1 30 13 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu mängud aastatel 1949–1953 Minu ema Hilda Konsap (1911–2008) oli Põlvamaal Leevakul "Komsomoli" kolhoosis (hilisem Ruusa sovhoos) lüpsja ja ka karjak. Kodus oli meid 3 last: Eha, snd. 1939. a., Vello, snd. 1943. a., ja Endel, snd. 1945. a. (emal sündis iga riigikorra ajal laps, Eha – Eesti ajal, Vello – Saksa ajal ja Endel – ENSV ajal). Kui ema ja isa tööl olid, siis meie lapsed mängisime kolhoosi karjapidamist. Selleks olid meil suured kuusekäbid lehmadeks, väiksemad kuusekäbid vasikateks ja männikäbid lammasteks. Puuokstest tegime karjakoplid ja panime sinna lehmad ja vasikad sisse. Lambad olid eraldi aias. Panime aeda purgiga vett joogiks ja rohelisi heinatutte söögiks. Siis me söötsime ja jootsime neid käbisid ühekaupa ja seejärel panime ühte aianurka magama. Vahel läks aed katki ja lehmad läksid kiini (jooksu). Lambaid pügasime mängult ja enne seda pesime veega, et vill oleks puhtam. Õhtupoole hakkasime lehmi lüpsma ja piima kurnama. Nalja sai, vahel läks piimanõu ümber, siis oli riid majas. Aedu oli mitmeid, elumaja otsas sirelipõõsaste juures. Sirelilehtedest tegime suus hammaste abil erimustreid ja riputasime lehti aia peale. Kõige hullem oli see, kui hommikul õue minnes selgus, et kanad olid meie karjaaiad ära lõhkunud ja käbid laiali siblinud. Tuli uuesti alustada. Vennad meisterdasid endale puust püssid ja mängisid marjapõõsaste vahel sõda, tulistamist. Täisviide EFA I 170, 67/9 < Hageri khk., Kohila al. < Räpina khk., Leevaku k. – Eha Asperg, s. 1939. a. (2013) Maakond Põlvamaa Kihelkond Räpina Koguja Eha Asperg Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad Koguja sünniaeg 1939 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Eha, snd. 1939. a. Võrumaal küla talu Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide EFA I 169, 111/22 < Valga l. – Tea Kink, s. 1940. a. (2013) Maakond Valga l. Kihelkond Valga l. Koguja Tea Kink Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1940 Koguja sugu naine Tekst            Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: &bdquo;… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem. <img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ema_%f5ega_koduaias_1948.jpg" alt="Tea Kink ema ja õega koduaias 1948" width="300" />            Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.            Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama. <img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Onut%fctar_Ene_%f5de_Aili_Tea.jpg" alt="Onutütar Ene, õde Aili ja Tea" width="300" />            Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud &bdquo;Kekskasti-kool“, &bdquo;Hüppenööri-kool“, &bdquo;Peitusmäng“, &bdquo;Leka“. &bdquo;Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.            Pallimängudest mängisime &bdquo;Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), &bdquo;Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.            Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.            Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.            Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata. Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!            Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.            Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama. <img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_11_aastane.jpg" alt="Tea Kink 11-aastasena" width="300" />            Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!) <img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ekskursioonil_umbes_1951.jpg" alt="Tea Kink ekskursioonil Helmes 1951" width="300" />            Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!            Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.            Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.            Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.            Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_Valli_Ene_Siina_synnipaeval.jpg" alt="Tea, Valli, Ene, Siina sünnipäeval" width="350" />            Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult &bdquo;lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"            Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".            Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!            Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.            Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas: <div><img style="float: right;" src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_Airi_koduaias_1948.jpg" alt="Tea Airi koduaias" width="300" /></div> 1. Idina sudina sutka sai, fiffen faaren kupper kai, iist, iist, sibula iist, kret&scaron;ka. 2. Hangu tangu trilla-truu, t&scaron;etr faafer fiirer fuu, aam, daam, ritig daam, u ur vau – sina oled sellest mängust prii. 3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa seda parandama peavad, ütled õige ruttu sina – vana tatinina! 4. Punaste pükstega politsei tuli vastu ja ütles mulle idi domoi! Mina ei osanud seda keelt, keerasin selja ja näitasin keelt!             Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.             Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…             Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud. Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli &bdquo;Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.             Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka &bdquo;Monopol“.             Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!   Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna". &bdquo;Rahvaste pallis“ oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas  teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda. "Rebase" puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5). &bdquo;Pallikool“ oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde. "Mädamuna" oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat. Jooksumäng oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "t&scaron;urr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja. "Peitusmäng" – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees. Hüppemängudest oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates. Tasakaalumäng. Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla. Kaardimängudest olid "Must notsu" ja "Viis lehte". Lauamängud olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma". Sõnamängud. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne. Populaarne oli ka &bdquo;Telefonimäng“ – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja. Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.   <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Johannes Palmi värsiraamat &bdquo;Üle õue“, ilmunud 1950. aastal. </div> </div> Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tea, snd. 1940. a. Valgas eramaja linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 127 < Lahemaa < Märjamaa khk., Haimre k. – Anne Kurepalu, s. 1946. a. (2013) Maakond Läänemaa Kihelkond Märjamaa khk. Koguja Anne Kurepalu Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu naine Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Minu lapsepõlve neliteist aastat möödusid Märjamaa lähedal Haimres, kus isa oli Haimre 7-klassilise kooli direktor, hiljem paar aastat samas õpetaja. Mängumaaks oli kogu kooli ümbrus ja lähedalolev mets. Kooli ümbrus oli väga ilusasti haljastatud, oli õppe-katseaed, iluaed, mida käidi vaatamas nii kaugemalt kui lähedalt ja meie oma aed õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Mängimiseks oli aega piisavalt, kui olid tehtud tööd, mis peres olid igale lapsele ette nähtud. Mõnikord küll oli ka emaga pahandust, sest töö tegemine kippus jääma tahaplaanile, kui mingi tore mäng oli just käsil. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Mina olin suur raamatulugeja. Lugemise sain selgeks väga varakult, sest elasime koolimajas, kaks minu ristiema olid õpetajad ja mulle meeldis väga käia koos nendega tundides kaasas. Segada tundi ei tohtinud, pidin olema vaikselt ja vaatama-kuulama. Järgnevat lugu ma ise ei mäletanud, aga seda rääkis minu ristiema, kes oli 1. klassi õpetaja. Olin vist nii kahe-kolme-aastane ja klassis õpiti tähestikku. Üks poiss pidi tahvlile kirjutama kõik tähestiku tähed. &bdquo;Ä“ ei tulnud talle aga meelde. Mina olin istunud õpetaja laua taga, võtnud pliiatsi, koputanud selle otsaga lauale ja öelnud: &bdquo;Kas sul ükskord meelde ei jää, kui &bdquo;a“-l on täpid peal, siis see on &bdquo;ä“.“ Teised lapsed olid väga naernud selle peale. Aabits oli mul viiendaks eluaastaks juba ammu läbi loetud ja igav. 3. klassis oli minu lemmikraamat A. Makarenko &bdquo;Pedagoogiline poeem“, mis aeg-ajalt minu käest ära võeti ja kusagile peideti kui eale mittesobiv kirjandus. Lugesin igal pool ja igal ajal, kus vaid sai natuke omaette olla. Üheks parimaks kohaks oli koolimaja pööning, sest sinna ei julgenud ema redelit pidi ronida ega mind otsida, et mingit tööd anda teha. Kui olin 6. klassis, siis näitas mu ristiema mulle salaruumi, mille isa oli ehitanud nõukogude võimu tulles. Ta oli sinna peitnud ajakirju Laste Rõõm, &bdquo;&bdquo;Looduse“ kuldraamatuid“ ja muud vabariigiaegset, mida kooli raamatukogus olla ei tohtinud. Sellest salakambrist sai minu lemmik, kus käisin taskulambiga lugemas tundide viisi.   2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Koolimaja õues olid spordiväljakud, palliplatsid, jooksurajad, ronimispuud, kiik ühe suure papli oksa küljes. Talvel olid eriti populaarsed kohad puidust ehitatud liumägi, kus sai valgest õhtupimedani liugu lasta, ja umbes kilomeetri kaugusel olev väike künkake nimega Oti mägi. See oli läheduses ainus koht, kus sai suuskadega mäest alla lasta. Meil oli suur ja ilus korter, mille söögituba oli ka meie mängutuba koos paljude mänguasjadega, väikese laua ja toolidega. Mänguasju oli meil tol ajal võib-olla võrreldes talulastega päris palju. Külas teiste juures mängimas käimist eriti ei olnud. Lähedal olevates taludes ei olnud lapsi. Naabrite juures käisin klassiõe Ehaga, kui ta oli seal oma vanavanematel külas ja seal oli üks tore koht suure reheahju pealne. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Vahetunni ajal sai mängida kooli saalis, mis oli tegelikult küll väike selle laste arvu kohta. Tol ajal oli Haimre koolis ikka oma 130–140 õpilast. Aga ka koridoris sai mängida. Kui ilm oli ilus, siis olime ikka õues nii vahetundide ajal kui pärast tunde. Saalis olid seintele kinnitatud nn rootsi redelid, kus sai turnida, oli lauatenniselaud, pallid. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Meie kool oli hästi sportlik ja igasugused pallimängud olid väga populaarsed. Eriti rahvastepall, laptuu, &bdquo;Mädamuna“, &bdquo;Äss-äss, tagumine paar välja“, peitus, võrkpall – neid mängiti tõesti igal vabal hetkel. Suviti olid lapsed kodudes laiali ja abistada tuli vanemaid heinatöödel, karjas käimisel, ka kolhoosis põllutöödel, kooliaias ja ka oma aias. Sel ajal mängisime põhiliselt oma õe, venna ja tädide lastega, kes suveks meie juurde maale saadeti. Koolis oli internaat ja kui pärast tunde olid õppetükid pikapäevarühmas tehtud, olid ilusa ilmaga kõik õues kuni pimedani välja. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Esimesed mängukaaslased olid kaks ja pool aastat noorem õde, viis aastat noorem vend, pinginaaber, kelle ema töötas koolis koristajana, ja vennaga ühevanused tädipojad. Õe-venna ning tädipoegadega armastasin mängida kooli, mina olin loomulikult õpetaja ja sel ajal ma ise veel koolis ei käinudki. Olin nii 5-aastane. Kõige parem sõber oli pinginaaber Meida, aga tal ei olnud väga palju vaba aega mängimiseks, sest kodus oli tal veel kolm õde ja ema pani Meida tööle igale poole, kus ta isegi tööd tegi. Ka koolis ruumide koristamise juures pidi Meida ema aitama. Aga vabadel hetkedel ikka mängisime temaga. Teine mängukaaslane oli Jaan, kes oli minust pool aastat noorem. Jaani vanemad elasid koolimajas ja seetõttu oli ta peale õe-venna kõige kättesaadavam mängukaaslane kuni kooliajani. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud eraldi treeningugruppe. Kõik tegelesid väikeses koolis mingi spordialaga vastavalt oma huvidele. Grupid moodustusid selle järgi, keda just millise mängu juures parasjagu vaja oli. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Kattusid mõnes mõttes küll, sest Meida ja Jaan olid kõige sagedamini kooli juures nii koolitöö ajal kui suvel. Kokku saime tavaliselt ikka kooli õues, kui mingit kodust tööd polnud vaja teha. Väiksemana mängisime liivakastis, suuremana olid ikka pallimängud. Olenevalt sellest, kui palju meid parasjagu oli, valisime mängu. &bdquo;Mädamuna“ sai ka kolmekesi mängida. Kuna pidin ka meie lehma karjatama kodust eemal (ja ka Jaani perel oli lehm), siis koplis oli üheks ajaviiteks puude otsa ronimine ja puuladvaga alla kiikumine. Kord läks lepp katki ja prantsatasin üsna kõrgelt alla, hing jäi hetkeks kinni ja pärast seda see lõbu lõppes. Tegime lõket, küpsetasime lõkkel kartuleid ja sõjajärgsete lastena oli siin-seal padruneid, mida loopisime lõkkesse. Niipalju oli meil siiski mõistust peas, et panime piisavasse kaugusesse ühe paeplaadi püsti ja loopisime selle tagant vaadates ja kuulates, kelle padrun kõvema paugu teeb. Tore aeg oli heinaaeg, sest siis sai heinu lakas vastu võetud ja heinte sisse koopaid tehtud. Oli lubatud lakas värsketel heintel magamas käia ja hüppasime ka heinte pealt lakast alla heinahunnikusse, kui töö veel pooleli oli. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Poisid-tüdrukud mängisid koos. Teistest rahvustest lapsi meie ümbruskonnas ei olnud. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Ei mäleta erilisi tülisid. Võib-olla oli neid noorema õe ja vennaga, kes tahtsid mängu tulla, aga olid meie jaoks liiga väikesed. Väikevend tahtis alati võita ja kui ta seda ei saanud, oli kohe vihane ja keeldus edasi mängimast. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Vanematega mängisime harva ja vaid lauamänge ning sedagi vaid isaga. Isaga mängisin kabet ja ta õpetas mulle ka malet. Samuti oli väga populaarne &bdquo;Reis ümber maailma“ ja nips. See oli kabenuppudega samal kabelaual teise nuppude maha nipsutamine. Muid mänge küll ei mäleta, et oleks vanematega mänginud. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda oli põhitegevus lugemine. Meil oli kodus üsna suur raamatukogu ja sünnipäevadeks kingiti ikka raamatuid. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Ei mäleta, ju meie õues kokku saime ja vastavalt sellele, kui palju meid oli, valisime mängu. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? See sai selgitatud lugemise abil. Olid teatud salmid, mida kasutasime. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Populaarne oli &bdquo;Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.“ See oli &bdquo;Mädamuna“ alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Pallimängudest oli kõige populaarsem rahvastepall. Oli kaks võistkonda, kapten valis oma meeskonna, igal oli üks elu, kaptenil vist kaks. Piirid märgiti kas joonega, mis veeti lubjaga või lihtsalt tõmmati jooned jalaga. Püüti ikka visata jalgadesse, et oleks raskem püüda või visati nn vindiga palli. Esimesed visked visati ikka üle peade, et mängijaid väsitada. &bdquo;Mädamuna“ puhul valiti salmi lugemise teel esimene püüdja, kes viskas palli õhku ja luges numbreid, kuni ta selle kinni püüdis. Sel ajal pidid kõik temast võimalikult kaugemale jooksma. Seejärel valis ta kellegi, kelle juurde numbreid lugedes hüppas või sammus, ja pidi sellele palliga pihta saama. Kui see sai pihta ja ei suutnud palli püüda, oli tema järgmine püüdja. Kui ta aga palli kinni püüdis, siis jäi sama püüdja edasi, kuni suutis kellegi välja visata. Peituse mängimise puhul tuli eelnevalt kokku leppida, millisel territooriumil võis peita. Kooli õues oli mitu kõrvalhoonet ja kogu ala oli väga suur. Vihmaste ilmadega ja kui koolis oli vaheaeg või nädalalõpp, siis mängisime peitust ka majas sees või kodus ruumides. Keks oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast – kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates. Hüppenöörid olid ka, kui olid üksi ja seltsilisi ei olnud. &bdquo;Telefoni“ mängisime ka. Istusime rivis ja esimene ütles mingi sõna või lause, mida siis sosistades järgmisele edasi anti, ja viimane pidi kõva häälega välja ütlema selle, mis siis temani jõudis. Harva, kui esimese ja viimase tekstid kattusid. Sõnamängud olid sellised, et üks kirjutas tahvlile mingi sõna esimese ja viimase tähe. Vahepeal olid kriipsud ja teisel tuli arvata ära tähthaaval, mis sõnaga oli tegu. Sõnamängudest oli veel sõna arvamine. Lepiti näiteks kokku, et teema on &bdquo;loomad“. Keegi ütles esimese loomanime ja järgmine pidi ütlema loomanime selle algustähega, millega esimese öeldud sõna lõppes. See oli huvitav, sest sai erinevaid teemasid valida. Kuna isa ei pooldanud mängukaartide kasutamist, siis neid mänge ma pole lapsepõlves mänginud. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Kooli mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel. Poodi mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju &bdquo;müüsime“ ka lepalehtede eest. Nukkudega ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Võrkpalli mängiti rohkem eraldi poiste ja tüdrukute võistkondades ja vist rahvastepalli ka. Aga alati sõltus see sellest, kui palju oli hetkel osalejaid. Tihti olid segavõistkonnad. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Arvuti tuli alles 1990. aastate keskel, arvutimänge pole kunagi mänginud. Mobiili sain vist 2000. aastate algupoolel ja ka sellega pole mänge mänginud. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Ei ole mänginud. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Oleme sõpradega ja pere väiksemate lastega mänginud ikka seda vana tuttavat &bdquo;Reis ümber maailma“, trips-traps-trulli ja &bdquo;Laevade põhjalaskmist“. Ka kabet ja harva malet. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anne, snd. 1946. a. Läänemaal korter küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide EFA I 168, 24/75 < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. – Anu Soon, s. 1951. a. (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Iisaku khk. Koguja Anu Soon Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1951 Koguja sugu naine Tekst Oma laste kasvatamise aeg oli nii kiire ja pingeline, et nende mänge mäletan vähe. 1990-ndatel, talu taastamise aegadel pidid ka lapsed palju tööd tegema. Üks nende lemmikmäng oli: plastiliinist maad. Igaühel oli oma alus – karbikaas, mille peale kujundas kas talu, metsa, veekogud, sillad vms., sinna tehti ka tillukesed inimesed ja loomad ning ise räägiti teistele või omaette kõigest, mis seal toimus. Need "maad" olid neil palkonil ja seal nad suveõhtuti vaikselt toimetasid kolmekesi reas istudes. Nüüd õpetan oma lapsepõlvemänge edasi lapselastele sedamööda, kuidas nad sirguvad ja hakkavad mängudest aru saama. 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin Iisaku metsavahitalus Iisaku kihelkonna Lõpe külas Alutaguse metsas teistest taludest eemal. Mängukaaslasteks olid ainult vanemad õed. Omavanuste lastega enne kooli mänginud ei olnud. Mängisime neid mänge, mida vanemad õed koolis teistelt olid õppinud või mõtlesime neid ise välja. Mängimiseks oli aega küllalt, kuna olin kõige noorem; isa-ema aitasid enamasti vanemad õed. Kui hakkasin karjas käima, jäi suvel mängimise aega vähemaks, aga mängida sai ka karjas. Eriti kui neli ja pool aastat vanema õega kahekesi karjas olime, väga harva, kui kolmekesi või neljakesi. Koolis käisin Iisakus 1957–1965. Meelistegevuseks oli mul aga kindlasti lugemine. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Keset õue oli mängimiseks liivaauk, umbes 0,5 m2 ja u.10 cm sügav lopergune auk, mille põhi oli kruusane. Millega seal mängisin, ei mäleta, igatahes ühtki kivikest seal polnud. Õues sai ka palli mängida, laapat, keerukuju. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Toas oli mul magamistoa nurgas mänguasjade kast ja kloppide (klotside) kast, kust sai asju võtta ka teises toas mängimiseks ja jälle tagasi panna. Suvel oli pööningul väike katusekamber minu tuba (nii öeldigi: Anu tuba), kus mängutube ehitasin ja kodu mängisin. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Koolis olid vahetundide ajal organiseeritud ringmängud, soojal aastaajal joosti staadionile rahvastepalli mängima. Peale tunde oli vaba aega mängudeks mitu tundi õhtuste internaadi õppetundideni. Siis mängisime, mida internaadikaaslased õpetasid: kekskasti jm. Viie kivikesega nipsumäng oli moes vanemate tüdrukute hulgas, mina seda selgeks ei saanudki. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Õed: minust 4 ja pool aastat vanem; 10 aastat vanem ja 13 aastat vanem. Viimased kaks olid minust nii palju vanemad, et koos me peaaegu ei mänginud, neil oli ka pidevalt tööd. Ka selle õe jaoks, kellega koos mängisin, olin ma liiga tita, keda sai käsutada ja narrida. Kui kooli läksin, oli tema ja ta eakaaslaste seas heaks tooniks näidata oma üleolekut väiksematest õdedest kõigile. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Esimesest klassist olime internaadis kahekesi ühe elava tüdrukuga, kes oli oma teismeliselt vennalt õppinud mitmesugust "elutarkust". Neid lollusi õpetas ta mullegi. Näiteks mõtles ta välja sellise mängu: jookseme autode eest üle tee, vaatame, kes julgeb autole ligemal joosta. Jooksimegi, aga vahele jäin mina, kui Willise juht kinni pidas ja asi lõppes ema koolikutsumisega (mis jäi ainsaks korraks minu elus). Selle tüdrukuga mängisingi algklassides kõige rohkem: keksu; ronisime staadioniäärse heki kuuskedes jne. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Mänguseltskonnaks olidki internaadi tüdrukud, kellega hiljem, V–VI klassis eraldusime praeguses mõistes "salaseltsiks". Nimegi panime: Punane Roos. Toimetasime väikse grupiga omaette. Internaadi lubatud territoorium ulatus ka hoonete taha, kus oli puid, põõsaid, tiike. Seal sai veidi salatseda teiste eest, aga see ei kestnud kaua, vist vaid ühe kevade. Suvevaheajal me kokku ei saanud, ainult juhuslikult, kui tuli käia kooliaias, võis seal mõnda kohata, aga siis mänguks aega polnud. Tüdrukud mängisid ikka poistest eraldi. Koolis oli ka &bdquo;vene komplekt“ lapsi, aga nendega me ei suhelnud. Nad olid täitsa eraldi, meie jaoks neid nagu polnudki olemas. Ainult koolilõpuaktustel direktor nimetas ka nende hulgast neljadele-viitele õppijaid. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Mängutülisid – konflikte ei mäleta. Siiski meenus üks. Kaheksandas klassis olles vahetunnil õues algatas üks klassikaaslane äkki kullimängu ja lõi kohe mind kulliks, kui ma polnud veel hakanudki jooksma. Siis mina kähvasin: "Mina ükskõik teiega niikuinii ei mängi!" Teised mängisid rõõmsalt edasi ja mul oli enda pärast häbi. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Kodus tuli mul küllaltki palju ette üksi mängimist – tittedega (nukud), kloppidega, karjas savilindude ja pesadega. Aga võrratult parem oli kahekesi või kui vähemalt voodis istuv vanaemagi (meie ütlesime: ämm) vaatas, kuidas tema ees mängisin ja ehitasin. 4. Mängu alustamine Näiteks peitusemängu alustamisel tuli otsustada, kes &bdquo;peab“ (s.t. kes hoiab silmad kinni, kuni teised peitu lähevad). Selleks loeti: 1) Entel tentel trika trei, vihver Maari Kupper Kai. Iits tiits tim tam kriska. 2) Ilus hele valge tuvi lendas üle Inglis maa. Inglis maa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kes selle luku peab parandama, seda ütled sina, vana tati nina. 3) Idina tidina sukassai, vihver maari Kupper Kai. 4) Kui olin juba vanemates klassides, tuli kusagilt liisuheitmiseks Ameerika kurbmäng. Öeldi: teeme ameeriklast! Iga mängija tõstis püsti mingi arvu sõrmi (korraga, selleks luges keegi: üks, kaks, kolm!). See keegi, nimetame ta mängujuhiks, liitis sõrmede kogusumma ja otsustas, kellest alates ta lugema hakkas. Kelle peal lugemine lõppes, sellele langes liisk. 5. Mängukirjeldused ja –nimetused 1) Pallimängud 1. Mädamuna. Pall visatakse kõrgele üles ja hüütakse kellegi kaasmängija nime. Kui see palli kinni püüab, viskab ta uuesti üles ja hüüab kedagi teist. Kui pall aga enne püüdmist maad puutub, jooksevad teised eemale, kuni hüütu palli kinni saab ja &bdquo;stopp!“ hüüab. Seejärel üritab ta mõnd lähemat mängijat palliga tabada, lüües sellega talle ühe "mäda". Kui see aga palli kinni püüab, saab viskaja "mäda". Teatud hulga samme tohtis viskaja lähemale ka minna. Siis ta märkis oma stardikoha ning võttis kaugelt hoogu, et need lubatud sammud pikemad tuleks. Mädamuna mängisin kodus ja koolis. Meenub üks mädamunamäng ülikooli praktika ajal. Millegipärast olid meiega ka mõned vene tudengineiud. Nad taipasid mängu olemust ruttu. Kui mõni mängija oli juba teatud hulga "mädasid" kogunud, pandi talle uus, hüüdnimi. Üks meie punaste pükstega noormees sai hüüdnimeks &bdquo;kommunist“. Kui omad teda selle nimega hüüdsid, said kõik naerda. Aga kui vene tüdruk ka arvas nalja saada ja viskas palli õhku: &bdquo;Kamunjist!“, siis jäi mäng katki. See, keda hüüti, pomises: "Mis kommunist mina talle olen!" 2. Siga. Mängijad ringis, viskasid kordamööda kellelegi palli. Kes ei püüdnud, sai sõnast &bdquo;siga“ ühe tähe juurde. Kui kõik neli tähte käes, läks &bdquo;siga“ mängust välja. Viimasena mängu jäänu oli võitja. Mängisin kodus kui ka koolis. 3. Rahvastepall. Levinuim pallimäng internaadilastel ja koolivahetundides staadionil. Kaptenil (kapul) oli "kaks elu". 1964. a. kevadel olin kuu aega Krimmis pioneerilaagris ARTEK, kui lastele tutvustati uut pallimängu "Snaiper". See osutus tuttavaks rahvastepalliks – algul oskasin seda ainsana, kuna oskasin "vindiga" visates vastaseid välja lüüa. Mäng õpiti aga ruttu selgeks ja lõppvõistlusel polnud ma enam mingi tegija. 4. Pallikool. Tavaliselt mängiti kahekesi kordamööda esimese eksimuseni, siis jälle kaaslane. Iga harjutust 10 korda, eksimuse korral tuli järgmisel korral sama harjutusega jätkata uuesti 10 korda. Harjutused: pall visata vastu seina, siis kinni püüda; pall vastu seina, kukub, põrkab, siis kinni püüda; pall hooga maha, põrkab vastu seina, siis püüda; visata vastu seina, samal ajal käteplaks, püüda; samuti kahe ja kolme käteplaksuga; selg seina poole, pall taha vastu seina, siis püüda; pall vastu seina, samal ajal teha kohapeal ring, siis püüda. Neid viskevariante võis olla veelgi. Mängisime kodus ja koolis. 5. Koksimine. Võib nimetada ka võrkpallitrenniks, seda sai tehtud nii kodus kui koolis. Koksijad ringis, saadavad palli juhuslikule vastuvõtjale võrkpallimängu võtetega. Mida kauem pall õhus püsib, seda parem, kuid mingit võistlusmomenti polnud. 6. Kartul. Mängijad ringis, viskavad palli üle keskel seisja. Kui viimasel õnnestub pall püüda, vahetab ta viskajaga kohad. Seda sai mängitud koolis. 7. Korv- ja võrkpalli mängisime ainult kehalise kasvatuse tundides.   2) Jooksumängud 1. Laapa (hääldati III vältes) kodus; koolis kandis see mäng rohkem nime &bdquo;kull“ või &bdquo;pitt“. Tagaajamine – kui kellegi kätte said, kasvõi puudutadagi, ütlesid: &bdquo;Laapa!“ ja hakkas tema taga ajama. Kui jooks juba väsitas, lepiti, et teeme nüüd kükilaapat. Kui tagaaetav kükitas, oli tal &bdquo;tsurr“ ja teda ei saanud lüüa. 2. Sõna &bdquo;tsurr“ kasutati mitmetes mängudes, kui mängija millegipärast korraks mängust välja astus (näiteks kukkus; prügi läks silma; oli vaja pissil käia jne.). 3. Tagumine paar. Sai mängida, kui oli rohkem osavõtjaid. Koolis kehalise kasvatuse tunnis ja ka vabal ajal. Seda mängisid ka täiskasvanud ja noored lellepoja pulma teisel päeval u. 1960. a. Roostoja külas. Paaride rodu seisab, selle ees üks üksik hüüab: "Tagumine paar välja!" ning püüab üht tagant välja jooksjat tabada. Kui see õnnestub, asub temaga rivi ette ja üksikuks jäänu hakkab ise hüüdma-püüdma. Kui paar aga enne kokku sai, asus ise rivi ette ja püüdja katsus õnne uue paariga. 3) Peitusmängud 1. Need olid ühed tavalisemad mängud nii kodus kui koolis. Öeldi: mängime peitu! Või: kop-kop-peitu! Üks mängija seisis silmad kinni mänguplatsi keskel mingi nurga või posti juures ja luges valjusti kokkulepitud arvu numbreid, näiteks 20-ni, siis valjemini: "Tulen!" Kui otsija "pidamise" kohast kaugemale läks, võis peidukohast välja joosta ja "pidamise" seinale koputada: "Kop-kop, mina prii!" Kui otsija jõudis samasse enne koputada ja nähtud mängija nime öelda, oli see järgmises mängus "pidaja". Otsiti, kuni kõik olid leitud või välja jooksnud. 2. Pimesikk. Mängisime koolis, kas ka kodus, seda ei mäleta. Pimesikul seoti salliga silmad, keerutati teda ringi ja ta pidi teised üles otsima ja käsikaudu ära tundma. Kes ära tunti, sai uueks sikuks. 3. Karavinkel. Selle mängu tõi meile koju õde Tudulinnast keskkoolist 1960-ndatel aastatel. On pimesikumängu variant. Karavinklil seotakse silmad ja keerutatakse 3 korda ringi. Keegi mängija tuleb juurde: "Karavinkel!" See vastab kurja häälega: "Kasi nurka!" – "Mitu sammu?" – Karavinkel ütleb, mitu. Nurkasaadetu astub lubatud sammud ja Karavinkel peab siis ta kinnisilmi üles leidma. 4) Hüppemängud 1. Hüppenööriga hüppamine. Enamasti kaks tüdrukut hüppasid kordamööda nagu pallikooliski 10 korda iga harjutust esimese eksimuseni, siis jätkas teine. Harjutused: ühelt jalalt teisele nagu joostes; paremal jalal; vasakul jalal; jalad koos; samad harjutused hüppenööri suunaga eest üles; hüppenööri hoidvad käed ees risti; viimane harjutus: hüppenööri mõlemad otsad peos, kummargil keerutati nööri madalal maad mööda ümber enda nöörist üle hüpates. Nii päripäeva kui vastupäeva, kumbagi jälle 10 korda. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Anu_Soon_lk41_42.jpg" alt="Anu Soon kekskast" width="500/" /> 2. Kekskast. Seda õppisin kooliõdedelt. Võib nimetada ka tasakaalumänguks, sest treenib koordinatsiooni, samuti viske täpsust. Visatav kivike ei tohtinud puutuda piire, muidu läks mänguõigus partnerile. Klaasikild oli parem – ei veerenud. Kild visati alumisse ruutu, vastava jalaga hüpati järele, võeti kild ja – tagasi. Teise ruutu kild, teine jalg teise ruutu, kild üles, hüpates ümberpöörd ja tulema. Nõnda tuli kõik väljad läbi hüpata. &bdquo;Taevas“ oli hea koht: kes sinna jõudis, võis veidi puhata, toetuda kas ühe või kahe jalaga, ringi kõndida. Kes enne puhtalt taevast tagasi sai, oli võitja. Kaaslane jälgis hoolega eksimusi. 3. Kännukuningas. Seda mängisime õega karjas olles raiesmikul (meie ütlesime: raismik). Kes jõudis enne kännu otsa hüpata, see hüüdis: "Mina kännukuningas, sina sitalabidas!" 5) Tasakaalumängud Neid mängisid minuga vanemad õed, kui ma olin koolieelik, u. 1955. a. või varem. 1. Lennuk. Selili olles, jalad püsti, võeti väike laps kõhuli üles jalalabadele. Käed toetasid käsi, laps hoidis jalad sirgu paralleelselt maaga ning laps oligi see lennuk, keda õõtsutati siia-sinna. 2. Leiva ahju viskamine. Asend nagu lennuki tegemisel, ainult laps visati jalgadega umbes meetri kaugusele – leib ahju. Pehme ase oli all. 6) Plaksutamismängud Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis. 7) Sõrmemängud 1. Vasaku käe pöial ja parema käe Kotinõel on otsakuti koos, kuni nende peal pannakse kokku parema käe pöial ja vasaku Kotinõel ning jälle algusest peale. Küüned kokku ei puutu. Liigutustele lisatakse kiirust ja vaatepilt meenutab mingit kudumist või putuka sibamist. Kes õpetas, ei mäleta. 2. Kassikangas. Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule – moodustus uus kujund. 3. Kukesaba. Pöial suruti pihku, selle peale Kotinõel, sellele painutati Pikk Peeter, sellele Nimeta Mats ja lõpuks Väike Ats. Nii palju tuli painutada, et kõik sõrmed paigale jäid ja see oligi kukesaba. Seda tegin ka kodus. 4. Sõrmede lauale löömine, seda õppisin koolis. Oli kaks varianti. Lauaservale löödi Kotinõel ja Pikk Peeter, siis Kotinõel ja Väike Ats, siis rusikas. Nii mõlema käega ja aina kiiremini. Teine võimalus: Kotinõel üksi, siis Väike Ats üksi, siis rusikas. 5. Pöidla mahavajutamine. Teise käega vajutati pöialt, kuni see puudutas käevart. Seda meenutas ka ema oma koolipõlvest Tudulinnas (1920-ndad), kuidas kõndis painutatud pöialt hoides ringi, et las näevad, kui hästi mu pöial paindub. 8) Kaardimängud Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955–1957).   9) Lauamängud, nii kodus kui koolis: male, kabe, tsirkus, ümber maailma. Koolis: loto. 1. Kommipaberimäng. Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955–1960). 10) Paberimängud 1. Trips-traps-trull. Mängisin kodus (1960-ndatel), koolis ja nüüd ka lastelastega (2011–2013). 2. Korsten. Paberile joonistati kõrge korsten, pikuti keskelt joonega pooleks. Kummagi poole ülaotsa kirjutati mängija nimi – seda mängitigi kahekesi. Kordamööda peideti selja taga paberinutsakukest ühte või teise pihku. Rusikas käed toodi kaaslase ette ja kui ta õigesti arvas, kummas käes on paber, sai oma korstnapoolele ühe risti juurde teha, see tähendas üht korstnakivi. Kui ära ei arvanud, kasvatas korstent vastane. Kes ennem korstna valmis sai, oli võitja. Seda mängisin kodus õdedega 1960-ndatel aastatel ning ka õpetasin lastelastele (2011–2013). 3. Siga. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal ja lastelastega (2011–2013). Paberile joonistati piklik ovaalne sea kere, sellesse kirjutati mingi sõna esitäht ja lõputäht, nende vahele iga tähe asemele kriipsuke. Kui esi- või lõputäht esines ka sõna sees, kirjutati see ka välja. Partner hakkas ühekaupa pakkuma tähti. Kui pakutu sõnas esines, tuli ta kirjutada õige(te)le koh(t)a(de)le. Kui mitte, joonistati seale tähthaaval kehaosad: silm, kõrvad, jalad, saba ja lõpuks tited (kriipsujukud) sea selga. 4. Kanasitt. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), õpetasin ka lapselastele (2012–2013). Paberilehele kirjutati siia-sinna läbisegi numbreid näiteks ühest kümneni, igale numbrile ring ümber. Kordamööda hakati vedama jooni 1-st 2-ni, teine 2-st 3-ni jne. Algul oli asi lihtne, pärast läks keerulisemaks, sest oma joonega ei tohtinud ühegi olemasoleva vastu puutuda ega risti üle minna. Kui seda juhtus, tehti kokkupuutekohale suur punkt (kanasitt) ja kirjutati kõrvale tabelisse üles. Mängu lõpus loeti kokku, mitu kumbki sai. Võitis see, kellel vähem kanasitta. 5. Kartulikuhi. Selle nime all teadsid ja mängisid seda minu lapsed (umbes 1985–1995) ning lapselapsed õppisid minu käest (2011–2013), minu lapsepõlves oleks sel mängul olnud nagu teine nimi (1960-ndad). 6. Laevade pommitamine. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal; minu lapsed mängisid (umbes 1985–1995); õpetasin ka 2013. a. lapselapsele (koolieelik), kuid lõpuni mängida ei saanud, sest laps ei kannatanud välja, kui tema laevad rohkem põhja läksid. 7. Koolis oli tundidest vabal ajal internaadis üks levinud mäng (umbes 1960–1965), millel nime nagu polnudki. Kaks või enam mängijat võtsid paberilehe – tavaliselt rebiti vihikuleht, see keerati põiki ette ja joonistati – igaüks omale – tabel. Igale tabelilahtrile kirjutati pealkiri: näiteks jõgi; linn; loom; riik; lind; lill; puu; inimese nimi. Kordamööda nimetati täht, millega algavaid sõnu tuli tabelisse kirjutada. Kui kõigil oli ühe tähega sõnad mõeldud, hakati ükshaaval kontrollima: igaüks ütles, mis tal selle tähega selles lahtris kirjas oli, ja kui kellelgi oli sama sõna, said kumbki pool punkti, muidu terve. See märgiti samasse sõna alla. Järgmine lahter jne. Kui kogu rida sai kontrollitud, liitsid mängijad selle rea tulemuse punktid kokku, summa jaoks oli paremal veel üks lahter. Seejärel nimetas järgmine mängija uue tähe, kuni sai lehekülg täis või tüdineti, loeti punktide lõppsumma ja kellel osutus see suurimaks, oli võidumees. Kuna olin palju lugenud, võitsin seda mängu tihti. Mõne tähega oli vähe valikut. Järgmisteks mängudeks sai lausa ette valmistatud, et teaks ikka selliseid asju kirja panna, mille eest terve punkti saab. 11) Sõnamängud 1. Täidan, täidan laeva. – Millega? Vastata tuli kokkuleppeliselt kas sama algustähega nimisõnadega või pidi järgmine sõna algama eelmise sõna lõputähega. Mängisin lapsena kodus (1960-ndad), samuti koolis. Minu lapsed koos meie, s.t. vanematega (1990-ndad). Umbes 1991. aastast meenub, kui meil oli külas sõjaväest tulnud õepoeg. Õhtul voodites enne uinumist, tuba juba pime, mängisime veel viiekesi (vanemad + 3 koolilast) laevade täitmist. Külaline oma asemelt soovis: "Mina ka!" ja siis täitsime laevu kuuekesi, kuni magama jäime. 2. Pii-keel. Õigemini bi-keel, sest iga sõna esimese silbi järel tuli rõhuline bi-silp. Nii kodus kui koolis (1960-ndad), õpetasin ka lastele (1990-ndad) ja lastelastele (2013), kuid need olid veel väikesed (vanim sai 7-aastaseks) ega õppinud uut keelt selgeks. 3. Kiirütlemine. Kokapapa must müts; valge lehma saba musta lehma taga; pagari piparkook – tuli korrata nii kiiresti kui võimalik, kuni segi läks. Neid kuulsin ja võistlesime koolis (Iisaku kool, 1960-ndad). 12) Ringmängud Peab käima, peab käima; Üks ühte ja kaks ühte; Toa teeksin endal tamme alla; Üksinda kõnnin ma; Me lähme rukist lõikama; Bingo; Kes aias; Riks, raks, rundipumm; Kaks sammu sissepoole; Peremees võtab naise. Neid õpetati Iisaku koolis (1957–1965), mängiti-tantsiti igal koolipeol rahvamajas, koolimajas, internaadilaste pidudel ja koolis vahetundidel. Eriti aktiivne oli neid vahetundidel organiseerima õp. Laine Nimvitski. 1964. a. pioneerilaagris ARTEK õpetati ringmänge: Aa-rim-&scaron;um-&scaron;um, aaram-&scaron;um-&scaron;um, aia-mia-busi-ja, busi-ja (tipiti kätest kinni ringiratast joosta üksteise järel); :,: aariim-&scaron;um, aaraam-&scaron;um, aia-mia-busi-ja, busi-ja :,: (jaguneti paarideks ja kallistati omavahel 2 korda, siis joosti käevangus ümber endi; siis vahetati ringis koht, nii et iga kord tuli kallistamine uue partneriga). Minule oli selline intiimsus võõras ja hoidusin sellest tantsust kõrvale. Tudengina (1968–1973) kogesin, et see tants oli ka Eestimaale jõudnud. Veel ringmänge, mida õppisin tudengina: &Scaron;ooder, Mul on üks tore tädi, Laurentsius, Bugi. Neid mängiti-tantsiti kursuseõhtutel; ühiselamus õhtuti peale loenguid, kui tulid avaramasse koridoriossa kokku omavahel enam-vähem tuttavad ühe teaduskonna tudengid. 13) Karjaste mängud Karjas käisin umbes 10 suve. Esimestel suvedel (umbes 1957–1959) käisime koos õega ja järgnevad mängud on neist aastatest. 1. Lillekimp. Korjasime lilli, seadsime kimpu ja kui mõlemal valmis, võrdlesime ja põhjendasime lillede valikut ja paigutust. Otsustasime, kummal tuli ilusam, ning seadsime kimbud kuhugi põõsa külge. Enamasti domineeris kimbus üks värv – valisime kas rohkem valgeid, kollaseid või siniseid õisi. Kasutasime ka sõnajalalehti. 2. Uss, uss hammustas. Kordamööda oli üks arst, teine kannatanu. Kannatanu ütles: "Uss, uss hammustas!" Teine laskis näidata, kust hammustati, siis ravis seda kohta, kuidas oskas – teelehega ja kindlasti ka pehme villohaka õisikuga. Meil kasvas neid ühel heinamaal ja see tutt oli nagu pehme paks pintsel, millega haiget kohta tupsutati; võib-olla raviti ka seespidiselt – anti metsmaasikaid süüa. 3. Perenaine ja lehm. Jällegi kehastuti kordamööda. Lehm sõi rohtu – kogus tasku või sülle. Siis perenaine ajas ta koju ja lüpsis selle rohu kõik välja. Lehm rapsis ka lüpsi ajal ja lõi jalaga, siis perenaine riidles: "Seisa paigal!" 4. Perenaine ja hobune. Oldi kordamööda. Perenaine sidus hobuse jalad kammitsasse, et see liiga kaugele ei läheks. Siis pidi hobune, jalad koos, hüppama. Rakendamine oli juba keerulisem, aga eks me teinud seda, mida olime näinud hobusega tehtavat. 5. Perenaine ja kana. Perenaine andis kanale teri. Kana peitis pesa, munes ja kaagutas. Perenaine otsis pesa üles. Siis vahetasime osad. 6. Linnupesa. Valisime õega omaette, millise linnu pesa teeme. Ükskord mängisime seda karjas isegi kolmekesi. Pesakohta tuli varjata ning käituda selle linnuliigi kohaselt. Kui kõigil valmis, hakati otsima ja linnuliiki ära arvama. Võitja oli see, kelle pesa viimasena leiti ja kui ilus pesa tal välja tuli. Seda hindasime üheskoos. 7. Savilindude tegemine. Karjas olles tuli tihti sillal valvata, et loomad parmude-sääskede pärast liiga ruttu koju ei tuleks. Ajaviiteks võtsime jõest sinist savi, lisasime mutihunnikust mulda, nii et sai voolimiseks paras. Sellest olid meil silla käsipuud täis tehtud linde ja nende pesi munadega. Loomi oli savist teha veidi keerulisem – ei seisnud savijalgadel. Vihm leotas nad hunnikusse ja neist tegime jälle uued. 8. Loomade vestmine lepaokstest. Igal kevadel osteti karjasele lihtne taskunuga, kuid nöörist hoolimata oli ta ikka varsti kadunud. Nuga ei teritatud – muidu laps lõikab sõrme. Sai vesta lehmi ja hobuseid põhiliselt. Lehmad olid mustad (koor peal), kirjud või valged (kooritud). Ega meil tegelikult kunagi valget lehma polnud. Mäng käis ikka tegeliku elu järgi. Mõned sead ja vasikad said ka tehtud. Nende loomadega sai taluelu mängida – pulkadest-klotsidest neile lautu-aedu ehitada jne. 9. Putkepillide tegemine. Jäme heinputke vars lõigati noaga viltu läbi ja sealt otsast puhudes tuli vägev vilehääl välja. Eri pikkuse ja jämedusega viled tekitasid erinevaid hääli. Ainult suurest puhumisest läks pea uimaseks. 10. Putkepritsi sai teha, kui putke sõlmekohast väike auk läbi torgata, putkesse vett valada ja seda pulgaga allapoole suruda. Vesi purskas augukesest survega välja. 11. Kivikestest näitus (muuseum). Meie kodu ümbruses ei olnud kive. Kui tee parandamiseks veeti koormate viisi kruusaaugust kruusa, kogusin karjas olles tee peale ühte kohta värvilisi kivikesi üksteise kõrvale, nii et jäi ilus värviline muster. Oleksin tahtnud seda säilitada kauemaks ja kellelegi veel näidata (nagu muuseum). 12. Maja või kodu. Kaugemal kuusikus oli koht, mida õega karjas ikka külastasime, kui sinnakanti juhtusime. Kolm kuuske kasvasid lähestikku (umbes 1,5 m vahet), täisnurga all justkui maja nurgad. Seinteks kahes küljes ning ühtlasi istmeteks olid puunotid, ümberringi pehmed samblamättad. Seal istusime, kuni loomad kaugemale läksid, ja mängisime, et see on meie kodu. 14) Kodu-mängud kodus 1. Õega kahekesi (tema u. 12-aastane, mina u. 7, s.o. umbes 1957. a.) mängisime pööningul minu väikses toas. Kumbki ehitas klotsidest elamise: toad, mööbli ja tited sinna elama. Kui valmis sai, hakkasime mõne titega teisel külas käima, ise jutustades, mis toimub, ja tite asemel kõneldes. Koputamine uksele, teretamine jne. 2. Sauna vundamendil. Saun oli veel ehitamata ja vundamendi (meie ütlesime: kundamendi) platsile oli kasvanud rohi; sinna oli pandud kas põrsas või vasikas. Mina pidin teda seal karjatama ja tõin ka oma tittesid sinna, leidsin tassikilde neile toidunõudeks ja mängisin kodu. Unistasin, et oleks need tited elus, võtaksid sealt sauna tagant selle lepa maha ja ehitaksid sellest endale maja. 3. Tited. Suured tited olid: Loom (nimi tuli sellest: "Tohoh, mis loom see on?") ja Maie. Nemad olid kodumängudes isa ja ema. Veel oli suur titt Krägadi Kusma. Aga tema oli puust, pulga otsas eeslükatav ja kodumängudesse ei kuulunud. Väiksemad tited olid kõik Looma ja Maie lapsed: Maret, Tiiu, Pips, Urve, Virve. Ja veel väiksemad olid Posik (s.t. poisike), Kurkutitt (kuretitt) ja lapitited. Neid viimaseid võis ise teha palju tahes. Oli vaja riidelappi u.1 dm2, nutsak sisse peaks ja niidi või paelaga kinni siduda. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Anu_Soon_lk63_64.jpg" alt="Anu Soon nukud" width="450" /> Aga lapitited ei olnud ikka nii ilusad kui päristited. 4. Nööpidega mängimine. Emal oli vineerkarbike (u.1 dm3), mis oli üle poole täis vanadelt riietelt äralõigatud nööpe, kõkse (väiksed trukid), pandlaid. Laotasime õega (u.1955–1960) need ku&scaron;etile ja seadsime ühesuguseid ritta, kujundades maja e. kodu sisevaated, kumbki eraldi. Toad, mööbel. Ka laut loomadega; vanaaegne pükste pannal näiteks oli vasika aed.   15) Veel mänge kodus 1. Taevatrepp. Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii – teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti – kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik. 2. Kapsas. Ka seda mängisime, kui olin alles väike. Vaja läheb vähemalt kolme osalist. Parem, kui on rohkem. &bdquo;Perenaine“ hoolitseb oma &bdquo;kapsaste“ eest. Kapsad kükitavad. Tuleb varas, räägib head juttu, juhib perenaise tähelepanu kõrvale ja varastab ükshaaval kapsad. Perenaine läheb otsima, tunneb varga potis oma kapsad lõhna järgi ära ja viib koju tagasi. Õpetasin seda mängu lastelastele ja see sai neile lemmikmänguks. 3-, 4- ja seitsmeaastased jaotasid enamasti osad nii: vanaema on perenaine, 4-aastane poiss tahtis kogu aeg olla varas, teised olid kapsapead, ja et mäng oleks pikem, pandi kapsapõllule – vaibale – ridadesse ka diivanipadjad kapsasteks (lastega kokku u. 10). Perenaine kastis-rohis ja varas muudkui tuli ja kuulutas: "Vaata, siga lendab!" Kui mäng kippus käest ära minema, võttis perenaine taskust mobla ja rääkis sellega, nagu oleks kutsunud politsei. Järgmises mängus tuli varas ja palus mänguväliselt, et ära ikka politseid kutsu. 7-aastane aga leidis, et see oli äge. 3. Mooramaa kuningas. Mängisime õdedega, kui olin alla 10 aasta vana. Kuningas istus toolil, teised leppisid eemal kokku, mis tööd nad otsivad. Läksid ja teretasid: "Tere, tere, Mooramaa kuningas!" – "Mis te tahate?" – "Otsime tööd!" – "Mis tööd oskate – näidake!" Kui kuningas näitamise järgi töö ära arvas, mõeldi uus töö. Vahetati ka kuningat. Seda mängisin ka lastelastega (2012–2013), kuid nad ei tea nii palju töid jäljendada, kui mina lapsena teadsin. 4. Keerukuju. Mängisime kodus (see võis olla u. 1960. a. paiku); ka koolis (1960-ndad) ja tudengina (1970-ndad), ka lastelastega 2013. Küllap ka oma lastega u.1985–1990, see pole meeles. 5. Kobras ja luik. Seda nagu oleks kõigepealt mänginud õde, siis mängisime kahekesi ning mängisin ka üksi (u. 1955. a.). Etendasime muinasjuttu või valmi, kuidas kobras usaldab oma kõrvu, luik aga ainult silmi ning langeb seetõttu küti saagiks. Mänguklotsidest (kloppidest) sai kujundatud looklev jõgi, mis kulges ikka voodiserval istuva vanaema eest ka läbi. Oli ju tore, kui tema ka vaatas ja mõne sõnaga mängust osa võttis. Jõe äärde paigutasime ka mõne klotsi püsti – puud-põõsad, mänguasjadest mõne metslooma-linnu, näiteks istuv kipskass kujutas ilvest. Kolmanda jõekäänu taga varitses jahimees, kes siis liiga julge luige lõpuks maha laskis. See oli suurem titt, kes kodumängudes isa oli. Kogu loo käiku ja luige ujumist ning vestlust kopraga sai kogu aeg valjusti seletatud. See oli korduv mäng. 6. Klotsidest (meie ütlesime: kloppidest) ehitamine. Vineerkast klotsidega oli ostetud-kingitud, s.t. poest. Kasti kaanel oli pilt uhketest lossidest, mida neist ehitada. Täpselt samasuguseid ehitada ei õnnestunud, aga väiksemaid oma fantaasia järgi küll. Arvan, et mängisin klotsidega u. 1960. aastani, kui sain 10-seks. 7. Joonistusvõistlus. Kõik neli õde joonistasime ühel teemal – esimest korda, kui olin u. 5-aastane. Teemad olid: seatapp; natüürmort; kevad; postkaardilt ühe näitlejanna portree. Lõpuks hindasime, kelle pilt on parim. 16) Koolis õpitud mänge Iisaku koolis (1957–1965) õppisin mängima: Telefon; Kass ja hiir; Nuudimäng; Tibu, tibu, ära näita. Poiste mängudest polnud mul aimu. Ainult rahvastepalli sai koos nendega mängida. 6. Elektroonilistest olen mänginud Tetrist.   7. Täiskasvanuna mängin lastelastega. Keskkoolis (1965–1968) ja tudengina (1968) oli pudelimäng – kelle poole jäi keerutatava pudeli suu, see pidi õigesti vastama kõigile, ka isikliku elu küsimustele. Lastelastega mängin, mida lapsepõlvest mäletan ja mida mängisin oma lastega (u. 1980–1995): doomino, kabe, male, Reis ümber maailma; nõuka-aegsed lauamängud: Kosmos, Kalapüük, Koolist kojuminek; trips-traps-trull, korsten, kartulikuhi, siga, laevade pommitamine, kapsas, Mooramaa kuningas, Karavinkel. 1. Äraarvamismäng. Üks mängija saadetakse teise tuppa. Ülejäänud lepivad kokku ühe asja, mida ärasaadetu peab tulema ära arvama. Ta esitab küsimusi, aga vastatakse ainult &bdquo;ei“ või &bdquo;jaa“. Kui vastus käes, läheb mõni teine. 2. Vanaisa vanad püksid. Seda mängisin ka ise lapsena ja nüüd lapsed ja lapselapsed. 3. Kordamööda joonistamine. Enamasti kahekesi. Kordamööda alustatakse. Esimene joonistab mingi olendi pea, keerab paberiservaga selle kinni, ainult kaela ots jääb näha. Järgmine joonistab edasi ja keerab omakorda paberi kokku, öeldes järgmisele, mis tal edasi tuleb teha. Kui jaladki tehtud, võetakse paber lahti ja imestatakse, mis välja tuli. 4. Ehitamine diivanipatjadest. See meeldib lapselastele eriti. Ehitan neile kandilistest vahtkummpatjadest maju, kuhu nad poevad. Siis on need hobusetallid ja nemad ise hobused. Veel ehitan pika krokodilli, kes teeb suu lahti, ja siis nad poevad suust sisse ja läbivad kogu krokodilli sooltoru. Selle nad mõtlesid ise välja.   8. Võrdlus (kaasaeg ja oma lapsepõlv) Olin pere noorim laps ja minul juba mänguasju oli – õdedest jäänud. Aga praegu on lastel neid tohutult, kingitakse aina juurde: igaks jõuluks mitu, sünnipäevaks samuti, vahepeal ka. Liiga palju on kirevaid valmisasju, mis lähevad ka liiga ruttu katki. Lapsed ei hooli seetõttu ega hoia neid, kaotavad ega otsi üles. Minu lapsepõlves olid lihtsamad mänguasjad ning vastupidavamad. Lihtsalt asju sai kasutada mitme mängu juures erinevate objektidena. See arendas fantaasiat paremini. Vanematel ei olnud aega lastega mängida ja nad pidid ise oma aega sisustama. Praegu mõni laps ei oskagi üksi mängida, vaid nõuab kogu aeg tähelepanu. Minu mänguasjade hulgas polnud masinaid rohkem kui üks kellegi omatehtud puust auto. Aga olime ka tütarlapsed. Minu lastel – 3 poissi – oli ka juba konstruktori-komplekte. Neile sai ostetud arendavaid mänge, millega sai midagi teha – lahendada, pead murda. Jõe ääres oli poistel igal oma saar, kodu (u. 1990–1995). Minu lapsepõlvemängud olid seotud loomade ja koduga. Praegu on loomapidamist vähe, laps ju jäljendab, mida näeb. Poistel on põhiliselt traktorid-autod, ka ehitus. Hea leiutis on neile Lego-ehitus ja pusled. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anu, snd. 1951. a. Ida-Virumaal küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 125 < Haljala khk., Haljala al. – Külli Heinla, s. 1954. a. (2013) Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk. Koguja Külli Heinla Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1954 Koguja sugu naine Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin maal ühes vanas Lääne-Virumaa külas/alevikus – Haljalas. Peamine mänguaeg jäi 1950-ndate aastate lõppu ja 1960-ndate algusesse. <img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Heinla1.jpg" alt="Heinla teistega" width="450" /> 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Arvan, et mängimiseks oli aega piisavalt, kuigi maalapsena oli ka väikeseid töökohustusi, mida tuli iga päev teha (peenarde rohimine, marjade korjamine, õdedega graafiku alusel toidunõude pesemine, poes käimine jms). 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Õdedega mängimine, hiljem juba lugemine ja käsitöö. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Oli suur koduõu, ka mängisime suvel palju naabrite õues (samaealised lapsed), osa tegevusi toimus lähedal heinamaal, oja ääres, kuusetukas; toas oli oma nukunurk. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis vahetunni ajal sel ajal jalutati, kevaditi ja sügiseti soojade ilmadega võis ka õues olla, vahel mängiti palli, tüdrukud keksu, pärast tunde peamiselt rahvaste palli. Koondustel-pidudel mängiti &bdquo;Me lähme rukist lõikama“, &bdquo;Kaks sammu sissepoole“, &bdquo;Meil on üks tore tädi“, &bdquo;Rits-rats rundibumm“ jne. 1960-ndate aastate koolielu juurde kuulusid ka luuremängud. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Varases lapsepõlves mängiti peaaegu ju kogu aeg, koolilapsena tuli osa aega pühendada kodutööde tegemisele, vanemate abistamisele, kuid jäi ka mänguaega. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Eelkoolieas mängisin koos oma kahe õega, mängisime palju nukkudega, igasuguseid lauamänge – nii ostetud kui ka lihtsalt paberi-pliiatsi abil – mängis meiega koos ema. Olime väga väikeste vanusevahedega (vanema ja noorema vahe 3 aastat), nii et sobisime koos mängima. Mängusõpradeks olid kaks samaealist naabritüdrukut ning paar poissi lähiümbrusest, nendega mängisime algkoolieas ja hiljemgi. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Mänguseltskond ja sõpruskond kattusid. Saime kokku iga päev: küll koolis, pärast tunde koduümbruses. Suvel mängisime pallimänge (&bdquo;Mädamuna“, &bdquo;Pallikool“), mängisime &bdquo;Kodu“, ehitasime nn onni, kujundasime selle ümbrust (kaevasime vana paja maasse, tõime ojast vett ning veetaimi ning konnakulleseid ning jälgisime nende kasvamist), matkasime lähiümbruses. Mängisime &bdquo;Tigedat koera“, prii-peitust. Oli loomade-lindude (hiired, mutid, väikesed linnud) surnuaed. Mäletan ühe pääsukese matuseid: karbist pehmendustega kirst, hauale rist jms. Talvel suusatasime, uisutasime, tihti sõitsime lihtsalt soome kelguga, mängisime lauatennist (kodus keldrikorrusel oli mängulaud olemas). 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Enamasti olid meie mänguseltskonnas tüdrukud, vahel lubasime ka poistel kampa tulla. Meenub lugu, kus noorem õde nii kaua ühte poissi õrritas, kuni too pool vihmaussi alla neelas. Eri rahvuste küsimust sel ajal maal ei olnud. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Mäletan, et tahtsime oma onni poiste ees saladuses hoida, tegime ukselävele liivariba, et kutsumata külaliste jäljed kohe näha oleks. Ei mäleta, kas kedagi nii ka tabasime, kuid mingi konflikt õhus oli. Kord tõi naabritüdruk väikese tühjakssaanud äädikapudeliga koduõlut onni, aga naabriema sattus ka just tulema, pudel lendas kuhugi nurka – arvasime, et peame seda varjama, aga suurt probleemi ei tulnud. Oma mänguseltskonnale (mina ja kaks õde ning naabri kaks tüdrukut) panime nime &bdquo;Sõprus“, pidasime oma tegevuse kohta päevikut. Õdedega läks vahel riiuks ka – kuni küünistamise ja tutistamiseni välja. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Meie ema mängis koos meiega väga palju. Mängisime paberi peal &bdquo;Korstnapühkijat“, &bdquo;Siga“, &bdquo;Laevade pommitamist“, üks lemmikmänge oli &bdquo;Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime; mängisime koos emaga veel &bdquo;Kop-kop!“-mängu, homonüümide äraarvamist, &bdquo;Kingi“-mängu, &bdquo;Soovide“-mängu. Lapsepõlvemängud olid muidugi ka &bdquo;Vanaisa vanad püksid“ või &bdquo;Lehmasaba“, samuti &bdquo;Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge &bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Tsirkus“ jne. Mängisime &bdquo;Täidan-täidan laeva“. Vanematele, eriti vanaemale-vanaisale korraldasime kontserte ja etendusi, mängisime nn prouat, s.t oli üks kapike, kus olid ema need kleidid, mida ta enam ei kandnud, panime need selga ning kontsakingad jalga ning proua mängimine võis alata. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Ei mäleta, et oleksin midagi üksi mänginud. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Ei mäleta täpselt, kodus ilmselt kuidagi sujuvalt, pühapäeviti hakati lauamänge mängima ilmselt ema initsiatiivil, sõpradega kohtudes lepiti lihtsalt kokku, mida mängida. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Peitusmängus selgus lugeja mingi liisusalmi abil. Vahel lepiti kokku, oli ka vabatahtlikke. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Näiteks &bdquo;Iisik-siisik, sihkel-mihkel, vabaduse Valter, kulter-kalter, mina olen prii“ või &bdquo;Üks helevalge tuvi“ või &bdquo;Punaste pükstega politsei“ jms. Kõige rohkem kasutasime esimest peitusmängu alustamiseks. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. &bdquo;Mädamuna“ – seisti ringis, keegi viskas palli õhku ja hüüdis kellegi nime, kes püüdis palli, ülejäänud jooksid laiali. Saanud palli kätte, hüüdis ta &bdquo;Stopp!“ Palliga mängija pidi valima ühe mängija, kelleni tuli minna teatud arv samme kas tibukõnnil (tillukesed sammud), kukekõnnil (pikad sammud) ja viskama palli valitud mängijale pihta, kes oli uus &bdquo;mädamuna“, kõik kordus. Mängiti suvel õues. &bdquo;Pallikool“ – mängiti vastu maja ust või seina, tuli palliga igasuguseid trikke sooritada; järgmine mängija sai alustada, kui eelmisel läks midagi segi. Mängiti kodus või koos naabrilastega nende õues. &bdquo;Siga“ – kaks mängijat viskasid teineteisele palli, kes maha pillas, sai vastavalt ühe tähe sõnast &bdquo;siga“, kuni sõna oli lõpuks valmis ja vähemosav mängija kaotanud. Mängiti suviti õues. Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: &bdquo;Tulen!“). Priiks löödi sõnadega: &bdquo;Uka-uka, mina prii.“ Suvine õuemäng. &bdquo;Tagumine paar välja“ – traditsiooniliselt, klassiüritustel, nagu ka &bdquo;Pikka nina“, &bdquo;Üks üleliigne“: toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool. Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond. &bdquo;Keerukuju“ – mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal &bdquo;Stopp!“ ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada – kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng. &bdquo;Tige koer“ – keegi oli tige koer, hoidis posti külge seotud köiest kinni, teised mängijad pidid nii läbi saama, et tige koer neid kinni ei püüa; keda kinni püüti, oli uus koer. Mängisime suvel oma õdedega kodus. Nagu ka mängu, tingliku nimega &bdquo;Venelased“: istusime kivist aiapostide otsa, tavaliselt püüdsime natuke maskeeruda (näiteks sukkpükstest patsid pähe vms) ja hakkasime omavahel pudikeeles rääkima, pidades end venelasteks (vene keelt ju veel eelkoolieas ei osanud). Küll aga rääkisime vahel pi-keeles. Keksumängu mitmed variandid, päris täpselt ei mäleta enam. Pandilunastamist oli, aga ei mäleta, millise mängu puhul. Panti pidi pärast lunastama ning midagi tegema (tantsima, laulma, sõpra kallistama-suudlema, kükke tegema jms). Kaardimängudest mängisime &bdquo;Viit lehte“, &bdquo;Linnade põletamist“ jm tuntud mänge. &bdquo;Tipi, tipi, ära näita“ – mängijad istusid rivis ning üks mängijatest püüdis poetada kas paberkuuli, nööbi vms teistele kooshoitud pihku, korrates iga mängija juures: &bdquo;Tipi-tipi, ära näita,“ ning kellelegi peidetava eseme pihku panna. Äraarvaja pidi minema mängijate rivi juurde ning lööma kokkusurutud sõrmed lahti ning leidma peidetud eseme. Kui arvas õigesti, sai rivisse istuda ning uueks arvajaks sai see mängija, kelle peos peidetud ese oli. Kui ei arvanud, pidi edasi jääma arvajaks. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel. &bdquo;Telefon“ – mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. &bdquo;Korstnapühkija“ – paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit. Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema. ,&bdquo;Siga“: sõnade äraarvamise mäng, paberile kirjutas mängujuht sõna esimese ja viimase tähe, vahele punktiiri. Mängijad hakkasid kordamööda tähti pakkuma, kus iga valesti öeldud täht andis ühe osa seast (joonistati saba, siis jalg, silm, kõrvad jne). Kaotas see, kelle siga kõige enne valmis sai. Mängisime kodus emaga. Tänapäeval levinud ka &bdquo;Poomise“ variandina. &bdquo;Laevade pommitamine“ – traditsioonilised reeglid, mängisime kodus õdedega. Üks lemmikmänge oli &bdquo;Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime: iga mängija joonis paberilehe vastavalt kokku lepitud lahtrite arvuga, lahtrite pealkirjad lepiti kokku, need võisid olla näiteks inimese nimi, loom, lind, riik jms. Üks mängija luges tähestikku ning mängujuhi &bdquo;Stopp!“ peale ütles, mis täheni on jõudnud. Kui see oli näiteks &bdquo;L“, siis kõik nõutud märksõnad pidid algama just selle tähega. Kui esimene mängija lõpetas, siis asuti kontrollima. Kui kokkulangevusi ei olnud, said kõik kümme punkti; kui kellelgi langes teisega midagi kokku, siis viis punkti. Võitis enam punkte saanu. Mäletan siiani, kuidas noorem õde pakkus kord t-tähega loomaks tuglast. Muuseas, mängin praegugi koolis veerandi lõputundidel seda mängu, suuremate klasside puhul võetakse osalejad rühmadeks kokku, ka tänapäeva õpilastele meeldib. Kodus mängisime koos emaga veel &bdquo;Kop-kop!“-mängu: keegi läks ukse taha, tuli ja koputas ning palus öömaja, kirjeldades ennast kui mingit looma. Teised pidid küsimuste abiga välja selgitama, millise loomaga on tegemist. Kui loom oli ära arvatud, siis lubati tal kusagile öömajale pugeda (kapi taha, tooli alla jne). Mängisime homonüümide äraarvamise mängu: mängijad jagunesid kahte rühma, üks rühm mõtles näiteks tindi kui kirjutusvedeliku peale, teine tindile kui kalale ning üks mängijatest, kes ei teadnud kokkulepitud sõna, pidi küsimuste abiga sõna ära arvama. Mängisime &bdquo;Kingi“-mängu: seltskond istub ringis, vasakule naabrile öeldakse kingitus, paremale sosistatakse kõrva, mida kingiga teha. Pärast mängujuht küsib igaühelt ning nalja saab, kui näiteks kullast süda tuleb ära süüa või jalga panna jne. Teine analoogne mäng on &bdquo;Soovide“-mäng: ühele naabrile öeldakse sosinal inimese nimi, keda kõik seltskonnas tunnevad, võib olla ka tuntud poliitik, laulja, sportlane jne, ning teisele naabrile mingi soov, aforism, vanasõna vms. Oleneb mängujuhi osavusest, kui huvitavaks mäng kujuneb, sest mängujuht peab nüüd küsima, mida see isik näiteks soovib oma sõpradele uusaasta hommikul vms ning mängija peab ütlema nüüd vanasõna, soovi jne, mis talle öeldi. Viimati mängisin neid mänge teisel jõulupühal 2013, kui meie suure pere neli põlvkonda koos olid. Kuid lapsepõlvemängud olid muidugi ka &bdquo;Vanaisa vanad püksid“ või &bdquo;Lehmasaba“, samuti &bdquo;Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge &bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Tsirkus“ jne. Mängisime &bdquo;Täidan-täidan laeva“: palli veeretatakse ühelt mängijalt teisele ning öeldakse, mis on laeva lastiks, tavaliselt valitakse ka mingi täht, mis peab olema lastiks oleva kauba esitäheks, näiteks &bdquo;a“: apelsinid, ahvid, aprikoosid jne. Küllap mängis ema minu titeeas väikelaste hüpitusmänge, kuid ema järgi olen seda teinud oma laste ja lastelastega. Kõigile on teatud eas meeldinud &bdquo;Kuts läheb karja“, &bdquo;Tii-tii tihane“, kringli tegemine (sõtkumine, rosinate panek ajab iga väikelast naerma), kaku veeretamine kätega ja laul &bdquo;Veere-veere kokku, meie teeme kakku, sili sealihaga, katsu kanamunaga“ jne, &bdquo;Kõdide kodu“ otsimise mäng (need elavad tavaliselt kaenla all või põlve otsas) või &bdquo;Kass läheb keldrisse“ (näppudega liigutakse mööda külge lapse kaenlaaluse poole ning leitakse koorepotid just kaenla alt – ja on hirmus kõdi!). Samuti meeldib põlvedel hüpitamine &bdquo;Sõit-sõit linna“ lauluga. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? <img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Heinla2.jpg" alt="nukkudega" width="450" /> Mängisime õdedega muidugi &bdquo;Kodu“, oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi. Mäletan selgesti üht karget talvepäeva, päike paistis läbi jäälilledes akna tuppa, kiirtevihus keerlesid üksikud tolmukübemed, kõik oli väga vaikne ja rahulik, vanaemagi vist tegi lõunauinakut, istusin nukunurgas ning imetlesin kaunistuseks pandud &bdquo;lillepotte“ – nimelt oli vanaema porgandeid puhastades andnud otsad, kuhu olid juba õrnad rohelised lehed kasvama hakanud, just meile nukutoa kaunistuseks. Koolis ma veel ei käinud. Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit. Loomulikult mängisime poodi, arsti, kuid kõige rohkem küll vist kooli (ema oli õpetaja). Et olin õdedest kõige vanem, siis tahtsin ikka olla õpetaja. Fantaasiamängude rubriiki kuulub ka eespool kirjeldatud proua-mäng või teatri-kontserdi tegemine. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Poiste mänge oma lapsepõlveeast ei oska kirjeldada. Hiljem kooliea mänge, mis eespool kirjeldatud, mängiti koos, ka pallimänge, peitust jms. Kodus ei mäleta, et oleks autosid olnud rohkem kui nooremal õel uhke helesinine Volga. Küll oli pedaalidega vändatav hobune. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Arvutit kasutan töö eesmärgil, ei mängi. Sama kehtib telefoni kohta. Arvuti tuli mu ellu 1990-ndate lõpuaastatel, mobiiltelefoni muretsesid lapsed alles 2000-ndate keskel, ise selle järele vajadust ei tundnud, nüüd kasutan küll, kuid mitte mängimiseks. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Videomänge ei ole mänginud. Küll jälginud kõrvalt lapselapsi. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Arvutimänge pole mänginud, vahel harva lastega või lastelastega kaardimänge, &bdquo;Aliast“, samuti uuemaid lauamänge, kabet. Perekondlikel kokkusaamistel lapsepõlve äraarvamismänge, mis eespool kirjeldatud, lapselastega vastavalt eale kas väikelaste mänge, fantaasiamänge (ümberkehastumised koeraks-kassiks, rebaselapseks jne ning süžeelised mängud), loomade teatrit, kohvikut, poodi, ka autodega süžeelisi mänge (lapselapsed on poisid): tulekusutamine, võidusõit, talutööd ja metsatööd masinatega jms. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Külli, snd. 1954. a. Lääne-Virumaal alevik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 174 < Pärnu l., Sauga < Karksi khk., Lilli k. < Läti, Valmiera raj., Seli k. < Venemaa, Novosibirski obl., Voronovo k. – Zoja Idvani, s. 1953. a. (2012) Maakond Viljandimaa Lätimaa Venemaa Koguja Zoja Pihlak-Idvani Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1953 Koguja sugu naine Tekst Meenutusi lapsepõlvest Siber 1953–1958 Ma sündisin 14. jaanuaril 1953. aastal Siberis, täpsemalt Novosibirski oblastis Novosibirski rajoonis Voronovo külas. Nimeks sain Zoja. Zoja tähendab kreeka keeles "elu" ja see nimi meeldib mulle, sest just nimi on mind inimestele meeldejäävaks teinud ja koos perekonnanimega kasutades pole sellel terves maailmas teisikut. Ajal, kui ma midagi oma elust mäletama hakkan, olin ma eestlaste Adele-Rosalie ja Juhan Pihlaku perekonnas, kes olid 1949. aasta märtsis inimvaenuliku režiimi poolt Viljandimaalt oma Päri-mail olevast talust Siberisse asumisele küüditatud. Me elasime siis Novosibirski oblasti Kargatski rajoonis Pervomaiskoje kolhoosis. Mu vanemad olid töökad ja ausad inimesed ja mis kõige tähtsam – nad ei joonud. Lapsele on see väga tähtis, milliste inimeste perre ta sünnib. Vanemad soovisid panna mu nimeks Salme, kuid külanõukogus nende soovi ei arvestatud, öeldi, et see on koera nimi, ja nii saingi ametlikult nimeks Zoja. Ema ja isa armastasid mind väga. Siberis möödusid minu elust viis ja pool esimest aastat. Sellest ajajärgust on mul hulganisti mälupilte. Esimene mälestus on selline, et oleme emaga kuskil aias või pargis, seal lähedal on suurem maja ja meie kahekesi jalutame seal. Arvan, et see oli haigla, kus ma bronhiidi tõttu olin, ja kuna oli soe ilm, lubati meid õue minna. Olin veidi üle kahe aasta vana. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emasyles_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani ema süles Siberis" width="300" /> Ka meie pere elas väikeses puust osmikus, mille seinad olid kaetud savi ja lehmasõnniku seguga ning mis omakorda olid nii seest kui väljast valgeks või siniseks lubjatud. Katuseks oli paks mullamätaste kiht. Tavaliselt olid venepärased majad ühe-kahetoalised, tähtsamaks kohaks köök suure ahjuga, kus valmistati toitu. Ahjul oli ka nn. ahjupealne, millel sai külmal ajal magada. Meie majake oli ainult ühe ruumiga, tuba ja köök olid eraldatud pliidi ja ahjuga. Kahjuks meie ahjul polnud seda mõnusat "voodit", kuigi mina oleksin väga soovinud soojal ahjul magada. Kui küsisin emalt, miks nii on, vastas tema: "Ega me venelased ole, et ahju peal magame!" Isa oligi meile ilusad puuvoodid meisterdanud. Minu oma oli väike ja võredega ja voodi jalgade all olid loogad, nende abil sain end kiigutada. Kui suuremaks kasvasin, võeti loogad ära. Mina aga tahtsin kiikuda ja nõudsin neid nutuga tagasi. Siis ütles ema, et koer Muri sõi loogad ära. Ma uskusin seda ja olin Muri peale pahanegi.Toas oli veel riidekapp ja väike lauake, mille peal oli raadio ja mis töötas kahe suure patareiga. Mäletan, et raadiost kuulasin hommikvõimlemise saadet, tegin ka harjutusi vahel kaasa, rohkem küll vehkisin niisama käte ja jalgadega. Muidugi olid kõik saated venekeelsed. Köögi poolel oli söögilaud, mis asetses akna all ja pliidi läheduses seisis toidunõudekapike ning välisukse läheduses pink veeämbritega. Kõik need asjad oli isa ise meisterdanud. Ja oligi kogu meie elamine. Meie väikese pere jaoks piisas sellest täielikult, vähemalt mina arvasin nii. Kuigi meie kodu oli pisike ja vilets, oli seal puhas ja soe. Tänu töökatele vanematele oli kõht alati täis. Meil olid ka loomad, ilma nendeta polnud elu üldse mõeldav, sest poes müüdi ainult elementaarseid asju: tikke, seepi, ämbreid, sitsiriiet, kalosse, viina, harva ka suhkrut. Elumajaga ühise katuse all oli loomalaut, kus olid lehm, siga, kanad. <div><img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_lootsaga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani lõõtsaga Siberis 1957" width="300" /></div> Vaatamata kehvadele oludele oli minul siiski mitmeid mänguasju. Mul oli nukk, kelle silmad käisid kinni-lahti ja kes ütles "emme", mul olid nukutoidunõud, väike lõõtspill, kolmerattaline jalgratas ja muidugi ema õe, tädi Mahta Eestist saadetud lasteraamatud. Raamatud olid ilusate realistlike piltidega, ka jutud või luuletused neis olid õpetlikud ja lastepärased. Kõik oma raamatud tõin ma Siberist kaasa ja nad on mul veel praegugi alles. Ka mu lapsed, lapselapsed ja lasteaia lapsed on nende vaatamisest-lugemisest rõõmu saanud. Olen imestanud, kui õigesse kohta teadis minu armas tädi need raamatud saata, ja kuigi ta ise on juba pool sajandit mulla all, elavad tema saadetud raamatud ja teised tema poolt tehtud heateod veel kaua minu mälestustes. Raamatuid olen ma elus tõesti väga armastanud. Siberis oli lapsi, kellel polnud ühtki mänguasja. Näiteks Ljuba, kellega ma sõbrustasin, mängis ajalehe- ja kasetohutükikestega, riideribade ja tühjade suitsupakkidega. Kui Ljuba minu pool käis, soovis ta alati mängida nukkudele toidu valmistamist. Ema andiski meile veidi tumedamat, nn. seajahu, me segasime seda veega ja vormisime väikesteks kukliteks, siis küpsetasime neid pliidil ja hakkasime nukke söötma. Kuid alati sõi Ljuba enamuse kukleid kiiruga ise ära, öeldes, et tema kõht on rohkem tühi kui nuku oma. Ma ei saanud siis veel aru, et inimese kõht võib tühi olla. Toon ühe näite loost, mille isa mulle aastaid hiljem jutustas. Lähim suurim asustatud punkt meie kolhoosile oli Kargati linnake, kus leidus rohkem toidu- ja tööstuskaupu kui maal, ka mitmeid vajalikke ameti- ja kultuuriasutusi oli seal. Kargatis oli ka fotograaf, kus nii mõnigi minu kullafondis olev pilt tehtud on. Ühel suvepäeval 1956. aastal sõidutati töölised, sealhulgas ka minu isa, lahtisel veoautol sellesse linnakesse. Aeti "asju", käidi poes ja õhtupoole sõideti koju tagasi. Teel hakkasid kõik näitama, mida nad ostnud olid. Ikka magusat saia, tükksuhkrut, naised pearätikuid, sandalette jne. Muidugi ei puudunud meesterahvaste kotist üks või isegi paar pudelit viina, mida peagi ka maitsma asuti. Minu isal olevat kott pungil olnud, aga tema ei rutanud seda avama. Varsti hakati hüüdma: "Ivan Ivanovit&scaron; (Juhan Juhani poeg), näita, mis sinul kotis on!" Isa avas koti ja seal sees oli minu jaoks suur ilus nukk, mille eest oleks saanud mitu pudelit viina osta. Autotäis inimesi jäi paugupealt vait, lõpuks sõnas üks mees: "Вот это да!" (See on alles midagi!) <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_isa_ostetud_nukuga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani isa ostetud nukuga Siberis" width="300" /> Iseäralisel moel tuli mu ellu veel üks hirm. Nimelt, ema õde, tädi Mahta, saatis meile Eestist jõuludeks paki ja minu jaoks oli seal sees Siima &Scaron;kopi joonistustega raamat "Lumivalgeke". Mäletan, et istusin isa süles ja ta luges mulle seda raamatut ette ja mina vaatasin pilte. Kui isa selle lehekülje avas, kus oli pilt nõiaks moondunud ja õuna mürgitavast võõrasemast, kes suundub kohe ilusat ja head Lumivalgekest tapma, hakkasin üle keha värisema ja mu hüsteeriline nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tänapäeva lapsed, kes telerist palju vägivallafilme näevad, ei saa võib-olla aru, mida kurjus minule tähendas. Lõpuks peitsid vanemad selle raamatu mu eest ära ja uskuge või mitte, uuesti julgesin "Lumivalgekese" kätte võtta alles 12-aastaselt. Siberi talved olid karmid, lund sadas palju, tihti olid tuisud, mis võisid kesta mitu päeva. Kui ma hommikuti söögilauas istusin ja mannaputru sõin, ei näinud ma tihti aknast muud kui suurt tuisuvaalu, mis maja räästani ulatus. Õhtuti pimedas piilusin kardinate vahelt ja lootsin ka mõnd hunti näha, kuid peale tähistaeva ei paistnud sealt midagi. Hiljem rääkis ema, et harva, öösiti, oli ta siiski hundi ulgumist kuulnud. Isa tegi mulle puust kelgu ja väikese lumelabida, sain oma õues kelgutada ja lund kühveldada. Ema terane pilk valvas mind toaaknast, sest väravast väljaminek oli mulle rangelt keelatud. Millegipärast tahtsin väga lund süüa, kuid iga kord, kui lund suhu pistma hakkasin, koputas ema aknaklaasile ja viibutas näppu. Vaevasin pead, et kuidas küll saaksin lund nii süüa, et ema ei näeks. Ja mõtlesingi välja! Lasin kelguga ühest lumehunnikust alla, kuid tegin nimelt nii, et kelk ümber kukuks. Selle ajaga, kui lumes sumasin, ahmisin ruttu lund suhu. Küll maitses hea! Eks pärast tuli nii mõnigi päevake köhaga toas istuda. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emaga_Siberis1955.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani emaga Siberis 1955" width="400" /> Suurim püha oli ka Siberis aastavahetus ehk näärid. Jõulusid avalikult ei peetud, sest kristlikud pühad Nõukogude Liidus ei olnud soovitatavad. Meie külas toimus nääripidu koolimajas ja sinna olid oodatud ka kodused lapsed. Ema pani mulle tutid juustesse ja ma olin põnevil, sest käisin suuremas seltskonnas harva. Enamik lapsi olid mulle võõrad, kuid oma sõpra Vasjat ma tundsin ja temaga seal ringi jalutasingi. Olin arg, kuna koolimajas polnud ma veel kordagi käinud. Saalis seisis kuuse asemel kõrge raagus kask, sest meie lähemas piirkonnas kuuski ei kasvanud. Kaske kaunistasid kommid, küpsised ning laste omavalmistatud paberehted. Koolimajas oli ka elekter, kuid see toimis nii: paarkümmend minutit oli valgust, siis see korraks kustus, generaator lülitati ümber ja peagi oli taas valge. Nii oli ka sellel peol. Istusime kõik mõne minuti pimeduses, kuni saabus valgus ja ... suur ehmatus! Vähemalt minu jaoks. Nääripuul, nii kõrgelt kui inimkäsi ulatas, polnud enam ühtki maiustust, vaid mõni paberhelbeke lehvis veel. Siis hakati ringmänge mängima, kuhu Vasja ka minu viis. Ma ei osanud ühtki laulu ega mängu, liikusin lihtsalt teistega kaasa ja maigutasin suud. Peagi saabus näärivana, õigemini külmavana – vene keelest otsetõlkes (Дед Мороз). Kuigi ma vene keelt oskasin, oli ema mulle mitu eestikeelset salmikest õpetanud. Tuli minu kord näärivana juurde minna. Suur mees maani kasukas võttis mu põlvele, lugesin talle ühe oma salmidest ja tema andis mulle selle eest kaks kommi ja kaks präänikut. Kuigi kõik lapsed said ühepalju maiustusi, olin ma ikkagi nii väikese kingituse pärast pisut solvunud. Ütlesin näärivanale, et ehk saan mõne kommi juurde, kui ühe salmi veel loen, kuid tema ainult naeris, viibutas kelmikalt sõrme ning sõnas: "Kaval tüdruk oled! Rohkem ei saa, teised lapsed tahavad ju ka! Järgmisel aastal tulen jälle, siis toon rohkem!" Järgmised jõulud-näärid tulid mulle aga hoopis Lätimaal. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_rattaga_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani rattaga Siberis" width="300" /> Üks suur arusaamatus tuli mul veel lahendada. Nimelt, mu vanemate jutus kõlas tihti sõna "Eesti". Kui küsisin, et mis koht see on ja kus ta asub, näitas ema käega metsa suunas ja ütles, et seal ongi Eesti. Sain täiskasvanute jutust aru, et Eestis on kõik parem, ilusam, seal elavad tädi Mahta ja vanaema, seal on üldse kõik kõige, kõige, kõige ... Muidugi hakkasin ka mina seda imedemaad igatsema. Iga kord, kui tuli juttu Eestist, jäi aga ema kurvaks. Mina püüdsin teda lohutada nii: "Kui see Eesti selle metsa taga on, läheme siis sinna!" Kuid ema selgitas, et Eesti on metsast palju kaugemal. Sain veel aru, et keegi nagu keelaks meil sinna minna. Saabuski 1958. aasta suvi ning me saime loa Siberist lahkumiseks. Lätimaa 1958–1960 Niisiis, 1958. aasta augustikuu Eestis, täpsemalt Viljandis, kus ema õde Mahta meile oma väikeses korteris esmast peavarju andis. Aga minu vanematel polnud kuhugi minna. Tegelikult polnud neil ju Eestisse elama asumise lubagi. Varsti me asusime elama ema-isa endisesse tallu, mis asus kohe Viljandi külje all Päris ja oli nüüd loomalaudaks kohandatud. Kuid seal oli siiski mõni tuba veel elamiskõlblik ja me asusimegi sinna elama. See oli vanemate poolt läbimõtlematu samm. Aga meil polnud ju kodu. Kui elulugu oleksid kirjutanud minu vanemad, oleks see olnud hoopis teine jutt. Siis oleksid lugejad teada saanud, kui raske oli neil uuesti oma eluga edasi minna, kui palju vintsutusi, alandust ja hingepiina pidid need ausad ja töökad inimesed läbi elama, kuni nad jälle endale kodu said. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Latimaal.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Lätimaal" width="400" /> Minule saabusid seal head ajad. Olin ju alles viie ja poole aastane, täis elulusti ja mänguhimu. Ma vajasin omasuguseid lapsi. Õnneks leidsin kohe endale sealt mängukaaslase. Ta nimi oli Heino Murumets ja ta oli mõned aastad minust vanem. Heino oli sõbralik, ka ta ema oli väga lahke ja andis tihti mullegi head ja paremat maitsta, mida ta küpsetanud oli. Heino võttis mind kaasa põnevatesse kohtadesse, nagu näiteks Raudna jõe ja Päri häärberi ümbrusesse, lähedalolevasse suurde õunapuuaeda ja mingitesse koobastesse, isegi metsa. Kuigi mängisin seal veel mõne teisegi lapsega, oli Heinoga koos olla kõige huvitavam. Sain esimest korda elus maitsta õunu, tomateid, seeni, metsamarju. Terve päev möödus meil naerdes ja joostes! Saabus sügis ja koos sellega ka pikad ning pimedad õhtud ja ööd. Ühel sellisel ööl põrutati kõvasti meie uksele. Ärkasin minagi. Unisena topiti mind riidesse, ema nuttis ja isa kordas talle aina: "Ole rahulik, naine, ole ainult rahulik!" Õues seisis veoauto, võõrad mehed tassisid meie voodid, laua ja toolid autokasti. Meie emaga istusime autojuhi kõrvale kabiini, isa kahe vormiriides mehe vahel taha autokasti, algas sõit Lätimaa poole. Nii elasin minagi küüditamise üle. Õnneks lapsena ei saanud ma kõigest aru. Kuid vanematele oli see taas väga raske ja alandav aeg. Sellel ööl vuras veel teisigi autosid Eestist, eriti Viljandimaalt, Läti poole. Meie koduks sai Lätimaal Valmiera rajoonis Seli külas asuv maja, mis nähtavasti oli kunagi olnud väike häärber ja ka samuti omanikult natsionaliseeritud, nagu minu vanematelt nende Viljandimaa talu. Sellesse majja paigutati nüüd kolm eesti peret. Meie saime esimesele korrusele väikese toa suurema köögiga. Kas ema ja isa seda koduks pidasid, seda ma ei tea, kuid mina tundsin seal ennast koos oma mänguasjade ja armastavate vanematega hästi. Minu suurim mure oli kodu vahetades alati, et kas mulle mängukaaslasi leidub. Õnneks elasid selles majas kaks poissi – Jaan ja Andrei, esimene eesti, teine vene poiss. Kuna me oskasime Jaaniga ka vene keelt, sest Jaangi oli koos oma emaga Siberis elanud, käiski me mäng vene keeles, sest Andrei eesti keelt ei rääkinud. Poisid olid mõlemad sõbralikud. Kõige rohkem meeldis meile selle elumaja pikast ja käänulisest trepikäsipuust alla lasta. Mulle meenuvad mitmed lustakad tembud, mida me Jaani ja Andreiga tegime Ühel päeval oli Andrei, kes putru süüa ei tahtnud, oma toas nurka pandud. Ta vanemaid toas polnud, kuid uks oli irvakil. Piilusime Jaaniga ukse vahelt ja Andrei märkas meid ning kutsus tuppa,kus näitas, et laual käteräti all on ema küpsetatud õunakook. Muidugi tegime kolmekesi kiiresti maitsvale koogile "päkad". Meie Jaaniga jooksime oma tubadesse tagasi, sest saime aru, et kooki poleks vist süüa tohtinud. Varsti tuli Andrei ema koju ja üleval algas hirmus kisa ja karjumine. Sellel päeval Andrei nurgast välja ei saanudki. Lätimaal elades tuli minu ellu muinasjutt. Sellest ajast saadik on see jutustuse liik mind saatnud läbi elu. Asi oli nii. Ühel päeval tuli meie majja üks eesti mees, kes pidi midagi seal remontima. Ema ja isa olid tööl ja meie Jaaniga muidugi kohe juures, et mis onu see on ja mida ta teeb. Onu oli lastesõbralik, tööd tehes selgitas meile kõike, näitas lähemalt tööriistu jne. Järsku aga ütles meile: "Lapsed, kas te Hansu ja Grete muinasjuttu teate?" Meie muidugi ei teadnud. Siis ta rääkiski õest ja vennakesest, kes lumisesse metsa eksisid, koduteed otsides aga piparkoogimajja sattusid, kus kuri nõiamoor elas. Nõid oli inimsööja ja tahtis lapsigi ära süüa, eelnevalt neid paksuks söötes. Oma juttu illustreerides tegi mees mitmeid matkivaid liigutusi: ta lonkas kui nõid ja nuttis kui laps, kord oli ta tooli all, kord peal, siis koputas pahaendeliselt uksele ja naeris ning rõõmustas koos meiega, kui kõik hästi lõppes. No oli selles esinemises alles väge! Me seisime Jaaniga kui lummatult, julgemata õieti hingatagi. Hiljem, töös lastega, püüdsin selle mehe esitatut neile ligilähedaseltki korrata ja üllatusin – laste reaktsioon oli alati samasugune nagu tol korral meilgi Jaaniga. Hakkasin tasapisi ise jutte välja mõtlema, sest jäin üksi, kuna nii Jaani kui Andrei pered kolisid meie majast ära. Jutustasin emale oma lugusid, kus peategelaseks oli keegi poiss Albert. Mis seal kõik juhtus, ei mäleta enam, kuid lood lõppesid alati nii, et ma abiellusin Albertiga. Varsti leidis meie pere endale head sõbrad, kohaliku pere, kes elas vaid poole kilomeetri kaugusel meie majast. See oli perekond Mägi. Pereisa Ferdinand (hüüdnimega Ferri) oli eestlane, kuid tema abikaasa lätlanna. Neil oli neli last, vanim neist tütar Mara, ja pojad Aivars, Janis ja Aaris. Mara oli minuvanune, poisid veidi nooremad. Nad olid sõbralikud, eriti Mara ja Aivars, nooremad poisid vahel isegi segasid meie mängu. Läti keelt ma ei osanud ja kuigi uute sõprade isa oli eestlane, rääkisid lapsed ainult läti keeles. Kuid see ei seganud meie mängu ning umbes kahe kuu pärast oli minul läti keel suhtlustasandil selge. Peagi saime uue "pereliikme", sest meile osteti RAADIO. Kirjutan selle sõna nimelt suurte tähtedega, sest ta väärib seda. Tänu raadiole laienes ka mu muinasjutumaailm. Kuulasin raadiost nüüd lastesaateid, ka kuuldemänge, mis enamuses muinasjutuainelised olidki. Eriti on meelde jäänud kuuldemängud "12 kuud", "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", "Pöial- Liisi", "Kolm põrsakest", "Kullaketrajad", "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" ja palju, palju teisi. Kui olin üksi, ja seda juhtus tihti, joonistasin palju. Võisin tundide kaupa istuda laua ääres ja värvipliiatsitega joonistada. Põhiliselt püüdsin paberile panna oma lemmikraamatutes nähtud pildikesi, kuid alati tegin sinna juurde ka omapoolse lisa: umbes nii, kuidas see lugu oleks võinud edasi minna. Minu joonistuste jutukestes sündisid Lumivalgekesel ja Tuhkatriinul kindlasti pärast pulmi lapsed ja neil kõigil olid ilusad riided ja muud ilusad asjad. Õhtuks üks vihik täis joonistada, see oli minu käes nö. käkitegu. Lugeja ehk märkas, et kujutasin oma muinasjutukangelastele lapsed, ei, mitte ühe, vaid ikka mitu last. Ma olin juba märganud, et minul polnud õdesid ega vendi, olin üksi ja selle üle olin väga kurb. Saabus 1960. aasta märtsikuu, kui taas pakkisime oma vähesed asjad kastidesse, tõstsime voodid, kapi, laua ja toolid autole ning algas sõit Eestimaale. Vanemad olid uueks elukohaks valinud ikkagi endile koduse Viljandimaa, seekord tolleaegse Abja rajooni, hilisema Viljandi rajooni Lilli küla. Maja, kuhu meid elama paigutati, kutsuti Kõnnu häärberiks. See oli tõeliselt aristokraatlik elamu ning asus vaid kilomeetri kaugusel Lätimaa piirist. Lilli küla 1960–1963 Siin algas minu kui 7-aastase lapse üks ilusamaid eluperioode, mida olen naljatamisi lausa maapealseks paradiisiks nimetanud, sest nii palju avarust, vabadust ja rõõmu ei ole mul elus enam kunagi olnud. Ja kuigi kestis see kõik vaid kolm ja pool aastat, oli ta minu jaoks piisavalt pikk, et olla õnnelik. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Pihlakud_Eestis.jpg" alt="Pihlakute pere Eestis" width="400" /> Esimeseks peatuspaigaks sai meie perele ilus Kõnnu häärber, mis asus Läti piirist vaevu kilomeetri kaugusel ja kus meil olid kasutada väike köök ja suur tuba. Minu mureks oli, et kas on siin lapsi, kellega mängida. Õnneks oli. Maapiirkond oli siis veel täies elujõus ja kuigi elu oli keeruline, olid lapsed veel "moes". Selles majas elas perekond Kirbits, kellel oli kuus last – enamik küll juba suured ja kodust läinud, kuid Elfriede (hüüdnimega Riida) ja Valve olid veel kodus. Ja ühel varakevadisel päeval, just nn. munadepühade laupäeval, kui ka minu armas tädi Mahta meil külas oli, kohtusin ma õues oma uute sõpradega. Valve oli veidi minust vanem ja käis juba Nuias koolis, kuid Riidaga olime peaaegu üheealised. Sellest kohtumisest sai eluaegne sõprus, mis ei unune, ja tänu internetile oleme taas kõik kokku saanud ning meenutada on palju! Kuid varsti pidi meie pere siiski sellest majast lahkuma. Jah, Kõnnu häärberis saime me elada vaid mõned kuud. Siis selgus, et seal polnud vaba lauta, kus loomi pidada, kuid ilma loomadeta maal tol korral üldse võimalik elada polnud. Nii me suundusimegi elama 4 kilomeetrit eemale, Ruhijärve kaldale, kus asus vesiveski. Seal oli ka suur karjalaut, kus mu vanemad tööd leidsid ning ka oma loomi pidada võisid. Kaks tuba ja köök, meie uus kodu, asus veski teisel korrusel. 1960. aasta suvi ja kooli alguski möödusid mul seal. Ka seal oli ilus loodus, mille tegi omapäraseks muidugi järv, millel oli veski juures pais, kust järvevesi kõva vahu ja kohinaga järsult alla kukkus, et siis edasi voolata juba pika jõena kaugele-kaugele. Paisu kohalt läks ka sild üle, aga see oli tol korral nii halvas seisukorras, et ema keelas mul üksi sellele mineku. Muidugi oli veski lähedal veel metsi ja karjakopleid, viljapõlde ja heinamaid, kus mitut sorti lilli kasvas. Need olid ju meie, laste, põhilised jooksu- ning mängumaad. Miks kirjutan ma nii palju loodusest? Aga sellepärast, et enamik inimesi elas siis veel käsikäes loodusega. Kuigi tehnikarevolutsioon oli maailmas toimunud vähemalt sajand tagasi, ei jõudnud see nii ruttu inimeste igapäevaellu. Näiteks elektrit polnud maal veel paljudes majapidamistes. Peale selle annab elu ilusa looduse keskel inimesele häid emotsioone, mis muudab nii lapse kui täiskasvanu rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mul on kahju praegustest linnalastest, kes veedavad oma vaba aega kaubanduskeskuste koridorides valjusti kisades või siis toas arvuti taga mõttetuid mänge mängides. Meie olime looduslapsed! Peale mängumaa oli mulle tarvis ka mängukaaslasi. Kui oli veski, siis pidi seal ju ka mölder olema. Ja oligi. Ta nimi oli Ants Tammist ja tal oli suur pere – naine ja viis last, neist kolm nooremat, Toomas, Reeta ja Silva sobisid parasjagu mulle seltsilisteks. Nagu lapsed ikka, saimegi sõpradeks. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis_sobraga.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis sõbraga" width="300px" /> Suvi edenes ja ühel päeval ütles ema, et peame minema kooli mind kirja panema. Peraküla Algkool oli see armas punane puust maja, kus selle piirkonna lapsed õpetust said. Ma kartsin veidi, kuid kui õpetaja Luule Veevo lahkelt minuga rääkis, hirm haihtus. Ma kirjutasin tahvlile oma nime ja veel tähti ja numbreid ja õpetaja kiitis mind, ainult küsis, kuidas ma küll nii väike ja kõhna olen – kas ma söön vähe. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ise arvasin enese suure olevat. Ei osanud ma siis uneski näha, et side oma esimese õpetajaga kestab 35 aastat, kuni tema surmani 1990-ndate keskpaigas. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="374" height="259" /><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_koolis_Perakylas.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="300" /></div> Suvi kestis veel ja meie mängud ka. Enamiku ajast me mängisime Reeta ja Silvaga kodumängu, vihmastel ilmadel joonistasime, ja kuna Reeta oli hea lugeja, luges ta meile muinasjuturaamatutest jutte ette. Kui väljas oli äike, pugesime voodisse ja sosistasime koos väikesi riimuvaid salmikesi, nagu: "Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!", "Kui välgutab ja müristab, siis vanajumal armastab!" või "Vihma hakkas sadama, lapsed tuppa magama, teki alla pugema, ajalehte lugema!" Kuigi ma kartsin äikest, ajasid lõbusad salmid meid naerma ja hirm oli väiksem. Põhiliselt me mängisime siiski õues, aasal aga liikumismänge, nagu "Laisa püüdmist" – kes kätte saadi, see laisk oli ja teisi püüdma hakkas. Käisime ka jões ujumas. Mina sulistasin kalda ääres, sest ma ei osanud ujuda. Kuid poisid läksid kaugele, vahel olid nad nii kaua vee all, et mul tekkis juba hirm, et nad on uppunud, kuid peagi tõusid nad vett puristades veepinnale ja naersid mu arguse üle. Jüri ja Toomas tahtsid tihti "luurekat" mängida, siis meie, tüdrukud, pidime end osavalt peitma ja mitte end neile kätte andma. Nemad olid sakslased, meie venelased. Lõpuks leidsid poisid meid ikkagi üles ja viidisid "vangi", kust me ruttu põgeneda püüdsime. Nii võis mäng kesta mitmeid tunde. Vahel polnud mul aga kellegagi mängida, sest Jüri oli ühes peres karjaseks ja Toomas käis kolhoosi põllul peete kõplamas, ka käisid nad oma emal laudas abiks ning Reeta ja Silva pidid aias peenraid rohima. Kui mul sõpru parajasti käepärast polnud, istusin õues suure kivi peal, vaatasin järve sillerdavat vett, hingasin sisse erilist lõhna, mis tuli järve ääres kasvavatest kalmusejuurtest, ja mul oli palju aega nii omaette mõtisklemiseks ja ilmaelu uurimiseks. Tegelikult on kõik lapsed väga tähelepanelikud ja uudishimulikud, sest nad alles õpivad maailma tundma. Ka mina olin üks selline terane vaatleja. Üks etapp minu elus oli jälle lõppenud. Kui lugeja arvab, et kõik siinkirjutatu oli liiga ilus, siis vastan: "Jah, see oli minu lapsepõlveparadiis!" Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Zoja, snd. 1953. a. Siberis eramaja korter küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö. 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Olen sündinud 1940. a. Minu lapsepõlv ja kooliiga möödusid Muhu saarel Suuremõisa külas, mis asub põldude, metsade ja karjamaade vahel. Meie küla majapidamised olid kehvad, sest maad oli vähe ja seetõttu ka loomi vähe. Majade vahel olid rängad ehk kive täis metsatukad. Ka küla karjamaadel oli mägine serv, mis oli kive täis, niiöelda kivi kivis kinni. Nii olid mu lapsepõlves kivid väga tähtsad mänguosalised. Lapsi oli külas palju, minuvanuseid kümmekond, kuid kõik peale minu olid poisid. Kuid nad ei kiusanud mind ja me mängisime koos sõbralikult. Minu kaks õde olid minust vanemad, Ellen 7 aastat ja Helmi 5 aastat. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Aega mängimiseks oli mul vanusele vastavalt. Kartulist umbrohu kitkumine, toapõrandate kasimine ja nõudepesu tulid üsna vara. Mulle anti ka külas mängimiseks aega, kuid ema ütles alati, mis kell ma pean koju jõudma. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Mulle meeldis ikkagi laulmine. Väiksena nurusin ema, et ta mulle laulaks, kuigi ema meeleolu oli kõike muud kui muretu. Isa oli Lavassaares vangilaagris ja seal haige. Sõja järel jõudsid külasse mitmed laulud. Külaneiud kirjutasid neid oma kladedesse. Mul ei olnud küll mingi eriline hääl, aga mul jäid viisid kergesti meelde. Ja kui ma siis mõne külaneiu käest lauluklade sain, siis pusisin sealt ka sõnad pähe ja nii võisin järgmine kord külakambris teistega kaasa laulda. 2. Mängupaik. 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Meil oli koduõues suur kivivare, mida ümbritsesid kõrged pärnad. Isa oli kruusaga kividevahet täitnud ja nii oli seal ka põrand ja pärnade oksad katuseks. See oli Pärnamaja oma tubade, soppide ja sahvritega, lauanõudeks taldrikukillud. Pärnade juures oli ka väike lagedam plats, kus sai jooksumänge mängida. Platsi ääres oli jäme tammepuu, kus oli trihvaatri ajal hea „silmi pidada“ ja „priiks lüüa“. Metsatuka servas, mis õueni ulatus, olid jälle kivid lapsi ootamas. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis mängisid tüdrukud vahetunnis ringmänge. Minu II klassi kevadkoolivaheaja eel põles koolimaja ühel ööl maani maha. (See on pikem lugu, pääsesime eluga üle noatera, tänu minu vanemale õele ja Meelis Mereääre emale, tulekahju algas nimelt klassist, mis oli tütarlaste magamistoa kõrval.) Kool jätkas mõne aja pärast endises kirikumõisa hoones. Seal oli mängudeks huvitav vana park ja selle kõrval söötijäänud põld. Meil käis koolis kõikide inimeste tarbeks rändkino, näidati ka filmi „Noor Kaardivägi“. See oli nii emotsionaalne lugu, mäletan nuttu ja pisaraid. Kuid me hakkasime seda filmi söötijäänud põllul tunnivaheajal uuesti mängima ja ei saanud enam niiöelda rollist välja. Nii keelati see mäng meil õpetajate poolt ära. Mängimine käis vahetunni ajal, pärast tunde mindi ikka koju. Kõigil oli pikk tee minna. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Talvel mängiti pühapäeviti ja päeval, suvel õhtuti, nooremad lapsed mängisid ka päeval. 3. Mänguseltskond. 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Õed mulle tavaliselt mängukaaslased ei olnud, sest olid minust tublisti vanemad. Võib-olla kodu mängides olin ma nende pere lapseks. Aga ma nägin nende mänge ja seda, mida meie küla noored mängisid. Kui mängukaaslastest rääkida, siis jagaksin nad kolmeks. Need olid minuvanused külalapsed üldse, eriti naabripoisid teiseks minust kolm aastat noorem Jüri, kes oli minu eriti hea mängukaaslane, kes mind iga päev koolist koju ootas, käis meil mängimas ja kelle juures mina käisin. Ta elas oma emaga vanavanemate juures, sest ta isa oli vangis, Siberis. Ja kolmandaks minust aasta noorem Malle naaberkülast, kes elas talvel Tallinnas, aga suvel oli vanematega oma vanaisa ja vanaema juures suvitamas. 25. märts 1949 lõpetas meie mängud Jüriga päevapealt. Jüri oli siis kuueaastane. See kevad oma kurbuses jääb igaveseks meelde. Elu aga veeres paratamatult edasi, tulid uued kevaded, uued mängud. Kohe pärast küüditamist tehti Muhus kolhoosid, nii ka meie külast koos naaberküladega sai kolhoos, nimeks alguses „Kajak“, mis ei olnudki kõige jubedam nimi. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Eks koolis olid muidugi ka mõned sõbrad. Aga mängimiseaeg on ju pikk ja neid seltskondi ma ei vastandaks. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Meil seal eri rahvusi polnud, tüdrukud ja poisid mängisid koos. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Kui me kooliga kirikumõisas asusime, siis seal olid ühes eesruumis koos nii riietenagid, internaadilastele toidukeetmine, söögilauad kui ka vahetunnid. Tegime kuskil riietevarna nurgas ka vahetundides ringmänge, see käis küll tüdrukutega. Poisid müksisid niisama omavahel. Äkki keset ringmängu torkas üks poistest mulle ühe talvemütsi pähe. See higist võidunud müts (eks seda oli kandnud peres mitu poissi) oli üsna jube, kui see üle silmade ja nina vajus. Kahmasin selle peast ja viskasin oma arust mütsipanijale tagasi. See aga hüppas eest ära ja müts lendas aknasse. Klaasiklirin oli vali ja korrapidaja-õpetaja ka kohe kohal. Süü eest ei olnud kuskile pääsu. Üks meesõpetaja vöttis klaasimõõdud ja mul kästi järgmiseks päevaks uus klaas tuua. Õnneks oli meil kodus klaasi ja üks sugulane lõikas sealt paraja ruudu. Järgmisel päeval tuli ema minuga Liivale (4 km), et klaas kooli tuua, sest tee oli libe. Tema vist õpetajate toas seda juhtunut pisut seletas. Muide, mu lapselapsed on sellest loost väga huvitatud olnud, sellest mütsiloost. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Ma arvan, et jõulude ajal, sest oli üks mäng pähklitega, mida minu ema minu ja õe lastega mängis, et nende mölluks kiskunud mängu vaigistada. See mäng oli „Liiad või poarid“ ja kui nad siis mängisid, meenus, et olen seda ka oma lapsepõlves emaga mänginud. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksi mängisin kaarte (nagu oleks kaks mängijat), ka paberist tehtud nukkudega (need olid mulle teinud õed ajakirja „Maret“ järgi). Ma võisin olla 5-aastane, kui meie vanaema (minu isa ema) kukkus ja jäi voodisse kuni oma surmani 1956. a. Kui ema päeval tööl oli (isa töötas üle mere Virtsu sadamas), olin mina vanaemaga kodus. 4. Mängu alustamine. 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Kui lapsed kokku said või külla tulid, siis ikka selleks, et mängida. Küsimus oli pigem selles, millist mängu. Vahel sai enne mängu selle reeglid üle täpsustatud. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Püüdja selgitati välja lugemislausetega. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Mängualustussalmid, olen neid ka ise lugenud. 1) Üks suur valge tui lendas üle Inglismaa, Inglismaa olli lukku keertud, luku võti katki murtud, üks, kaks, kolm, sina oled sellest suurest süüst prii. 2) Mamsel keetis moosi, mina moosi mekkima. Mamsel lõi mind kulbiga, mina teda tuletukiga, mamsel kukkus maha, mina kapi taha. Sealt ma leidsin rubla raha, sellega matsin mamsli maha. 3) Impel, pimpel, piila, paala, Veneturu veski, Reinu Juula, illen, tillen, tips. 4) Entel, tentel, sirga mentel, entsu tiss, vanker viss, isikut, tisikut. 5) Ankut, trankut, trallallakid, katlas keevad kuke makid, Juri võttis suure noa, lõikas muole makki koa. Neid salme sai kasutada mängude puhul, kus on vaja mängu mingi roll paika panna. 5. Mängude kirjeldused. Kõigepealt kolmest mängust, millel nagu polegi reegleid. 1) Tuleb käia mööda kive, nii et jalaga maapinnale ei astu. 2) Tondimäng, mida mulle rääkis üks hea külanaine (sünniaasta 1900). Kui suveõhtul oli juba hämar ja lapsed veel koos, siis mindi ühe suure kivi juurde. Kõik panid käe kivi peale ja hüüdsid: „Tondid, tondid, tulge välja täna õhta vidusel!“ Siis pandi kõrvad vastu kivi ja kuulatati, kas kivi kõmises vastu. No küll see siis ikka kõmises. Siis hüüdis keegi: “Tondid!“ ja kümmekond paari paljaid jalgu lidus igaüks ise suunas. 3) “Aitame kevadet“, see oli viimane mäng, mida Jüriga mängisime, kuupäevaks 24. märts 1949. Me toksisime mõlemad keppidega jääd katki, et vesi saaks jooksma ja et kevad kiiremini tuleks. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Oli „Pallikool“, seda mängiti palli vastu seina visates, reegleid ei mäleta. Oli ka rahvastepall ja noorusaastatel mängisime võrkpalli. Meil oli küll Jaagu kargel palliplats, aga palli ja võrgu raha saamiseks õppisime mingi eeskava ja esitasime seda Kõue toas. Olid kolhoosi algusaastad, raha kõigil vähe. Meil oli piletihind vist 5 kopikat. Jooksumängudest võiks kirjeldada “Eest, takka ja tagumine poar välja“. (Tuntud vist „Viimase paarina“). Mängijad võtsid end soovi järgi paaridesse, kes üksinda jäi, see oli kõigepealt püüdja. Paarid seisid üksteise taga reas, näoga püüdja suunas. Püüdja seisis paariderea ees, seljaga nende suunas. Kui püüdja ees hüüdis: „Eest, takka ja tagumine poar välja!“, siis pidid viimases paaris olijad teine teiselt poolt rida rea ette jooksma. Püüdja üritas siis ühe jooksjatest kinni püüda, sellega pääses ta oma rollist. Üksikuks jääjast sai uus püüdja, uus paar asetus otse püüdja selja taha. Järgmisena hüüti seda paari, kes oli paariderea lõppu jäänud. Mängiti, kuni huvi oli. Jooksmist oli muidugi veel teisteski mängudes, sellest sõltus, kui kiiresti sa välja langesid. Näiteks „Uted, uted, tulge koju“ . Seal olid rollideks „perenaine“ ja „hunt“, ülejäänud mängijad olid „lambad“. Lammaste ja perenaise vahe eraldati kahe piiriga, need tähistasid metsa, kus elas hunt. Õues mängides tuli ka külgedele piirid tõmmata. Mäng ise käis nii. Lambad on teinepool metsa, metsas on hunt ja perenaine on siis koduse piiri taga. Perenaine hüüab: “Uted, uted, tulge koju!“ Lambad vastu: „Ei saa tulla, hunt on ees!“ Perenaine: „Mis see hunt siis teile teeb?“ Lambad: “Sööb me liha, joob me vere!“ Perenaine: “Tulge ikka!“ Seejärel püüavad lambad kiiresti läbi metsa joosta, samas hunt püüab lambaid. Kelle hunt kätte saab, on mängust väljas. Siis lähevad lambad jälle metsa taha ja mäng algab uuesti. Võidab see lammas, kes viimasena hundi poolt püüdmata jääb. Muidugi tehti ka võidujooksu. Küla teismeliste mängudest on veel meelde jäänud „Lipp“. Seda mängiti pühapäeva päeval karjamaal. See oli luuremäng ja seal oli jooksmist ka. Mäenõlvaku all jagas otsetee mänguplatsi kenasti kaheks. Sellest piirist teatud sammude kaugusele panid võistkonnad oma lipu (rätiku või pluusi roika otsas). Meeskondade pealikud olid krapsakamad poisid. Meeskonnad valiti nii, et pealikud kutsusid kordamööda mängijaid oma meeskonda, kuni lapsed olid jagatud kaheks meeskonnaks (mina olin alles pealtvaataja). Kumbki pealik määras oma lipu juurde lipuvahi. See pidi jälgima, et lippu ei varastataks. Kui keegi lipule lähenes ja vahil õnnestus talle pihta lüüa, jäi see seisma vangina. Oma mees kasutas juhust vang jälle vabaks lüüa. Selline pinev olukord oli mõlema lipu lähistel. Kuid mängumaal oli ka kadakapõõsaid ja nende taha varjudes ja luurates õnnestus kellelgi ikka teise meeskonna lipp varastada ja sellega kiiresti üle piiri oma lipu juurde joosta. See võistkond oligi mängu võitja. Ka sellelt poolelt võetud vangid vabanesid hoobilt. Peitusmängudest võiks rääkida kolmest. 1) Peitus, kus alustussalmiga määrati, kes „silmad peab“ (luges näiteks kuuekümneni). Selle aja jooksul leiti endale peidukoht ja otsimist võis alustada. Võitis see, kes viimasena leiti. See oli järgmisel korral silmadepidaja ja otsija. 2) Trihvaater. Siingi määrati „silmadepidaja“ alustussalmiga. Silmadepidaja luges, silmad vastu suuremat puud, mis enne mängu algust kokku lepiti. Luges vist üheksakümneni. Siis hakkas ta otsima, kuid ta pidi kogu aeg ka selle puu ümbrust silmas pidama, sest selle puu vastu võis ennast lahti lüüa sõnaga „trihvaater!“ Kui aga otsija märkas kellegi lähenemist, võis ta ise selle vastu puud kinni lüüa, näiteks: „Jaan trihvaater!“ Järgmisena pidas silmad see, kelle silmadepidaja esimesena kinni lõi. 3) Toas mõne asja peitmine ja selle otsimine põhimõttel „soe või külm“. Hüppemängudest on meeles “Tipskast“ (mandril vist keks). Õue või tee peale joonistati kahe ja ühekastilistest ruutudest nn. tipskast. Kastide rea lõppu joonistati taevas. Igal mängijal oli kivikild või taldrikukild, mida ta pidi kastide järjekorras igasse ruutu viskama ja sealt tagasi tooma, hüpates ühekastilisse ruutu ühe jalaga ja kahekastilisse ruutu kahe jalaga. Eksimise korral tuli üks viskamine vahele jätta. Võitis see, kes jõudis kõige esimesena nn. taevasse. Pandimänge oli ka, aga seda, mida mängisid minu õed ja veel vanemad külanoored, ma kaasa ei mänginud .Mängiti Mardi talus, kus oli kaks neidu ja kaks noormeest. Ma ei mäleta seda mängu, millega pandid korjati, aga sellel mängul oli isevärki pantide lunastamine. See käis nii. Mängujuht küsis: “Mis see peab tegema, kelle pant mu käes on?“ (Minu arvates mängijad küsimise ajal seda panti ei näinud.) Mängijad pakkusid näiteks: „Peab kuud vaatama.“ Siis näitas mängujuht seda panti (kas mõni riideese vm.) ja selle omanik pidi siis kuud vaatama. Kuu vaatamine tähendas, et sulle pandi kellegi kuub üle pea ja sa pidid läbi sirgena hoitava varruka taeva poole vaatama, samal ajal valati sulle läbi varruka natuke vett vastu nina. Või siis: kelle pant see on, see peab surnule suud andma. See tähendas, et pidid pandi tagasi saamiseks otsima seinapalgist oksakoha ja seda musitama. Või siis: Peab nõia majas käima. See tähendas, et pandi lunastaja pidi ukse taha minema, kuni toas tehti nn. nõia maja, See tähendas, et kaks korjuga tooli pandi ühe rea peale ja nende peale ja üle korjude laotati suurrätik – sellest jäi kolme tooli laiuse sohva mulje. Toolide peale istus kummalegi üks mängija. Siis kutsuti ukse taga ootaja sisse ja paluti tal nõia majas istuda sohva sellele kohale, kus tooli ei olnudki all. Siis tõusid kaks toolidel istujat püsti ja tulija istus põrandale. Seda tehes jälgiti ikka, et keegi õnnetult ei kukuks. Näiteks veel tõrrevitsutamine. Poisid ja tüdrukud vaheldumisi olid ringis, käe alt kinni, poisid näoga ringi sisse, tüdrukud näoga väljapoole. Tikku püüti hammaste vahelt suuga edasi anda, nii et see maha ei kukuks. Praegu, kui seda kirjutan, mõtlen, et äkki see oligi hoopis mäng, millega pante koguti. Et kes tiku maha pillas, pidi panti andma. Pandilunastamiseks oli veel ka klaaside vahel käimine. See oli nii: Põrandale pandi teeklaasid, teatud vahedega. See, kes oma pandi lunastamiseks seda tegema pidi, nägi neid klaase. Aga siis seoti ta silmad kinni ja ta pidi pimedast peast klaaside vahelt läbi minema. Aga teeklaasid korjati vaikselt ja kiiresti põrandalt ära. Teistel oli muidugi hea itsitada, kui pimesikk ettevaatlikult kure kõnnakuga üle põranda tuli. Peab tuvi söötma. See tähendas, et pandi lunastaja pidi endale paarilise kutsuma, poiss tüdruku või siis tüdruk poisi. Neile anti paarivaksane lõng. Lõnga otsad anti teine teisele suhu ja siis pidid hakkama lõnga suhu sööma, kuni paarilisega ninad ja suud kokku jõudsid. Põnevaks tegi asja see, kui mõni mängijatest ei olnud kursis, mida üks või teine asi tähendas. Kaardimängudest on mul meeles „Poti Leenu“, „Must Notsu“ ja „Must Peeter“, lauamängudest „Sokusõit“ ja „Trilma“, „Reis ümber maailma“. Väga populaarne oli tamka. Seda mängiti kabelaual, mis oli omatehtud, nupud samuti puust tehtud kettad, mustad nupud tindiga tumedaks tehtud. Hiljem mängiti ka poest ostetud papist laua ja nuppudega. Paberil mängitavatest mängudest mäletan „Laevade pommitamist“, ma arvan, et see oli üldlevinud. Oli ka mäng kommipaberitega. Need volditi enne nagu väikesteks ümbrikuteks. Igaüks sai endale ühe ümbrikukese, kõik ülejäänud (mida rohkem neid oli, seda parem) pandi lauale. Mäng oli nii, et kommipaberist ümbrikuke pandi käepäka peale ja, sõrmed laua serva all, püüti ümbrik põrgatada laual oleva ümbrikukese peale. Kellel see õnnestus, sai endale ühe ümbriku juurde. Põrgatamist tehti järjekorras. Võitis see, kes endale kõige rohkem ümbrikuid püüdis. Sõnamängudest mäletan „Telefoni“, kus mängijad istusid reas. Rea alguses istuja sosistas oma naabrile kõrva mõne sõna. Seda sosistati üksteisele kõrva edasi. Reas viimane ütles siis välja, mis tema kuulis. Poisid olid kanged meelega sõnu muutma, nii tuli pärast uurida, kelle juures õige sõna ära kadus. Reas istudes mängiti ka „Tibu, tibu, tule tangu sööma!“. Mängujuht selgitati alustussalmiga. See võttis endale kahe peo vahele kas viiekopikalise või suurema nööbi ja tõmbas oma pihke vastamisi hoides läbi mängijate vastamisi hoitud pihkude. Igaühele öeldes: „Tibu, tibu, ära näita, püüa kinni, mis sa saad!“ Ja poetab kellelegi vargsi oma pihkude vahelt nööbi või kopika. Kui rea lõpuni on niimoodi tehtud, astub mängjuht paar sammu kaugemale ja hüüab: “ Tibu, tibu, tule tangu sööma!“ Seepeale peab kopika või nööbi saanud mängija jooksma mängujuhi juurde. Naabermängijad püüavad seda takistada. Kui see ei õnnestu, siis saab temast uus juht. Kui ta ei saa rivist välja joostud, korratakse mängu sama juhiga. „Liiad või poarid“ oli ka istumisemäng, mida jõulude ajal oli hea mängida. Mängujuhiks oli meie ema. Ta võttis pähklikotist oma pihku mõned pähklid, nii kümmekond. Siis ta küsis ühelt mängijalt: „Kas liiad või poarid?“ (See tähendab, kas peos on liigarv pähkleid või paarisarv.) Mängija pidi vastama, ilma et ta pähkleid näeks. Seejärel avas mängujuht peo ja pähklid loeti üle. Kui mängija oletus oli õige olnud, sai ta pähklid endale, kui vale, siis ei saanud. Mängijaid oli näiteks neli. Kui ring oli paar korda läbi mängitud, loeti kõikide pähklid üle. Võitja oli see, kellel oli õnnestunud kõige rohkem pähkleid saada. Toas sai mängida ka laulumängu „Käigem, käigem, vaesedlapsed“. Alustussalmiga valiti laste hulgast kaks juhti. Need leppisid omavahel kokku, ilma et teised teada saaksid, kumb on „taevas“, kumb „põrgu“. Seejärel tegid nad kätest väravad ja teised lapsed hakkasid kätest kinni hoides (nagu ringis) sealt väravate alt läbi käima. Kõik laulsid: „Käigem, käigem, vaesedlapsed, läbi kiigeveski. Veski on katki murretud, peab saama terveks tehtud. Kellega, millega, hõbedase kulla köiega. Esimene laps ja viimne laps peab saama pandiks võetud.“ Viimase sõna ajal lasti väravakäed alla ja laps, kes sinna vahele jäi, oli mängust väljas ja ta võis valida, kumma mängujuhi juurde ta läks (igaüks tahtis muidugi taeva minna). Kui selle laulu saatel oli kõik lapsed kinni püütud ja igaüks endale nn. õige poole leidnud, võttis taevas oma lastel kätest kinni ja põrgu hakkas oma lapsi udima. Seejuures lauldi: „Tantsige, tantsige, taevalapsed, peksa saavad põrgulapsed!“ Kivide juures mängiti „Kivikuningat“. Kõik teised lapsed olid igaüks oma kivi peal, ainult püüdja oli maa peal ja jälgis teisi. Tal oli tarvis tabada keegi, kes ei oleks kivi peal. See oli raske, vajas kiirust ja osavust. Teised mängijad veel õrritasid ka: “Mina olen kivikuningas, sina oled sitasitikas!“ Ja kui ühe kivi pealt teise peale jooksid, siis õrritasid: “Tont palja moa pial, tont palja moa pial!“ Kui keegi õnnestus maa pealt tabada, hakkas see püüdjaks ja sina said ka kivikuningaks, said kivi peale ja õrritama. „Kivikuju“ oli nii. Juhtmängija keerutas iga last natuke tal käest kinni hoides. Lasi siis käe lahti ja mängija pidi jääma sellesse poosi, nagu ta sattus käest lahti lastuna. Kui kõik lapsed on mingi poosi saanud, vaatab mängujuht nad üle ja otsustab, kelle kuju on kõige huvitavam. Sellest saab uus mängujuht. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Fantaasiamänge mängiti tihti, näiteks koolitundi, arsti koduvisiiti, arsti juures käimist, poodi, külaskäimist jms. Ka nukkude ja paberist nukkudega sai mängida fantaasiamänge. Kirjutan kahest, mis on mingi seiga tõttu meelde jäänud. Mängisime Malle juures rehepeksumasina kuuris kodu, Mallel oli külas onupoeg Lahekülast (see küla oli tekkinud, kui Suuremõisa südame maid anti taludeks Vabadussõjas käinutele). See poiss, Rein nimi, oli siis meie pere mees. Mallel oli ka väike jalgratas, Rein läks sellega tööle ja meie Mallega toimetasime kodus. Mõne aja pärast tuli Rein selle rattaga mööda külavaheteed. Ta sõitis rattaga nii singavinga ja lõpuks kukutas end käntsti! teeäärsesse võsasse. Lõpuks tukerdas meie juurde. Meie oma mängudes enne sellist asja ei olnud näinud. Oma isa Rein jäljendada ei saanud, sest isa põgenes Eestist 1944. a. sügisel koos vanema pojaga, kuna oli vabadussõdalane ja oma meelsust ka avalikult näidanud. Ilmselt oli Rein külameestelt jäljendusainet saanud. Teine mäng on kolhoosielust. Mõisa tallis oli kolhoosi lehmalaut ja külanaisi oli seal lüpsjateks. Kalda talus paiknes kolhoosi pull. Me tegime koos Kõue poistega meie maja taha metsa sarapuuokstest punutud kolhoosi lehmalauda, u. 60 cm x 60 cm x 60 cm. Lehmadeks olid ümarad kivid (nii rusikasuurused). Lauda tegime kahekorruselise, poisid tegid II korruse lehmade jaoks kaldtee, Jaan oli kolhoosi esimees, Ants traktorist ja mina karjabrigadir. Ma läksin ühel päeval Muhu teise serva Kallaste külla oma klassiõdede juurde (üks ots 12 km). Aega veetsime mere ääres ja ma leidsin sealt tükk maad suurema ümmarguse kivi, kui meie laudas lehmad, umbes kahe mehe rusika suuruse. Mu rõõm oli suur, sest saan oma kolhoosi ka pulli viia. Järgmisel päeval hakkasingi, pull rätiku sisse seotud, vedades kodu poole minema. Teel tuli muidugi ühtteist ette, aga õhtul ma ikka koju jõudsin (12 km). Vanemad vangutasid mu kandamit nähes päid. Järgmisel hommikul läksin toodud tõupulli Kõue poistele näitama. Panime ta elama lauda alumisele korrusele. Mängutuhin läks aga mõne päevaga üle. Kui sinna nädalapäevad hiljem läksin, olid sarapuukepid ja lehed ära kuivanud ja lehmad alumisele korrusele pudenenud. Sihuke kuulsusetu lõpp. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Tüdrukud mängisid isekeskis olles nukkudega, eks poistel olid ka omad tegemised. 6. Elektroonilised mängud. Selle kohta ei ole mul midagi öelda. 7. Täiskasvanuiga Täiskasvanuiga on olnud üsna pikk ja kirju. Kui olin 49, alustasime kaheksa Tallinnas elava Muhu naisega kooskäimist ja vanade muhu laulude, tantsude ja mängude õppimist. Siis mõistsin ma tänutundega, et mu koduküla Suuremõisa oli ka teiste Muhu küladega võrreldes rikas folkloori poolest. Nüüdseks oleme koos käinud 25 aastat. 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Pauliine Vapperi mälestuskavas 2004. a. mängisime oma folkloorirühmaga mängu „Siit tuleb, siit tuleb Siimu sulane“, mitmel korral on meil kavas olnud laulumäng „Avage Viru väravad“, ka ringmänge on olnud mitmeid. Mängu mängu pärast pole meil siiski olnud. Vanaemana olen mänginud oma lastelastega fantaasiamänge ja sõnamänge, ka muhu folkloorile oleme koos mitu sammu lähemale astunud. 26. dets. 2013. KAKS KEVADIST KOOLIVAHEAEGA Lapsepõlvemälestused Olen sündinud 1940. aastal. Mu õed Helmi Pauts, nüüd Urb, ja Ellen Pauts, nüüd Talimets, olid juba ammu koolilapsed, mina aga ikka veel vanaemaga kodus. Tahtsin ka kooli ja lõpuks see juhtuski, 1946. a. sügisel, kui olin veel 6-aastane. Ellen läks siis VI ja Helmi V klassi. Talv tuli külm ja nii tuli mul tihti koolist puududa. Mäletan, III veerandis oli mul 102 puudutud tundi. Järgmisel kooliaastal otsustasid vanemad, et talveks on tee liiga pikk (Suuremõisast Liivale üle 4 km). Jäi siis nii, et talvel olen internaadis ja üks õdedest jääb koos minuga ööbima. Paar päeva enne III veerandi lõppu, ilm oli väga ilus, läks Helmi koju koos meie isaga, kes Virtsust töölt tuli. Mina ja Ellen jäime internaati ja ööseks koolimajja ööbima. Läksime magama nagu tavaliselt. Meie kõrvalklassis pidi ööbima ka korrapidaja-õpetaja. Öösel millalgi ärkas IV klassi õpilane Meida Saarkoppel, et minna väljakäiku. Minna tuli läbi ühe klassi, riieteruumi ja koridori. Ta äratas ka minu õe, et teda kaasa kutsuda. Koridoris tundsid nad mingit halba lõhna. Kui nad tuppa tagasi jõudsid, nägid nad, et tapeet meie voodite kohal on pruunikaks muutunud. Siis jooksid nad kooli toorust (storož<a title="" href="#fn1">[1]</a>)äratama, see läks vaatama klassi, mis meie magamistoa kõrval, ja tuli sealt hädakisaga: „Maaja pooleb! Maaja pooleb!“ Ei tea, kuidas kõik üles saadi ja mis keegi endale selga sai. Mind talutas õde välja teki sees. Kui välisukseni jõudsime, purskas ühe klassi uksest tuli välja. Algul pandi mind maja lähemale teki sisse. Tulekahju hoogu võttes viidi aga sinna, kuhu olid istutatud kuused. Direktor Niina Väin elas koolimaja teises otsas, äratati tema. Nad said ilmselt akna kaudu välja. Ülakorrusel direktori eluruumide peal oli aga veel koristaja või koka eluruum ja tema juures oli talvel kaks koolilast, vist Tupenurme külast. Nende päästmine oli vist päris tõsine, sest nad ei saanud enam muul moel välja, kui pidid aknast alla hüppama. Kaks neist said ka luumurrud. Mis sai aga korrapidajaõpetajast? Selgus, et teda ei olnudki tol ööl koolimajas. Mind viis keegi süles sealt kuusiku servast majja, kus nüüd asub vallamaja. Mäletan, et värisesin veel kaua aega Milla Öövli voodis sooja teki all. Koolimaja põles maatasa maha. Hommikul vara oli üks naine naaberkülast koputanud meie kodu akna peale ja küsinud, palju meil lapsi kodus on. Ta elas maantee ääres ja keegi oli Liivalt tulles rääkinud, et Liiva koolimaja põles öösel maha. Vanemate jaoks oli see hirmus ehmatus. Ei olnud siis telefone, et küsida, ei autot. Olid ainult jalad. Ema oli haaranud mõned riided kaasa, et kui on elus, võib vaja minna. Ta on pärast rääkinud, et oli terve tee tulnud, oiates kogu aeg: „Ai, ai, ai, ai.“ Üks kilomeeter enne Liivat, Kaigu mäel, oli talle keegi vastu tulnud ja ütelnud, et ära nuta, lapsed on elus. Siis oli ema alles nutma saanud hakata. Ta nuttis siiski, kui ta mind sooja teki alt leidis. Õde Ellen oli koos teiste internaadilastega tulekahju juures. Ema tõi mulle poest sukad, saapad olid ilmselt mul jalas. Sukad seoti mingi paelaga üles, et saaksime hakata kodu poole astuma. Olen pärast veel kahjutundega mõelnud, et tulle jäi ka meie pere oranžitriibuline kangas kootud <a href="#fn2">[2]</a> muhu tekk (ristpistes kuked ka peal) ja vanaema punane muhu siilik <a href="#fn3">[3]</a>, neid oli vist mingil esinemisel tarvis läinud. Rõõm oli muidugi, et olime elus ja terved. Aga kooli ei olnud enam. Vaheaeg möödus asjast toibumiseks. Ellen, kes oli kooli kõige viimases, VII klassis, läks pärast koolivaheaega Simisti kooli, tal olid ju eksamid tulemas. Mina ja Helmi olime seni kodus, kuni Liiva kool uuesti alustas teistest koolidest kokku korjatud pinkide taga läbikäidavates liitklassides vanas kirikumõisa hoones. Seal asus veel sidekontor ja üks elukorter. Esimeses tunnis andis meie klassijuhataja Miranda Veski meile tunnistused III veerandi hinnetega. Need olid tal tulekahjuööl kodus olnud, sest kandis õhtul neisse III veerandi hindeid sisse. See oli peaaegu uskumatu juhus. Direktor ja toorus leidsid endale elamiseks kumbki toa paekividest pesuköögis. Selles vanas mõisahoones saime ka aastate pärast oma 7-klassilise kooli lõputunnistused. Koolimaja, mis hävis, asus Suuremõisa külla viiva tee ääres, selle vundamendile ehitati hiljem veterinaarjaoskonna hoone. II Oli jällegi kevadine koolivaheaeg. Olin järjega III klassis, mu sõber Jüri (Jüri Ausmeel) aga veel koolieelik, minust 3 aastat noorem. Ta elas oma emaga papa ja mamma juures Suuremõisa Andrusel, mis oli ta ema sünnikodu. Et tal õdesid-vendi ei olnud, oli tal igavavõitu. Nii käis ta iga päev, enne kui ma koolist koju jõudsin, minu kodust küsimas: „Kas Manni oo kodu?“ Aga nüüd oli koolivaheaeg ja me võisime kõik need päevad koos mängida. Meil oli leiba tehtud. Ka mu õed olid kodus. Olime kõik oma värske leivaviilu ära söönud. Mõnus leivalõhn ja levale köetud tuba <a href="#fn4">[4]</a> olid meid nii ära rammestanud, et olime kõik magama jäänud, neljakesi risti üle laia aseme. Õues oli juba hämaraks läinud, kui nänne<a href="#fn5">[5]</a> tuli Jürit otsima. Äratas siis magajad üles ja viis Jüri koju. Homseni! Järgmise päeva hommikupoolikul Jüri ei tulnudki meile. Ka külatänaval ei olnud kedagi liikumas näha. Lõpuks tuli meile naabrinaine Kõue Liina, kes oli Jüri kodule naaber. Ta teadis midagi hirmsat. Jüri ja ta ema olid pandud ree peale püssimeeste vahele ja viidud ära. Oli 25. märts 1949. Sellest päevast on palju kirjutatud, seda on teinud nii need, keda viidi, kui need, kes jäid. Siiski. Mäletan praegugi teravalt neid päevi, mis järgnesid. Külas olid kõik mures, et mis saab sellest noorest naisest oma väikse pojaga. Sellest ainult räägiti, kuigi poolihääli. Olime Jüriga külatänaval jää sisse kraavikesi toksinud, et sulavesi paremini jooksma hakkaks. Toksisin nüüd jääd üksi, aga vist iga minut tõstsin silmad ja vaatasin sinnapoole, kust Jüri ikka tulnud oli. Äkki siiski! Kõik on meeles. Nende päevade õhk, lõhn, varjud. Kui kool jälle algas, võttis mind koolist tulles vastu ikka kurb loodus. Kui kurvad olid kased! Küllap oli see lapsehinge suur kurbus, mis need pildid nii selgesti meelde jättis, vanaduseni välja. Oodati kirja. Mis neist on saanud? Kuhu viidi? Tuli kiri Venemaalt, vangilaagrist, kus Jüri isa oli. Kirjas oli isa surmateade. Lõpuks tuli kiri ka Viinelt ja Jürilt. Tagasiaadress „Novosibirskaja oblast, Tatarskii raion, sovhos 4, ferma 2“. Suve poole rääkis Viine kiri, et nad ehitavad endale elamiseks onni savist ja lehmasõnnikust. Ühes kirjas Viine ütles, et Jüri oli istunud onni ees ja laulnud: „Koduküla neiust jäänd vaid mälestus, teist ta sarnast ei leidu, hinges kurb igatsus.“ Aastad läksid. Olin X klassis. Oli maikuu 1956. Koolinädal oli lõppenud ja sõitsin jalgrattaga Orissaare Keskkoolist koju. Ema oli räimi marineerinud, need olid väga head. Aga ema oli kuidagi iseäralik. Siis kuulsin temalt, et Jüri oli nädala sees Siberist tagasi jõudnud ja momendil oma isakodus Pärasel. Võtsin uuesti jalgratta ja sõitsin Pärasele. Kuidas see päris oli, kui ma teda jälle nägin, seda ma ei tea. Seal on must auk. Jüri jätkas oma Siberis pooleli jäänud kooliteed Muhu Hellamaa koolis. Ta ema oli ikka veel Siberis. Jüri oli kuidagi nagu iseeneses, oli ta ju läbi elanud aastaid, mida me ei osanud ette kujutadagi. Aeg oli viinud mulda papa. Suuremõisas elas veel nänne. Viimaks sai Siberist tagasi ka Viine. Aastad läksid. Jüril oli oma pere, naine ja kaks last, vist kooliteed alustanud. Töötas autojuhina. Ühel mustal päeval astus Jüri mängust välja, võib-olla mõtlematult. Aga võib-olla sellepärast, et ta närvisüsteem ja jõud enda alalhoiuks oli tühjaks kulutatud Siberis ja seda ei jätkunud elu edaspidistest keerdkäikudest väljatulekuks. Ta on maetud oma ema kõrvale Keila surnuaeda. Ema Viine hauatahvlil on ka vangilaagris hukkunud isa nimi ning isa sünni- ja surmaaeg. 3.03.2006. Maret Lehto (Mälestused panin kirja oma pojapoja Tõnis Lehto jaoks, kes õppis 2006. a. Muhu põhikooli IX klassis. Neil paluti tuua vanavanemate koolimälestusi.) <div> <div> [<a href="#fr1">1</a>]valvur, vaht <div> [<a href="#fr2">2</a>] kangana kootud, telgedel kootud </div> <div> [<a href="#fr3">3</a>] seelik </div> <div> [<a href="#fr4">4</a>] leivaahju kütmise ja leivaküpsetamise soojust täis tuba </div> [<a href="#fr5">5</a>] vanaema </div> </div> Täisviide ERA, DK 124 < Tallinna l. < Muhu khk., Suuremõisa k. – Maret Lehto, s. 1940. a. (2013) Maakond Saaremaa Kihelkond Muhu khk Koguja Maret Lehto Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1940 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maret, snd. 1940. a. Muhumaal küla Saaremaa talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <h2>LASTE MÄNGUD</h2> Iga inimese lapseea mängud sõltuvad sellest, millal ta sündis ja üles kasvas ning millised olid tolleaegsed elutingimused ja võimalused. Minuealiste ehk praegu üle kuuekümneste põlvkonna lapseiga langes sõjajärgsesse aega, mis praegusega võrreldes oli hoopis raskem. Praegused noored ei oskagi enam ette kujutada, kuidas siis eluga üldse toime tuldi, sest puudus oli ju kõigest, mis eluks vajalik. RASKED SÕJAJÄRGSED AASTAD Mina sündisin 1946. aastal. Elasime tolleaegse Põhja-Viljandimaa selles osas, mis praegu kuulub Järvamaa koosseisu. See talu, kust ma pärit olen, asub praegu otse Imavere–Viljandi maantee ääres Kurla külas. Maantee äärde sattus ta kuuekümnendate aastate keskpaigas, mil vana käänulise maantee asemele ehitati uus. Varem oli talu metsade ja heinamaade keskel. Suure maanteeni oli otse üle soiste heinamaade ligi poolteist kilomeetrit. Vankritee selleni jõudmiseks kulges läbi naabertalu metsa. Suur osa sellest oli väiksemagi vihmasaju korral väga porine ja mõnest kohast ilma säärikuteta kuiva jalaga täiesti läbimatu. Autoga sai taluni sõita ainult ajal, mil maa külmunud. Teisel pool oli lähim naabertalu otse üle soo. Taluhooned asusid kümnehektarise maatüki põhjaosas oja kaldal. Lõuna pool oli põld ning sealt edasi naabertalu mets, kust käis välja tee, läänes paks mets. Põhja ja ida pool üle oja olid naabervalla talude heinamaad. Lähimatest naabritest lahutas meid vähemalt kilomeeter. Sellisest eraldatusest tingitunasattus meile külalisi tulema üsna harva.             Kuni 1949. a kevadeni oli meil nagu enamikus Eesti küladest tegemist veel üksiktaludega, kuid siis tuli hakata elama kolhoosi tingimustes, kuhu ühistati majapidamised nn vabatahtlikult sunniviisil. Vabatahtlikuks saadi seda nimetada, kuna iga talupidaja kirjutas selleks avalduse. Sunniviisiliseks aga sellepärast, et avalduse kirjutamine sunniti ähvarduste ja varem läbi viidud küüditamise hirmuga peale.             Tegelikult elati tol ajal nii meil kui paljudes teistes maakohtades paljuski otsekui naturaalmajanduse tingimustes. Poodides, mis asusid viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel Pilistveres, Kabalas või Imaveres, käidi harva ning sealt osteti toiduainetest peamiselt soola, suhkrut, silku, heeringat ning vahel laste jaoks ka kommi või präänikuid. Lisaks muidugi veel hädavajalikke esmatarbekaupu. Seda siis, kui selleks raha oli ja ilma nendeta enam läbi ei saadud. Niisugune oli majanduslik taust ajal, millesse minu lapsepõlve varasem iga langes.             Täpsemalt hakkavad lapsed igasuguseid sündmusi mäletama ilmselt nelja-viieaastaselt. Üksikuid asju sööbib mällu kindlasti ka varasemast ajast. Olin kolm aastat vana, kui kolhoos tehti ja mäletan selgesti, kuidas meie talust kolm lehma kolhoosi lauta ära viidi. Nad seoti nööriga vankri järele ning vanaisa ja vanaema toimetasid nad ühe küla keskel asuva suurema talu lauta, millest oli siis kolhoosilaut saanud. Vanaema igatahes nuttis. Vist mõned kuud varasemast ajast mäletan, et mind viidi lauta, kus oli mitu lehma, eraldi aias lambad ning sead. See pidi veel taluajal olema. Millised mänguasjad mul ja minust aasta nooremal vennal siis olid, seda ma ei mäleta. VARASE LAPSEEA MÄNGUASJAD JA MÄNGUD Veidi hilisemast ajast ehk koolieeliku-põlvest mäletan, et meil oli köögitaguses toas otse pliidilõõri taga ja suure leivaahju ees nurk, kus me vennaga mängisime. Meil olid siis olemas puust ratastega kollast värvi part, puust ilma kabiinita väike veoauto, mida sai mööda põrandat kaugemale veeretada. Hiljem lisandus sellele veel plekist kabiini ja kastiga veoauto. Need kaks autot jäidki meile ainsateks. Olid olemas veel mõned kummist loomad. Neil olid kõhu all augud ning kui neid veidi pigistada, siis nad piuksusid. Mäletan ühte koera, siga ja rebast. Mingil ajal lisandusid veel kõvast plastikust või tsellofaanist hunt ja karu. Neid pigistada ei saanud ning need häält ei teinud. Oli olemas ka üks riidest nukk, millel olid poisi riided seljas. Hiljem lisandus sellele ka üks tüdruk, kuid seda ei toodud poest uuena, vaid see oli sugulaste peres kasutusel olnud. Vanaema käis seal külas ja tõi selle meile. Rohkem meil mänguasju, millega mängida, ei olnudki. Käisin juba koolis esimeses klassis, kui sain jõuluvana käest paki ja selles oli kommide ja küpsiste kõrval ka üks mänguasi. Selleks oli plekist valmistatud vurr. See tuli asetada põrandale ja käepidemest mitu korda vajutada ning siis hakkas ta keerlema.             Minu vanaisa talitas kolhoosi noori hobuseid ehk sälgusid. Need olid toodud meie talu lauta. Peale selle tegi ta kolhoosi ja enda pere ning naabrite jaoks mitmesuguseid puitesemeid. Kolhoosile valmistas ta peamiselt regesid, vankreid, hobuselookasid ja muud. Lisaks tegi ta oma pere ja naabrite jaoks puust tünne ja pütte, rehasid, labida-, hargi-, vikati- ja kirvevarsi ning mud vajalikku. Suvel oli tema höövelpink tavaliselt metsa ääres asuvas küünis, kuid talveks kolis ta selle ning kõik vajalikud tööriistad köögi taga asuvasse kitsasse tuppa. Kui ta midagi hööveldas, siis meeldis mulle ja vennale höövlilaastude seas mängida. Vanaisa valmistas muu töö kõrval meile ka korraliku puust loomakarja, mitu lehma, siga ja lammast. Need olid lihtsad puust ümmarguse kerega ning pead olid sellised, mille järgi võis ühte looma teisest eraldada.             Mängud, mida nende väheste mänguasjadega mängiti, seisnesid peamiselt täiskasvanute tegevuse matkimises. Loomakari viidi karjamaale ning seda söödeti ja joodeti. Autodega püüti vedada mitmesugust kraami jne.             Ükskord tõi ema meile mitmed tühjad tibukujulised paksust klaasist lõhnaõlipudelid. Lisaks olid need veel mitut värvi ja meie arvates väga ilusad. Korke neil ei olnud ja ei olnud sees ka vedelikku. Suurel maanteel oli toimunud autoõnnetus. Üks veoauto olnud kraavi sõitnud ja veokastis olnud lastist oli suur osa hävinud. Need pudelid oli ta leidnudki avarii toimumise kohalt. Need lisandusidki meie mänguasjade hulka. Tibusidki tuli joota ja sööta.             Elumaja ja lauda vahel kasvas mitu puud: toomingas, jalakas ja suur kuusk. Nende all oli suur hunnik kive ja liiva, mis olid sinna jäänud meie maakivist talumaja ehitamise ajast. Maja seinal oli aastaarv 1934. Selle liivaga saime me suvel mängida, ehitada maju ja igasuguseid kujundeid. Eraldi liivakasti meil ei olnud. Ei olnud ka mingeid liivavorme ega mängimiseks vajalikke liivakühvleid. Ainsateks asjadeks, mida sai liivaga mängimisel kasutada, olid meil üks väike plekist kühvel, mida oli varem kasutatud ilmselt jahu tõstmiseks, ning paar alumiiniumist lusikat. Samas hoiatati meid, et kivide otsa ei tohi ronida. Sealt võis kukkuda ja valusalt haiget saada. Üldiselt me sellele keelule kuuletusime. Mingi vanematele vastuhakk sel ajal ju kõne alla ei tulnud. Kui laps sõna ei kuulanud, võeti vits appi. Ega meil kedagi tõsisemalt ei pekstud, kuid vits oli alati võtta ja väiksemagi vastuhaku korral lõpetati see sapsakaga. Ainuüksi hirm vitsa ees sundiski korraldustele alluma. Liiva oli aga nende puude all nii palju, et seal sai mängida veel minu viis aastat noorem vend ja seda aastaid hiljem. Muidugi oli see juba meie mängimise ajal mullaga segamini ning ehitusmaterjalina seda kasutada enam ei saadud.             Talvel, kui oli lumi maas ja ilmad mitte väga külmad, olime me vennaga väga palju õues. Sulailmaga saime ehitada lumemehi, millele sai toast pliidi alt süsi nööpideks toodud. Sai lunitud ka porgandeid ninadeks. Ikka leidus midagi, mida mütsiks panna, ning mõne aja pärast oli meil õues mitu lumemeest-memme. Kui põõsaste vahele või maja ja lauda vahele olid lumehanged tekkinud, ehitasime neisse ka koopaid. Samade hangede peal sai kelgutatud. Meil läheduses ühtegi kõrgemat mäge ei olnud ning tuli leppida meetri- või poolteisemeetriste hangedega. Minule oli isapoolne vanaisa, kes elas meist paar kilomeetrit eemal, kinkinud rauast raamiga ja puust seljatoe ning istmega kelgu. Millal seda tehti, ei mäleta, kuid see oli olemas ja sellega sai aastaid kelgutatud. Hiljem valmistas kodune vanaisa veel teise kelgu, mis oli nagu väike regi. Eks põhjus, miks teist kelku vaja oli, oli ka meie omavahelises nägelemises ühe kelgu pärast. Mõlemad tahtsime ju hangest alla lasta ja seda ikka samal ajal. Kui oli juba kaks kelku, siis kujunes allalaskmine omavaheliseks võistluseks, kes oma liuga kaugemale jõuab.             Nii suvel kui talvel olime lastena väga palju aega õues. Talvel ei lastud meid sinna väga külma ilmaga või kui oli ka tuisune. Loomulikult said siis tavaliselt riided lumega kokku või ka sulailmaga märjaks, kuid kes sellest küsis. Sellepärast ei riielnud ka keegi. Kui riided olid märjad, siis kuivatati need pliidilõõri ääres ära. Sellist halamist, mida tänapäeval kuuleb riiete määrimise või märjaks tegemise pärast, meie küll ei kuulnud. Suvel oldi muidugi kerges riides, tavaliselt lühikesed püksikesed ja õhuke särk seljas. Väga palju käidi siis paljajalu. Seda tegid ka vanemad inimesed.             Kui tänapäeval mõeldakse, et lastel peaks olema igasuguseid arendavaid mänge ja seda juba väga varasest east, siis tol ajal ei olnud meil kasutada mingisuguseidki piltmõistatusi, puslesid jne. Samas oskasin ma lugeda juba viieaastaselt. Koju oli toodud mingi vana sugulaste poolt kasutatud aabits ja sealt hakkasingi tähti õppima ning sõnu kokku veerima. Tavaliselt tegin seda vanaemaga, kes oli kunagi kolm talve külakoolis käinud. Kui ta sõtkus leivatainast, olin mina tooliga tema kõrval ja proovisin sõnu kokku lugeda. See mälestus on mulle hästi meelde jäänud.             Mäletan, et ajal, mil ma veel koolis ei käinud, toodi meile koju väike kaardimäng, mida nimetati “Mustaks notsuks”. Seda me siis tõesti mängisime, alguses isa-emaga koos ja hiljem vennaga kahekesi. LEIVA KÜPSETAMINE Eelpool oli juba juttu mängimisest kui täiskasvanute jäljendamisest. Kuna meie talu oli küla servas eraldatud kohas, käis meil aeg-ajalt ka mehi, kes ennast avalikkuse ees ei võinud näidata ehk metsavendi. Mäletan, kui ühel korral külmal talvel seati valmis suur toidukott ja tehti kuuma teed ning viidi heinamaal asuvasse küüni meestele. Kes nad olid ja millal nad tulid või läksid ning kui palju neid seal oli, ma muidugi ei tea ega saanud ka hiljem teada.             Ühel külmal veebruaripäeval käis meil aga metsavend, kes kandis miilitsa vormiriietust. Kodus olid vanaisa, vanaema ja mina aasta noorema vennaga. Noorem vend, kes oli alles imik, oli hoida viidud isapoolsete vanavanemate juurde. Ema ja isa olid Tallinnas, et turul müüa ära kodus tapetud vana lehma liha. Mehe teada pidid nad juba kodus olema, kuid tegelikult tulid alles järgmise päeva hommikul. Vormis mees teatas, et talle on antud ülesanne majas leiduvad relvad leida ning need konfiskeerida. Majas meil mingeid relvi siis ei olnudki. Algas läbiotsimine ning ta leidis ebaseaduslikena majas olevad 16 kg villast lõnga, pargitud kasukanahad, tallanaha, mida vanaisa kasutas säärsaabaste tegemiseks, ja 2500 rubla raha, mida vanaisa hoidis kodus. Need võttis mees ära. Vanavanemad said kohe aru, et tegemist on röövliga. Järgmisel hommikul teatasid ema ja isa, kes olid just koju tulnud, juhtunust kohalikule miilitsale. Selgus, et ta oli veel mitmes talus röövimas käinud.             Sellele järgnesid vanaema-vanaisa ülekuulamistel käimised. Tol ajal ei tulnud uurijad sündmuskohale, vaid kannatanud kutsuti rajoonikeskuses olevasse miilitsaosakonda. See asus tol ajal aga Türil, kuhu oli meilt üle 20 kilomeetri ja kuhu tol ajal ega ka aastaid hiljem ei olnud mingit otseühendust. Sinna jõudmiseks tuli sõita teise rajooni territooriumile Võhmasse, kust saadi rongiga Türile sõita. Võhmasse oli aga ka 14 kilomeetrit. Ühel talvepäeval tuligi neil see retk ette võtta. Isa oli tol ajal Viljandis mingitel kursustel, mille lõpetamise järel sai ta maakorraldaja kvalifikatsiooni. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal lõpetanud Olustveres põllumajanduskooli ja talle oli siis omistatud agronoomi kutse. Nõukogude ajal aga seda tunnistust ei arvestatud. Ta nagu polekski kusagil õppinud. Ta oli siis kaua aega kodust ära. Ema oli kolhoosis põllutööline ja oli varahommikust hilisõhtuni tööl. Mind vennaga jäeti kahekesi koju. Väikevend oli siis ilmselt jälle teiste sugulaste juures hoida.             Olime siis kahekesi kodus. Välisuksed olid lukustatud ja tuletikud olid meie eest ära peidetud. Äkki tekkis meil mõte hakata leiba tegema. Olime selle tegemist ju varem näinud. Saime lahti köögis asuva seinakapi ukse, kus olid pakid vajalike toiduainetega. Saime sealt kätte ühe jahunõu. Pliidilt võtsime alumiiniumist poti. Valasime jahu potti ning lisasime vett. Segasime selle kätega jahu hulka ning saimegi leiva jaoks vajaliku taigna valmis. Seejärel hakkasime väikesi pätsikesi valmis voolima. Äkki leidsime, et võiks ka pisikesi kakukesi teha. Neid sai päris mitu. Asetasime need pliidirauale ja ootasime nende küpsemist. Need kuivasidki seal mingi aja möödudes tahkemaks. Proovisime neid süüa, kuid ega nad meile ei maitsnud. Kogu selle askeldamisega oli terve köök jahutolmu täis ning lisaks põrandal veel suured veeloigud. Ema saabus koju kõige varem ning tema üllatus oli suur.             “Poisid, mida te teinud olete?”             Seletasime üksteise võidu, et küpsetasime leiba. Saime vastuseks, et nii seda küll ei tehta. Ema koristas köögi ning kakukesed ja pätsikesed lendasid ämbrisse, millega viidi sigadele toitu. Nii see lõppeski. Selliseid kodusolemisi oli enamgi, kuid leivaküpsetamist me enam ette ei võtnud. Tegelikult käisid vanavanemad veel mitu korda kannatanutena ülekuulamistel. Süüdlast kätte ei saadud. Ta tabati alles mitu aastat hiljem ja siis tuli juba uurija küla keskele ühte tallu, kuhu siis kõik asjaosalised läksid tunnistusi andma. KÜLASKÄIGUD KODUST VÄLJAPOOLE Olime väga kodused lapsed. Külalastega saime kokku ainult siis, kui meid kusagile kaasa võeti. Mäletan korda, mil mind võeti kaasa ühte paar kilomeetrit kaugemal asuvasse peresse. Seal oli laps sündinud ning vanaema ja ema läksid katsikule. Peres oli olemas kaks tütart, üks minust 2 aastat vanem ja teine minuealine. Hiljem olin temaga koolis ühes klassis. Kui vanemad inimesed toas oma jutte ajasid, saadeti meid õue. Tüdrukutel oli aia nurgas nende isa valmistatud väike laudadest mängupliit ja väikesed toidunõud. Nad hakkasid kohe mängima toidu tegemist. Võtsin ka sellest osa, kuid ega see mind eriti ei huvitanud. Juba siis tekkis arusaamine, et see on mingi plikade värk.             Omamoodi huvitavad olid külaskäigud koos vanaema või emaga sugulaste juurde, kus oli kaks minust mitu aastat vanemat tütart. Nemad hakkasid näitama mulle lauamänge, millest ma midagi ei taibanud. Nende ühes toas oli aga vanaaegne tahvelklaver. Üks tüdrukutest avas selle kaane ja hakkas sellega mängima. Kohe tekkis huvi, kuidas see häält teeb. Lõpuks lubati mulgi selle klahvidele vajutada ning oh imet, hääl tuligi välja. Meil ju endal kodus sellist pilli ei olnud. Hiljem kodus olles rääkisin, et tahaksin ka mingit pilli saada. Sellele jutule reageeritigi. Isa tõi varsti mingi väikese pasuna. Seda puhudes tuli sealt tõesti hääl välja. Hiljem toodi kuue auguga, millele sai sõrmed peale panna, torukujuline vilepill. Ka sellest tuli puhudes hääl välja ning erinevaid aukusid sulgedes oli see erinev. Me tahtsime mõlemad vennaga seda puhuda. Vend võttis selle kätte ja puhus sinna sülge sisse. Pilli torust hakkas pärast mingit lörinat tulema ja selle otsast voolas sülge välja. Sain venna peale väga pahaseks ning tüli oligi majas. Minu arvates oli vend pilli ära rikkunud. Läks päris kakluseks, kuni vanaema meid lahutas ning pill käest ära võeti ja peideti mõneks päevaks kusagile meie silmist kaugemale. Veidi hiljem saime me selle tagasi. Vend oli siis ka hoolsam, ei lasknud enam sülge sisse.             Mõni aeg hiljem saime me mõlemad pisikesed suupillid. Kuna see oli mõlemal eraldi kasutada, siis probleeme ei tekkinud.             Eelkooliiga oli ikka selline aeg, mil me eriti välismaailmaga kokku ei puutunud ning sellepärast ei osanud isegi mingeid nutikamaid mänguasju tahta ega ka mänge ette kujutada. Vanemate eesmärgiks oli, et laps oskaks kooli minnes lugeda või vähemalt tähti tunda ja sõnu kokku veerida ning tal oleks aimu ka lihtsamatest arvudest ja arvutamisest. Igasugused mängud ja mänguasjad olid nende arvates teisejärgulised asjad. Kooli minnes selgus aga, et esimesse klassis astus palju neid, kes ei tundnud üldse tähti. Meil aga taheti, et lapsed nii rumalad välja ei näeks. Mina oskasin juba lugeda ja vend veeris sõnu kokku. MÕTLEMIST ARENDAVAD MÄNGUD Mõistust ja ajutegevust arendavad mängud ilmusid minu koju siis, kui kooliteed alustasin. Ainuke, mis enne seda oli, oli laste kaardimäng “Must notsu”. Selle järel ilmus doomino, mille mängimises sai juba omavahel võistelda. Tuli kabelaud koos nuppudega. Selle mängimisel tuli käikude planeerimisel juba mõelda. Sama laua ja nuppudega sai mängida ka äraandmist. Sel puhul oli võitja see, kelle pool laud varem nuppudest lagedaks sai. Kui kabes tuli vältida nuppude kadu, siis äraandmises tuli neid vastaspoolele ette sööta. Millalgi ilmus meile mängimiseks pildidoomino looduses olevate loomade piltidega. Valgete nuppude asemel olid sellel lihtsalt loomad ning mäng oli täiesti doominoga sarnane. Järgnesid täringumängud mängulaudadega. Esimeseks oli vist mootorrataste võidusõit Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrajal. Tol ajal peeti seal suurejoonelisi motovõistlusi ning mängulaual oli kujutatud ringrada koos kurvidega, mida oli vaja läbida. Rajal olid ruudud rohelise ja punasega. Visates täringut said teada, mitu sammu saab edasi minna. Kui ruudud olid rohelised, ei tekkinud probleeme, võisid takistusteta edasi minna. Kui aga juhtusid punasele ruudule, siis tuli nii mitu sammu tagasi astuda, kui roheliste ruutude puhul oleksid edasi saanud. Näiteks visates täringuga number kuue, said minna edasi kuni punase ruuduni 4 sammu ning ülejäänud 2 tuli sealt tagasi astuda. Ringraja kurvidel olid nimed ning eriti keeruline oli Rummu kurvi läbimine. See oli ka looduses väga järsk ning mängulaual oli seal mitu punast ruutu. Mängunuppe oli kokku nelja värvi, nii et seda mängu võis mängida kokku neli mängijat. Mängisime seda vahel ka koos isa-emaga. Vahel mängiti kolmekesi, kuid tavaliselt kahekesi. Mõnikord juhtus ka, et üks või teine hakkas partnerit sohi tegemises süüdistama. Sohki sai teha, kui ei näidatud teisele täringul veeretatud numbrit ja valetati see partnerile. Mõnikord tekkis sellest ka tüli, mida pidid teised kodused lahutama. Tavaliselt juhtus, et seejärel lõpetati mäng ära.             Kuigi me ei teadnud tol ajal mootorratastest midagi ja veel vähem sellest ringrajast, saime me ettekujutuse, milline see rada on. Hiljem, kui meie isal oli juba pisike mootorratas, teadsime, kuidas sellega raja peal kihutatakse ning millised riskid seal on.             Veidi hiljem ilmus “Reis ümber maailma”. Selle mängimine oli eelnevaga analoogiline, kuid nüüd tuli ületada mägesid ja ookeane. See oli juba tõepoolest silmaringi arendav mäng. Oli veel paar taolist lauamängu, kuid enam ei mäleta, kuidas neid nimetati. KOOLI PIONEERITUBA Kooli minnes laienesid teadmised mängude maailmast kiiresti. Õppisin tolleaegses Kabala 7-klassilises koolis. Vana mõisamaja teisel korrusel oli pioneeride tuba, mis haaras samasuguse pinna kui tavaline keskmine klassiruum. Selline tuba pidi tol ajal igas koolis olema. Seinal olid Lenini ja Stalini pildid. Ma läksin esimesse klassi 1953. aasta 1. septembril ja Stalin oli surnud märtsis. Siis oli ta terves Nõukogude Liidus veel au sees ja seda vist veel paar aastat. Hiljem kadusid need pildid vaikselt kõikjalt. Samas ruumis oli lippude alus, kus oli suur pioneerimaleva lipp ja väikesed rühmade lipud. Kapis olid fanfaar ja mitu trummi. Lippe ja fanfaari ning trumme kasutati mitmesugustel pioneeride üritustel. Oli veel üks väike laud, millel olid ajakirja “Stalinlik Noorus” numbrid ning kokkuköidetult ajaleht “Säde”. “Säde” oli siis vabariiklik pioneeride ajaleht ning “Stalinlikust Noorusest” sai hiljem “Noorus”. Neid võis seal igaüks lehitseda ja lugeda. Samas ruumis oli mitu lauda lauamängudega (male, kabe, doomino ja mõned täringumängud). Hilisemast ajast tean, et oli koole, kus need toad olid tavaliselt suletud ja neid kasutati ainult pioneeride ürituste jaoks. Meil see nii ei olnud. Uks oli avatud kõigil vahetundidel ja ka pärast tunde ning internaadis elavatele lastele tegelikult kogu päeva. Seal sai alati mängida, kui õnnestus mängulauda ja nuppe oma valdusse saada.             Mängude kõrval, mida varem kodus mänginud olin, tekkis huvi ka male vastu. Olin vist teises klassis, kui koolimajja tuli kahe koolivenna isa, kes oli sealkandis tuntud malefanaatikuna. Ühel päeval pärast tunde kutsus ta poisid-tüdrukud, kes malest huvitatud olid, sinna tuppa kokku ning rääkis malest ja õpetas käigud selgeks. Kuna elasin siis kooli internaadis, ei tekkinud mul mingeid takistusi sellisel üritusel osalemiseks. Hiljem sai seda mängu vanemate poistega harjutatud ja kui käigud täpselt veel meeles ei olnud, aitasid nemad. Niimoodi tekkis selle mängu vastu tõsine huvi ja mäletan, kuidas ma rõõmustasin, kui sain kolmandas klassis käies sünnipäevakingiks malelaua ja nupud. Sellest ajast sain seda mängu ka kodus mängida. Ainult tekkis kohe probleem, kellega seda mängida. Minust aasta noorem vend ei olnud sellest mängust eriti huvitatud. Pidas vist liiga keeruliseks. Ema ja vanaema seda nagunii ei mänginud. Ainuke, kes seda mängu põhjalikult tundis, oli isa. Tema käis aga kodust kaugel tööl ja mängida õnnestus temaga harva. TELERIT MEIL EI OLNUD Loomulikult on kõik lapsed huvitatud liikumisest ja vahel ka mürgli tegemisest. Ei saa olla, et nad ainult raamatutes tuhnivad ja lauamänge mängivad. Minu lapseeas puudusid teler ja arvutimängud. Teler ilmus minu kooli pioneerituppa 1960. aastal. See oli tol ajal mustvalge pildiga ja tavainimese jaoks väga kallis. Kool oli lastevanematega kokku leppinud, et sügisel, kui lapsed kolhoosi kartuleid võtma lähevad, neile raha peo peale ei maksta, vaid selle eest ostetakse koolile televiisor. Eriti palju said seda vaadata internaadis elavad õpilased. Kodudes neid tol ajal ei olnudki. Mäletan, et huvitavamaid saateid käisid siis koolimajas vaatamas ka lähedal elavate majade elanikud. Mõni aasta hiljem, kui õppisin juba Põltsamaa Keskkoolis, sõitsin pühapäeva õhtupoolikul Võhmasse ja sealt teise bussiga edasi Põltsamaale. Võhmast väljumisel imestas bussis keegi vanaproua, kui palju on majadel televiisoriantenne. Ta arvas, et selles alevis elab ikka väga palju vargaid. Palga eest neid aparaate ju enamus osta ei suuda. Tol ajal tegutses Võhmas lihakombinaat ja sealt varastati tõeti palju. Ju see arvamus läks siis veidi ka täppi. Läksid veel mõned aastad mööda ja juba hakati kurtma, et lapsed istuvad liiga palju teleka ees, jäävad sellepärast füüsiliselt nõrgaks jne. Nüüd on enamuses peredest arvutid, millega jälle mängitakse, ja kurdetakse samamoodi. Meie ei osanud siis veel arvutitest undki näha. Nüüd ei suuda noored inimesed ära imestada, kuidas siis üldse elada sai, kui ei olnud telekatki. LASTE TÖÖ JA MÄNGUD Tol ajal püüti lapsi – ja eriti just maal – harjutada igasuguse tööga. Kuni koduse vanaisa surmani oli meil kaks kolhoosiperet: vanaisa ja vanaema oli üks pere ning ema lastega teine. Isa oli riigi palgal ja tema sellesse peresse nagu ei kuulunudki. Kaks kolhoosiperet võimaldasid majapidamises pidada kahte poolehektarilist õue-aiamaad ning kaks korda enam loomi kui ühe pere puhul. Meil oli siis tavaliselt kaks lehma ja üks mullikas. Lambaid oli ka kindlasti enam, kuid sigu peeti nii palju, et perel oleks liha laual. Kolhoosist normipäevade eest saadava rahaga oleks ju siis lausa nälga jäänud. Selline majapidamine võimaldas aga enam-vähem talutavates tingimustes ära elada. Lisaks kolhoosis tehtavale tööle tuli siis ka vaeva näha selles majapidamises. Suvel tuli mitme looma jaoks heina varuda ning tavaliselt saadi seda niita ainult metsaheinamaadelt. Niidumasinaga seal niita ei saanud, vaid tuli kasutada käsivikatit. Selle tegid täiskasvanud ära, kuid loogu kaarutama ja kokku riisuma pandi ka lapsed, kui neil juba vähegi kael kandis. Tol ajal olid metsaheinamaadel veel alles pisikesed küünid, kuhu varutud hein hoiule pandi. Kui saadusid küüni kokku vedama hakati, siis olid lapsed need, kes pidid seal kaasa lööma. Mäletan, et tavaliselt vedasid saadusid kokku ning hangusid küüniuksest sisse vanaisa või ema. Vanaema võttis hangutäied vastu ja paigutas küünis laiali. Mina ja noorem vend pidime seda kokku tallama. Tavaliselt soovitati siis heintel palju möllata, et ruumi rohkem heina mahuks. Möllu sai tehtud siis küll, kuid eks see väsitas ka ära, eriti siis, kui seda tuli kaua teha.             Lehmi, mullikat ja lambaid tuli ka karjatada. Endise talumetsa ümber oli tehtud okastraataed ja sageli saadeti nad lahtiselt sinna. Mingit aeda karjatamiseks ei olnud aga olemas heinamaatükkidel pärast heina koristamist ega ka kolhoosi põllul, mis varem oli olnud talu põld, pärast saagi koristamist  ja uue rohu tärkamist, samuti mitte kesapõllul . Siis olime mina ja vend need, kes pidid seal loomi karjatama. Õnneks ei pidanud ma seda üksi tegema ning vennaga koos oli võimalik mitmete mängudega aega sisustada. Samas ei tohtinud loomi silmist lasta. Kui need kurja peale minema hakkasid, tuli muidugi mäng kohe katkestada.             Mingeid mänguasju seal muidugi kaasas ei olnud. Püüdsime mängudega matkida seda, mida olime ise oma lühikeses elus näinud ja kogenud. Mõnikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei käinud. Üheks selliseks mänguks oli poe külastamine ja ostude tegemine. Üks meist kahest oli kaupmees ja teine või teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult käeliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.             Teiseks mänguks oli kooli mängimine. Mina kui kõige vanem olin tavaliselt õpetaja. Mängiti ühe või teise tunni läbiviimist. Õpilased pidid mind kuulama ja selgitusi meelde jätma. Pärast seda toimus teadmiste kontroll. Matemaatika tunnis piirdus see peamiselt arvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Eesti keele tunnis oli eesmärgiks treenida sõnade õigekirjutust. Õpilased pidid tähthaaval üles lugema ühe või teise sõna kirjutusviisi. Keerulisemaid aineid selles koolis läbi ei võetud. Juhtus ka, et õpilane rikkus korda või ei töötanud kaasa. Siis järgnes lähima põõsa kõrvale seisma panemine. Kõik see tuli aga paugupealt katkestada, kui loomad korda rikkuma hakkasid.             Kolmandaks mänguks oli kolhoosi mängimine. Kuna ema oli põllutööline, siis käis meil aeg-ajalt kodus kohalik brigadir, kes teatas, kuhu ja millise tööülesande täitmisele tuli minna. Ta sõitis kohale jalgrattaga. Loomulikult tuli siis ka mängubrigadir, kelleks olin mina või aasta noorem vend, jalgrattasõitu imiteerides kohale. Järgnes vestlus, mille käigus selgitati tööülesandeid. Mõnikord ka vaieldi, kuna tööline ei olnud nõus minema just sinna, kuhu juhatati. Brigadiri käik lõppes lahkumisega. Otsest töö imiteerimist ei olnud.             Kui oli päris vaba aega, siis harrastasime kodus ka peitusmängu. Tavaliselt määrati eelnevalt kindlaks, kes teiste peitumise ajal numbreid loeb ning kes pärast ka peitjaid otsib. Selle tegelase kindlaksmääramine käis tavaliselt ühest kümneni lugemisega. Mina kui kõige vanem alustasin endast ja lugesin osavõtjaid kümneni. Kellele kümme langes, see oligi peitjate otsija. Tema läks kas lauda või kuuri seina äärde, näoga seina poole, ning hakkas valjusti lugema tavaliselt ühest kahekümneni. Selle aja jooksul pidid teised peitu pugema. Kui ta lõpetas, hakkas ta peitjaid otsima. Kes esimesena leiti, see oli tavaliselt järgmine otsija. Peidukohti oli meil aga õues väga palju, marjapõõsaste vahel, lauda, maja ja kuuri taga, küünis heinahunnikute taga jne. Ühel korral otsustas mu vend ennast peita lauda lakka. Ronis redelit mööda üles ning astus laudadele, mis olid läbi mädanenud. Sealt maandus ta pehmelt sõnnikuhunnikusse. Õnneks ei saanud ta mingilgi määral vigastada, kuid esialgu oli ehmatus suur. Tol ajal oli meie kandis väga palju rästikuid. Nad tungisid lausa maja juurde välja. Ühel korral peitsin ennast küünis väikese heinahunniku taha. Minu ehmatus oli aga suur, kui lähedalt roomas mööda suur rästik. Ei julgenud esialgu paigast liikudagi. MÄNGUD KOOLIS JA INTERNAADIS ELAMISE AJAL Kooli ajal elasin suurema osa ajast internaadis, sest kodust kooli oli 7 kilomeetrit ja meie külast mingit regulaarset transporti sinna ei käinud. Tavaliseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Sealgi mängiti vabal ajal õues mitmeid liikumismänge. Peitmismängu puhul kasutati teiste otsija kindlaks määramiseks ka erinevaid salme. Kelle juurde jõudis viimane sõna, see oligi teiste otsija. Kahjuks ei meenu neist salmidest ühtegi. Peitjaid ja mängust osavõtjaid oli seal muidugi rohkem. Enamasti olid selle mängu mängijateks poisid, kuid mõnikord lõid kaasa ka mõned tüdrukud. Viimased pidasid seda mängu üldiselt enamusele tüdrukutest mittekohaseks. Peitmiskohti oli seal aga väga palju: kooli puukuur, suurele maakivist keldrile peale ehitatud katusealune, pargis olevad põõsad, hekitagused jne.             Tüdrukute mänguks oli väga sageli keks. Poisid ei võtnud sellest kunagi osa. Äh, see ju plikade mäng.             Liikumismängudest oli üks lihtsamaid matsu ehk mujal nimetatuna ka lätsu jooksmine. See seisnes lihtsalt ühe mängija poolt teiste tagaajamises. See, kes esimesena teisi taga ajama hakkab, tehti kindlaks samamoodi nagu peitusemängus. Teised pidid tema eest ära jooksma. Kelle ta esimesena kätte sai, selle pihta lõi ta käega ja hüüdis valjusti: “Mats!” See &bdquo;mats“ pidi siis jälle teisi taga ajama hakkama. Sellises jooksumängus osalesid nii tüdrukud kui poisid, kuid poisid tegid seda sagedamini. Tüdrukute häda oli selles, et nad ei saanud tavaliselt poisse kätte. Seda võis lausa lõpmatuseni mängida, kuid tavaliselt lõpetati siis, kui oli aeg tundi minna või jooksjad ära väsisid. Koolimaja õues oli jooksuruumi palju, kuid seda harrastati ka majas sees. Ei olnud harvad juhused, kui mõni poiss hakkas klassiruumis teisi üle laudade joostes taga ajama. Kui siis keegi õpetajatest peale juhtus, pandi jooksja tavaliselt nurka seisma. Samasugust jooksumängu sai harrastatud ka kodus.             Poistele meeldis mängida ka sõjamänge. Tol ajal näidati palju filme sõjast. Tavaliselt olid need Teisest maailmasõjast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaasõjaks. Loomulikult olid siis ühel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos näidati küllalt sageli ka filme Vene Kodusõjast. Ka siis, kui püüti seda sõda jäljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski räägitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi mängudes kajastumata ei jäänud. Venelased olid pealegi alati võitjad ning sakslased kaotajad. Et kodusõjas olid mõlemal vastaspooltel sõdijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatustööd ega tõelist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord nädalas kooli külastava rändkino poolt näidati. Kinofilme näidati tol ajal koolimaja saalis.             Väga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luuremängud. Nende mängude põhimõtteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning küllap ta pani nende organiseerimise ka oma tööplaanidesse. Ta tutvustas ka morsetähestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. Mänge viidi läbi ajal, mil koolis olid tunnid lõppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja lähedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos mõne vanema klassi õpilasega, kes oli ka pärast mängu kohtunikuks. Mängust osavõtjad jaotati kahte-kolme rühma. Igale rühmale anti morsetähestikus kiri, millest tuli välja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morsetähestiku pähe õppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda jälgides veeriti tekstist sõnad välja. Kontrollpunktid võisid olla väga erinevates kohtades, järgmine tegutsemisjuhend võis olla mõisahooneid ümbritseva müüri lõhes, pargis mõne suure puu õõnsuses, põõsa juures kivi all või mujal. Tol ajal ümbritses kunagist mõisaparki ja ka hooneid poolteise meetri kõrgune kivimüür. Osa sellest müürist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult mõni jupikene. Küllap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid ära uute hoonete vundamentide täitmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4–5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt kõik morses. Oli neid, milles sõnad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus sõna moodustus iga teise-kolmanda tähe kokkulugemisel jne. Mõne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga sõna esimesest tähest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. Võitjaks osutus võistkond, kes suutis kõige kiiremini kõik kontrollpunktid läbida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline mäng kuni 3 tundi ja sellest võeti suure põnevusega osa. Tol ajal nimetati seda luuremänguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida tänapäeval tunneme orienteerumisena.             Traditsiooniliselt pidid kõik lapsed vahetundide ajal koolimaja suures saalis ringiratast jalutama. See oli siis sissejuurdunud tava. Mõnikord alustasid aga vanemate klasside tüdrukud ringmänge ning seda õpetajad ei takistanud. Ei olnud ju neis liigset jooksmist ega mürgeldamist. Need olid üsnagi tuntud nimetustega ja neid teati üle Eesti, nagu “Me lähme rukist lõikama”, “Kes aias…”, “Bingo” ja teised. Tavaliselt osalesid selles siis kõik jalutajad. Tüdrukutele meeldis selliseid mänge algatada ka internaadis elades, kui oli vaba aega. Siis paljud poisid ei tahtnud neist osa võtta, kuid nad sikutati mänguringi mitme tüdruku poolt.             Algklassides õppimise ajal oli minu ajal tegemist liitklassidega. Tavaliselt õppisid ühes ruumis 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. Siis juhtus mõnikord, et ajal, mil vanemal klassil oli tund, kus käsitleti ainet, mida väiksemad veel ei õppinud, oli viimastel nn vaba tund. Tavaliselt oli see mõnel päeval nädalas esimene tund. Näiteks tund, mil kolmas klass õppis vene keelt. Esimeses seda ei õpitud ning nemad olid sel ajal vabad. Mida muud väiksematel sel ajal teha oli, kui kusagil vabas ruumis mängida. Mäletan ühte korda, kui olime terve klassiga koolimaja suures saalis ning kõrvalasuvas ruumis peeti tundi. Meid lahutas ainult suletud uks. Sai mängitud vist matsu ja üksteist suure kisa ja lärmiga taga aetud. Mängu kõrghetkel saabus ruumi kooli direktor ning edasi pidid kõik kuni vahetunnini seina ääres püsti seisma. Me ju tegelikult segasime kõrvalruumis läbiviidavat tundi. PALLIMÄNGUD Kooli juures oli võimalik tegeleda ka mitmesuguste pallimängudega. Koolimaja ees oli kruusakattega palliplats. Seal mängisid põhiliselt nooremate klasside õpilased rahvastepalli, organiseeriti võistlusi klasside vahel. Vahel mängisid vastamisi poiste võistkonnad, teisel korral jälle ainult tüdrukutest koosnevad naiskonnad. Mõnikord oli ka segavõistkondi. Kevadel ja sügisel, kui ilmad veel soojemad ja õpilased vahetundide ajal õues olid, käis sellel platsil kogu aeg vilgas tegevus. Rahvastepall oli laste seas siis väga populaarne. Kooli poolt organiseeriti sõpruskohtumisi ka naaberkoolidega. Siis sõitsid kohale õpilased Villeverest ja Võhmast. Mõnikord käidi ka neil külas. Olin ka ise ühel korral võistkonnas, mis käis Võhmas külas. Võisteldi rahvastepallis. Kuna kohtumine toimus hilissügisel, siis ei olnud võimalik võistlust õues enam läbi viia. Sealsel koolil olid aga väga kitsad ruumid, kuid õpilasi oli meie omast kaks korda enam. Meid sõidutati alevi keskel asuva kultuurimaja juurde ning palliheitlus toimus sealses saalis. Lisaks võisteldi veel kabes ja males. Mina olin kabetaja. See jõukatsumine oli koolimajas. Rahvastepallis olid võitjateks meie poisid ja nende tüdrukute võistkond. Kabes alistasid nemad meid ning males olid jälle meie omad võidukamad.             Samal koolimaja ees oleval platsil mängiti ka võrkpalli. Seda tegid peamiselt vanemate klasside õpilased. See mäng millegipärast mind ei paelunud ja ma jäin sellest kõrvale.             Koolimaja taga oli aga jalgpalliväljak, mida ümbritsesid jooksurajad. Hakkasin seal koos teiste poistega palli taga ajama umbes ajal, mil õppisin viiendas klassis. See huvitas mind. Mingit juhendajat meil sel alal ei olnud ja ma ei tea, kas naistest kehalise kasvatuse õpetajadki sellest mängust midagi teadsid. Vanemad poisid teadsid mingeid reegleid, kasvõi seda, et väljakul on kaitsjad ja poolkaitsjad ning ründajad. Olin vist kuuendas klassis, kui ühel õhtupoolikul tuli kooli juurde mees, kelle perekonnanimi oli Telvik. Selgus, et ta oli siis väga lühikest aega töötanud kolhoosis partorgina. Hru&scaron;t&scaron;ovi ajal oli kehtestatud kord, et sellised mehed-naised ei saanudki üle kahe aasta ühe koha peal töötada. Mulle ja minu koolikaaslastele jäi see mees meelde aga sellega, et ta tegi meile selgeks jalgpalli mängimise reeglid ning hakkas meid sel alal juhendama. Saime paremad oskused ning reeglistik sai ka selgeks ja pärast läks mängimine hoopis paremini. Mida see mees muul ajal kolhoosis tegi, see meist kedagi ei huvitanud ja vaevalt teda paljud kolhoosi töötajadki, kes parteisse ei kuulunud, üldse tundsid. Kui rääkisin sellest treenerist kodus, ei oldud tema nime kuuldudki. Jalgpalli alal oli ta aga spetsialist. Hiljem, kui õppisin Põltsamaa Keskkoolis, olin ka mõnda aega jalgpalli mängimas, ning siis ei leidnud ma seal küll enam midagi uut.             Kui õppisin Kabalas juba lõpuklassides, rajati uus palliplats koolimaja taha pargi serva. Maja ees olev plats likvideeriti. Uuele platsile paigaldati ka korvpalli mängimiseks vastavad lauad ja rõngad. Mõned poisid hakkasid seal agarasti korvpalli harjutama, kuid mina sellest osa ei võtnud. Sama platsi hakkasid siis agaralt kasutama ka kohalikud külanoored. SEDA EI TOHTINUD ÕPETAJAD NÄHA Oli ka mängusid, mida mängiti siis, kui õpetajaid või teisi häirijaid silmapiiril ei olnud. Üks neist oli nimetusega &bdquo;Õuna lõikamine“. Selleks joonistati liivale või mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi õun olema ning see jagati kas pooleks või kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti mängijaid oli. Igasse sektorisse asus üks mängija. Kõigil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see üldse õige mees, kel taskunuga ei olnud. Mäng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi jääma maasse püsti seisma. Esimesena viskamise õigus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusmängus. Kui nuga vastasvõistleja sektoris püsti jäi, siis lõigati selle kohalt sektorist lõik ära. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel õun juba nii tükkideks lõigatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi mängust lahkuma. Võitja oli see, kes jäi viimasena oma sektorisse. Õpetajad seda mängu näha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei mäleta, et seda oleks kunagi juhtunud. INTRNAADI MAGAMISTUBADES Internaadis oli koolimaja kolmandal korrusel kõrvuti kaks magamistuba. Ühes magasid poisid viiendast kuni seitsmenda klassini ja hiljem, kui koolis oli juba kaheksa klassi, selleni. Kõrvaltoas olid väiksemad. Mõlemasse tuppa pääses eesolevast koridorist eraldi ustest. Kahe toa vahel oli ka uks, mis oli tavaliselt suletud.             Algklasside lapsed pidid magama minema tund aega varem kui vanemate klasside omad. Aastati oli see aeg erinev, algklassidel kella poole üheksast kuni üheksani õhtul. Kui ka vanemad olid vooditesse läinud, ega siis see ei tähendanud veel, et kohe magama jäädi. Internaadi kasvataja, kelleks oli tavaliselt mõni õpetaja, lahkus. Peagi hakkas väike grupp poisse kaarte mängima. Suurt laetuld tavaliselt põlema ei pandud, sest see oleks majja, kus elasid kolm õpetajat, ära paistnud. Mängu ajal valguse saamiseks kasutati taskulampe. Mõnikord võtsin ka ise neist mängudest osa, kuid tegin seda siiski võrdlemisi harva, kuna kaardimäng mind eriti ei huvitanud. Mängiti viit lehte ja saskut<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, millest ma ka vahel osa võtsin. Esimese mängu reeglid olin õppinud ära kodus. Teise omad õppisin mängu käigus. Poistel oli ka teisi mänge, nagu kakskümmend üks, karvane jne. Loomulikult ei maganud ajal, mil kaarte mängiti, toas olnud kolme- neljateistkümnest poisist keegi. Oli ka neid, kes läksid ahju juurde, avasid selle ukse ning hakkasid seal suitsu tõmbama. Ahjuukse juures tehti seda selleks, et suits sealtkaudu korstnasse läheks. Ükskord, kui üks punt kaarte mängis ja paar poissi ahju juures suitsu tõmbasid, ilmus uksele kooli kojamees ja tema esimesed sõnad olid:             “Poisid, mida te teete. Piibusuitsu tuba täis ja kaardimäng käib.”             Kogu selline tegevus lõpetati muidugi kohe ära. Kojamees rääkis aga kõigest järgmisel hommikul kooli direktorile ning edaspidised karistused olid karmid. Kaks poissi, kes suitsu tõmbamisega vahele jäid, visati kuuks ajaks internaadist välja. Nad pidid kuu aja jooksul südatalvel nelja kilomeetri kauguselt iga päev jalgsi kodu ja kooli vahet käima hakkama. Uuriti välja ka, kes tol hetkel kaarte mängisid. Nemad said viimased hoiatused.             Kõrvaltoas olid küll algklasside lapsed, kuid sealgi oli mitu suuremat kasvu ja oma eakaaslastest üle kasvanud poissi. Nad olid mitmel aastal samasse klassi istuma jäänud. Mõnikord avati kahe toa vaheline uks ning mõned poisid hakkasid lihtsalt omavahel tüli norima, mille tagajärjeks oli kahe toa vahel puhkenud padjasõda. Ka omaette mäng. Tavaliselt olid kaotajateks väiksemate toa poisid. Kui asi nende jaoks hulluks läks, püüdsid nad vaheust sulgeda. Patjade sees, millega internaadis magati, oli vatt. Mõnel oli ka kodust kaasa toodud sulepadi. Ükskord juhtuski, et üks väiksemate toa vanem poiss viskas ühe väikese poisi padja millegi otsa. See läks lõhki ja suled lendasid üle toa laiali. Väike poiss, kes õppis teises klassis, hakkas suure häälega nutma. Suled pühiti põrandalt kokku, kuid ega neid igalt poolt koristada ei saadud. Hommikul läks jälle suureks uurimiseks ja ülekuulamiseks, mis öösel toimunud oli. Poiss, kes padja lõhki viskas, saadeti iga päev kodust kooli käima ja seda õppeaasta lõpuni. MÄNG KOOS KÜLAPOISTEGA MINU KODU JUURES Tol ajal hakkasid minu koduküla lapsed niipea, kui juba vähegi midagi teha suutsid, suviti kolhoosis tööle. Meie rohida olid külas asuvad maisi- ja kapsapõllud, võtsime küünides ja lakkades heinavedajatelt heina vastu ning trampisime seda virnades kokku, sõtkusime siloaukudes ratsahobusega haljasmassi kokku, eemaldasime teraviljapõldudelt ohakaid, sidusime rukki koristamise ajal viljavihkusid, riisusime loorehaga heina jne. Tööd jätkus ja sellel ei näinud lõppu olevatki. Seepärast ei olnud meil suvevaheajalgi kuigi palju vaba aega, mida mängude ja igasuguse meelelahutusega täita. Tööpäevad olid pikad, sama pikad kui täiskasvanutel, kes kolhoosi põldudel töötasid. Mõnikord olid need ka väga väsitavad. Ei jõudnudki pärast enam midagi teha. Me elasime küla ääremaal ja teiste poistega, kes küla keskel elasid, väga sageli kokku ei puutunud, välja arvatud siis, kui olime koos tööl. Üsna sageli võtsid aga külapoisid oma nelja-viielise kamba kokku ning tulid meile. Meil oli metsa servas lagendik, kus tavaliselt karjatati loomi. Seal läks siis peagi lahti jalgpalli mängimiseks. Tavalisest väljakust oli see maa muidugi väiksem ning seal olid ka mõned suured kivid. Juhtus sedagi, et vahel löödi vastu kive varbaidki katki. Kes aga sellest hoolis. Mõnikord mängiti niimoodi tundide viisi. Kui heinamaalt juba hein koristatud, oli seal selleks veidi parem koht. Külast tulnud poistele selline mäng meeldis ja oli ka tõsi, et nende kodude juures selliseid vabu platse ei olnud. Meie kodus ei tehtud selleks ka mingeid takistusi. Oli aga ka kohti, kus selliselt mängida ei lubatud. LAPSEEA MÄNGUD SAID LÄBI Hiljem, kui õppisin juba keskkoolis, enam eriliselt mingite mängudega ei tegelenud. Seal keskenduti peale õppetöö igasugusele klassivälisele tegevusele. Võtsin kolme aasta jooksul, mil ma seal õppisin, osa kirjandusringi, inglise keele ringi ja ajalooringi tegevusest. Lisaks sellele sai aeg-ajalt osa võetud ka mitmesugustest sportlikest üritustest, sai mängitud korv- ja jalgpalli. Lapsepõlv sai nagu läbi. Kui keskkooli lõpetasin, asusin tööle ja õppisin ka kaugõppe teel ülikoolis. Hiljem järgnes perekonna loomine. Kõik see tingis selle, et aastate jooksul ei tulnudki juhust midagi mängida. Alles hiljem, poja sündimise järel sai temaga jälle mängitud, kuid eks need olnud enam-vähem samad mängud, mida ise sai kunagi mängitud. Mõnikord sugulaste juures külas käies või ka erinevatel seltskondlikel koosviibimistel sai mängitud koroonat või piljardit, kui need lauad olemas olid.             Aja jooksul keskendusin igat liiki mälumängudele. Mitmetel töökohtadel töötades arvati mind ikka võistkondadesse. Koostasin ka ise mälumängude küsimusi ja mõnel korral juhtisin ka nende läbiviimist. Viimati tegin seda 1990. aastatel, kui olin valitud Pärnumaa Spordiliidu esimeheks. See oli siis auamet. Töötasin samal ajal Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektorina. Sama ülesannet tuli mul mõnikord täita ka omavalitsuste liidu üritustel.             Ise olen palju aega pühendanud ristsõnade lahendamisele. Viimaste aastate jooksul olen lahendanud ka sudokusid nii numbri- kui tähekombinatsioonidega. Sudokusid hakkasin lahendama siis, kui mu pojatütar mulle nende lahendamise põhimõtted selgeks tegi. Enne seda ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Alles hiljuti oli neid võimalik lahendada arvutis. Need olid ajalehe “Õhtuleht” lehekülgedel. Oli ka erinevate raskustega ning mängija võis valida, millist ta lahendama hakkab. Mõni kuu tagasi need aga kadusid sealt. Iseenesest on sellest kahju. Mälu ja mõtlemise treenimiseks on ristsõnade ja sudokude lahendamine väga kasulik ajaviide. EI TAHA VENELASEKS SAADA Mis puutub suhtlemisse ja mängimisse erinevatest rahvustest lastega, siis lapsepõlvest mul see kogemus puudub. Meie kandis maal elas mõni üksik teisest rahvusest inimene ja loomulikult oskas ta siis perfektselt eesti keelt. Muulastest lapsi ei tea ma aga ühtegi. Oli isegi olukordi, mil lapsed samastasid armees teenivaid sõdureid venelastega. Mäletan ühe teise klassi poisi jutuajamist, mida ma juhtusin kooli õues sügisel lehti riisudes juhuslikult pealt kuulma. Ise olin ma siis neljandas klassis ja mul oli siis juba välja kujunenud pilt erinevatest rahvustest. Seal aga küsis see poiss oma sõbralt: “Kas sa tahad venelaseks hakata?“ “Kes need on?” “Noh, tead need, kes sügisel kolhoosis kartuleid noppimas käivad, kirsad jalas ja rohelised vormiriided seljas.” “Ei, selliseks ma küll hakata ei taha.” Ju siis teistsuguseid ja erariides venelasi ei osatud ette kujutadagi. Maakohas neid ei elanud ega ei olnud neid ka keegi oma silmaga näinud.             Samas on huvitav jälgida, milliseid mänge harrastatakse nüüd. Mänguasju, mida praegustel lastel kasutada on, on tõesti arvukalt. Neid ei jõua üles lugedagi. Mõnikord tekib siiski mõte, kas neid nii palju ongi vaja. Kui oleks ehk mingi valik ja veidi vähem, osataks ehk nende väärtust enam hinnatagi. Palju mänge mängitakse aga arvutiga. ARVUTI AINULT MÄNGIMISEKS Millalgi 1990. aastate keskel otsustasin endale lauaarvuti osta. See oli veel aeg, mil uued arvutid olid poes hirmkallid ning hakkasin uurima ajalehes avaldatud kuulutusi. Leidsingi paar tükki, mis mulle tõenäoliselt sobisid. Käisin ühte vaatamas, kuid see ei sobinud. Teises kohas otsustas pere, kus arvuti oli põhiliselt teismelise poja kasutada, selle maha müüa. Täpsemaid põhjusi selleks ma muidugi ei tea. Kui hakkasin uurima, mida sellega üldse teha saab, hakati rääkima kõikvõimalikest mängudest ning poiss oli kohe abivalmis näitama, mida sellega mängida saab. Kui veel uurisin, mida sellega veel teha saab, ütles ema, et noh, see teeb ju palju tarku asju ise ära. Milliseid, selles osas jäi ta mulle vastuse võlgu. Lõpuks selgus, et arvutit ei osatudki millekski muuks kui ainult mängimiseks kasutada. Tol ajal ei õpetatud arvuti kasutamist veel enamuses koolidestki ning oli palju inimesi, kes arvasid, et see on mingi imemasin, mis aitab lahendada kõik probleemid. Samas ei osanud osa inimesi selles mingit muud otstarvet kui mängimine üldse näha. Uurisime tol ajal selle arvuti omadusi ning ma ostsin selle ära. Sain arvuti koos kuvari, klaviatuuri ja hiirega. Õige pea soetasin endale printeri, et sellega saaksin teha kirjatööd. Mänge oli sellesse palju sisse salvestatud ja nendest oli väga huvitatud minu lapselaps. Peagi sai ta ka endale oma koju arvuti ning minu oma enam selleks ei kasutatud. Minu tegevus nende mängudega piirdus põhjaliku uurimisega, mis seal üldse on. Õnneks ei langenud minu lapselaps arvutist sõltuvusse. Tal oli koolis arvutiõpetus esimesest klassist alates ja ju sealgi tehti selgeks, kuidas sellega ümber käia. KAHJU ARVUTISÕLTLASTEST Arvuti ei ole tegelikult mingi imemasin ega ka kallis mänguasi, kus inimmõistust enam vaja ei olegi. Ta on lihtsalt inimese tööriistaks või abivahendiks. Mulle teeb muret, et igasugust I-asjaajamist feti&scaron;eeritakse. Eesti on uhke oma e-riigile, kuid mulle meenub mõne aasta tagune lugu, kui valitsuse liikmete vahel tekkisid mingi asja arutamisel arusaamatused ja põhjus ei olnud milleski muus, kui jäi vajaka lihtsast inimestevahelisest suhtlemisest. Siis kommenteeris probleemi televisioonis kunagine minister Olari Taal. Ta meenutas, et tema ajal veel valitsuse istungitel arvuteid ei kasutatud. Kõik probleemid arutati omavahel läbi ning ka eriarvamuste puhul jõuti kompromissidele. Nüüd aga jäävat puudu lihtsalt kõige tavalisemast inimlikust suhtlemisest.             Praegu on tõsiselt kahju lastest, kes on langenud arvutist sõltuvusse. Kõige lihtsamat teksti ei osata ka enam pastakaga paberile panna. Olen näinud peresid, kus laps istub eraldi tundide viisi oma arvuti taga ja teda ei huvita, mida teevad kaaslased. Võiks ju vahel nendega kokkugi saada. Arvutis mängimise pärast jäetakse isegi koolitükid õppimata. Mul oli kord noor kolleeg, kes töö juurest pidevalt pojale helistas ja keelas tal arvutiga mängida. Poiss mängis ikka edasi, sest ema ju kodus ei olnud. Lõpuks pandi arvuti kodus teise tuppa luku taha ning poiss sai sellega mängida siis, kui tal seda lubati. Paljud lapsevanemad aga ei ole nii nõudlikud ja järjekindlad ning koolides kurdetakse, et lastel puudub vajalik suulise väljendamise oskus, ei taheta raamatuid lugeda, kirjaoskus jääb kasinamaks jne ning selle on põhjustanud arvuti. Ju ikka tuleks lähtuda vanadest tõdedest, et ühegi asjaga ei tohi liialdada ning igas asjas on vaja pidada kinni parajuse nõudest. Tuleb aru saada, kui kaugele ja millisele tasemele ühe või teise asja või mänguga minna võib. Lastel muidugi endal sellist piiride tunnetamist ei ole ega saagi olla. Selle peavad paika panema ikkagi täiskasvanud. Kui nad nii teeks, ei tekiks ka sõltlasi. Samas on häda selleski, et ka täiskasvanud ei saa sageli neist piiridest aru. Raivo Kaik Pärnus November 2013 <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Sasku (ka saaskopp, sass, lambapea) on kaardimäng neljale mängijale, mängitakse paaris. </div> </div> Täisviide ERA, DK 115 < Pärnu l. < Pilistvere khk., Kabala v., Kurla k. – Raivo Kaik, s. 1946. a. (2013) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere khk. Koguja Raivo Kaik Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Raivo, snd. 1946. a. Viljandimaal küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Sündisin ja lapsena elasin Harjumaal, Kose vallas, Karla külas, seega ka minu mälestused on sealt. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_DF_29017.jpg" alt="ERA_DF_29017" width="500" /></div>             1944.–1945. aastate lastel tuli olla mänguasjade puudumise tõttu väga nutikad ja leidlikud. Kuna olime maalapsed, siis mängudki olid maaelust inspireeritud. Rajasime omale õunapuuaiad, kasutades selleks pajupõõsaste oksi, mis erinesid üksteisest värvi poolest. Nii sai ka õunapuid eri sortidega nimetada. Sellistes õunapuuaedades jätkus tegevust pikemalt, kuna oli vaja neid kasta, maad rohida.             Suure tähtsusega olid igaühe eraldi korrastatud kodud. Meil olid need rajatud sireliheki tühimikesse, korralikult "põrand" puhtaks pühitud, istmeteks ja lauaks kivid ja lauakesed leitud ja ka lilled laual mingi topsikesega. Mäletan, et igaüks tundis oma kodu ümber uhkust ja kui naabriperede eakaaslased külla tulid, siis esitleti alati ka oma kodu. Eakaaslasi oli ümbruskonnas 7: 3 tüdrukut ja 4 poissi. Mängisime poistega koos, vahel ka eraldi tüdrukutemänge, mis poistele huvi ei pakkunud. Mul oli ühe vanatädi õmmeldud kaltsunukk, väga armas. Tema tuli igal õhtul korralikult lapikeste vahele kingakarpi magama panna. Karp oli aknalaual. Meil oli väike maja – kahe toa ja köögiga, seepärast olid aknalauad kasutusel riiulite asemel. Elasime kuuekesi.      Kuna meie mängimisaeg jäi põhiliselt kolhooside moodustamise aega, siis matkisime mängudeski kolhoosielu. Tekkisid lastelgi suured lehma- ja hobusekarjad. Lehmad olid lihtsad sarvedega puupulgad, aga hobuse sai oksakohast, et tekiks kaelaosa. Neid sai mängulaudast karjamaale ja tagasi toimetatud ja nendega muid vajalikke toimetusi tehtud.             Mängisime veel arsti-patsiendi mängu, kasutades väikeseid majapidamises tühjaks jäänud pudeleid, topse või mõne tädi käest saadud sobivaid anumakesi. Segasime neisse erivärvilisi lahuseid, kasutades mahla, tinti või muud värviandvat materjali. "Ravimeid" oli võimalik erineva doseerimisega mitmekesistada. Õnneks olid meie rohud pealemääritavad, sest lapsena ju teadsime, kui vastik on tegelikult kibedat rohtu sisse võtta. Küll tegime me vaktsineerimist. Sel ajal tehti lastele vaktsineerimist, tõmmates nahasse käe siseküljel kriipsukese e. pirkee ja sellese manustati vist kopsuhaiguste vaktsiini. Nii ka meie, matkides seda, tegime koolis kasutatava viisnurksulega kriipsu nahasse ja määrisime haavakese omavalmistatud seerumiga. Õnneks ei läinud "patsiendi" käsi paiste ja haav paranes peagi ära.             Lapsed olid ju kodus omapäi, vanemad iga päev kolhoositööl, seega puudusid suunajad-keelajad. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_DF_29014.jpg" alt="ERA_DF_29014.jpg" width="400" /></div> Kuru talu elumaja ukse ees 1953: ema Linda, süles Jüri, Malle, Ahto, isa Rudolf ja Ellen.         Õige varakult, juba 7–8-aastaselt hakkasime meiegi kolhoositöös osalema. Laste ülesandeks oli kõik kolhoosi orasepõllud teravaotsalise "ohakatorgiga" igasugusest umbrohust – ohakast, tõlkjast, rakvere raipest – puhtaks teha. Selle torgiga lõikasime need juure pealt maha. See oli kerge ja lõbus töö, sest mitmekesi koos olles suhtlesime üksteisega ja vahel mängisime sõnamängu. Näiteks nimetasime ühe algustähega linde, loomi, esemeid, puid jne. Palju tüütum ja raskem oli kapsaste-kaalikate istutamine ja kõplamine. Muidugi pakkus jällegi lohutust sõpradega koos tegutsemine ja iga vao otsas väike puhkepaus. Tegime vahel ka lubamatuid vimkasid. Näiteks loeti kapsataimi sada ühte kimpu ja meile üle antud kimpude arvu järgi märgiti hiljem päevatöö tasustamiseks üles. Et kiiremini järjekordne sada maha saaks istutatud, pistsime mõned taimed lihtsalt mulla alla. Arg süda ei lubanud seda õnneks palju praktiseerida.             Peale istutamist toodi põlluveerde suur veepaak, millest meile ämbritesse vett ammutati. Pidime kõik oma istutatud taimed ka kastma. See oli lastele tõeliselt raske töö. Õhtuks oli ämbrit kandva käe ranne ära venitatud ja valulik, vahel ka paistes.             Suvel oli laste tööks rohimine, kõplamine. Võtsime oma pundiga kõik ühte ritta ja igaüks töötas oma vaol. Algul oli rida ühtlane, aga vao lõppu jõudsid enne need, kellel rohkem jaksu oli. Ebaõiglaselt saidki esimesed lõpetajad kauem puhkepausi pidada, sest uute vagudega alustati jällegi koos üheaegselt.             Päris tore töö oli veel hobusega silo tallamine. Maa sees oli sügav auk, millesse oli ehitatud tünn. Puutünni ühes servas oli luuk lahti, seni kui põhja oli toodud juba küllalt haljassööta ja võis hobusega tünni minna (meie külas nimetati seda tünni siloauguks). Nüüd suleti luuk ja hobune ei pääsenud enne välja, kui tünn täidetud oli. Pidevalt oli vaja haljasmassi kinni tampida – et aga hobune omapäi ei soovi ringiratast kõndida, olid kutsariteks lapsed. Töö oli tore, sest hobune on armas loom. Ainult õhtuks oli sadula puudumisel istumine üsna hellaks jäänud.             Kui sai tööd tehes kokku puututud täiskasvanud kolhoosirahvaga ja kuuldud nende jutte, tekkisid ka meil mängudes uued võimalused. Kuna pidime õhtul pärast kolhoositööd söötma oma pere lehma mööda teeääri, kus rohi oli lopsakas ja lehm sai õhtuks korralikult kõhu täis, siis kasutasime seda aega ka mängimiseks. Kui ka naaberperede lapsed said meiega liituda, läks asi kohe mänguks. Tee ääres oli meil põhiliselt kaks mängu – üks abiellumine ja teine kolhoosi koosolek. Ei mäleta, et oleks kiriklikku laulatust ise näinud, aga kusagilt oli idee leitud ja nii panime üksteist "paari" üsna sageli. Tee ääres olid põõsad ja ka suuri kive, nii tekkisid ideed nende kasutamiseks. Üks suur kivi oligi altariks, selle peale pandi ka lilled ja "noorpaar" seati ühele poole kivi ning "pastor" teisele poole. Sõnaline osa mõeldi juurde vastavalt osalejate võimekusele. Vahel jätkus ka õnnitlejaid.             Kolhoosi koosolek oli ikka täiskasvanuid matkiv ja kippus üsnagi ägedaks minema. Tekkisid vaidlused tööde ja muude probleemide lahendamisel. Rollid jagasime alati enne "koosolekut". Kes oli esimees, kes brigadir, kes põllutööline või mõne muu ameti peal. Eks vahel sai ülemus pahandada ja teinekord jagas just tema alluvatele karme sõnu. Vahel sai ka keegi kiita. Igatahes elasime nii oma rollidesse sisse, et ei märganud seda, kui suveõhtu vaikuses kandus meie valjuhäälne mäng ümbruskonna majadeni. Nii et tegime toona külarahvale tasuta teatrit. Koju minnes saime ema käest isegi tõrelda oma lärmakuse pärast. Nii elasime välja päevast väsimust. Suuremana, kuid ikka algkooli ajal, mis oli toona seitse klassi, sai käidud kolhoosi lehmadega karjas. Oli 140 lehma ja meie oma vennaga kahekesi. Ametil polnud muud viga, aga tuli tõusta juba kell 4, et õigeks ajaks lauda juurde jõuda. Sügiseti koolist koju jõudnuna läksime põllule rukist siduma. Oli uhke tiibadega masin, mis pühkis mahalõigatud rukkikõrred parajalt vihusuuruste kimpudena aluselt maha. Käisime järel ja sidusime vihud, hiljem tõstsime vihud hakkidesse, viljapeadega üles. Ainult katuseks haki peale pandi üks vihk tagurpidi. Kartulikorjamisel käisime koolist koos klassiga.             Nüüd lisan veel sellise mälestuse. Maal ju lasteaeda ega lastesõime polnud, aga meie vennaga olime alles 4–5-aastased, mängisime üksi kodus olles lehmasõimes, kuna ei julgenud üksi toas olla. Laudas oli isal meisterdatud pikk lehmade sõim, selles heinad. Kummaski otsas oli ka lehm. Meie mängisime keskel. Nii et ikkagi "sõim". Kirjeldan veidi ka meie aja maiustusi. Neid tõi meile vanaema, kes elas Tallinnas. Olid värvilised hernekommid, nagu kokkupressitud suhkur või padjakommid, mis olid alati roosad, padjakujulised, väga magusad ja sees magususe tasakaalustamiseks hapu moos. Paberiga kommi neil aegadel me ei näinud. Kommid üldse olid haruldased meie jaoks. Ise tegime omale pliidiraual küpsetatud kartulikrõpsu. Lõikasime õhukesed viilud toorest kartulist. Küpsesid küll krõbedaks, aga olid täiesti maitsetud, kuna tol ajal peenikest soola polnud ja suureteraline, mida toidu maitsestamisel või liha, kapsa ja kurgi hoidistamisel kasutati, meile ei sobinud. Aga krõpse süüa oli mõnus.             Mäletan oma lapsepõlve toredana. Oleksin hea meelega valmis kõike seda kordama. Uuesti ja alati. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_DF_29034.jpg" alt="ERA_DF_29034" width="300" /></div>  Luuletus OMA PERE PÕLVNEMISEST JA OLEMISEST  KURU LUGU Järviku (Jürgensoni) suguvõsa Igal suvel kaunil juulikuu päeval Kuru lapsed taas üksteist näevad. Me pere on suur – lausa viiskümmend kaks, ja igal aastal juurde sünnib mõni laps. 1868-l sai karjamõisast Kirimäe talu. Rentisid seda Jüri, Hans ja Leno, Jüri ja Eva alul. Jüri Evaga ostsid 4300 rubla eest Kirimäe päriseks omale, välja mõisa käest. Nende poeg Jüri oli uus Kirimäe peremees. Tema nais Liisu Mikuri talu Jüri käest. Neilgi seisis Kirimäe arendamine ees, kuigi Jüri oli veidi aeglane mees. Kord ammu Kirimäe vanaisa vanaemaga istutasid Kuru kohale kased ja kuuserea. Lootsid, et hiljem viiest pojast keegi just sinna oma kodu kord teebki. Kirimäe Jüri oli vanaisa Rudolfi isa ja Liisu, tema naine, ehk Rudolfi ema. Peale Ruudi oli peres veel neli venda, aga pikem eluiga suudeti 3-le pojale anda- Kui Kirimäe jagati kolmele pojale tegi Rudolf oma kodu just Kurule. Maha ehitamiseks kasutas puitu ja savi ja aastal 1936 selle valmis tegi. Hiljem ehitas majale-laudale otsa küüni, nii kolmikhoonena seisab see nüüdki. Praegune peremees Jüri ehitab hoonet ümber ja laudast saab peagi kaminakamber. Ehkki Rudolf muusikast hoolis ja õppis seda veidi isegi Tallinnas koolis, hakkas ta siiski pidama talu. Tema naiseks sai, oma surmani, Sofia alul. Neljakümnendate aastate alguses Keerule tuli ema Linda, kaasas 2-ne Malle. Juba mõne aasta möödudes sündis peresse trullakas tütar Ellen. Ülejärgmisel aastal sündis poiss kui pomm. Ahto tema nimeks sai. Tubli mees on. Viiekümne teise aasta augustikuul sündis Jüri, kellest sai peremees uus. Nii saigi peres liikmeid kuus ja praeguses mõistes oli perekond suur. Isa töötas esimehena kolhoosis ema põllutöödel oma rammu proovis. Nii mööduvad mitmed-mitmed aastad. Lapsedki lõid pidevalt töödel kaasa. Kõblavars või ohakatork käes nii iga suvehommik Kuru lapsi näeb. Kõige ennne pidi kodunt lahkuma Malle, sest lapsena tervis tekitas probleeme talle. Malle õppima asus Tallinna Metsakooli. Teised kolm jätkasid õpinguid Kuivajõe koolis. Ellen lahkus kodunt olles neliteist, nii saatus tabas ka kõiki teisi meist. Malle õpinguid jätkas keskkoolis Ellen tehnikumis õmblejaks saada soovis. Ahto meremeheks saada ihkas ja kalandustehnikumis hakkas tublilt pihta. Hiljem omandas veel haridust Kaliningradis ja kaitses Moskvas ära doktorikraadi. Jüri, olles pere lastest kõige noorem jäi kuueks aastaks üksi vanemate hoolde. Ta hiljem jätkas spordikallakuga koolis ja pärast õpingute lõppu läks pedagoogiks. Nii astusid kõik lapsed oma ellu ja ema-isa jätsid üksi Kuru tallu. Ema isast oli üheksateist aastat noorem ja seepärast kauem kanda tuli töölkäimise koorem- Malle Velloga lõid omale kodu Tallinna ja suvilagi ehitasid Muuga aedlinna. Ellen koolist tööle suunati Valga linna ja peagi Mattile tal õnne oli mehele minna. Ahto Ljuudaga elasid algul vanaema juures ja hiljem Õismäele said korteri uue. Jüri tööle õpetajaks asus Paides ja võttis enne veel Kai omale naiseks. Nii elu veeres aina edasi ja meie saatused on läinud sedasi, et vanemaid ei ole ammu meil ja kõik me üksi käime elutee. Pensionäri põlve peavad Malle ja Ellen. Ka Ahti välja teeninud on selle, kuid ikka jätkab kahel kohal tööd veel ja noortele ta kalapüügi tarkust selgeks teeb. Ja Jüri, kes on meie noorem vennas on Kurul vägevasti sisse seadnud ennast. Ta aina kõpitseb, remondib, ehitab ja meie lapsepõlvekodu, Kuru, säilitab. Seepärast tänulikud oleme kõik talle, et siia, kui oma koju, võime tulla jälle, ja lapsed-lapselapsed koos meiega, et kohtuda taas kõik üksteisega. Meil lapsi kokku on kaksteist ja enamus lapsevanemadki juba neist. On väikseim lapselaps, Eliise, päris uudne sest ta on praegu ainult nelja kuune. Lasteta on seni ainult Henri ja tema rändab kaugel mandril ringi. On esimene lapselaps Malle Ebel Kaarel ja viimane, Eliisegi, on Malle pere arvel. Tal lapsi suureks kasvatatud kolm, kaks tütart ja üks poeg on. Ja lapselapsi seitse kokku praegu kuid lisa saamiseks on ju veel aega. Ellenil on peres vaid kaks poega sellest on neli pojatütart ja kolm pojapoega. On Ahtol peres kasvanud kaks tütart kuid juba neli lapselast seal müttab. Jüril on lapsi kokku kolm + kaks ja lapselapsi igal neljal lapsel kaks. Me loodame, et lapsi sünnib veel ja soovime, et kõik kõnniks õnnelikul teel. Need värsid kakstuhat üheteistkümnendal loodud neis meie pere ajalugu on välja toodud. On Kurult sirgunud seni neli põlvkonda ja sellega kindlasti punkti ei panda. Täisviide EFA I 168, 156/63 < Valga l. < Kose khk., Kose v., Karla k. – Ellen Muru, s. 1944. a. (2013). Maakond Harjumaa Kihelkond Kose khk. Koguja Ellen Muru Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1944 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ellen, snd. 1944. a. Harjumaal küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Kodused mängud Minu lapsepõlvekodu asus Virumaal praeguses Mäetaguse vallas Uhe külas. Meie maja oli naabermajadest pea poole kilomeetri kaugusel ja seepärast naabrilastega väga tihti kokku ei saanud. Ema-isa käisid tööl ja seetõttu olime minust poolteist aastat noorema õega pidevalt kahekesi. Kuna kolhoositööl oli palk pea olematu, siis mänguasju oli meil äärmiselt vähe – kogu lapsepõlve vältel minul ja õel kokku vaid neli ristiemade kingitud nukku, paar 9-aastaselt surnud vanemast õest järelejäänud kummilooma ja perekonnatuttavate poja logisev plekkauto, mille rattad kippusid küljest ära tulema. Aga see-eest oli meil kogu maja ümbritsev loodus, mis pakkus küllalt palju tegevusrõõmu. Ja &bdquo;mänguasju“ sai ju ka ise välja mõelda (puukäbid loomadeks, taimelehed lauanõudeks), samuti võis aida alt aegade jooksul sinna visatud katkisi nõudekildegi &bdquo;serviisidena“ kasutada. Ega sinna aida alla ju ronida polnud lubatud, aga või siis ema nägi, kui ta tööl oli, millega ja kus me parajasti aega veetsime. Ainus, mis väga rangelt oli keelatud, oli kodust naabrite juurde minek. Kuna ka nemad meile tulla ei tohtinud, kasutasime kavalalt &bdquo;poole tee“ taktikat ja saime kokku kraavikaldal allika juures. Polnud me siis ju naabri juures, aga kodulähedases metsas ja heinamaadel ringihulkumine polnud ju keelatud. Eks selline looduses ringihulkumine oli omamoodi põnev ka – kust leidsid linnupesa, kust metsaande ja eks igal lillelgi oli oma kasvukoht. Teadsime täpselt, millise puu all kasvavad kollased ülased (igal pool neid polnud), kust otsida kuuseriisikaid või millise kuuse all heinamaal kasvavad pohlad. Ma ei mäleta kordagi, et ema oleks lapsepõlves meiega mänginud või meile mänge õpetanud. Polnud tal selleks aegagi. Kolhoosilauda lehmad vajasid kolm korda päevas lüpsmist, siis veel omad loomad, söögitegemine, koristamine-pesemine, õmblemine... Nagu ta hiljem on meenutanud, oli ta õhtuks nii väsinud, et magas õhtul juba enne, kui voodisse jõudis. Millal siis veel oli aega meiega mängida! Meie lemmiktegevuseks oligi looduses hulkumine. Maja ümber oli tarata aed ja kohe aianurgast algas mets. Teisel pool õue olid väikesed põllulapid ja siis jälle metsatukad ja heinamaalapid. Igal sellisel metsatukal, heinamaal ja paljudel puudelgi olid omad mikrotoponüümid (kui polnud mõnd muud nimetust, mida teadis kogu küla). Oli olemas Sinilille lepik, Pohlakuusk, Kruustikuusk (seal all kasvasid &bdquo;kollased kruustid“ ehk kirjakeeli kollariisikad) jne. Kooliajal lisandus lugemine ja sellele kulutasin omal ajal vägagi palju aega. Et ema mind lugemise juures ei segaks ja midagi tegema ei saadaks, maskeerisin tihti lugemise õppimiseks (ema nähes oli koolivihik raamatu peal, kui ema eemale läks, lugesin edasi). Teine moodus oli nn lehmaga karja minek. Kuna karjamaad oli vähe, siis väitsime emale, et lähme lehmaga karja, kuid ise panime lehma köide ja lugesime õega raamatuid. Sääskede eest pääsemiseks võtsime salaja voodilina kaasa, pugesime sinna alla ja aina lugesime. Vahel ei pannud tähelegi, et lehm end ketist lahti rapsis ja ilma meieta koju läks. Siis oli kodus muidugi kuri karjas. Vahel siiski lubati ka naabrite juurde ja siis olid loomulikult tegevused-mängud hoopis põnevamad ja lõbusamad, eriti suvel, kui linnalapsed maale vanaema juurde saadeti. Ühe naabritädi juurde kogunes siis vahel minust paar aastat vanem Linna-Mati, minust aasta noorem Ester (mu noorpõlve suurim sõbranna), temast paar aastat nooremad Illar ja Marika (hiljem ka nende nooremad vennad Urmas ja Peeter). Siis sai seal juba &bdquo;seltskonnamänge“ mängida, mida kahekesi eriti lõbus teha polnud (näiteks &bdquo;Mädamuna“ jt selliseid mänge). Ka kooli oli mitmekesi hoopis huvitavam mängida, kuid et kõik tahtsid õpetajad olla, siis tekitas see mäng ka pingeid. (Millegipärast kodu-, kooli ega poemängu juures liisulugemist ei kasutatud, siis oleks ju lihtne selgitada, kes just õpetaja või poemüüja on). Kuna naabritädi juures oli kuuseoksa küljes meie küla ainuke kiik, siis loomulikult oli see ka üheks lemmikajaviiteks. Võistlesime seal, kes mitme hoovõtuga sai varbaga teist kuuseoksa puudutada. Meil kulus selleks ikka kolm-neli korda, Linna-Mati sai juba teise korraga oksale pihta! Talveperioodil elas külas peale meie vaid minuvanune naabripoiss (tema õed olid juba vanemad ja meiega ei seltsinud) ja hiljem tema väikevend, aga tema oli jälle meiega mängimiseks liiga väike. Seetõttu &bdquo;suurem seltskond“ saigi vaid kolmeliikmeline olla. Ei mäleta, et naabripoisiga väga mänge oleks mänginud, kui siis vast lauamänge ja vahel peitust. Peidukohti oli toas muidugi vähe ja seetõttu polnud huvitav seda pikalt mängida. Rohkem kolasime õues ringi. Siiski meenub, et sai vahel ka &bdquo;Kivikuningat“ mängitud ning ükskord selle käigus kukkus Eero suure kivi otsa ronides alla ja kivi tõmbas ta põlve marraskile. Oma emale serveeris ta muidugi, nagu oleksin mina ta meelega kivi otsast alla lükanud ja pahandust oli rohkem kui asi väärt. Kuna olime omapead, siis oli kodus aega mängimiseks küllaldaselt. (Kui suuremaks saime, siis lisandusid muidugi ka kohustused, kuid aega oli ka siis.) Talvel oli mängumaa muidugi kitsam ja piirdus põhiliselt tubaste mängudega. Õega mängisime vahel kodu. Koduna kasutasime tihti voodit. &bdquo;Titana“ kasutasime meie kassi, kes oli väntsutustega harjunud ja mõnda aega lubas end ka linadesse mässida. (Tita-teema tuli päevakorrale siis, kui naabriperre väike tita ilmus). Mängida sai ka lauamänge (&bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Tsirkus“ ja &bdquo;Suusaretk“, rohkem meil neid polnud). Veidi kasvasime, siis lisandusid mitmed paberi ja kirjutusvahendiga seotud mängud (&bdquo;Kartulikuhi“, &bdquo;Trips-traps-trull“, &bdquo;Laevade pommitamine“, tähemängud jne). Veel oli põnev voodis olles või pärast põrandapesu maas lebades vaadata lubjatud lage, kust olid lubjatükid maha kukkunud, ja mõistatada, millist kuju sellised laigud laes kandsid. (Sama sai teha ka suvel murul lebades ja pilverünkaid vaadates.) Talvised õuemängud olid muidugi seotud lumega. Korralikke suuski meil polnud ja seepärast polnud suusatamine eriti populaarne. Siiski sai nendega lumes ukerdatud (õigeks suusatamiseks seda nimetada ei julge). Suusad olid isa enda tehtud &bdquo;pütilauad“ ja suusakeppidena kasutasime luuavarsi. Ega need suusad polnud ei määret ega tõrva näinud ja seepärast eriti ei libisenud, aga asja ajasid ära. Kuna meie lähedal ühtegi mäge polnud, siis on suuskadel mägedes sõitmine siiani minu jaoks veidi ebakindel tegevus. Polnud meil kelkugi, kuid omaenda tagumise poolega lauda katuse harjalt alla lumehange sai sõita küll! Aga seda ei tohtinud ema teada, muidu oleksid &bdquo;triibulised“ kindlad olnud. Nii kavalad me olime, et sõitsime katuselt alla metsa poole, sinna ema ei osanud vaadata ja meie salategevus jäi talle aastateks teadmata. Probleemi tekitasid aga selle tegevuse juures viltide otsas olevad kalossid, mis kippusid lumehange ära kaduma. Sulalumega sai muidugi lumememme tehtud ja lumepallidega märki loobitud. Tore oli ka kuuseheki serva tuisanud lumehange onne kaevata, kuid ka see oli keelatud, sest ema kartis, et võime varingu puhul lumehange alla jääda. Suvel õues kodu mängides olid selleks ideaalsed paigad sirelipõõsa, kibuvitsaheki ja valge pargiroosi vaheline nelinurk (umbes 2x3 meetrit) või umbes sama suur vana õlgkatusega puukuur, mida puukuurina enam ei kasutatud. Eriti hea oli seal olla väikse vihmaga, kuid enne tuli katusel olevad augud plekitükkide või puukoorega kinni lappida. Kui aidaaluseid &bdquo;serviise“ kasutasime, siis parem oli ema silma alt kaugemale hoiduda ja siis sai mängida aida taga kasvava suure jasmiinipõõsa ja aida vahel ning &bdquo;riiuliks“ kasutada vana aida pehkinud alumistesse palkidesse uuristatud õõnsusi. Sinna sai &bdquo;aardeid“ ka teiseks päevaks jätta, sest ema seal ei käinud. Vahel sai varakevadeti mängutoaks kasutatud ka sea suvist kuuti. Poodi sai igal pool mängida, aga eriti hea oli siis, kui maja remondiks toodi silikaatkive ja kuni need veel kasutuses polnud, sai nendest poemaju ehitatud (ka &bdquo;elumaju“), kuid õhtuks, enne vanemate kojutulekut tuli kivid taas hunnikusse laduda. Liivakasti meil polnud ja seda asendas oivaliselt saepuki alla kogunenud saepuruhunnik. Seal oli tore omi põlde ja karjakopleid rajada ning käbiloomi karjatada. Takjanuppudest said lambad, männi- ja kuusekäbidest teised loomad. Heinaraamiks kasutasime õe nukuvoodi otsi, karjakoplid ehitasime oksaraokestest ja põllule pikkisime viljadeks kasteheinu. Pallimänguks oli avar õuepealne. Et kahekesi oli palli loopimist-kinnipüüdmist igav teha, siis vahelduseks ronis teine katusele või redelile ja pidi seal palli püüdma. Iga püüdmata pall andis ühe tähe, kuni sõna &bdquo;SIGA“ täis sai. Ka pallikooli oli õues hoopis lihtsam mängida kui toas – polnud hirmu, et pall kogemata mõne vaasi või toalille maha ajab. Umbes 5. klassis käies tekkis meil naabripoisiga &bdquo;Oma pargi“ tegemise idee. Valisime kumbki oma väikse metsatuka ja hakkasime seda omal moel pargiks &bdquo;kujundama“ – võtsime maha võsa ja istutasime juurde paar puukestki. See vaimustus kestis meil vist paar suve, siis läks mööda. Sel ajal rääkis naabripoiss, et leinakask tekib siis, kui harilik kask välja kaevata ja latvapidi uuesti maasse kaevata – juurtest pidid siis uued leinakase oksad saama. Oma kokkusaamise allika juurde me ühe sellise kase ka istutasime, kuid mul hakkas kasest kahju ja lõpuks istutasime ta õigetpidi mulda tagasi. Samal ajal hakkasime naabripoisiga võidu lammastele talveks vihtu tegema – kes teeb päeva jooksul rohkem vihtasid, on võitja. Naabritädi oli ka vahel kampas. Et metsaserva kaskede oksi kätte saada, õpetas ta meile, et tuleb ronida kase otsa, hoida kätega puuladvast kinni, jalad puust eemale lükata ja nii puu alla painutada. (Ta ise oli selliseks ronimiseks juba liiga vana, aga oksi sai ta nii meie allatoodud puudelt murda!) Selline tegevus oleks pea suure õnnetusega lõppenud. Nimelt ei osanud Eero arvestada, et lagedal kasvanud jässakas kask pole painutamisel nii nõtke kui metsakask ja kord juhtuski nii õnnetus – kask murdus ja Eero maandus kivihunnikus. Õnneks siiski peale korraliku põrutuse ta viga ei saanud. Oru koolis Esimeses klassis käisin Oru algkoolis ja elasin perekonnatuttava juures. Tema korter oli küll vaid ühetoaline, kuid tihti kogunes sinna peaaegu kogu meie klass. Siis oli meie lemmiktegevuseks esinemine. Mõtlesime käigu pealt välja näidendeid, lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Näidenditel oli küll pealkiri ja jagati ära tegelaskujud, kuid stsenaarium puudus täielikult ja kõik improviseerisid nagu heaks arvasid. Ainsaks pealtvaatajaks oli siis minu hoidjatädi Laine, kes voodiserval istudes meie esinemisi pealt vaatas ja alati tugevasti plaksutas. Kevadel esinesime samamoodi meie maja otsas lastehoidjatele ja lastele (Orul siis lasteaeda polnud ja kui emad olid tööl, hoidsid väikseid lapsi hoidjatädid. Nad kogunesid tihti meie maja otsa päikesepaistelisse ja tuulevarjulisse kohta, kus lapsed said liivaga mängida ja hoidjatädid omavahel suhelda). Talvel oli kogu briketitööstuse asula laste kokkusaamiskohaks sealne maa sisse kaevatud küttehoidla katusele tekkinud liumägi. Sinna kogunesid nii titad koos hoidjatega kui ka koolilapsed. Sõideti alla nii kelkudel kui suuskadel (kui neid kellelgi oli), aga ka vineertahvlitel või oma isiklikul taguotsal. Et oleks huvitavam sõita, tegime liuronge või võistlesime, kes kaugemale sõidab. Kuigi mäel oli vähe ruumi, pahandusi seal polnud, sest hoidjatädid hoidsid korda ja suuredki poisid ei julgenud nende juuresolekul väiksemaid kiusata. Oru kool asus tol ajal ühe kolmekorruselise kortermaja korteris, kus ühes toas oli klassiruum, teises sidejaoskond ja köögis oli laste riidehoid. Seetõttu polnud meil vahetundidel kuhugi minna ja ka mängida polnud kusagil. Kevadel tohtisime siiski välja minna. Metsa alla oli algeline spordiväljak tehtud, kus oli ka poom. Meelistegevuseks saigi seal turnimine. Ei mäleta, kuidas me seda mängu nimetasime, aga poomil oli üks &bdquo;Kuningaks“ ja teised kordamööda püüdsid teda sealt maha tõugata. Kes kaotas tasakaalu ja kukkus poomilt alla, läks rea lõppu ja püüdis oma järjekorra saabudes taas &bdquo;kuningat“ troonilt tõugata. Kellel see õnnestus, sai uueks &bdquo;kuningaks“. Kui aga nii &bdquo;kuningas“ kui &bdquo;trooniletrügija“ koos tasakaalu kaotasid ja maha kukkusid, sai uueks &bdquo;kuningaks“ järjekorras olnud esimene &bdquo;trooniletrügija“. (Põhimõtteliselt oli see samasugune mäng nagu &bdquo;Kivikuningas“, ainult kivi asemel oli poom. Mängu õpetasin teistele selgeks mina, kuna olin sellesarnast mängu kodus mänginud.) Pagari koolis Alates teisest klassist õppisin juba Pagari 8-klassilises koolis. Sõita tuli sinna bussiga. Talvehommikuti bussi oodates meisterdasime bussipeatusesse lumekindlust, kus käisid tuulevarjus ka täiskasvanud bussiootajad (bussipeatuse hoonet meil polnud). Kui sulailma polnud, sai kindlust ehitada ka lumelükkamisel tekkinud lumekamakatest. Ei lugenud meile ka see, et bussi saabudes olime üleni lumised või sula ilma korral ka lausa märjad. Koolis pidi vahetundide ajal koridoris ringiratast jalutama, kuid kui saal oli soojaks köetud, võis seal mängida, hiljem ka sportida. Talvel mängisid suured poisid vahetundide ajal koroonat ja lauatennist. Väiksemad mängisid &bdquo;pitti“, ringmänge või ronisid niisama võimlemisredelitel. Ringmänge ja muid seltskondlikke mänge mängiti klassiõhtutel ja koolipidudel. Väiksemates klassides &bdquo;Kes aias?“, &bdquo;Tibu, tibu, ära näita!“ jne. Vanemate klasside klassiõhtutel ja rühmakoondustel oli populaarne &bdquo;Pikk nina“, ringmängudest &bdquo;Rits-rats, rundibumm“, &bdquo;Me lähme rukist lõikama“, &bdquo;&Scaron;ooder“, &bdquo;Laurentsius“, &bdquo;Üksinda kõnnin ma“ jt. Kevadeti ja sügiseti, kui ilmad olid ilusad, mängisime vahetundide ajal õues rahvastepalli ja &bdquo;koera“, suuremad poisid mängisid korvpalli või võrkpalli. Vahetunni alguses tuli vaid poiste kehalise kasvatuse õpetajalt pall hankida. Harvem sai ka jalgpalli mängitud. Reegliteta jalgpalli sai vahel ka klassiruumis mängitud. Mäletan, et ükskord juhtus seejuures õnnetus ja keemiaklassi kapi klaasiga uks sai pallitabamuse. Siis võeti meilt hulgaks ajaks vahetunni ajal pallimängimise õigus ära. Vahetunni ajal mängiti kaartegi, kuid seda tuli teha salaja, kuna &bdquo;hasartmängude mängimine“ oli keelatud. Põhiliseks mänguks oli &bdquo;Potkitnoi“. Ja muidugi mängiti tahvli puhastamise svammiga sõda – mis siis, et pärast kooliriided kõik kriidiga koos olid! Mängisid nii poisid kui tüdrukudki. Kooli õuel oli algul võllaga kiik, kuid kuna üks poiss kukkus sealt maha ja ta käeluu läks katki, siis lammutati kiik ära. Siis ehitati pöördkiik ja ka sellel kiikumine oli (eriti väiksemate klasside õpilaste) üks lemmiktegevusi. Omaette mängimine toimus vahel ka tundide ajal (seda muidugi salaja). Kirjutasime üksteisele salakirju ja edastasime neid salaja. Et õpetaja &bdquo;sissekukkumise“ korral kirjade sisu teada ei saaks, mõtlesime välja &bdquo;oma“ morse, mida vaid meie klass teadis. Pinginaabriga sai mängida ka &bdquo;Laevade pommitamist“ ja &bdquo;Kartulikuhja“. Kui meie lugemislektüüri sattus Gaidari<a title="" href="#_edn1">[1]</a> jutustus &bdquo;RSN“, tahtsime meiegi salajasteks looduse kaitsjateks hakata. Peakorteriks valisime Pagari mõisa häärberi pööningu (mõisahoone oli tol ajal osaliselt kooli kasutada, seal asusid internaat, kooli söökla, õpetajate korterid ja mõnda aega ka võimla). Salajasse &bdquo;vennaskonda“ võeti vastu vaid omi sõpru ja kõik pidid andma vande. Kusagilt toodi ka pikksilm, millega salaja ümbrust jälgisime. Korra avastasime isegi naabermaja elaniku, kes pargist oksi murdis ja saatsime talle &bdquo;salajase“ sõnumi, et ta nii enam ei teeks. Õpetajad said aga meie tegevusele õige pea jälile, tituleerisid selle huligaansuseks ja meid kupatati &bdquo;staabist“ minema. Siis vaibus ka meie &bdquo;salaseltsi“ tegevus. Keskkooliaeg Peale Pagari kooli lõpetamist astusin tolleaegsesse Adolf Kesleri nimelisse Kohtla-Järve 5. Keskkooli. Ega ma eriti klassiga kokku sulanud, sest peale tundide lõppu kiirustasin bussi peale, et koju sõita, ja seetõttu peale tunde klassikaaslastega suhelda ei saanud. Samuti ei võtnud ma osa nende &bdquo;labrakatest“, mis kippusid joomapidudeks kujunema, kuid mind need ei tõmmanud. Vahetundide ajal ei mäleta, et mingeid mänge oleks mängitud, kuid igavate tundide ajal sai vahel pinginaabriga &bdquo;Laevade pommitamist“, &bdquo;Trips-traps-trulli“ või &bdquo;Kartulikuhja“ mängitud. Sel ajal võisid suveks vanaemade juurde saadetud naaberkülade noorukidki meile tulla ja vahel kogunes meid kokku lausa kümmekond. Mängisime kas kaarte või koksisime palli. Üliõpilasaja ajaviited Kui õppisin EPA-s<a title="" href="#_edn2">[2]</a>, sai vahel kursuseõhtutel samuti ringmänge mängitud. Üheks ringmänguks oli &bdquo;Jänku hüppas metsa all“. Koori &bdquo;Heli“ sünnipäevapidudel sai lauas mängitud paberimängu &bdquo;Kes sa oled?“ Täiskasvanumängud Peale ülikooli sattusin tööle Iisaku Näidissovhoosi. Elasin kortermajas. Õhtuti kogunes meie maja juurde kenake seltskond ja siis läks pea alati lahti pallimäng. Mängiti nii &bdquo;Koksi“ kui ka &bdquo;Kartulit“. Pikkadel bussisõitudel või õhtuti korteris käis kaardimäng (põhiliselt &bdquo;Potkitnoi“). (Ema kodus ladus ka pasjanssi.) Peoõhtutel mängiti harva ka ringmänge. Arvutimängud tulid mu ellu alles mõned aastad tagasi, kui pojad mulle arvuti kinkisid. Nüüd vahel õhtuti enne magamaminemist mängin mõned mängud. Põhiliselt mängin kaardimänge FreeCell, Solitaire ja Spider Solitaire. MÄNGUDE KIRJELDUSED Paberimängud Kartulikuhi Paberile joonistati ringikestest kolmnurkne kartulikuhi. Kuhja suurus olenes mängijate soovist. Kuhja ülaotsas oli üks ringike, järgmises reas kolm, siis viis ringikest jne. Kordamööda hakati ringikesi värvima. Kui kellelgi õnnestus rida (nii horisontaalselt, vertikaalselt kui diagonaalselt) täis saada, luges ära, mitu kartulit ta sai ja märkis üles. Kui kõik kartulid võetud, loeti üle, kummal rohkem punkte (kartuleid) oli. <div style="text-align: center;">0</div> <div style="text-align: center;">0  0  0</div> <div style="text-align: center;">0  0  0  0  0</div> Trips-Traps-Trull Kõigepealt tuli joonistada kaks paralleelset joont ja kaks sellega ristuvat paralleelset joont, et tekiks üheksast ruudust koosnev mänguväli. Siis tuli kordamööda hakata ruutudesse oma märke panema (0 ja X) nii, et saaks kirjutada kokku kolm märki ükskõik millisel suunal (vertikaalis, horisontaalis või diagonaalis). Kui see õnnestus, oli võitja teada. Alustada tuli kordamööda või alustas kaotaja. Ülespoomismäng Mängujuht mõtles välja mõne sõna ja märkis selle paberile nii, et tähti asendasid kriipsukesed. Teine pidi sõna ära arvama ja selleks hakkas ta tähti pakkuma. Kui täht oli õige, paigutati see vastava joonekese asemele. Kui aga sõnas sellist tähte polnud, alustas mängujuht võllapuu ehitamist, kus iga kriips tähendas valestiöeldud tähte. Kui võllapuu sai valmis, joonistati samal viisil ka kõlkuja. Mäng jätkus, kuni sõna oli ära arvatud või mängija &bdquo;üles poodud“. Võitis see, kes oli kõige rohkem tähti õigesti ära arvanud. Sama mängu puhul võis mängija ka &bdquo;seaks“ saada. Sel puhul andis valestiöeldud täht seale ühe tähe ja kui sõna &bdquo;SIGA“ oli valmis, selgus ka kaotaja. Laevade pommitamine Kumbki mängija joonistas ruudulisele paberile kaks 10x10 ruuduga kasti, mille ülaserva kirjutas tähed A-st kuni J-ni ja kastide vasakusse serva ülalt alla numbrid 1–10-ni. Ühe kasti sisse joonistas oma laevastiku, milles oli üks 4-ruudulist, kaks 3-ruudulist, kolm 2-ruudulist ja neli 1-ruudulist laeva. Laevad võisid paikneda nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Omavahel laevad kokku puutuda ei tohtinud. Teine kast jäi vaenlase laevade pommitamiseks. Kordamööda püüti koordinaatide ütlemisega ära arvata vaenlase laevade asukohti. Kui koordinaadil oli laev, loeti see pommitabamuseks ja värviti see kast tumedaks. Möödaläinud koordinaadi kohta tehti rist. Koordinaatide esitamist esimesena alustanud mängija sai neid esitada seni, kuni tekkis möödalask, siis esitajad vaheldusid. Vastasmängija pidi ütlema, kas lask läks mööda või pihta. Kui laeval olid kõik ruudud ära värvitud, pidi ta ütlema: &bdquo;Pihtas, põhjas.“ Võitis see, kellel õnnestus esimesena vastase laevastik põhja lasta. Tähe- ja sõnamängud Mängiti põhiliselt 2–3-kesi. Mõeldi välja kategooriad, millistele tuli vastused leida. Näiteks: poisinimi, tüdrukunimi, lill, loom, lind, linn jne. Siis hakkas üks mängija mõttes tähestikku lugema, kuni teine ütles: &bdquo;Stop!“ Millise tähe juures lugeja peatuma jäi, selle tähega pidid selles voorus algama kõik sõnad. Näiteks &bdquo;M“-tähega: Mihkel, Mari, moon, mäger, metsvint, Moskva jne). Seejärel hakati omi vastuseid teisega võrdlema. Kui vastused olid erinevad, sai mängija iga õige vastuse eest kümme punkti. Ühesugused vastused andsid viis punkti ja vastamata või valesti vastatud null punkti. Kui vastused vastatud, valiti uus täht ja mäng jätkus. Mängu lõpus loeti punktid kokku ja võitis see, kel enim punkte. Tähemängu sai mängida ka teisiti ja rohkemate mängijatega. Siis olid mängijad ringis. Lepiti kokku, millisele kategooriale vastatakse. Näiteks: poisinimi. Esimene mängija ütles näiteks: &bdquo;Oskar.“ Järgmine mängija pidi siis järgmise poisinime ütlema eelmise nime lõputähega, seega &bdquo;R“-tähega. Kes kiiresti vastust ei teadnud, sai ühe miinuspunkti või langes mängust välja või andis pandi, see olenes sellest, kuidas mängu algul kokku lepiti. Sama mängu sai mängida ka näiteks nägemisulatuses olevate esemete äraarvamisega. Näiteks võeti nägemispiirkonnaks tuba. Üks mängija võttis mõttes mingi eseme sellest toast ja näiteks teatas: &bdquo;See sõna algab &bdquo;L“-tähega ja sõnas on viis tähte.“ Teine pidi siis ära arvama, millega tegu ja pakkuma variante, kuni õige sõna välja tuli. Kolmekesi mängides pakuti kordamööda ja kes esimesena õige vastuse andis, sai ise uue sõna välja mõelda. Ühes teises variandis mõtles mängujuht välja toas mingi eseme ja äraarvaja pidi küsimusi esitades ära arvama, millega tegu, kusjuures teised mängijad tohtisid küsimustele vastata vaid: &bdquo;ja“ või &bdquo;ei“ või &bdquo;nii ja naa“. Mängud kabelaual Kabelaual sai peale klassikalise kabemängu mängida ka äraandmisemängu, kus võitjaks tuli see, kes sai esimesena oma nuppudest lahti. Samuti sai seal mängida nipsumängu. Nipsumäng Kabelaual pandi kabenupud esimesele ja viimasele ruudureale ritta. Loosi järgi valiti alustaja. Alustaja pidi oma kabenuppudele sõrmenipsu lüües vastase kabenupud mänguväljalt ära lükkama. Kui mõni kabenupp väljalt ära lükati, sai ta edasi nipsutada, kuni mööda lõi. Siis oli vastase kord. Kui lööja enda nupp läks aga mänguväljalt välja, võis vastane ühe oma mahalükatud nupu lauale tagasi panna ja ka nipsutamiskord läks temale üle. Mäng jätkus seni, kuni ühe poole nupud olid kõik laualt eemaldatud. Sissevedamismängud Neid sai mängida vaid korra, sest teist korda enam kedagi naljalt õnge ei õnnestunud võtta. Kas tahad Moskvat näha? Kaaslase käest küsiti: &bdquo;Kas tahad Moskvat näha?“ Jaatava vastuse korral võeti kahe käega kaaslase pea ümbert kinni (kõrvade kohalt) ja tõsteti ta maast lahti, ise küsides: &bdquo;Kas näed Moskvat?“ Kui kaaslane eitas, jätkati tõstmist, kuid harilikult paluti end vaid lahti lasta. Lenduri- või kosmonaudimäng Seda mängu sai mängida samuti vaid sellega, kes polnud sellisest mängust kuulnud. Madalal toolil või pingil seisva mängija silmad seoti kinni ja lubati teda &bdquo;kosmosesse“ tõsta. Tegelikult tõsteti tool vaid paar sentimeetrit maast lahti ja kõigutati veidi, et tekiks tunne, nagu oleks tool kõrgele tõstetud. Seejärel kästi mängijal maapinnale hüpata. Kuna mängijal oli tunne, et ta asub küllalt kõrgel, siis oli tema hüpe madalalt maandumise kohta naljakas ja pealtvaatajad said naljaka hüppe puhul naerda. Sellist mängu mängiti põhiliselt õues pehmel murul, kus oli ohutum maanduda. Kes sa oled? Seda mängu mängisime EPA-kooli ajal Tartu &bdquo;Heli“ koori sünnipäevapidudel (käisin &bdquo;Heli“ kooris laulmas). Igale mängijale anti paberitükk, kuhu ta kirjutas viie lemmiklooma või -linnu nimetuse (näiteks koer, kass, paabulind, põder, tiiger). Kui kõikidel olid nimetused kirjas, hakkas mängujuht teiste naeru saatel lugema, kes sa olid. Esimene kirjapandud loom tähendas, kelleks sa end pead. Järgmine – kes sa oled kodus, kolmas – kes sa oled tööl, neljas – kelleks peavad sind sõbrad, ja viimane – kes sa tegelikult oled. Seltskonnamängud Tühi tool? Toolid asetati ringi. Igal mängijal oli tool, ainult ühel mitte. Muusika mängides jalutasid kõik ümber toolide. Kui muusika vaikis, pidi igaüks toolile istuma. Kuna toole oli üks vähem kui mängijaid, jäi keegi ilma toolita ja lahkus mängust. Nüüd võeti üks tool ära ja mäng jätkus, kuni alles jäi vaid üks tool. Võitis see, kel õnnestus ainsana toolile jääda. Seda mängu mängisime peoõhtutel nii kooliajal kui täiskasvanunagi. Ass, ass, tagumine paar välja! Mängijad võtsid paaridena kolonni. Üksijäänud mängija asus kolonni etteotsa ja hüüdis: &bdquo;Ass, ass, tagumine paar välja!“ Viimase paari mängijad hakkasid seepeale kolonni eri pooltelt jooksma kolonni ette, et seal jälle kätest kinni võtta. Üksiolnud mängija aga püüdis üht paarilist kinni püüda. Kui see tal õnnestus, jäi üksijäänud paariline hüüdjaks. Kui mitte, sai paar kokku ja seisis kolonni etteotsa ja mäng algas otsast peale. Haned, luiged, tulge koju! Valiti peremees ja hunt, ülejäänud mängijad olid haned. Mänguväljale tõmmati kaks joont, üks peremehe juurde, teine kaugemale. Haned asusid kaugema joone taga, hunt kahe joone vahel. Peremees hüüdis: &bdquo;Haned, luiged, tulge koju!“ Haned vastasid: &bdquo;Ei saa, hunt on ees!“ Peremees: &bdquo;Tulge ikka!“ Haned püüdsid siis joosta peremehepoolse joone taha, kuid hunt asus neid püüdma. Kui hunt mõne hane kinni püüdis, sai kinnipüütust uus hunt ja mäng jätkus. Mooramaa kuningas Üks mängijatest oli kuningas. Teised leppisid kokku, millist tegevust nad näitama hakkavad ja läksid siis kuninga juurde ning ütlesid: &bdquo;Tere, Mooramaa kuningas!“ Kuningas: &bdquo;Tere, tere! Mis tööd te ka teha oskate?“ &bdquo;Mooramaa tööd!“ &bdquo;Näidake, kuidas see käib!“ Seejärel matkisid mängijad mõnd tööd ja kuningas pidi ära arvama, mis tööd nad tegid. Kui kuningas töö ära arvas, panid matkijad jooksu ja kuningas püüdis neist kedagi kinni võtta. (Joosti kokkulepitud joone taha.) Kui see tal õnnestus, sai kinnivõetust uus kuningas. Värvide ostmine Valiti ostja ja kaupmees. Kaupmees pani igale mängijale mingi värvi nime. Ostja tuli värvi ostma: &bdquo;Tere! Kas teil värve on?“ Kaupmees: &bdquo;On. Mis värvi sa tahad?“ Ostja nimetas mingi värvi. &bdquo;Värv“ hõikas: &bdquo;On küll!“ ja pistis jooksu. Kui ta jõudis enne kokkulepitud &bdquo;koduni“, siis oli ta pääsenud, kui värv aga ostja poolt enne kinni püüti, sai temast ostja ja kaupmees pani endisele ostjale mingi värvi nime. Nüüd algas mäng otsast peale. Kingsepamäng Valiti kingsepp. Ülejäänud mängijad joonistasid endale maapinnal ringi, &bdquo;kodu“. Kingsepp läks kellegi juurde ja küsis: &bdquo;Kop-kop, kas kingsepp kodus?“ See aga vastas: &bdquo;Ei ole, läks sinna,“ ja näitas kellegi poole näpuga. Kingsepp läkski selle juurde, kellele näpuga näidati ja kordas küsimust. Kui aga keegi vastas: &bdquo;On kodus!“ pidid kõik mängijad koha vahetama, ka kingsepp. Kes jäi &bdquo;kodust“ ilma, oli uus kingsepp. Pimesikk Ühel mängijal seoti silmad kinni ja temast sai pimesikk. Seejärel hakati pimesikku talutama. Pimesikk küsis: &bdquo;Kuhu sa mind viid?“ Talutajad: &bdquo;Sealauta!“ Pimesikk: &bdquo;Mis sinna?“ Talutajad: &bdquo;Putru sööma.“ Pimesikk: &bdquo;Kus lusikas?“ Talutajad: &bdquo;Otsi ise!“ Ja talutajad jooksid pimesikust kaugemale. Siis hakkas pimesikk teisi püüdma. Kelle esimesena kätte sai, oli uus pimesikk ja mäng kordus. Vahel pidi pimesikk ka püütu ära tundma ja kui ta seda tegi, sai püütust pimesikk, kui aga mitte, tuli uus mängija kinni püüda. Selle mängu õpetas meile mu ema, kes olevat seda mänginud oma lapsepõlves Gdovi oblastis Voskovo külas. Keerukuju Mängujuht võttis mängijatel kordamööda käest kinni, keerutas neid ümber enda ja laskis siis käest lahti. Keerutatav pidi nüüd tarduma sellises asendis, nagu ta lahti lasti. Kui kõik olid &bdquo;keerukujudeks“ keerutatud, valis keerutaja välja kõige naljakama kuju ja sellest sai uus keerutaja. Seda mängu mängisime nii suviti naabrilastega kodus kui ka algkoolis õppides. Silmapilgutus Toolid pandi ringi. Igale toolile istus üks mängija ja teine tema selja taha. Üks tool jäi tühjaks ja selle taga olev mängija pidi hakkama endale paarilist meelitama. Selleks tegi ta toolilistujatele salaja silma ja silmateinu pidi siis oma toolilt tema toolile jooksma. Toolilistuja selja taga olnud paariline aga pidi valvas olema ja jooksupanekut kinnikrahmamisega takistama. Kui see tal ei õnnestunud, tuli tal endal silmapilgutajaks hakata. Mäng oli populaarne Pagari kooli klassiõhtutel. Pikk nina Mängijad jaotati kahte viirgu, ühte poisid, teise tüdrukud. Mängujuht pani ühe viiru mängijatele läbisegi teise viiru mängijate nimed (nt tüdrukutele poistenimed). Seejärel tuli mängijatel ükshaaval minna vastasrea ette, arvata ära, kellel võis sinu nimi olla ja teha talle kummardus. Kui leidsid oma nimega mängija, vahetasid mängijad kohad (tüdruk läks poisteritta ja vastupidi). Kui aga kummarduti vale mängija ees, näitas see pikka nina ja sul tuli omale kohale tagasi minna. Nüüd läks kummardama järgmine mängija. Mäng lõppes, kui kõik tüdrukud olid poisteritta jõudnud (st kõik olid oma nimed üles leidnud). Nüüd võis mängu jätkata ja poistele tüdrukute nimed panna. Ja kõik kordus uuesti, vaid selle vahega, et kummardajateks olid nüüd poisid. Mängisime seda mängu nii Pagari koolis kui hiljemgi. Naerukeeluga mängud Vanaisa vanad püksid Mängijad olid ringis, mängujuht ringi keskel. Mängujuht hakkas ringisolijatelt erinevaid küsimusi küsima, kuid need võisid vastata vaid: &bdquo;Vanaisa vanad püksid.“ Kui keegi vastajatest seejuures naerma hakkas, sai temast uus küsija. Laulumängud, ringmängud Laulumänge mängiti koolis nii koolipidudel kui vahetundidel. Nende kirjeldused on pea igas laulumänge kirjeldavas raamatus olemas ja seetõttu pole mõtet neid kõiki kirjeldama hakata. Põhilised mängud olid &bdquo;Kes aias“ (väiksemates klassides), &bdquo;&Scaron;ooder“, &bdquo;Rits-rats-rundibumm“, &bdquo;Me lähme rukkist lõikama“, &bdquo;Üks peremees võttis naise“, &bdquo;Pingo“ Vähemtuntud on laulumäng &bdquo;Üksinda kõnnin ma“ Üksinda kõnnin ma Üksinda kõnnin ma, ei saa muret peita. Südames vaev ja piin, kuidas sõpra leida. Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud, et minu armas sõbrake siit on mööda läinud.   Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan. Ei, ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima.   Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan. Jaa, jaa, sind tunnen ma, lähme üheskoos tantsima. Salmi ajal kõnnivad mängijad ringis, paar mängijat vabalt ringi sees. Sõnade &bdquo;Keeruta ringi sa...“ juures valiti ringisolijatest keegi ja too pidi end ringi keerutama. &bdquo;Ei, ei, sind tunne ma...“ juures löödi käega ja kõnniti edasi. Ka ringisolijad kõndisid edasi. Nüüd valiti uus partner ja sõnade &bdquo;Ja, ja, sind tunnen ma…“ juures tantsiti ringi sees galopivõttes kuni refrääni lõpuni. Siis jäi väljavalitu ringi sisse, valinud mängija aga läks ringi tagasi ja mäng jätkus. Jänku hüppas metsa all Jänku hüppas metsa all, lõbus tuju oli tal. Hüppas ikka hops ja hops, sabaots tegi sips ja sops.   Refr.: Sest ma nagu linnukene igatsen su järele.   Salmi ajal kõnnitakse ringis, mõned mängijad kõnnivad ringi sees. Refrääni ajal peatuvad seesolijad välisringilt valitud partneri ees. Ringisolija laskus põlvili ja seesolnud &bdquo;valija“ istus talle põlvele. Refrääni lõppedes kingiti partnerile põsemusi (vahel ka veidi vallatumalt musimops) ja väljavalitu läks ringi sisse, seesolnud mängija aga tema kohale ringis. Seda mängu mängisime üliõpilastena pulmades. Kuna käisin &bdquo;Vanemuise“ teatri täiendkooris laulmas, siis korra Henn Pai sünnipäeval sai seda mängu ka näitlejatele õpetatud. Sünnipäevalapsele meeldis see nii väga, et terve õhtu käis ja mangus: &bdquo;Hakkame tantsima &bdquo;Jänku hüppas metsa all“!“ Siiski on mõned laulumängud, mida olen õppinud oma emalt ja neid vist pole üles kirjutatud. Üks neist on &bdquo;Tule nüüd, tule nüüd tantsima!“ Tule nüüd, tule nüüd tantsima Tule nüüd, tule nüüd tantsima, tantsima, tantsima. Meie pole tulnud tukkuma, tukkuma, tukkuma. Trai-rai-trallalla, trai-rai-trallalla. Mina lähen sinna, sina lähed sinna, otsin omal teise. Mina lähen sinna, sina lähed sinna, otsin omal teise. Salmi ajal liiguti paaris olles mööda ringjoont. Seejärel jäädi seisma, pöörduti vastastikku ja sõnade &bdquo;trai-rai-trallallaa“ ajal löödi püstiplaksu. Sõnade juures &bdquo;mina lähen sinna“ näidati käega paremale, sõnade juures &bdquo;sina lähed sinna“ näidati käega vasakule ning viimase korduse &bdquo;Otsin omal teise“ ajal liiguti paar sammu paremale uue partneri juurde. Seda mängu olevat mänginud minu ema oma lapsepõlves Gdovi oblastis Polna rajooni Voskovo eestlaste külas. Millegipärast ta meile seda ei õpetanud, aga õpetas minu lastele, kui need väiksed olid. Sampuri linnas   Sampuri linnas elas ka üks kangur kahe lapsega. Refr. Sam-valerilerii,          sam-valerileraa,          sam-valerile-lal-lal-la. Neil surid ära vanemad, jäid vaeseks lapseks mõlemad. Refr. Poeg pidi ära minema, et kaugel kroonut teenida. Refr. Ja tütar Venemaale siis üks herra omal teenriks viis. Refr. Poeg teenis kroonut ausaste, sai varsti priiks ja vallale. Refr. 6. Kui kodu hakkas minema, siis sõitis läbi Venemaa. Refr. 7. Teel trahterisse astus ta, seal nägi neiut ilusat. Refr. 8. Poiss hakkas juttu tegema, et neiut kaasaks kosida. Refr. 9. Oh, herra, miks mind pilkate, ma nägin eile sõitvat teid. Refr. 10. Te hobu hiilgas hõbedast ja saanitekk oli kalevist. Refr. 11. Oh, ütle, kena neiuke, kes on sinu isa-emake? Refr. 12. Sampuri kangru tütar ma ja Katarina nimega. Refr. 13. Oh, sina minu armas õeke ja mina sinu vennake. Refr. 14. Nüüd otsi omal peiukest ja mina omal neiukest. Refr.   Selle vahetantsudega ringmängu puhul liiguti salmi lauldes käest kinni hoides mööda ringjoont. Mõned tantsijad liikusid ringi sees vastupidises suunas. Refrääni ajaks võttis sisemine tantsija välisringist endale partneri, kellega tiirutati refrääni lauldes käevangus ringi sees. Refrääni lõppedes läks seesolnud mängija välja, tema valitud partner aga jäi ringi sisse ja kõik kordus. Ise ma seda ringmängu mänginud pole, see on üles kirjutatud minu emalt, kes sündis 1917. aastal Gdovi oblastis Voskovo külas (eestlaste küla teisel pool Peipsit). Seda ringmängu olevat tema lapsepõlves simmanitel mängitud.   Õuemängud Kivikuningas Ema rääkis, et seda mängu mängisid nad lapsepõlves karjas käies. Kui kusagil kive oli, siis kes esimesena kivi otsa jõudis, hõikas teistele: &bdquo;Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ Teistel lastel tuli teda siis kordamööda püüda maha lükata, et ise “kivikuningaks” saada. Lapsepõlves (aga ka noorukieas) oli ikka komme, kui sõpradega mõne kivi juurde sattusid, ronida kivile ja hüüda: &bdquo;Mina kivikuningas!“, kuigi keegi sind sealt maha tõukama ei kippunudki. Tihti oli kiirus tähtis – et kes esimesena kivile jõudis. Veel täiskasvanunagi vahel mõne kivi juurde jõudes tuleb tahtmine sellele ronida ja hüüda: &bdquo;Mina kivikuningas!“ Peitusemängud Peitust sai mängida vaid siis, kui keegi külla tuli, sest kahekesi mängimine oli igav. Väiksena siiski vahel õega kahekesi sai ka seda mängu mängitud. Esimene mälestus sellest mängust on umbes 3–4-aastaselt. Isa-ema saagisid puid ja meie õega hakkasime peitust mängima. Õde peitis end aianurka ära ja mind oodates jäi magama. Mina aga teda üles ei leidnudki. Sellest tekkis selline paanika, sest ema oli veendunud, et kuna laps hüüdmise peale ei vasta, on ta kuhugi kaugemale ära läinud ja eksinud. Joosti kõik naabrid läbi ja siis hakkasid ka naabrid appi otsima. Lõpuks naabritädi aianurgast magava lapse ka avastas. Peitusemängu esimene &bdquo;lugeja“ (pidaja) selgitati välja liisusalmiga. Kokku lepiti ka arv, milleni pidaja pidi lugema. Siis keeras pidaja silmad seina poole ja hakkas lugema. Jõudnud vastava arvuni, hüüdis ta kõva häälega: &bdquo;Tulen!“ ja hakkas teisi otsima. Peitust sai mängida nii lihtsalt kui &bdquo;tukitades“. Viimane variant oli lõbusam – peitja võis peidust ise salaja välja hiilida ja kokkulepitud kohta koputades hüüda: &bdquo;Tuki-tuki, mina prii!“ Siis ei pidanud ta pidama (lugema) hakkama. Kui aga pidaja teda nägi ja enne teda jõudis tukitamiskohta, pidi pidaja hüüdma leitud lapse nime ja ütlema näiteks: &bdquo;Tuki-tuki, Kaie kinni!“ Siis oli leitud mängija kaotajaks ja keda esimesena &bdquo;kinni tukitati“, oli järgmiseks lugejaks. Kui aga kõik peitupugejad jõudsid enne pidajat end priiks tukitada, pidi pidaja uuesti lugema hakkama. Asjade peitmise mäng Üks mängija saadeti ukse taha ja toasolijad peitsid mõne väikse eseme kuhugi tuppa ära. Ukse taga olija kutsuti tuppa ja ta asus otsima. Kui ta läks vales suunas, hüüti korraga: &bdquo;Külm!“ Kui ta jätkas vales suunas liikumist, öeldi: &bdquo;Veel külmem.“ Peidukohale lähenedes öeldi: &bdquo;Soojem,“ või &bdquo;Veel soojem,“ või kui päris lähedal oli, siis: &bdquo;Kuum!“ Pitimängud (kullimängud) Kõige lihtsama pitimängu puhul valiti &bdquo;pitt“, kes hakkas teisi taga ajama. Kui ta kedagi käega puudutas (&bdquo;pitiks lõi“), sai puudutatust uus pitt ja mäng jätkus. Pitimängu sai ka veidi huvitavamaks teha. Näiteks kükipiti puhul kükiasendis mängijat pitiks lüüa ei tohtinud, kõrguspiti puhul oli &bdquo;tsurrikoht“ maast kõrgemal (näiteks kivi otsas vm). Pallipiti mängimise ajal aga pidi pitt tagaajamisel püütavat palliga tabama. Pallimängud Kõige lihtsam oli üksteisele palli visata ja kinni püüda. Seda sai ka varieerida. Näiteks seisis püüdja redelil või lausa veranda katusel jne. Suuremaks saades lisandus &bdquo;Koks“ – ringis võrkpall või selle erimoodus &bdquo;Kartul“, kus eksinud mängija, kes palli kätte ei saanud, pidi ringi keskele &bdquo;kartuliks“ kükitama ja teised ringisolijad võisid teda &bdquo;summida“ – ühe käega palli lüües (nagu servides) seeskükitajat tabada. Kui löök aga kartulist või kartulikuhjast (kui mängijaid oli sees rohkem) mööda läks või enne kartulit puutumata maad puudutas, pidi lööja ise samuti kartuliks minema. Kui aga keegi kartulitest palli kinni püüdis, pääsesid kõik seesolijad välja ja lööja läks nende asemel kartuliks. Mädamuna Mängu algul lepiti kokku, mitu &bdquo;elu“ mängijatel on. Üks mängijatest jäi palliga keskele, teised tema ümber. Juhtmängija viskas palli õhku ja hüüdis kellegi ringisolija nime. Hüütu pidi palli kinni püüdma. Kui see tal õnnestus, sai ta kohe palli õhku visata ja uue nime hüüda. Kui pall aga maha kukkus, panid kõik teised mängijad jooksu ja seisma jäid alles siis, kui püüdja palli kätte sai ja hüüdis: &bdquo;Stop!“ Nüüd võis palliomanik teha kolm sammu lähima mängija suunas ja seejärel teda palliga visata. Kui pall tabas, kaotas tabatu ühe elu ja temast sai uus palliviskaja. Kui aga löök mööda läks, kaotas viskaja elu. Uus viskaja püüdis palli visates hüüda mõne mängija nime, kes oli kaugemale jooksnud, sest siis polnud hüütul tihti võimalik kohe pall kätte saada ja teistel õnnestus nii kaugemale joosta. Kui kellelgi kõik elud olid otsa saanud, langes ta mängust välja. Mängida sai ka nii, et elu kaotamise asemel saadi üks täht ja mäng lõppes siis, kui kellelgi oli tähtedest kokku saanud sõna &bdquo;MÄDAMUNA“. Pallikool Visati kordamööda palli vastu seina. Enne lepiti kokku, kuidas visata. Näiteks 10 korda pall üles ja siis kinni püüda, 9 korda pall üles visata ja enne püüdmist plaks teha, 8 korda visata pall vastu seina ja siis kinni püüda, 7 korda eelmist korrata, kuid enne püüdmist plaks teha, 6 korda visata pall vastu seina ja enne püüdmist selja taga plaks lüüa, 5 korda pall vastu seina visata ja enne püüdmist lasta pallil kord vastu maad kukkuda, 4 korda sama teha, kuid plaksuga, 3 korda visata pall ja 2 plaksu teha, 1 kord visata pall üle pea vastu seina ja seejärel pall kinni püüda. Harjutused ei pidanud alati sellises järjekorras olema ja võis ka uusi trikke välja mõelda. Kes eksis ja palli kinni ei püüdnud, andis palli järgmisele ja kui uuesti tema kord tuli, hakkas harjutusi otsast peale sooritama. Võitis see, kes esimesena puhtalt kooli läbi tegi. Koeramäng Valiti kaks palliviskajat, kes asusid kumbki väljaku eri otstesse. Väljaku keskele jäid &bdquo;koerad“. Palliviskajad asusid palli üksteisele loopima, aga koerad üritasid palli kinni püüda. Kui kellelgi see õnnestus, tuli viskaja sisse koeraks ja kinnipüüdjast sai viskaja.   Kaardimängud Linnade põletamine Selle kardimängu õpetas meile isa, kui kunagi veoauto kastis Tallinna lähedale tädile sünnipäevale sõitsime. Täiskasvanud ostsid Viitnalt mängukaardid ja hakkasid &bdquo;Bismarcki“ mängima. &bdquo;Väiksed“ kaardid (1–5) jäid aga vabaks ja nendega õpetaski isa meid mängima. Olin siis umbes 5–6-aastane. Kaardid jagati ära nii, et kummalegi jäi ühepalju kaarte (mängida saab ka mitmekesi). Kumbki pani oma kaardid pakki ja kordamööda hakati kaardipaki pealt kaarte välja laduma. Kelle kaart oli &bdquo;suurem“, sai teise kaardi endale. Kui kaardid olid aga ühesugused, siis öeldi, et kaardid riidlevad, siis pani kumbki mängija nende &bdquo;lahutamiseks“ ühe kaardi ja siis veel ühe kaardi. Kumma kaart nüüd suurem oli, sai kõik need kaardid endale. Võidetud kaardid pandi oma kaardipaki alla. Mängiti niikaua, kui kaardid kõik ühe mängija kätte kogunesid või kuni ära tüdineti. Bismarck See oli pikk mäng, mida mängiti pea õhtu otsa. Mäng koosnes mitmest osast. Mängiti nelja mängijaga. Üks mängijatest pidas &bdquo;panka“ – st pidas arvestust, palju keegi punkte kogus. Esimene mänguvoor oli &bdquo;Trumbita enamvõtmine“ – st iga võidetud tihi andis punkti. Teine voor oli &bdquo;Trumbiga enamvõtmine“, kolmas &bdquo;Trumbita vähemvõtmine“, neljas &bdquo;Trumbiga vähemvõtmine“, viies &bdquo;Ladumine“, kuues &bdquo;Vaba valik“. Kaardipakk jagati mängijate vahel võrdselt. Igas voorus mängiti neli mängu, nii et iga mängija sai alustada. &bdquo;Trumbita enamvõtmisel“ sai tihi mängija, kes &bdquo;tappis“ esimesena lauale pandud kaardi kõige suurema sama masti kaardiga. Kui kellelgi polnud samast mastist kaarti, pani ta suvalise kaardi. Näiteks kui esimene käis ruutu kuue, teine pani ruutu 10, kolmas ruutu emanda, neljas aga risti kuninga, siis tihi sai mängija, kes pani lauale ruutu emanda. &bdquo;Trumbiga enamvõtmisel“ oli trumbikaart alati suurem teistest, kuid seda võis kasutada vaid juhul, kui samast mastist kaarti polnud. &bdquo;Vähemvõtmisel“ oli mäng vastupidine – mida vähem tihisid said, seda parem, sest iga tihi andis miinuspunkti. Kui vastavat masti kaarti polnud, võisid käia suvalise kaardiga (trumbiga mängu puhul aga trumbiga ja kui seda ka polnud, siis alles suvalise kaardiga). &bdquo;Ladumisel“ võis mängu alustaja valida, millisest kaardist ladumist alustada. Käidi kordamööda. Näiteks kui alustati ladumist kümnest, siis pidi ütlema, kas ederpidi<a title="" href="#_edn3">[3]</a> (st kümnele läks peale soldat) või tagurpidi (st kümnele läks peale üheksa). Alustaja pani ühe kaardi lauale ja järgmine mängija pidi panema kaardi kas laualolevale kaardile või samasuguse teisest mastist kaardi kõrvale (laoti mastide kaupa). Kui vajalikku kaarti polnud, pidi ütlema: &bdquo;Passin,“ ja käimiskord läks järgmisele mängijale. Selle mängu võitja oli see, kes esimesena kaartidest lahti sai. Teistele kättejäänud kaardid andsid igaüks ühe miinuse, võitja aga kogus sama palju plusspunkte, kui teistel mängijatel oli miinuseid kokku. &bdquo;Vaba valiku“ voorus jagati kaardid laiali ja alustaja sai kaarte vaadates valida, millist eelmistest mänguvoorudest ta mängida tahaks ning vajadusel võis ta ka ise trumbi valida. Mängu üldvõitjaks sai mängija, kes kogus kogu mängu jooksul kõige enam punkte. Seda mängu mängisid põhiliselt täiskasvanud minu lapseeas (hiljem vahel ka meie, kui suuremaks kasvasime). Oli lausa väljakujunenud komme, et ema-isa käisid pühapäeviti naabri juures &bdquo;kaardiõhtul“ (või tulid nemad meile). Potkitnoi Mängida saab kas üksikmänguna või paarismänguna. Igale mängijale jagatakse kuus kaarti. Seejärel võetakse järelejäänud pakist trumbikaart ja pannakse ülejäänud kaardipaki alla risti (et oleks nähtav). Mängu alustab mängija, kellel on kõige väiksem trumbimasti kaart. Ta käib järgmisele mängijale välja ühe kaardi, mille too peab &bdquo;tapma“ kas samast mastist kaardiga või trumbiga. Kui ta kaardi ära tapab, võivad üksikmängu puhul kõik teised mängijad, paarismängu puhul vastaspaari mängijad, lisada tapmiseks veel samasuguseid kaarte, nagu laual juba oli, kusjuures esmajärjekorras oli õigus kaarte lisada mängijal, kes esimese kaardi lauale pani. Näiteks kui mängija tappis ruutu kuningaga ruutu soldatit, siis tohtis lisada kas soldateid või kuningaid. Kui tapmine õnnestus, pandi tapetud kaardid &bdquo;maha“ – st teise hunnikusse – ja mängijad, kes olid kaarte maha pannud, võtsid pakist nii palju kaarte juurde, et käes oleks jälle kuus kaarti. Kaartide võtmist alustas esimesena kaardi käinud mängija ja viimasena tapja. Kui aga ei suudetud kaarte tappa, tuli need &bdquo;üles võtta“ – st endale pihku võtta. Võitis see, kes esimesena oma kaartidest lahti sai. Mängu lõpetaja võis seda teha ka &bdquo;pagunitega“ – st kui mängu viimaste kaartidena sai lauale panna vähemalt kolm kuut (järgmine voor kolm seitset jne). Mängu alustamine Mänge alustati kas lihtsalt kellegi algatusel või mõeldi ühiselt, mida peale hakata. Kui mäng vajas esimängijat ja ei jõutud niisama kokkuleppele, lahendati esimängija küsimus liisusalmiga.   Liisusalmid Entel-tentel-trika-trei, leidsin karu, kommerei. Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba.   Üks ilus valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Kes seda parandama peavad, seda ütled sina, väike tatinina.   A, B, C, D, E, üks kits läks üle vee. Kaasas kandis palju prahti, sina oled mängust lahti.   Ükki, kakki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommist käis üks kõva pauk, vanamees vaatas – püksis auk.   Punaste pükstega politsei ütles mul: &bdquo;Idi damoi!“ Mina ei mõistnud seda keelt, keerasin ümber ja näitasin keelt.     <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Arkadi Gaidar, vene kirjanik, nõukogude lastekirjanduse rajajaid. </div> <div> <a title="" href="#_ednref2">[2]</a> Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praegune Eesti Maaülikool), Tartus asuv avalik-õiguslik ülikool. </div> <div> <a title="" href="#_ednref3">[3]</a> edaspidi, eespidi </div> </div> Täisviide ERA, DK 126 < Iisaku khk., Iisaku v., Alliku k. < Mäetaguse v., Uhe k. – Anne Nurgamaa, s. 1955. a. (2013) Maakond Ida-Virumaa Kihelkond Iisaku khk. Koguja Anne Nurgamaa Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1955 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anne, snd. 1955. a. Ida-Virumaal eramaja küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959–1960. Karu-Jürka Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: &bdquo;Karu-Jürka.“ Karu-Jürka vastab: &bdquo;Kasi nurka!“ (võib öelda ka: &bdquo;Mine nurka!“) Sama mängija küsib: &bdquo;Mitu sammu?“ Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis). Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale. 1960-ndatel aastatel Rapla maakonnas Tapupere, Palamulla ja Kodila külas mängitud mängud: Pallimängud: Mädamuna Mängijad seisavad ringis, üks mängija on palliga ringi keskel. Mängija, kelle käes on pall, viskab palli õhku ja hüüab kellegi nime. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma; kõik teised jooksevad samal ajal laiali. Kui mängija püüab palli õhust kinni, siis viskab ta palli uuesti üles, hüüdes omakorda nime, kes peab palli püüdma. Kui aga pall kukub maha, võtab mängija palli ja hüüab &bdquo;stopp!“ või &bdquo;seis!“ ning kõik peavad jääma paigale. Mängija, kelle käes on pall, läheneb kõige lähemal seisvale mängijale kolme sammuga ning püüab paigalseisvat mängijat palliga tabada (läheneda võib kas käies või pikkade jooksusammudega, olenevalt sellest, kui kaugel on lähim mängija). Kui pall mängijat ei taba, saab viskaja ühe mädamuna. Kui aga mängija saab palliga pihta, saab tema endale mädamuna. Seejärel algab mäng otsast peale. Palli viskab õhku see, kelle käes oli eelnevalt pall. Kellel on kogunenud mängides kolm mädamuna, peab mängust lahkuma. Siga Mängijad seisavad ringis ja hakkavad üksteisele palli viskama. See, kes ei püüa palli kinni ja laseb selle maha kukkuda, saab endale &bdquo;s“-tähe. Kui sama mängija laseb palli teist korda maha kukkuda, siis saab ta sõnast &bdquo;siga“ teise tähe, s.o &bdquo;i“ jne. Seega, kui mängija ei ole neli korda suutnud palli kinni püüda, siis ta on &bdquo;siga“ ja peab mängust lahkuma. Mängitakse seni, kuni selgub võitja.   Jooksu-ja peitusemängud: Jooksumäng “Hoop” Üks mängijatest on &bdquo;hoop“, kes hakkab teisi taga ajama. Kui tagaajaja on saanud kedagi käega puudutada, siis saab sellest mängijast uus &bdquo;hoop“ ning mäng jätkub. Peitusemäng – jooksumäng &bdquo;Uka-uka“ Valitakse mängija, kes on otsija. Ta seisab kokkulepitud paigas näoga seina (posti, puu) poole ja hakkab loendama arve. Eelnevalt lepitakse kokku, mitmeni ta loeb. Selle aja jooksul peidavad teised end ära. Seejärel hakkab lugeja mängijaid otsima. Kui otsija näeb kedagi, siis jookseb ta kokkulepitud kohta, puudutab käega seina (posti, puud) ning ütleb: “Uka-uka ... (mängija nimi ) kinni.“ Mängija võib ka ise võimalusel peidukohast välja tulla, joosta määratud kohta, puudutada käega seina ning hüüda: &bdquo;Uka-uka, mina prii.“ Kui otsija märkab, et mängija jookseb ja tahab ennast &bdquo;priiks lüüa“, püüab tema olla kaasmängijast kiirem, et teda &bdquo;kinni lüüa“. Kui kõik mängijad on end kas &bdquo;priiks löönud“ või otsija poolt &bdquo;kinni löödud“, algab mäng otsast peale. Otsijaks jääb see, keda esimesena &bdquo;kinni löödi“.   1960-ndatel aastatel Pärnu linnas mängitud jooksumängud Kraavinäkk Valitakse kraavinäkk, kes on kraavis. Teised mängijad hakkavad üle kraavi hüppama. Kraavinäkk jookseb kraavis edasi-tagasi, et hüppajaid tabada. Keda ta on saanud puudutada, sellest saab uus kraavinäkk. Enne mängu algust määratakse kindlaks mänguala, s.o kraavi pikkus, kus mängitakse. Puulets või kivilets Puuletsu saab mängida seal, kus on mahalangenud puu või kännud, ja kiviletsu kivisel maa-alal. Määratakse &bdquo;lets“, kes hakkab teisi mängijaid taga ajama. Kui ta on saanud kedagi puudutada, saab sellest uus &bdquo;lets“. Kui aga mängija on saanud hüpata puu (kivi) peale, siis teda puudutada ei või.   1960-ndatel aastatel mängisid poisid Pärnu linnas, Rääma linnaosas järgmiselt: <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/P%f5ldme%201.jpg" alt="Poiss käsirattaga" width="450"" /> Poisid meisterdasid endale käsirattad, millele kinnitasid papi peale kirjutatud numbri. Igal poisil oli ratas ise numbriga. Poisid korraldasid käsirataste rallisid, kus niisama joosti käsiratastega. Sageli aga korraldati võistlusi. Määrati kindlaks rada, stardipaik, fini&scaron;. Rada oli tavaliselt ringikujuline, umbes 100 meetri pikkune looduslike tõusude ja langustega. Määrati kindlaks ringide arv, mis tuli võisteldes läbi joosta käsiratast ees lükates. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/P%f5ldme%202.jpg" alt="Lapsed käsiratastega" width="450" /> Täisviide ERA, DK 128 < Rapla khk., Tapupere k., Palamulla k., Kodila k.; Pärnu l. – Tiia Põldme, s. 1952. a. (2013) Maakond Raplamaa Pärnu Kihelkond Rapla khk. Pärnu l. Koguja Tiia Põldme Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1952 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tiia, snd. 1952. a. Raplamaal küla linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin lapsepõlves Lasnamäel, kus meil oli oma maja. Ümberringi oli lage heinamaa, mida poolitas Pae tänav. Meie maja oli Turba tänaval, mis algas Narva maanteelt. Eemal asusid Lauluväljak ja Kadriorg, meie majast vasakul oli sõjaväe lennuväli. Ümbrus oli rahulik ja vaikne, suvel lilli täis. Üle Pae tänava oli asula, kus elasid vene rahvusest inimesed, kes peale sõda Eestisse olid tulnud. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Mängimiseks oli vaba aega palju. Suvel oli mul kohustus peenraid kasta ja vahel ka rohida, aga ülejäänud aja olin vaba. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Minu meelistegevuseks oli suviti ümbruskonnas jalutamine, kohalike lastega mängimine ja toas olles lugemine või harmooniumi mängimine. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Toas oli mul mängimisvõimalusi igal pool. Meil oli kaks tuba ja köök. Rohkem mängisin suures toas. Aga õues oli mul mängupaik hoovis ja vihmase ilmaga pesuköögis, mis asus hoovinurgas ja kus oli ka kelder. Heinamaal mängisin, kus tahtsin, ainult põllule, vagude vahele, ei soovitatud minna, aga vahel olin seal ka. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis me peale tunde ei mänginud, kui just ei olnud vaja kooli jääda. Aga vahetunni ajal pidime rohkem ringiratast jalutama ja jooksmine ja muidu hullamine ei olnud soovitud. Aga kui käisin vanas koolimajas Majaka tänaval, siis sõitsime trepikäsipuudest alla fuajeesse või mängisime all koridoris peitust. Uues koolimajas me enam nii ei mänginud. Poisid mängisid peale kooli staadionil palli, aga meie vahest keksu. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Mängiti igal vabal minutil, seda ma ei mäleta, et keegi oleks kusagil nurgas omaette olnud. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Olen mänginud koos klassi- ja koolikaaslastega ning üle tee elavate vene lastega. Kodus käisid mul pinginaaber, kes elas Mõigus, ja sõbranna Marina – tema elas Pae tänaval. Mängisime ka venelastega, kui nende emad oma lapsed minu mammi juurde hoida tõid, nemad olid minust nooremad. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Minu mänguseltskond ja sõpruskond oli põhiliselt sama ja kokku saime suvalisel ajal. Mingeid erilisi kokkuleppeid ei olnud, lihtsalt üks läks teisele külla ja siis mindi juba teiste juurde või mängiti kahekesi või kolmekesi koos, kuidas parajasti juhtus. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Mina mängisin koos vene tüdrukute Galja ja Ljudaga ja poisid olid Mi&scaron;a ja Kolja, Marina õppis minuga samas klassis ja tema tuli ka meiega koos mängima. Vahel võtsime ka Marika kaasa – tema elas lauluväljaku ligidal Võidujooksu tänaval – ja siis läksime kõik koos mängima. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Ma ei mäleta, et tülisid oleks olnud, või kui oligi, siis lepiti ruttu ära. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli ”interpreet” ja teine oli ”rahvakunstnik”, need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe. Aga emaga mängisime õues peitust ja lumesõda ning lahendasime koos ristsõnu, ka jalutasime palju koos. Mammi õega käisime vahel heinamaal mängimas, võtsime rohututi ja tõmbasime läbi sõrmede, küsisime teineteise käest: ”Kukk või kana, noor või vana?” Ja siis arvasime ära, milline rohututt keda meenutas. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mängisin vahel puuvilla korjamist: korjasin ohakavilla korvi sisse ja pidasin seda puuvillaks, siis korjasin väikesi kive ja tegin neist õues mustreid. Mängisin ka palju koeraga ja kassiga, tassisin neid süles mööda hoovi ja sidusin neile rätikuid pähe. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Sellised otsused sündisid tavaliselt spontaalselt, olenes kohast ja ajast. Vahel saime ka kokku, et läheme rahvakat, s.t. rahvastepalli mängima, või kogunesime talvel pühapäeviti ilusa ilmaga lauluväljakule kas kelgutama või suusatama. Suusatamas käisime rohkem Kadriorus. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Püüdja või lugeja selgitati välja kordamööda. Kes oli selles rollis eelmisel korral, see nimetas ise järgmise. Vahel viskasime ka kulli ja kirja. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Salmilugemist ma ei mäleta ja ise ka ei lugenud. 5. Kirjelda mänge 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Õues mängisime keksu, kulli, peitust, lumesõda ja luuremängu – seda eriti klassiekskursioonidel ja väljasõitudel. Lumesõda mängisime meie kodus hoovis, sest meil oli plankaed, mis oli heaks kindlusevalliks – siis olime poisid ja tüdrukud koos, teine teisel pool planku. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. Erilisi reegleid ma ei mäleta, aga tean, et mingit sohki ei tohtinud teha – siis olid kohe mängust väljas. Mängu ajal mingeid pahandusi ette ei tulnud või kui tuli, siis väga harva.Kui keegi palliga vastu pead sai, eriti rahvastepallis, siis tohtis ta vastast palliga mängust välja visata, aga tavaliselt oli mängijatel mitu elu ja välja langeti sellepärast harva. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad. Mõtlesime koos Marinaga välja rõngamängu, kus minu ema lõi suure naela maja seina sisse kahe meetri kõrgusele ja meie katsusime oma hularõnga sinna otsa visata ja siis ära tuua – selleks hüppasime nii kõrgele, kui saime. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Poisid mängisid rohkem sõda ja kulli ning lasid ragulkadega pihta. Meie, tüdrukud, mängisime poodi, arsti ja telefonimängu. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Mobiil tuli minu ellu kümme aastat tagasi ja arvuti eelmisel aastal. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Videomänge ma pole kunagi mänginud. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Ma ei mängi arvutimänge, aga oskan kaardi- ja lauamänge, mida olen lastega mänginud.   Lisaksin veel tubaseid lastemänge, mida koos sõprade ja emaga mängisime. Asjade peitmine Keegi peitis tuppa midagi ära ja teised hakkasid seda otsima. Mida rohkem ta sellele asjale lähenes, seda rohkem ütlesid teised: ”Soe, veel soojem, tuline ja kuum.” Aga otsija pidi teadma, mis asi see on. Ükskord mängisime koos sõbranna ja minu emaga. Ema seisis vaiba peal, aga asi oli vaiba all ta kahe jala vahel. Me otsisime sõbrannaga ja katsusime igalt poolt, aga üles ei leidnudki. Ema oskas alati asju väga hästi ära peita. Mängisime palju lauamänge: ”Reis ümber maailma”, ”Lend Kuule”, ”Kirp”, ”Trilma” ja ”Tõtta-tõtta”. ”Kirp” ei olnud lauamäng, see koosnes väikestest nööbikestest, mida tuli suurema nööbiga hüppama panna – kellel rohkem märklaua poole sattus, see oli võitja. Ja alus pidi pehme olema, et "kirbud" hüpata saaks. ”Tsirkus” oli üks lemmiklauamängudest. See oli täringu ja nuppudega ja on vist alles tänaseni. Siis mängisime vanaisaga kabet, kui tal külas käisime. Malet ma ei osanud kahjuks, kuigi ta püüdis mind õpetada. Oli veel mosaiigimäng, mis koosnes aukudega alusest ja väikestest tärnidest, mida sai auku panna ja moodustada mustreid või kujundeid. Sellest mängust sai alguse mu armastus ristpistete vastu, sest sealt õppisin ka ruudulisele paberile mustreid joonistama. Veel sai mängitud ”Laevade pommitamist” ja trips-traps-trulli, seda koguni nii innukalt, et sain koolis päevikusse märkuse: ”Anne mängib tunnis trips-traps-trulli.” Kui aknad ära jäätusid, joonistasime nendele naeltega kujusid, aga see keelati meile peagi ära, sest see kahjustas aknaklaase. Täisviide ERA, DK 116 < Tallinna l. – Anne Rebane, s. 1953. a. (2013) Maakond Tallinn Kihelkond Tallinna l. Koguja Anne Rebane Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1953 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anne, snd. 1953. a. Tallinnas eramaja linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Mina võin öelda, et kogu mu elu on möödunud mängides. Ja mulle meeldib tänaseni mängida. Lapsena mängisin palju naabri- ja külalastega, hiljem koolikaaslastega, ja edasi juba lasteaias kasvatajana töötades ja seltskonnas võtan alati rõõmuga mängudest osa, sageli neid ise eest vedades. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ainult istuvad laua taga ja vaatavad tegevust pealt. Sündisin ja kasvasin Lääne-Virumaal KILTSIS. Koolis käisin kaheksa klassi Kiltsi mõisakoolis. Elasime raudteejaama lähedal. Sel ajal oli Kiltsis elav elu. Rongid tõid kaupa, Kiltsis laaditi maha. Olid suured kaubalaod ja edasi veeti kaup laiali rajooni poodidesse. Kiltsis töötas lauatehas, leivatehas, olid oma poed (nii toidu- kui tööstuskaup), raudteejaamas söökla-puhvet, oli ka apteek ja arstipunkt, raamatukogu ja rahvamaja, kus näidati ka kino. Koolis oli sel ajal üle 200 lapse ja nii jätkus ka lapsi-mängukaaslasi. Elasin Vahtra tänavas, mis lõppes Turu tänavale ja põhiliselt nende lastega ka suhtlesime, aga kokku saime ka Pika ja Jaama tänava lastega. Siis peeti veel paljudes peredes LEHMI ja ka minul ja vennal tuli oma MAASIKUGA karjas käia. Aga see oli vahva, kui välja arvata varane tõusmine, sest ka teised lapsed tulid oma lehmadega ja siis me seal ka mängisime; vastavalt sellele, palju lapsi kohal oli. Üks suurem poiss ERNST õpetas meile pulkade löömise mängu („12 pulka“). See oli vahva jooksu- ja peitusemäng. Karjas mängisime veel peitust, pimesikku, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Matsu“ (kulli) erivariante (puu-, kivi-, kükikulli). Tegime ka mustlasmaadlust, „Leiva ahju viskamist“, vägikaikavedu ja sõrmekoogu vedu; veel kivikeste viskamist peopesast käeseljale. Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad. Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva! Karjas meeldis meile veel ka puulatvadega alla laskmine ja kiikumine. Eks vahel sai kukutud ka, kui mõni puu murdus. Mängisime ka plaksumängu (kahekesi vastakuti käte plaksutamine) ja sõnade mängu "Too vett", "Millega?", … jne. ja "Kell üks – muna küps". KODUS ÜKSI OLLES meeldis mulle joonistada ja oma nukkudega mängida. Nukke oli mul palju (umbes 10 ringis), põhiliselt väiksed, osad olid kõvad, ühes tükis, osadel käed-jalad-pea liikusid, olid kummiga ühendatud. Kui sain 5-aastaseks, kingiti mulle üks suur NUKK LEENA (naabrite sugulane Leningradist tõi). Leena oli siis üle küla nukk, oskas öelda "mamma" ja silmad käisid kinni-lahti. Õmblesin ise oma nukkudele riideid, tekke ja patju ema antud riidetükkidest. Mängisin veel ka paberinukkudega, riietasin neid ja joonistasin ise ka riideid juurde. Üks naabritädi, kes mind nukkudega tihti mängimas nägi, arvas, et mul saab küll kunagi palju lapsi olema. Noh, ja saigi. Olin kogu elu lasteaias kasvataja. Omal on siiski vaid üks tütar. Mängukohad: naabermajade õuedes, tänaval, sõprade juures kodus, vahel vihmaga mängisime meie heinalakas ka kaarte ("Musta Notsut", "Eeslit"…) TÄNAVAL mängisime rahvastepalli, „Mädamuna“, „Pallisõda“, „Matsu“ (kulli), „Kekskasti“. TURUPLATSIL oli üleval võrk ja seal mängisid suuremad võrkpalli, väiksemad said palli järele joosta ja tagasi tuua. ÕUEDES mängisime peitust, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Keerukuju“, „Tagumist paari“, pimesikku. VÄRVIMÄNGUS panime mängijatele huvitavaid nimesid: sirelililla, taeva- või potisinine, kanapasakollane, titeroosa, karukakamust, lumivalge… PIMESIKUMÄNGUS tuli leitud kaaslane ära arvata kompimise teel või hääle järgi (tuli teha mingi looma või linnu häält). TOAS, sünnipäevadel, kui rohkem lapsi koos oli, mängisime "TELEFONI", mängu "Vanaisa vanad püksid" (eksijatelt võeti panti ja pärast oli vahva pantide lunastamine). ASJA PEITUS: peitsime kokkulepitud asja (nt. võti, tikutops, väike mänguasi). Peita võis ka kuskile alla (nt. padi) või kuskile sisse (vaas, saabas…) või panna kellegi taskusse, põue, soki sisse… Märku andsime otsijale sõnadega: "Külm, jääkülm, soe, soojem, kuum, kõrvetab…" KES ON KADUNUD? – üks lastest peitis end ära, teised vahetasid omavahel kohad. KÄÄRIMÄNG: kõik istuvad ringis toolidel ja käest kätte antakse edasi käärid, öeldes samal ajal: "Annan otse, võtan risti." Tähtis polnud kääride asend, vaid see, kuidas olid jalad sel ajal, otse või risti. Mõnel mängijal läks taipamisega väga kaua aega, teistel nalja kui palju, kui nägid, kui püüdlikult teine kääre setib<a title="" href="#_edn1">[1]</a>. JOONISTAN KUU: ringi keskele joonistati kuu, ise öeldes: "Joonistan kuu, silm-silm, nina, suu," ja siis anti pulk edasi järgmisele kõrvalistuvale naabrile. Nipp oli selles, et joonistamise ajal tuli pepu toolilt üles kergitada, joonistamine polnud üldse tähtis. Aga kui mängija seda polnud ära tabanud, püüdis ta väga hoolikalt kuud joonistada. Neid kaht viimast tähelepanumängu õpetas mulle ema. MÄNGUD TOAS LAUA TAGA I. LAUAMÄNGUD: „TSIRKUS“, KABE (isa õpetas), „REIS ÜMBER MAAILMA“. II. KAARDIMÄNGUD: „MUST NOTSU“, „EESEL“. III. MÄNGUD PLIIATSI JA PABERIGA: „TRIPS-TRAPS-TRULL“, „LAEVADE POMMITAMINE“. KIRJUTA paberile (igal mängijal paber ja pliiats): <table> <tbody> <tr> <td> 1. Tüdruku nimi </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 2. Poisi nimi </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 3. Kus kohtusid? </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 4. Mida tegid? </td> <td> (voldi paber ja anna kaaslastele edasi) </td> </tr> <tr> <td> 5. Mida teised neist arvavad? </td> <td> </td> </tr> </tbody> </table> Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju! LIND, LOOM, LILL… Mäng, kus tuli öelda sõnu kokkulepitud tähega – võivad olla erinevad küsimused, nt. maiustus, veekogu, linn, auto, koeratõug jm. Igal mängijal on paber ja joonistab sellele (grafaa) tabeli, 6 veergu + 1 punktide jaoks Järjekorras ütlevad mängijad ühe tähe („K“, „L“, „M“ jne). Iga õige vastus annab 10 punkti. Kui ka teisel mängijal on sama vastus, saab 5 punkti. Lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kel kõige rohkem punkte. MÄNGISIME ka KODU, POODI, ARSTI, KOOLI Meelde on jäänud, kuidas kord mängisime HOBUSE TAPMIST. „Hobune“ seoti nööriga kummulikeeratud metallkäru peale ja siis keerati käru ratast raginal ringi ja puust noaga lõigati. Just sel ajal, kui mina olin hobune ja tapalaval, lendas üks lennuk hirmus madalalt koleda mürinaga üle meie kuuri, kus taga me mängisime. See kohutas küll nii ära, et mäletan seda tänaseni. Siis, kui hobune oli tapetud, keerati käru külili ja seoti hobune lahti. Miks me seda mängu mängisime, ei teagi, aga eks ikka tapeti peredes ka loomi. Tegime ka näppude peal KASSIKANGA KUDUMIST ja vahel jala kaela taha panekut. Kätega sai mängitud veel mängu „KITS KAEVULE JOOMA“. Käed laialiaetud näppudega asetati teineteise peale, keskmiste sõrmede vahele jäi kaev. Siis tuli „kits“, pistis oma keskmise sõrme kiiresti kaevu. Kaev aga surus sõrmed kokku ja püüdis kitse kinni saada. KOOLIS. Väga palju mängisime vahetundidel saalis laulu- ja ringmänge. Mäletan neid tänaseni. "Maja teen ma metsa tamme alla…" "Üks ühte ja kaks ühte…" "Me lähme rukist lõikama…" "Need tondid tulivad kaugelt maalt…" "Peeglike" ("Sõpradena ringis käime, rõõmsad lapsed oleme, ringi sees, mis teed seal sina, võime meie korrata" "Kaks sammu sissepoole…" "Bingo" "Üksinda kõnnin ma..." "Need kosjad tulid Saarest…" "Rits-rats-rundibumm…" "Tehke järel…" Veel mängisime koolis "Kassi-hiirt", "Haned-luiged", "Hunt kraavis", "Tuli, õhk, vesi, maa". Peale tunde jäid kooli internaadi-lapsed, nemad mängisid ping-pongi. Veel liikumismänge koolis: rahvastepall, pallikull, mats (kull), tagumine paar, pallisõda, köievedu. Koolis klassiõhtutel: „Silmapilgutamine“ „Marss toolidega“ „Pikk nina“ „Kes on kadunud?“ „Seale saba taha panek“ Pimesikk „Täidan-täidan laeva…“ Kapten käsib (Täidad ülesannet vaid siis, kui öeldakse: "Kapten käsib – joosta, pikali ...“ jne.) Lind lendab (Siga lendab!) kui "LIND", siis lehvitad tiibu. Eksijatelt võeti panti. Mängud ÕUES TALVEL: sula ilmaga LUMESÕDA, LUMEMEMME tegemine, KINDLUSE ja KOOBASTE ehitamine, KELGUTAMINE (ka koer kelgu ees), SUUSATAMINE, võimalusel ka UISUTAMINE (tee peal). KEVADEL olid tüdrukute lemmikud VÕILILLED. Punusime pärgi, vartest tegime ehteid – kette, sõrmuseid ja kastes pooleks aetud varred vette, saime ilusad krussis lokid, mida kinnitasime juustesse. Siis olime nii ilusad "preilid". Taat tegi meile kevadel PAJUVILED. Sõbrannaga mängisime vahel suures toomingapõõsas linde, munadeks otsisime ilusad ümarad kivid ja pesad tegime rohust ja samblast. Siis haudusime oma mune ja pärast lendasime lindudena ringi, tehes vastava linnu häält. SUVEL, kui tulid linnatüdrukud maale, siis nad õpetasid meile PALLIKOOLI, KEKSKASTI ja HÜPPENÖÖRIGA hüppamise keerulisemaid harjutusi ja ka KOOLIMÄNGU (ER 93<a title="" href="#_edn2">[2]</a>). Meil olid ka oma kambad, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks. Mänge alustasime ikka LIISUSALMIDEGA. Kõige kiirem ja lühem: "Trips-traps-trull, sina oled kull." Salmi lugemise ajal olid kõik kas reas või ringis ja mängujuht kas tonksas igat mängijat käega või olid kõigil mängijatel käed ette rusikasse sirutatud ja siis loeti käte pealt. Kelle peal salm lõppes, sai ühe käe selja taha ära panna, mängu alustajaks sai see, kellel esimesena mõlemad käed selja taha said. Liisusalmid on vist üldiselt tuntud ja sellepärast ei hakka ma neid välja kirjutama. Nad on olemas kenasti raamatutes: Aleksander Kalamees "Eesti rahvamänge" (Tallinn 1973) ja Mall Hiiemäe "Virumaa vanad lastemängud". Meie lugesime selliseid: 1. "Punaste pükstega politsei…" 2. "Auto TAKS, number kaks…" 3. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…" 4. "Rätsep-meister Kakaduu õmbles mulle palitu…" 5. "Peeter pervõi peeretas…" 6. „Impel-pimpel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua… Kokk oli keskel, maitses praadi, mampsel valas šokolaadi. Mina praadi maitsema, mampsel mulle kulbiga, mina ahjuroobiga. Mampsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, matsin mampsli maha." Nüüd seltskonnas mängin heameelega seltskonnamänge ja organiseerin neid ka ise. Kui on ruumi vähe, siis mängime lauas istudes: I. KINGI MÄNG Sosista paremale naabrile kõrva üks kink (nt. TORT) ja vasakule naabrile, mida sellega teha (nt. ära süüa), ja lõpuks ütlevad kõik mängijad siis järjekorras, mida nad kingituseks said ja mida peavad sellega tegema (nt. said lillekimbu ja pead selle ära sööma…). II. HAIGUS Ütle paremale naabrile mingi haigus (nt. kõhulahtisus) ja vasakule naabrile, kuidas seda ravida (söö kõva muna). Kokku saab jälle naljakas lugu (nt. kõhulahtisust – ravida silmatilkadega…) jne. III. VANASÕNADE MÄNG Sosistad paremale naabrile ühe vanasõna (nt. "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub."). Kui kõigil on vanasõnad, siis mängujuht hakkab küsimusi esitama ja vastama peab antud vanasõnaga, nt.: "Mida sa mõtlesid, kui pruudi kätt palusid?“ – "Kes teisele auku kaevab, see…" Viimati, minu juubelil, kui seda mängu mängisime, lasin igal mängijal võtta karbist valmis kirjutatud vanasõna, millega tuli vastata. Nt. küsimus minu elukaaslase tütrele oli: "Mida siis mõtlesid, kui su isa minu siia majja tõi?" ja vastus oli: "KOERALE KOERA PALK." Nalja kui palju! LIIKUMISMÄNGUD SELTSKONNAS: "LAPADUU", "MUL ON ÜKS TORE TÄDI", "TINNA", "KAKS SAMMU SISSEPOOLE", "KALLE-KUSTA", "ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA", ringis SEISTES asja edasi andmine (lillekimp või puukulp…), kui muusika katkeb, lahkub mängust see, kelle käes asi parasjagu oli. Viimane võidab! Lauas, kelle kätte asi jäi, saab mingi ülesande: nt. laula üks laul või räägi üks anekdoot või tee naabrile pai või süga sünnipäevalapse selga jne… KÜSIMUSTE-VASTUSTE MÄNG Iga mängija tõmbab mängujuhi käest lipiku ühe küsimusega ja esitab selle ühele seltskonnas olijale. Nt. küsimus: "Kas sulle meeldib katsuda meesterahva karvast rinda?" Vastaja tõmbab mängujuhi käest lipiku ja saab vastuse, nt.: "Ei, ma kardan oma elu pärast…" MÄNGUD TOOLIDEGA (vajalik pillimees!) 1. MARSS ÜMBER TOOLIDE Toolid paigutatakse seljatugedega vastakuti ja üks mängija on ilma toolita. Liigutakse vastavalt muusikale valsitaktis, polkarütmis, joostes, marssides. Kui muusika katkeb, kõik istuvad. Kes jääb ilma toolita, lahkub mängust ja võtab kaasa (laua taha) ühe tooli. Mäng lõpeb, kui on järel üks tool ja kaks mängijat. Võidab see, kes jõuab esimesena toolile istuda. 2. SILMAPILGUTAMINE Mängijad on paaris. Üks istub, teine seisab. Toolid on ringis, üks mängija, kes seisab, on ilma toolita. Teeb kellelegi silma ja meelitab ära toolil istuja. Tema taga seisja püüab teda takistada, haarates kätega. Käed peavad enne olema selja taga. 3. KOMPOTT (toolid ringis, kõik istuvad, mängujuht seisab) Mängujuht paneb igale toolil istujale ühe puuvilja nime (nt. ÕUN, PIRN, PLOOM, KIRSS). Kelle nime mängujuht hüüab, need peavad kohad vahetama (nt. ÕUNAD). Samal ajal püüab mängujuht omale koha leida ja istuda kellegi kohale. Toolita jäänu hakkab edasi hüüdma. Kui hõigatakse "KOMPOTT!", peavad kõik kohad vahetama. Tore on mängida KIRJANDUSLIKKU VALSSI. Iga mängija saab lipiku ühe tuntud tegelase nimega ja siis peojuht hõikab paarid põrandale tantsuks kokku. Nt. Kunksmoor ja Kapten Trumm, Lumivalguke ja Prints, Must ja Valge koer, Kaštšei surematu ja Imeilus Vassilissa, Pr. Ilves ja härra Ilves, Okasroosike ja Kuningapoeg, Toots ja Teele, Krokodill Gena ja Potsataja. (Seda mängisime ka koolipidudel.) TANTS HARJAGA (või LUUAGA) Kõik tantsivad, üks on ilma partnerita ja tantsib harjaga. Muusika katkemisel viskab harja maha ja püüab kellegi endale partneriks rabada, sest teised kõik samal ajal vahetavad paarid. Kes jääb üksi, jääb jälle harjaga tantsima. KAPTEN KÄSIB v. PEETER KÄSIB (sünnipäevalaps). Peeter käsib: "Sammu marss." "Parem käsi pea peale." Peeter käsib: "Käed puusa!" jne. Kui ette ei öelda "Peeter" ja keegi täidab käsku, läheb mängust välja või annab panti. PUDELIMÄNG: mängijad istuvad ringis ja kelle peale jääb pudelisuu, kui pudelit keerutatakse, peab vastama küsimusele, mida temalt küsitakse. Siis on vastaja kord pudelit keerutada. ELEKTROONILISED MÄNGUD minu ellu ei kuulu. Kodus internetti ei ole, on vaid läpakas piltide salvestamiseks. Minu esimese mobiiltelefoni kinkis mulle tütar 55.-ks sünnipäevaks. Nüüd on teine mobiiltelefon, mida kasutan vaid helistamiseks ja SMS-ide saatmiseks. Vastan nt. "Ristiku" ristsõnamängus (raadio Elmaris) ja igasugustes küsitlustes, nt.: "Kes on sinu lemmiklaulja, -pillimees, -ansambel, -raamat?“ ja hääletan meeldivama artisti poolt, nt. saadetes "Tantsud tähtedega", "Su nägu kõlab tuttavalt" jms. HASARTMÄNGE ei mängi. Loteriipileteidki ostan haruharva. Veel meenub, et kui olin laps ja vanaisa juures olid sünnipäevad, mängiti seal lauas laulumängu "Mu mütsil on kolm nurka…" ja eksijatelt võeti panti, pärast lunastati. ÕUES mängiti kaikaga vana pange pihta löömist. Mängijal seoti silmad rätiga ja ta pidi astuma pangest 10 sammu eemale. Siis keerati teda 3 korda ringi ja nüüd pidi ta minema tagasi 10 sammu pange suunas ja võis 3 korda proovida kaikaga pange tabada. Oli nii naljakas, kui mängija läks ikka lausa võssa ja vehkis seal oma kaikaga tühja õhku. Tehti ka SAAPA või KUMMIKU viskamise võistlust. Nüüd vist on küll kõik. Ah jaa, veel laulame sünnipäevadel ikka ka "ÕLLEPRUULIJAT" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas – varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.) Veel meeldib mulle SÜNNIPÄEVADE aastaring. LAULDAKSE: „Kes JAANUARI (VEEBRUARI, MÄRTSIKUUS…jne) on sündinud, see tõusku üles nüüd ja täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani. :,:Joo, joo:,: oma õnne terviseks!" Vastaval kuul sündinud tõusevad siis püsti. Toredalt on ka välja kukkunud KIRJAD SÜNNIPÄEVALASTELE. Mängujuht on eelnevalt koostanud kirja, mõeldes sellele sünnipäevalapsele ja kokkutulnud seltskonnale, ning jättes teksti tühikud, kuhu lisab siis sünnipäevalistelt saadud omadussõnad saamise järjekorras. Näiteks KIRI AARELE (I) KAPRIISNE sünnipäevalaps AARE! Oleme nii ILUSAD, et kutsusid meid oma KALLILE sünnipäevale. 66 on ÜKS ütlemata KÕRGE arv. Oled mees, kes on parajalt JONNAKAS, SOE ja LÕBUS. Sinu jaoks ei jätkugi KARVASEID kiidusõnu, ka VÄGEVATELE lastele oled sa MUST ja KARVANE vanaisa. Ja oma RASKELE naisele, Vaikele, oled ikka olnud JULGE mees. Vahel viskad ka AGRESSIIVSET viina ja see ei tee sulle VÜRTSIKAT hingepiina. Vahel kääksutad oma EPUTAVAT akordioni ja tõstad SEXIKAT lauluhäältki. Nüüd oleme kõik LUSTILISELT laua taga ja naudime IMELIKKE sööke ja MEELDIVAID jooke. Kõht on juba MÕISTATUSLIK ja pea LUSTILIK. Homme meenutame LOBISEVAT pidu ja Sind, VALELIK, HAISEV AARE. Nii tore, et said 66! Proosit!!! (Mängitud Põlvas, aprillis 2012. a.) KIRI MALLELE (II) LAHKE sünnipäevalaps MALLE! Täna on jälle kokku tulnud Sinu SIIRAD sugulased ja KARVASED tuttavad, et soovida Sulle KIBEDAT õnne ja MAGUSAT pikka iga. Kohal nagu ikka on KONDINE onu ARVI ja ISANE tädi ELLEN. Lauas on koha sisse võtnud ka HAPU KÜLLI. Ei puudu ka LUKSUSLIK ÜLLE, ja HEA naabritüdruk MALLE. Kaugelt sõitsid kohale oma PIKSELISE autoga VÄRVILINE EHA ja MUST Jaak. UHKE sünnipäevalaps MALLE nägi kindlasti JOBU tordiga palju vaeva ja ta NIPSAKAS ema tegi KURJE salateid, mis viivad keele alla. Aga mida tegid Sina, EMANE VEIKO?! Lõid PONTSAKAT lulli?! Ees on jälle terve KISKJALINE aasta, et siis jälle su HAMBUTULE juubelile tagasi naasta. Põlvas, aug. 2011. a. Meenuvad veel mängud, mida olen palju mänginud lapsena, noorena ja vahel veel nüüdki sobivas seltskonnas. MIS LAULU ME LAULAME? Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras. Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?" 1. vastus: "MEIE vanaisa juures.“ 2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?" 2. vastus: "KIISUL jäi piima järele, seda sõingi." jne. Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid. MUUDA KUJU! Tuppa jäävad 2 mängijat, teised lähevad ukse taha (teise tuppa). Üks on KUJUR ja teine SAVI. Kujur teeb savist mingi kuju, setib käsi, jalgu, pead mingisse asendisse. Nüüd tuleb esimene mängija ukse tagant ja talle öeldakse: „Sina oled nüüd kujur ja muuda seda KUJU, nii nagu sa soovid,“ – mida keerulisem, seda parem. Kui kuju on valmis, siis tuleb tal endal seesama asend võtta. Plaksutamise peale tuleb järgmine mängija ja saab jälle oma kunstiteose teha ja nii jätkub mäng, kuni kõik on kuju teinud. NAERUMÄNG Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas. TÕTT VAATAMINE – tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas. VEEL MÄNGE, mida mängisime paberi ja pliiatsiga. I. JOONISTA INIMENE, mis koosneb 10-st geomeetrilisest elemendist ▲,●, ■ Võid kasutada vaid 1 elementi või kõiki. Vaid mängujuht (MJ) teadis kujundite tähendusi. Paberid joonistustega toodi MJ kätte ja siis selgus, kui palju oli kellelgi ARMASTUST ▲, SEXI ● ja MÕISTUST ■. kokku 100% Nt. [JOONIS] 40 % sexi 50 % armastust 10 % mõistust II. Mis laulu sa laulad? Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav. Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…" 2. "Meie kassil pojad…" 3. "Suur on mu armastus…" 4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…" 5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…" Laulud paberil said MJ kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis. 1. Esimesel kohtamisel laulis (Anne): "Aias vaikne kõik…" 2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…" 3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…" 4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…" 5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…" Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda. III. KIRJUTA paberile 5 looma-, linnu- või putuka nime. Nt. 1. ORAV → TÖÖL 2. OINAS KODUS 3. TUVI ARMASTUSES 4. VIHMAUSS ISE ARVAB 5. KALKUN TEGELIKULT ON. Paberid MJ kätte, nimi peale, ja siis MJ loeb ette. Nt.: (ENN) on 1. TÖÖL nagu ORAV, 2. KODUS nagu OINAS, 3. ARMASTUSES on nagu TUVI, 4. ISE ARVAB, et on VIHMAUSS, 5. TEGELIKULT on KALKUN. IV. JOONISTA oma paberile RIST ja selle peale 4 ringi: esimesse ringi paiguta numbrid 1–4, teise tähed K, A, S,T, kolmandasse omadussõnad ja neljandasse mingi linnu või looma või putuka nimi. [JOONIS] MJ loeb tulemused ette: 1. kohal on (EPUL) (K) – KODU. Seal on ta nagu LOKKIS LÕVI. 2. kohal on EPUL SEX (S). Seal on ta nagu SININE HOBUNE. 3. kohal on EPUL ARMASTUS (A). Siin on ta nagu KARVANE ROTT. 4. kohal on Epul töö (T). Siin on ta nagu HAISEV KASS. Mängisime ka TAALRIMÄNGU. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia: "Laske taaler lennata ja valeraha rännata. Taaler siin, taaler seal, taaler minu peo peal. Armas laps, kas oled pime või su ümber sünnib ime. Taaler siin, taaler seal, taaler minu peo peal…“ Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks. Vahel (nt. jõulude ajal) mängisime ka "PIMEDAT RÄTSEPAT" (ER 139). Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms.). <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> sätib </div> <div> <a title="" href="#_ednref2">[2]</a> ER = „Eesti rahvamänge“, koostaja Aleksander Kalamees (ilmunud mitmes kordustrükis) </div> </div> Täisviide EFA I 168, 109/28 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. – Eha Võso, s. 1948. a. (2013) Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Võnnu Esitaja Eha Võso Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja Eha Võso Koguja sünniaeg 1948 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Eha, snd. 1948. a. Lääne-Virumaal eramaja korter küla