1 30 8 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu Perekond Vanaisa: Gustav Vaademan Vanaema: Helene Vaademan Isa: Villem Vaade, snd. 1905, srn. 1986 Ema: snd. 1910, srn. 1987, snd. Sakerman, abielus Vaade Lapsed: Enn Vaade, snd. 1940 Aili Vaade, snd. 1942 Luule Vaade, snd. 1945 Õie Vaade, snd. 1948 Tolleaegne elukoht: Narva, Pähklamäe küla Paul Vaade – isa vend, Erna Vaade – tema naine, poeg Sulev Enne teist maailmasõda rentis vanaisa koos oma perega Narva linnale kuuluvalt mõisalt 39 hektarit maad. Kavatsus oli tulevikus maa omale osta. Minu isa Villem hakkas ehitama oma perele maja, mis sai ka enne sõda valmis. Pärast sõda tuldi siia tagasi ja hakati sõjast järele jäänud varemeid taastama elamiskõlblikumaks. ELU PÄHKLAMÄEL 1945. a. tulid Pähklamäele tagasi vanaisa, vanaema ja isa. Eest leidsid ainult varemed. Tuli hakata midagi ette võtma. Ema jäi lastega Kohtla. 28. juunil 1945 sündis Luule. Elasime Kohtlas umbes aasta. 1946. a. kevadel (mais) tulime Pähklamäele. Mäletan seda esimest tulemist ka natuke. Mäletan, et olin väsinud ja küsisin isalt, kas juba tuleb maja. Oli imeilus juuni õhtupoolik ja järsku nägin, et meie õue peal sööb rohtu võõras lehm. Ma ei saanud kuidagi aru, kuidas lehm sinna sai. Uudistasin vanemate käest, kuidas lehm üksi sai tulla. Sulevi ema tuli aga lehmaga ees ja siis läks ise tagasi teistele vastu. See oli siis esimene teadlik kohtumine Pauli perega. Suleviga olin enam-vähem ühevanune. Sulev sündis 4. juunil 1942. a. Meid hirmutati, et teelt kõrvale ei tohi astuda, kuna miine olid kõik kohad täis. Hilisem elu tõestas seda. Sõdurid käisid miiniotsijaga miine kokku korjamas ja õhkisid neid Everause mäel. Pommiauke olid ka kõik kohad täis. Nendes õppisime hiljem ujuma. Flaki padruneid tagusime lahti ja võtsime püssirohu seest välja, see põles ilusa suure leegiga. Majas elasime kõik üheskoos. Ühes toas oli Pauli pere. Teises olid Poome omad ja kolmandas meie koos vanaisa ja vanaemaga. Luule oli väike ja vanematel käed tööd täis, Enn ja mina pidime tema järele vaatama. Luule oli aga vanaemade poolt ära hellitatud ja pistis karjuma, kui temast välja ei tehtud. Meie Ennuga pistsime aga jooksu, kui vähegi saime. Enn oli väiksest peale haiglane ja arg, ei julgenud ronida kuhugi, ja mina, vastupidi, ronisin ja hullasin igal pool. Kui isal oli midagi vaja, siis kutsus mind. Nii harjusin varakult hobustega tegelema. Ennu huvitasid rohkem raamatud. Ta sai lugemise noorelt selgeks ja luges enne kooli juba suuri raamatuid. Mina sain lugemise selgeks alles koolis. Mulle meeldisid aga loomad ja hakkasin üsna varakult emaga koos õhtuti loomi talitamas käima. Kui isa kündis maad või äestas põldu, siis olin mina ikka see, kes tahtis temaga koos põllule minna. Oskasin hobust juhtida ja vahel äestasin ka. Enn, Sulev ja mina mängisime põhiliselt koos. Tegime pahandust ja õppisime elu. Emal tuli tihti käia linnas piima viimas – kas turule või tal olid tutavad kliendid, kellele sai koju viidud. Keegi pidi sellel ajal hobust valvama ja nii pidin mina käima temaga koos linnas. Kord tuli meile Poolus, kellel oli hobuse varss kaasas. See hakkas mulle nii meeldima, et küsisin, kui palju varss maksab, et ma tahan teda ära osta. Ma ei mäleta, mis ta ütles, aga lubas mulle maha müüa, kui raha kokku saan. Nii ma siis hakkasin koguma raha ja kui kooli läksin hobust ostma oma kogutud rahaga, öeldi, et varss on juba maha müüdud. Mul oli küll kole kahju, aga teha polnud midagi. Pärast küsiti isa käest, kas tõesti taheti varssa osta. Isa naeris, et see on laste väljamõeldis. Kooli läksin 1949. a. sügisel. Enn alustas kooliskäimist 1948. a. Mis tal viga käia koolis, lugemine selge, mina pidin veel vaeva nägema, enne kui lugemise selgeks sain. Mulle meeldis rohkem muud tööd teha kui õppida, see oli üks igav töö. Mida suuremaks kasvasin, seda rohkem tuli kodus juurde kohustusi. Õhtune laudas talitamine, 10-aastaselt või isegi varem hakkasin lehmi lüpsma. Õhtul tuli kartuleid pesta ja loomadele anda, joota, sõnnik välja visata, heinu ette anda jm. Enn küll põhiliselt jootis ja küttis ahju. Õie sündis 5. oktoobril 1948. a. Olin siis kuueaastane, eks tuli teda ka vahetevahel vaadata, aga imelikul kombel on just Luule hoidmine rohkem meelde jäänud. Õie kohta olin emale öelnud, et see küll ei ole meie õde, see vist vahetati haiglas ära, vii tagasi. (Nii rääkis mulle ema, ise ma seda ei mäleta.) Meilt umbes 100 meetrit sovhoosi poole oli üks metsasalu, sinna ehitas Poome Eduard omale maja. Ta oli teeninud Saksa sõjaväes ohvitserina ja langes venelaste kätte vangi. Vangis peksti kahe vineeri vahel kopsud segi. Tal oli kaks last: tütar Asta ja poeg Tiit. Tiit oli ka meie mänguseltsiline. Poome vanad ehitasid omale ka veidi edasi maja. Niikaua elasid meie juures. Kooli oli maad 5 km ringi. Iga päev käisime seda maad jalgsi, vahest toodi hobusega, kui mindi turule kartuleid müüma. Talvel käisime suuskadega üle karjamaa. Suusad panime Pooluse õue. Kooli ei saanud viia, seal polnud kuhugi panna ja oleks ära võetud. Vanemate elu oli ka raske. Kuna nad olid maaomanikud, siis oleksid pidanud kolhoosi minema. Nad lootsid, et ehk jõuavad maksud ära maksta ja maad edasi pidada, aga maksud pandi nii suured peale, et asi muutus kriitiliseks. Vanaisa kirjutas avalduse kolhoosi astumiseks ja siis veel mõnitati, et ei võetagi. Kolhoosi viis ta meie hobuse RUUNO, kes oli juba vana. Eks ta sigadele söögiks läinud. Nii olid kõik ilma maata ja võlgades, mis tuli nüüd ära maksta, muidu oleks vanaisa vangi pandud. Viimase maksu suurus oli 18 000 rbl. See oli nii suur raha, et tuli võtta laenu. Mäletan, et olin viimases klassis, kui ema ütles, et nüüd on maksud makstud. Ema käis peaaegu iga päev turul kartuleid müümas, et raha saada. Mina pidin koolivaheajal käima temaga kaasas, et aidata hobust kinni hoida, kui kraam maha võeti. Hiljem, kui sain jalgratta, siis aitasin piima linna viia, kas siis turule või hiljem komisjonipoodi või meiereisse. Karjas pidime käima – ega see raske olnud oma kodu juures. Aga kohustus oli. Põhiliselt käisime kordamööda Ennuga ja vahest Luule ja Õiega. Ega karjas eriti viga olnud, sai lugeda. Vanaisa aitas meil karjas ka käia. Ta oli tihti ise karjas. Kui vanematel oli suured võlad, siis käidi meil varandust üles kirjutamas. Pidime olema kaks peret. Muidu oleks isale veel suurem võlg kaela pandud, et noor mees jne. Laste käest uuriti ka, kas me sööme koos või ei. Mina mäletan, et minu käest küsiti, mitu kukke meil on. Mina ütlesin, et kaks. Vanematel oli tükk tegemist seletada, et üks on meie ja teine Sulevi omade kukk. Meie ei saanud sellest olukorrast nii aru, kuid vanematel oli raske küll. Meie saime ainult seda tunda, et ei saanud midagi omale lubada. Siidisukad olid ka nii viletsad, et alalõpmata jooksid silmad ja neid tuli siis heegelnõelaga üles võtta – uute ostmiseks raha ei olnud. Heinal hakkasime varakult käima. Enn oli vist 15-aastane ja mina 13, kui hommikuti isaga koos läksime heina niitma. Meil tuli teha heina kahele lehmale, hobusele ja lammastele. Kõik tuli teha käsitsi. Heinamaad ei olnud. Käisime metsas ja soos niitmas, kolhoosist lubati heinamaad siis anda, kui neil on hein tehtud. Ühekorra tegime ka pooleks: üks kuhi sovhoosile ja teine omale. Heina tegime terve suve, vahel vedasime heinu veel septembriski. Hommikul läksime niitma, pärast kaarutama ja õhtupoole vedasime lakka või panime saatudesse. Õhtul tuli veel lehmad ka lüpsta, see hakkas mul kätele. Käed hakkasid öösel valutama. Ega emalgi kergem olnud, ta pidi turul käima piima müümas. Ema ei osanud rattaga sõita ja lükkas ratast käekõrval. See kõik hakkas jalgadele. Talvel müüdi kartuleid. Need viidi küll hobusega turule, aga ega see kaup ka alati ei läinud. Sellest ajast peale on mul kahju turu müüjatest. Raha oli vaja ja nii see elu pidi minema. Kord käisid vanemad turul liha müümas. Maanteelt hakkasid neile järele tulema kolm meest. Kui nad jõudsid Tamme kaevu juurde, siis järsku üks haaras hobuse suu kõrvalt kinni ja teine haaras koti, kus oli natuke raha, aga põhiliselt toidukraam. Ema hakkas karjuma, meie olime õnneks õues ja kuulsime appihüüdu. Mina jooksin tuppa vanaisale ütlema. Isa hüüdis, et tooge püss. Seekord nad midagi küll ei saanud, aga hirm jäi sisse. Enn ja Luule olid head õpilased, mina ei olnud. Pärast keskkooli lõpetamist läks Enn õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (tolleaegne nimetus). Mina läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (tolleaegne nimetus), muud võimalust Narvast ära tulla ei oleks olnud. Vanaisa suri 27. juunil 1955. a. Enne Stalini surma, siis ta käis meie toas raadiot kuulamas, et kas see mõrtsukas sureb või ei. Siis oli tal hea meel, et jõudis ära oodata Stalini surma. Vanaisa tegi tööd oma surmani. Aia niitmine oli ikka tema töö, samuti tegi ahju jaoks puid ja ladus riita. Nädal aega enne surma käis arsti juures ja see oli autojuhile öelnud, et seda meest kauaks ei ole. Tema surmapäeva hommikul läksin mina emaga koos turule. Vanaisa istus köögilaua taga ja oli vanaemale öelnud, et tal on süda paha, et viskab õige pikali. Kui vanaema vaatama läks, siis olidki viimased hingetõmbed. Nii suri siis mees, kes oli ilma näinud ja kellel oli palju üleelamisi ka. Sellel suvel kasvatasime ühe pääsupoja üles. Tulime õhtul loomadega karjast koju. Lambad hakkasid nühkima ühte latti, mis oli kinnitatud ühest otsast lakaga. Seal oli pääsukeste pesa, mis kukkus alla. Teised pojad surid, üks jäi ainult elama. Nüüd oli meil, lastel, tööd – pidime tapma kärbseid ja neid pääsukesele söötma. Igaühele oli käsk kätte antud. Vahel lugesime, mitu kärbest ta korraga ära sõi. Vahel 200 kärbest. Oli mis oli, kasvatasime pääsupoja üles. Toas õppis ta ka lendama. Viisime välja, seal lendas ta juba teiste pääsukeste hulka. Tagasi kutsusime nii, et tõstsime käe üles ja ütlesime VIDIIT ja ta lendas käe peale. Õhtul viisime ta veel tuppa magama. Ükskord tulime hilja koju ja pääsukest ei leidnud. Ta läks teistega kaasa. Sellest ajast peale ta enam tuppa ei tulnud. Õues siiski lendas veel õla peale ja sealt jälle lendu. Teisel suvel oli üks pääsuke heinakuhja varda otsas ja paistis, nagu ei kardaks meid, aga ei tea, kas oli see meie pääsuke või mitte. Ei mäleta, kui vana ma olin, kui läksime metsa robinsone mängima. Tegime metsa puu okstest onni, Enn oli lugenud raamatut “ROBINSONI JÄLGEDES”, kus kirjeldati, milliseid taimi võib süüa ja kuidas. Hundinuia juurikaid tuli tules küpsetada, siis võis neid süüa kui kartuleid. Ka naabripoiss Tiit tuli meiega metsa, et olla seal ööd. Õhtul läksime siis oma ehitatud onni ööbima. Tiidul olid ka võileivad kaasas. Õhtul nii peale kümmet tuli isa meile järele ja kutsus meid koju. Mina läksingi (Sulev vist ka), isa ütles, et saan uues toas magada, see oli ka põnev. Nii ma siis tulingi. Enn ja Tiit jäid aga veel sinna. Öösel hakkas vihma sadama ja Enn ja Tiit tulid ka ära. Magasid lauda lakas. Nii olime siis suured robinsonid. Kui olin juba suurem, siis tuli ikka tööd teha, ei saanud niisama luuslanki lüüa. Selleks, et saada heinamaad sovhoosist, tuli rohida kapsaid teatud hulk. Ma ei mäleta, kas oli 0,3 hektarit. Inimesed palkasid siis mind seda tegema. Sain natuke raha ka selle eest. Käisin ka kodu hoidmas, kui keegi tahtis kuhugi ära sõita. Seal tuli siis lehmi lüpsta ja muud teha. Lapsepõlves oli meil avarust palju. Ema ütles ikka, et kas te käia ei oskagi – me pidime kogu aeg jooksma. Ja alati oli kiire. Ujuma õppisime pommiaukudes, neid oli seal küllaga. Kindlad kohad, kus käisime, muutusid saviseks. Olime hallid savist. Emal oli minuga raske. Alalõpmata olid riided kas katki või mustad. Ega ma saanud siis poistest halvem olla. Puude otsas ronimine oli kerge. Koolis, kui tuli ronida mööda köit, siis olin ainus tüdruk, kellele see ei valmistanud mingit raskust. Koolis käisime talvel, kui lund oli, siis suuskadega. Eks ma sain sellest hea treenituse ja võitsin kooli ja linna võistlustel diplomeid. Käisin ka Rakveres võistlemas. Lapsepõlv oli siiski huvitav tagantjärele mõeldes. Tööd tuli teha palju, kuid sai ka raamatuid lugeda, kinos käia. Alati tuli arvestada heinategemisega. Seda tegime vahel kuni sügiseni, heinamaad omal ei olnud ja enamik heinast tehti metsalagendikelt või soo pealt. Meil oli suur õunapuuaed. Seal käisid õunaraksus nii sovhoosi venelased kui ka linnapoisid. Ükskord otsustasime, et hakkame aeda valvama. Tol ajal käisid hundid oma poegi õpetamas jahti pidama. Igal aastal kadus meil koer ära. Hoidsime küll koeri toas, aga päeval meelitasid hundid koerad enda juurde ja nii said omale saagiks. Öösel, kui valvasime aeda, oli moment, kus ma tulin parajasti toast ja läksin lauda poole. Järsku olid kaks hunti minu ees. Mul ei olnud küll midagi käes, aga nad pistsid siiski jooksu. Siiani on meeles nende hõõguvad silmad. Kui me õhtupoole koolis käisime, siis käidi meil metsa servas tavaliselt vastas. Kord tapeti siga ja ma pidin Luulele vastu minema. Isa rakendas hobuse ree ette ja ma läksin siis. Luulel oli jäänud üks tund ära ja ma sain ta kätte juba Everause mäe alt. Kodus isa kuulis huntide ulgumist ja võttis püssi ja tuli omakorda meile vastu. Luule oli juba reel, kui järsku hobune korskas ja pani tuhatnelja kodu poole jooksu. Ilmselt tundis huntide lõhna. Hundid olid tulnud omakorda sea vere lõhna peale lähemale. Luule viidi sellepärast ka Kohtla, et pidi üksi käima õhtupoole. Ta oli Kohtlas ühe aasta. Mõne aasta pärast hundid kadusid. Räägiti, et mürgitati ära. Ei tea, mis õige, aga hunte me rohkem ei näinud. Ka koerad jäid alles. Kohtlas oli Luule Ilme juures. Lisan veel mõned meenutused eelnevale juurde. Lapsepõlvemälestused tunduvad tagantjärele huvitavad ja vanemate raske elu ei ole alati neile tajutav. Meie peres ei olnud kunagi jalgade trampimist, kui midagi ei saanud. Lapsepõlv on ikka kuidagi helge, olgugi et poes polnud midagi saada. Minul näiteks ei olnud isegi nukku, millega mängida. Tuli ise mõelda mänguasjad välja, nendeks olid põhiliselt puupulgad, mis kujutasid loomi. Õed mängisid nukkudega alles siis, kui mina olin suur. Filme minu ajal ei olnud. Esimest korda käisin kinos millalgi 4.–5. klassis. Raamatuid armastasime lugeda küll, kui aega oli. Õde õppis lugemise selgeks juba 3-aastaselt, vend 5-aastaselt, ja nad lugesid täiskasvanute raamatuid juba siis – kas nad neist aru ka said, ei tea. Raamatute järgi me suurt ei mänginud. Kui oled eelkooliealine laps, siis ei oska sellele mõelda, kas elu on raske või mitte. Teadmine elust tuleb hiljem. Lapsepõlv möödus siiski tööd tehes. Iga vaba momenti kasutasime lugemiseks. Tööst vabal ajal olime vabad ja avastasime ümbrust. Me saime vabalt liikuda umbes 2 km ulatuses ümber maja. TARZANI filmi käisime vaatamas ja seda filmi me küll mängisime. Meie lapsepõlv oli huvitav tänu sellele, et saime vabalt ringi kolada. Kui olime juba keskkoolis, siis tegime omale 100-meetrise jooksuraja, hüppasime kaugust ja kõrgust ning mängisime korvpalli. Meie lapsepõlve ei saa võrrelda tänapäevaga, kus on kõik teisiti. Vanematel oli siiski raske olla pidevas hirmus küüditamise ees. See hirm kandus ka lastele. Ei tohtinud paljustki rääkida. Ei tohtinud joonistada majadele Eesti lippe. Vaikiti laste eest maha palju asju. Riigi poolt ahistust tundsime siis, kui käisime juba koolis. Pioneeriks meelitati ja ka osaliselt sunniti, kui juhtusid veel hea õppija olema. Lapsepõlv oli tore kuni koolini. Meil oli kodus vabadus, kuna vanematel polnud aega meiega tegelda. Nii me kolmekesi, vend Enn, Sulev ja mina, kolasime vabalt kõik ümbruskonna metsad ja mäed läbi. Need olid väikesed meenutused minu lapsepõlvest. Täisviide ERA, DK 487 < Tallinna linn < Vaivara (Narva l.), Pähklimäe k. - Aili Felding, snd. 1942. a (2018). Maakond Virumaa Kihelkond Vaivara Narva l. Koguja Aili Felding Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1942 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Aili, snd. 1942. a. Virumaal küla talu Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu lapsepõlv ja nooruki-iga möödus 1940.–50. aastail Haljala kihelkonnas Aukülas. See oli igipõline küla, mis on kirja pandud juba Taani Hindamise raamatus Audisi nime all 25 adramaa suurusena. Minu isa noorpõlves 19.–20. saj. vahetusel oli külas umbes sada suitsu, minu lapsepõlves oli neid kuuskümmend, pärast viljastavaid sotsialismi tingimusi on hinges alla kahekümne taluõue, millest enamik on oma külast pärit suvitajate või hiljem sisserännanute päralt. Põliselanike valduses olevaid tootmistalusid on viis või kuus. Kuid kõige nukram on see, et järjepidevuse nõrkuse tõttu on hävinenud küla mälu. Enam ei teata endiste talude, heinamaade, metsade, üksikute loodusobjektide, teede jm. nimesid, ununenud on küla pärimuslood, kombed, laulud, naljandid ja ka laste mängud. Kuni kolhoosiajastuni valitses külas veel vana külakultuur ja elukorraldus. Esikohal oli töö ja talu heakäik. Küla elujõu kinnituseks oli rahva ühistööna valminud algkoolihoone ja Tuletõrje Seltsi maja koos heatasemelise raamatukoguga, külas oli meierei, kauplus, kaks kõrget Hollandi tuulikut, heas korras kruusateed ja postimaja koos telefoniga. Enamikes taludes olid 20. saj. algul ehitatud ruumikad häärberid. Rehielamuid oli alla kümne. Tööd ja korda nõudev elulaad mõjutas ka laste elu. Juba viie-kuueaastastele jõmpsikatele anti igasuguseid jõukohaseid töid-tegemisi, mille hulk ja tähtsus aina suurenes. Umbes viieteistaastasena oldi juba täie jõuga rakkes, nii et mõnedel tuli isegi kool pooleli jätta. Antud kohustused tuli täita esmajärjekorras, alles seejärel võis mõelda mängimisele. Naabrilastega kokkusaamised võimaldusid alles õhtul või pühapäeviti. Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused. lehm pealtvaates hobune koer kana Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi. Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne. Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu. Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti. Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“. „Oh tuhat seitsesada mu jalg läks vastu pada, ma jooksin teise kambri ja kukkusin veeämbri.“ „Peeter pervõi peeretas Narva linna väravas, terve ilm oli haisu täis, Peetri püksid paska täis.“ „Punaste pükstega kardavoi ütles mul: „Idi domoi!“ Ma ei mõistnud vene keelt, pöörsin selga, näitsin keelt.“ „Auto-taks number kaks sõitis vastu posti plaks! Autost tuli isand Paks maksis trahvi krooni kaks.“ „Pimpel-pumpel püüa-paua saksad sõivad ümber laua, kokk see tõstis, lõikas praadi, mampsel valas sokulaadi“ „Rätsepameister Krikaduu õmbles mulle palitu, ise oli puhta paljas, põlvenukk käis pükstest väljas.“ „Vihma hakkab sadama, lapsed lakka magama, teki alla pugema, ükskordühte lugema.“ „A, B, hakka pähe, kui ei hakka, viskan lakka, korstna takka, Pläuhh!“ „Entel-tentel-trika-trei, üks helevalge tui lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa seda parandavad, seda ütled sina, vana tattnina!“ Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“. „Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“. See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni. Teine levinum jooksumäng oli mädamuna, mida mängiti kaltsupalliga (kummist palli polnud üheski peres). Siin viskas „pidaja“ palli kõrgele õhku ja hüüdis mõne osaleja nime. Kõik jooksid kähku laiali, hüütu aga pidi tagasi tormama, et palli kätte saada. Kui tal see õnnestus enne kui pall maapinda puudutas, viskas ta palli õhku ja hüüdis mõne mängija nime, kes oli nii kaugel, et tal palli õhust püüda oli võimatu. Kui nüüd teisena hüütu palli lõpuks kätte sai, hüüdis ta: „Seis!“, misjärel kõik laiali jooksjad pidid paigale tarduma. Palli valdaja tegi nüüd kolm pikka hüpet kõige lähemal seisja poole ja püüdis talle seejärel palliga pihta saada. Sihikule võetu ei tohtinud end seejuures liigutada. Kui ta pihta sai, oli ta järgmine „pidaja“, kui aga pall mööda läks, sai viskaja halvustava nime „mädamuna“ ja oli taas „pidajaks“. Sageli mängiti ka „Matsu“, mis on laiemalt tuntud nimega „Kull“. See oli puhtalt tagaajamismäng, kus jälitaja pidi kellelegi käega matsu andma, misjärel matsu saajast sai uus tagaajaja. Teismeliste soosituim mäng oli aga „Tagumine paar“, kuna selles mängus said paarid kujuneda vastassugupoolte sümpaatia põhjal, mis andis mängule kirge ja hoogu. Mänguks koguneti käest kinni hoidvate paaridena üksteise selja taha pikka rivvi. Mängu „pidajaks“ jäänu seisis seljaga rivi poole kõige ees ja hüüdis: „Ass-ass! Tagumine paar välja!“ Rivis viimane paar sööstis nüüd ühelt ja teine teispoolt rivi ettepoole, kus neid varitses „pidaja“, kelle ülesandeks oli üks paarilistest kinni püüda ja sellega uus paar moodustada. Jooksval paaril oli kavala taktikaga aga võimalus uuesti ühineda. Selleks tuli ühel mängijal näiteks tahtlikult oma jooksu aeglustada ja sellega „pidaja“ enda järele meelitada, et seejärel äkilise manöövriga spurtida ning „pidaja“ endast maha raputada, ja selliseid nõkse oli palju, olenevalt jooksjate leidlikkusest. Muidugi leppisid paari jääda tahtjad ka omavahelises taktikas kokku. Kui nüüd „pidaja“ jäi tühjade pihkudega, siis tuli tal uuesti rivi ees järgmist paari tabada püüda. Kuna see mäng pakkus nii erutust kui ka jooksmise naudingut, siis mängiti seda tundide kaupa, nii et selg ja nägu higist leemendasid. „Tagumist paari“ mängiti suvistel laupäeva ja pühapäeva õhtupoolikutel suure külakiige juures Tõnumardi koplis, kuhu üle küla kogunes paarkümmend ja enamgi teismelist. Kokkutulnud tegid „eelsoojendust“ võllakiigel õõtsudes, kuhu mahtusid pea kõik osalejad, ja virgutasid oma hinge moesolevate lööklaulude laulmisega, väga popid olid ka sõja-aegsed saksa/eesti sõdurilaulud nagu „Neiu armas, neiu kallis“, „Rindesõduri igatsus“, „Hallis sõdurisinelis“, „Lepalind“ jt. Pärast seda, kui sain ühelt Tallinnas elavalt tädilt kingituseks täispuhutava sisekummiga nahkpalli, sai 8.–13. aastaste laste üheks meelismänguks „Rahvastepall“ ehk „Rahvakas“, mida mängiti küla serval asuva seltsimaja õuel kuni sügisõhtute esimene härmatis meid sealt minema peletas. Ka koolis mängiti ja mõningaid mänge eriti hasartselt, üheks selliseks oli „Sulemäng“. Kuna koolis ja kodus kasutatavad terassuled olid pärast sõda raskesti kättesaadavad nagu kõik muudki koolitarbed, siis sai sulgede varu täiendada mängu võitmise abil. See käis nii. Lauale, pingile või ka põrandale pandi terassulg kõht (nõgus pool) allapoole. Vastasmängija vajutas oma sule tagumise otsaga lebava sule tagumist serva, nii et lamav sulg õhku lendas. Kui see selili kukkus, sai vajutaja punkti. Seejärel proovis oma õnne teine osaleja jne. Mängu võit olenes eelnevast kokkuleppest: näiteks pidi võitja vastase sule viis korda selili lennutama. Kuna aga katsete arv oli mõlemal mängijal võrdne, siis võis pideva viigiseisu korral mäng üsna pikaks venida. Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni. Õpetajatele sellised hasartmängud muidugi ei meeldinud, sest kogu koolil oli kohustuseks vahetunnis ringmänge mängida, et kogu seltskond oleks kontrolli all ja seega ulakuste tegemine välistatud. Nii kõnnitigi kooli saalis tohutu suures ringis ja ühislaulu saatel. Popid olid üldtuntud ringmängud: „Me lähme rukist lõikama“, „Üks peremees võtab naise“, „Need kosjad tulid Saarest“ jt. selletaolised, mis on üle-eestilise levikuga ning mille tõttu ma neid kirjeldama ei hakka. Spetsiifiliseks plikade mänguks oli „Nips“, mida mängiti liiva seest leitud väikeste lamedate õhukeste ja ümaravormiliste kivikestega. Neid tuli küll üksiti, küll paarikaupa peost ja käeseljalt õhku visata ja siis kinni püüda. Samuti kivikese õhus olles, maast üks või mitu kivikest pihku krapsata ning siis takkaotsa kukkuv kivike kinni püüda, nii et peos olevad kivid maha ei kukuks. Kuna ise ma selles mängus erilist edu ei saavutanud, siis ma ei ole võimeline kirjeldama mängu kõiki nõudeid ja visete-püüdmiste järjestust, mäletan ainult, et see oli plikadel väga laialt harrastatav. Sügistalvisel toasoleku ajal mängiti eri sorti tubaseid mänge. Neid oli üpris palju, mistõttu kõik pole mällu jäänud. Mõned siiski on. Tipimäng Osalejad istuvad rivis või ringis, käelabad vastakuti pandud. Mängujuht käib rida (ringi) pidi ja pistab igaühele midagi pihkude vahele, öeldes: „Tipin-tipin, ära näita!“ Tegelikult on kasutusel ainult üks pisiese: nööp, münt, tuletikk või muu. Kui tippimine on lõppenud, hüüab mängujuht mõningase pausi järel ootamatult: „Näita tippi!“. Tipi omanikul tuli nüüd püsti karata ja tippi näidata. Tema kõrval istuja aga oli kohustatud tema püstitõusmist takistama. Selleks lepiti eelnevalt kokku, kas selleks on pahemal või paremal pool olija. Kui takistamine õnnestus, läks tipi omanik tippijaks, teistsugusel puhul aga naaber. Siin oli oluliseks tipi omaniku kavalus, kes püüdis segadust tekitada näiteks hüüdes: „(Laine), mis peos peidad?“ või „(Ants), mis sul maha kukkus?“ Kasutades olukorda, et kõik mängijad oma tähelepanu hetkeks Lainele või Antsule keskendasid, sai tipi valdaja takistamatult püsti karata. Kuid samahästi sai sellist petekat korraldada ka ükskõik milline mängija, et mängu elevust luua. Lind lendab! Mängijad istuvad rivis, käed põlvedel. Mängujuht hüüab kiiresti igasuguste lendamisvõimeliste olendite või esemete nimesid: „Vares lendab! Lennuk lendab! Ingel lendab!“ jne., mille juures peavad mängijad käed õhku viskama. Olenevalt mängujuhi nutikusest pistab ta sobival hetkel lendavate objektide sekka midagi sellist, mis ei lenda, näiteks „Siga lendab!“ või „Pudru lendab!“, mille juures käed ekslikult püsti visanud mängijal tuli midagi panti anda. Mängu lõppedes tuli panti andnutel oma pant lunastada. Selleks istus keegi mängija kinnisilmi. Mängujuht läks ta selja taha ja panti antud eset tema pea kohal hoides küsis: „Mida selle pandi omanik peab tegema?“ Nüüd sõltus mängu lõbu tema leidlikkusest, näiteks „ühel jalal keksides „Postipoissi“ laulma“ või „Reeta kõrva taha suudlema“ jne. Olid ka erilised sissevedamise nõuded, näiteks „ninaga lund tooma!“ tähendas, et pandi lunastaja tõi õuest saapanina otsas lund. Kokkuvõtlikult rajanes see mäng vaimukatest nõudmistest põhjustatud naermisele ja lustimisele. Täidan-täidan laeva Osalejad istuvad ringis. Mängu alustaja viskab mõnele teisele mängijale mingi väike-eseme: kinda, lõngakera jm. ning hüüab: „Täidan-täidan laeva!“ Eseme kinni püüdja küsib: „Millega?“, mispeale viskaja peab ütlema mingi nimisõna, mille algustäht on mängu eel kokku lepitud, näiteks K (käbi, koer, kurat, kägu jt.). Kiiresti üksteisele visates ja vastust küsides mängitakse seni, kuni keegi mängija eksib ja hüüab teise algustähega sõna, näiteks „pasunaga“, mispeale tuleb tal panti maksta. Mängu lõppedes hakatakse pante lunastama. Telefon Mängijad istuvad rivis või ringis. Mängujuht sosistab oma vasakul istuvale naabrile mingi keerulise sõna, näiteks „soojaseasöögiämber“, mida kuulnu peab omakorda kiiresti sosistama oma naabrile. Tavaliselt läheb mõnel sõna vastuvõtnul ühtteist sassi ja lõpuks võib algne sõna moonduda täiesti teistsuguseks. Viimane mängija peab nüüd sõna kõvasti välja hüüdma, misjärel otsitakse välja mängija, kes valesti kuulis ja vigaselt edastas, mispuhul peab ta panti maksma. Mängu lõppedes lunastatakse pandid. Noa laev Mängujuht sosistab igale mängijale mingi looma või linnu nime. Seejärel hakkab ta neid nimesid hüüdma, näiteks: „Lammas,“ mispeale see, kellele kõrva sosistati „lammas“, peab määgima. Tempot tõstes hüüab mängujuht aina uusi nimesid, mistõttu mõni mängijaist eksib ja teeb vale looma (linnu) häält või teeb mängujuht petekat, hüüdes mõne sellise eluka nime, mida pole eelnevalt määratudki, kuid tavaliselt lendab keegi ikka orki ja teeb näiteks sea nime hüüdmise peale kassi häält. Vale häälitsuse tegija peab panti maksma ja hiljem selle lunastama. Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga. Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal. Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks. Kuid talvisel ajal oli ka üks vahva õuemäng „Karusell“. Väikesele jäätunud järvesilmale, mida nimetati Oja tiigiks, taoti läbi jää põhjamudasse tugev post, mis ulatus umbes meetri kõrguselt üle jää. Posti keskele löödi äkke raudpulk, mille otsa upitati auguga pikk ( u. 8 m.) latt. See asetati äkkepulga otsa nii, et jämedam lati ots ulatus äkkepulgast u. 120 cm kaugusele. Peenem lati ots aga toetus vastu jääd ja selle külge seoti kõvasti kelk. Kelgule istus karussellil sõitja, jämedamast, u. rinna kõrgusel asetsevast otsast aga hakkasid kaks last latti lükkama. Äkkepulga otsas pöörlev latt sai ajapikku kõva vungi sisse, mis mitmekordselt võimendus lati otsas olevas kelgus. Tugeva lükkamise korral võttis tiirlev kelk niisuguse kiiruse peale, et oli tükk tegu end kelgul hoidmisega, väikesed põngerjad aga lendasid kelgult nagu lingukivid jääplatsi lumest puhastamisest tekkinud lumevalli. Arvatavasti võib mängude hulka lugeda ka endavalmistatud „pillidel“ heli tekitamist. Lihtsaim neist oli võilille varrest tehtud vile, mille lapikuks vajutatud otsast puhudes sai osava pillivaldamise juures üsna kena pirina kätte. Ligikaudselt sama primitiivne oli orasrohu lehega häälitsemine. Leht pingutati kahe päka ja pöidlaotste vahele ning selle serva pihta puhudes tekkis üsna vägev plärin, mis meenutas kuke kiremist. Oskust nõudev oli aga pajupilli tegemine, et leida sobiv vahekord sissepuhumisava ja sõrmiliseaukude vahel, mistõttu mõni pill häälitses imekergesti ning sellel sai igasuguseid kauneid trillereid välja puhuda, mõni valesti vestetud pill aga tegi vaid haleda piuksu. Oskusi nõudis ka karjapasuna tegemine. Juba pika lepakooreriba puutüvelt mahakiskumine oli kannatlikkust ja täpsust nõudev, et riba serv ei murduks ega sinna lõhesid ei tekiks. Veelgi keerulisem oli riba pasunaks keerutamine, et ta kenasti ja tugevalt koos püsiks ning kinnituseks läbi koore torgatud peened teravaotsalised pulgakesed täpsesse kohta satuksid. Ka pajupulgalt lahtikoputatud koorest huuliku tegemine nõudis kogemust, et huulik korralikult huilgama hakkaks. Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku. Kõik mängude kirjeldused ja nipid omandati vanematelt lastelt ja edastati omakorda noorematele. Nii tekkis katkematu järjepidevus. Loomulikult tuli aegajalt juurde ka uusi mänge. Näiteks paberiribale kirjutatud armulugu oli suhteliselt uus mäng, millest minu isa ja ema ei teadnud midagi. Üldiselt läksid mängud ladusalt, tülisid tekkis „Rahvastepallis“, kui ei saanud täpselt fikseerida, kas pall riivas kedagi või mitte, samuti „Kopipeidus“, kui „lugeja“ kippus salaja piiluma, kuhu keegi peitu puges. Loomulikult esines ka solvumisi, kui pandi lunastamisel nõuti mingist väärikust alandavat või vastumeelset tegu, samuti kui paberiribale kirjutatud „romaanis“ mõni mängijaist sattus paari mõne ebameeldiva isikuga või tema suhu pandi mingi väga loll ütlus. Eriliseks lõbuks oli mõne täiskasvanu kaasategemine jooksumängudes, näiteks „Kopipeidus“ või „Tagumises paaris“. Tavaliselt juhtus see mingite jootude ajal, oli selleks siis leeripidu, juubel, talgute lõpetamine jm., mis koondas palju täiskasvanuid, kes siis vintis olekus meie mängudega kaas lõid. Arusaadavalt oli mänge rohkem, kui siin suutsin meenutada, kuid kuuekümne-seitsmekümne aasta kaugusele tagasi vaatamine on paratamatult lünklik. Täisviide EFA I 168, 91/100 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013). Maakond Virumaa Kihelkond Haljala Koguja Heinz Valk Koguja sünniaeg 1936 Koguja sugu Mees Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Heinz, snd. 1936. a., elanud Virumaal Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Olen s&uuml;ndinud Narvas just s&otilde;ja algul 1943. a. juunis. S&otilde;jap&otilde;genikena j&otilde;udsid vanemad Tartumaale Konguta valda Kapsta k&uuml;lla. Esimesse klassi l&auml;ksin Erum&auml;e Algkooli, mis asus 4 km kaugusel. Peagi kolisime Engo k&uuml;lla (praegune Lembevere k&uuml;la). Kui Kapsta k&uuml;las polnud minuvanuseid lapsi peale &uuml;he, siis Engo k&uuml;las oli lapsi ca 15. K&otilde;ik me olime koolisk&auml;ijad v&otilde;i koolieelikud. <br /><br />Engo k&uuml;la on &uuml;sna pikk k&uuml;la k&uuml;lavahelise tee &auml;&auml;res. K&otilde;ik majad asusid &uuml;hel pool teed. Kui &uuml;ks majapidamine l&otilde;ppes, siis algas kohe teise aed. P&otilde;llud olid teisel pool teed. Aga maja taga oli koppel, kus oli puid, v&otilde;sa, rohumaa. Majapidamisi oli 12. <br /><br />K&otilde;ik, kes me koolis k&auml;isime, k&auml;isime Erum&auml;e Algkoolis. Siis oli kolhooside aeg. Kooli oli 4&ndash;5 km. K&auml;isime jalgsi. Talvel aga, kui ilmad olid hullud, viidi reega. Vedajateks olid vanemad, aga hobune ja regi muidugi kolhoosi tallist. Koolist koju tulime jalgsi. Erum&auml;e Algkool asus Kavilda &uuml;rgoru k&otilde;rgel kaldal. Meie k&uuml;la asus aga &uuml;rgoru teisel kaldapealsel.<br /><br /> <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Sonn2.jpg" alt="Engo" width="429" height="262" /></div> <br />&Uuml;rgoru p&otilde;hjas jookseb Laatsi oja ja sellel oli Kentsi vesiveski. Veskit enam ei ole ammu. Kooli minnes vantsisime &uuml;rgoru p&otilde;hja m&ouml;&ouml;da teed, siis &uuml;le veskitammi ja kohe teisele poole kaldast &uuml;les, mis oli pargitee. Ja see tee oli pikk. See park oli imeline! Talvel venis koolist kojuj&otilde;udmine pikaks. Kui tunnid l&otilde;ppesid, siis otsisime pinginaabriga ka pr&uuml;gikastidest pabereid, toppisime portfelliotsad paberiga kinni ja asusime koduteele. Tee l&auml;ks &uuml;rgoru p&otilde;hjani kogu aeg allam&auml;ge ja see oli pargitee. Tee oli liugutud pikkadeks liuteedeks ja nii me kottidel aina liuglesime allam&auml;ge. Minul olid ka isiklikud venna kingitud suusad ja ma k&auml;isin tihti suuskadega kooli. Koolil olid ka omad suusad ilusti eraldi ruumis seina &auml;&auml;res p&uuml;sti, iga paar eraldi. Suusatamine ongi sellest peale saanud minu meelisspordialaks. Olen 2 korda l&auml;binud t&auml;ispika Tartu Maratoni. <br /><br />M&auml;ngimiseks oli aega siis, kui koolit&uuml;kid enam-v&auml;hem tehtud. Eriti hoogu l&auml;ks m&auml;ngimine suvevaheajal ja samuti teistel vaheaegadel. M&auml;ngupaigad olid ikka &otilde;ues. Mu pinginaabril oli suur majapidamine, kus oli rehealune, ait, kuur, laut. Selliseid suuri majapidamisi oli k&uuml;las mitu-mitu. Lapsed kogunesid k&otilde;igepealt k&uuml;lateel, siis otsustati, kuhu m&auml;ngima minna. <br /><br />No ikka peitusem&auml;ng oli p&otilde;hiline. M&auml;ngisime &bdquo;12 pulka&ldquo;. See oli p&otilde;nev ja n&otilde;udis kiirust. Otsisime 12 pulka, leidsime lauajupi ja puuhalu ja oligi k&otilde;ik. <br /><br /> <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Sonn4.jpg" alt="Kaksteist pulka" width="400" /></div> <div>&nbsp;</div> Kes peab otsima hakkama? Selle tegime kindlaks lugemisega: &bdquo;&Uuml;ks helevalge tuvi lendas &uuml;le Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, lukuv&otilde;ti katki murtud. Seda tegid sina, v&auml;ike tatinina.&ldquo; Siis astus lugeja hooga lauaotsale nii, et pulgad lendasid igasse ilmakaarde. Mida kaugemale, seda parem. Siis oli aega rohkem peidukohani j&otilde;uda, kuni otsija pulki korjas. Kui pulgad uuesti lauale pandud, v&otilde;is hakata otsima. <br /><br />M&auml;ngisin ainult oma k&uuml;la lastega. Paaril korral k&auml;isin vist naaberk&uuml;las kellelgi k&uuml;las. Meid oli palju. &Uuml;hes k&uuml;la koplis oli korralik palliplats. Sinna tulid ka naaberk&uuml;lade poisid, sest meid oli palju ja sai m&auml;ngida rahvastepalli, v&otilde;rkpalli. Isegi mingi v&otilde;rk oli meil. Ja korra oli kolhoosil vaja mingitel spordiv&otilde;istlustel v&otilde;rku m&auml;ngida ja v&otilde;etigi meid. Ja me v&otilde;itsime! L&auml;bisaamine oli palliplatsil hea. <br /><br />M&auml;ngisime &bdquo;Tagumist paari&ldquo;, &bdquo;Telefoni&ldquo; ja k&auml;isime k&otilde;ikides aedades &otilde;unaraksus, kuigi endil olid aiad &otilde;unu t&auml;is. Koppel, kus see m&ouml;ll igal &otilde;htul k&auml;is, asus &uuml;he talu all ja see peremees k&auml;is meid &uuml;sna tihti korrale kutsumas, kui l&auml;rm liiga suureks l&auml;ks. <br /><br />N&uuml;&uuml;d ammuaega tagasi, kui n&auml;gin seda peremeest, siis ta &uuml;tles, et igatseb neid &otilde;htuid, kui noorus m&ouml;llas aia taga. N&uuml;&uuml;d on k&uuml;la nagu surnud. <br /><br />M&auml;ngimised kestsid hilis&ouml;&ouml;ni, kui mitte hommikuvalgusesse, aga p&auml;eval k&auml;isime enamasti kolhoosis abiks &ndash; ohakaid torkimas, kaalika-, kapsa-, peeditaimi kastmas. Ja oh siis seda vees&otilde;da! K&auml;isime lakas heinu tallamas ja meid v&otilde;eti kaasa ka Emaj&otilde;e luhta heinale. Kes siis tallas neid kuhjasid &ndash; ikka meie. Ja k&otilde;plasime. <br /><br />Talvel olime k&otilde;ik vabad hetked kelkudel ja suuskadel (poistel omatehtud). &Uuml;hes koplis moodustas allikas suure muhu ja sealt allas&otilde;it puude ja p&otilde;&otilde;saste vahele oli igavesti vahva. Poisid olid kartulivakad kinnitanud kelkudele, sinna ronisime meie t&uuml;drukud sisse ja siis m&auml;est alla. M&auml;el olime ikka pimedani ja ka pimedas. Kodus v&otilde;is riided nurka seisma panna, sest olid nii j&auml;&auml;s. Ei m&auml;leta &uuml;htegi riidu ega &otilde;nnetusjuhtumit. <br /><br />Toas m&auml;ngisime pinginaabriga kas tema v&otilde;i minu pool, aga v&auml;ga harva. Ikka &otilde;ues! Koolis pidime m&auml;ngima igal vahetunnil ringm&auml;nge. K&otilde;ik k&auml;isime k&auml;est kinni ringis &uuml;mber saali ja laulsime. Liikumine toimus iga laulu puhul erimoodi. Laulsime selliseid laule: &Uuml;ksinda k&otilde;nnin ma m&ouml;&ouml;da laia ilma, s&uuml;dames vaev ja piin kuidas s&otilde;pra leida. K&uuml;sin siit, k&uuml;sin sealt, kas on keegi n&auml;inud, et minu armas s&otilde;brake siit on m&ouml;&ouml;da l&auml;inud. Selle laulu ajal olid ringi keskel poisid ja t&uuml;drukud k&auml;isid otsivate n&auml;gudega ringi, aga suur ring liikus nende &uuml;mber. Kui nad olid endale "s&otilde;brad" leidnud, siis j&auml;i suur ring paigale. Ringi keskel olnud "otsija" n&auml;itas n&auml;puga "s&otilde;brale" ja suur ring laulis: Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan, (kas:) ja-jaa, sind tunnen ma, l&auml;hme kohe tantsima, (v&otilde;i:) ei-ei sind tunne ma, l&auml;hen veelkord otsima. Kui "otsija" leidis "s&otilde;bra", siis v&otilde;tsid k&auml;evangu ja keerutasid. Kui ei leidnud "s&otilde;pra", l&otilde;i k&auml;ega ja jalutas edasi. <br /><br />Lauldi veel: "Tuul m&auml;ngib tamme okstega", "Mu isamaa armas&hellip;", "&Uuml;ks peremees v&otilde;ttis naise&hellip;", "Lained p&auml;ike meretuuled on meid vapraks karastand&hellip;". Selle viimase laulu ajal pidid ringisolijad tantsima valssi. See oli eriti "popp", nagu n&uuml;&uuml;d &ouml;eldakse. See meeldis suurematele, 6.&ndash;7. klassis. <br /><br />See oli 7-klassiline kool ja klassid olid suured, st palju &otilde;pilasi. K&otilde;iki klasse oli &uuml;ks. V&otilde;&otilde;rkeelteks olid vene ja inglise keel. M&auml;letan, et vene keele &otilde;petaja oli keegi "polkovniku lese" moodi proua, kes ei osanud h&auml;sti eesti keelt ja oli minu arvates v&auml;ga vana. Inglise keelt &otilde;petas &otilde;petaja, kes kordas iga p&auml;ev peaaegu, et kui tulevad inglased (ei m&auml;leta, kust!), siis tulevad kindlasti meie kooli, et n&auml;ha, kui h&auml;sti me oskame. <br /><br />P&auml;rast tunde tegid &otilde;pilased s&uuml;giseti ja kevadeti suures pargis luurem&auml;nge. Tihti koos v&otilde;imlemis&otilde;petajaga. See oli rohkem peitem&auml;ng. Osa lapsi k&auml;is peitis ennast &auml;ra ja teised otsisid &uuml;les. M&auml;ngisid nii t&uuml;drukud kui poisid, enamuses poisid. <br /><br />Talviti oli uisutamine kooli k&otilde;rval oleval tiigil. Tiik oli &uuml;sna suur. Poisid l&uuml;kkasid tiigilt lume raja tarvis &auml;ra. Uiske anti kooli saalis olevast kapist. Need olid ainult uisud, mis tuli n&ouml;&ouml;riga jalan&otilde;u k&uuml;lge siduda. Uiske anti ainult neile, kellel &otilde;ppimine oli korras. <br /><br />Sama lugu oli raamatutega. Saalis oli suur riidekapp ja see oligi raamatukogu. Kapp oli kahe- v&otilde;i kolmeukseline. N&auml;dala l&otilde;pus laenutas &otilde;petaja raamatuid. Samas vaadati hindeid. Eriti hinnas oli "Kevade". Pidin kaua ootama. Saalis oli veel suur-suur Stalini pilt t&auml;ies pikkuses, l&auml;ikivates s&auml;&auml;rikutes. Kord juhtus, et poisid olid m&uuml;ramishoos kalossiga pildiklaasi katki visanud. Pahandust oli palju. <br /><br />&Uuml;rgoru sellel poolel, kus oli meie k&uuml;la, olid ka kauplus ja rahvamaja. Kauplusest saime p&auml;rast koolitunde koju k&otilde;mpides osta kommi ja n&auml;gime ka esimest korda arbuusi, mida kaupmees meile l&otilde;ikudena m&uuml;&uuml;s. Rahvamajas peeti j&otilde;ulupidusid, st n&auml;&auml;ripidusid. <br /><br />T&auml;iskasvanuna olen m&auml;nginud v&otilde;rkpalli. Hasartm&auml;nge ega arvutim&auml;nge pole m&auml;nginud. Liikumine on mul siiani veres, arvan, et lapsep&otilde;lvest. <br /><br />P&auml;rast Erum&auml;e Algkooli l&otilde;petamist kolisin koos vanematega tagasi Narva, kus l&otilde;petasin Narva 2. Keskkooli. Narvas sellist m&auml;ngimist enam ei olnud. K&otilde;ik oli v&otilde;&otilde;ras. Eesti ja vene lapsi n&auml;gin koos m&auml;ngimas meie maja juures ja k&otilde;ik r&auml;&auml;kisid m&auml;ngides vene keelt. EPA-sse &otilde;ppima asumine t&otilde;i mind tagasi Tartumaale, aga s&uuml;dames olen narvakas, nagu olid mu ema ja isa. Täisviide EFA I 169, 99/104 < Nõo khk., Meeri k. < Narva l. < Puhja khk., Engo k. – Helle-Maia Sonn, s. 1943 (2014). Maakond Tartumaa Kihelkond Puhja Koguja Helle-Maia Sonn Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1943 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Helle-Maia, snd. 1943. a. Narvas, elanud Tartumaal Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Mina kasvasin ja elan siiani nelja korteriga nn Tallinna tüüpi majas Tallinnas Hiiul. Meie ja Mustamäe kaldapealse männiku vahel oli kuni 1950ndate lõpuaastateni tühi krunt. Samuti metsane, ja ka meie tagaõu oli tegelikult looduslik männimets. Mänguruumi kui palju ja siin mängisid ka meie ümberkaudsed lapsed. Minu kodu oli lapsepõlvest saadik väga ilusti kujundatud. Meil oli/on unikaalne eesti disain-mööbel, palju kunsti ja Riigi Kunsttööstuskoolist pärit tarbekunsti – keraamikat, nahkehistööd jne. Mu vanemad oskasid mind ja mu venda seda hindama õpetada. Naabrilapsed aga ütlesid vahel, et teil on nii imelikud asjad. Mäletan piinlikkust ja pisut pahameelt. Aga nende kodud olid teistsugused ja küllap oli neis ka vahel kadedust. Meil oli männimetsane hoov. Need väikesed tüdrukud elasid meie majas vaid mõne kuu, keskel istun mina, pilt vist 1954. aastast. Kõik pildid tegi mu vend, kellele 10. sünnipäevaks ema ja isa kinkisid fotoaparaadi „Komsomolets“. See oli 1949. aasta suvel, kui isa ei olnud veel arreteeritud Läksin kooli 1950. aastal ja lasteaias käisin ühe vaheajaga kokku vast ühe aasta. Nii oli mul koolieelikuna mängida vaba voli. Hiljem, kooliajal tuli muidugi koolitööd ära teha, nõusid pesta ja tube koristada, aga ma ei mäleta, et mänguajast oleks puudu olnud. Mina olin niiöelda kaua aega laps. Mängisin nukkudega veel kolmeteist-neljateist aastaselt. Osalt kindlasti sellepärast, et minu parim mängusõber oli minust kaks aastat noorem. Mul oli oma tore nukutuba isa kirjutuslaua taga nurgas. Üks isa tuttav pere kinkis viiendaks sünnipäevaks mulle ilusa roosa nuku magamistoa mööbli ja söögitoa mööbli. Minu vanemate tutvuskonnast ühed teised kinkisid mulle suure sinise ja väiksema kollase nukuhälli, millega oli 1930ndatel aastatel mänginud nende tütar. Mul oli kaks nukku, keda mäletan. Esimene oli riidest kere külge õmmeldud papjeemašeest peaga Malle. Aga teine oli beebi Mari, kelle jõuluvana tõi mulle 1947. aastal. Meil peeti alati jõule, kuid akende ette tõmmati sõja-aegsed mustad pimenduskardinad. Nukkudega mängimine oli kindlasti mu lemmikmäng. Lugemise olin saanud suure venna kõrvalt varakult selgeks. Ja lugeda mulle meeldis. Veel meeldis mulle emaga koos väljas käia – ema tuttavatel külas, kus kaeti alati tore kohvilaud ja oli põnev tädidega koos lauas istuda ja ringi vaadata. Käisin emaga ka koos linnas. Sõitsime linna elektrirongiga ning käisime enamasti ka kohvikus „Pärl“, mis meie teele jäi. Ema ostis mulle kas teekooki või aleksandrikooki. Teekook mulle maitses ja seda siiani. Aleksandrikook eriti ei maitsenudki, aga tahtsin sellepärast, et see oli nagu marmorplaat ja sobis minu meelest hästi kohvikulaua marmorplaadiga. Mu meelest oli nii peen! Viiekümnendatel hakkasid ka meie maja inimesed tegema aeda tilli-, salati- ja redisepeenraid. See oli suur vaev, sest meil oli ju liivamaa. Mina olin siis umbes 12-aastane, kui tegin endale kiviktaimla, mille eest hoolitsemine sai mu meelistegevuseks. Meie maja ees on üsna uhked paekivist terrassid, kus kasvas ka veidi lilli. Umbes siis, kui ma olin 8–9 aastat vana, hakkas meie maja rahvas endale väikeseid põllulappe tegema. Mina, kes ma olin pisut kade nende laste peale, kelle õues olid uhked lillepeenrad, tegin endale väikese kiviktaimla. See pilt on tehtud septembris 1955, kui ma koolist tulles otse oma kiviktaimla juurde läksin. Mängisime oma õues ja naabrilaste õuedes, kuid mõned naabrid võõraid lapsi oma aeda ei lubanud. Ei tahetud laste kisa, tallamist või arvati lihtsalt, et iga roju oma koju. Kindlasti oli üks põhjus see, et tol ajal kasvatati ka Nõmme aedade liivastel peenardel toidulisa. Meie õues kasvasid esialgu siiski vaid männid. Loomulikult jooksime ja mängisime ka metsas, seal käisime kevadel sinililli ja ülaseid korjamas – iga-aastane komme oli minna emadepäeva hommikul emale lilli tooma. Raha meil ju polnud. Mustamäe kaldal, otse meie majast edasi oli palju sinililli ja ülaseid. Läksime metsa mitmekesi, üldse hoiatati lapsi sinna üksi minemast, sest praeguse TTÜ ja TA teaduslinnaku kohal oli vene sõjaväeosa ja -linnak. Sõdureid kardeti ja nende eest hoiatati meid karmilt. Suvel korjasime mustikaid ja sügisel seeni. Talvel oli meie kant aga suusatajate pärusmaa ja ma ei tea oma kandi last, kes poleks suusatada osanud. Muidugi käisime üksteisel külas ja minu jaoks oli kaks kohta, kus ma ikka väga tihti käisin ja ilmselt ka tülikas olin. Lemmikkoht oli minu esimese sõbranna, minust kaks aastat noorema Marju kodu. Tema vanaema oli omamoodi kunstiinimene – nukutädi Tehve. Nende maja oli roosa ja seal tegi Marju vanaema nukke ja ka parandas neid. Kuigi neil oli oma maja, oli seal juba planeeringu tõttu kitsas, kuid see oli ka nukke ning igasugu kraami täis ning seal oli ilmatu huvitav. Marju vanaema nukud olid uhked – ilusti riides, nagu päris, ehtsate juustega ja „nutsid“. Mõnega tohtisime mängida ka. Üks suur nukk sai minu järgi nimeks Kadi. Mäletan, kui uhke ma siis olin. Kahjuks tegime ka pahandusi. Kadi pikad juuksed lõikas Marju ükskord lühikeseks. Marju vanaema arvas, et mina kui suurem käskisin. Aga ausõna, see polnud minu süü. Suvel viisime oma nukutube õue. Kuidas me siis mändide alla oma nukutuba sättisime, on pisut näha fotol, mis on pildistatud aastal 1952. Tükkisin ka endast kaks aastat vanema Viive juurde. Ka seal oli kitsas, see-eest aga soe. Olin algkoolilapsena palju üksi kodus, sest varem kodus olnud ema käis tööl ja vend kolas oma poistega oma radadel. Isa, õigemini terve meie pere, oli 1949. aasta märtsiküüditamisest pääsenud, kuid aasta lõpus inkrimineeriti isale kriminaalsüüdistus ja ta pandi vangi. Meie perel läks õnneks, sest 15+5 aasta asemel pääses isa ühe Stalini amnestia raames kahe aastaga. Kirjutan seda, et oleks mõistetav, miks kippusin teiste juurde just neil aastatel. Vajasin inimesi ja kodusoojust. Nii Viive kui Marju elavad nii nagu minagi oma sünnikodudes. Nende kodud on aga tundmatuseni muutunud – palju uhkemaks läinud. Käisin kuni üheksanda (!) klassini õhtupoolses vahetuses koolis ja nii mängisime tavaliselt vahetult enne kooli ja mingil määral ka peale tunde. Õppisin hommikul kohe ära ja siis läksin õue või mängisin toas. Kool oli ka laupäeval. Loomulikult mängisime ka laupäeval ja eriti pühapäeval. Aga pühapäeval olid vanemad kõigil kodus ja see hoidis ka lapsi rohkem kodus. Minu mänguseltskonnaks olid ümbruskonna lapsed. Meie laste hulgas oli nii, et kõik tüdrukud olid kas minust vanemad või nooremad, samas oli mitu minuvanust poiss. Hiljem muidugi selgus, et minuga ühte klassi tuli ka tüdrukuid üsna meie lähedalt. Raske on lapsepõlveajast vahet teha sõpruskonna, koolikaaslaste ja mängukaaslaste vahel. Mängud vaheldusid ja ka mängijad. Mitmeid mänge nagu näiteks luuremängu ehk luurekat mängisime poistega koos. Küll aga ei mäleta ma koos poistega keksu mängimist või hüppenööriga hüppamist. No seda nüüd küll ei olnud! Meie juurest käisid mööda Mustamäe all vene sõjaväelinnakus elanud vene lapsed. Nendega oli meil pidevalt kana kitkuda ja üksteisele midagi karjuda. Venelased ikka norisid midagi – näiteks: „Dai mne...?“ Siis meie hüüdsime vastu: „Tailiha, tailiha!“ Ega me üksteisest aru ei saanud. Venelasi me ikkagi pisut pelgasime, kui nad tänaval vastu tulid. Küll elas üks lihtne vene pere meie naabertänaval. Poeg oli meie kambast vanem, aga tütar enam-vähem meievanune. Ta õppis väga ilusti eesti keelt rääkima ja temaga me mängisime küll sõbralikult koos. Ljuska käis vene koolis, aga Tartu ülikoolis õppis eesti keeles ja temast sai lugupeetud hambaarst. Mäletan, kuidas vahetasime tänaval koolist tulles Stalini surmapäeva aktuse muljeid. Vene kooli (Tallinna 30. Keskkooli) õpetajad ja lapsed olid nutnud, aga meie Tallinna 10. Keskkoolist seda ei mäleta. Küll olid mul endal pisarad kurgus. Olin kodustest hoiakutest hoolimata üsna usaldavalt vastuvõtlik tolle aja propagandale. Hiljem kolis meie kanti veel üks vene pere – arsti ja sõjaväelase pere. Nende lapsed olid väiksemad, aga õppisid ka kiiresti eesti keelt rääkima. Ja veel – minu enda naabrid olid venelased, kelle vanemad olid Venemaalt 20ndatel Eestisse põgenenud. Nende lastega pole me elu sees vene keeles rääkinud. Muidugi tülitsesime. Halb seltskond oli kolm tüdrukut koos, õigemini, kui kolmest üks läks ära. Siis oli kohe seletamist. Tüli võis tekkida näiteks hüppenööriga hüpates. Keegi ütles, et teine tegi sohki, trügis järjekorras vahele või mida iganes. Ka nukkudega mängides oli tüli kergesti puhkemas, näiteks nukuriiete või ka nuku enda pärast. Meie hulgas oli üks poiss Rein, keda kõik enda sõbraks tahtsid ja sellepärast susisid. Uka-uka puhul vaieldi, kas „pidaja“ oli kedagi ikka päriselt näinud, kinni löönud või oli ta hoopis peitjaid piilunud. Mängualustamise salmidest oli meil peituse või ukraadina või uka-uka puhul klassikaline „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kas sina, vana tatinina, oskad seda parandada?“ Kes „pidaja“ käest pääses, hüüdis: „Uka-uka, mina prii!“. Pidaja omakorda, kui kellegi kätte sai, hüüdis: „Uka-uka, Kadi kinni!“. Meil hüüti alati „kinni“, mitte “kotis“, nagu mujal. Viiekümnendate keskel levis meil komme küsida teise käest näiteks, mida tähendab „alloruspuuvilusahvidekasvatus“, „emapesbpesu“ või „eeskavalisapalanaahvidtulidhulgana“. Sõnad olid „ühes sõnas“ ja lühikesed vokaalid venitati pikaks ja pikad tehti lühikeseks. Tuli rääkida kiiresti, see oli naljaks ja oli tore, kui teine aru ei saanud! Armastasime oma nimesid ja üldse sõnu tagurpidi lugeda. Sai palju nalja. Muidugi oli meil moes BI-keel ehk igale silbile või ka ainult igale sõnale „bi“ ette lisamine. Mäletan, et BI-keel ei meeldinud minu emale. Üksi sai nukkudega mängida. Aga poodi ja arsti mängisime tavaliselt koos. Püüdsime loomulikult päris kodu, päris poodi ja päris arsti järele aimata ja teha kõike nii, nagu päriselt olime näinud. Nagu ikka oli meil raha, kas paberist tehtud või puulehed, aga mingil ajal sai keegi meist paki vanu tsaaririigi rahasid. Siis oli meil uhke pood, arveldasime katariinades . Aga mäletan: kinnitasime näiteks ühe katariina peenikese niidi külge, mille teise otsa panime meie värava alt sisse, et sedaviisi raha tagasi tõmmata. Ise jäime lihtsameelset leidjat ootama. Rikkusime kõik ise ära, sest jäime ju üsna avalikult piiluma ja ootama, aga paraku ka itsitama. Poemänguks olid mul väga toredad mängukaalud ja mäletan näiteks, et teelehed olid meil tavaliselt salatilehtedeks ja kivid kartuliteks. Meie õues majaesistel treppidel oli hea poodi mängida, sest neil on kõrged kivist ääred – just letiks parajad. Mäng käis nii, et üks oli müüja ja teised ostjad, kes tulid oma nukkudest lastega poodi. Püüdsime üksteisega „teie“ rääkida nagu poes: „Palun, mis Teile...?“ Tüli võis tekkida siis, kui üks jäi liiga kauaks müüjaks. Müüjad tahtsid ju kõik olla. Kui juba suuremad olime (ma arvan, et olin siis kuuendas klassis), hakkasime mängima „geograafiamängu“. See oli nii, et esimene ütles näiteks a-tähega kohanime (linna, mäe, mäestiku, jõe jne.), mis lõppes n-tähega. Siis järgmine pidi nimetama n-tähega kohanime. Ja nii mängisime kaua. Kes ei osanud, langes järgmise vooruni välja. Mäng oli igasuguste teadmiste, mitte ainult geograafia tundmise peale. Meil on siiani alles üks osavus- või viskemäng. See on ruudukujuline umbes 30x30 cm suurune, poolviltu maas-seisev puust plaat, mille külge on kinnitatud viis pulka väärtustega 5, 10, 15, 20 ja 25 punkti. Mängijail on viskamiseks viis rõngast. Visatakse järjest ja kes kõige rohkem punkte saab ehk kõige täpsemini viskab, on võitja. Selle mängu kinkis mu vennale sama pere, kes mulle oli hällid kinkinud, ehk see on samuti pärit 1930ndatest aastatest. Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus müügile sama põhimõttega plastmassist mäng, kuid ristikujulise plaaniga ja plastmassist. Sellest on alles üks foto. Foto allkiri: Laste viskemäng. See punane plaat on alles veel 1930ndatest aastatest ja oli tuttavate kingitus mu vennale. Praegu üritavad köiest rõngast pulga ümber visata mu lapselapsed. Nõukogude-aegne viskemäng kuulus minu lastele. Rõngad olid plastmassist ja nii ka ristikujuline alus. Ei ole Eesti toode, kuid ostetud Tallinnast. Foto vist aastast 1973 või 74. Keksust ja hüppenööriga hüppamisest on kindlasti palju kirjutatud. Meil hüpati nii, et hüppaja hoidis ise nööri käes ja pidi hüppama liikuvast nöörist lihtsalt üle, jalad koos või jalad risti. Ja sama tagurpidi. Teine variant oli see, et nööri hoidsid ja keerutasid kaks tüdrukut, üks kummastki otsast ja kolmas hüppas eelpool kirjeldatud moel. Tüli tekkis, kui mõni arvas, et tema aega või õnnestunud hüppeid teised valesti kokku lugesid. Keksu mängiti oksa või puupulgaga kõvaks trambitud kõnniteele või kriidiga betoonkiviteele joonistatud kastides. Ühe jalaga hüpates ei tohtinud vahepeal teist jalga maha panna ega kasti ääre peale astuda. Hüppasime nii nagu keksuski ühe jala peal, kaks jalga koos või jalad risti, nii edaspidi kui ka tagaspidi. Olid ka kombinatsioonid, mis järjekorras kastid läbida tuli. Võitis see, kes kõige puhtamalt hüppas ja vigu ei teinud. Kui olin viiendas ja kuuendas klassis, oli meil sügise lemmikmänguks maja-mäng. See tähendas seda, et rajasime endale Marju aias oma majapidamised. Maja oli tavaliselt liivast ja kaunistatud kivide või puitmaterjaliga, aed oli ilusti planeeritud, okstest olid põõsad ja puud. Pärast kooli hakkasime oma aedu korrastama ja aina paremaks muutma. See oli üks väga tore mäng ja seda mängisime minu mälu järgi just neil kahel, 1955. ja 1956. aasta sügisel. Me mängisime väga tihti ka teatrit. Kui olime umbes 8–9-aastased, oli meil kirjutuslaua all varjuteater. Kirjutuslaua all olime ise kõige taga, kardina ja meie vahel oli laualamp ning sirutasime oma käes nukke lambi ette nii, et teatri “sirmile“ tekkisid varjud. Tegime ka kätega igasuguseid kujundeid ja liigutusi. Vaatajad istusid kõik kirjutuslaua ees. Kuidas me sinna kirjutuslaua alla kolmekesi mahtusime, on praegu raske ette kujutada. Mõnel suvel oli meil moes teha teatrit õues. Kirjutasime ise näidendi, jagasime osad ja kutsusime emad ja teised lapsed vaatama. Mina ei mäleta, et minu isa oleks käinud, ema küll. Kui meil parajasti näidendit polnud, korraldasime kontserdi. Igaüks esitas, mida oskas. Lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Meie igakordne tantsu-laul oli „Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me keeta hästi oskame küll suppi riisist mannast. Tiralla-lalla-laa, tiralla-lalla-laa...“. See oli meil üks leivanumber ja selle oli meile õpetanud minu ema. Lisatud foto (arvan, et suvi 1955) kujutab just seda, kus mina ja mu parim sõber Marju tantsime. Täisviide ERA, DK 135, 1/8 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Kadi Alatalu Kihelkond Tallinna l. Koguja sünniaasta 1942 Kogumisaasta 2013 Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1942 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kadi, snd. 1942. a. Tallinnas Harjumaa korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu lapsepõlv möödus riigimõisates. Isa oli karjaravitseja ja ema esialgu kodune. Edaspidi töötas majandis erinevatel ametikohtadel (laborant, peamiselt raamatupidamises). Esimesed eluaastad möödusid Vaeküla riigimõisas, siis aastaringi Rakvere linnas, Heimtali riigimõisas, Jänesselja riigimõisas ja alates 7-ndast eluaastast Penijõe riigimõisas (nõukogude ajal juba erinevate nimetustega põllutöökoolis). Esimesed mälupildid seostuvad Rakvere perioodiga (1938. a.), kui vanemad pidasid Pikal tänaval väikest toiduainetekauplust. Hoovis oli mänguseltsiliseks minust aasta-paar vanem tüdruk, kes tõi õue mängimiseks oma ilusa nuku ja nukuvankri. Vallimäe veerel käisin emaga maasikaid korjamas. Heimtalis olid mängukaaslasteks mõisalapsed. Elasime Heimtali mõisa valitsejamajas. Samas hoones oli ka majandi kontor ja nagu riigimõisates tol ajal kombeks oli, suviti ajutine lastehoid. Mis mänge me seal mängisime, ei mäleta. Eluks ajaks jäi meelde lasteaiatädi punane valgete mummudega kohviserviis. Ju me neist tassidest piima jõime. Mälestus mummulistest tassidest oli nii elav, et 1959. a. Moskva lähedal karusloomakasvatuse kursustel olles, nähes Bõkova raudteejaama juures olevas poekeses rohelisi ja kollaseid valgete mummudega tasse, ostsin ma nii ühte kui teist värvi tassi. Säilinud on ainult alustassid. Heimtalis mängisime maja seina ääres kivide ja klaasitükkidega. Ühel kevadpäeval, kui jää ei olnud veel täielikult sulanud, kukkusin peopesa pidi pudelipõhja, arm püsis aastaid. Toast tõin välja ka oma mänguasju. Nii läks mul kaduma puust "jonnipunn", mille hiljem sain kätte ühest tuuliku lähedal asunud moonamaja perest. Meie kõrvalkorteris elas endise mõisaproua juures teeninud vanatädi, kes pidas kirjavahetust paruni perega. Silme ees on imeilusad kulla ja karraga kaetud pühadekaardid, mida ta mulle andis vaadata ja lubas nendega siis mängida. 1941. a. käisid sakslaste ja venelaste vahel ägedad lahingud Viljandi pärast. Linna põlengute kuma paistis Heimtalini. Rahvas varjus mõisa võlvitud kartulikeldris. Meil lastel oli seal eriti põnev ringiratast trallida ja hästi valjusti hõikuda. Saime muidugi sellepärast tõreleda. Naised käisid lennukite rünnakute vaheajal ringtalli aedikus lehmi lüpsmas. Jänesseljal elasime lühikest aega. Mänguseltsilisi ei olnud. Sõbrunesin juba neiuohtu tüdrukutega ja kuulasin nende filmimuljeid. Lugu end rabalaukasse uputanud tüdrukust painas mind seni, kuni nüüd Eesti Vabariigi taastamise järel näidati Tallinnas kinos "Sõprus" Prahas filmitud linateoseid viimaste, juba Saksamaa pinnal peetud lahingute ajast. Siis üle aastakümnete nägin ma seda filmi ka ise. Kui ma ei eksi, on filmi nimi "Keelatud linn". Ilmselt kuulus minu tubaste mängude hulka juba Jänesseljal nööpidega mängimine. Silme ees on kolimine Pärnu raudteejaamast üle Pärnu suure kaarsilla, kui lauasahtlist pudenes välja karp ja nööbid veeresid laiali. Osa korjati kokku, osa veeres laiali. Penijõel, kuhu me järgmiseks kolisime, võtsin ma aeg-ajalt ema nööbikarbi ja kallasin ümmarguse söögilaua peale laiali. Suured tumedad nööbid olid mehed, väikesed poisid ja erksavärvilised naissoo esindajad. Mida ma täpselt väljamõeldud lugudesse panin, seda kahjuks ei mäleta. Toas oli mul oma nukunurk. Meeles on kaks portselanpeaga nukku. Mingi mööbel, nukkude sööginõud ja riided olid samuti olemas. Lisaks oli veel kaks vineerist välja lõigatud puitalusel seisvat rahvarõivais piigat. Kas mingeid loomi ka oli – ei mäleta. Pärast 1949. a. märtsiküüditamist oli pakitud väike komps selleks, et kui tullakse ära viima, oleks kohe, mida kaasa võtta. Puust karbis olnud saksa peenraha oli ema õue peale külvanud. Peamiseks mänguseltsiliseks oli Penijõel kodumajanduskooli direktori Elviine Malkeni noorem poeg Vello, kes oli minust kaks aastat noorem ja kellega suhtlen tänaseni. Kõik tubased mängud toimusid mõisa peahoones Vello pool või üle tee asunud valitsejamajas minu pool. Mängisime lauamänge: "Reis ümber maailma", "Kits", erinevaid sõnalisi mänge. Väga meeldisid meile geograafiliste nimedega või ajalugu puudutavad sõnamängud. Näiteks tuli ühe nime lõpptähega alustada teist nime: Eesti – Itaalia – Austria jne. „Telefoni“ mängisime sünnipäevadel, kui oli kohal rohkem lapsi. Mängu alustanu sosistas sõna kõrvalolijale, see järgmisele jne. Tavaliselt jõudis viimaseni juba moonutatud sõna. Mida segasem, seda lõbusam oli. Vellol oli koomikseid. Vaatasime neid meelsasti. Hästi on meeles kümne neegri lugu, mis hilisemal ajal sai A. Christie poolt tema variandis kriminaalnäidendina kirja pandud. Meil Velloga oli meelistegevuseks kutsekooli õpilaste sabas jõlkumine, sõna otseses mõttes. Kui mõni paar õhtupimeduses jalutama läks, siis hiilisime neile järele ja püüdsime aru saada, millest räägiti. Alatihti käisime neil internaadis külas. Mina tüdrukute pool, kes mulle salmikusse salme kirjutasid. Sain ka mõningaid kingitusi – Muhust pärit Salme-nimeline neiu kinkis mulle ehtsa muhu tanu. Vello painas jälle poisse oma küsimustega. Hilisemas elus kohtusime nii mõnegagi kas EPA-s või oma töökohas. Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa. Teine meeliskoht oli nn. Veskimäel enne mõisaparki ja -hooneid. Seal oli mängu nimeks „Pulgamäng“. Lauajupp oli asetatud kaldu kas kivi peale või ümmargusele puutükile. [NB! joonis] Vastu maad toetuvale lauaotsale laotud pulgad löödi õhus olevale lauaotsale antud jalalöögiga laiali. See, kes kinni oli jäänud, pidi pulgad kokku korjama ja lauale tagasi asetama. Samal ajal peitsid ülejäänud mängijad end ära. Leitu löödi sama laua juures mängust välja. Kui õnnestus otsijaist mööda lipata, siis lendasid pulgad jälle laiali ja otsija pidi uuesti alustama. Kes aga mängust välja oli löödud, see end uuesti peita ei saanud. Nüüd meenutan mängu-alustamise lauseid. Ega nad päris hästi enam peas ei ole. "Entel-tentel trikatrei, punaste pükstega politsei. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörsin selja, näitsin keelt. Sina oled prii." "Üks helevalge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa parandavad teda? Seda ütled sina." Peahoonesse viiva tee ääres olid kahel pool hekkide taga muruplatsid. Need olid meie peamised pallimängu- ja kotisjooksu-platsid. Vasakule poole sirelite äärde lasi isa ehitada liivakasti, kus oli voli kõigil mängimiseks. Kevad algas jõel jääminekuga. Tihti korjus silla taha jää, siis tõusis vesi nii kõrgele, et takistas vahel meie majja pääsemist, sest meie maja oli üsna jõe kaldal. Marjapõõsad ulatusid pea veeni. Lastel olid siis tavaliselt liiklustakistuse pärast koolipriid päevad. Julgemad (Kalju Rehepapp) üritasid jääpankadega sõita. Lindude saabumisega käisime Matsalu luhal linnumune otsimas. Pardi- ja hanemune õnnestus roostikust harvemini kätte saada. Vaesel ajal sai ka kajakamunadest pannkooke tehtud. Suvel, kui jõgi lompideks kuivas, püüdsime sealt kätega kalu. Sügavamates lompides ujusime. Õiged ujumiskohad olid ka kilomeetri kaugusel – seal, kus jõgi oli laiendatud. Ka Lihula lapsed käisid kas Penijõel või Tuudi jõe ääres ujumas. Pärast viljamasindamist oli teispool jõge küüni taga pinu ja kõrge põhuvirn. Meil lastel meeldis virna otsa ronida ja siis sealt tagumiku peal alla liugu lasta. Alla tulime aga tavaliselt koos põhuhunnikuga, mille kuhjasime ümber põhukuhja, kuhu rajasime siis käigud ja koopad. Minu isa kui mõisavalitseja tegi sellele lustimisele lõpu. Mõne aja pärast kolisime laudalakka heinte peale liugu laskma. Seal ei olnud karta, et vesi laialilükatud heinale liiga teeks. Liiga tegin endale, kui ühe aampalgi peale maandusin. Talvel asendus suvine jalgratastega ringisõitmine kelgutamisega kuivati mäest alla. Seal pakkus üks kaaslane mulle võimalust Riia linna näha, kui panen keele vastu kelgurauda. Ei mingit Riia linna, aga keel oli kare ja kibe veel mitu päeva. Paremini läks lauda juures oleva veepumpamise tiisli külge seotud kelkudega ringi keerutamine. Mingid suusad sain ka endale. Uisutamise sain hädapärast selgeks alles Tallinna 9-ndasse klassi tulles. Liukal käimine võrdus peol käimisega. Velloga tuhlasime ka mõisamaja pööningul, kus nüüd on Matsalu keskuse kohvik ja ajutiste fotonäituste ruum. Malkenite konkust tuli välja terve puust nikerdatud loomakari. Vello isa, kes oli juhusliku kaassõitjana Siberisse saadetud, oli kodumajanduskoolis olnud puutöö õpetaja – ju need loomad tema valmistatud olid. Palju rõõmu ja lusti pakkusid taludes peetavatele talgutele järgnevad söömaajad. Sel ajal, kui täiskasvanud koduõlletoope kummutasid, möllasime meie lapsed õues peitust mängides. Lõbus oli ka mõisa- ja külarahva ühiselt korraldatud kadriskäik ja andamitest saadud toidukraamiga korraldatud kadripulmas viibimine. Kuna ajad olid ärevad – üks okupatsioon järgnes teisele, siis vanemad mängisid tihti õhtuti ja puhkepäevadel bridži. Mulle pakkus mäng suurt huvi. Vahel õnnestus end mängu sokutada või lauale pandud kaarte liigutada. Tallinnas ja minu vanemate pool oli samuti: kui isa ja ta vennad kokku said, oli peale sööki alati bridžimäng platsis. Lapsena mängisin Vello ja teiste mõisalastega viitlehte ja turakat. Enam ei mäletagi, kuidas need mängureeglid paika pandud on. Ka doominot sai mängitud. Lihula Keskkooli astusin 1944. a. oktoobris, kui sõda oli juba edasi liikunud. Kool töötas kahes vahetuses. Mingit alevi vahel hulkumist ei olnud, sest igasuguseid hulkureid ja metsavendi liikus ringi. Ruttu koju. Kolm kilomeetrit porist või lumist teed viletsate jalavarjudega. Valgel ajal sai vahel tee kõrval olevail külmunud lompidel kõhuli mööda jääd roomatud. Koolimajas oli ruumi vähe ja ilusa ilmaga kupatati lapsed õue. Poisid mängisid palli, tüdrukud kõkutasid niisama. Vahel käisime koolimaja kõrval olevas tiigis triitoneid vaatamas. Oma pinginaabri Vaida Nikkeliga istusime uue koolimaja jaoks kokku veetud vundamendi kividel ja arutasime, kuidas Stalinit tappa (III-IV klassis olles). Lõime isegi oma ühingu: VVVÜ – venevastane võitlusühing. Klassiõe Asta Oosimi pinginaaber Ivi Kanne elas koolimaja vastas. Vahetunnil käisime tema juures. Lugesime Stalini elulugu. Sai selgeks, kuidas tulevane suur juht röövis parteile raha. Asta ja klassiõde Maia Metslang, kes elasid alevis, mängisid Asta maja õues. Asta isal oli varem lihakarn olnud, õuepeal toimus loomade tapmine. Seal oli vere kogumise kaev, mille kaane peal Asta ja Maia lavastasid näitemängu "Kuidas üks onu teise ära koksas", st kuidas Stalin Lenini ära tappis. Ka Astaga suhtlen ma tänase päevani. Lihulas olid nii alevi- kui mõisalapsed, kellel vahel omavahel läks löömaks. 1951. a. kolisid mu vanemad Harjumaale Nissi lähedale Saida sovhoosi ja minu koolitee jätkus Tallinna 4. keskkoolis. Tallinna koolilapsena elasin isa venna ja tema naise pool. Ruumi oli seal vähe ja külalisi mul eriti ei käinud. Mäletan ühte pühapäeva, kui külas oli isa õepoeg Endel Bergert ja minu klassiõde Õnne Põder (hiljem Eelma). Riietusime tädi õmmeldud (tädi Elly oli elukutselt õmbleja ja tegi vargsi kodutööd) kirjudesse satiinist hommikumantlitesse, pähe sidusime käterätikuist kokku keeratud turbanid ja etendasime siis mingit idamaist lugu. Üksi olles joonistasin oma kahele paberist nukule riideid. Eriline peoloom ma ei olnud, aga koolipidudel ja klubides sai ikka käidud. Samuti liuväljal. Kõige enam meeldis teatris käimine. Seal oli mu kaaslaseks tavaliselt meie klassi kõige ilusam tüdruk Niina Zubova. Nüüdne Niina Pahla on samuti tänini mu sõbranna. Koolivaheajal mängisin koos Saida sovhoosi noortega, nüüd juba võrkpalli. Käisime kiigeplatsil kiikumas ja õhtupimeduses mõisa aias maasikaid näppamas. Riisipere metsad olid oma nime väärilised – riisikaterikkad. Samuti olid päris head maasikavälud. Õnneks ei puutunud kokku neis metsades elavate metsavendadega. Üks neist oli väga verejanuliseks muutunud. Lisaks mõisa karjast varastatud loomadele (isa käis pärast tema tabamist kohtus tunnistajaks) tappis ta ka mitu inimest. Kui onud-tädid punasteks "pühadeks" maale tulid, siis läks bridžimäng jälle käima. Elektroonika on minust mööda läinud. Olen juba ammu mängimisest võõrdunud. Täisviide EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013). Maakond Viljandimaa Läänemaa Harjumaa Kihelkond Paistu Lihula Tallinna linn Koguja Maret Luhari Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1936 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maret, snd. 1939. a., elanud Läänemaal jm. Harjumaa korter küla Läänemaa Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <p><strong>Elu on m&auml;ng</strong></p> Minu lapsep&otilde;lvekoduks oli <strong>metsatalu J&auml;rvamaal,</strong> suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. &Otilde;desid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan3.jpg" alt="Tiit Birkan" width="287" height="373" /></div> <br />M&auml;ngimiseks oli aega hommikust &otilde;htuni. M&otilde;ned <strong>m&auml;nguasjad</strong> olid mul ka: isa tehtud kiikhobune ning isal pooleli j&auml;&auml;nud autobuss, kaleidoskoop, k&auml;ru, m&auml;ngup&uuml;ss, v&auml;ikesed reha ja labidas, taadi voolitud m&auml;ngupaat, m&otilde;ned puupugalatest loomad, vile, v&auml;ike puss ja suupill (mille venelased &auml;ra viisid) ning kummipall, millega sai m&auml;damuna m&auml;ngitud. Naabertalu karjapoiss tegi mulle vibup&uuml;ssi. <br /><br />Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma t&uuml;&uuml;tasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis &otilde;petas mind juba 5-aastaselt <strong>lugema</strong>. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba m&otilde;ned t&auml;iskasvanute omad. Lugesin ka need k&otilde;ik l&auml;bi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju j&auml;i arusaamatuks, aga see lugemine k&auml;is nagu lehma s&ouml;&ouml;maaeg: mul oli filigraanne m&auml;lu ja nii ma "m&auml;letsesin" hiljem k&otilde;ik loetu uuesti l&auml;bi. Lugesin l&auml;bi ka vanematest j&auml;&auml;nud kooli&otilde;pikud. K&otilde;ige p&otilde;nevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt l&auml;bi v&otilde;etud. Minu lekt&uuml;&uuml;ri kuulusid ka &bdquo;P&otilde;llumehe k&auml;siraamat&ldquo; ja &bdquo;Kokaraamat&ldquo;. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse p&uuml;ssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada k&uuml;&uuml;likuid ja k&uuml;psetada frankfurdi kooki. 7-aastaselt arvutasin peast korrutades kui palju on &ouml;&ouml;p&auml;evas sekundeid (s&otilde;jav&auml;es arvutasin peast &ndash; kihlveo peale &ndash; kui palju sekundeid on aastas). T&auml;nu sellele, et NKVD-lastega kaasas olnud ohvitserinaised viisid peale ema ja vanaema kleitide &auml;ra ka k&otilde;ik minu &uuml;leriided ning jalatsid, l&auml;ksin kooli kaheaastase hilinemisega (ehkki kohe II klassi). Olin klassis parim ettelugeja ning peast arvutaja. <br /><br />Koolivaheajal hulkusin tundide kaupa metsas. Lugemise k&otilde;rval j&auml;igi see minu lemmiktegevuseks. <br /><br />M&otilde;nikord k&auml;isin l&auml;himas talus lastega m&auml;ngimas. S&auml;&auml;l oli &uuml;ks minuealine poiss ja viis t&uuml;drukut. M&auml;ngisime peitust, tagumist paari, matsu ja selle variatsioone kivikulli ja k&uuml;kakulli. Vahel harva tulid sealsed lapsed meile. Siis m&auml;ngisime palliga &otilde;ue peal m&auml;damuna. <br /><br />Enamasti aga olin <strong>omapead ja &uuml;ksi</strong>. Siis hakkasin kujutlema ja unistama. Enamasti samastasin ennast m&otilde;ne raamatu tegelasega. Kujutlesin, et olen koer (nagu n&otilde;iutud Tuks); siis j&auml;lle nagu s&uuml;mpaatne p&otilde;ldhiir loodusloo raamatust. Siis kujutlesin, et mul on v&auml;ike &otilde;de, kelle eest hoolitseda. Kujutlesin, et mul on samapalju j&otilde;udu nagu Matsipoeg Matsil. Siis olin kas paapua v&otilde;i muistne eestlane. M&otilde;ttelend oli mul lausa piiritu. Kord p&auml;&auml;stsin Jeesuse ristil&ouml;&ouml;misest, siis j&auml;lle Jeanne d'Arci tuleriidalt. V&otilde;i olin imetohter, kes suutis isegi surnuid ellu &auml;ratada. Vahel &uuml;ritasin lausa M&uuml;nchhauseni kombel loodusseadusi eirata. Proovisin kuuseokstest tiibadega lendu t&otilde;usta. Siis katsetasin, kas on v&otilde;imalik j&auml;rk-j&auml;rgult k&otilde;rgele &otilde;hku h&uuml;pata: st. enne kui maapinnale langen, j&otilde;uaks uue h&uuml;ppe teha ja niimoodi &uuml;ha k&otilde;rgemale t&otilde;usta. L&otilde;puks sain praktiliselt selgeks, et maakera k&uuml;lget&otilde;mme on tugevam. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_174_3.jpg" alt="EFA_I_174_3" width="300" height="440" /></div> Kui teistega m&auml;ngisin, oli m&auml;ngu alustajaks k&otilde;ige vanem t&uuml;druk. <strong>M&auml;ngualustamise salme</strong> on meelde j&auml;&auml;nud kaks: <br />"&Uuml;ks ilus valge tuvi <br />lendas &uuml;le Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandid, <br />luku v&otilde;ti katki murtud. <br />&Uuml;ks, kaks, kolm &ndash; sinu p&uuml;&uuml;dmiskord!"<br /><br />Ja teine: <br />"Taksoauto number kaks <br />s&otilde;itis vastu posti plaks. <br />Seda juhtis h&auml;rra Max, <br />tuli maksta krooni kaks. <br />Piu-pau-vuh, <br />sina oled sellest suurest s&uuml;&uuml;st prii!"<br /><br />Oli veel &uuml;ks salm, aga ma ei m&auml;leta, kas seda v&auml;ljalugemisel kasutati: <br />"Punaste p&uuml;kstega kardavoi <br />&uuml;tles mul: Idii damoi! <br />Mina ei m&otilde;istnud seda keelt, <br />keerasin ringi ja n&auml;itasin keelt."<br /><br /><strong>Pimesikum&auml;ngu</strong> m&auml;ngiti toas. See k&auml;is nii: &uuml;hel seoti silmad kinni, m&auml;ngujuht viis ta k&auml;ttpidi toa keskele. Pimesikk k&uuml;sis: <br />&ndash; Kus sa mind viid? <br />&ndash; Sealauta. <br />&ndash; Mis sinna? <br />&ndash; Pudru ja piima s&ouml;&ouml;ma. <br />&ndash; Kus lusikas? <br />&ndash; Otsi ise! <br />Siis hakkas pimesikk otsima ja p&uuml;&uuml;dma. <br /><br />1947. aastal astusin Tapa kooli II klassi. Sellal &otilde;ppisid veel poisid ja t&uuml;drukud eraldi, ainult kehalise kasvatuse tundides lasti meid kokku, et saaks <strong>ringim&auml;nge</strong> m&auml;ngida. Repertuaar oli tavaline: &bdquo;Kosjad tulid saarest", &bdquo;&Uuml;ks peremees v&otilde;ttis naise", &bdquo;Lenda, lenda, linnukene", &bdquo;Kas minu armast s&otilde;brakest pole sa ehk n&auml;inud&hellip;" <br /><br />Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides m&auml;ngisime &bdquo;<strong>Musta meest</strong>&ldquo; v&otilde;i &bdquo;Nuudij&otilde;mmi.&ldquo; Esimese puhul l&auml;ks &uuml;ks poiss saali keskele ja karjus: &bdquo;Kas kardate musta meest?&ldquo; Teised karjusid: &bdquo;Ei&ldquo; ning &uuml;ritasid temast m&ouml;&ouml;da joosta, kelle &bdquo;must mees&ldquo; kinni v&otilde;ttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see m&auml;ng kestis, kuni k&otilde;ik poisid olid &bdquo;mustad&ldquo;. <br /><br /><strong>Nuudi-J&otilde;mmis</strong> seisid poisid ringis, n&auml;od sissepoole, &uuml;ks k&auml;is nuudiga (tavaliselt s&otilde;lme seotud salliga) ringi ja laulis: <br />&bdquo;K&auml;ib ringi tige Nuudi-J&otilde;mm, <br />eks sina teda pelga. <br />Kui vaatad taha &ndash; <br />k&otilde;mm ja k&otilde;mm, <br />saad kohe vastu selga. <br />Kui kellelegi pihku j&auml;&auml;b, <br />jah pihku j&auml;&auml;b, <br />siis k&otilde;rvalseisja kolki saab, <br />jah kolki saab, <br />k&otilde;mm-k&otilde;m!&ldquo;<br />Nuudi-J&otilde;mm poetas nuudi m&otilde;nele ringisseisjale pihku ja see hakkas k&otilde;rvalseisjat kolkima. Too jooksis eest &auml;ra. Kui ring t&auml;is sai, asus p&otilde;genik eelmise j&otilde;mmi kohale. Uus j&otilde;mm alustas sama laulu saatel uut ringi. <br /><br />Lemmiktegevuseks oli <strong>rahvaste pall</strong>. V&otilde;i siis pani &otilde;ps suure palli kitse peale ja vastasmeeskonnad pidid v&auml;ikeste kummipallidega selle sealt maha loopima. <br /><br />Siis oli veel selline m&auml;ng nagu &bdquo;<strong>Vangide vabastamine</strong>&ldquo;. Klassit&auml;is poisse jaotati pooleks, &uuml;ks viirg j&auml;i &uuml;hte saali otsa, teine teise. Siis k&auml;idi vastastikku teisele v&auml;ljasirutatud k&auml;e pihta l&ouml;&ouml;mas. P&auml;rast l&ouml;&ouml;ki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal k&auml;tte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning j&auml;i l&ouml;&ouml;ja selja taha seisma. Kui l&ouml;&ouml;ja tabati enne kui ta oma kohale j&otilde;udis, l&auml;ks ta vastase selja taha. Aga kui &bdquo;valvur&ldquo; vangi v&otilde;eti, said k&otilde;ik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni k&otilde;ik vastased olid vangi v&otilde;etud. <br /><br />Siis j&auml;rgnes Siberi s&otilde;it. S&auml;&auml;l olid vene poistel oma m&auml;ngud. K&otilde;igepealt laptaa, see venelaste pesapall. Siis selle variatsioonid &uuml;ksk&auml;si ja viisk&auml;si (odnorut&scaron;ka ja pj&auml;tirut&scaron;ka). <br /><br />M&auml;ngiti ka &bdquo;<strong>Staabi &otilde;hkulaskmist</strong>&ldquo;. T&otilde;mmati maapeale s&otilde;&otilde;r, see oli staap. &Uuml;ks mees j&auml;i ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap &otilde;hitud). Teised j&auml;lle p&uuml;&uuml;dsid vastaseid. K&auml;epuudutus t&auml;hendas vangi v&otilde;tmist. <br /><br />Siis m&auml;ngiti veel &bdquo;<strong>Lunkat</strong>&ldquo;. K&uuml;mmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp k&auml;es, mille ots oli augus. S&otilde;&otilde;ri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. &Uuml;mber s&otilde;&otilde;ri k&auml;is kepiga m&auml;ngija, kes &uuml;ritas palli v&otilde;i j&auml;&auml;kamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui &otilde;nnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid k&otilde;ik oma &bdquo;lunkasid&ldquo;. Kui ka muidu &otilde;nnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta j&auml;&auml;nud suvalisse &bdquo;lunkasse&ldquo; pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai &uuml;ritaja. <br /><br />Veel m&auml;ngiti &bdquo;<strong>Lehmakese n&auml;ljutamist</strong>&ldquo;: &uuml;ritati j&auml;&auml;tunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui &otilde;nnestus, l&auml;ks tabatu &bdquo;lehmakarjaseks&ldquo;. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja t&auml;nitasid: "&Auml;ra n&auml;ljuta lehmakest!" <br /><br />Rahvuse vahel tehti vahet p&auml;ris alguses. Hiljem ei p&ouml;&ouml;ratud sellele t&auml;helepanu. Eesti t&uuml;drukud m&auml;ngisid mingisugust pallip&otilde;rgatamise m&auml;ngu. <br /><br />Talvel oli selline tubane m&auml;ng, et &uuml;ks pistis s&otilde;rme labakindasse ja teine pidi l&auml;bi kinda &auml;ra tundma, millise s&otilde;rmega on tegu. S&otilde;rmed olid alates p&ouml;idlast: T&auml;itapper, Kotin&otilde;el, Pikk Peeter, Suur-Mats ja V&auml;ike-Ats. <br /><br />Veel tegime <strong>varjuteatrit</strong>, st. moodustasime s&otilde;rmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid j&auml;nes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Paberi peal sai m&auml;ngitud selliseid m&auml;nge nagu "Laevade pommitamine", "Ametimees", "Siga" ja "Kolme kriipsu". "Ametimehega" sai k&otilde;ige rohkem nalja. Paberiribadele kirjutati amet, mehenimi, toiming, koht ja naisenimi. Igakord vahetati pabereid. L&otilde;puks loeti tulemus ette. Nalja sai nabani! <br /><br /><strong>"Siga"</strong> m&auml;ngides tuli paberile kirjutatud s&otilde;na t&auml;hthaaval &auml;ra arvata. Iga vale t&auml;he eest joonistati &uuml;ks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, l&auml;ks m&auml;ngust v&auml;lja. <br /><br /><strong>Kriipsum&auml;ng</strong> k&auml;is nii, et &uuml;ks t&otilde;mbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi v&auml;lja joonistama. <br /><br />Muidugi m&auml;ngisime <strong>kaarte</strong>. Neid kaardim&auml;nge oli igavene hulk, aga meelde on j&auml;&auml;nud viisleht, linnap&otilde;letamine, harilik- ja paaristurakas, kaksk&uuml;mmend &uuml;ks, eesel, hakaras, Kanasita-Jaak, oma trump, Poti-Leenu ja Bismark. Palli abil sai m&auml;ngitud "Laevat&auml;itmist". <br /><br />Suuremaks saades m&auml;ngisime vaid malet, kabet, koroonat ja v&otilde;rkpalli. Hiljem tulid m&auml;ngu naised ja siis olid m&auml;ngud l&auml;bi. <br /><br />Meenus veel &uuml;ks m&auml;ng: <strong>"Taadi l&ouml;&ouml;mine"</strong>. Vai l&ouml;&ouml;di maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis l&ouml;&ouml;di kaikaga vaia pihta, nii et pulk &ndash; "taat" &ndash; eemale lendas. Kes taadi k&otilde;ige kaugemale l&otilde;i, oli v&otilde;itja. See oli suuremate poiste m&auml;ng. <br /><br />Kuna pool vihikut j&auml;i t&uuml;hjaks, lisan siia paar luuletust. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan2.jpg" alt="EFA_I_170_14" width="450" /></div> <strong>&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; KELDRIM&Auml;E KUUSK</strong> <br /><br />Me tare taga kasvas v&auml;gev kuusk, <br />mis oli suurim &uuml;mbruskonna puudest. <br />Ta paistis kaugemale k&otilde;igist muudest <br />ning oli tollal minu lemmikpuuks. <br /><br />Ju viieselt ta ladvas k&auml;isin &auml;ra, <br />kuis avardus sealt kitsuke maailm! <br />V&otilde;is n&auml;ha kauget kirikut mu silm <br />ja metsavahi hooneid p&auml;ikses&auml;ras. <br /><br />Siis viidi kodunt isa; saabus aeg, <br />mil sunnit&ouml;&ouml;st sai ausa mehe palk. <br />Me tallu saabus venelaste salk, <br />kel &otilde;lal teodoliit, kel kirved-saed. <br /><br />Peab kaardistama vallutatud maid, <br />et kindlamini p&uuml;siks vene v&auml;rk! <br />Kuusk &uuml;lemistest okstest ilma j&auml;i, <br />tast sai triangulatsioonim&auml;rk. <br /><br />Puu latva seati mitmekordne rist, <br />j&auml;id oksat&uuml;&uuml;kad moonutama t&uuml;ve. <br />Ta otsa ronima mind mingi h&uuml;ve <br />ei oleks enam ahvatlenud vist. <br /><br />Nii kurvalt seisis sandistatud hiid; <br />ehk alumised oksad j&auml;id veel haljaks, <br />kuid v&otilde;ikalt turritasid k&ouml;ndid paljad <br />ning ristil kraaksus vares oma viit. <br /><br />Kord kevadisel &otilde;htul tare taga <br />&auml;tt kaua vaatas r&uuml;vetatud puud. <br />Siis prohvetlikult lausus taadi suu: <br />"Kui on ta k&otilde;dunend, saab Eesti vabaks!" <br /><br />Siis algas loomavagunites s&otilde;it, <br />sai mitmeks aastaks elupaigaks Siber. <br />Viis taadi-memme hauda saatus kibe, <br />ei kasva nende kalmul &uuml;htki &otilde;it. <br /><br />L&auml;ks seitse aastat; kodumurul taas <br />ma seisatasin leinas, hambad ristis. <br />Kuusk olli kuivanud, kuid seisis p&uuml;sti <br />ja n&auml;is, et niipea p&otilde;rmuks ta ei saa. <br /><br />L&auml;ks neli korda seitse aastat veel <br />kui kodukanti k&auml;ima tulin taas &ndash; <br />kuusk lamas juba pehkinuna maas <br />ning oli t&auml;itsa k&otilde;dunenud seest. <br /><br />Taas taadi s&otilde;nad kirgastusid seal, <br />puuj&auml;&auml;nust hindas metsamehe pilk <br />ning samas valmis otsus silmapilk: <br />see k&uuml;mmet aastat vastu k&uuml;ll ei pea! <br /><br />L&auml;ks sellest p&auml;evast seitse aastat vaid <br />ning Eesti riik taas iseseisvaks sai! <br /><br /> <div style="text-align: left;"><strong>&nbsp;&nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp;&nbsp; <br />OMA T&Auml;HT</strong></div> <br /><br />Mind hilis&otilde;htul vanamemm <br />k&auml;e k&otilde;rval &otilde;ue viis. <br />Sai jututeemaks t&auml;helend, <br />mind valdas &auml;kki t&auml;helemb, <br />neid n&auml;ha tahtsin siis. <br /><br />Eit viipas k&auml;ega: &bdquo;Eks sa kae, <br />ei ole pilvi ees: <br />n&auml;e, seal on Vanker, P&otilde;hjanael, <br />S&otilde;el, Koot ja Reha taevalael <br />ning kumab Linnutee. <br /><br />K&auml;ib jutt, et iga&uuml;hel meist <br />on oma t&auml;ht &ouml;&ouml;vallas, <br />mis inimest ta eluteil <br />on saatmas; kui me aeg saab t&auml;is, <br />ka t&auml;ht siis langeb alla.&ldquo; <br /><br />&bdquo;On minu t&auml;ht neist milline?&ldquo; <br />Eit ohkas: &bdquo;See on nali, <br />&uuml;ks uskumus vaid selline.&ldquo; <br />Kuid n&auml;hes minu pillimeelt, ta s&otilde;nas: &bdquo;Ise vali!&ldquo; <br /><br />Vist esmakordselt elu sees <br />ma valisin ja vaesin &ndash; <br />kas v&otilde;tta too v&otilde;i hoopis see, <br />kas rohekas v&otilde;i kollane? &ndash; <br />suu ammuli ma kaesin. <br /><br />Nad k&uuml;lmalt kaugel vilkusid <br />ja kummaliselt loitsid. <br />Hulk aega tunnistasin siis <br />neid veiklevaid kristallisid, <br />kui &uuml;ks mu pilku k&ouml;itis. <br /><br />Ta polnud k&otilde;rgel ega suur, <br />all metsa kohal vilkus, <br />ent imeline omadus tal oli &ndash; <br />muutlik virvendus ja mitut v&auml;rvi kirkus: <br /><br />On tuhm, seej&auml;rel rohekas, <br />n&uuml;&uuml;d verevaks end k&uuml;tab. <br />Taas h&otilde;bekarva kollakas, <br />n&uuml;&uuml;d sini-puna-lillakas&hellip; <br /><br />Ma h&uuml;&uuml;dsin: &bdquo;Selle v&otilde;tan!&ldquo; <br />On muutlik olnud elutee. <br />&Ouml;&ouml;taevasse l&ouml;&ouml;n pilgu <br />ning j&auml;lle muheneb mu meel, <br />kui vana tuttavat n&auml;en veel <br />ja m&otilde;tlen: &bdquo;Ikka vilgud!&ldquo; <br /><br /><br /><strong>&nbsp; &nbsp; &nbsp; METSA LUMMUS</strong> <br /><br />Uus, v&auml;rske elu tormitseb, <br />k&otilde;ik vana varisenud p&otilde;rmu. <br />Kuid metsap&otilde;uest immitseb <br />veel m&ouml;&ouml;dund m&auml;lestuste h&otilde;ngu. <br /><br />Nii ammuununenud p&auml;ev <br />v&otilde;ib meelde tulla imeselgelt <br />ning m&otilde;ttes j&auml;llegi sa n&auml;ed <br />neid lapsep&otilde;lvep&auml;evi helgeid. <br /><br />Mul meeles on neid aegadest <br />vaid selge taevas, metsakohin <br />ning aas, mis kirju lilledest <br />ja v&auml;rske kasteniiske rohi. <br /><br />Mu vanaema hell ja hea, <br />ta ikka reibas, l&otilde;bus tuju <br />ning vanaisa kulupea <br />ja vimmas metsamehe kuju. <br /><br />Mets vaatepiiri &uuml;mbritses, <br />ta igal ajal oli kaunis. <br />Laas p&auml;evad l&auml;bi kohises <br />ning &otilde;htul unele mind laulis. <br /><br />Ma metsa eksind pole eal <br />ja see ei ole mingi ime: <br />ju lapsena ma teadsin peast <br />k&otilde;ik linnu-, looma-, puude nimed. <br /><br />Sain vaevalt koolipoisiks ma, <br />kui v&otilde;eti lapsep&otilde;lv ja kodu <br />ning j&auml;rgnes orjus Venemaal &ndash; <br />hall, ilmetute kuude rodu. <br /><br />Ehk olnuks v&auml;hem k&otilde;ledust, <br />kui saanuks elada me taigas,<br /> ent lage stepiala just <br />sai eestlastele elupaigaks. <br /><br />On m&auml;llu j&auml;&auml;nd kisjakisuits, <br />k&uuml;lm, n&auml;lg ja sumpamine lumes. <br />Kuid oma kodumetsa puid <br />vist &uuml;le&ouml;&ouml; ma n&auml;gin unes. <br /><br />Ei armastanud steppi ma <br />vaid m&otilde;te r&auml;ndas p&otilde;lislaantes ja <br />metsameheks &otilde;ppima <br />sai mindud kodumaale naastes. <br /><br />Ma l&auml;bi k&auml;isin Eestimaa; <br />mis sest, et plaanid k&otilde;ik ei teostund. <br />Ning j&otilde;udsin j&auml;rgi proovida <br />k&otilde;ik t&ouml;&ouml;d, mis metsaga on seotud. <br /><br />Ei olnud saatus sametist, <br />sain elult &uuml;sna palju vitsa. <br />Ma loobusin k&uuml;ll ametist, <br />kuid mitte armastamast metsa. <br /><br /><br /><strong>&nbsp; &nbsp; &nbsp;KODUASEMEL</strong> <br /><br />On J&auml;rvamaa &auml;&auml;remail rabade sees <br />(sood-rabad ei ole s&auml;&auml;l imeks) <br />&uuml;ks koht, kuhu maanteelt viib kruusane tee,<br /> sel paigal on P&ouml;iatu nimeks. <br /><br />S&auml;&auml;l oli &uuml;ks k&uuml;lake, <br />talusid viis, soos vingerdas ojake j&auml;ine <br />ning &auml;&auml;rmises talus noil aegadel siis <br />poiss elas kord heledap&auml;ine. <br /><br />Mis imesid varjas k&uuml;ll p&otilde;line laas, <br />mis helises lindude laulust! <br />Poiss iga p&auml;ev katuselt, puu otsast, maast <br />k&auml;is piidlemas sinavat kaugust. <br /><br />Siis lapsep&otilde;lv peeglina purunes, <br />torm killudki pillutas rappa, <br />kuid m&auml;lestus sellest ei unune <br />vaid kumab veel aastate takka. <br /><br />Taas metsa on kasvanud p&otilde;llud ja teed <br />ning P&otilde;lendm&auml;elt kadunud kased. <br />Vaid korstnajalg ammugi jahtunud leel <br />siin m&ouml;&ouml;dunut aimata laseb. <br /><br />Veel rohtunud &otilde;uel kaks saart ja &uuml;ks niin <br />&ouml;id veedavad koos keskustelus. <br />Nad viimasteks tunnistajateks, et siin <br />on kunagi &otilde;ilmitsend elu. <br /><br />Kui suviti &otilde;ied p&auml;rn lahti l&ouml;&ouml;b taas <br />keskp&auml;evase p&auml;ikese s&auml;ras, <br />k&otilde;ik lapse-ea muinaslood <br />elustuvad ta mee j&auml;rgi l&otilde;hnavad v&otilde;ras. <br /><br />Oh ammuseid aegasid m&auml;letav puu, <br />latv k&otilde;igile tuultele valla! <br />Ei ihka ma viimase soovina muud, <br />kui saada kord maetud su alla! <br /><br />Siis vaibuvad kired ning olevik <br />ep m&ouml;&ouml;dunuga ole pahus. <br />&Ouml;&ouml;s loitsusid sosistab lehestik <br />ja kuulutab igavest rahu. <br /><br /><br /><strong>&nbsp; &nbsp; &nbsp; &nbsp; ELUHEIETUS</strong> <br /><br />V&otilde;suna v&otilde;rsusin J&auml;rvamaa rabas, <br />sookailup&otilde;&otilde;sana sirgusin soost. <br />S&otilde;rad mind s&otilde;tkusid, ratas mind rabas, <br />v&otilde;&otilde;rsile seej&auml;rel viis maruhoog. <br /><br />Juurduvad kuskil ehk r&auml;situd juured? <br />Omaks ei v&otilde;tnud neid v&otilde;&otilde;ramaa pind. <br />Teisale p&ouml;&ouml;rdusid muutlikud tuuled, <br />kodune paik veelkord n&auml;ha sai mind. <br /><br />Siin ma n&uuml;&uuml;d hingitsen vilets ja v&auml;eti, <br />pilatud, p&otilde;latud rabamaa taim. <br />Hea on veel seegi, et hing sisse j&auml;eti, <br />juuredki natuke mullaseks said. <br /><br />Vigase varre maapinnale toetan, <br />vaksav&otilde;rd p&auml;ikese poole l&ouml;&ouml;n pea, <br />paar seemneivagi mullale poetan &ndash; <br />midagi v&otilde;rsub ka nendest, ma tean.<br /><br /> Täisviide <p>EFA I 170, 1/25 &lt; Keila &lt; T&uuml;ri - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).</p> Maakond J&auml;rvamaa, L&auml;&auml;ne-Virumaa, Venemaa Kihelkond T&uuml;ri Ambla Venemaa, Krasnojarski krai Koguja Tiit Birkan Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1938 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tiit, snd. 1938. a. J&auml;rvamaal Järvamaa küla linn talu välismaa Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Olen sündinud 15. nov. 1942. a. Tartumaal Ropka vallas Kivikaevu talus. Isa oli saanud 25+5 ja küüditatud Arhangelskisse. Meid oli 3 õde, mina kui kõige pisem olin viidud vanaema juurde Tartu lähedale Räni külla, sest vanaemal oli lehm. Keskmine õde viidi Tallinna isa venna, Oleviste kiriku pastori peresse. Hiljem küüditati ka onu ning õde kasvatasid tema naine ja naise vanemad. Kõige vanem tütar jäi ema juurde ja rändas temaga koos ühest keldrikorterist Tartus teise. Varasest lapsepõlvest mäletan õhtuid, kui polnud veel päris pime ja peeti videvikku. Vanaema laulis väga ilusasti ja palju. Mäletan laule: "Lilla istus vangitornis", "Ameerikamaal üks usklik ema kord elas väikese tütrega“ – kus suri ema ära, väike tütreke läks ema otsima rongiga, ja küsimusele, kuhu ta läheb, vastas ta, et taevasse oma ema juurde. Veel oli laul, mis mind alati nutma pani: "Kaugel, kaugel paksu metsa sees…“ – kus elasid kaks jänest, toitsid end nad halja heinaga, orust vett nad jõivad, tuli aga kuri jääger ja lasi jänkud maha. Väga palju jutustas vanaema vanu jutte ja üksteisele mõistatuste esitamine oli ka videviku ajal üks meelistegevusi. Hiljem tulid ettelugemised. Mäletan hästi Theodore Dreiseni "Ameerika tragöödiat“, mida loeti. Mina õppisin varakult lugema raamatu "Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi hane seljas" järgi. Kui vanaema läks õhtul lehma lüpsma, tahtsin nii väga teada, mis sai edasi, ja nii hakkasin ise lugemist edasi pusima. Kasvasin üksiku lapsena vanade inimeste juures, teisi lapsi nägin harva. Mu heaks sõbraks oli minust ehk kümme aastat vanem ingerisoome rahvusest noormees Robert Heimonen. Tema vanemad olid põgenedes hukka saanud, kui meie-lähedast maanteed pommitati. Lapsed, neid oli kaks, olid kasulasteks võetud – poiss meie perre ja tütar, natuke vanem Aino, vanaisa venna peresse. Temaga mängisime lauamänge: "Poomine“ – see oli nii, et mõtlesid ühe sõna, kirjutasid selle esimese ja viimase tähe ja siis pidi teine mängija pakkuma tähti. Kui ta sai õiged tähed öeldud enne, kui kõik vajalikud "võllapuu" elemendid täis said, jäi ta ellu, vastupidisel juhul oli ta "üles poodud“. Otsisime siis pikki ja keerulisi sõnu. [JOONISED] Veel oli „Trips-traps-trull“ – küllap seda teavad kõik. Natuke põnevam on „Laevade pommitamine“, kus teatav arv laevu oli joonistatud ja teine pidi neid püüdma põhja lasta. [JOONIS] Laevade arv ja suurus olid kindlad: 4 – 1, 3 – 2, 2 – 3, 1 – 4, ja teine siis kompas oma ütlemistega teise laevu, kuni ta ütles tühja, siis hakkas teine küsima. Veel mängisime kaarte: "Viis lehte", "Potkitnoi" trumbiga ja ja trumbita. Lauamängudest "Ümber maailma reisi" ja tamkat ja malet. Veel mäletan, et meil oli tilluke "Moskvitš" raadio, väga olid oodatud kuuldemängud ja üks kord nädalas soovikontsert. Aga teatud ajal (kl. 21), kui tuli "Ameerika Hääl", istus vanaisa, kõrv raadio küljes, ja kuulas. Siis me ei tohtinud hingatagi, kuigi harva oli sealt peale hirmsa ragina midagi kuulda. Mul on meeles, et laupäeviti pidas jutlust keegi Konrad Veem. Koolis hakkasin ma käima Soinaste algkoolis, mis asus 3–4 km kaugusel Soinaste raudteejaama juures. Oli üks suur klassiruum ja kõik lapsed, meid oli ehk paarkümmend, olid ühes ruumis. Õpetajaks oli väga lahke pr. Murumaa. Mäletan, et kooli algul lasti igal lapsel laulda, et teada saada tema lauluoskust. Teised lapsed laulsid ikka lastelaule. Mina aga ei saanud aru, miks õpetaja muigas, kui mina laulsin: "Mäe otsas kaljulossis elas mul üks armuke, lossihärra ainus tütar oli minu kallike…". Igal lapsel oli oma lõunaleib kaasas ja õpetaja keetis suures pajas vaarikavarreteed, mis oli ilus punane ja maitsev. Vahetundide ajal mängisime ringimänge: "Kes aias", "Üks peremees võtab naise“ jne. Mäletan, et kõik lapsed käisid käest kinni hoides ringi ja laulsid. Üks laps oli ringi sees ja tal oli käes mingi pael või vöö. Refrääni ajal: „Nüüd sulle kosjad köidan, oi valle-ralle-raa, ja sind omaks võtan, oi valle-ralle-raa!“ heitis ta vöö kellelegi lapsele kaela ja teise lapse võttis ta "omaks". Seistes selle lapsega vastamisi käest kinni hoides, kappasid nad ühest ringi otsast teise ja tagasi, läksid siis uuesti ringi ja see laps, kellele heideti vöö kaela, jätkas ringi sees käimist, ja nii mäng jätkus. Kevadel, kui olime vahetundidel väljas, mängisime peitust, trihvaad, keerukuju, mädamuna, keksu, rahvastepalli jne. Veel olid „Kapsapea“, „Tagumine paar välja“, „Hundid-lambad“. Suvevaheajal tuli mulle seltsiks maale minust pool aastat vanem täditütar Mall Tartust. Temaga mängisime kodu, poodi, arsti jne. Rahadeks olid meil sireli lehtedest tehtud rahad. Murdsime lehe kokku ja tegime neile hammastega mustrid peale. Vastavalt teatud mustrile olid raha suurused. Veel olid meil oma talud ja kariloomad. Meil oli majal ees veranda ja selle alune tühi. Siis seal trepi all olidki meie talud. Loomad tegi meile Robi puupulkadest-tammetõrudest. Majad ja metsad ehitasime liivast, okstest, lilledest. Soinaste koolis käisin 5. klassini, sest see oligi vaid 4-klassiline. Siis läksin elama Tartusse Anne-tädi juurde. Tema oli mu ema vanem õde ja töötas kogu aeg kuni pensionini Tartu alumiiniumivabriku pearaamatupidajana Võru tänaval. Nääripeol nende tehases mäletan, et lugesin näärivanale: "Astuge julgesti Eestimaa pojad, kellel kulmud kuumavad tööst, kellel südamed rindades soojad, selginud sihid silmade ees." Kooli läksin Tartu 10. 7-klassilisse kooli Vanemuise tänaval vana Vanemuise vastas, sest tädi elas seal lähedal Pälsoni ja Aia tn. nurgal uues alumiiniumvabriku tööliste majas. Mäletan, et kõikjal olid varemed ja õhtuti ei juletud väljas käia. Vanemuise varemetes pidi olema vorstivabrik ja seal pidi tehtama inimlihast vorsti! Anne-tädi elas üksi, oli nn. vanatüdruk ja väga range. Nutsin sageli õhtuti ja mõtlesin, et praegu läheb vanaema lehma lüpsma jm. Igatsesin väga vanaema juurde ja igal laupäeval läksin maale. Selles koolis enam ringimänge vahetunnil ei mängitud, vaid kevadel, kui sai õues olla, mängiti rahvastepalli. Küll aga koolipidudel. Tantsimine sel ajal küll veel polnud moes. Selles eas tantsiti "Rukkilõikust": „Me lähme rukist lõikama – kes tahab vihku võtta? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie hulka heita?“ Siis otsiti omale paarilist: „Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma, ja mina leidsid ja sina leidsid, kes hooletu, jäi ilma.“ Kuna seal olid juba lapsed 7. klassini, siis oli see tants väga hea võimalus oma sümpaatiaid välja näidata. Veel tantsiti "Rits-rats, rundipum, selle laulu lapi lapsed meile tõid" jne. Kaua ma tädi juures ei elanud, vanemates klassides hakkasin käima Ränilt, see polnud eriti kaugel Soinaste bussipeatusest ja sealt sai juba bussile. Kuna kool oli kahevahetuseline ja tuli käia üsna õhtul pimedas, siis ootasime alati üksteist ja läksime koos. Räni külast käisime tol ajal neljakesi. Üks kole koht oli tiisikusravila park. See oli tihe kuusemets paremal pool maanteed linna serval. Seal hirmutas meid üks "liputaja" ja olevat juhtunud muudki koledat. Suviti käisime lehmadega karjas, seal, kus on praegu Lõunakeskus. Peres tohtis olla üks lehm, aga kohti, kus karjatada, ei olnud. Käisime siis, lehm ketiga käe otsas, mööda kraavikaldaid. Kui siis lehmad sõid, mängisime, needsamad neli tüdrukut, kes me koos koolis käisime, kaarte, tegime lõket, küpsetasime lõkkes kartuleid ja õunu. Siis tuli juba keskkool –Treffneri Gümnaasium – siis ta oli Tartu I Keskkool. Vahetundide ajal nüüd ainult jalutati ringis ja koolipidudel olid juba päris tantsud. Kuna olin nüüd juba suur tüdruk, käisin vanaisal abiks kolhoosis normipäevi teenimas kergematel töödel – heina riisumas, sisseveol heinaküünis heinu tallamas jne. Kuna rahapalka kolhoosist ei saanud, viis vanaema piima igal hommikul Tammelinna linnaprouadele. Olid kindlad kohad ja nüüd pidin mina suvevaheajal seda tegema. Püüdsin võimalikult vara hommikul seda teha. Häbenesin õudselt oma kolisevat jalgratast piimanõudega. Kartsin, et kohtan mõnda koolivenda! Mäletan öiseid suhkrusabasid, üks tädi elas Väike-Kaare tänaval ja teatas meile, millal hakatakse suhkrut müüma, siis pidime kogu perega platsis olema. Mu lapsepõlv lõppes üsna ruttu. Vanaisa juurde tuli elama onu – nende noorem poeg oma perega – ja mina osutusin siis üleliigseks. Hakkasin lõpuklassides koolis käima Nõost rongiga – seal oli tol aja elupaiga leidnud minu ema. Igatsesin nii väga vanaema, aga kui vahel läksin peale kooli teda vaatama, siis leidis onu, et käib siin ainult söömas, mingit kasu tast pole. Nõos oli meil vilets väga külm korter, hommikuti oli vesi köögis ämbris jääs talvel. Mul polnud enam oma nurka, ema armastas minu riideid kanda ja lihtsalt selle pärast läksin kohe 18-aastaselt mehele. Tuttavad me eriti polnud. Mu tulevane õppis Tallinna Ehitustehnikumis ja oli suveks praktikale suunatud Tõravere observatooriumi alustatavale ehitusele. Kohtusime mõned korrad Nõo rahvamajas, vanasti oli maal peale iga kinonäitust tants. Sealt siis saatis ta mind paar korda koju. Vahetasime aadressid ja vast kirjavahetus oli see, mis otsustas. Olime mõlemad virgad kirjutajad. Abiellusime, peale lõpetamist suunati ta tööle Tudulinna sovhoosi. Sinna metsade sisse läksimegi siis elama. Paar aastat saimegi elada ja siis võeti ta vene kroonusse. Seni oli ta millegipärast pikendust saanud, aga nüüd äkki pikendust enam ei tulnud ja jäin vastsündinud pojaga üksi. Töötasin sovhoosis raamatupidajana, õppisin Mõdrikul kaugõppes, väga raske oli. Sovhoosi tuli uus agronoom. Ta pandi elama minu kõrvalkorterisse ja kuna ta oli veel vallaline, oli temast mulle suur abi. Temal oli kasutada sovhoosi "Willis", nii ta siis hakkas mind tööle viima ja tooma ja siis läkski, et minu esimene abielu lõppes ilma, et ma oleks oma poja isaga eriti tuttavaks saanud. Meie majas elas teisigi noori inimesi ja siis hakkasime me õhtuti koos käima meil, sest minul oli suurem kahetoaline korter. Põhiliselt mängisime kaarte, eriti „Bismarki“. See on üsna huvitav paljude käikudega mäng, vahel läks mäng välja hommikuni. Elektroonilised ja videomängud ei ole minuni jõudnud. Praegu, kui olen üksinda, loen väga palju. Kuna enam raamatuid osta ei jõua, toon neid Pala raamatukogust iga kahe nädala tagant, kui Sven koju tuleb. Veel olen avastanud uuesti ristsõnad, need kisuvad kaasa, ei saa arugi, kui on tund möödunud. Otsin arvutist vastuseid ja veel meeldib väga mälumängu vaadata: vahel on mõni vana või murdesõna või midagi muud sellist, mida mängijad ära ei arva, mina aga tean. Hasartmängudega õnneks kokkupuude puudub. Vaat nii – lastemängudest ei ole minu kirjutises küll suuremat, kuna kasvasin üksiku lapsena. Kuna aga te lahkelt lubasite "meenutada oma lapsepõlve", siis nii saigi kirja terve mu elulugu alates lapsepõlvest. Endalgi oli huvitav kõike meenutada. Lapsepõlv ja noorusiga on igale inimesele tagantjärele ilus ja armas, olenemata milline oli see aeg – vaene või rikas, raske või kerge. Mulle tundub, et mõnes mõttes on praeguse aja laste elu palju vaesem. Neil on nii vähe otsest kontakti ja mänge omavahel. Istutakse lõputult arvuti taga, "läp-topp" igal pool kaasas. Aga ehk on see loomulik praegusele ajastule, peaasi, et nad on ise rahul. Aga kui suviti kõik maale tulevad (elan ilusal Peipsi kaldal) – pojapoja poolvennad ja õde, Tanel ise ja onu Sven –, siis ikka mängitakse: koroonat, lauatennist, nooleviskemängu, korvpalli, jalkat, lastakse õhupüssist märki jm. Mängualustuse salm Üks väike valge tuvi lendas üle inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama? Seda ütled sina, väike tatinina. Mõistatus Eite-taati paaristikku, tagakambris kaelastikku, kahed reied ristamisi, kahed karvad vastamisi? – (Villa kraasimine) ja kraasid. Täisviide EFA I 170, 48/64 < Kodavere khk., Pala v., Ranna k. < Tartu-Maarja khk., Räni k. – Ülle-Reet Landsmann, snd. 1942. a. (2013) Maakond Tartumaa Kihelkond Tartu linn Tartu-Maarja Koguja Ülle-Reet Landsmann Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1942 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ülle-Reet, snd. 1942. a. Tartumaal küla talu Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <strong>1.Milj&ouml;&ouml;<br />1.1. Kirjelda alustuseks vabalt milj&ouml;&ouml;d, kus lapsep&otilde;lves kasvasid!</strong> <br /><br />K&uuml;la, kus vanaema maja asus, oli umbes pool kilomeetrit ridak&uuml;last eemal m&auml;e otsas, &uuml;mberringi kilomeetri ulatuses p&otilde;llud, siis metsad. Eemalt paistis suur kivist kahekordne koolimaja, selle taga V&otilde;ru&ndash;Valga maantee. S&uuml;ndisin p&auml;rast s&otilde;da 1946. aastal, elu oli v&auml;ga vaene, tihti olin n&auml;ljas ja tahstin s&uuml;&uuml;a. Mind kasvatas vanaema, kelle mees ja kaks poega olid Siberis vangis. Ema t&ouml;&ouml;tas linnas. M&auml;letan pidevat pakkide saatmist, need oli vaja valgesse riidesse &otilde;mmelda, toidukraami otsimist. Meil oli lehm, siga, kanad, hobune, mis kolhoosi v&otilde;eti. Olin kaasas p&otilde;llut&ouml;&ouml;del, veskis jm, palju ka &uuml;ksi kodus luku taga. M&auml;letan v&auml;ga rongis&otilde;ite, kuidas ma l&auml;bi akna kuud ja p&auml;ikest vahtisin (kitsar&ouml;&ouml;pmeline raudtee), Valga suurejoonelist jaama &Scaron;i&scaron;kini jt reprodega. <br /><br /><strong>1.2. Kui palju oli Sul m&auml;ngimiseks aega?</strong> <br /><br />Arvan, et aega oli m&auml;ngimiseks piisavalt, aga ei m&auml;leta, et ma oleksin &uuml;ldse palju m&auml;nginud. M&auml;letan vaid &uuml;ht riieteta kaltsunukku. Kui vanaisa Siberist tagasi tuli ja Saru lauavabrikus t&ouml;&ouml;le hakkas, ostis ta mulle &uuml;he plastmassist (kui see &uuml;ldse oli plastmass?) nuku pea &uuml;lakehaga, see j&auml;igi millegip&auml;rast paljaks, nimeks panin Klaara. Nendega ma m&auml;ngisin k&uuml;ll, aga mingit erilist m&auml;ngimist ei m&auml;leta, sest tegin maalapsena k&otilde;iki t&ouml;id v&auml;ikesest peale. Muide, j&auml;rgmiste p&otilde;lvkondade inimesed on vahel uurinud ja pole m&otilde;istnud, et kuidas ma k&uuml;ll koolilapsena suvel maal vanaemaga karjalaudas lehmi l&uuml;psin, s&otilde;nnikut k&auml;rutasin ja k&otilde;ike muud tegin. Et kuidas ometi tahtsid ja s&otilde;na kuulasid. Maat&ouml;&ouml;d (eriti on meeles heinategemine, heina l&otilde;hn) olid nii sisse kasvanud, see oli t&auml;iesti loomulik, hoopis mittetegemine oleks olnud imelik. Sama suhtumist kohtasin &uuml;li&otilde;pilasena s&uuml;gisestel kolhoosikuudel (k&auml;isime kolhoosis nii 1., 2. kui ka 3. kursuse s&uuml;gisel). Pealinna kursusekaaslased viilisid vahel ja &uuml;tlesid, et kolhoosi v&auml;rk, mis sa rabad, aga mina ei kohanud maal sellist suhtumist, et inimesed oleksid lohakalt t&ouml;&ouml;d teinud. Tehti ikka enda jaoks ja enda p&auml;rast, siis oli ka teenistus suurem jne.<br /><br /> <strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br /><br />Olin &uuml;ksik laps ja enne kooli mul m&auml;ngukaaslasi &otilde;ieti polnudki. Mulle meeldis v&auml;ga ringi uidata, ikka p&otilde;ldudel, pilvi vahtida, oma maja juures, seal oli kolmeharuline paju, mille vahele pugesin. Ja toa peal, nagu meil p&ouml;&ouml;ningut kutsuti, olid ema ja onude eestiaegsed kooliraamatud, mida l&otilde;pmatuseni vaatasin, samuti mingi &otilde;unapuude kasvatamise raamat. Muid raamatuid meil ei olnud. Kuna me elasime savim&auml;el, siis saviplonne tegin ka. Aga mingit kunstiannet mul k&uuml;ll polnud. Ja tuhka m&auml;letan, tuhaga h&otilde;&otilde;rusime kahvleid, nuge, lusikaid, p&auml;rast m&auml;ngisin. Ka puupilbastega sai m&auml;ngitud. Kui petrooliumi (petruli) polnud, elektrist r&auml;&auml;kimata, siis t&otilde;mbasime puupeerge, m&auml;letan, kuidas k&ouml;&ouml;gis nende vahel s&uuml;&uuml;a tegime ja v&auml;ikeste juppidega sai m&auml;ngida. Vanaema jutustas ka muinasjutte, kuid need ei meeldinud mulle (Vanapagan, Rehepapp jmt), ei meeldi siiani, kuigi ma neid lugesin koolieas. Meeldisid hoopis jutud m&otilde;isaajast, m&otilde;isapreilidest, &uuml;ldse sellised vanaaja reaalse elu jutud (vanaema vanemad olid Taheva m&otilde;isa moonakad). Kooliajal oli 1950ndate l&otilde;pus &uuml;ks meelistegevus vesipiltide h&otilde;&otilde;rumine ja kleepimine ning salmikute pidamine. Ja meil olid olid barakis elades ka oma loomad &ndash; lehm, siga, kanad, k&uuml;&uuml;likud. Palju aega tegelesin nendega, istusin ka &uuml;he lehma juures karjas ja muidugi lugesin sel ajal palju. <br /><br /><strong>2. M&auml;ngupaik <br />2.1. Iseloomusta m&auml;ngupaiku &otilde;ues (kodu&otilde;u, park vms) ning toas (kodus, s&otilde;prade juures vms).</strong> <br /><br />Mingeid erilisi m&auml;ngupaiku pole olnud. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus m&auml;ngiti koolis, p&auml;rast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br /><br />Kooli alustasin k&uuml;ll maal vanaema juures, isegi kaks korda esimeses klassis, sest olin kaua haiglas. Kivi&otilde;lis 1954. aastal I klassi teisel poolaastal k&auml;isin koolis m&otilde;ne kuu ja siis olid mul nagu esimest korda m&otilde;ned s&otilde;brad, kellega koos kelgutasime ja m&auml;ngisime lumes&otilde;da, tegime lumememmi. &Uuml;ks s&otilde;bratar Imbi ka tekkis, kelle ema oli soomlane ja sain selgeks m&otilde;ned soomekeelsed s&otilde;nad. Tema vanemad ehitasid maja ja neil oli kalkun, kes mulle kallale tuli. Koolis Sompas m&auml;ngisime vahetunni ajal ringm&auml;nge: &bdquo;&Uuml;ksinda k&otilde;nnin ma...&ldquo;, &bdquo;Me kosjad tulid saarest...&ldquo;, &bdquo;Kes aias&ldquo;, ega muuks aega j&auml;&auml;nudki. &Uuml;he oma vanema s&otilde;brannaga, kes elas veidi eemal talus, m&auml;ngisime palju teatrit. Selgituseks: &uuml;ks p&otilde;hiline ajaviide oli mul kooliajal 3-4 korda n&auml;dalas kinos k&auml;ia. Rutiku asulas oli &uuml;hes barakis kino ja mina suure filmihuvilisena n&auml;gin esimesest-teisest klassist alates k&otilde;ik filmid &auml;ra. 1950ndate keskel n&auml;idati ka palju egiptuse ja india filme. Meile meeldis eriti nende muusika, laul ja tants. Kuna s&otilde;brannal oli kodus palju eestiaegseid pitskardinaid ja muid vanu p&otilde;nevaid riideid, siis muudkui riietasime end kardinatesse m&auml;hkides jne. Ka eestiaegsete ajakirjade vaatamine (Maret jt) oli &uuml;ks meelistegevusi, silme ees on ka &uuml;ks v&auml;ike bro&scaron;&uuml;&uuml;r Estonia teatri jt teatrite reklaamidega, n&auml;itlejate pildid jne, see meeldis mulle tohutult. M&otilde;tlesime v&auml;lja igasuguseid armastuslugusid ja tantsisime, p&uuml;&uuml;dsime ka filmimuusikat matkida. Kivi&otilde;lis m&auml;ngisin ka ema riidelappidega. Ema polnud mingi &otilde;mbleja, tal polnud &otilde;mblusmasinatki, kuid ta parandas &uuml;liosavalt ja tegi &uuml;ht-teist k&auml;sitsi &uuml;mber. Need lapikesed olid nii ilusad, tahtsin neid endale ning k&uuml;sisin ema k&auml;est, et kui sa &auml;ra sured, kas ma siis saan need endale... <br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel m&auml;ngiti (&otilde;htuti, n&auml;dalavahetustel, suvel vms)?</strong> <br /><br />Ikka p&auml;rast kooli ja p&uuml;hap&auml;eviti. Suvel mina mitte, siis olin maal ja aitasin vanaema kolhoosi karjalaudas ja kodus, lugesin palju. M&auml;ngimine ei tulnud nagu m&otilde;ttessegi, polnud vajadust, tahtmist. <br /><br /><strong>3. M&auml;nguseltskond <br />3.1. Missuguste m&auml;nguseltskondadega oled koos m&auml;nginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma m&auml;ngukaaslasi: &otilde;desid-vendi, m&auml;ngus&otilde;pru, klassi- ja trennikaaslasi, s&otilde;pruskonda.<br /><br /></strong>M&auml;ngukaaslased olid koolikaaslased, enamasti samast klassist. Oli ka &uuml;ks minust paar-kolm aastat vanem kooli&otilde;de, kelle kodus (end. talu) k&uuml;las k&auml;isin, kellega teatrit tegime. Tema hakkas varakult Sompa kultuurimajas t&auml;iskasvanute peo&otilde;htuil luuletusi esitama ja kutsus mind ka. Esinesin ka, kuid &otilde;petaja sai teada ja keelas &auml;ra. Koolipidudel olin k&uuml;ll deklamaator ja teadustaja pidevalt. Lugemine, kino, teater, n&auml;itering, ka luuletamine olidki kooliajal meelistegevused. Keskkoolis ka amat&ouml;&ouml;rfilmiklubi. Ka kooliajal kolasin &uuml;ksi palju looduses. P&otilde;hja-Eesti loodus oli teistsugune, v&otilde;rdlesin seda kogu aeg oma L&otilde;una-Eesti omaga. <br /><br /><strong>3.2. Kas s&otilde;pruskond ja m&auml;nguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?<br /><br /></strong> S&otilde;brad olid samad, kes kooliski. P&auml;rast kooli l&auml;ksin tihti Ereda k&uuml;lla (see asus Ereda m&otilde;isa juures v&auml;ikese j&otilde;e &auml;&auml;res), seal elas mu pinginaaber ja veel mitu koolikaaslast. Palju aega veetsime j&otilde;e &auml;&auml;res, viskasime lutsu, korjasime kivikesi, kolasime metsas, m&auml;ngisime palli, korjasime lilli jne. <br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja t&uuml;drukud, eri rahvusest lapsed m&auml;ngisid koos?</strong> <br /><br />Jah, kuna elasin mitme rahvusega kaevandusasulas (end Ereda koonduslaager, mida Ereda laagriks kutsuti) ja k&auml;isin Sompa segakoolis, siis m&auml;ngisime k&uuml;ll koos. Vene t&uuml;drukutega m&auml;ngisime rohkem, poistega v&auml;he, nemad m&auml;ngisid oma m&auml;nge eemal, p&otilde;hiliselt s&otilde;da. M&auml;letan oma barakist vene t&uuml;drukut Tamarat, kutsusime teda Tamkaks, isegi &uuml;hine pilt on tehtud. <br /><br /><strong>3.4. Kirjelda m&auml;ngude k&auml;igus ette tulnud t&uuml;lisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br /><br />Ei m&auml;leta t&uuml;lisid, kuigi olin &uuml;sna isep&auml;ine ja m&otilde;ttetult jonnakas laps. K&uuml;llap oli ka lahkarvamusi. Kuis siis muidu, aga ei m&auml;leta. <br /><br /><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega m&auml;ngivad, mida?<br /><br /></strong> Kui minu lapsed v&auml;ikesed olid, muidugi m&auml;ngisime, meie peres m&auml;ngisid k&uuml;ll rohkem isa ja vanaema. Mina v&auml;hem, aega polnud. Lastelastega olen isegi rohkem m&auml;nginud. Tegelikult olen nendega koos olles rohkem n&auml;idanud loodust, maju, r&auml;&auml;kinud &uuml;mbrusest, meie pere ajaloost, &uuml;ldse ajaloost, n&auml;idanud fotosid. N&auml;iteks Tallinnas Pikal t&auml;naval n&auml;itasin majade uksi ja aknaid, kuidas nad erinevad ja millised v&auml;rvid. Varsti jooksis lapselaps ise j&auml;rgmise maja ukse juurde ja uudistas ja seletas... <br /><br /><strong>3.6. Kas ja mida m&auml;ngisid &uuml;ksinda?</strong> <br /><br />Vt eespool. <br /><br /><strong>4. M&auml;ngu alustamine <br />4.3. Kirjuta m&auml;ngualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse m&auml;ngu alustamiseks?<br /><br /></strong> Entel-tentel trikatrei... Inglismaa oli lukku pandud... <br /><br /><strong>5. Kirjelda m&auml;nge. Kirjelda iga m&auml;ngu eraldi ja lisa m&auml;ngukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel m&auml;ngiti. <br />5.1. Kirjelda erinevaid m&auml;nge: pallim&auml;ngud, viskem&auml;ngud, jooksum&auml;ngud, peitusm&auml;ngud, h&uuml;ppem&auml;ngud, tasakaalum&auml;ngud, plaksutamism&auml;ngud, s&otilde;rmem&auml;ngud, pandim&auml;ngud, kaardim&auml;ngud, lauam&auml;ngud, paberim&auml;ngud, s&otilde;nam&auml;ngud jne.</strong> <br /><br />Koolieas p&otilde;levkivimaal m&auml;ngisime p&otilde;hiliselt keksu, peitust, mingil m&auml;&auml;ral palli. Keksu m&auml;ngisime maanteel, kus oli asfalt. Kriidiga joonistasime kastid ja h&uuml;ppasime. Millegip&auml;rast viskasime vahel ka nuga, mida poisid &otilde;petasid. Nuga tuli mitut moodi n&auml;ppude vahel hoida ja visata maha. Kui p&uuml;sti j&auml;i, oli v&otilde;it. Vihmasel ajal sai toas laevade pommitamist m&auml;ngitud, ka oma kooliealiste lastega. Ja m&otilde;ningaid lauam&auml;nge (tsirkus jt taolised). Kabet sai ka vahel m&auml;ngitud, malet pole selgeks saanud. <br /><br /><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiam&auml;nge, mida ise v&auml;lja m&otilde;eldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas m&auml;ngisid m&auml;nguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong> <br /><br />Kodu m&auml;ngisin koolieas k&uuml;ll, aga ega seda kirjeldada oska. Mingeid erilisi poest ostetud m&auml;nguasju pole mul olnud. Meile meeldis kooliajal tuhnida pr&uuml;gihunnikutes. Selgituseks, et barakielanikud viisid oma pr&uuml;gi (sh p&otilde;levkivituhk, p&otilde;levkiviga k&ouml;eti pliiti; talvel ka v&auml;ljaheite&auml;mbrid) baraki l&auml;hedale suurde hunnikusse. Sealt viis majavalitsus (&bdquo;žekeoo&ldquo;) talvel reega, suvel vankriga kogu sodi barakkidest veidi eemal asuvale pr&uuml;gip&otilde;llule. See koosnes osalt juba rohtunud k&uuml;ngastest ja lastel oli seal p&otilde;nev tuhnida ja leitud asjadega m&auml;ngida. Vanemad keelasid meid k&uuml;ll, ikkagi ohtlik mitmeti, aga kes siis kuulas. <br /><br /><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused t&uuml;drukute m&auml;ngud?</strong> <br /><br />Koolieas m&auml;ngisid poisid rohkem palli, vene poisid s&otilde;da, muud erilist vahet nagu ei olnudki. <br /><br /><strong>6. Elektroonilised m&auml;ngud<br /> 6.1. Millal tulid Sinu ellu m&auml;ngimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid m&auml;nge nendega m&auml;ngid?<br /><br /></strong> Arvuti sain t&ouml;&ouml; juures 1990ndate keskel, seal oli sees mingi pallide h&uuml;ppamise m&auml;ng, mida algul proovisin. Aga ei haaranud ja aegagi polnud. Proovisin ka kaardim&auml;nge, aga m&auml;ngijat minust ei saanud. No ei meeldi m&auml;ngimine.<br /><br /> <strong>6.2. Kas oled m&auml;nginud ka videom&auml;nge? Missuguseid?<br /><br /></strong> Mitte kunagi, ei huvita &uuml;ldse, nii palju muud huvitavat on teha. <br /><br /><strong>7. T&auml;iskasvanuiga <br />7.1. Missuguseid m&auml;nge m&auml;ngid t&auml;iskasvanuna (seltskonnam&auml;ngud, arvutim&auml;ngud, hasartm&auml;ngud)?</strong> <br /><br />Oma laste ja lastelastega v&auml;ga tavalisi m&auml;nge, kui nad veel lapseeas olid &ndash; peitust, lauam&auml;nge (nuppudega k&auml;imised), v&auml;ga v&auml;hesel m&auml;&auml;ral kaarte oma kooliealiste lastega, lastelastega aliast. Paari ringm&auml;ngu. &Uuml;he v&auml;ikese reisiseltskonnaga Aliast. N&uuml;&uuml;d k&otilde;ik j&auml;rglased juba suuremad ja enam ei tule m&auml;ngimist ette. M&auml;ngud ei ole mind kunagi huvitanud, ka praegu mitte. Täisviide ERA, DK 387 < Tartu linn < Lüganuse; Hargla, Kiviõli l. - Varje Sootak, snd. 1946 (2016). Maakond Võrumaa Virumaa Kihelkond Hargla Lüganuse Koguja Varje Sootak Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Varje, snd. 1946. a. Võrumaal küla talu Virumaa Võrumaa