1
30
2
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1. Miljöö <br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br />Kasvasin üles Elvas, eramajade piirkonnas ja suhteliselt linna ääres. Kodu vastas asus park-mets ja mitte kaugel olid suuremad metsad, samas oli linnasüda 500–600 meetri kaugusel. Tol ajal olid kõikidel individuaalmajadel oma aiad, kus lisaks lilledele kasvatati juur- ja aedvilju ning olid marjapõõsad ja viljapuud. <br /><br />Kuna olen sündinud 1961. aastal, siis minu lapsepõlve- ja mänguaastad olid 60-ndate keskpaik, 70-ndate algusaastad. <br /><br />Meil oli 2-korruseline maja ja kõrvalhoone. Minu pere (mina ja ema-isa) elasime 2. korrusel ja vanaema-vanaisa (ema vanemad) elasid 1. korrusel. Kõrvalhoones oli meil saun ja laut, kus olid hobune, sead, kanad. Meil olid ka koer ja kass. Meil oli suur aed, kus oli ka suvel sigadele tehtud suveaed. Üsna varsti lisandusid minu ema soovil ka küülikud, kes elasid isa tehtud puurides. <br /><br /><strong><br />1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong> <br />Kui koolis veel ei käinud, siis oli kogu vaba aeg minu aeg ja ma kasutasingi seda enamasti mängimiseks. Kooli minnes oli aega tükk maad vähem, sest kaks esimest aastat käisin koolis õhtupoolses vahetuses ja mu vanaema lubas mul seetõttu rahulikult hommikuti magada. Peale koolipäeva läksin muusikakooli ja seetõttu oli mängimiseks enam aega pühapäeviti või koolivaheajal. Laupäeviti käisin ma koolis. Alles 4.-5. klassis tuli 5-päevane koolinädal. <br /><br />Ma hakkasin oma perele süüa tegema 10-aastaselt. Vanaema õpetas ja andis nõu, sest tema elas meie kahekorruselise maja alumisel korrusel. Minu pere elas 2. korrusel. Mina tahtsin olla tubli ja aidata vanemaid, sestap hakkasingi varakult kokkama. Ema käis vahetustega tööl ja seetõttu oli vajagi süüa teha. Ema ja isa hakkasid meie perele maja rajama ja mul oli hea meel, kui nad töölt tulles said kõhu täis ja said siis minna ehitama meie oma maja. Seetõttu ei saanud kindlasti peale 10-ndat sünnipäeva enam mängida. Lisaks tuli hoida väiksemat õde ja harjutada muusikakooli jaoks palasid. <br /><br /><strong><br />1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Kasvasin üksiku lapsena. Alles 7 aastat peale minu sündi lisandus õde ja temast veel 7 aastat hiljem lisandus meile vend. Seetõttu mängisin põhiliselt üksinda, kui ma lasteaias ei olnud. Tavaliselt aga viis isa mind hommikuti rattaga lasteaeda ja tõi sealt õhtuti ka ära. Mina istusin taga pakiraami peal. <br /><br />Mulle meeldis mängida nukkudega. Ja ma ilmselt jäljendasin nähtut – mängisin poodi, juuksurit, arsti ja kasvatajatädi. Selles vanuses oli väga tähtis ja oluline nukk. Mäletan ühte oma esimestest nukkudest, kellel oli kõva tumedaks värvitud saepurust pea ja riidest keha. Nimi oli Kata ja kui ta pea vett sai ja laiali pudenema hakkas, sidus ema Katale räti pähe, et pea ikka koos seisaks. See nukk kulus mängides ära. Mäletan suurt kurbust, kui Katat ühel päeval enam polnud. Arvan, et see oli minu esimene leinakogemus. <br /><br />Hiljem tuli juba üks väga uhke nuku, kelle ostis mulle onu. See oli väga ilusa karvase hõbehalli kasukaga ja traksipükstega moekas nuku, blondide patsidega, mida küll kahjuks lahti võtta patsist ei saanud, sest need olid kleebitud juuksed. Panin talle kinkijast onu auks nimeks Juhan ehk Juku. Mind mehenimi naisnukul ei seganud. Mäletan, et seletasin alati nime üle imestunud täiskasvanutele, et "tal on ju püksid jalas". Mina ei olnud tollel ajal veel pükse kandvaid naisi näinud (dressipüksid välja arvatud). Aga pükskostüümi aeg tuli ikkagi ja mu ema ostis ka mitu taolist pükskostüümi ühte mudelit, aga erinevat värvi. Selle Juku karvasesse kasukasse panime me metsamehest isa poolt koju toodud 3 väikest oravapoega, keda me siis õega pipetist toitsime ja lootsime üles kasvatada. Paraku ei elanud nad korduvat pesast allakukkumist üle või ei osanud me neid toita. Nad surid üksteise järel ja me olime väga õnnetud. Korraldasime matused, kaevasime augu, panime lahkunu sisse, ajasime mulla peale ja tegime risti või tõime kivi ja kaunistasime selle kalmu ära ka. Mõnikord käisime kohe mitmeid kordi haudu kaunistamas. Üldse mäletan ma mitmeid matusekorraldamisi, ka need olid elusituatsioonide jäljendamised. Aga me matsime surnud ja leitud konni, hiiri, küülikupoegi, kassipoegi, tibusid jne. <br /><br />Televiisori sai meie pere 1969. a., kui mina õppisin 2. klassis. Televiisor saadi kevadel ja ema tavatses ütelda, et "see on minu sünnipäevakink". Olin selle üle väga uhke. Ja siis ootasin telekast lastesaateid. <br /><br />Isaga, kes oli metsamees, käisin ka sageli metsas, sest talle meeldis seeni-marju korjata ja ta oli selles ka väga osav. Ta oskas märkide järgi leida üles parimad seene- ja marjakohad ja sai alati väga suure saagi. Tema õpetas mulle selgeks söögiseente ja ka paljude taimede tundmise. <br /><br />Kuna isale meeldis väga sport, siis nad emaga lootsid minustki sportlast kasvatada, selleks kaevati aeda kaugushüppekast ja innustati üksteist võidu jooksma. <br /><br /><br /><strong>2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> Mängupaigaks oli noorimas eas koduõu ja väravast välja ma minna ei tohtinud. Armastasin mängida verandatrepil, mis asus maja taga varjatud (kõrvalisemas, mittekäidavas) kohas. Mängisin tavaliselt seal kodu. Tagatrepil oli alati minu meelest mõnus, sest seal oli soe ja trepp läks nii mõnusalt soojaks. Mäletan veel ka, et kuna vanavanemate majaehitus käis, sest raha oli vähe ja ehitati toa kaupa, siis oli igal pool lauavirnu, oli saepuru, oli klotse, oli kive, liivahunnikuid, kruusa jne. Lauavirnade peal oli mõnus kiikuda ja hüpata. Saepurust ja liivast ja taimedest (maltsast) sai teha süüa nukkudele, sai "kasvatada" – künda ja külvata jne. Lisaks sai mängida ja tegeleda veel elus loomadega. Vanaisa õpetas mulle, kui ma oli 6-aastane, hobuse vankri ette rakendamise selgeks. Teadsin kõiki vajalikke elemente ja oskasin neid õiges järjekorras kasutada. <br /><br />Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda. Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega. <br /><br />Suuremaks saades, kui väravast välja lubati (minna võis nii kaugele, kui olid kindel, et kuuled vanemate kojukutsumise hõiget), mängisime parkmetsas. Tol ajal kutsusid kõik meie naabrid oma lapsi kõva häälega metsast koju. Meil olid seal pihlakate vahele võpsikusse ehitatud onnid ja üks suur kivi, kus ümber/peal meeldis meil olla. Aia tagant läks mööda tee, mis oli tavaline, ilma asfaltkatteta, suvel tolmune. Maastik oli põnev, sest meie aia taga sai talvel kelgutada, oli selline mäe moodi väike küngas. Mida väiksem olin, seda suuremana see mulle tundus. Suvel jooksime naabrilastega suure kiirusega mäest alla üksteise võidu. Talvel kelgutasime, suusatasime ja suuremad poisid tegid ka "hüpeka". Mina sealt alla sõita/hüpata ei julgenud suuskadega. Kelguga küll ja siis sain pahandada poistelt – olevat suusahüppemäe ära rikkunud. Koolieas rajasime naabrite tiigile talvel liuvälja (tavaliselt pühkisime lume ära) ja siis uisutasime ja iluuisutasime tüdrukutega (klassiõdedega või kambaõdedega) hilisõhtuteni, nii kaua kui koju hõigati. <br /><br />Minu mängukaaslasteks 6–7-aastaselt olid naabrilapsed. Paraku olid kõik poisid – eks ma siis ilmselt seepärast olingi "natuke halva käitumisega", sest mulle meeldis ronida, sõda mängida, kive loopida ja ka roppe sõnu, mida suuremad õpetasid, kasutada. Pahandada sain nende mängukaaslaste pärast ikka ka ja mõnigi kord keelati koosmängimine ära teatud ajaks. <br /><br />Kooliminek tõi kaasa mängud läheduses elavate klassiõdedega. Siis sai mängitud "tsiviliseeritumaid" mänge, kus puudus suur kisa, karjumine ja tormlemine. <br /><br />Sõprade juurde lubati harva, sest see ei olnud tol ajal justkui kombeks. Ka minu juures käidi harva ja tavaliselt ainult õues. Tubaseid mänge sai kaaslastega mängida tavaliselt sünnipäeviti, mil lubati külalisi kutsuda. <br /><br /><strong><br />2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolist mäletan pallimänge, mida kehalise kasvatuse tunnis ikka mängida sai. Enamasti oli see rahvastepall, aga ka jalgpall ja keskkoolis korvpall. Vahetundidel me eriti mängida ei saanudki, sest tollel ajal jalutasid kõik koolilapsed vahetunnil korralikult koridoris kahekaupa paaridena ringi, kas siis ümber korrapidaja-õpetaja, kes seisis koridori keskel või seiras ringiliikumist (ikka päripäeva) kuskil koridori otsas. Pahandusetegijad pandi seina äärde või õpetaja kõrvale keskele seisma. <br /><br />Pärast tunde me ka eriti ei mänginud, sest siis me läksime koju – tihtipeale hästi suure ringiga, sest sõbrad tuli ka koju saata. Niimoodi õppisin selgeks Elva linna kõik tolleaegsed tänavad. Või siis tuli kiirustada muusikakooli, mis paiknes minu kahel esimesel õppeaastal Elva linna erinevates majades laiali. Ja kui tee viis mööda kohvikust, astusin ma alati ka sealt läbi, või kui läksime mööda lastemaailmast, siis ka sealt sai kindlasti läbi astutud. Mina kella ei tundud 1. klassis üldse, 2. klassis juba natuke mõikasin. Seepärast polnudki mul kunagi kuhugi kiire ja kohalejõudmise aeg muusikakoolis oli "orienteeruv". Mänguasjapoest sai mõnikord kaasa ostetud (kui oli natuke raha) mõni väike mänguasi või vidin, millega siis muusikakoolis oma tunni algust oodates teinekord mängidagi sai. Meeldisid väga mustad kummist pisikesed neegrinukud, kokkupandavad miniautod, hüppavad balloonist pigistatavad karvastatud konnad/liblikad ja üleskeeratavad tibud, kuked. Need ei olnud väga kallid ja seetõttu neid ikka mõnikord sai osta. Veel meeldis mulle väga arstikomplekt, kuhu olevat vene keeles kirjutatud peale "Aibolit", mida ema mulle ütles. Vene keelt ma ju ei osanud. Ja veel mäletan nukunõusid, mida sai ka kuidagi väiksema raha eest. <br /><br />Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud. <br /><br />Kuskil 5.–7. klassis muutus populaarseks paberil mäng "Laevade pommitamine". Seda mängiti paberilehele tehtud ruudustikul ja tavaliselt kasutati selleks matemaatikavihikut või sealt rebitud lehti. Mõnel oligi seetõttu matemaatika vihikus ainult neli lehte. Seda mängiti ka tundide ajal, kui oli igav, ja eriti armastasid seda poisid. Mängiti seda ka klassis, kui enam ei pidanud vahetunnil ringi jalutama. Tüdrukud armastasid mängida paberil ennustusmänge. <br /><br />Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt. <br /><br />Ja alati võis mängida ajaviiteks "Trips-traps-trulli". <br /><br />Eraldi pean rääkima pioneeriorganisatsiooni tegevusest lähtuvatest mängudest. Koolis korraldati meie "sõjalise" tarkuse omandamiseks mitmesuguseid maastikumänge, sõjalis-patriootilisi mänge ja ausalt öeldes meeldisid need meile 4.–5.klassis väga. Sai lahendada salakirju ja sai lahendada situatsioone, tuli siduda haavatuid ja ületada takistusi jne. <br /><br />Lisaks sai koondustel ja muudel pioneeriorganisatsiooni tähtpäevadel mängida laulu-tantsumänge. Need meeldisid meile väga, eriti siis, kui vastassugupool juba meeldima hakkas, aga nendega tantsida veel ei julenud. Siis olid sellised mängud nagu "Kaks sammu sissepoole", "Bingo", "Šooder", "Rits-rats-rundibumm", "Pioneeride bugi", "Žuuži rong", "Me lähme rukkist lõikama" jt. väga populaarsed, sest siis sai kasvõi juhuslikult sümpaatiaga kohtutud. Neid mänge olen ma õpetanud paljudele lastele ja õpetan neid veel ka tänapäevalgi. Nad meeldivad endiselt. Meie koolis on igal aastal Kadri-Mardi karneval, kus siis me neid mänge eeskava ja traditsioonide läbimisel lisaks kasutame, n.ö. tantsulises osas. Lapsed armastavad neid väga ja paluvad üha uuesti mängida. Nüüd on lisandunud veel "Meil on üks tore tädi", "Lapaduu", "Tere Toomas, tere Tõnu" jne. <br /><br />Meenus, et ka algklassides saime tunnis mõnikord mängida, see meeldis meile, kuid tavaliselt segas mängust täit rõõmu tundmast pikk ootusjärjekord, kui näiteks mängisime "Täidan, täidan laeva". Selles mängus pidi lisama alati kas uue sõnaliigi või teatud kindla tähega algava sõna. See oli tegelikult mälumäng. <br /><br /><strong><br />3. Mänguseltskond <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong> <br />Esimesed seitse aastat mängisin valdavalt üksi, vaid siis, kui tuli külalisi või läksime külla, kas sugulastele või tuttavatele, siis mängisime nendega. Kooli minnes usaldati rohkem väravast välja, silma alt ära ja siis sai mängida naabripoistega või naabritele külla tulnud lastega. Koolis tekkisid sõpruskonnad tavaliselt ühes suunas kooliteed käivate lastega. Ootasime siis ka mõnikord samas suunas minevaid vanemaid lapsi või haakusime sama teed minevate teiste õpilastega. Kõik meid oma punti muidugi ei võtnud ka. Mina olen terve elu saanud paremini hakkama poistega ja mu mängukaaslased olidki enamasti poisid. Kuna mul oli vennaga suur vanusevahe, siis temaga mängisin mitte nagu mängukaaslastega, vaid pigem lapsevanema-lapse mänge, mis enamasti olid õpetuslikud, ehitasime koos linnu, torne ja mängisime kodu jne. Vend tahtis, et mina oleksin "laps" ja tema oleks „ema“ või „isa“ kodumängudes, seda siis, kui ta oli 3–4-aastane. Klassiõhtutel mängiti "Pikka nina", mida lapsed mängivad klassiõhtutel ka tänapäeval. Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud. Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi. <br /><br />Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul. Samamoodi populaarne oli ka silmapilgutamise mäng, mida meelsasti mängiti. Seda mängitakse ka tänapäeval. <br /><br /><strong><br />3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong> <br />Sõpruskond ja mänguseltskond ei olnud tihtipeale sama, sest sõbrad elasid linna erinevates osades ja vanemad ei lubanud tihtipeale kodust kaugele minna. Muusikakool võttis oma osa päevast ja pimedas ei lubatud ammugi minna. Linnas olid igas linnaosas omad kambad ja omad kohad, kus siis ka kambad kokku said ja tavaliselt pallimänge mängisid või siis suusatasid-uisutasid. <br /><br />Mina mäletan, et mõnikord jäljendasin mõnda oma arust (või klassi arvates) populaarset tüdrukut. Ja kui too tavatses uisutamas käia, siis ka mina läksin ja õppisin uisutama, või kui too populaarne plika läks ilusvõimlemisse, siis minagi seadsin sammud sinna. Ja nii tegid paljud minu klassikaaslased. Tahtsime ju kõik olla populaarsed. <br /><br />Iga päev kindlasti kokku ei saadud, tavaliselt oli suurem (tihedam) kokkusaamine nädalalõppudel, koolivaheaegadel ja muidugi suvel. <br /><br />Kokku saades läks tavaliselt kohe mängimiseks, vastavalt sellele, kui palju meid oli. Kui oli nii palju, et sai moodustada võistkondi, siis läksid loosi kõikvõimalikud pallimängud. Kui oli vähem, siis mängiti neid mänge, mida sai vastavalt laste arvule mängida. <br /><br /><strong><br />3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br />Minu lapsepõlves ei tehtud mängides vahet sugudel. Ainult lapsevanemad eeldasid, et tüdrukud mängivad nukkudega ja poisid mängivad autodega. Selliseid traditsioonilisi mänguasju ju meile osteti. <br /><br />Minu kodumaja läheduses vene rahvusest lapsi ei olnud, seepärast mul puudub kogemus eri rahvustega koosmängimisest. <br /><br /><strong><br />3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />Tülisid oli loomulikult. Tavaliselt olid need seotud võiduhimuga. Näiteks meie jooksime üksteisega võidu ja läksime tihtipeale vaidlema, kes oli esimene finišeerides. Igaüks meist arvas, et tema. Või näiteks kiviviskamises. Alles hiljem õppisime puupulgaga või teise kiviga eelmise tulemust tähistama. <br /><br />Kaklusi ja tõuklemist-lükkamist ei mäleta. Küll aga mäletan, et tülis nimetati teist lolliks või "durakiks" ja öeldi, et: "Mina sinuga enam ei mängi." Ka kasutati sageli narrimisluuletust: "Nipp-napp naari, <br />pruut ja peigmees paari!" <br />Sõnade „pruut“ ja „peigmees“ asemel võis vabalt panna tüdruku ja poisi nimed. Salmilugeja lasi tavaliselt varvast, sest lausujale taheti kohe kallale minna. <br /><br />Ka ei mäleta ma andekspalumist ega -andmist. Lihtsalt järgmisel päeval alustati uuesti ja ei tuletatud meelde eelmisel päeval toimud tüli. Neid mängukaaslasi ju polnud nii palju valida ja seepärast tuli ikka ja jälle samadega olla. Küll aga mäletan, et mina näitasin ja mulle ka näidati vihahoos keelt ja visati vihahoos käbiga või kõva lumepalliga. Ise mäletan, et panin ükskord mind narrinud "vihavaenlase" koolimaja juures kahe ukse vahele kinni ja kirjutasin uksele kriidiga uhkelt "kuri koer" ja haukusin teisel pool ust sellele tüdrukule. Muidugi lõppes asi lapsevanema koolikutsumisega ja mina sain märkuse ning käitumishinde alandamise. Siis sain teada, et mina olin kiusaja, aga minu narrija ei saanud mingit karistust. <br /><br /><strong><br />3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong> <br />Minu isa mängis minuga lauamängu "Tsirkus" ja vanaisa armastas lauamängu "Reis ümber maailma". Ka õpetas isa mulle malenuppude käike, aga mina ei osanud malet mängida. Mulle meeldis malenuppe kahekaupa paaridesse panna ja siis malelaual lasteaia jalutuskäiku mängida. Ka armastasin ma malendeid lugeda nii, nagu lugesid kasvatajad meid lasteaialastena jalutama viies üle: "Kaks, neli, kuus, kaheksa jne." Alles koolis sain teada, et need olid paarisarvud. <br /><br />Vanaisa ja isaga ning õega mängisime mõnikord kaardimänge: "Potkidnoid", „21“, "Viies võtab" jne. Kaaslastega mängisime "Eeslit" ja teismelisena ennustasime kaartide abil. Siis olid küll pundis ainult tüdrukud. <br /><br />Mu isale meeldis ja ka mulle meeldis väga ühe tähega algav mäng, kus siis tuli välja mõelda sama tähega algav puu, näitleja, riik, taim, film, kirjanik jne. Tegime tavaliselt suure tabeli ja see, kes kõik ruudud täis sai, see lõi aja kinni ja siis jagasime punktid. Kui olid mõlemal samad vastused, siis punktid läksid pooleks. Hindan siiani väga seda mängu kui suurt silmaringi laiendajat. Mõnikord lausa valmistusin, sest kui olin näiteks riigid üle vaadanud või geograafilised objektid üle vaadanud, siis panin need kindlasti küsimustikku.<br /><br /> Ema ja vanaemaga mängimist tavaliselt ei olnud, sest meenutades mäletan, et naistel oli vist tollel ajal suurem koduste majapidamistööde koorem – kui neid mängima kutsusin, siis neil oli kogu aeg mingi töö käsil või kohe algamas. Meestel oli justkui rohkem aega või oli asi ka kompensatsioonis, sest vanaisa ei saanud Siberi vangilaagris viibimise tõttu oma laste kasvamisest osa võtta ja seetõttu ta tuli meiega (lastelastega) heal meelel mängima, kui teda palusime. Eriti armastas ta mängida mu õega ja siis oli temaga mängitud lauamäng alati väga emotsionaalne. Ta armastas korrata "venna arm on kadunud!", kui reisil ümber maailma õega või minuga samale kohale sattus. Õde, kes oli noorem ja samamoodi väga emotsionaalne, hakkas alati nutma, kui ta nupust ilma jäi või kaardimängus kaotas. Mulle tegi see kõik hirmsasti nalja ja ehkki me teadsime, kuidas see tavaliselt lõppes (Õde: "Ma enam kunagi ei mängi!"), teadsin, et kõik kordub peagi. <br /><br /><strong><br />3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> <br />Üksinda mängisin noorimas eas mängukaaslaste puudumise tõttu nukkudega enamasti kodu. Lasteaias käies armastasin malelaual nuppudega lasteaia jalutuskäiku mängida. Alates 2.–3.klassist mängisin üksinda kooli. Teismelisena ladusin mõnikord üksinda pasjanssi või ennustasin kaartidega. Ka olen mõnikord mänginud lauamänge "kujuteldava" vastasega. <br /><br /><strong><br />4. Mängu alustamine <br />4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong> <br />Keegi tegi ettepaneku ja siis teised ütlesid, kas tahavad seda mängu või mitte. Mõnikord öeldi, et mängime algul seda mängu ja siis seda mängu, et ehk siis mängud pandi ritta. Ma ei mäleta, et oleks olnud hääletamisi või loosimisi, välja arvatud klassiõhtutel. Siis sai küll valitud ja otsustatud ühiselt. <br /><br /><strong><br />4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong> <br />Minu lapsepõlves alustati tihtipeale liisusalmide või mängu algussalmide lugemisega. Kasutati ka loosimist – kummas käes on kivi vms? Ja mõnes mängus otsustati, et sina oled näiteks kuningas ja meie oleme lapsed või et sina oled peremees ja tema on varas jne. Oli mõnikord ka selliseid mänge, kus määrati atsakam, suurem, osavam mängija või otsustas ta ise, et tema alustab. Oli igasuguseid kokkuleppeid ja võimalusi, aga "kulli ja kirja" viskamist ei mäleta. Ilmselt ei olnud meil raha? <br /><br /><strong><br />4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong> "Nipp-napp naba, sina oled sellest mängust vaba!" – seda võis iga mängu alustamiseks kasutada. Küll aga sobis see kindlasti kiirete mängude alustamiseks, sest siis viimase "vaba" puhul sai lugeja ise juba jooksu pista. Modifitseeritult kasutati ka nii: "Nipp- napp null, sina oled kull!" – jooksumängude puhul oli see eriti kiire variant mängu alustamiseks. <br />"Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandud, <br />lukuvõti katki murtud. <br />Mitu seppa seda parandas, <br />ütle sina, väike tatinina". <br />Ja siis pidid kõik osalejad ütlema ühe arvu, kõik arvud liideti kokku ja siis loeti, kelle peale see summa jäi, see siis alustaski seda mängu. See sobis iga mängu alustamiseks, kuid mina mäletan, et see oli enam kasutatav n.ö. tegelastega mängude puhul. <br /><br />"Vanamees, vanamees, 66, <br />poolteist hammast oli suus. <br />Kartis hiirt ja kartis rotti, <br />kartis nurgas jahukotti!" <br />– kasutati iga mängu alustamisel. <br /><br /><strong><br />5. Mängukirjeldused ja -nimetused <br /><br />5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br /><br /><strong>Pallikool</strong> <br />Pallimängudest mängisin ma sageli "Pallikooli", sest tavaliselt kippus olema meid koos 2–4 last ja korralikke pallimängumeeskondi meist ei saanud. Kahekesi mängida oli pallikooli tore. Pallikool vajas palli ja kokkulepet, mitu klassi selles koolis on. Seejärel hakati kordamööda palli vastu seina/planku/aeda viskama. Kõiki katseid sai teha ja pidi tegema veatult 3 korda. Kui juhtus ebaõnn – pall kukkus maha või ei suutnud ülesannet sooritada, jäeti klassikursust kordama. Võitis see, kes esimesena jõudis kokkulepitud klassi. Pallikatsed läksid järjest raskemaks. <br /><br />1) Esimene klass oli lihtvise vastu seina ja püüdmine sealt kolm korda. <br />2) Teine klass oli vise+plaks, <br />3)kolmas klass vise+2 plaksu palli lennu ajal, <br />4) neljas klass oli vise+3 plaksu. <br />Tavaliselt oligi "raskustamine" kuni kolme korrani. Siis tuli teha ühe põrkega püüdmine, siis kahe põrkega püüdmine ja siis 3 põrkega püüdmine. Siis lisandusid põrkamisele plaksud(1, 2, 3). Ja siis sai veel lisada põrget, plaksu, ümber enda keerutamist ja ka kükitamist. Nii nagu fantaasia lubas. Mängiti kordamööda. <br /><br />Mõnikord kombineerisime seda keksukastiga. Ja siis tuli eduka klassi läbimise järel visata kivike nn. 1. ruutu (1. klassi) ja läbida keksutabel ja tagasi tulles võtta kivike kaasa ja siis anda edasi mängujärg kaaslasele. Mahajoonistatud keksutabeliga variandi eelis oli see, et seda mängu kulgu sai pilguga kogu aeg jälgida. See oli visuaalselt hästi jälgitav, aga samas pakkus lisapinevust ka, sest pidid suutma ettenähtud kasti sisse visata kivikese. <br /><br />Pallimängudest mängisime veel "Mädamuna", "Eesel" või lühema variandina "Siga". <br /><br /><strong>Mädamuna</strong> <br />Mädamuna reegleid enam hästi ei mäleta, kuid mäletan, et seisti ringis, keskel oli laps, kellel oli pall käes. See viskas siis palli kõrgele ja hüüdis mõne lapse nime. See, kelle nime hüüti, pidi palli kinni püüdma ja hõikama: "Stop!" Siis ei tohtinud enam keegi liigutada, sest lapsed, kelle nime ei hüütud, võisid joosta ringi keskmest nii kaugele, kui soovisid (muidugi juhul, kui territoorium polnud varem kokku lepitud). <br /><br />Siis pidi palli kinni püüdnud laps minema tagasi ringi keskmesse ja otsustama, kes nendest ringist põgenenud lastest asub talle kõige lähemal. Selle suunas püüdis ta siis liikuda, küsides eelnevalt: "Mitu sammu?" See laps siis ütles, mitu sammu võib pallipüüdja talle lähemale tulla ja siis palliga mängija seda võimalust kasutaski. Kohale jõudes tuli veel küsida: "Kas elus või elutu?" Kui vastus oli „elus“, siis tähendas see, et väljavalitud ohver võis liigutada, kui „elutu“, siis liigutada ei tohtinud. Seejärel järgnes vise selle lapse suunas. Oluline oli saada pihta, et siis ise justkui vabaks saades joosta ringi sisse tagasi, mis andnuks palliga viskajale vabaduse. <br /><br />Kui nüüd aga vise läks mööda, siis järgnes uus kõikide mängijate liikumine ja taas uus stopp! Kui aga vise püüti kinni, siis võis püüdja laps püüda omakorda tabada teda visanud last või päästa oma hinge, sihtides ringi keskmesse jooksvaid teisi lapsi. <br /><br /><strong>Eesel-siga</strong> <br />"Eesel-siga" oli üks tüüpilisi ringseid pallimänge, kus kasutati osavust nii palli kaaslasele viskamisel kui püüdmisel. Kui pall kukkus maha, siis selle "poetaja" sai karistuseks ühe tähe ja kui olid kokku saanud "eesel" või "siga", olid kaotanud. Meie mängisime kahte varianti: üks oli järjest kaaslasele palli viskamine ja keerulisem variant oli palli viskamine segi-läbi ringisolijate vahel. <br /><br />Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "<strong>Kes-mis-kus</strong>?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti. <br /><br />Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt: <br />tüdruku nimi, <br />poisi nimi, <br />mida teevad, <br />mis tüdrukul seljas on, <br />mis poisil seljas on, <br />mitu korda teevad, <br />kus kohas, <br />kes seda pealt näeb, <br />mida ütleb pealtnägija, <br />mida arvab maailm. <br />Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid. See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel. <br /><br />Sõrmemäng "<strong>Tibu-tibu, ära näita</strong>!" <br />Sõrmemäng "Tibu- tibu, ära näita!"– seda mängiti tavaliselt lasteaias või algklassides. Lapsed istusid kas rivis või ringis ja üks kaaslane oli ukse taga. Mängujuht ütles igale lapsele "Tibu, tibu, ära näita!" ja justkui pani salaja kellegi pihku mõne pisieseme. Ukse taga olija pidi siis ära arvama, kelle pihku on peidetud see ese. Arvata võis 3 korda. Kui ära ei arvanud, läks ukse taha tagasi. Kui arvas ära, siis läks see ukse taha, kelle peos ese oli. <br /><br />Arvamismäng "<strong>Mooramaa kuningas</strong>" <br />Mooramaa kuningas kuulub minu arvates äraarvamismängude hulka. See oli üks minu lemmikutest algklassides. Olen seda nüüd ka tänapäeval lasteaialastele õpetanud ja nad võtavad selle väga hea meelega vastu. Ja mängivad innuga, kuigi mulle tundub, et neil on raskusi tegevuste väljamõtlemisel. <br /><br />Selles mängus on üks hakkajam „kuningas“, kes siis tavaliselt istub kõrgemal kohal. Meil oli selleks kivi. Ülejäänud lapsed lepivad omavahel nii, et kuningas ei kuule, kokku mingi tegevuse (töö), mida ettenäitajad peavad kuningale näitama. Kokku võib kuningas arvata 3 korda. Ja kui ta õige tegevuse ära nimetab, siis peab ta kellegi kinni ka püüdma. Sellest kinnipüütust saab uus kuningas. <br /><br />Lapsed, kes kuninga ette rivvi või kolonni lähevad, kummardavad kuninga ees ja lausuvad: "Tere, Moorama kuningas!" Kuningas vastab: "Tere, Mooramaa lapsed! Mis tööd te teha oskate?" Lapsed vastavad: "Oh, kõike, kõike!" Kuningas ütleb: "Näidake!" Ja siis kõik lapsed imiteerivad mingit ühesuguselt kokku lepitud tööd – näiteks puude lõhkumine. Kuningas peab töö ära arvama, aga ta võib ka põnevuse pärast vastata nimelt valesti, sest iga kord, kui kuningas vastab, on teised lapsed valmis ärajooksuks. Kui kuningas ei vasta õigesti, siis võib kuninga asendada. Tavaliselt aga me arvasime "tööd" ära. Ja põnevust pakkus justnimelt kõigile arusaadava ja kergelt äratuntava "töö" valesti ära arvamine. Oli tore hirmutada ja ärevusse ajada püüdmisega kaaslasi. <br /><br />Jooksumängud nagu "<strong>Kull</strong>" kõikvõimalikes variantides – puukull, kivikull, trifaa. Jookusmängud sobisid tavaliselt suuremale grupile ja neid mängiti meelsasti kas õues või aias või metsatukas või mänguplatsil. Põhines see kinnipüüdmisel. Tabatust sai uus „kull“. <br /><br />Põnev oli siis, kui tabamine toimus nii kiiresti või meie eest varjatud kohas, et me ei teadnud, kes kull on. See tekitas segadust, aga oli ka naljakas, sest korraga võis eri suundades joosta mitme arvatava kulli eest. <br /><br /><strong>Toolimarss</strong> <br />Toolimarss, mäng, mida kasutan aktiivselt veel tänapäevalgi ja mis meeldib lastele. Kahjuks tekitab see ka minu arvates enam traumaatilist üleelamist kui minu nooruspõlves. Põhineb see ringsel liikumisel toolidest moodustatud ringi ümber. Mängitakse muusikat ja lapsed marsivad. Kui muusika katkeb, peab kärmelt istuma vabale toolile. Toole aga on alati ühe võrra vähem. Kui on väga, väga suur mängust osavõtjate hulk, siis võib võtta ära ka rohkem toole. Iga katkestatud muusika (pausi) ajal, peavad lapsed istuma, aga iga kord on toole vähem. Kõige enam elab mängust lahkumist üle esimene mängust lahkuja või teine kohale jäänud laps (mängu lõpus). <br /><br />Tänapäeva lapsed justkui ei suuda leppida kaotamisega ja võtavad iga mängu kui viimast. Minu lapsepõlves mängisime mänge korduvalt, aga kunagi ei olnud mängus "lõplikku" lahkumist. Seetõttu olen rakendanud esimesena toolist ilma jäänud lapse kohtunikuna teisi lapsi jälgima või võtangi esimene kord ära justnimelt 2 tooli. <br /><br />Enamasti saadan lapsi klaveril ja siis nimelt kasutan muusikat mängides pianot ja fortet, et panna neid kuulama. Kui instrumenti pole, saab seda mängida ka tehismuusikat kasutades. <br /><br /><strong>Mängud</strong>, mida lapsepõlves mängisin ja mis mulle veel väga meeldisid, olid "Keerukuju", "Värvid", "Vanaisa vanad püksid" ja "Kapsad". Mängisime ka "Telefoni" ja "Katkist telefoni". Paraku ei mäleta ma enam täpselt neid kõiki ja seepärast ei hakkagi ma neid täpsemalt kirjeldama. Loodan, et seda on teinud keegi teine juba minu eest. Kuid ma püüan nende peale mõtelda ja endiste mängukaaslastega ehk koos nad meelde tuletada. <br /><br /><strong><br />5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong> Kujutlusmängud baseerusid enamasti nähtu-kuuldu jäljendamisel. Senikaua, kui telerit polnud, jäljendasin reaalelus nähtut. Teler tõi lähemale situatsioonid ja võimaluse jäljendada mujal maailmas toimunut. Nii meenub mulle, et kui Valentina Tereškova kosmosesse lendas, siis olid hoobilt populaarsed plastmassist skafandriga kosmonaudid. Ka mulle osteti minu nuiamise peale taoline. Olin väga uhke ja muudkui lendasin kosmoses, käisin Kuul ja Päikesel jne. <br /><br />Eelpool kirjeldasin nn. matusemänge. Aga me mängisime õega ka <strong>pulmamänge</strong>. Seda ikka seejärel, kui olime käinud mõnes pulmas. Muidugi oli siis kõige tähtsamal kohal pruut, kes tavaliselt olin ma ise. Õde oli noorem ja pidi leppima peigmehe rolliga. Pruudil pidi kindlasti olema loor, milleks oli tavaliselt kas mõni vana kardin või marlist mähe või jupp mingit vana riiet-kaltsu. Hea, kui pruudil oli maani kleit, ja veel uhkem, kui olid ka ema kõrged kingad. Et nad parajad oleksid, tuli vatti kinganinasse panna ja kingad tuli võtta salaja ja ka tagasi panna salaja, sest muidu oleks pahandusi tulnud. Peigmehel pidid olema püksid ja kuna mu õde armastas liikudagi sageli pükstega, siis sobis ta peiu rolli ideaalselt. Tavaliselt pidi tal ka kaabu peas olema ja siis pidi peigmees pruuti aiakäruga mööda koduhoovi ringi sõidutama. See oli tal (õel) raske ülesanne, sest kuna ma olin vanem, kaalusin ma ka temast hulga rohkem. Õde on küll ütelnud, et ega ta ei tahtnud peigmees olla, aga mina talle valikuvõimalust ei andnudki. Ma määrasin ta peigmehe rolli ja kui me mängida koos tahtsime, siis tuli tal sellega leppida. <br /><br />Kodu-arsti-poe mängimisel olime kordamööda erinevates rollides. <br /><br />Ülikooli esimesel kursusel koostasin ise "Scrable"-taolise mängu, sest olin kursusetöö raames uurinud eesti keele tähtede esinemissagedust sõnades. Selle alusel andsin tähtedele väärtused ja nii mängisime tulevase abikaasaga õhtuti tihtipeale seda sõnamängu. Mäletan, et olin tavaliselt võitja, kuna olin kiire taipama ja loov tähtedest sõnu kokku panema. Kui ma aga kogu aeg võitsin, kadus mu kaaslasel huvi selle mängu vastu. <br /><br /><strong><br />5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong> <br /><br />Mulle tundub nüüd tagantjärele, et peeti kuidagi loomulikuks, et tüdrukud mängivad kodu, arsti, poodi ja nn. naistemänge ja poisid mängisid autodega, olid ehitajad, miilitsad. Üldiselt olid poiste mängud seotud liikumisega, kiirete muutustega, ruumis või situatsioonis ringipaiknemisega , jne. Tüdrukute mängud olid tasakaalukamad ja stoilisemad, vähem kärarikkad, paiksed ja pikema kestusega. <br /><br /><strong><br />6. Elektroonilised mängud <br />6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong> <br />Ma ei mängi arvutimänge ega kasuta mängimiseks mobiilirakendusi. Mulle need ei meeldi ja mulle tundub see mitte mänguna, vaid dresseerimisena või harjutamisena (eriti kiirusel põhinevad mängud). Ja mulle tundub nn. tehismäng aja raiskamisena. Mina eelistan vahetut suhtlust ja emotsioone. <br /><br /><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong> <br />Mina ei mängi videomänge, küll aga mängivad mu pere meesliikmed neid, eelistades kõikvõimalikke rallisid ja muid võidukihutamisi. <br /><br /><strong><br />7. Täiskasvanuiga <br />7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong> <br /><br />Täiskasvanuna mängin sageli neid mänge, mida lapsed soovivad. Minule meeldib "Kuues võtab", samuti ka "Jungle speed" või "Dixit" või "Saboteur". Need mängud on tulnud teadliku ostuna peale läbitud "Mängukoolitust", mida viis läbi koolitaja Uku Visnapuu. Enne neid olid "Alias" ja "Monopol". <br /><br />Mõnikord mängime ka kaarte. Arvutimänge ma ei mängi. Mu pere meespool mängib küll. Nad mängivad tihti koos virtuaalse vastase vastu võrgus ja sageli on need mängud strateegiamängud või tulistamismängud.
Täisviide
ERA, DK 109, 1/9 < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Elva linn
Koguja
Liina Tamm
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960.-1970. aastad
Koguja sünniaeg
1961
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Liina, snd. 1961. a. Tartumaal
eramaja
linn
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Minu mängukaaslaseks oli neli aastat noorem õde, seepärast olid enamasti päevakorral mängud, mis sobisid meile mõlemale. Tõsi küll, õde Kaire oli väga poisilik tüdruk, kes ei pidanud paljuks puu otsa ronida või püssi käes hoida, mistõttu polnud talle mingi probleem ka poistega ringi mütata. Tegelikult saab ta tänaseni väga asjalikult ka meeste töödega hakkama. <br />
<div>Meie põhilised mängud olid nn rollimängud, nii nagu paljudel lastel tol ajal. Siiski, isa ja emaga, ning omavahelgi, sai mängitud ka nn lauataguseid mänge – „Trips-traps-trulli“, „Laevade pommitamist“ ja „Ülespoomist“, aga ka kabet ja „Reisi ümber maailma“. Kuid kõige rohkem meeldis ikkagi kellekski kehastuda või kellegi karakterit, tüpaaži, töövõtteid/ametit järele aimata. Erinevate inimeste ja elukutsete kehastamine oli lummav, ilmselt sellepärast, et näitleja elukutse meeldis mulle väga. Lootsin saada näitlejaks, tegin peale keskkooli lõppu lavakasse katseid, kuid viimasesse vooru ei jõudnud, aga mängulise maailma juurde jäin ma siiski – minust sai kultuuritöötaja.<br /><br /> <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_HarraX.jpg" alt="Härra X" width="391" height="549" /></div>
Ema ja isa (Daisi ja Edgar Roos) toetasid meie tegemisi, meie fantaasiaid ja meie mänge alati. Täna, sellele tagasi mõeldes, tundub see lausa uskumatu, et toonases ajas oli vanemaid, kes oma argiste askelduste ja igapäevase töö sekka leidsid aega, tahtmist ja jaksu ka lastega möllata. Isa oli kingsepp, kes meile kingad jalga tegi, kuid kes alati meisterdas meie jaoks ka kõik muud vajalikud asjad, ka need, mida oma mängudeks vajasime. Mäletan, et ta tegi meile vineerist nukuteatri lava, millele saime ise kardinat üles ja alla keerata. Selle süsteemi konstrueeris ta vanast vihmavarjuvarrest, millele ema kardina õmbles. Isa joonistas selle väikese nukuteatri jaoks ka lavafoonid ja kulissid. Meil jäi vaid nukud lavale seada ja etendusi teha. <br /><br />Ema pühendas ennast igapäevaselt meile. Ta läks sellepärast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) tööle koolitädiks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolitöötajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes käisid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie õppisime õega Reaalkoolis. Algklassides oli sügisesel ja kevadisel ajal populaarseks mänguks keks, mida isegi poisid hüppasid. Keksu sai hüpata ju õues, kui ilm lubas, aga õues meeldis kõigil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinaplönne, mida oli hea lennutada. Kui õieti visata oskasid, siis maandus see õigele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on läbi aegade mängitud ka kulli, nii ka meie. <br /><br />Mäletan, et kodus mängisime õega apteeki, poodi, restorani, kaugekõnede keskjaama, miilitsajaoskonda, füsioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, sõda jne. Arvan, et nendes mängudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks kõik toimuv tõepärane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne võimalus maailma hoopis elavama ja ehedamana näha, kui see täiskasvanutele paistab. Nii olid ka meie mängukaaslasteks käbid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja jänesekapsastest sai tehtud mängupulmadeks söögid. <br /><br />Tänapäeval on laste jaoks kõik vajalik mänguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks jääb üha vähem ruumi. Ma ei väida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli kõik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse põhjal, sest puutun oma töös igapäevaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on jäänud ahtamaks ning kõik piirdub kuvari ekraanilt või arvutimängude maailmast leitud mõtete, piltide, tegelaste ja olukordadega. <br /><br />Tõsi küll, televiisorist nähtu mõjutas toona ka meid! Mänguasjade kauplustest on võimalik saada kõikide mängude mängimiseks kõikvõimalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja lõpetades Zorro mõõkadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni välja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle võrra põnevam, sest kõike vajalikku oli vaja endale ette kujutada või siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsepõlvestki vaesemad, kuid lastel pole oma mängud kunagi mängimata jäänud! <br /><br />Vahel tundub, et tänases päevas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui võid siseneda ükskõik millisesse fantastilisse, müstilisse või ajastuhõngulisse maailma. Kuna minu lapsepõlves supermarketeid ei olnud, kust mänguasju osta, siis meisterdas neid meile isa või tegi ema. Hambaarsti juures käies tõi ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam töötegemiseks ei kõlvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile mängimiseks saata. <br /><br />Mäletan, et olime õega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii väga poe mängimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist süttis meie ideest ja kasutas võimalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie töö alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. Tänases mõistes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainuüksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks põnev, sest saime oma ideid välja pakkuda ja ärevalt lõpptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna tõelise kassaaparaadi kuju, lõikas selle välja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said külge pandud – lodkakingadele mõeldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrovärviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, Pärnu maanteel, kus on tänaseni kauplus „Laste maailm”, siis otsustas ema alt poest müüjate käest küsida vanu kassatšekirullide lõppe. Õnneks ei öeldud talle ära. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi tšekid välja! <br />
<div>Füsioteraapia kabineti tarbeks tinutas isa plekitükkidele taha traate ja andis mingeid vanu aparaate, et neid oma mängudes kasutada saaksime. Ema õmbles valmis flanell-lapikesed, mis plaatidele niisutatult ümber käisid ja nii said kõik nukud terveks ravitud. Loomulikult olid meil olemas ka arstikitlid. Mäletan, et oma esimese kitli sain juba õige väikeselt, aga siis mängisin ma alles koos täditütrega arsti, sest õde ju veel polnud. Olin 2-3-aastane, seljas valge kittel ja peas punase ristiga tohtrimüts. Sellest on kuskil isegi foto olemas. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Doktor.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="370" height="517" /></div>
<br />Ema tegi meile kostüüme, sest mõni meie mängude tegelaskuju vajas stiilipuhast välimust. Tol ajal oli „Viimne reliikvia ” tõeline menufilm. Käisin seda Viru tänaval kinos „Pioneer” vaatamas nn „nonstoppseansil“ ja jäin saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja õde Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi vööle laia rihma, ema aga õmbles mulle vesti ning õele nunna musta kleidi. Peas oli õel valge rätik, nagu nunnadel ikka. See oli üks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema pärleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta. <br /><br />Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime õega ühel külastuspäeval kõigile sanatooriumi lastele ja töötajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku näidendi suurtest inimestest – armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musketärist Athosest. Musketärid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning trükkis selle üllitise isegi töö juures ära. Etendus ei sündinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seepärast oli seda lihtne ka seal ette kanda. <br /><br />Aga sellest olulisem on minu jaoks täna see, et ema ja isa pühendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema õmbles õele ühest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla käis isa valmistatud traatrõngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged püksid ja nn pesusametist punane kuldnööpide ja pitsiga raamitud valge kraega musketäri pintsak, rihm üle õla ja mõõk vööl. Mõõk oli tehtud vanast laelühtri torust/varrest, mida mööda juhtmed jooksevad ja käekaitse oli sama lühtri ümar kausike, mis lae vastas ühenduskohta varjab. Igati lahe nägi see välja – hõbedane ja sätendav, ainult käepide oli sellele „mõõgale“ juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia äärega musketärikaabu, suur pannal küljel ja üks serv üles keeratud. See oli valmistatud mustaks värvitud papist ja üles keeratud serva vahel olid värvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud võlts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid välja mõelda. <br /><br />Meil õega olid ka parukad peas – õel lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul õlgadeni pruunid laines juuksed, nagu ühel korralikul musketäril ikka. Blond ja brünett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma üha enam, et vaatamata üldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga päev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiväga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks põhjust andsid. Tegelikult oli see hoopis võimalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt mõelda ja näha! Need parukad tegi meile meie ema! <br /><br />Uuel tänaval oli nukuparandustöökoda, midagi nukkude haigla sarnast. Mõelda vaid! Tänapäeval lennutatakse mänguasi esimese prao tekkimisel või patareide tühjaks saamisel prügikasti (viimane väide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga ükspäev sealt läbi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja tädi leti taga sai õnneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele mõeldud kunstjuukseid. Kodus õmbles ema need õmblusmasinaga nailonsukkadest tehtud mütsikeste külge, ühendas juuksesalke niidi ja nõelaga ning lõikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. Lõpuks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kostüümid seljas olid, siis oli see tõeline maagia, muutumine, teiseks saamine! <br /><br />Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka kõigi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsepõlve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas võimalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates võõraste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellevõrra õnnelikum inimene! <br /><br />Jah, filmid mõjutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja mängegi. Ühe poisi jaoks olid tõeliselt ägedad filmid „Kaalul on rohkem kui elu” ja „Seitseteist kevadist hetke”. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi ühist poliitika ega maailmavaatega. Need olid sündmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride väljanägemine olid sedavõrd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi ühe korraliku SS-lase mundri meisterdada. <br /><br />Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, märke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta ülikonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. Tänapäeval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid õigetes mõõtudes välja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kostüümidelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise mõõta ja proportsioonid leiutada, värvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-sümboliga mütsimärkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid märke läks lõpuks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma sõpradele/klassikaaslastele. Mõtlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei sündinud ja et vanemad ohtu ei märganud. Või märkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise nõukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-Sõjamäel, tänase lennujaama territooriumil, tollastel tühermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne mõelda, kuidas see toonases ajas ikkagi võimalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et järgmisel päeval olevat vene inimesed käinud otsimas: „Gde eti fašistõ?” <br /><br />Aga me ei olnud fašistid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks mäng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga näitlejad. Ka tänapäeval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke pärast on võimalik kaadrid kõigile vaatamiseks internetti üles panna. Ega neid tänaseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel võrrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt üles keerata ning kui üks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas ümber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks lõigata. <br /><br />Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsepõlves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin sõstraid ja tikreid. Kuid lõpuks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning lõpuks oligi kaamera kodus. <br />
<div>Neid filme sai tehtud igasuguseid, küll musketäridest, ränduritest, vaenlase tagalas olevatest luurajates. Aga ka igasugustest trikkidest ja mustkunstigi sai proovitud filmida. Mitu vahvat filmi sündisid Viljandis, kus suviti perega puhkamas käisime. Ema ja isa võtsid vahel puhkusele kaasa ka meie sõpru, seepärast oli meil mõnus nendega koos tegutseda, fantaseerida, mängida. Tegime tõsiseid ja naljakaid filme. Mäletan pealkirju „Tondilossi varemeis”, kus kaks seiklejat otsivad peidetud aaret. See sai filmitud Viljandi lossivaremetes. Ning „Lonni ja Ats”, mis oli Chaplini stiilis situatsioonikoomika, mida lavastasime Viljandi väikestel ja vaiksetel tänavatel. Need filmid on kuskil ka täna veel alles, kuid vajaksid korrastamist ning digitaliseerimist. <br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Tondilossis.jpg" alt="Tondilossi_varemeis" width="400" /></div>
<br />Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi mõelda, aga me tegime enda arvates nn „sotsiaalseid” eksperimente. Tahtsime näha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis värk, aga ilma kaamerateta ja ühtki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult näinud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? Võib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. Täna ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see põnev ja lahe seiklus. <br /><br />Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas tänavatel tegime. Näiteks poetas õde ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridiküliga, Viljandis, Jakobsoni tänaval asunud, vanast Ugalast väljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, üleni musta riietatult ja must sukk pähe tõmmatud, rebisin õelt koti käest ja tormasin sellega läbi hoovide oma õuele, õde kannul. Ma arvan, et meid nähti läbi ja vaid seepärast ei läinud meil haprasti! <br /><br />Kord meisterdasime dressipükstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid täis topitud, nuku – inimese koopia. Roosast ujumismütsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku õmmeldud, et see laiali ei pudeneks. Õde ronis selle topisega pööningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti lähenes, hüüdsin kõva häälega: „Ära lükka!”, aga siis käis mütsatus ja topis prantsatas vastu maad. Jõhker eksperiment! Nii mõnigi ehmatas nõnda, et lausa karjatas. Õnneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest päästis. Lapsed on rumalad, aga läbi nende rumaluste õpitakse maailma tundma ja tunnetama! Täna on piinlik, aga toona oli see mäng, <em>performance</em>, adrenaliini ammutamise võimalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga süstida. Õnneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi! <br /><br />Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, näiteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest kõneletud, kuid ikka nii, et kõik tunduks konspireerituna, aga siiski nõnda, et teisedki (võõrad) pingil istujad seda kuuleksid. Tõepärasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai tõestuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka võõras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid väga ehtsad. Ma enam ei mäleta, milliste kupüüride järgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. Üks tuttav töötas trükikojas ja tal oli lihtne õiges mõõdus paberipakid valmis lõigata. Need sai servadest ära värvitud ja tõelised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! Tänapäeval võib raha skännida ja siis printeri appi võtta ning nn mänguraha hulgim toota, seepärast vaevalt et tänapäeval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega väga tõsiselt võetakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvritäis rublasid poisikeste valduses muljetavaldav. <br /><br />Kui väiksemad olime, siis veetsime kõik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie mängukaaslasteks kolm täditütart, ema õelapsed. Laias laastus olime me üheealised – kaks tüdrukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu õega omaealised. Need olid toredad ja suurepärased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie mängudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omapäi tegutseda. Ainult lõuna ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa päeval magas. Nad olid tõsised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja tõekspidamistega. <br /><br />Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema. <br /><br />Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. „Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film „Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid. <br /><br />Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli! <br /><br />Neid ridu lugedes võib jääda mulje, et olime kõvad kommunistid. Tegelikult aga räägiti meie kodus poliitikast harva. Seetõttu olen tänaseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa ärritab. See vene luurajate ja partisanide mängimine oli ajendatud pigem nähtud filmidest ja sellest, mida koolis õpetatu kaudu sisendati. Ükski meie mäng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal sündmused, olukorrad, seiklused ja põnevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu päevikuid keerulise sõjaaja mõtisklustega, võisin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otsesõnu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades mõtisklusi sündmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkajärgi on vaimustav näha, et vanaonu hinnangud ja mõtisklused, ennustused ja prognoosid ongi täide läinud! <br />
<div>Üks meie lemmikmänge oli „Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki! <br /><br /><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Viljandis.jpg" alt="Viljandis" width="400" /></div>
<br />Oma lapsepõlvemälestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma töös. Mõnikord on tore paralleele tõmmata. Need säravad hetked, erilised mälestused ja loovusega laetud lapsepõlv olid abiks ka siis, kui ligi kümne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris „Segasumma Suvila“ laagriülemaks oldud. Kõik seal toimunu ja jäädvustatu vääriks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagriülemaks) olid suurepärane võimalus ka tänastele lastele näidata, kui põnev võib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimmõtte lend. Kasvatajad olid alati ettevõtlikud ja fantaasiaküllased, mõnikord oli mul laagriülemana vaja siiski mõnd säravat ideed ka kärpida. Aga üks sai selgeks – lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus! <br /><br />Nii laagris kui ka lapsepõlves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju välja mõeldud ja mängitud. Nii mõnigi mõte lapsepõlvest sai ka „Segasumma Suvilas“ laagriliste jaoks realiseeritud – hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, mõrvamüsteeriumi lahendamine jm. <br /><br />Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne. <br /><br />Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma tänase tööni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja täiskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende töödest. <br /><br />Olen sündinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seepärast jääb minu mäletamisväärne lapsepõlv laias laastus ajavahemikku 1966–1976. Eelnevat suurt ei mäleta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste mälestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava külas, Alavere külje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega – need kolm kohta olid ka minu lapsepõlve mängudemaaks. <br /><br />Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat mängu või tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast mõtetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal põhiteemast kõrvale kaldunud, tänast ja eilset võrrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta välja tuua. <br /><br />Tänan selle võimaluse eest ajas tagasi rännata ja oma lapsepõlvemälestustes sobrada! Inimese elu on lühike, üle aja elavad ainult mälestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. Vähemalt nüüd on ka minul arvutis üks fail, mis jäädvustab olnut! Kahju, et mõned asjad väärtustuvad alles aja möödudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus kõik loogiline ja enesestmõistetav, aga tänases kiirustavas ajas mõistan ma, et meie vanemate hool ja pühendumine on hindamatu aare, mille õega oleme oma lapsepõlvest saanud kaasa võtta! Minu jaoks oli sellel ajarännakul suur väärtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada!
Täisviide
ERA, DK 130, 1/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013).
Maakond
Harjumaa
Viljandimaa
Kihelkond
Tallinna linn
Viljandi linn
Kose
Koguja
Andrus Roos
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960.-1970. aastad
Koguja sünniaeg
1961
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Andrus, snd. 1961. a. Tallinnas
Harjumaa
kujutlusmäng/loovmäng
linn
Viljandimaa