis vastata vaid &bdquo;jah&ldquo; v&otilde;i &bdquo;ei&ldquo;-ga (erandjuhul &bdquo;ei ole kindel&ldquo;), suunates sel moel k&uuml;sija v&otilde;i k&uuml;sijate &ndash; sageli olid neid mitu, poisid-t&uuml;drukud koos nuputamas &ndash; loogilist otsingut. Minu arust t&auml;iesti arendav m&auml;ng, mida m&auml;ngiti just videvikku pidades, k&uuml;&uuml;nlavalgel (romantika, mis romantika!) kui s&otilde;jaj&auml;rgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter j&auml;lle &auml;ra. Teiste s&otilde;nadega &ndash; sagedaste voolukatkestuste aegu. <br /><br />Tavaliselt algas m&auml;ng k&uuml;simusega: &bdquo;Kas ta on elusolend?&ldquo; Saades vastuse &bdquo;jah!&ldquo;, mindi edasi: &bdquo;Kas ta on inimene?&ldquo; &bdquo;Kas ta elab Eestis?&ldquo; &bdquo;Kas ta on seotud meie &uuml;likooliga?&ldquo; &bdquo;Meie teaduskonnaga?&ldquo; &bdquo;Kas ta on &uuml;li&otilde;pilane?&ldquo; &bdquo;Kas ta on meie seltsist?&ldquo; &bdquo;Kas ta viibib siin ruumis?&ldquo; kuni &otilde;ige vastus k&auml;es. K&otilde;ige raskem olnud &auml;ra arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/v&otilde;i mille m&auml;&auml;ratlused j&auml;id ebam&auml;&auml;rasteks. <br /><strong><br />T&auml;iskasvanuna</strong> olen suvevaheaegadel ajaviiteks pikkadel rongireisidel v&otilde;i ka suvekodus meeldivas seltskonnas m&auml;nginud kaarte. Peamiselt bridži, m&otilde;nikord ka &bdquo;&auml;rtut&ldquo; &ndash; oli selline mitmest osast koosnev keerukam m&auml;ng. Aga ainult suvel &ndash; t&ouml;&ouml;perioodidel oli alati midagi arukamat teha kui kaarte m&auml;ngida. M&otilde;nikord sai &uuml;ksinda olles ka passiansi laotud &ndash; vahelduseks lugemisele v&otilde;i aiat&ouml;&ouml;le. Millega olen aga &uuml;le poole sajandi p&auml;evas regulaarselt tegelenud on <strong>m&auml;lum&auml;ng</strong>. 1970-aastatel, kui olid ERF-i telem&auml;ngude k&otilde;rgajad, istusin p&uuml;hap&auml;evahommikuti teleri ees, kirjapulk peos ja m&auml;ngisin kaasa. T&auml;iesti huvitav oli v&otilde;rrelda enda teadmisi teadjameeste v&otilde;istkondade omadega. Olen olnud ka k&uuml;simuste koostaja, m&auml;ngude kokkuseadja ja m&auml;ngujuht. K&otilde;igest sellest olen l&auml;hemalt kirjutanud 2013. aasta jaanuaris ilmunud raamatus &bdquo;<strong>M&otilde;tteid ja meenutusi m&auml;lum&auml;ngudest</strong>. Koos 7 teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost.&ldquo; Kirjastus Atlex, kokku 268 lehek&uuml;lge. <br /><br />Nii et kokkuv&otilde;tteks v&otilde;in t&otilde;deda: m&auml;ng on v&auml;ikeste inimeste t&ouml;&ouml;, &otilde;ige elatunul inimesel samuti, sest raugaeas muutuvat inimene j&auml;lle lapseks. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/m%f5tteid-ja-meenutusi-m%e4lum%e4ngudest.jpg" alt="M&otilde;tteid_ja_meenutusi_m&auml;lum&auml;ngudest" width="353" height="481" /></div> Täisviide EFA I 168, 143/55 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) . Maakond Harjumaa Kihelkond Keila Tallinna linn Koguja Hillar Palamets Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1930.-1940. aastad Koguja sünniaeg 1927 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Hillar, snd. 1927. a. Tallinnas Harjumaa korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Olen I Eesti Vabariigi esiklaps. Isa tuli Vabaduss&otilde;jast, kosis naise ja j&auml;rgmisel aastal, 13. mail 1921 ma siia ilma tulingi. <br /><br /><strong>1. Milj&ouml;&ouml;. <br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt milj&ouml;&ouml;d, kus lapsep&otilde;lves kasvasid!</strong> <br /><br />Meie Oonurme k&uuml;las olid suured karjamajanduslikud talud. Talulastel tuli juba enne koolisk&auml;imist karjas k&auml;ia. Koolikohustus algas 9-aastaselt. Karjas k&auml;idi talu karjamaa metsas, peale heinaniitmist talu heinamaadel. Keskmiselt oli taludes 7&ndash;8 l&uuml;psilehma, 2&ndash;3 mullikat, 20 lamba ringis. <br /><br />Talupered olid lasterikkad, karjas k&auml;ijaid j&auml;tkus. Mina olin Lepasaare taluperes k&otilde;ige vanem laps, minule j&auml;rgnes kolm venda ja viimasena &uuml;ks &otilde;de. Seega j&otilde;udis karjasep&otilde;li minule ja j&auml;rgmisele vennale koos k&auml;tte. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lepasaar1.jpg" alt="Lepasaarte pere 1933. aastal" width="400" /></div> <div style="text-align: center;">Isa Jakob Lepasaar lastega Tudulinna kalmistup&auml;eval 1933. a. Juhan vasakul lipsuga, Milde, Ants ja Eedi. Ema j&auml;i koduhoidjaks.</div> <br />Esimesed m&auml;lestused lapsep&otilde;lvest on j&auml;&auml;nud meelde kevadeti vee ja pori sees paterdamisest. Vist just sellep&auml;rast, et poris paljajalu paterdamisest saime &bdquo;kuresaapad&ldquo;, mis &otilde;htul, kui ema jalgu pesi, meile hirmsat valu tegid. P&auml;rast jalgade pesemist m&auml;&auml;ris ema pori ja vee tagaj&auml;rjel l&otilde;hkenud korpas jalanaha rasvaga &uuml;le, mis valu leevendas. <br /><br /><strong><br />1.2. Kui palju oli Sul m&auml;ngimiseks aega?</strong> <br />M&auml;ngimiseks meil eriti palju aega ei j&auml;tkunud. Tuli nooremaid vendi kantseldada, neil silm peal hoida, sest emal oli taluperes l&otilde;ppematu t&ouml;&ouml; hommikust &otilde;htuni. <br /><br /><strong><br />1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Isa &otilde;de (t&auml;di) kinkis meile minule ja vend Eedule suupillid. No siis tegime muusikat igal v&otilde;imalikul juhul. Ema ja ema &otilde;de k&auml;isid veel talut&ouml;&ouml; k&otilde;rvalt &otilde;htuti Oonurme segakooris laulmas. Nad laulsid ka vahel kodus &otilde;pitud laule. Meile j&auml;id viisid meelde ja proovisime neid viise ka suupillidega v&auml;lja m&auml;ngida. Eriti on meeles &uuml;ks laul isamaa ilust, mille refr&auml;&auml;n k&otilde;las suupillidega eriti kenasti: <br />"Oi laali-laali lallala, <br />oi laali-laali lallalal, <br />&otilde;itse ja haljenda eestlaste maa!"<br /><br /><strong>2. M&auml;ngupaik <br />2.1. Iseloomusta m&auml;ngupaiku &otilde;ues (kodu&otilde;u, park vms) ning toas (kodus, s&otilde;prade juures vms).</strong> <br /><br />Kodus oli meil meelism&auml;ngupaigaks suur rehealune. Isa riputas aampalgi k&uuml;lge kaks n&ouml;&ouml;rist kiiget. Meie vennaga ristisime &uuml;he kiige valgeks hobuseks (meil oli talus valge hobune) ja teise mustaks hobuseks. Nii me siis vennaga kihutasime edasi-tagasi kiigehobustel v&otilde;idu. <br /><br />&Uuml;heks meelis-m&auml;ngupaigaks oli meil naabritalu V&auml;ljaotsa tiik. Vesi tiigis polnud s&uuml;gav, supeldes ulatusid alati jalad p&otilde;hja. Eriti l&otilde;bus oli tiigile suures j&auml;medast haavapuust &otilde;&otilde;nestatud naiste pesuk&uuml;naga s&otilde;ita. V&auml;ljaotsa Heinrich oli meie m&auml;ngukaaslane. Vahel tassisime suure laudaukse tiigile, see kandis kahte inimest, kes teivastega laevale hoogu vees libisemiseks andsid. <br /><br />Meie isa oli jahimees. Ta meisterdas ka meile vibup&uuml;ssid. Lauat&uuml;kist sai vibup&uuml;ssi laad ja raud. Sitkest pihlakast oli painutatud vibu lae k&uuml;lge. Vibu t&otilde;mmati vinna p&uuml;ssi laes oleva trikli taha vibun&ouml;&ouml;riga, nool oli kalakujulise sabaga, mis toetud vastu vibun&ouml;&ouml;ri. Kui n&uuml;&uuml;d vibup&uuml;ssi all triklist t&otilde;mbasime vabanes vinnastatud vibun&ouml;&ouml;r ja lennutas noole minema. Isa &otilde;petas meid vastu aida ust m&auml;rki laskma. Meist said p&auml;ris vibuk&uuml;tid. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus m&auml;ngiti koolis, p&auml;rast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolis oli meil suure vahetunni (l&otilde;unatunni aeg) meelism&auml;nguks ratta viskamine. Ratas oli saetud j&auml;meda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks v&otilde;istkonda teivastega seisid kooli juurest l&auml;bival kiviteel vastamisi, vahemaa v&otilde;istkondade vahel oli umbes 60&ndash;70 sammu. N&uuml;&uuml;d v&otilde;ttis &uuml;ks tugevamatest poistest ratta pihku, &otilde;&otilde;tsutas teda hoov&otilde;tuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasv&otilde;istkonna poole. Ratas veeres suure hooga h&uuml;peldes k&otilde;val kiviteel vastasv&otilde;istkonna poole. N&uuml;&uuml;d tuli neil kaigastega ratas seisma l&uuml;&uuml;a ja samalt kohalt vastasv&otilde;istkonna poole tagasi heita. Vahel h&uuml;ppas ratas suure hooga l&ouml;&ouml;giteivastest &uuml;le ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli v&otilde;istkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma j&auml;i. Nii suruti vastasv&otilde;istkond tagasi kuni m&auml;ngu piirini ja v&otilde;ideti m&auml;ng. Ka laptuud m&auml;ngiti, palli &uuml;les visates ja teibaga palli tabades. P&auml;rast tunde tehti koolist kodu poole v&otilde;idujookse. <br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel m&auml;ngiti (&otilde;htuti, n&auml;dalavahetustel, suvel vms)?<br /></strong> Suvel m&auml;ngisime jalgpalli. <br /><br /><strong>3. M&auml;nguseltskond. <br />3.1. Missuguste m&auml;nguseltskondadega oled koos m&auml;nginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma m&auml;ngukaaslasi: &otilde;desid-vendi, m&auml;ngus&otilde;pru, klassi- ja trennikaaslasi, s&otilde;pruskonda</strong> <br />Meil oli kaks v&otilde;istkonda, Suurek&uuml;la poisid ja meie M&otilde;isak&uuml;la poisid. Eraldi k&uuml;laosades moodustus &uuml;heealistest poistest v&otilde;istkonnad. <br /><br /><strong>3.2. Kas s&otilde;pruskond ja m&auml;nguseltskond kattusid?</strong> <br />Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Suures k&uuml;la seltsimajas oli maadlusmatt. Seal k&auml;isime maadlust &otilde;ppimas, vanema maadleja juhendamisel. Meie Oonurme k&uuml;last oli kaks maadlejat Viru meistrit. Maadlusharjutused toimusid igal p&uuml;hap&auml;eval. Ka korraldati tihti sportlikke pidusid naaberk&uuml;lade vahel. Jalgpall, v&otilde;rkpall, kuulit&otilde;uge, k&otilde;rgush&uuml;pe, kaugush&uuml;pe jne. <br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja t&uuml;drukud, eri rahvusest lapsed m&auml;ngisid koos?</strong> <br />V&otilde;rkpalli m&auml;ngisid nii poisid kui t&uuml;drukud koos. Ka kaugush&uuml;ppes ja k&otilde;rgush&uuml;ppes l&otilde;id t&uuml;tarlapsed kaasa. <br /><br /><strong>3.4. Kirjelda m&auml;ngude k&auml;igus ette tulnud t&uuml;lisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />T&uuml;lisi ega riide ei m&auml;leta. K&otilde;ik olid spordist h&auml;sti vaimustatud. K&uuml;lanoored ei suitsetanud ega joonud viina. See pahe tuli koos s&otilde;jaga k&uuml;laelu pahempoolele. <br /><br /><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega m&auml;ngivad, mida?</strong> Vanematel polnud m&auml;ngudeks aega. <br /><br /><strong>3.6. Kas ja mida m&auml;ngisid &uuml;ksinda?</strong> &Uuml;ksinda m&auml;nge ei m&auml;leta. <br /><br /><strong><br />4. M&auml;ngu alustamine. </strong><br /><strong>4.1. Kuidas s&uuml;ndis otsus m&auml;ngu alustamiseks?</strong> <br />Kui oli vaba aeg, kasutati seda m&auml;nguks. <br /><br /><strong>4.2. Kuidas selgitati v&auml;lja p&uuml;&uuml;dja v&otilde;i lugeja?</strong> <br />Peidum&auml;ngus loeti mingit laulusalmi ja kelle peale viimane s&otilde;na lugeja poolt n&auml;itas &ndash; see pidi m&auml;ngu alustama. <br /><br /><strong>4.3. Kirjuta m&auml;ngualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse m&auml;ngu alustamiseks?</strong> Tavaliselt olid need salmid k&uuml;las levinumad laulus&otilde;nadest, n&auml;it.: &bdquo;&Uuml;ks jahimees l&auml;ks metsa.&ldquo; <br /><br /><strong>5. M&auml;ngude kirjeldused.</strong> <br />Harrastasime ka kaardim&auml;nge oma tehtud kaartidega. <br /><br /><strong>L&otilde;petuseks</strong> &uuml;ks seik lapsep&otilde;lvest, mis j&auml;i eluajaks meelde. Isa tegi talveks meile suusad. Kaselauda rohkem polnud, pidime vend Eeduga &uuml;he paari suuskadega l&auml;bi ajama. Suusas&otilde;idu kirg oli nii suur, et kui suusad alla said, siis enam teistele ei raatsinud s&otilde;ita anda. Tekkis t&uuml;li. R&uuml;selemise k&auml;igus suuskade p&auml;rast, olime p&auml;ris nattipidi koos. Isa n&auml;gi seda. Tuli juurde ja &uuml;tles: &bdquo;Kui te ei oska omavahel suusas&otilde;itu jagada, siis pole neid ka teile tarvis.&ldquo; V&otilde;ttis suusad ja murdis oma p&otilde;lve vastu katki. Meil vennaga p&auml;&auml;ses n&uuml;&uuml;d pill lahti, aga parata polnud midagi, &ndash; see oli meile &otilde;ppetunniks kogu eluks. Olen t&auml;nulik oma vanematele, kes meid poistekarja korralikes inimesteks kasvatas. Täisviide EFA I 168, 18/21 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013). Maakond Virumaa Kihelkond Iisaku Koguja Juhan Lepasaar Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1920.-1930. aastad Koguja sünniaeg 1921 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Juhan, snd. 1922. a. Virumaal küla talu Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <strong>MINU LAPSEP&Otilde;LVEAEGSED M&Auml;NGUD</strong> <br /><br />Minu isa ja ema p&auml;rinesid paljulapselistest peredest. Isa kasvas &uuml;les viie &otilde;e ja kolme (isa kaasaarvatud) venna keskel. Ema peres kasvas kuus last: viiekesi &otilde;ed ja &uuml;ks vend. <br /><br />Isa v&otilde;ttis osa I Maailmas&otilde;jast, j&auml;i sakslaste k&auml;tte vangi. Oli aastaid (ei m&auml;leta) vangis, vabanes ja l&auml;ks Vabaduss&otilde;tta. P&auml;rast Vabaduss&otilde;da abiellus emaga 1930. aastal. Ema p&auml;rines aga v&auml;ga religiooniaustavast perest. Ema isa oli R&auml;pina, Apostliku &Otilde;igeusu Kiriku eestkostja ja tema majas avati juba 1868. aastal &otilde;igeusuliste laste jaoks abikool. See, religioosne ilmavaade oli omane ka isale. Ka tema vanemate juured p&otilde;lvnesid &otilde;igeusuliste seast. Nii kandus usu p&auml;rilikkus isegi meisse, lastesse. Me &otilde;ppisime lugemise selgeks isa &otilde;e, s&otilde;tse &otilde;petusega kirikuraamatutest, gooti t&auml;htedega tr&uuml;kitud lugusid uurides. Isa-ema perre s&uuml;ndis meid, lapsi, neli: k&otilde;ige vanem vend, siis vanem &otilde;de, siis mina ning viimasena &otilde;de, pere pesamuna. <br /><br />Tolleks ajaks, mil perre tulid lapsed, olid isa ja ema oma j&otilde;ududega ehitanud k&uuml;la keskusest v&auml;lja oma talu, koos k&otilde;igi taluhoonetega. Minu m&auml;lestused lapsep&otilde;lvest algavadki sellest ajast. M&auml;letan: &hellip; viljak&uuml;&uuml;nile l&ouml;&ouml;di laastukatust ja mina korjasin mahapudenevaid puut&uuml;kikesi m&auml;ngimiseks&hellip; Aeg &ndash; viimased aastad Eesti Vabariigi olemist. <br /><br /><strong><br />Kui palju oli mul m&auml;ngimiseks aega?</strong> <br /><br />Kuni karjask&auml;imiseni, aastast 1941 oli see piiramata. Ninapidi olime koos vanema &otilde;e ja noorema &otilde;ega nii kui v&auml;hegi saime. Vanem vend oli juba koolieelik ja tema kasutas aega rohkem lugemiseks. M&auml;nguasjadeks olid meil puuklotsid v&otilde;i paberist omak&auml;eliselt l&otilde;igatud nukud. <br /><br />&Otilde;dedele meeldis paberinukkudega m&auml;ngida, mulle aga &ndash; puuklotsidest ehitada majataolisi asju. Hiljem, kui sai selgeks noaga l&otilde;ikamine, saega l&otilde;ikamine, vasaraga naelal&ouml;&ouml;mine v&otilde;i isegi kirvega tahumiset&ouml;&ouml;d, saime vennasega ehitada juba puust omam&otilde;ttelisi autosid, traktoreid ja isegi primitiivseid lennukeid. Viimaseid &otilde;ppisime tegema lihtsalt: &uuml;mariku puunoti l&otilde;ikasime parajaks pikaks ja seda tegime kahemehe saega, ime, et kumbki saega k&auml;tte ei l&otilde;iganud! Lennuki saba jaoks l&otilde;ikasime s&auml;lgu ja tahusime siis kirvega &otilde;hemaks ja lennuki esiots &ndash; koonuseks. Tiivaks sai maanteel tol ajal tuisulume t&otilde;rjeks kasutatavate lumev&auml;ravate lipp. <br /><br />Juba 1939. aastast, kui Eestisse toodi vene s&otilde;jav&auml;gi ja keda hakkas rahvas kutsuma tibladeks, muutus tarbeesemete saamine j&auml;rjest halvemaks. Meie, lapsed, m&auml;rkasime seda, kui poest polnud enam saada tavalist pliiatsit, r&auml;&auml;kimata v&auml;rvipliiatsitest. Tekkisid spekulandid, nendelt saadi vahekasuga v&auml;ga vajalikke igap&auml;eva tarbeesemeid. Nii sai siis ka vennas kooliminekuks m&otilde;ningad pliiatsid ja vihikud. Meil, kodusolijatel, ei lubatud neid kasutada. Aga kuidas me tahtsime! Ja kuidas tahtsime joonistada! Siis p&uuml;&uuml;dsimegi vennase pliiatseid kasutada salaja ja joonistasime oma joonistusi ajalehe puhtale veerele, paberit ju polnud. <br /><br /><strong>M&auml;ngimise koht</strong>: talvel tuba, suvel kodu&otilde;u ja, ainult suvel s&otilde;prade pool, karjast vanal ajal &ndash; l&otilde;unavaheajal. Talvel saime m&auml;ngida ainult toas, kui v&auml;lja arvata suusatamised ja kelgutamised m&auml;est allalaskmistega. Viimast me peaaegu teha ei saanudki, sest meil polnud suuski. Kelguks kasutasime isa palgiveo kelku. See oli aga nii raske, et me pidime seda m&auml;ele vedama v&auml;hemalt kahekesi. Allam&auml;ge jooksis ta muidugi, aga koheva lumega vajus l&otilde;puni lumme. Kelgum&auml;gi oli meil siiski omast k&auml;est v&otilde;tta: kahe k&uuml;la piiri m&ouml;&ouml;da voolas oja ja sellel olid kummalgi pool m&otilde;ningate vahemaadega 5&ndash;6 meetri k&otilde;rgused j&auml;rsud n&otilde;lvad. Sinna me k&uuml;la lapsed kogunesime. Olla saime p&auml;rast koolist koju j&otilde;udmist, enne siiski kodus s&ouml;&ouml;nud. Ega koolis meile s&uuml;&uuml;a antud. Aga m&auml;el me m&ouml;llasime &otilde;htuh&auml;maruseni ja koju j&otilde;udes olime v&auml;sinud, olime lumised ja higist m&auml;rjad, p&otilde;sed punased&hellip; <br /><br />Talvel tubane m&auml;ng oli aga piirangutega. K&otilde;igepealt: siis olime ainult meie kolmekesi, vennas k&auml;is koolis ja ta tegi oma koolit&ouml;&ouml;d. P&auml;evasel ajal oli m&auml;ngimiseks k&uuml;ll valgust, kuid siis andis ema ikka m&otilde;ne t&ouml;&ouml;, oli see siis s&ouml;&ouml;giks kartulikoorimine v&otilde;i kuurist puude toomine, h&auml;iris m&auml;ngimist. P&uuml;hap&auml;eviti k&auml;idi siis k&uuml;las, aeti juttu ja siis ei mallanud ka meie, lapsed, m&auml;ngida, oli huvitav kuulata vanemate inimeste jutte. Raadiot ju polnud! M&auml;nguks vaba aega j&auml;i &otilde;htul, p&auml;rast &otilde;htus&ouml;&ouml;ki, siis, kui isa heitis magama ja ema asus vokiga l&otilde;nga ketrama. Valgust saime siis petrooleumi p&otilde;letava lambiga. Aga petrooleumi, mis p&otilde;ledes andis valgust, polnud enam kuskiltki saada. Isegi spekulandid ei saanud seda kuskiltki. J&auml;i &uuml;le saksa s&otilde;jav&auml;elaste k&auml;est peki ja munade eest saadav bensiin. See oli aga petrooleumilambis p&otilde;letamiseks v&auml;gagi ohtlik. Bensiini tuleohtlikkust ei suudetud tolleaja inimestele selgeks teha, nad uskusid: vedel nagu petrool, k&uuml;llap p&otilde;leb ka nii nagu petrool. Aga petrooli p&otilde;lemine on t&otilde;esti vedeliku p&otilde;lemine, kuid bensiinil ei p&otilde;le mitte vedelik ise, vaid selle aurud. Auru teke s&otilde;ltub aga temperatuurist. <br /><br />Ja nii saigi meie &otilde;htuste-&ouml;iste m&auml;nguaja m&auml;&auml;rajaks lambis p&otilde;leva bensiini aurud. P&otilde;lemisel lambi &uuml;laosa teatud m&auml;&auml;ral kuumenes ja see kandus edasi klaasosale, kus paiknes p&otilde;lemiseks vajaminev bensiinikogus, see, saanud k&uuml;llaldast soojusvaru &ndash; intensiivistas aurumist ja viimane plahvatas p&otilde;lema v&auml;ljaspool lambi etten&auml;htud p&otilde;lemistsooni. P&auml;&auml;s suuremast plahvatusest p&auml;&auml;stis ainult tule kohene kustutamine. Niisugused juhtumised l&otilde;petasidki meie m&auml;ngud. &Otilde;nnetust suutsime sellega &auml;ra hoida. <br /><br />Talve&ouml;&ouml;de m&auml;nguasjad tegime ise. Isa sai mingi kilo liha eest R&auml;pina Paberivabriku t&ouml;&ouml;lise k&auml;est (k&uuml;llap ka siis hangeldati, s&uuml;&uuml;a ju taheti!) rulli tavalist (1&ndash;1,5 mm paks) pappi. See oli meile suur &uuml;llatus! Siit saime kogu s&otilde;jaaja m&auml;nguasjade tegemiseks materjali. Ja mida me neist k&uuml;ll &auml;ra ei teinud! K&uuml;ll majad, k&uuml;ll k&otilde;ik muud hooned, k&uuml;ll isegi loomad lauta, k&uuml;ll m&auml;ngutoad koos m&ouml;&ouml;bli ja isegi k&ouml;&ouml;gis s&ouml;&ouml;gin&otilde;udega, inimesed koos riietega. Nende m&auml;nguasjade v&auml;ljam&otilde;tlemine ja tegemine oligi meie tegevus, ikka m&otilde;tlesime, kuidas m&auml;nguasju v&otilde;imalikult elul&auml;hedasteks teha. <br /><br />Suvel tegime talud, loomad, hooned ja t&ouml;&ouml;vahendid kodu&otilde;ue, kohta, kus me kellelegi ette ei j&auml;&auml;nud ja kus meie ehitisi keegi &auml;ra ei l&otilde;hkunud. Ainult v&auml;litingimuseks pidime need m&auml;nguasjad tegema puuklotsidest, hooned laastukatuse laastudest. Kasutusele tulid ka telliskivid. <br /><br /><strong>Kui palju m&auml;ngisime koolis?</strong> Koolis, kuhu maalapsed k&auml;isid kolme, viie kilomeetri ja isegi veel kaugemalt, ei olnud lusti m&auml;ngimiseks. Talvel: vahetundidel joosti k&uuml;lmunud veeloigule ja h&otilde;&otilde;ruti selle j&auml;&auml;pind l&auml;ikivaks, enamuses tegi j&auml;&auml;pinna libedaks tavaline, parknahast, isade tehtud pastlad &hellip; m&otilde;nedel isegi mitte parknahast pastlad. K&otilde;ige rohkem sai koolis m&auml;ngida v&auml;ljas &ndash; s&uuml;gisel, kui ilmad olid ilusad ja siis ka ainult vahetundidel. Aga kevadel oli see lausa massiline: m&auml;nguks oli ju ainult <strong>rahvaste pall</strong>! M&auml;ng oli ju lihtne ja osa said v&otilde;tta k&otilde;ik, nii t&uuml;drukud kui ka poisid. V&auml;ljaku piirid seati puurontide, kivide v&otilde;i millega iganes, peaasi, et oli m&auml;rgata. Ja palliks polnud mitte sisekummiga ja nahakestaga &otilde;hupall, vaid meisterlikult (r&auml;tsepat&ouml;&ouml;d tundva inimese) &uuml;maraks &otilde;mmeldud, linatakku t&auml;istopitud m&uuml;tsakas. See m&uuml;tsakas oli raske, aga kui see veel m&auml;nguhoos juhtus sattuma veeloiku &ndash; ligunes ning teda tuli mitu p&auml;eva kellegi koduahjus kuivaks saada, siis ju koolis m&auml;ngida ei saanud! <br /><br />&Otilde;htum&auml;ngudest kirjutasin aga suvel, koolivaheajal m&auml;ngiti t&otilde;esti p&uuml;hap&auml;eviti p&auml;rastl&otilde;unasel ajal, siis kui kari kodus. Siis kogunesid k&uuml;lapoisid (kahest k&uuml;last 10 piires, enamuses ikka karjask&auml;ijad), meie poole. Elasime V&otilde;ru &ndash; R&auml;pina maantee vahetus l&auml;heduses ja see tee oli tol ajal isegi ilma kruusakatteta. Suveti tolmas v&auml;gagi, nii et aias kasvavad s&otilde;stra ja karusmarja p&otilde;&otilde;sad ja marjad olid tolmukorraga paksult kaetud. Aga see tee oli poistele meelep&auml;rane m&auml;ngukoht kettam&auml;nguks. <br /><br /><strong>Kettam&auml;ng</strong> k&auml;is nii: ketas, see peamine element, saeti puupakust, mille l&auml;bim&otilde;&otilde;t oli v&auml;hemalt 20 sentimeetrit, paksusega 3&ndash;4 sentimeetrit. Teiseks, iga m&auml;ngija pidi varustama ennast 1,5 meetri pikkuse ja k&auml;evarrej&auml;meduse roikaga, et veerevat ketast t&otilde;rjuda. Meeskond jaotati v&otilde;rdseks, hoolimata east ja pikkusest 5&ndash;6 meetrise vahemaaga, n&auml;gudega teineteise vasta. Esimene ketta-heite&otilde;igus valiti loosiga. See toimus nii: valiti tavaliselt k&otilde;ige v&auml;iksema m&auml;ngija kaigas, millel oli v&otilde;imalik s&otilde;rmedega &uuml;mbert kinni v&otilde;tta. &Uuml;he meeskonna kapten haaras kaika keskelt kinni ja j&auml;rgmisena teine kapten oma peoga esimese kapteni k&auml;e pealt, nii kuni kaika l&otilde;puni. Viimane, kes suutis kaigast veel k&auml;es hoida ja sellega kolm korda &uuml;mber pea keerutada, sai selle &otilde;iguse, kui ei &ndash; kaotas esimese heite &otilde;iguse. <br /><br />M&auml;ng: liivasele maanteele veeti kaikaga risti &uuml;le selle algusjoon. Meeskonnad taganesid sellest joonest 5&ndash;6 m kaugusele. Viske&otilde;iguse saanud pool, viskajaks tugevam, lennutas ketta vastaspoole suunas. Veerevat ketas v&otilde;is vastaspool t&otilde;rjuda meeskonna rivist ainult sammu jagu eespool. Kui t&otilde;rjuja seda ei suutnud ja ketas jooksis meeskonnarivist l&auml;bi, pidi meeskond taganema joonele, kuhu ketas kukkudes maha j&auml;i. Heite teinud meeskond liikus aga niipalju edasi, et v&otilde;istlejate vaheks j&auml;i 5&ndash;6 meetrit. <br /><br />See oli l&otilde;putu m&auml;ng. Taoti kuni jatkus j&otilde;udu v&otilde;i kui l&ouml;&ouml;di puruks ketas. Kaikapurunemine &ndash; see oli tavaline, aga oli ka ninaveritsemisi &ndash; ketta liikumine polnud juhitav! <br /><br />Kettam&auml;ngu t&uuml;drukud ei m&auml;nginud. &Uuml;ldse: t&uuml;drukud m&auml;ngisid omavahel ja ma ei oskagi nendest r&auml;&auml;kida. Arvuliselt oli neid ka k&uuml;las v&auml;hemuses. Aga, s&otilde;pruskond ja m&auml;nguseltskond t&otilde;esti kattusid &ndash; koolis oldi koos ja kodus-k&uuml;las oldi koos. Kooliv&auml;line kokkusaamine oli v&auml;gagi juhuslikku laadi, s&otilde;ltus paljudest oludest. <br /><br />Rahvusk&uuml;simust meil ei olnud, ei koolis ega kodus. Ka m&auml;ngude k&auml;igus ma ei m&auml;leta, et oleks olnud konflikte v&otilde;i t&uuml;lisid. Lastega vanemad ei m&auml;nginud, neil polnudki selleks aega. &Uuml;ksinda ei m&auml;nginud. See polnud m&otilde;eldav v&otilde;i &otilde;igemini &ndash; ei olnud m&auml;nge, mida oleks v&otilde;inud nimetada &uuml;ksi-m&auml;nguks. <br /><br />M&auml;ngu tekkimised v&otilde;i alustamised said alguse v&auml;gagi spontaanselt, s&otilde;ltus olukorrast, s&otilde;ltus s&otilde;pruskonnast, tihti isegi ilmastikust, ajast. <br /><br />M&auml;ngud: pallim&auml;ngust kirjutasin, niipalju veel &ndash; seda &bdquo;m&auml;tsuga&ldquo; pallim&auml;ngu harrastasime hiljem ka kodu-oludes. Tegime analoogse &bdquo;m&auml;tsu&ldquo; ja hakkasime seda m&auml;ngima isegi &uuml;le n&ouml;&ouml;ri &ndash; nagu v&otilde;rkpalli. M&auml;ngida sai ja &otilde;nnelikud olime! Sisekummi, nahkkestaga ja &otilde;huga t&auml;idetud m&auml;ngupalli saime koolis, olles juba Vene okupatsioonis 1944. aasta s&uuml;gisel! Viskem&auml;ngust kirjutasin. <br /><br />Peitusm&auml;ngud polnud meil v&auml;ga moes. S&otilde;rmem&auml;ngudest m&auml;letan h&auml;sti noam&auml;ngu v&otilde;i v&otilde;rukeelse v&auml;ljendina &ndash; v&auml;itsem&auml;ng. Seda m&auml;ngu sai m&auml;ngida ainult suvel ja seda tehti karjas olles karjamaal. <br /><br /><strong>Kaardim&auml;ngu</strong> m&auml;letan kahel moel. &Uuml;ks: linnap&otilde;lemine oli lihtne ja v&otilde;is m&auml;ngida igal pool aga ainult kahekesi. oli meeldiv ajaviide karjas olles. Olid veel tuttavad &bdquo;potkinoid&ldquo;, &bdquo;oma trump&ldquo;. Erandina on meelde j&auml;&auml;nud &bdquo;atskoo&ldquo; v&otilde;i &bdquo;21&ldquo; seda m&auml;ngu sai m&auml;ngida suure kambaga ja seda m&auml;ngiti raha kaasabil, kuigi m&auml;ngupandud v&auml;&auml;ringud toimusid kopikates. M&auml;letan, seda m&auml;ngiti juba Vene okupatsiooniajal, siis, kui t&ouml;&ouml;tasid maal r&auml;ndkinod, m&auml;ngiti, kui oodati kino kohalesaabumist, viideti aega. <br /><br /><strong>Lauam&auml;ngudest</strong> oli v&auml;ga populaarne &bdquo;kitsem&auml;ng&ldquo;. See, paksemale kartongile tr&uuml;kitud v&auml;rvipiltidega m&auml;ng oli &otilde;nneks s&auml;ilinud Eesti Vabariigi ajast. Me m&auml;ngisime selle m&auml;ngulaua lausa r&auml;balaiks, v&auml;hemalt v&auml;rvipildid nii, et me l&otilde;puks juba m&auml;lu j&auml;rgi m&auml;&auml;rasime m&auml;ngureegleid. Seda m&auml;ngu saime edukalt m&auml;ngida neljakesi. Teisele kohale j&auml;i &bdquo;Reis &uuml;mber maailma&ldquo;. Saime selle m&auml;ngulaua, mis samuti tr&uuml;kitud kartongile, puhkusel olnud saksa s&otilde;duritelt, kes lahkudes selle j&auml;tsid meile, lastele m&auml;lestuseks. <br /><br />Aga &uuml;ks vennase poolt v&auml;ljam&otilde;eldud s&otilde;nam&auml;ng oli meil &bdquo;Nimede otsimine&ldquo;. Seda saime j&auml;rjekordselt m&auml;ngida neljakesi ja mis peamine, tegime seda pimedas v&otilde;i videvikus (lambivalgust piiras petrooli puudus), s&auml;ngis v&otilde;i soojam&uuml;&uuml;ril (lesol) lamades. See k&auml;is nii: &uuml;ksk&otilde;ik kes &uuml;tles: &bdquo;Otsime Paule,&ldquo; siis k&otilde;ik sorisid oma ajudes Pauli nimelisi inimesi, kes pidid aga olema elus. Olenedes m&auml;lust, sai neist m&otilde;nikord p&auml;ris palju. M&auml;ng kestis vahel lausa magamaj&auml;&auml;miseni. Kui &uuml;ks nimi otsa sai, v&otilde;eti teine jne. <br /><br />Minu p&otilde;lvkonna lapseea kujutlusv&otilde;ime m&auml;ngudeks oli ikka kodune eluolu, ei m&auml;nginud me poodi ega veelgi v&auml;hem &ndash; arsti. <br /><br />M&auml;nguasjad tegime ju v&otilde;imalikult ise, m&auml;letan &ndash; t&uuml;drukud tegid omak&auml;eliselt riietest nukkusid, neile riided ja selleks kasutasid nad tavalist niiti-n&otilde;ela, mis siis, kui tihti torgati s&otilde;rme, kui just veri v&auml;lja ei tulnud, tehti edasi, kui veri &ndash; siis nuteti, kuni valu v&auml;iksemaks j&auml;i ja veri h&uuml;&uuml;bis&hellip; <br /><br />Muidugi, poisid m&auml;ngisid autodega, ainult et need tulid endal v&auml;lja m&otilde;elda ja valmis ehitada, kaasa arvatud materjal, millest auto teha. Kui sellisest ettev&otilde;tmisest mingi autotaoline monstrum valmis saigi, v&otilde;is vahepeal m&otilde;nigi s&otilde;rm viga v&otilde;i l&otilde;ikehaava saada, ei hoolitud, peaasi &ndash; auto-ollus sa teoks! Neid asju tehti ju primitiivsete t&ouml;&ouml;riistadega: taskunoaga (see nuga oli tol ajal iga mehe j&auml;&auml;gitu kaaslane!), kahemehe saega, tavalise, puuraiumise kirvega, Puusse tehti auke &ndash; raudnael kuumutati pliidi all olevas tules punaseks ja siis, tangide abil p&uuml;&uuml;ti puusse auk p&otilde;letada. Aga, telefonitraadist tehtud naelaasemikku puusse saada oli lausa imetegu! Ehtsaid naelu sai ainult varem seina v&otilde;i mujale l&ouml;&ouml;dud kohtadest&hellip; <br /><br />Need m&auml;ngud ja seotus m&auml;ngudega leidsid aset aastatel <strong>1939 &ndash; 1944</strong>. See p&otilde;lvkond lapsi on n&uuml;&uuml;dseks saanud vanadeks ja vaata, et j&auml;reltulevale p&otilde;lvkonnale lausa jalguj&auml;&auml;vateks&hellip; Aga olgu! Kes oleks selle ajastu &uuml;le elanud? Kas t&auml;nap&auml;eva olekski kui meie p&otilde;lvkond vahepeal olemas poleks olnud??? <br /><br />Kui t&auml;nap&auml;eva koolilaps ei vaja peastarvutamiseks &uuml;kskord &uuml;hte, siis olen surmkindel &ndash; elektrivoolu katkemisel on see laps nagu lind ilma tiibadeta v&otilde;i nagu kala kuival&hellip; Need h&otilde;iskamised, mida kuulsime enne masuaega, vaibusid kohe, kui n&auml;hti, et reaalne elu seisab koos ka ohtudest, millest me ei tea, kui me neid ette ei n&auml;e. <br /><br />&hellip; pisarsilmil m&otilde;tlen tagasi kinomehaanikuna t&ouml;&ouml;tades, Vene filmi Leningradi blokaadist: &hellip; kahe-kolme aastane t&uuml;druk, viletsas talvepalitus, pea m&auml;ssitud ema-vanaema r&auml;tikusse, k&auml;es suured, t&auml;isinimese labakindad &hellip; ja ta joonistab pliiatsijupiga vihikulehele LEIVAP&Auml;TSI &hellip; all oli tekst: "LAPS JOONISTAB OMA FANTAASIAS IKKA SELLEST, MILLES TA TUNNEB PUUDUST" &hellip; <br /><br />Looja, hoia &auml;ra selle tulemine veelkord meie teele!!! MEIE j&auml;reltulev p&otilde;lvkond ei ela seda &uuml;le &ndash; IIALGI!!! Täisviide EFA I 169, 105/10 < Räpina, Kirmsi k. – Ado Jõks, snd. 1935. a. (2013). Maakond Põlvamaa Kihelkond Räpina Koguja Ado Jõks Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1930.-1940. aastad Koguja sünniaeg 1935 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ado, snd. 1935. a. Võrumaal küla talu Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <p><strong>Elu on m&auml;ng</strong></p> Minu lapsep&otilde;lvekoduks oli <strong>metsatalu J&auml;rvamaal,</strong> suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. &Otilde;desid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan3.jpg" alt="Tiit Birkan" width="287" height="373" /></div> <br />M&auml;ngimiseks oli aega hommikust &otilde;htuni. M&otilde;ned <strong>m&auml;nguasjad</strong> olid mul ka: isa tehtud kiikhobune ning isal pooleli j&auml;&auml;nud autobuss, kaleidoskoop, k&auml;ru, m&auml;ngup&uuml;ss, v&auml;ikesed reha ja labidas, taadi voolitud m&auml;ngupaat, m&otilde;ned puupugalatest loomad, vile, v&auml;ike puss ja suupill (mille venelased &auml;ra viisid) ning kummipall, millega sai m&auml;damuna m&auml;ngitud. Naabertalu karjapoiss tegi mulle vibup&uuml;ssi. <br /><br />Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma t&uuml;&uuml;tasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis &otilde;petas mind juba 5-aastaselt <strong>lugema</strong>. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba m&otilde;ned t&auml;iskasvanute omad. Lugesin ka need k&otilde;ik l&auml;bi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju j&auml;i arusaamatuks, aga see lugemine k&auml;is nagu lehma s&ouml;&ouml;maaeg: mul oli filigraanne m&auml;lu ja nii ma "m&auml;letsesin" hiljem k&otilde;ik loetu uuesti l&auml;bi. Lugesin l&auml;bi ka vanematest j&auml;&auml;nud kooli&otilde;pikud. K&otilde;ige p&otilde;nevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt l&auml;bi v&otilde;etud. Minu lekt&uuml;&uuml;ri kuulusid ka &bdquo;P&otilde;llumehe k&auml;siraamat&ldquo; ja &bdquo;Kokaraamat&ldquo;. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse p&uuml;ssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada k&uuml;&uuml;likuid ja k&uuml;psetada frankfurdi kooki. 7-aastaselt arvutasin peast korrutades kui palju on &ouml;&ouml;p&auml;evas sekundeid (s&otilde;jav&auml;es arvutasin peast &ndash; kihlveo peale &ndash; kui palju sekundeid on aastas). T&auml;nu sellele, et NKVD-lastega kaasas olnud ohvitserinaised viisid peale ema ja vanaema kleitide &auml;ra ka k&otilde;ik minu &uuml;leriided ning jalatsid, l&auml;ksin kooli kaheaastase hilinemisega (ehkki kohe II klassi). Olin klassis parim ettelugeja ning peast arvutaja. <br /><br />Koolivaheajal hulkusin tundide kaupa metsas. Lugemise k&otilde;rval j&auml;igi see minu lemmiktegevuseks. <br /><br />M&otilde;nikord k&auml;isin l&auml;himas talus lastega m&auml;ngimas. S&auml;&auml;l oli &uuml;ks minuealine poiss ja viis t&uuml;drukut. M&auml;ngisime peitust, tagumist paari, matsu ja selle variatsioone kivikulli ja k&uuml;kakulli. Vahel harva tulid sealsed lapsed meile. Siis m&auml;ngisime palliga &otilde;ue peal m&auml;damuna. <br /><br />Enamasti aga olin <strong>omapead ja &uuml;ksi</strong>. Siis hakkasin kujutlema ja unistama. Enamasti samastasin ennast m&otilde;ne raamatu tegelasega. Kujutlesin, et olen koer (nagu n&otilde;iutud Tuks); siis j&auml;lle nagu s&uuml;mpaatne p&otilde;ldhiir loodusloo raamatust. Siis kujutlesin, et mul on v&auml;ike &otilde;de, kelle eest hoolitseda. Kujutlesin, et mul on samapalju j&otilde;udu nagu Matsipoeg Matsil. Siis olin kas paapua v&otilde;i muistne eestlane. M&otilde;ttelend oli mul lausa piiritu. Kord p&auml;&auml;stsin Jeesuse ristil&ouml;&ouml;misest, siis j&auml;lle Jeanne d'Arci tuleriidalt. V&otilde;i olin imetohter, kes suutis isegi surnuid ellu &auml;ratada. Vahel &uuml;ritasin lausa M&uuml;nchhauseni kombel loodusseadusi eirata. Proovisin kuuseokstest tiibadega lendu t&otilde;usta. Siis katsetasin, kas on v&otilde;imalik j&auml;rk-j&auml;rgult k&otilde;rgele &otilde;hku h&uuml;pata: st. enne kui maapinnale langen, j&otilde;uaks uue h&uuml;ppe teha ja niimoodi &uuml;ha k&otilde;rgemale t&otilde;usta. L&otilde;puks sain praktiliselt selgeks, et maakera k&uuml;lget&otilde;mme on tugevam. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_174_3.jpg" alt="EFA_I_174_3" width="300" height="440" /></div> Kui teistega m&auml;ngisin, oli m&auml;ngu alustajaks k&otilde;ige vanem t&uuml;druk. <strong>M&auml;ngualustamise salme</strong> on meelde j&auml;&auml;nud kaks: <br />"&Uuml;ks ilus valge tuvi <br />lendas &uuml;le Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandid, <br />luku v&otilde;ti katki murtud. <br />&Uuml;ks, kaks, kolm &ndash; sinu p&uuml;&uuml;dmiskord!"<br /><br />Ja teine: <br />"Taksoauto number kaks <br />s&otilde;itis vastu posti plaks. <br />Seda juhtis h&auml;rra Max, <br />tuli maksta krooni kaks. <br />Piu-pau-vuh, <br />sina oled sellest suurest s&uuml;&uuml;st prii!"<br /><br />Oli veel &uuml;ks salm, aga ma ei m&auml;leta, kas seda v&auml;ljalugemisel kasutati: <br />"Punaste p&uuml;kstega kardavoi <br />&uuml;tles mul: Idii damoi! <br />Mina ei m&otilde;istnud seda keelt, <br />keerasin ringi ja n&auml;itasin keelt."<br /><br /><strong>Pimesikum&auml;ngu</strong> m&auml;ngiti toas. See k&auml;is nii: &uuml;hel seoti silmad kinni, m&auml;ngujuht viis ta k&auml;ttpidi toa keskele. Pimesikk k&uuml;sis: <br />&ndash; Kus sa mind viid? <br />&ndash; Sealauta. <br />&ndash; Mis sinna? <br />&ndash; Pudru ja piima s&ouml;&ouml;ma. <br />&ndash; Kus lusikas? <br />&ndash; Otsi ise! <br />Siis hakkas pimesikk otsima ja p&uuml;&uuml;dma. <br /><br />1947. aastal astusin Tapa kooli II klassi. Sellal &otilde;ppisid veel poisid ja t&uuml;drukud eraldi, ainult kehalise kasvatuse tundides lasti meid kokku, et saaks <strong>ringim&auml;nge</strong> m&auml;ngida. Repertuaar oli tavaline: &bdquo;Kosjad tulid saarest", &bdquo;&Uuml;ks peremees v&otilde;ttis naise", &bdquo;Lenda, lenda, linnukene", &bdquo;Kas minu armast s&otilde;brakest pole sa ehk n&auml;inud&hellip;" <br /><br />Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides m&auml;ngisime &bdquo;<strong>Musta meest</strong>&ldquo; v&otilde;i &bdquo;Nuudij&otilde;mmi.&ldquo; Esimese puhul l&auml;ks &uuml;ks poiss saali keskele ja karjus: &bdquo;Kas kardate musta meest?&ldquo; Teised karjusid: &bdquo;Ei&ldquo; ning &uuml;ritasid temast m&ouml;&ouml;da joosta, kelle &bdquo;must mees&ldquo; kinni v&otilde;ttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see m&auml;ng kestis, kuni k&otilde;ik poisid olid &bdquo;mustad&ldquo;. <br /><br /><strong>Nuudi-J&otilde;mmis</strong> seisid poisid ringis, n&auml;od sissepoole, &uuml;ks k&auml;is nuudiga (tavaliselt s&otilde;lme seotud salliga) ringi ja laulis: <br />&bdquo;K&auml;ib ringi tige Nuudi-J&otilde;mm, <br />eks sina teda pelga. <br />Kui vaatad taha &ndash; <br />k&otilde;mm ja k&otilde;mm, <br />saad kohe vastu selga. <br />Kui kellelegi pihku j&auml;&auml;b, <br />jah pihku j&auml;&auml;b, <br />siis k&otilde;rvalseisja kolki saab, <br />jah kolki saab, <br />k&otilde;mm-k&otilde;m!&ldquo;<br />Nuudi-J&otilde;mm poetas nuudi m&otilde;nele ringisseisjale pihku ja see hakkas k&otilde;rvalseisjat kolkima. Too jooksis eest &auml;ra. Kui ring t&auml;is sai, asus p&otilde;genik eelmise j&otilde;mmi kohale. Uus j&otilde;mm alustas sama laulu saatel uut ringi. <br /><br />Lemmiktegevuseks oli <strong>rahvaste pall</strong>. V&otilde;i siis pani &otilde;ps suure palli kitse peale ja vastasmeeskonnad pidid v&auml;ikeste kummipallidega selle sealt maha loopima. <br /><br />Siis oli veel selline m&auml;ng nagu &bdquo;<strong>Vangide vabastamine</strong>&ldquo;. Klassit&auml;is poisse jaotati pooleks, &uuml;ks viirg j&auml;i &uuml;hte saali otsa, teine teise. Siis k&auml;idi vastastikku teisele v&auml;ljasirutatud k&auml;e pihta l&ouml;&ouml;mas. P&auml;rast l&ouml;&ouml;ki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal k&auml;tte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning j&auml;i l&ouml;&ouml;ja selja taha seisma. Kui l&ouml;&ouml;ja tabati enne kui ta oma kohale j&otilde;udis, l&auml;ks ta vastase selja taha. Aga kui &bdquo;valvur&ldquo; vangi v&otilde;eti, said k&otilde;ik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni k&otilde;ik vastased olid vangi v&otilde;etud. <br /><br />Siis j&auml;rgnes Siberi s&otilde;it. S&auml;&auml;l olid vene poistel oma m&auml;ngud. K&otilde;igepealt laptaa, see venelaste pesapall. Siis selle variatsioonid &uuml;ksk&auml;si ja viisk&auml;si (odnorut&scaron;ka ja pj&auml;tirut&scaron;ka). <br /><br />M&auml;ngiti ka &bdquo;<strong>Staabi &otilde;hkulaskmist</strong>&ldquo;. T&otilde;mmati maapeale s&otilde;&otilde;r, see oli staap. &Uuml;ks mees j&auml;i ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap &otilde;hitud). Teised j&auml;lle p&uuml;&uuml;dsid vastaseid. K&auml;epuudutus t&auml;hendas vangi v&otilde;tmist. <br /><br />Siis m&auml;ngiti veel &bdquo;<strong>Lunkat</strong>&ldquo;. K&uuml;mmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp k&auml;es, mille ots oli augus. S&otilde;&otilde;ri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. &Uuml;mber s&otilde;&otilde;ri k&auml;is kepiga m&auml;ngija, kes &uuml;ritas palli v&otilde;i j&auml;&auml;kamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui &otilde;nnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid k&otilde;ik oma &bdquo;lunkasid&ldquo;. Kui ka muidu &otilde;nnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta j&auml;&auml;nud suvalisse &bdquo;lunkasse&ldquo; pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai &uuml;ritaja. <br /><br />Veel m&auml;ngiti &bdquo;<strong>Lehmakese n&auml;ljutamist</strong>&ldquo;: &uuml;ritati j&auml;&auml;tunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui &otilde;nnestus, l&auml;ks tabatu &bdquo;lehmakarjaseks&ldquo;. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja t&auml;nitasid: "&Auml;ra n&auml;ljuta lehmakest!" <br /><br />Rahvuse vahel tehti vahet p&auml;ris alguses. Hiljem ei p&ouml;&ouml;ratud sellele t&auml;helepanu. Eesti t&uuml;drukud m&auml;ngisid mingisugust pallip&otilde;rgatamise m&auml;ngu. <br /><br />Talvel oli selline tubane m&auml;ng, et &uuml;ks pistis s&otilde;rme labakindasse ja teine pidi l&auml;bi kinda &auml;ra tundma, millise s&otilde;rmega on tegu. S&otilde;rmed olid alates p&ouml;idlast: T&auml;itapper, Kotin&otilde;el, Pikk Peeter, Suur-Mats ja V&auml;ike-Ats. <br /><br />Veel tegime <strong>varjuteatrit</strong>, st. moodustasime s&otilde;rmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid j&auml;nes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Paberi peal sai m&auml;ngitud selliseid m&auml;nge nagu "Laevade pommitamine", "Ametimees", "Siga" ja "Kolme kriipsu". "Ametimehega" sai k&otilde;ige rohkem nalja. Paberiribadele kirjutati amet, mehenimi, toiming, koht ja naisenimi. Igakord vahetati pabereid. L&otilde;puks loeti tulemus ette. Nalja sai nabani! <br /><br /><strong>"Siga"</strong> m&auml;ngides tuli paberile kirjutatud s&otilde;na t&auml;hthaaval &auml;ra arvata. Iga vale t&auml;he eest joonistati &uuml;ks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, l&auml;ks m&auml;ngust v&auml;lja. <br /><br /><strong>Kriipsum&auml;ng</strong> k&auml;is nii, et &uuml;ks t&otilde;mbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi v&auml;lja joonistama. <br /><br />Muidugi m&auml;ngisime <strong>kaarte</strong>. Neid kaardim&auml;nge oli igavene hulk, aga meelde on j&auml;&auml;nud viisleht, linnap&otilde;letamine, harilik- ja paaristurakas, kaksk&uuml;mmend &uuml;ks, eesel, hakaras, Kanasita-Jaak, oma trump, Poti-Leenu ja Bismark. Palli abil sai m&auml;ngitud "Laevat&auml;itmist". <br /><br />Suuremaks saades m&auml;ngisime vaid malet, kabet, koroonat ja v&otilde;rkpalli. Hiljem tulid m&auml;ngu naised ja siis olid m&auml;ngud l&auml;bi. <br /><br />Meenus veel &uuml;ks m&auml;ng: <strong>"Taadi l&ouml;&ouml;mine"</strong>. Vai l&ouml;&ouml;di maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis l&ouml;&ouml;di kaikaga vaia pihta, nii et pulk &ndash; "taat" &ndash; eemale lendas. Kes taadi k&otilde;ige kaugemale l&otilde;i, oli v&otilde;itja. See oli suuremate poiste m&auml;ng. <br /><br />Kuna pool vihikut j&auml;i t&uuml;hjaks, lisan siia paar luuletust. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan2.jpg" alt="EFA_I_170_14" width="450" /></div> <strong>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; KELDRIM&Auml;E KUUSK</strong> <br /><br />Me tare taga kasvas v&auml;gev kuusk, <br />mis oli suurim &uuml;mbruskonna puudest. <br />Ta paistis kaugemale k&otilde;igist muudest <br />ning oli tollal minu lemmikpuuks. <br /><br />Ju viieselt ta ladvas k&auml;isin &auml;ra, <br />kuis avardus sealt kitsuke maailm! <br />V&otilde;is n&auml;ha kauget kirikut mu silm <br />ja metsavahi hooneid p&auml;ikses&auml;ras. <br /><br />Siis viidi kodunt isa; saabus aeg, <br />mil sunnit&ouml;&ouml;st sai ausa mehe palk. <br />Me tallu saabus venelaste salk, <br />kel &otilde;lal teodoliit, kel kirved-saed. <br /><br />Peab kaardistama vallutatud maid, <br />et kindlamini p&uuml;siks vene v&auml;rk! <br />Kuusk &uuml;lemistest okstest ilma j&auml;i, <br />tast sai triangulatsioonim&auml;rk. <br /><br />Puu latva seati mitmekordne rist, <br />j&auml;id oksat&uuml;&uuml;kad moonutama t&uuml;ve. <br />Ta otsa ronima mind mingi h&uuml;ve <br />ei oleks enam ahvatlenud vist. <br /><br />Nii kurvalt seisis sandistatud hiid; <br />ehk alumised oksad j&auml;id veel haljaks, <br />kuid v&otilde;ikalt turritasid k&ouml;ndid paljad <br />ning ristil kraaksus vares oma viit. <br /><br />Kord kevadisel &otilde;htul tare taga <br />&auml;tt kaua vaatas r&uuml;vetatud puud. <br />Siis prohvetlikult lausus taadi suu: <br />"Kui on ta k&otilde;dunend, saab Eesti vabaks!" <br /><br />Siis algas loomavagunites s&otilde;it, <br />sai mitmeks aastaks elupaigaks Siber. <br />Viis taadi-memme hauda saatus kibe, <br />ei kasva nende kalmul &uuml;htki &otilde;it. <br /><br />L&auml;ks seitse aastat; kodumurul taas <br />ma seisatasin leinas, hambad ristis. <br />Kuusk olli kuivanud, kuid seisis p&uuml;sti <br />ja n&auml;is, et niipea p&otilde;rmuks ta ei saa. <br /><br />L&auml;ks neli korda seitse aastat veel <br />kui kodukanti k&auml;ima tulin taas &ndash; <br />kuusk lamas juba pehkinuna maas <br />ning oli t&auml;itsa k&otilde;dunenud seest. <br /><br />Taas taadi s&otilde;nad kirgastusid seal, <br />puuj&auml;&auml;nust hindas metsamehe pilk <br />ning samas valmis otsus silmapilk: <br />see k&uuml;mmet aastat vastu k&uuml;ll ei pea! <br /><br />L&auml;ks sellest p&auml;evast seitse aastat vaid <br />ning Eesti riik taas iseseisvaks sai! <br /><br /> <div style="text-align: left;"><strong>&nbsp;&nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp;&nbsp; <br />OMA T&Auml;HT</strong></div> <br /><br />Mind hilis&otilde;htul vanamemm <br />k&auml;e k&otilde;rval &otilde;ue viis. <br />Sai jututeemaks t&auml;helend, <br />mind valdas &auml;kki t&auml;helemb, <br />neid n&auml;ha tahtsin siis. <br /><br />Eit viipas k&auml;ega: &bdquo;Eks sa kae, <br />ei ole pilvi ees: <br />n&auml;e, seal on Vanker, P&otilde;hjanael, <br />S&otilde;el, Koot ja Reha taevalael <br />ning kumab Linnutee. <br /><br />K&auml;ib jutt, et iga&uuml;hel meist <br />on oma t&auml;ht &ouml;&ouml;vallas, <br />mis inimest ta eluteil <br />on saatmas; kui me aeg saab t&auml;is, <br />ka t&auml;ht siis langeb alla.&ldquo; <br /><br />&bdquo;On minu t&auml;ht neist milline?&ldquo; <br />Eit ohkas: &bdquo;See on nali, <br />&uuml;ks uskumus vaid selline.&ldquo; <br />Kuid n&auml;hes minu pillimeelt, ta s&otilde;nas: &bdquo;Ise vali!&ldquo; <br /><br />Vist esmakordselt elu sees <br />ma valisin ja vaesin &ndash; <br />kas v&otilde;tta too v&otilde;i hoopis see, <br />kas rohekas v&otilde;i kollane? &ndash; <br />suu ammuli ma kaesin. <br /><br />Nad k&uuml;lmalt kaugel vilkusid <br />ja kummaliselt loitsid. <br />Hulk aega tunnistasin siis <br />neid veiklevaid kristallisid, <br />kui &uuml;ks mu pilku k&ouml;itis. <br /><br />Ta polnud k&otilde;rgel ega suur, <br />all metsa kohal vilkus, <br />ent imeline omadus tal oli &ndash; <br />muutlik virvendus ja mitut v&auml;rvi kirkus: <br /><br />On tuhm, seej&auml;rel rohekas, <br />n&uuml;&uuml;d verevaks end k&uuml;tab. <br />Taas h&otilde;bekarva kollakas, <br />n&uuml;&uuml;d sini-puna-lillakas&hellip; <br /><br />Ma h&uuml;&uuml;dsin: &bdquo;Selle v&otilde;tan!&ldquo; <br />On muutlik olnud elutee. <br />&Ouml;&ouml;taevasse l&ouml;&ouml;n pilgu <br />ning j&auml;lle muheneb mu meel, <br />kui vana tuttavat n&auml;en veel <br />ja m&otilde;tlen: &bdquo;Ikka vilgud!&ldquo; <br /><br /><br /><strong>&nbsp; &nbsp; &nbsp; METSA LUMMUS</strong> <br /><br />Uus, v&auml;rske elu tormitseb, <br />k&otilde;ik vana varisenud p&otilde;rmu. <br />Kuid metsap&otilde;uest immitseb <br />veel m&ouml;&ouml;dund m&auml;lestuste h&otilde;ngu. <br /><br />Nii ammuununenud p&auml;ev <br />v&otilde;ib meelde tulla imeselgelt <br />ning m&otilde;ttes j&auml;llegi sa n&auml;ed <br />neid lapsep&otilde;lvep&auml;evi helgeid. <br /><br />Mul meeles on neid aegadest <br />vaid selge taevas, metsakohin <br />ning aas, mis kirju lilledest <br />ja v&auml;rske kasteniiske rohi. <br /><br />Mu vanaema hell ja hea, <br />ta ikka reibas, l&otilde;bus tuju <br />ning vanaisa kulupea <br />ja vimmas metsamehe kuju. <br /><br />Mets vaatepiiri &uuml;mbritses, <br />ta igal ajal oli kaunis. <br />Laas p&auml;evad l&auml;bi kohises <br />ning &otilde;htul unele mind laulis. <br /><br />Ma metsa eksind pole eal <br />ja see ei ole mingi ime: <br />ju lapsena ma teadsin peast <br />k&otilde;ik linnu-, looma-, puude nimed. <br /><br />Sain vaevalt koolipoisiks ma, <br />kui v&otilde;eti lapsep&otilde;lv ja kodu <br />ning j&auml;rgnes orjus Venemaal &ndash; <br />hall, ilmetute kuude rodu. <br /><br />Ehk olnuks v&auml;hem k&otilde;ledust, <br />kui saanuks elada me taigas,<br /> ent lage stepiala just <br />sai eestlastele elupaigaks. <br /><br />On m&auml;llu j&auml;&auml;nd kisjakisuits, <br />k&uuml;lm, n&auml;lg ja sumpamine lumes. <br />Kuid oma kodumetsa puid <br />vist &uuml;le&ouml;&ouml; ma n&auml;gin unes. <br /><br />Ei armastanud steppi ma <br />vaid m&otilde;te r&auml;ndas p&otilde;lislaantes ja <br />metsameheks &otilde;ppima <br />sai mindud kodumaale naastes. <br /><br />Ma l&auml;bi k&auml;isin Eestimaa; <br />mis sest, et plaanid k&otilde;ik ei teostund. <br />Ning j&otilde;udsin j&auml;rgi proovida <br />k&otilde;ik t&ouml;&ouml;d, mis metsaga on seotud. <br /><br />Ei olnud saatus sametist, <br />sain elult &uuml;sna palju vitsa. <br />Ma loobusin k&uuml;ll ametist, <br />kuid mitte armastamast metsa. <br /><br /><br /><strong>&nbsp; &nbsp; &nbsp;KODUASEMEL</strong> <br /><br />On J&auml;rvamaa &auml;&auml;remail rabade sees <br />(sood-rabad ei ole s&auml;&auml;l imeks) <br />&uuml;ks koht, kuhu maanteelt viib kruusane tee,<br /> sel paigal on P&ouml;iatu nimeks. <br /><br />S&auml;&auml;l oli &uuml;ks k&uuml;lake, <br />talusid viis, soos vingerdas ojake j&auml;ine <br />ning &auml;&auml;rmises talus noil aegadel siis <br />poiss elas kord heledap&auml;ine. <br /><br />Mis imesid varjas k&uuml;ll p&otilde;line laas, <br />mis helises lindude laulust! <br />Poiss iga p&auml;ev katuselt, puu otsast, maast <br />k&auml;is piidlemas sinavat kaugust. <br /><br />Siis lapsep&otilde;lv peeglina purunes, <br />torm killudki pillutas rappa, <br />kuid m&auml;lestus sellest ei unune <br />vaid kumab veel aastate takka. <br /><br />Taas metsa on kasvanud p&otilde;llud ja teed <br />ning P&otilde;lendm&auml;elt kadunud kased. <br />Vaid korstnajalg ammugi jahtunud leel <br />siin m&ouml;&ouml;dunut aimata laseb. <br /><br />Veel rohtunud &otilde;uel kaks saart ja &uuml;ks niin <br />&ouml;id veedavad koos keskustelus. <br />Nad viimasteks tunnistajateks, et siin <br />on kunagi &otilde;ilmitsend elu. <br /><br />Kui suviti &otilde;ied p&auml;rn lahti l&ouml;&ouml;b taas <br />keskp&auml;evase p&auml;ikese s&auml;ras, <br />k&otilde;ik lapse-ea muinaslood <br />elustuvad ta mee j&auml;rgi l&otilde;hnavad v&otilde;ras. <br /><br />Oh ammuseid aegasid m&auml;letav puu, <br />latv k&otilde;igile tuultele valla! <br />Ei ihka ma viimase soovina muud, <br />kui saada kord maetud su alla! <br /><br />Siis vaibuvad kired ning olevik <br />ep m&ouml;&ouml;dunuga ole pahus. <br />&Ouml;&ouml;s loitsusid sosistab lehestik <br />ja kuulutab igavest rahu. <br /><br /><br /><strong>&nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; ELUHEIETUS</strong> <br /><br />V&otilde;suna v&otilde;rsusin J&auml;rvamaa rabas, <br />sookailup&otilde;&otilde;sana sirgusin soost. <br />S&otilde;rad mind s&otilde;tkusid, ratas mind rabas, <br />v&otilde;&otilde;rsile seej&auml;rel viis maruhoog. <br /><br />Juurduvad kuskil ehk r&auml;situd juured? <br />Omaks ei v&otilde;tnud neid v&otilde;&otilde;ramaa pind. <br />Teisale p&ouml;&ouml;rdusid muutlikud tuuled, <br />kodune paik veelkord n&auml;ha sai mind. <br /><br />Siin ma n&uuml;&uuml;d hingitsen vilets ja v&auml;eti, <br />pilatud, p&otilde;latud rabamaa taim. <br />Hea on veel seegi, et hing sisse j&auml;eti, <br />juuredki natuke mullaseks said. <br /><br />Vigase varre maapinnale toetan, <br />vaksav&otilde;rd p&auml;ikese poole l&ouml;&ouml;n pea, <br />paar seemneivagi mullale poetan &ndash; <br />midagi v&otilde;rsub ka nendest, ma tean.<br /><br /> Täisviide <p>EFA I 170, 1/25 &lt; Keila &lt; T&uuml;ri - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).</p> Maakond J&auml;rvamaa, L&auml;&auml;ne-Virumaa, Venemaa Kihelkond T&uuml;ri Ambla Venemaa, Krasnojarski krai Koguja Tiit Birkan Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1938 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tiit, snd. 1938. a. J&auml;rvamaal Järvamaa küla linn talu välismaa Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <h2>LASTE M&Auml;NGUD</h2> <p>Iga inimese lapseea m&auml;ngud s&otilde;ltuvad sellest, millal ta s&uuml;ndis ja &uuml;les kasvas ning millised olid tolleaegsed elutingimused ja v&otilde;imalused. Minuealiste ehk praegu &uuml;le kuuek&uuml;mneste p&otilde;lvkonna lapseiga langes s&otilde;jaj&auml;rgsesse aega, mis praegusega v&otilde;rreldes oli hoopis raskem. Praegused noored ei oskagi enam ette kujutada, kuidas siis eluga &uuml;ldse toime tuldi, sest puudus oli ju k&otilde;igest, mis eluks vajalik.</p> <p>RASKED S&Otilde;JAJ&Auml;RGSED AASTAD</p> <p>Mina s&uuml;ndisin 1946. aastal. Elasime tolleaegse P&otilde;hja-Viljandimaa selles osas, mis praegu kuulub J&auml;rvamaa koosseisu. See talu, kust ma p&auml;rit olen, asub praegu otse Imavere&ndash;Viljandi maantee &auml;&auml;res Kurla k&uuml;las. Maantee &auml;&auml;rde sattus ta kuuek&uuml;mnendate aastate keskpaigas, mil vana k&auml;&auml;nulise maantee asemele ehitati uus. Varem oli talu metsade ja heinamaade keskel. Suure maanteeni oli otse &uuml;le soiste heinamaade ligi poolteist kilomeetrit. Vankritee selleni j&otilde;udmiseks kulges l&auml;bi naabertalu metsa. Suur osa sellest oli v&auml;iksemagi vihmasaju korral v&auml;ga porine ja m&otilde;nest kohast ilma s&auml;&auml;rikuteta kuiva jalaga t&auml;iesti l&auml;bimatu. Autoga sai taluni s&otilde;ita ainult ajal, mil maa k&uuml;lmunud. Teisel pool oli l&auml;him naabertalu otse &uuml;le soo. Taluhooned asusid k&uuml;mnehektarise maat&uuml;ki p&otilde;hjaosas oja kaldal. L&otilde;una pool oli p&otilde;ld ning sealt edasi naabertalu mets, kust k&auml;is v&auml;lja tee, l&auml;&auml;nes paks mets. P&otilde;hja ja ida pool &uuml;le oja olid naabervalla talude heinamaad. L&auml;himatest naabritest lahutas meid v&auml;hemalt kilomeeter. Sellisest eraldatusest tingitunasattus meile k&uuml;lalisi tulema &uuml;sna harva.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Kuni 1949. a kevadeni oli meil nagu enamikus Eesti k&uuml;ladest tegemist veel &uuml;ksiktaludega, kuid siis tuli hakata elama kolhoosi tingimustes, kuhu &uuml;histati majapidamised nn vabatahtlikult sunniviisil. Vabatahtlikuks saadi seda nimetada, kuna iga talupidaja kirjutas selleks avalduse. Sunniviisiliseks aga sellep&auml;rast, et avalduse kirjutamine sunniti &auml;hvarduste ja varem l&auml;bi viidud k&uuml;&uuml;ditamise hirmuga peale.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Tegelikult elati tol ajal nii meil kui paljudes teistes maakohtades paljuski otsekui naturaalmajanduse tingimustes. Poodides, mis asusid viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel Pilistveres, Kabalas v&otilde;i Imaveres, k&auml;idi harva ning sealt osteti toiduainetest peamiselt soola, suhkrut, silku, heeringat ning vahel laste jaoks ka kommi v&otilde;i pr&auml;&auml;nikuid. Lisaks muidugi veel h&auml;davajalikke esmatarbekaupu. Seda siis, kui selleks raha oli ja ilma nendeta enam l&auml;bi ei saadud. Niisugune oli majanduslik taust ajal, millesse minu lapsep&otilde;lve varasem iga langes.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; T&auml;psemalt hakkavad lapsed igasuguseid s&uuml;ndmusi m&auml;letama ilmselt nelja-viieaastaselt. &Uuml;ksikuid asju s&ouml;&ouml;bib m&auml;llu kindlasti ka varasemast ajast. Olin kolm aastat vana, kui kolhoos tehti ja m&auml;letan selgesti, kuidas meie talust kolm lehma kolhoosi lauta &auml;ra viidi. Nad seoti n&ouml;&ouml;riga vankri j&auml;rele ning vanaisa ja vanaema toimetasid nad &uuml;he k&uuml;la keskel asuva suurema talu lauta, millest oli siis kolhoosilaut saanud. Vanaema igatahes nuttis. Vist m&otilde;ned kuud varasemast ajast m&auml;letan, et mind viidi lauta, kus oli mitu lehma, eraldi aias lambad ning sead. See pidi veel taluajal olema. Millised m&auml;nguasjad mul ja minust aasta nooremal vennal siis olid, seda ma ei m&auml;leta.</p> <p>VARASE LAPSEEA M&Auml;NGUASJAD JA M&Auml;NGUD</p> <p>Veidi hilisemast ajast ehk koolieeliku-p&otilde;lvest m&auml;letan, et meil oli k&ouml;&ouml;gitaguses toas otse pliidil&otilde;&otilde;ri taga ja suure leivaahju ees nurk, kus me vennaga m&auml;ngisime. Meil olid siis olemas puust ratastega kollast v&auml;rvi part, puust ilma kabiinita v&auml;ike veoauto, mida sai m&ouml;&ouml;da p&otilde;randat kaugemale veeretada. Hiljem lisandus sellele veel plekist kabiini ja kastiga veoauto. Need kaks autot j&auml;idki meile ainsateks. Olid olemas veel m&otilde;ned kummist loomad. Neil olid k&otilde;hu all augud ning kui neid veidi pigistada, siis nad piuksusid. M&auml;letan &uuml;hte koera, siga ja rebast. Mingil ajal lisandusid veel k&otilde;vast plastikust v&otilde;i tsellofaanist hunt ja karu. Neid pigistada ei saanud ning need h&auml;&auml;lt ei teinud. Oli olemas ka &uuml;ks riidest nukk, millel olid poisi riided seljas. Hiljem lisandus sellele ka &uuml;ks t&uuml;druk, kuid seda ei toodud poest uuena, vaid see oli sugulaste peres kasutusel olnud. Vanaema k&auml;is seal k&uuml;las ja t&otilde;i selle meile. Rohkem meil m&auml;nguasju, millega m&auml;ngida, ei olnudki. K&auml;isin juba koolis esimeses klassis, kui sain j&otilde;uluvana k&auml;est paki ja selles oli kommide ja k&uuml;psiste k&otilde;rval ka &uuml;ks m&auml;nguasi. Selleks oli plekist valmistatud vurr. See tuli asetada p&otilde;randale ja k&auml;epidemest mitu korda vajutada ning siis hakkas ta keerlema.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Minu vanaisa talitas kolhoosi noori hobuseid ehk s&auml;lgusid. Need olid toodud meie talu lauta. Peale selle tegi ta kolhoosi ja enda pere ning naabrite jaoks mitmesuguseid puitesemeid. Kolhoosile valmistas ta peamiselt regesid, vankreid, hobuselookasid ja muud. Lisaks tegi ta oma pere ja naabrite jaoks puust t&uuml;nne ja p&uuml;tte, rehasid, labida-, hargi-, vikati- ja kirvevarsi ning mud vajalikku. Suvel oli tema h&ouml;&ouml;velpink tavaliselt metsa &auml;&auml;res asuvas k&uuml;&uuml;nis, kuid talveks kolis ta selle ning k&otilde;ik vajalikud t&ouml;&ouml;riistad k&ouml;&ouml;gi taga asuvasse kitsasse tuppa. Kui ta midagi h&ouml;&ouml;veldas, siis meeldis mulle ja vennale h&ouml;&ouml;vlilaastude seas m&auml;ngida. Vanaisa valmistas muu t&ouml;&ouml; k&otilde;rval meile ka korraliku puust loomakarja, mitu lehma, siga ja lammast. Need olid lihtsad puust &uuml;mmarguse kerega ning pead olid sellised, mille j&auml;rgi v&otilde;is &uuml;hte looma teisest eraldada.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; M&auml;ngud, mida nende v&auml;heste m&auml;nguasjadega m&auml;ngiti, seisnesid peamiselt t&auml;iskasvanute tegevuse matkimises. Loomakari viidi karjamaale ning seda s&ouml;&ouml;deti ja joodeti. Autodega p&uuml;&uuml;ti vedada mitmesugust kraami jne.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; &Uuml;kskord t&otilde;i ema meile mitmed t&uuml;hjad tibukujulised paksust klaasist l&otilde;hna&otilde;lipudelid. Lisaks olid need veel mitut v&auml;rvi ja meie arvates v&auml;ga ilusad. Korke neil ei olnud ja ei olnud sees ka vedelikku. Suurel maanteel oli toimunud auto&otilde;nnetus. &Uuml;ks veoauto olnud kraavi s&otilde;itnud ja veokastis olnud lastist oli suur osa h&auml;vinud. Need pudelid oli ta leidnudki avarii toimumise kohalt. Need lisandusidki meie m&auml;nguasjade hulka. Tibusidki tuli joota ja s&ouml;&ouml;ta.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Elumaja ja lauda vahel kasvas mitu puud: toomingas, jalakas ja suur kuusk. Nende all oli suur hunnik kive ja liiva, mis olid sinna j&auml;&auml;nud meie maakivist talumaja ehitamise ajast. Maja seinal oli aastaarv 1934. Selle liivaga saime me suvel m&auml;ngida, ehitada maju ja igasuguseid kujundeid. Eraldi liivakasti meil ei olnud. Ei olnud ka mingeid liivavorme ega m&auml;ngimiseks vajalikke liivak&uuml;hvleid. Ainsateks asjadeks, mida sai liivaga m&auml;ngimisel kasutada, olid meil &uuml;ks v&auml;ike plekist k&uuml;hvel, mida oli varem kasutatud ilmselt jahu t&otilde;stmiseks, ning paar alumiiniumist lusikat. Samas hoiatati meid, et kivide otsa ei tohi ronida. Sealt v&otilde;is kukkuda ja valusalt haiget saada. &Uuml;ldiselt me sellele keelule kuuletusime. Mingi vanematele vastuhakk sel ajal ju k&otilde;ne alla ei tulnud. Kui laps s&otilde;na ei kuulanud, v&otilde;eti vits appi. Ega meil kedagi t&otilde;sisemalt ei pekstud, kuid vits oli alati v&otilde;tta ja v&auml;iksemagi vastuhaku korral l&otilde;petati see <em>sapsakaga</em>. Ainu&uuml;ksi hirm vitsa ees sundiski korraldustele alluma. Liiva oli aga nende puude all nii palju, et seal sai m&auml;ngida veel minu viis aastat noorem vend ja seda aastaid hiljem. Muidugi oli see juba meie m&auml;ngimise ajal mullaga segamini ning ehitusmaterjalina seda kasutada enam ei saadud.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Talvel, kui oli lumi maas ja ilmad mitte v&auml;ga k&uuml;lmad, olime me vennaga v&auml;ga palju &otilde;ues. Sulailmaga saime ehitada lumemehi, millele sai toast pliidi alt s&uuml;si n&ouml;&ouml;pideks toodud. Sai lunitud ka porgandeid ninadeks. Ikka leidus midagi, mida m&uuml;tsiks panna, ning m&otilde;ne aja p&auml;rast oli meil &otilde;ues mitu lumemeest-memme. Kui p&otilde;&otilde;saste vahele v&otilde;i maja ja lauda vahele olid lumehanged tekkinud, ehitasime neisse ka koopaid. Samade hangede peal sai kelgutatud. Meil l&auml;heduses &uuml;htegi k&otilde;rgemat m&auml;ge ei olnud ning tuli leppida meetri- v&otilde;i poolteisemeetriste hangedega. Minule oli isapoolne vanaisa, kes elas meist paar kilomeetrit eemal, kinkinud rauast raamiga ja puust seljatoe ning istmega kelgu. Millal seda tehti, ei m&auml;leta, kuid see oli olemas ja sellega sai aastaid kelgutatud. Hiljem valmistas kodune vanaisa veel teise kelgu, mis oli nagu v&auml;ike regi. Eks p&otilde;hjus, miks teist kelku vaja oli, oli ka meie omavahelises n&auml;gelemises &uuml;he kelgu p&auml;rast. M&otilde;lemad tahtsime ju hangest alla lasta ja seda ikka samal ajal. Kui oli juba kaks kelku, siis kujunes allalaskmine omavaheliseks v&otilde;istluseks, kes oma liuga kaugemale j&otilde;uab.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Nii suvel kui talvel olime lastena v&auml;ga palju aega &otilde;ues. Talvel ei lastud meid sinna v&auml;ga k&uuml;lma ilmaga v&otilde;i kui oli ka tuisune. Loomulikult said siis tavaliselt riided lumega kokku v&otilde;i ka sulailmaga m&auml;rjaks, kuid kes sellest k&uuml;sis. Sellep&auml;rast ei riielnud ka keegi. Kui riided olid m&auml;rjad, siis kuivatati need pliidil&otilde;&otilde;ri &auml;&auml;res &auml;ra. Sellist halamist, mida t&auml;nap&auml;eval kuuleb riiete m&auml;&auml;rimise v&otilde;i m&auml;rjaks tegemise p&auml;rast, meie k&uuml;ll ei kuulnud. Suvel oldi muidugi kerges riides, tavaliselt l&uuml;hikesed p&uuml;ksikesed ja &otilde;huke s&auml;rk seljas. V&auml;ga palju k&auml;idi siis paljajalu. Seda tegid ka vanemad inimesed.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Kui t&auml;nap&auml;eval m&otilde;eldakse, et lastel peaks olema igasuguseid arendavaid m&auml;nge ja seda juba v&auml;ga varasest east, siis tol ajal ei olnud meil kasutada mingisuguseidki piltm&otilde;istatusi, puslesid jne. Samas oskasin ma lugeda juba viieaastaselt. Koju oli toodud mingi vana sugulaste poolt kasutatud aabits ja sealt hakkasingi t&auml;hti &otilde;ppima ning s&otilde;nu kokku veerima. Tavaliselt tegin seda vanaemaga, kes oli kunagi kolm talve k&uuml;lakoolis k&auml;inud. Kui ta s&otilde;tkus leivatainast, olin mina tooliga tema k&otilde;rval ja proovisin s&otilde;nu kokku lugeda. See m&auml;lestus on mulle h&auml;sti meelde j&auml;&auml;nud.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; M&auml;letan, et ajal, mil ma veel koolis ei k&auml;inud, toodi meile koju v&auml;ike kaardim&auml;ng, mida nimetati &ldquo;Mustaks notsuks&rdquo;. Seda me siis t&otilde;esti m&auml;ngisime, alguses isa-emaga koos ja hiljem vennaga kahekesi.</p> <p>LEIVA K&Uuml;PSETAMINE</p> <p>Eelpool oli juba juttu m&auml;ngimisest kui t&auml;iskasvanute j&auml;ljendamisest. Kuna meie talu oli k&uuml;la servas eraldatud kohas, k&auml;is meil aeg-ajalt ka mehi, kes ennast avalikkuse ees ei v&otilde;inud n&auml;idata ehk metsavendi. M&auml;letan, kui &uuml;hel korral k&uuml;lmal talvel seati valmis suur toidukott ja tehti kuuma teed ning viidi heinamaal asuvasse k&uuml;&uuml;ni meestele. Kes nad olid ja millal nad tulid v&otilde;i l&auml;ksid ning kui palju neid seal oli, ma muidugi ei tea ega saanud ka hiljem teada.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; &Uuml;hel k&uuml;lmal veebruarip&auml;eval k&auml;is meil aga metsavend, kes kandis miilitsa vormiriietust. Kodus olid vanaisa, vanaema ja mina aasta noorema vennaga. Noorem vend, kes oli alles imik, oli hoida viidud isapoolsete vanavanemate juurde. Ema ja isa olid Tallinnas, et turul m&uuml;&uuml;a &auml;ra kodus tapetud vana lehma liha. Mehe teada pidid nad juba kodus olema, kuid tegelikult tulid alles j&auml;rgmise p&auml;eva hommikul. Vormis mees teatas, et talle on antud &uuml;lesanne majas leiduvad relvad leida ning need konfiskeerida. Majas meil mingeid relvi siis ei olnudki. Algas l&auml;biotsimine ning ta leidis ebaseaduslikena majas olevad 16 kg villast l&otilde;nga, pargitud kasukanahad, tallanaha, mida vanaisa kasutas s&auml;&auml;rsaabaste tegemiseks, ja 2500 rubla raha, mida vanaisa hoidis kodus. Need v&otilde;ttis mees &auml;ra. Vanavanemad said kohe aru, et tegemist on r&ouml;&ouml;vliga. J&auml;rgmisel hommikul teatasid ema ja isa, kes olid just koju tulnud, juhtunust kohalikule miilitsale. Selgus, et ta oli veel mitmes talus r&ouml;&ouml;vimas k&auml;inud.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Sellele j&auml;rgnesid vanaema-vanaisa &uuml;lekuulamistel k&auml;imised. Tol ajal ei tulnud uurijad s&uuml;ndmuskohale, vaid kannatanud kutsuti rajoonikeskuses olevasse miilitsaosakonda. See asus tol ajal aga T&uuml;ril, kuhu oli meilt &uuml;le 20 kilomeetri ja kuhu tol ajal ega ka aastaid hiljem ei olnud mingit otse&uuml;hendust. Sinna j&otilde;udmiseks tuli s&otilde;ita teise rajooni territooriumile V&otilde;hmasse, kust saadi rongiga T&uuml;rile s&otilde;ita. V&otilde;hmasse oli aga ka 14 kilomeetrit. &Uuml;hel talvep&auml;eval tuligi neil see retk ette v&otilde;tta. Isa oli tol ajal Viljandis mingitel kursustel, mille l&otilde;petamise j&auml;rel sai ta maakorraldaja kvalifikatsiooni. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal l&otilde;petanud Olustveres p&otilde;llumajanduskooli ja talle oli siis omistatud agronoomi kutse. N&otilde;ukogude ajal aga seda tunnistust ei arvestatud. Ta nagu polekski kusagil &otilde;ppinud. Ta oli siis kaua aega kodust &auml;ra. Ema oli kolhoosis p&otilde;llut&ouml;&ouml;line ja oli varahommikust hilis&otilde;htuni t&ouml;&ouml;l. Mind vennaga j&auml;eti kahekesi koju. V&auml;ikevend oli siis ilmselt j&auml;lle teiste sugulaste juures hoida.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Olime siis kahekesi kodus. V&auml;lisuksed olid lukustatud ja tuletikud olid meie eest &auml;ra peidetud. &Auml;kki tekkis meil m&otilde;te hakata leiba tegema. Olime selle tegemist ju varem n&auml;inud. Saime lahti k&ouml;&ouml;gis asuva seinakapi ukse, kus olid pakid vajalike toiduainetega. Saime sealt k&auml;tte &uuml;he jahun&otilde;u. Pliidilt v&otilde;tsime alumiiniumist poti. Valasime jahu potti ning lisasime vett. Segasime selle k&auml;tega jahu hulka ning saimegi leiva jaoks vajaliku taigna valmis. Seej&auml;rel hakkasime v&auml;ikesi p&auml;tsikesi valmis voolima. &Auml;kki leidsime, et v&otilde;iks ka pisikesi kakukesi teha. Neid sai p&auml;ris mitu. Asetasime need pliidirauale ja ootasime nende k&uuml;psemist. Need kuivasidki seal mingi aja m&ouml;&ouml;dudes tahkemaks. Proovisime neid s&uuml;&uuml;a, kuid ega nad meile ei maitsnud. Kogu selle askeldamisega oli terve k&ouml;&ouml;k jahutolmu t&auml;is ning lisaks p&otilde;randal veel suured veeloigud. Ema saabus koju k&otilde;ige varem ning tema &uuml;llatus oli suur.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; &ldquo;Poisid, mida te teinud olete?&rdquo;</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Seletasime &uuml;ksteise v&otilde;idu, et k&uuml;psetasime leiba. Saime vastuseks, et nii seda k&uuml;ll ei tehta. Ema koristas k&ouml;&ouml;gi ning kakukesed ja p&auml;tsikesed lendasid &auml;mbrisse, millega viidi sigadele toitu. Nii see l&otilde;ppeski. Selliseid kodusolemisi oli enamgi, kuid leivak&uuml;psetamist me enam ette ei v&otilde;tnud. Tegelikult k&auml;isid vanavanemad veel mitu korda kannatanutena &uuml;lekuulamistel. S&uuml;&uuml;dlast k&auml;tte ei saadud. Ta tabati alles mitu aastat hiljem ja siis tuli juba uurija k&uuml;la keskele &uuml;hte tallu, kuhu siis k&otilde;ik asjaosalised l&auml;ksid tunnistusi andma.</p> <p>K&Uuml;LASK&Auml;IGUD KODUST V&Auml;LJAPOOLE</p> <p>Olime v&auml;ga kodused lapsed. K&uuml;lalastega saime kokku ainult siis, kui meid kusagile kaasa v&otilde;eti. M&auml;letan korda, mil mind v&otilde;eti kaasa &uuml;hte paar kilomeetrit kaugemal asuvasse peresse. Seal oli laps s&uuml;ndinud ning vanaema ja ema l&auml;ksid katsikule. Peres oli olemas kaks t&uuml;tart, &uuml;ks minust 2 aastat vanem ja teine minuealine. Hiljem olin temaga koolis &uuml;hes klassis. Kui vanemad inimesed toas oma jutte ajasid, saadeti meid &otilde;ue. T&uuml;drukutel oli aia nurgas nende isa valmistatud v&auml;ike laudadest m&auml;ngupliit ja v&auml;ikesed toidun&otilde;ud. Nad hakkasid kohe m&auml;ngima toidu tegemist. V&otilde;tsin ka sellest osa, kuid ega see mind eriti ei huvitanud. Juba siis tekkis arusaamine, et see on mingi plikade v&auml;rk.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Omamoodi huvitavad olid k&uuml;lask&auml;igud koos vanaema v&otilde;i emaga sugulaste juurde, kus oli kaks minust mitu aastat vanemat t&uuml;tart. Nemad hakkasid n&auml;itama mulle lauam&auml;nge, millest ma midagi ei taibanud. Nende &uuml;hes toas oli aga vanaaegne tahvelklaver. &Uuml;ks t&uuml;drukutest avas selle kaane ja hakkas sellega m&auml;ngima. Kohe tekkis huvi, kuidas see h&auml;&auml;lt teeb. L&otilde;puks lubati mulgi selle klahvidele vajutada ning oh imet, h&auml;&auml;l tuligi v&auml;lja. Meil ju endal kodus sellist pilli ei olnud. Hiljem kodus olles r&auml;&auml;kisin, et tahaksin ka mingit pilli saada. Sellele jutule reageeritigi. Isa t&otilde;i varsti mingi v&auml;ikese pasuna. Seda puhudes tuli sealt t&otilde;esti h&auml;&auml;l v&auml;lja. Hiljem toodi kuue auguga, millele sai s&otilde;rmed peale panna, torukujuline vilepill. Ka sellest tuli puhudes h&auml;&auml;l v&auml;lja ning erinevaid aukusid sulgedes oli see erinev. Me tahtsime m&otilde;lemad vennaga seda puhuda. Vend v&otilde;ttis selle k&auml;tte ja puhus sinna s&uuml;lge sisse. Pilli torust hakkas p&auml;rast mingit l&ouml;rinat tulema ja selle otsast voolas s&uuml;lge v&auml;lja. Sain venna peale v&auml;ga pahaseks ning t&uuml;li oligi majas. Minu arvates oli vend pilli &auml;ra rikkunud. L&auml;ks p&auml;ris kakluseks, kuni vanaema meid lahutas ning pill k&auml;est &auml;ra v&otilde;eti ja peideti m&otilde;neks p&auml;evaks kusagile meie silmist kaugemale. Veidi hiljem saime me selle tagasi. Vend oli siis ka hoolsam, ei lasknud enam s&uuml;lge sisse.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; M&otilde;ni aeg hiljem saime me m&otilde;lemad pisikesed suupillid. Kuna see oli m&otilde;lemal eraldi kasutada, siis probleeme ei tekkinud.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Eelkooliiga oli ikka selline aeg, mil me eriti v&auml;lismaailmaga kokku ei puutunud ning sellep&auml;rast ei osanud isegi mingeid nutikamaid m&auml;nguasju tahta ega ka m&auml;nge ette kujutada. Vanemate eesm&auml;rgiks oli, et laps oskaks kooli minnes lugeda v&otilde;i v&auml;hemalt t&auml;hti tunda ja s&otilde;nu kokku veerida ning tal oleks aimu ka lihtsamatest arvudest ja arvutamisest. Igasugused m&auml;ngud ja m&auml;nguasjad olid nende arvates teisej&auml;rgulised asjad. Kooli minnes selgus aga, et esimesse klassis astus palju neid, kes ei tundnud &uuml;ldse t&auml;hti. Meil aga taheti, et lapsed nii rumalad v&auml;lja ei n&auml;eks. Mina oskasin juba lugeda ja vend veeris s&otilde;nu kokku.</p> <p>M&Otilde;TLEMIST ARENDAVAD M&Auml;NGUD</p> <p>M&otilde;istust ja ajutegevust arendavad m&auml;ngud ilmusid minu koju siis, kui kooliteed alustasin. Ainuke, mis enne seda oli, oli laste kaardim&auml;ng &ldquo;Must notsu&rdquo;. Selle j&auml;rel ilmus doomino, mille m&auml;ngimises sai juba omavahel v&otilde;istelda. Tuli kabelaud koos nuppudega. Selle m&auml;ngimisel tuli k&auml;ikude planeerimisel juba m&otilde;elda. Sama laua ja nuppudega sai m&auml;ngida ka &auml;raandmist. Sel puhul oli v&otilde;itja see, kelle pool laud varem nuppudest lagedaks sai. Kui kabes tuli v&auml;ltida nuppude kadu, siis &auml;raandmises tuli neid vastaspoolele ette s&ouml;&ouml;ta. Millalgi ilmus meile m&auml;ngimiseks pildidoomino looduses olevate loomade piltidega. Valgete nuppude asemel olid sellel lihtsalt loomad ning m&auml;ng oli t&auml;iesti doominoga sarnane. J&auml;rgnesid t&auml;ringum&auml;ngud m&auml;ngulaudadega. Esimeseks oli vist mootorrataste v&otilde;idus&otilde;it Pirita&ndash;Kose&ndash;Kloostrimetsa ringrajal. Tol ajal peeti seal suurejoonelisi motov&otilde;istlusi ning m&auml;ngulaual oli kujutatud ringrada koos kurvidega, mida oli vaja l&auml;bida. Rajal olid ruudud rohelise ja punasega. Visates t&auml;ringut said teada, mitu sammu saab edasi minna. Kui ruudud olid rohelised, ei tekkinud probleeme, v&otilde;isid takistusteta edasi minna. Kui aga juhtusid punasele ruudule, siis tuli nii mitu sammu tagasi astuda, kui roheliste ruutude puhul oleksid edasi saanud. N&auml;iteks visates t&auml;ringuga number kuue, said minna edasi kuni punase ruuduni 4 sammu ning &uuml;lej&auml;&auml;nud 2 tuli sealt tagasi astuda. Ringraja kurvidel olid nimed ning eriti keeruline oli Rummu kurvi l&auml;bimine. See oli ka looduses v&auml;ga j&auml;rsk ning m&auml;ngulaual oli seal mitu punast ruutu. M&auml;ngunuppe oli kokku nelja v&auml;rvi, nii et seda m&auml;ngu v&otilde;is m&auml;ngida kokku neli m&auml;ngijat. M&auml;ngisime seda vahel ka koos isa-emaga. Vahel m&auml;ngiti kolmekesi, kuid tavaliselt kahekesi. M&otilde;nikord juhtus ka, et &uuml;ks v&otilde;i teine hakkas partnerit sohi tegemises s&uuml;&uuml;distama. Sohki sai teha, kui ei n&auml;idatud teisele t&auml;ringul veeretatud numbrit ja valetati see partnerile. M&otilde;nikord tekkis sellest ka t&uuml;li, mida pidid teised kodused lahutama. Tavaliselt juhtus, et seej&auml;rel l&otilde;petati m&auml;ng &auml;ra.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Kuigi me ei teadnud tol ajal mootorratastest midagi ja veel v&auml;hem sellest ringrajast, saime me ettekujutuse, milline see rada on. Hiljem, kui meie isal oli juba pisike mootorratas, teadsime, kuidas sellega raja peal kihutatakse ning millised riskid seal on.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Veidi hiljem ilmus &ldquo;Reis &uuml;mber maailma&rdquo;. Selle m&auml;ngimine oli eelnevaga analoogiline, kuid n&uuml;&uuml;d tuli &uuml;letada m&auml;gesid ja ookeane. See oli juba t&otilde;epoolest silmaringi arendav m&auml;ng. Oli veel paar taolist lauam&auml;ngu, kuid enam ei m&auml;leta, kuidas neid nimetati.</p> <p>KOOLI PIONEERITUBA</p> <p>Kooli minnes laienesid teadmised m&auml;ngude maailmast kiiresti. &Otilde;ppisin tolleaegses Kabala 7-klassilises koolis. Vana m&otilde;isamaja teisel korrusel oli pioneeride tuba, mis haaras samasuguse pinna kui tavaline keskmine klassiruum. Selline tuba pidi tol ajal igas koolis olema. Seinal olid Lenini ja Stalini pildid. Ma l&auml;ksin esimesse klassi 1953. aasta 1. septembril ja Stalin oli surnud m&auml;rtsis. Siis oli ta terves N&otilde;ukogude Liidus veel au sees ja seda vist veel paar aastat. Hiljem kadusid need pildid vaikselt k&otilde;ikjalt. Samas ruumis oli lippude alus, kus oli suur pioneerimaleva lipp ja v&auml;ikesed r&uuml;hmade lipud. Kapis olid fanfaar ja mitu trummi. Lippe ja fanfaari ning trumme kasutati mitmesugustel pioneeride &uuml;ritustel. Oli veel &uuml;ks v&auml;ike laud, millel olid ajakirja &ldquo;Stalinlik Noorus&rdquo; numbrid ning kokkuk&ouml;idetult ajaleht &ldquo;S&auml;de&rdquo;. &ldquo;S&auml;de&rdquo; oli siis vabariiklik pioneeride ajaleht ning &ldquo;Stalinlikust Noorusest&rdquo; sai hiljem &ldquo;Noorus&rdquo;. Neid v&otilde;is seal iga&uuml;ks lehitseda ja lugeda. Samas ruumis oli mitu lauda lauam&auml;ngudega (male, kabe, doomino ja m&otilde;ned t&auml;ringum&auml;ngud). Hilisemast ajast tean, et oli koole, kus need toad olid tavaliselt suletud ja neid kasutati ainult pioneeride &uuml;rituste jaoks. Meil see nii ei olnud. Uks oli avatud k&otilde;igil vahetundidel ja ka p&auml;rast tunde ning internaadis elavatele lastele tegelikult kogu p&auml;eva. Seal sai alati m&auml;ngida, kui &otilde;nnestus m&auml;ngulauda ja nuppe oma valdusse saada.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; M&auml;ngude k&otilde;rval, mida varem kodus m&auml;nginud olin, tekkis huvi ka male vastu. Olin vist teises klassis, kui koolimajja tuli kahe koolivenna isa, kes oli sealkandis tuntud malefanaatikuna. &Uuml;hel p&auml;eval p&auml;rast tunde kutsus ta poisid-t&uuml;drukud, kes malest huvitatud olid, sinna tuppa kokku ning r&auml;&auml;kis malest ja &otilde;petas k&auml;igud selgeks. Kuna elasin siis kooli internaadis, ei tekkinud mul mingeid takistusi sellisel &uuml;ritusel osalemiseks. Hiljem sai seda m&auml;ngu vanemate poistega harjutatud ja kui k&auml;igud t&auml;pselt veel meeles ei olnud, aitasid nemad. Niimoodi tekkis selle m&auml;ngu vastu t&otilde;sine huvi ja m&auml;letan, kuidas ma r&otilde;&otilde;mustasin, kui sain kolmandas klassis k&auml;ies s&uuml;nnip&auml;evakingiks malelaua ja nupud. Sellest ajast sain seda m&auml;ngu ka kodus m&auml;ngida. Ainult tekkis kohe probleem, kellega seda m&auml;ngida. Minust aasta noorem vend ei olnud sellest m&auml;ngust eriti huvitatud. Pidas vist liiga keeruliseks. Ema ja vanaema seda nagunii ei m&auml;nginud. Ainuke, kes seda m&auml;ngu p&otilde;hjalikult tundis, oli isa. Tema k&auml;is aga kodust kaugel t&ouml;&ouml;l ja m&auml;ngida &otilde;nnestus temaga harva.</p> <p>TELERIT MEIL EI OLNUD</p> <p>Loomulikult on k&otilde;ik lapsed huvitatud liikumisest ja vahel ka m&uuml;rgli tegemisest. Ei saa olla, et nad ainult raamatutes tuhnivad ja lauam&auml;nge m&auml;ngivad. Minu lapseeas puudusid teler ja arvutim&auml;ngud. Teler ilmus minu kooli pioneerituppa 1960. aastal. See oli tol ajal mustvalge pildiga ja tavainimese jaoks v&auml;ga kallis. Kool oli lastevanematega kokku leppinud, et s&uuml;gisel, kui lapsed kolhoosi kartuleid v&otilde;tma l&auml;hevad, neile raha peo peale ei maksta, vaid selle eest ostetakse koolile televiisor. Eriti palju said seda vaadata internaadis elavad &otilde;pilased. Kodudes neid tol ajal ei olnudki. M&auml;letan, et huvitavamaid saateid k&auml;isid siis koolimajas vaatamas ka l&auml;hedal elavate majade elanikud. M&otilde;ni aasta hiljem, kui &otilde;ppisin juba P&otilde;ltsamaa Keskkoolis, s&otilde;itsin p&uuml;hap&auml;eva &otilde;htupoolikul V&otilde;hmasse ja sealt teise bussiga edasi P&otilde;ltsamaale. V&otilde;hmast v&auml;ljumisel imestas bussis keegi vanaproua, kui palju on majadel televiisoriantenne. Ta arvas, et selles alevis elab ikka v&auml;ga palju vargaid. Palga eest neid aparaate ju enamus osta ei suuda. Tol ajal tegutses V&otilde;hmas lihakombinaat ja sealt varastati t&otilde;eti palju. Ju see arvamus l&auml;ks siis veidi ka t&auml;ppi. L&auml;ksid veel m&otilde;ned aastad m&ouml;&ouml;da ja juba hakati kurtma, et lapsed istuvad liiga palju teleka ees, j&auml;&auml;vad sellep&auml;rast f&uuml;&uuml;siliselt n&otilde;rgaks jne. N&uuml;&uuml;d on enamuses peredest arvutid, millega j&auml;lle m&auml;ngitakse, ja kurdetakse samamoodi. Meie ei osanud siis veel arvutitest undki n&auml;ha. N&uuml;&uuml;d ei suuda noored inimesed &auml;ra imestada, kuidas siis &uuml;ldse elada sai, kui ei olnud telekatki.</p> <p>LASTE T&Ouml;&Ouml; JA M&Auml;NGUD</p> <p>Tol ajal p&uuml;&uuml;ti lapsi &ndash; ja eriti just maal &ndash; harjutada igasuguse t&ouml;&ouml;ga. Kuni koduse vanaisa surmani oli meil kaks kolhoosiperet: vanaisa ja vanaema oli &uuml;ks pere ning ema lastega teine. Isa oli riigi palgal ja tema sellesse peresse nagu ei kuulunudki. Kaks kolhoosiperet v&otilde;imaldasid majapidamises pidada kahte poolehektarilist &otilde;ue-aiamaad ning kaks korda enam loomi kui &uuml;he pere puhul. Meil oli siis tavaliselt kaks lehma ja &uuml;ks mullikas. Lambaid oli ka kindlasti enam, kuid sigu peeti nii palju, et perel oleks liha laual. Kolhoosist normip&auml;evade eest saadava rahaga oleks ju siis lausa n&auml;lga j&auml;&auml;nud. Selline majapidamine v&otilde;imaldas aga enam-v&auml;hem talutavates tingimustes &auml;ra elada. Lisaks kolhoosis tehtavale t&ouml;&ouml;le tuli siis ka vaeva n&auml;ha selles majapidamises. Suvel tuli mitme looma jaoks heina varuda ning tavaliselt saadi seda niita ainult metsaheinamaadelt. Niidumasinaga seal niita ei saanud, vaid tuli kasutada k&auml;sivikatit. Selle tegid t&auml;iskasvanud &auml;ra, kuid loogu kaarutama ja kokku riisuma pandi ka lapsed, kui neil juba v&auml;hegi kael kandis. Tol ajal olid metsaheinamaadel veel alles pisikesed k&uuml;&uuml;nid, kuhu varutud hein hoiule pandi. Kui saadusid k&uuml;&uuml;ni kokku vedama hakati, siis olid lapsed need, kes pidid seal kaasa l&ouml;&ouml;ma. M&auml;letan, et tavaliselt vedasid saadusid kokku ning hangusid k&uuml;&uuml;niuksest sisse vanaisa v&otilde;i ema. Vanaema v&otilde;ttis hangut&auml;ied vastu ja paigutas k&uuml;&uuml;nis laiali. Mina ja noorem vend pidime seda kokku tallama. Tavaliselt soovitati siis heintel palju m&ouml;llata, et ruumi rohkem heina mahuks. M&ouml;llu sai tehtud siis k&uuml;ll, kuid eks see v&auml;sitas ka &auml;ra, eriti siis, kui seda tuli kaua teha.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Lehmi, mullikat ja lambaid tuli ka karjatada. Endise talumetsa &uuml;mber oli tehtud okastraataed ja sageli saadeti nad lahtiselt sinna. Mingit aeda karjatamiseks ei olnud aga olemas heinamaat&uuml;kkidel p&auml;rast heina koristamist ega ka kolhoosi p&otilde;llul, mis varem oli olnud talu p&otilde;ld, p&auml;rast saagi koristamist &nbsp;ja uue rohu t&auml;rkamist, samuti mitte kesap&otilde;llul . Siis olime mina ja vend need, kes pidid seal loomi karjatama. &Otilde;nneks ei pidanud ma seda &uuml;ksi tegema ning vennaga koos oli v&otilde;imalik mitmete m&auml;ngudega aega sisustada. Samas ei tohtinud loomi silmist lasta. Kui need kurja peale minema hakkasid, tuli muidugi m&auml;ng kohe katkestada.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Mingeid m&auml;nguasju seal muidugi kaasas ei olnud. P&uuml;&uuml;dsime m&auml;ngudega matkida seda, mida olime ise oma l&uuml;hikeses elus n&auml;inud ja kogenud. M&otilde;nikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei k&auml;inud. &Uuml;heks selliseks m&auml;nguks oli poe k&uuml;lastamine ja ostude tegemine. &Uuml;ks meist kahest oli kaupmees ja teine v&otilde;i teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult k&auml;eliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Teiseks m&auml;nguks oli kooli m&auml;ngimine. Mina kui k&otilde;ige vanem olin tavaliselt &otilde;petaja. M&auml;ngiti &uuml;he v&otilde;i teise tunni l&auml;biviimist. &Otilde;pilased pidid mind kuulama ja selgitusi meelde j&auml;tma. P&auml;rast seda toimus teadmiste kontroll. Matemaatika tunnis piirdus see peamiselt arvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Eesti keele tunnis oli eesm&auml;rgiks treenida s&otilde;nade &otilde;igekirjutust. &Otilde;pilased pidid t&auml;hthaaval &uuml;les lugema &uuml;he v&otilde;i teise s&otilde;na kirjutusviisi. Keerulisemaid aineid selles koolis l&auml;bi ei v&otilde;etud. Juhtus ka, et &otilde;pilane rikkus korda v&otilde;i ei t&ouml;&ouml;tanud kaasa. Siis j&auml;rgnes l&auml;hima p&otilde;&otilde;sa k&otilde;rvale seisma panemine. K&otilde;ik see tuli aga paugupealt katkestada, kui loomad korda rikkuma hakkasid.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Kolmandaks m&auml;nguks oli kolhoosi m&auml;ngimine. Kuna ema oli p&otilde;llut&ouml;&ouml;line, siis k&auml;is meil aeg-ajalt kodus kohalik brigadir, kes teatas, kuhu ja millise t&ouml;&ouml;&uuml;lesande t&auml;itmisele tuli minna. Ta s&otilde;itis kohale jalgrattaga. Loomulikult tuli siis ka m&auml;ngubrigadir, kelleks olin mina v&otilde;i aasta noorem vend, jalgrattas&otilde;itu imiteerides kohale. J&auml;rgnes vestlus, mille k&auml;igus selgitati t&ouml;&ouml;&uuml;lesandeid. M&otilde;nikord ka vaieldi, kuna t&ouml;&ouml;line ei olnud n&otilde;us minema just sinna, kuhu juhatati. Brigadiri k&auml;ik l&otilde;ppes lahkumisega. Otsest t&ouml;&ouml; imiteerimist ei olnud.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Kui oli p&auml;ris vaba aega, siis harrastasime kodus ka peitusm&auml;ngu. Tavaliselt m&auml;&auml;rati eelnevalt kindlaks, kes teiste peitumise ajal numbreid loeb ning kes p&auml;rast ka peitjaid otsib. Selle tegelase kindlaksm&auml;&auml;ramine k&auml;is tavaliselt &uuml;hest k&uuml;mneni lugemisega. Mina kui k&otilde;ige vanem alustasin endast ja lugesin osav&otilde;tjaid k&uuml;mneni. Kellele k&uuml;mme langes, see oligi peitjate otsija. Tema l&auml;ks kas lauda v&otilde;i kuuri seina &auml;&auml;rde, n&auml;oga seina poole, ning hakkas valjusti lugema tavaliselt &uuml;hest kahek&uuml;mneni. Selle aja jooksul pidid teised peitu pugema. Kui ta l&otilde;petas, hakkas ta peitjaid otsima. Kes esimesena leiti, see oli tavaliselt j&auml;rgmine otsija. Peidukohti oli meil aga &otilde;ues v&auml;ga palju, marjap&otilde;&otilde;saste vahel, lauda, maja ja kuuri taga, k&uuml;&uuml;nis heinahunnikute taga jne. &Uuml;hel korral otsustas mu vend ennast peita lauda lakka. Ronis redelit m&ouml;&ouml;da &uuml;les ning astus laudadele, mis olid l&auml;bi m&auml;danenud. Sealt maandus ta pehmelt s&otilde;nnikuhunnikusse. &Otilde;nneks ei saanud ta mingilgi m&auml;&auml;ral vigastada, kuid esialgu oli ehmatus suur. Tol ajal oli meie kandis v&auml;ga palju r&auml;stikuid. Nad tungisid lausa maja juurde v&auml;lja. &Uuml;hel korral peitsin ennast k&uuml;&uuml;nis v&auml;ikese heinahunniku taha. Minu ehmatus oli aga suur, kui l&auml;hedalt roomas m&ouml;&ouml;da suur r&auml;stik. Ei julgenud esialgu paigast liikudagi.</p> <p>M&Auml;NGUD KOOLIS JA INTERNAADIS ELAMISE AJAL</p> <p>Kooli ajal elasin suurema osa ajast internaadis, sest kodust kooli oli 7 kilomeetrit ja meie k&uuml;last mingit regulaarset transporti sinna ei k&auml;inud. Tavaliseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Sealgi m&auml;ngiti vabal ajal &otilde;ues mitmeid liikumism&auml;nge. Peitmism&auml;ngu puhul kasutati teiste otsija kindlaks m&auml;&auml;ramiseks ka erinevaid salme. Kelle juurde j&otilde;udis viimane s&otilde;na, see oligi teiste otsija. Kahjuks ei meenu neist salmidest &uuml;htegi. Peitjaid ja m&auml;ngust osav&otilde;tjaid oli seal muidugi rohkem. Enamasti olid selle m&auml;ngu m&auml;ngijateks poisid, kuid m&otilde;nikord l&otilde;id kaasa ka m&otilde;ned t&uuml;drukud. Viimased pidasid seda m&auml;ngu &uuml;ldiselt enamusele t&uuml;drukutest mittekohaseks. Peitmiskohti oli seal aga v&auml;ga palju: kooli puukuur, suurele maakivist keldrile peale ehitatud katusealune, pargis olevad p&otilde;&otilde;sad, hekitagused jne.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; T&uuml;drukute m&auml;nguks oli v&auml;ga sageli keks. Poisid ei v&otilde;tnud sellest kunagi osa. &Auml;h, see ju plikade m&auml;ng.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Liikumism&auml;ngudest oli &uuml;ks lihtsamaid matsu ehk mujal nimetatuna ka l&auml;tsu jooksmine. See seisnes lihtsalt &uuml;he m&auml;ngija poolt teiste tagaajamises. See, kes esimesena teisi taga ajama hakkab, tehti kindlaks samamoodi nagu peitusem&auml;ngus. Teised pidid tema eest &auml;ra jooksma. Kelle ta esimesena k&auml;tte sai, selle pihta l&otilde;i ta k&auml;ega ja h&uuml;&uuml;dis valjusti: &ldquo;Mats!&rdquo; See &bdquo;mats&ldquo; pidi siis j&auml;lle teisi taga ajama hakkama. Sellises jooksum&auml;ngus osalesid nii t&uuml;drukud kui poisid, kuid poisid tegid seda sagedamini. T&uuml;drukute h&auml;da oli selles, et nad ei saanud tavaliselt poisse k&auml;tte. Seda v&otilde;is lausa l&otilde;pmatuseni m&auml;ngida, kuid tavaliselt l&otilde;petati siis, kui oli aeg tundi minna v&otilde;i jooksjad &auml;ra v&auml;sisid. Koolimaja &otilde;ues oli jooksuruumi palju, kuid seda harrastati ka majas sees. Ei olnud harvad juhused, kui m&otilde;ni poiss hakkas klassiruumis teisi &uuml;le laudade joostes taga ajama. Kui siis keegi &otilde;petajatest peale juhtus, pandi jooksja tavaliselt nurka seisma. Samasugust jooksum&auml;ngu sai harrastatud ka kodus.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Poistele meeldis m&auml;ngida ka s&otilde;jam&auml;nge. Tol ajal n&auml;idati palju filme s&otilde;jast. Tavaliselt olid need Teisest maailmas&otilde;jast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaas&otilde;jaks. Loomulikult olid siis &uuml;hel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos n&auml;idati k&uuml;llalt sageli ka filme Vene Kodus&otilde;jast. Ka siis, kui p&uuml;&uuml;ti seda s&otilde;da j&auml;ljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski r&auml;&auml;gitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi m&auml;ngudes kajastumata ei j&auml;&auml;nud. Venelased olid pealegi alati v&otilde;itjad ning sakslased kaotajad. Et kodus&otilde;jas olid m&otilde;lemal vastaspooltel s&otilde;dijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatust&ouml;&ouml;d ega t&otilde;elist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord n&auml;dalas kooli k&uuml;lastava r&auml;ndkino poolt n&auml;idati. Kinofilme n&auml;idati tol ajal koolimaja saalis.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; V&auml;ga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luurem&auml;ngud. Nende m&auml;ngude p&otilde;him&otilde;tteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning k&uuml;llap ta pani nende organiseerimise ka oma t&ouml;&ouml;plaanidesse. Ta tutvustas ka morset&auml;hestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. M&auml;nge viidi l&auml;bi ajal, mil koolis olid tunnid l&otilde;ppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja l&auml;hedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos m&otilde;ne vanema klassi &otilde;pilasega, kes oli ka p&auml;rast m&auml;ngu kohtunikuks. M&auml;ngust osav&otilde;tjad jaotati kahte-kolme r&uuml;hma. Igale r&uuml;hmale anti morset&auml;hestikus kiri, millest tuli v&auml;lja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morset&auml;hestiku p&auml;he &otilde;ppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda j&auml;lgides veeriti tekstist s&otilde;nad v&auml;lja. Kontrollpunktid v&otilde;isid olla v&auml;ga erinevates kohtades, j&auml;rgmine tegutsemisjuhend v&otilde;is olla m&otilde;isahooneid &uuml;mbritseva m&uuml;&uuml;ri l&otilde;hes, pargis m&otilde;ne suure puu &otilde;&otilde;nsuses, p&otilde;&otilde;sa juures kivi all v&otilde;i mujal. Tol ajal &uuml;mbritses kunagist m&otilde;isaparki ja ka hooneid poolteise meetri k&otilde;rgune kivim&uuml;&uuml;r. Osa sellest m&uuml;&uuml;rist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult m&otilde;ni jupikene. K&uuml;llap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid &auml;ra uute hoonete vundamentide t&auml;itmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4&ndash;5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt k&otilde;ik morses. Oli neid, milles s&otilde;nad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus s&otilde;na moodustus iga teise-kolmanda t&auml;he kokkulugemisel jne. M&otilde;ne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga s&otilde;na esimesest t&auml;hest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. V&otilde;itjaks osutus v&otilde;istkond, kes suutis k&otilde;ige kiiremini k&otilde;ik kontrollpunktid l&auml;bida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline m&auml;ng kuni 3 tundi ja sellest v&otilde;eti suure p&otilde;nevusega osa. Tol ajal nimetati seda luurem&auml;nguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida t&auml;nap&auml;eval tunneme orienteerumisena.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Traditsiooniliselt pidid k&otilde;ik lapsed vahetundide ajal koolimaja suures saalis ringiratast jalutama. See oli siis sissejuurdunud tava. M&otilde;nikord alustasid aga vanemate klasside t&uuml;drukud ringm&auml;nge ning seda &otilde;petajad ei takistanud. Ei olnud ju neis liigset jooksmist ega m&uuml;rgeldamist. Need olid &uuml;snagi tuntud nimetustega ja neid teati &uuml;le Eesti, nagu &ldquo;Me l&auml;hme rukist l&otilde;ikama&rdquo;, &ldquo;Kes aias&hellip;&rdquo;, &ldquo;Bingo&rdquo; ja teised. Tavaliselt osalesid selles siis k&otilde;ik jalutajad. T&uuml;drukutele meeldis selliseid m&auml;nge algatada ka internaadis elades, kui oli vaba aega. Siis paljud poisid ei tahtnud neist osa v&otilde;tta, kuid nad sikutati m&auml;nguringi mitme t&uuml;druku poolt.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Algklassides &otilde;ppimise ajal oli minu ajal tegemist liitklassidega. Tavaliselt &otilde;ppisid &uuml;hes ruumis 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. Siis juhtus m&otilde;nikord, et ajal, mil vanemal klassil oli tund, kus k&auml;sitleti ainet, mida v&auml;iksemad veel ei &otilde;ppinud, oli viimastel nn vaba tund. Tavaliselt oli see m&otilde;nel p&auml;eval n&auml;dalas esimene tund. N&auml;iteks tund, mil kolmas klass &otilde;ppis vene keelt. Esimeses seda ei &otilde;pitud ning nemad olid sel ajal vabad. Mida muud v&auml;iksematel sel ajal teha oli, kui kusagil vabas ruumis m&auml;ngida. M&auml;letan &uuml;hte korda, kui olime terve klassiga koolimaja suures saalis ning k&otilde;rvalasuvas ruumis peeti tundi. Meid lahutas ainult suletud uks. Sai m&auml;ngitud vist matsu ja &uuml;ksteist suure kisa ja l&auml;rmiga taga aetud. M&auml;ngu k&otilde;rghetkel saabus ruumi kooli direktor ning edasi pidid k&otilde;ik kuni vahetunnini seina &auml;&auml;res p&uuml;sti seisma. Me ju tegelikult segasime k&otilde;rvalruumis l&auml;biviidavat tundi.</p> <p>PALLIM&Auml;NGUD</p> <p>Kooli juures oli v&otilde;imalik tegeleda ka mitmesuguste pallim&auml;ngudega. Koolimaja ees oli kruusakattega palliplats. Seal m&auml;ngisid p&otilde;hiliselt nooremate klasside &otilde;pilased rahvastepalli, organiseeriti v&otilde;istlusi klasside vahel. Vahel m&auml;ngisid vastamisi poiste v&otilde;istkonnad, teisel korral j&auml;lle ainult t&uuml;drukutest koosnevad naiskonnad. M&otilde;nikord oli ka segav&otilde;istkondi. Kevadel ja s&uuml;gisel, kui ilmad veel soojemad ja &otilde;pilased vahetundide ajal &otilde;ues olid, k&auml;is sellel platsil kogu aeg vilgas tegevus. Rahvastepall oli laste seas siis v&auml;ga populaarne. Kooli poolt organiseeriti s&otilde;pruskohtumisi ka naaberkoolidega. Siis s&otilde;itsid kohale &otilde;pilased Villeverest ja V&otilde;hmast. M&otilde;nikord k&auml;idi ka neil k&uuml;las. Olin ka ise &uuml;hel korral v&otilde;istkonnas, mis k&auml;is V&otilde;hmas k&uuml;las. V&otilde;isteldi rahvastepallis. Kuna kohtumine toimus hiliss&uuml;gisel, siis ei olnud v&otilde;imalik v&otilde;istlust &otilde;ues enam l&auml;bi viia. Sealsel koolil olid aga v&auml;ga kitsad ruumid, kuid &otilde;pilasi oli meie omast kaks korda enam. Meid s&otilde;idutati alevi keskel asuva kultuurimaja juurde ning palliheitlus toimus sealses saalis. Lisaks v&otilde;isteldi veel kabes ja males. Mina olin kabetaja. See j&otilde;ukatsumine oli koolimajas. Rahvastepallis olid v&otilde;itjateks meie poisid ja nende t&uuml;drukute v&otilde;istkond. Kabes alistasid nemad meid ning males olid j&auml;lle meie omad v&otilde;idukamad.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Samal koolimaja ees oleval platsil m&auml;ngiti ka v&otilde;rkpalli. Seda tegid peamiselt vanemate klasside &otilde;pilased. See m&auml;ng millegip&auml;rast mind ei paelunud ja ma j&auml;in sellest k&otilde;rvale.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Koolimaja taga oli aga jalgpalliv&auml;ljak, mida &uuml;mbritsesid jooksurajad. Hakkasin seal koos teiste poistega palli taga ajama umbes ajal, mil &otilde;ppisin viiendas klassis. See huvitas mind. Mingit juhendajat meil sel alal ei olnud ja ma ei tea, kas naistest kehalise kasvatuse &otilde;petajadki sellest m&auml;ngust midagi teadsid. Vanemad poisid teadsid mingeid reegleid, kasv&otilde;i seda, et v&auml;ljakul on kaitsjad ja poolkaitsjad ning r&uuml;ndajad. Olin vist kuuendas klassis, kui &uuml;hel &otilde;htupoolikul tuli kooli juurde mees, kelle perekonnanimi oli Telvik. Selgus, et ta oli siis v&auml;ga l&uuml;hikest aega t&ouml;&ouml;tanud kolhoosis partorgina. Hru&scaron;t&scaron;ovi ajal oli kehtestatud kord, et sellised mehed-naised ei saanudki &uuml;le kahe aasta &uuml;he koha peal t&ouml;&ouml;tada. Mulle ja minu koolikaaslastele j&auml;i see mees meelde aga sellega, et ta tegi meile selgeks jalgpalli m&auml;ngimise reeglid ning hakkas meid sel alal juhendama. Saime paremad oskused ning reeglistik sai ka selgeks ja p&auml;rast l&auml;ks m&auml;ngimine hoopis paremini. Mida see mees muul ajal kolhoosis tegi, see meist kedagi ei huvitanud ja vaevalt teda paljud kolhoosi t&ouml;&ouml;tajadki, kes parteisse ei kuulunud, &uuml;ldse tundsid. Kui r&auml;&auml;kisin sellest treenerist kodus, ei oldud tema nime kuuldudki. Jalgpalli alal oli ta aga spetsialist. Hiljem, kui &otilde;ppisin P&otilde;ltsamaa Keskkoolis, olin ka m&otilde;nda aega jalgpalli m&auml;ngimas, ning siis ei leidnud ma seal k&uuml;ll enam midagi uut.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Kui &otilde;ppisin Kabalas juba l&otilde;puklassides, rajati uus palliplats koolimaja taha pargi serva. Maja ees olev plats likvideeriti. Uuele platsile paigaldati ka korvpalli m&auml;ngimiseks vastavad lauad ja r&otilde;ngad. M&otilde;ned poisid hakkasid seal agarasti korvpalli harjutama, kuid mina sellest osa ei v&otilde;tnud. Sama platsi hakkasid siis agaralt kasutama ka kohalikud k&uuml;lanoored.</p> <p>SEDA EI TOHTINUD &Otilde;PETAJAD N&Auml;HA</p> <p>Oli ka m&auml;ngusid, mida m&auml;ngiti siis, kui &otilde;petajaid v&otilde;i teisi h&auml;irijaid silmapiiril ei olnud. &Uuml;ks neist oli nimetusega &bdquo;&Otilde;una l&otilde;ikamine&ldquo;. Selleks joonistati liivale v&otilde;i mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi &otilde;un olema ning see jagati kas pooleks v&otilde;i kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti m&auml;ngijaid oli. Igasse sektorisse asus &uuml;ks m&auml;ngija. K&otilde;igil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see &uuml;ldse &otilde;ige mees, kel taskunuga ei olnud. M&auml;ng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi j&auml;&auml;ma maasse p&uuml;sti seisma. Esimesena viskamise &otilde;igus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusm&auml;ngus. Kui nuga vastasv&otilde;istleja sektoris p&uuml;sti j&auml;i, siis l&otilde;igati selle kohalt sektorist l&otilde;ik &auml;ra. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel &otilde;un juba nii t&uuml;kkideks l&otilde;igatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi m&auml;ngust lahkuma. V&otilde;itja oli see, kes j&auml;i viimasena oma sektorisse. &Otilde;petajad seda m&auml;ngu n&auml;ha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei m&auml;leta, et seda oleks kunagi juhtunud.</p> <p>INTRNAADI MAGAMISTUBADES</p> <p>Internaadis oli koolimaja kolmandal korrusel k&otilde;rvuti kaks magamistuba. &Uuml;hes magasid poisid viiendast kuni seitsmenda klassini ja hiljem, kui koolis oli juba kaheksa klassi, selleni. K&otilde;rvaltoas olid v&auml;iksemad. M&otilde;lemasse tuppa p&auml;&auml;ses eesolevast koridorist eraldi ustest. Kahe toa vahel oli ka uks, mis oli tavaliselt suletud.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Algklasside lapsed pidid magama minema tund aega varem kui vanemate klasside omad. Aastati oli see aeg erinev, algklassidel kella poole &uuml;heksast kuni &uuml;heksani &otilde;htul. Kui ka vanemad olid vooditesse l&auml;inud, ega siis see ei t&auml;hendanud veel, et kohe magama j&auml;&auml;di. Internaadi kasvataja, kelleks oli tavaliselt m&otilde;ni &otilde;petaja, lahkus. Peagi hakkas v&auml;ike grupp poisse kaarte m&auml;ngima. Suurt laetuld tavaliselt p&otilde;lema ei pandud, sest see oleks majja, kus elasid kolm &otilde;petajat, &auml;ra paistnud. M&auml;ngu ajal valguse saamiseks kasutati taskulampe. M&otilde;nikord v&otilde;tsin ka ise neist m&auml;ngudest osa, kuid tegin seda siiski v&otilde;rdlemisi harva, kuna kaardim&auml;ng mind eriti ei huvitanud. M&auml;ngiti viit lehte ja <em>saskut<a title="" href="#_edn1"><strong>[1]</strong></a></em>, millest ma ka vahel osa v&otilde;tsin. Esimese m&auml;ngu reeglid olin &otilde;ppinud &auml;ra kodus. Teise omad &otilde;ppisin m&auml;ngu k&auml;igus. Poistel oli ka teisi m&auml;nge, nagu kaksk&uuml;mmend &uuml;ks, karvane jne. Loomulikult ei maganud ajal, mil kaarte m&auml;ngiti, toas olnud kolme- neljateistk&uuml;mnest poisist keegi. Oli ka neid, kes l&auml;ksid ahju juurde, avasid selle ukse ning hakkasid seal suitsu t&otilde;mbama. Ahjuukse juures tehti seda selleks, et suits sealtkaudu korstnasse l&auml;heks. &Uuml;kskord, kui &uuml;ks punt kaarte m&auml;ngis ja paar poissi ahju juures suitsu t&otilde;mbasid, ilmus uksele kooli kojamees ja tema esimesed s&otilde;nad olid:</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; &ldquo;Poisid, mida te teete. Piibusuitsu tuba t&auml;is ja kaardim&auml;ng k&auml;ib.&rdquo;</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Kogu selline tegevus l&otilde;petati muidugi kohe &auml;ra. Kojamees r&auml;&auml;kis aga k&otilde;igest j&auml;rgmisel hommikul kooli direktorile ning edaspidised karistused olid karmid. Kaks poissi, kes suitsu t&otilde;mbamisega vahele j&auml;id, visati kuuks ajaks internaadist v&auml;lja. Nad pidid kuu aja jooksul s&uuml;datalvel nelja kilomeetri kauguselt iga p&auml;ev jalgsi kodu ja kooli vahet k&auml;ima hakkama. Uuriti v&auml;lja ka, kes tol hetkel kaarte m&auml;ngisid. Nemad said viimased hoiatused.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; K&otilde;rvaltoas olid k&uuml;ll algklasside lapsed, kuid sealgi oli mitu suuremat kasvu ja oma eakaaslastest &uuml;le kasvanud poissi. Nad olid mitmel aastal samasse klassi istuma j&auml;&auml;nud. M&otilde;nikord avati kahe toa vaheline uks ning m&otilde;ned poisid hakkasid lihtsalt omavahel t&uuml;li norima, mille tagaj&auml;rjeks oli kahe toa vahel puhkenud padjas&otilde;da. Ka omaette m&auml;ng. Tavaliselt olid kaotajateks v&auml;iksemate toa poisid. Kui asi nende jaoks hulluks l&auml;ks, p&uuml;&uuml;dsid nad vaheust sulgeda. Patjade sees, millega internaadis magati, oli vatt. M&otilde;nel oli ka kodust kaasa toodud sulepadi. &Uuml;kskord juhtuski, et &uuml;ks v&auml;iksemate toa vanem poiss viskas &uuml;he v&auml;ikese poisi padja millegi otsa. See l&auml;ks l&otilde;hki ja suled lendasid &uuml;le toa laiali. V&auml;ike poiss, kes &otilde;ppis teises klassis, hakkas suure h&auml;&auml;lega nutma. Suled p&uuml;hiti p&otilde;randalt kokku, kuid ega neid igalt poolt koristada ei saadud. Hommikul l&auml;ks j&auml;lle suureks uurimiseks ja &uuml;lekuulamiseks, mis &ouml;&ouml;sel toimunud oli. Poiss, kes padja l&otilde;hki viskas, saadeti iga p&auml;ev kodust kooli k&auml;ima ja seda &otilde;ppeaasta l&otilde;puni.</p> <p>M&Auml;NG KOOS K&Uuml;LAPOISTEGA MINU KODU JUURES</p> <p>Tol ajal hakkasid minu koduk&uuml;la lapsed niipea, kui juba v&auml;hegi midagi teha suutsid, suviti kolhoosis t&ouml;&ouml;le. Meie rohida olid k&uuml;las asuvad maisi- ja kapsap&otilde;llud, v&otilde;tsime k&uuml;&uuml;nides ja lakkades heinavedajatelt heina vastu ning trampisime seda virnades kokku, s&otilde;tkusime siloaukudes ratsahobusega haljasmassi kokku, eemaldasime teraviljap&otilde;ldudelt ohakaid, sidusime rukki koristamise ajal viljavihkusid, riisusime loorehaga heina jne. T&ouml;&ouml;d j&auml;tkus ja sellel ei n&auml;inud l&otilde;ppu olevatki. Seep&auml;rast ei olnud meil suvevaheajalgi kuigi palju vaba aega, mida m&auml;ngude ja igasuguse meelelahutusega t&auml;ita. T&ouml;&ouml;p&auml;evad olid pikad, sama pikad kui t&auml;iskasvanutel, kes kolhoosi p&otilde;ldudel t&ouml;&ouml;tasid. M&otilde;nikord olid need ka v&auml;ga v&auml;sitavad. Ei j&otilde;udnudki p&auml;rast enam midagi teha. Me elasime k&uuml;la &auml;&auml;remaal ja teiste poistega, kes k&uuml;la keskel elasid, v&auml;ga sageli kokku ei puutunud, v&auml;lja arvatud siis, kui olime koos t&ouml;&ouml;l. &Uuml;sna sageli v&otilde;tsid aga k&uuml;lapoisid oma nelja-viielise kamba kokku ning tulid meile. Meil oli metsa servas lagendik, kus tavaliselt karjatati loomi. Seal l&auml;ks siis peagi lahti jalgpalli m&auml;ngimiseks. Tavalisest v&auml;ljakust oli see maa muidugi v&auml;iksem ning seal olid ka m&otilde;ned suured kivid. Juhtus sedagi, et vahel l&ouml;&ouml;di vastu kive varbaidki katki. Kes aga sellest hoolis. M&otilde;nikord m&auml;ngiti niimoodi tundide viisi. Kui heinamaalt juba hein koristatud, oli seal selleks veidi parem koht. K&uuml;last tulnud poistele selline m&auml;ng meeldis ja oli ka t&otilde;si, et nende kodude juures selliseid vabu platse ei olnud. Meie kodus ei tehtud selleks ka mingeid takistusi. Oli aga ka kohti, kus selliselt m&auml;ngida ei lubatud.</p> <p>LAPSEEA M&Auml;NGUD SAID L&Auml;BI</p> <p>Hiljem, kui &otilde;ppisin juba keskkoolis, enam eriliselt mingite m&auml;ngudega ei tegelenud. Seal keskenduti peale &otilde;ppet&ouml;&ouml; igasugusele klassiv&auml;lisele tegevusele. V&otilde;tsin kolme aasta jooksul, mil ma seal &otilde;ppisin, osa kirjandusringi, inglise keele ringi ja ajalooringi tegevusest. Lisaks sellele sai aeg-ajalt osa v&otilde;etud ka mitmesugustest sportlikest &uuml;ritustest, sai m&auml;ngitud korv- ja jalgpalli. Lapsep&otilde;lv sai nagu l&auml;bi. Kui keskkooli l&otilde;petasin, asusin t&ouml;&ouml;le ja &otilde;ppisin ka kaug&otilde;ppe teel &uuml;likoolis. Hiljem j&auml;rgnes perekonna loomine. K&otilde;ik see tingis selle, et aastate jooksul ei tulnudki juhust midagi m&auml;ngida. Alles hiljem, poja s&uuml;ndimise j&auml;rel sai temaga j&auml;lle m&auml;ngitud, kuid eks need olnud enam-v&auml;hem samad m&auml;ngud, mida ise sai kunagi m&auml;ngitud. M&otilde;nikord sugulaste juures k&uuml;las k&auml;ies v&otilde;i ka erinevatel seltskondlikel koosviibimistel sai m&auml;ngitud koroonat v&otilde;i piljardit, kui need lauad olemas olid.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Aja jooksul keskendusin igat liiki m&auml;lum&auml;ngudele. Mitmetel t&ouml;&ouml;kohtadel t&ouml;&ouml;tades arvati mind ikka v&otilde;istkondadesse. Koostasin ka ise m&auml;lum&auml;ngude k&uuml;simusi ja m&otilde;nel korral juhtisin ka nende l&auml;biviimist. Viimati tegin seda 1990. aastatel, kui olin valitud P&auml;rnumaa Spordiliidu esimeheks. See oli siis auamet. T&ouml;&ouml;tasin samal ajal P&auml;rnumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektorina. Sama &uuml;lesannet tuli mul m&otilde;nikord t&auml;ita ka omavalitsuste liidu &uuml;ritustel.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Ise olen palju aega p&uuml;hendanud rists&otilde;nade lahendamisele. Viimaste aastate jooksul olen lahendanud ka sudokusid nii numbri- kui t&auml;hekombinatsioonidega. Sudokusid hakkasin lahendama siis, kui mu pojat&uuml;tar mulle nende lahendamise p&otilde;him&otilde;tted selgeks tegi. Enne seda ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Alles hiljuti oli neid v&otilde;imalik lahendada arvutis. Need olid ajalehe &ldquo;&Otilde;htuleht&rdquo; lehek&uuml;lgedel. Oli ka erinevate raskustega ning m&auml;ngija v&otilde;is valida, millist ta lahendama hakkab. M&otilde;ni kuu tagasi need aga kadusid sealt. Iseenesest on sellest kahju. M&auml;lu ja m&otilde;tlemise treenimiseks on rists&otilde;nade ja sudokude lahendamine v&auml;ga kasulik ajaviide.</p> <p>EI TAHA VENELASEKS SAADA</p> <p>Mis puutub suhtlemisse ja m&auml;ngimisse erinevatest rahvustest lastega, siis lapsep&otilde;lvest mul see kogemus puudub. Meie kandis maal elas m&otilde;ni &uuml;ksik teisest rahvusest inimene ja loomulikult oskas ta siis perfektselt eesti keelt. Muulastest lapsi ei tea ma aga &uuml;htegi. Oli isegi olukordi, mil lapsed samastasid armees teenivaid s&otilde;dureid venelastega. M&auml;letan &uuml;he teise klassi poisi jutuajamist, mida ma juhtusin kooli &otilde;ues s&uuml;gisel lehti riisudes juhuslikult pealt kuulma. Ise olin ma siis neljandas klassis ja mul oli siis juba v&auml;lja kujunenud pilt erinevatest rahvustest. Seal aga k&uuml;sis see poiss oma s&otilde;bralt:</p> <p>&ldquo;Kas sa tahad venelaseks hakata?&ldquo;</p> <p>&ldquo;Kes need on?&rdquo;</p> <p>&ldquo;Noh, tead need, kes s&uuml;gisel kolhoosis kartuleid noppimas k&auml;ivad, kirsad jalas ja rohelised vormiriided seljas.&rdquo;</p> <p>&ldquo;Ei, selliseks ma k&uuml;ll hakata ei taha.&rdquo;</p> <p>Ju siis teistsuguseid ja erariides venelasi ei osatud ette kujutadagi. Maakohas neid ei elanud ega ei olnud neid ka keegi oma silmaga n&auml;inud.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Samas on huvitav j&auml;lgida, milliseid m&auml;nge harrastatakse n&uuml;&uuml;d. M&auml;nguasju, mida praegustel lastel kasutada on, on t&otilde;esti arvukalt. Neid ei j&otilde;ua &uuml;les lugedagi. M&otilde;nikord tekib siiski m&otilde;te, kas neid nii palju ongi vaja. Kui oleks ehk mingi valik ja veidi v&auml;hem, osataks ehk nende v&auml;&auml;rtust enam hinnatagi. Palju m&auml;nge m&auml;ngitakse aga arvutiga.</p> <p>ARVUTI AINULT M&Auml;NGIMISEKS</p> <p>Millalgi 1990. aastate keskel otsustasin endale lauaarvuti osta. See oli veel aeg, mil uued arvutid olid poes hirmkallid ning hakkasin uurima ajalehes avaldatud kuulutusi. Leidsingi paar t&uuml;kki, mis mulle t&otilde;en&auml;oliselt sobisid. K&auml;isin &uuml;hte vaatamas, kuid see ei sobinud. Teises kohas otsustas pere, kus arvuti oli p&otilde;hiliselt teismelise poja kasutada, selle maha m&uuml;&uuml;a. T&auml;psemaid p&otilde;hjusi selleks ma muidugi ei tea. Kui hakkasin uurima, mida sellega &uuml;ldse teha saab, hakati r&auml;&auml;kima k&otilde;ikv&otilde;imalikest m&auml;ngudest ning poiss oli kohe abivalmis n&auml;itama, mida sellega m&auml;ngida saab. Kui veel uurisin, mida sellega veel teha saab, &uuml;tles ema, et noh, see teeb ju palju tarku asju ise &auml;ra. Milliseid, selles osas j&auml;i ta mulle vastuse v&otilde;lgu. L&otilde;puks selgus, et arvutit ei osatudki millekski muuks kui ainult m&auml;ngimiseks kasutada. Tol ajal ei &otilde;petatud arvuti kasutamist veel enamuses koolidestki ning oli palju inimesi, kes arvasid, et see on mingi imemasin, mis aitab lahendada k&otilde;ik probleemid. Samas ei osanud osa inimesi selles mingit muud otstarvet kui m&auml;ngimine &uuml;ldse n&auml;ha. Uurisime tol ajal selle arvuti omadusi ning ma ostsin selle &auml;ra. Sain arvuti koos kuvari, klaviatuuri ja hiirega. &Otilde;ige pea soetasin endale printeri, et sellega saaksin teha kirjat&ouml;&ouml;d. M&auml;nge oli sellesse palju sisse salvestatud ja nendest oli v&auml;ga huvitatud minu lapselaps. Peagi sai ta ka endale oma koju arvuti ning minu oma enam selleks ei kasutatud. Minu tegevus nende m&auml;ngudega piirdus p&otilde;hjaliku uurimisega, mis seal &uuml;ldse on. &Otilde;nneks ei langenud minu lapselaps arvutist s&otilde;ltuvusse. Tal oli koolis arvuti&otilde;petus esimesest klassist alates ja ju sealgi tehti selgeks, kuidas sellega &uuml;mber k&auml;ia.</p> <p>KAHJU ARVUTIS&Otilde;LTLASTEST</p> <p>Arvuti ei ole tegelikult mingi imemasin ega ka kallis m&auml;nguasi, kus inimm&otilde;istust enam vaja ei olegi. Ta on lihtsalt inimese t&ouml;&ouml;riistaks v&otilde;i abivahendiks. Mulle teeb muret, et igasugust I-asjaajamist feti&scaron;eeritakse. Eesti on uhke oma e-riigile, kuid mulle meenub m&otilde;ne aasta tagune lugu, kui valitsuse liikmete vahel tekkisid mingi asja arutamisel arusaamatused ja p&otilde;hjus ei olnud milleski muus, kui j&auml;i vajaka lihtsast inimestevahelisest suhtlemisest. Siis kommenteeris probleemi televisioonis kunagine minister Olari Taal. Ta meenutas, et tema ajal veel valitsuse istungitel arvuteid ei kasutatud. K&otilde;ik probleemid arutati omavahel l&auml;bi ning ka eriarvamuste puhul j&otilde;uti kompromissidele. N&uuml;&uuml;d aga j&auml;&auml;vat puudu lihtsalt k&otilde;ige tavalisemast inimlikust suhtlemisest.</p> <p>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Praegu on t&otilde;siselt kahju lastest, kes on langenud arvutist s&otilde;ltuvusse. K&otilde;ige lihtsamat teksti ei osata ka enam pastakaga paberile panna. Olen n&auml;inud peresid, kus laps istub eraldi tundide viisi oma arvuti taga ja teda ei huvita, mida teevad kaaslased. V&otilde;iks ju vahel nendega kokkugi saada. Arvutis m&auml;ngimise p&auml;rast j&auml;etakse isegi koolit&uuml;kid &otilde;ppimata. Mul oli kord noor kolleeg, kes t&ouml;&ouml; juurest pidevalt pojale helistas ja keelas tal arvutiga m&auml;ngida. Poiss m&auml;ngis ikka edasi, sest ema ju kodus ei olnud. L&otilde;puks pandi arvuti kodus teise tuppa luku taha ning poiss sai sellega m&auml;ngida siis, kui tal seda lubati. Paljud lapsevanemad aga ei ole nii n&otilde;udlikud ja j&auml;rjekindlad ning koolides kurdetakse, et lastel puudub vajalik suulise v&auml;ljendamise oskus, ei taheta raamatuid lugeda, kirjaoskus j&auml;&auml;b kasinamaks jne ning selle on p&otilde;hjustanud arvuti. Ju ikka tuleks l&auml;htuda vanadest t&otilde;dedest, et &uuml;hegi asjaga ei tohi liialdada ning igas asjas on vaja pidada kinni parajuse n&otilde;udest. Tuleb aru saada, kui kaugele ja millisele tasemele &uuml;he v&otilde;i teise asja v&otilde;i m&auml;nguga minna v&otilde;ib. Lastel muidugi endal sellist piiride tunnetamist ei ole ega saagi olla. Selle peavad paika panema ikkagi t&auml;iskasvanud. Kui nad nii teeks, ei tekiks ka s&otilde;ltlasi. Samas on h&auml;da selleski, et ka t&auml;iskasvanud ei saa sageli neist piiridest aru.</p> <p>Raivo Kaik</p> <p>P&auml;rnus</p> <p>November 2013</p> <div> <div> <p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Sasku (ka saaskopp, sass, lambapea) on kaardim&auml;ng neljale m&auml;ngijale, m&auml;ngitakse paaris.</p> </div> </div> Täisviide ERA, DK 115 < Pärnu l. < Pilistvere khk., Kabala v., Kurla k. – Raivo Kaik, s. 1946. a. (2013) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere khk. Koguja Raivo Kaik Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Raivo, snd. 1946. a. Viljandimaal küla talu