Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: „… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem.
Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.
Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama.
Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud „Kekskasti-kool“, „Hüppenööri-kool“, „Peitusmäng“, „Leka“. „Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.
Pallimängudest mängisime „Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), „Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.
Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.
Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"[1], mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.
Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata.
Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!
Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.
Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama.
Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!)
Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!
Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.
Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.
Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.
Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles.
Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult „lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"
Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".
Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!
Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.
Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas:
1. Idina sudina sutka sai,
fiffen faaren kupper kai,
iist, iist, sibula iist,
kretška.
2. Hangu tangu trilla-truu,
tšetr faafer fiirer fuu,
aam, daam, ritig daam,
u ur vau –
sina oled sellest mängust prii.
3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
mitu seppa seda parandama peavad,
ütled õige ruttu sina – vana tatinina!
4. Punaste pükstega politsei
tuli vastu ja ütles mulle
idi domoi!
Mina ei osanud seda keelt,
keerasin selja ja näitasin keelt!
Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.
Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…
Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud.
Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli „Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.
Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka „Monopol“.
Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!
Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna".
„Rahvaste pallis“ oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda.
"Rebase" puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5).
„Pallikool“ oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde.
"Mädamuna" oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat.
Jooksumäng oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "tšurr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja.
"Peitusmäng" – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees.
Hüppemängudest oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates.
Tasakaalumäng. Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla.
Kaardimängudest olid "Must notsu" ja "Viis lehte".
Lauamängud olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma".
Sõnamängud. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne.
Populaarne oli ka „Telefonimäng“ – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja.
Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.
[1] Johannes Palmi värsiraamat „Üle õue“, ilmunud 1950. aastal.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Minu lapsepõlve neliteist aastat möödusid Märjamaa lähedal Haimres, kus isa oli Haimre 7-klassilise kooli direktor, hiljem paar aastat samas õpetaja. Mängumaaks oli kogu kooli ümbrus ja lähedalolev mets. Kooli ümbrus oli väga ilusasti haljastatud, oli õppe-katseaed, iluaed, mida käidi vaatamas nii kaugemalt kui lähedalt ja meie oma aed õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega piisavalt, kui olid tehtud tööd, mis peres olid igale lapsele ette nähtud. Mõnikord küll oli ka emaga pahandust, sest töö tegemine kippus jääma tahaplaanile, kui mingi tore mäng oli just käsil.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Mina olin suur raamatulugeja. Lugemise sain selgeks väga varakult, sest elasime koolimajas, kaks minu ristiema olid õpetajad ja mulle meeldis väga käia koos nendega tundides kaasas. Segada tundi ei tohtinud, pidin olema vaikselt ja vaatama-kuulama. Järgnevat lugu ma ise ei mäletanud, aga seda rääkis minu ristiema, kes oli 1. klassi õpetaja. Olin vist nii kahe-kolme-aastane ja klassis õpiti tähestikku. Üks poiss pidi tahvlile kirjutama kõik tähestiku tähed. „Ä“ ei tulnud talle aga meelde. Mina olin istunud õpetaja laua taga, võtnud pliiatsi, koputanud selle otsaga lauale ja öelnud: „Kas sul ükskord meelde ei jää, kui „a“-l on täpid peal, siis see on „ä“.“ Teised lapsed olid väga naernud selle peale.
Aabits oli mul viiendaks eluaastaks juba ammu läbi loetud ja igav. 3. klassis oli minu lemmikraamat A. Makarenko „Pedagoogiline poeem“, mis aeg-ajalt minu käest ära võeti ja kusagile peideti kui eale mittesobiv kirjandus.
Lugesin igal pool ja igal ajal, kus vaid sai natuke omaette olla. Üheks parimaks kohaks oli koolimaja pööning, sest sinna ei julgenud ema redelit pidi ronida ega mind otsida, et mingit tööd anda teha. Kui olin 6. klassis, siis näitas mu ristiema mulle salaruumi, mille isa oli ehitanud nõukogude võimu tulles. Ta oli sinna peitnud ajakirju Laste Rõõm, „„Looduse“ kuldraamatuid“ ja muud vabariigiaegset, mida kooli raamatukogus olla ei tohtinud. Sellest salakambrist sai minu lemmik, kus käisin taskulambiga lugemas tundide viisi.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koolimaja õues olid spordiväljakud, palliplatsid, jooksurajad, ronimispuud, kiik ühe suure papli oksa küljes. Talvel olid eriti populaarsed kohad puidust ehitatud liumägi, kus sai valgest õhtupimedani liugu lasta, ja umbes kilomeetri kaugusel olev väike künkake nimega Oti mägi. See oli läheduses ainus koht, kus sai suuskadega mäest alla lasta.
Meil oli suur ja ilus korter, mille söögituba oli ka meie mängutuba koos paljude mänguasjadega, väikese laua ja toolidega. Mänguasju oli meil tol ajal võib-olla võrreldes talulastega päris palju.
Külas teiste juures mängimas käimist eriti ei olnud. Lähedal olevates taludes ei olnud lapsi. Naabrite juures käisin klassiõe Ehaga, kui ta oli seal oma vanavanematel külas ja seal oli üks tore koht suure reheahju pealne.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Vahetunni ajal sai mängida kooli saalis, mis oli tegelikult küll väike selle laste arvu kohta. Tol ajal oli Haimre koolis ikka oma 130–140 õpilast. Aga ka koridoris sai mängida. Kui ilm oli ilus, siis olime ikka õues nii vahetundide ajal kui pärast tunde. Saalis olid seintele kinnitatud nn rootsi redelid, kus sai turnida, oli lauatenniselaud, pallid.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Meie kool oli hästi sportlik ja igasugused pallimängud olid väga populaarsed. Eriti rahvastepall, laptuu, „Mädamuna“, „Äss-äss, tagumine paar välja“, peitus, võrkpall – neid mängiti tõesti igal vabal hetkel. Suviti olid lapsed kodudes laiali ja abistada tuli vanemaid heinatöödel, karjas käimisel, ka kolhoosis põllutöödel, kooliaias ja ka oma aias. Sel ajal mängisime põhiliselt oma õe, venna ja tädide lastega, kes suveks meie juurde maale saadeti.
Koolis oli internaat ja kui pärast tunde olid õppetükid pikapäevarühmas tehtud, olid ilusa ilmaga kõik õues kuni pimedani välja.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Esimesed mängukaaslased olid kaks ja pool aastat noorem õde, viis aastat noorem vend, pinginaaber, kelle ema töötas koolis koristajana, ja vennaga ühevanused tädipojad.
Õe-venna ning tädipoegadega armastasin mängida kooli, mina olin loomulikult õpetaja ja sel ajal ma ise veel koolis ei käinudki. Olin nii 5-aastane.
Kõige parem sõber oli pinginaaber Meida, aga tal ei olnud väga palju vaba aega mängimiseks, sest kodus oli tal veel kolm õde ja ema pani Meida tööle igale poole, kus ta isegi tööd tegi. Ka koolis ruumide koristamise juures pidi Meida ema aitama. Aga vabadel hetkedel ikka mängisime temaga. Teine mängukaaslane oli Jaan, kes oli minust pool aastat noorem. Jaani vanemad elasid koolimajas ja seetõttu oli ta peale õe-venna kõige kättesaadavam mängukaaslane kuni kooliajani. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud eraldi treeningugruppe. Kõik tegelesid väikeses koolis mingi spordialaga vastavalt oma huvidele. Grupid moodustusid selle järgi, keda just millise mängu juures parasjagu vaja oli.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Kattusid mõnes mõttes küll, sest Meida ja Jaan olid kõige sagedamini kooli juures nii koolitöö ajal kui suvel. Kokku saime tavaliselt ikka kooli õues, kui mingit kodust tööd polnud vaja teha. Väiksemana mängisime liivakastis, suuremana olid ikka pallimängud. Olenevalt sellest, kui palju meid parasjagu oli, valisime mängu. „Mädamuna“ sai ka kolmekesi mängida.
Kuna pidin ka meie lehma karjatama kodust eemal (ja ka Jaani perel oli lehm), siis koplis oli üheks ajaviiteks puude otsa ronimine ja puuladvaga alla kiikumine. Kord läks lepp katki ja prantsatasin üsna kõrgelt alla, hing jäi hetkeks kinni ja pärast seda see lõbu lõppes. Tegime lõket, küpsetasime lõkkel kartuleid ja sõjajärgsete lastena oli siin-seal padruneid, mida loopisime lõkkesse. Niipalju oli meil siiski mõistust peas, et panime piisavasse kaugusesse ühe paeplaadi püsti ja loopisime selle tagant vaadates ja kuulates, kelle padrun kõvema paugu teeb.
Tore aeg oli heinaaeg, sest siis sai heinu lakas vastu võetud ja heinte sisse koopaid tehtud. Oli lubatud lakas värsketel heintel magamas käia ja hüppasime ka heinte pealt lakast alla heinahunnikusse, kui töö veel pooleli oli.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid-tüdrukud mängisid koos. Teistest rahvustest lapsi meie ümbruskonnas ei olnud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta erilisi tülisid. Võib-olla oli neid noorema õe ja vennaga, kes tahtsid mängu tulla, aga olid meie jaoks liiga väikesed. Väikevend tahtis alati võita ja kui ta seda ei saanud, oli kohe vihane ja keeldus edasi mängimast.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Vanematega mängisime harva ja vaid lauamänge ning sedagi vaid isaga. Isaga mängisin kabet ja ta õpetas mulle ka malet. Samuti oli väga populaarne „Reis ümber maailma“ ja nips. See oli kabenuppudega samal kabelaual teise nuppude maha nipsutamine. Muid mänge küll ei mäleta, et oleks vanematega mänginud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda oli põhitegevus lugemine. Meil oli kodus üsna suur raamatukogu ja sünnipäevadeks kingiti ikka raamatuid.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ei mäleta, ju meie õues kokku saime ja vastavalt sellele, kui palju meid oli, valisime mängu.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
See sai selgitatud lugemise abil. Olid teatud salmid, mida kasutasime.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Populaarne oli „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.“ See oli „Mädamuna“ alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Pallimängudest oli kõige populaarsem rahvastepall. Oli kaks võistkonda, kapten valis oma meeskonna, igal oli üks elu, kaptenil vist kaks. Piirid märgiti kas joonega, mis veeti lubjaga või lihtsalt tõmmati jooned jalaga. Püüti ikka visata jalgadesse, et oleks raskem püüda või visati nn vindiga palli. Esimesed visked visati ikka üle peade, et mängijaid väsitada.
„Mädamuna“ puhul valiti salmi lugemise teel esimene püüdja, kes viskas palli õhku ja luges numbreid, kuni ta selle kinni püüdis. Sel ajal pidid kõik temast võimalikult kaugemale jooksma. Seejärel valis ta kellegi, kelle juurde numbreid lugedes hüppas või sammus, ja pidi sellele palliga pihta saama. Kui see sai pihta ja ei suutnud palli püüda, oli tema järgmine püüdja. Kui ta aga palli kinni püüdis, siis jäi sama püüdja edasi, kuni suutis kellegi välja visata.
Peituse mängimise puhul tuli eelnevalt kokku leppida, millisel territooriumil võis peita. Kooli õues oli mitu kõrvalhoonet ja kogu ala oli väga suur.
Vihmaste ilmadega ja kui koolis oli vaheaeg või nädalalõpp, siis mängisime peitust ka majas sees või kodus ruumides.
Keks oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast – kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates.
Hüppenöörid olid ka, kui olid üksi ja seltsilisi ei olnud.
„Telefoni“ mängisime ka. Istusime rivis ja esimene ütles mingi sõna või lause, mida siis sosistades järgmisele edasi anti, ja viimane pidi kõva häälega välja ütlema selle, mis siis temani jõudis. Harva, kui esimese ja viimase tekstid kattusid.
Sõnamängud olid sellised, et üks kirjutas tahvlile mingi sõna esimese ja viimase tähe. Vahepeal olid kriipsud ja teisel tuli arvata ära tähthaaval, mis sõnaga oli tegu.
Sõnamängudest oli veel sõna arvamine. Lepiti näiteks kokku, et teema on „loomad“. Keegi ütles esimese loomanime ja järgmine pidi ütlema loomanime selle algustähega, millega esimese öeldud sõna lõppes. See oli huvitav, sest sai erinevaid teemasid valida.
Kuna isa ei pooldanud mängukaartide kasutamist, siis neid mänge ma pole lapsepõlves mänginud.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Kooli mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel.
Poodi mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju „müüsime“ ka lepalehtede eest.
Nukkudega ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Võrkpalli mängiti rohkem eraldi poiste ja tüdrukute võistkondades ja vist rahvastepalli ka. Aga alati sõltus see sellest, kui palju oli hetkel osalejaid. Tihti olid segavõistkonnad.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli alles 1990. aastate keskel, arvutimänge pole kunagi mänginud. Mobiili sain vist 2000. aastate algupoolel ja ka sellega pole mänge mänginud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Oleme sõpradega ja pere väiksemate lastega mänginud ikka seda vana tuttavat „Reis ümber maailma“, trips-traps-trulli ja „Laevade põhjalaskmist“. Ka kabet ja harva malet.
1. Miljöö.
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Olen sündinud 1940. a. Minu lapsepõlv ja kooliiga möödusid Muhu saarel Suuremõisa külas, mis asub põldude, metsade ja karjamaade vahel. Meie küla majapidamised olid kehvad, sest maad oli vähe ja seetõttu ka loomi vähe. Majade vahel olid rängad ehk kive täis metsatukad. Ka küla karjamaadel oli mägine serv, mis oli kive täis, niiöelda kivi kivis kinni. Nii olid mu lapsepõlves kivid väga tähtsad mänguosalised.
Lapsi oli külas palju, minuvanuseid kümmekond, kuid kõik peale minu olid poisid. Kuid nad ei kiusanud mind ja me mängisime koos sõbralikult. Minu kaks õde olid minust vanemad, Ellen 7 aastat ja Helmi 5 aastat.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Aega mängimiseks oli mul vanusele vastavalt. Kartulist umbrohu kitkumine, toapõrandate kasimine ja nõudepesu tulid üsna vara. Mulle anti ka külas mängimiseks aega, kuid ema ütles alati, mis kell ma pean koju jõudma.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Mulle meeldis ikkagi laulmine. Väiksena nurusin ema, et ta mulle laulaks, kuigi ema meeleolu oli kõike muud kui muretu. Isa oli Lavassaares vangilaagris ja seal haige. Sõja järel jõudsid külasse mitmed laulud. Külaneiud kirjutasid neid oma kladedesse. Mul ei olnud küll mingi eriline hääl, aga mul jäid viisid kergesti meelde. Ja kui ma siis mõne külaneiu käest lauluklade sain, siis pusisin sealt ka sõnad pähe ja nii võisin järgmine kord külakambris teistega kaasa laulda.
2. Mängupaik.
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Meil oli koduõues suur kivivare, mida ümbritsesid kõrged pärnad. Isa oli kruusaga kividevahet täitnud ja nii oli seal ka põrand ja pärnade oksad katuseks. See oli Pärnamaja oma tubade, soppide ja sahvritega, lauanõudeks taldrikukillud. Pärnade juures oli ka väike lagedam plats, kus sai jooksumänge mängida. Platsi ääres oli jäme tammepuu, kus oli trihvaatri ajal hea „silmi pidada“ ja „priiks lüüa“. Metsatuka servas, mis õueni ulatus, olid jälle kivid lapsi ootamas.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängisid tüdrukud vahetunnis ringmänge. Minu II klassi kevadkoolivaheaja eel põles koolimaja ühel ööl maani maha. (See on pikem lugu, pääsesime eluga üle noatera, tänu minu vanemale õele ja Meelis Mereääre emale, tulekahju algas nimelt klassist, mis oli tütarlaste magamistoa kõrval.) Kool jätkas mõne aja pärast endises kirikumõisa hoones. Seal oli mängudeks huvitav vana park ja selle kõrval söötijäänud põld. Meil käis koolis kõikide inimeste tarbeks rändkino, näidati ka filmi „Noor Kaardivägi“. See oli nii emotsionaalne lugu, mäletan nuttu ja pisaraid. Kuid me hakkasime seda filmi söötijäänud põllul tunnivaheajal uuesti mängima ja ei saanud enam niiöelda rollist välja. Nii keelati see mäng meil õpetajate poolt ära.
Mängimine käis vahetunni ajal, pärast tunde mindi ikka koju. Kõigil oli pikk tee minna.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Talvel mängiti pühapäeviti ja päeval, suvel õhtuti, nooremad lapsed mängisid ka päeval.
3. Mänguseltskond.
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Õed mulle tavaliselt mängukaaslased ei olnud, sest olid minust tublisti vanemad. Võib-olla kodu mängides olin ma nende pere lapseks. Aga ma nägin nende mänge ja seda, mida meie küla noored mängisid. Kui mängukaaslastest rääkida, siis jagaksin nad kolmeks. Need olid minuvanused külalapsed üldse, eriti naabripoisid teiseks minust kolm aastat noorem Jüri, kes oli minu eriti hea mängukaaslane, kes mind iga päev koolist koju ootas, käis meil mängimas ja kelle juures mina käisin. Ta elas oma emaga vanavanemate juures, sest ta isa oli vangis, Siberis. Ja kolmandaks minust aasta noorem Malle naaberkülast, kes elas talvel Tallinnas, aga suvel oli vanematega oma vanaisa ja vanaema juures suvitamas. 25. märts 1949 lõpetas meie mängud Jüriga päevapealt. Jüri oli siis kuueaastane. See kevad oma kurbuses jääb igaveseks meelde. Elu aga veeres paratamatult edasi, tulid uued kevaded, uued mängud. Kohe pärast küüditamist tehti Muhus kolhoosid, nii ka meie külast koos naaberküladega sai kolhoos, nimeks alguses „Kajak“, mis ei olnudki kõige jubedam nimi.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Eks koolis olid muidugi ka mõned sõbrad. Aga mängimiseaeg on ju pikk ja neid seltskondi ma ei vastandaks.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Meil seal eri rahvusi polnud, tüdrukud ja poisid mängisid koos.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Kui me kooliga kirikumõisas asusime, siis seal olid ühes eesruumis koos nii riietenagid, internaadilastele toidukeetmine, söögilauad kui ka vahetunnid. Tegime kuskil riietevarna nurgas ka vahetundides ringmänge, see käis küll tüdrukutega. Poisid müksisid niisama omavahel. Äkki keset ringmängu torkas üks poistest mulle ühe talvemütsi pähe. See higist võidunud müts (eks seda oli kandnud peres mitu poissi) oli üsna jube, kui see üle silmade ja nina vajus. Kahmasin selle peast ja viskasin oma arust mütsipanijale tagasi. See aga hüppas eest ära ja müts lendas aknasse. Klaasiklirin oli vali ja korrapidaja-õpetaja ka kohe kohal. Süü eest ei olnud kuskile pääsu. Üks meesõpetaja vöttis klaasimõõdud ja mul kästi järgmiseks päevaks uus klaas tuua. Õnneks oli meil kodus klaasi ja üks sugulane lõikas sealt paraja ruudu. Järgmisel päeval tuli ema minuga Liivale (4 km), et klaas kooli tuua, sest tee oli libe. Tema vist õpetajate toas seda juhtunut pisut seletas. Muide, mu lapselapsed on sellest loost väga huvitatud olnud, sellest mütsiloost.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Ma arvan, et jõulude ajal, sest oli üks mäng pähklitega, mida minu ema minu ja õe lastega mängis, et nende mölluks kiskunud mängu vaigistada. See mäng oli „Liiad või poarid“ ja kui nad siis mängisid, meenus, et olen seda ka oma lapsepõlves emaga mänginud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksi mängisin kaarte (nagu oleks kaks mängijat), ka paberist tehtud nukkudega (need olid mulle teinud õed ajakirja „Maret“ järgi). Ma võisin olla 5-aastane, kui meie vanaema (minu isa ema) kukkus ja jäi voodisse kuni oma surmani 1956. a. Kui ema päeval tööl oli (isa töötas üle mere Virtsu sadamas), olin mina vanaemaga kodus.
4. Mängu alustamine.
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Kui lapsed kokku said või külla tulid, siis ikka selleks, et mängida. Küsimus oli pigem selles, millist mängu. Vahel sai enne mängu selle reeglid üle täpsustatud.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Püüdja selgitati välja lugemislausetega.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Mängualustussalmid, olen neid ka ise lugenud.
1) Üks suur valge tui lendas üle Inglismaa,
Inglismaa olli lukku keertud,
luku võti katki murtud,
üks, kaks, kolm,
sina oled sellest suurest süüst prii.
2) Mamsel keetis moosi,
mina moosi mekkima.
Mamsel lõi mind kulbiga,
mina teda tuletukiga,
mamsel kukkus maha,
mina kapi taha.
Sealt ma leidsin rubla raha,
sellega matsin mamsli maha.
3) Impel, pimpel, piila, paala,
Veneturu veski, Reinu Juula,
illen, tillen, tips.
4) Entel, tentel, sirga mentel,
entsu tiss, vanker viss,
isikut, tisikut.
5) Ankut, trankut, trallallakid,
katlas keevad kuke makid,
Juri võttis suure noa,
lõikas muole makki koa.
Neid salme sai kasutada mängude puhul, kus on vaja mängu mingi roll paika panna.
5. Mängude kirjeldused.
Kõigepealt kolmest mängust, millel nagu polegi reegleid.
1) Tuleb käia mööda kive, nii et jalaga maapinnale ei astu.
2) Tondimäng, mida mulle rääkis üks hea külanaine (sünniaasta 1900).
Kui suveõhtul oli juba hämar ja lapsed veel koos, siis mindi ühe suure kivi juurde. Kõik panid käe kivi peale ja hüüdsid: „Tondid, tondid, tulge välja täna õhta vidusel!“ Siis pandi kõrvad vastu kivi ja kuulatati, kas kivi kõmises vastu. No küll see siis ikka kõmises. Siis hüüdis keegi: “Tondid!“ ja kümmekond paari paljaid jalgu lidus igaüks ise suunas.
3) “Aitame kevadet“, see oli viimane mäng, mida Jüriga mängisime, kuupäevaks 24. märts 1949. Me toksisime mõlemad keppidega jääd katki, et vesi saaks jooksma ja et kevad kiiremini tuleks.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Oli „Pallikool“, seda mängiti palli vastu seina visates, reegleid ei mäleta. Oli ka rahvastepall ja noorusaastatel mängisime võrkpalli. Meil oli küll Jaagu kargel palliplats, aga palli ja võrgu raha saamiseks õppisime mingi eeskava ja esitasime seda Kõue toas. Olid kolhoosi algusaastad, raha kõigil vähe. Meil oli piletihind vist 5 kopikat.
Jooksumängudest võiks kirjeldada “Eest, takka ja tagumine poar välja“. (Tuntud vist „Viimase paarina“). Mängijad võtsid end soovi järgi paaridesse, kes üksinda jäi, see oli kõigepealt püüdja. Paarid seisid üksteise taga reas, näoga püüdja suunas. Püüdja seisis paariderea ees, seljaga nende suunas. Kui püüdja ees hüüdis: „Eest, takka ja tagumine poar välja!“, siis pidid viimases paaris olijad teine teiselt poolt rida rea ette jooksma. Püüdja üritas siis ühe jooksjatest kinni püüda, sellega pääses ta oma rollist. Üksikuks jääjast sai uus püüdja, uus paar asetus otse püüdja selja taha. Järgmisena hüüti seda paari, kes oli paariderea lõppu jäänud. Mängiti, kuni huvi oli.
Jooksmist oli muidugi veel teisteski mängudes, sellest sõltus, kui kiiresti sa välja langesid. Näiteks „Uted, uted, tulge koju“ . Seal olid rollideks „perenaine“ ja „hunt“, ülejäänud mängijad olid „lambad“. Lammaste ja perenaise vahe eraldati kahe piiriga, need tähistasid metsa, kus elas hunt. Õues mängides tuli ka külgedele piirid tõmmata. Mäng ise käis nii. Lambad on teinepool metsa, metsas on hunt ja perenaine on siis koduse piiri taga. Perenaine hüüab: “Uted, uted, tulge koju!“ Lambad vastu: „Ei saa tulla, hunt on ees!“ Perenaine: „Mis see hunt siis teile teeb?“ Lambad: “Sööb me liha, joob me vere!“ Perenaine: “Tulge ikka!“ Seejärel püüavad lambad kiiresti läbi metsa joosta, samas hunt püüab lambaid. Kelle hunt kätte saab, on mängust väljas. Siis lähevad lambad jälle metsa taha ja mäng algab uuesti. Võidab see lammas, kes viimasena hundi poolt püüdmata jääb.
Muidugi tehti ka võidujooksu.
Küla teismeliste mängudest on veel meelde jäänud „Lipp“. Seda mängiti pühapäeva päeval karjamaal. See oli luuremäng ja seal oli jooksmist ka. Mäenõlvaku all jagas otsetee mänguplatsi kenasti kaheks. Sellest piirist teatud sammude kaugusele panid võistkonnad oma lipu (rätiku või pluusi roika otsas). Meeskondade pealikud olid krapsakamad poisid. Meeskonnad valiti nii, et pealikud kutsusid kordamööda mängijaid oma meeskonda, kuni lapsed olid jagatud kaheks meeskonnaks (mina olin alles pealtvaataja). Kumbki pealik määras oma lipu juurde lipuvahi. See pidi jälgima, et lippu ei varastataks. Kui keegi lipule lähenes ja vahil õnnestus talle pihta lüüa, jäi see seisma vangina. Oma mees kasutas juhust vang jälle vabaks lüüa. Selline pinev olukord oli mõlema lipu lähistel. Kuid mängumaal oli ka kadakapõõsaid ja nende taha varjudes ja luurates õnnestus kellelgi ikka teise meeskonna lipp varastada ja sellega kiiresti üle piiri oma lipu juurde joosta. See võistkond oligi mängu võitja. Ka sellelt poolelt võetud vangid vabanesid hoobilt.
Peitusmängudest võiks rääkida kolmest.
1) Peitus, kus alustussalmiga määrati, kes „silmad peab“ (luges näiteks kuuekümneni). Selle aja jooksul leiti endale peidukoht ja otsimist võis alustada. Võitis see, kes viimasena leiti. See oli järgmisel korral silmadepidaja ja otsija.
2) Trihvaater. Siingi määrati „silmadepidaja“ alustussalmiga. Silmadepidaja luges, silmad vastu suuremat puud, mis enne mängu algust kokku lepiti. Luges vist üheksakümneni. Siis hakkas ta otsima, kuid ta pidi kogu aeg ka selle puu ümbrust silmas pidama, sest selle puu vastu võis ennast lahti lüüa sõnaga „trihvaater!“ Kui aga otsija märkas kellegi lähenemist, võis ta ise selle vastu puud kinni lüüa, näiteks: „Jaan trihvaater!“ Järgmisena pidas silmad see, kelle silmadepidaja esimesena kinni lõi.
3) Toas mõne asja peitmine ja selle otsimine põhimõttel „soe või külm“.
Hüppemängudest on meeles “Tipskast“ (mandril vist keks). Õue või tee peale joonistati kahe ja ühekastilistest ruutudest nn. tipskast. Kastide rea lõppu joonistati taevas. Igal mängijal oli kivikild või taldrikukild, mida ta pidi kastide järjekorras igasse ruutu viskama ja sealt tagasi tooma, hüpates ühekastilisse ruutu ühe jalaga ja kahekastilisse ruutu kahe jalaga. Eksimise korral tuli üks viskamine vahele jätta. Võitis see, kes jõudis kõige esimesena nn. taevasse.
Pandimänge oli ka, aga seda, mida mängisid minu õed ja veel vanemad külanoored, ma kaasa ei mänginud .Mängiti Mardi talus, kus oli kaks neidu ja kaks noormeest. Ma ei mäleta seda mängu, millega pandid korjati, aga sellel mängul oli isevärki pantide lunastamine. See käis nii. Mängujuht küsis: “Mis see peab tegema, kelle pant mu käes on?“ (Minu arvates mängijad küsimise ajal seda panti ei näinud.) Mängijad pakkusid näiteks: „Peab kuud vaatama.“ Siis näitas mängujuht seda panti (kas mõni riideese vm.) ja selle omanik pidi siis kuud vaatama. Kuu vaatamine tähendas, et sulle pandi kellegi kuub üle pea ja sa pidid läbi sirgena hoitava varruka taeva poole vaatama, samal ajal valati sulle läbi varruka natuke vett vastu nina.
Või siis: kelle pant see on, see peab surnule suud andma. See tähendas, et pidid pandi tagasi saamiseks otsima seinapalgist oksakoha ja seda musitama.
Või siis: Peab nõia majas käima. See tähendas, et pandi lunastaja pidi ukse taha minema, kuni toas tehti nn. nõia maja, See tähendas, et kaks korjuga tooli pandi ühe rea peale ja nende peale ja üle korjude laotati suurrätik – sellest jäi kolme tooli laiuse sohva mulje. Toolide peale istus kummalegi üks mängija. Siis kutsuti ukse taga ootaja sisse ja paluti tal nõia majas istuda sohva sellele kohale, kus tooli ei olnudki all. Siis tõusid kaks toolidel istujat püsti ja tulija istus põrandale. Seda tehes jälgiti ikka, et keegi õnnetult ei kukuks.
Näiteks veel tõrrevitsutamine. Poisid ja tüdrukud vaheldumisi olid ringis, käe alt kinni, poisid näoga ringi sisse, tüdrukud näoga väljapoole. Tikku püüti hammaste vahelt suuga edasi anda, nii et see maha ei kukuks. Praegu, kui seda kirjutan, mõtlen, et äkki see oligi hoopis mäng, millega pante koguti. Et kes tiku maha pillas, pidi panti andma.
Pandilunastamiseks oli veel ka klaaside vahel käimine. See oli nii: Põrandale pandi teeklaasid, teatud vahedega. See, kes oma pandi lunastamiseks seda tegema pidi, nägi neid klaase. Aga siis seoti ta silmad kinni ja ta pidi pimedast peast klaaside vahelt läbi minema. Aga teeklaasid korjati vaikselt ja kiiresti põrandalt ära. Teistel oli muidugi hea itsitada, kui pimesikk ettevaatlikult kure kõnnakuga üle põranda tuli.
Peab tuvi söötma. See tähendas, et pandi lunastaja pidi endale paarilise kutsuma, poiss tüdruku või siis tüdruk poisi. Neile anti paarivaksane lõng. Lõnga otsad anti teine teisele suhu ja siis pidid hakkama lõnga suhu sööma, kuni paarilisega ninad ja suud kokku jõudsid.
Põnevaks tegi asja see, kui mõni mängijatest ei olnud kursis, mida üks või teine asi tähendas.
Kaardimängudest on mul meeles „Poti Leenu“, „Must Notsu“ ja „Must Peeter“, lauamängudest „Sokusõit“ ja „Trilma“, „Reis ümber maailma“. Väga populaarne oli tamka. Seda mängiti kabelaual, mis oli omatehtud, nupud samuti puust tehtud kettad, mustad nupud tindiga tumedaks tehtud. Hiljem mängiti ka poest ostetud papist laua ja nuppudega.
Paberil mängitavatest mängudest mäletan „Laevade pommitamist“, ma arvan, et see oli üldlevinud.
Oli ka mäng kommipaberitega. Need volditi enne nagu väikesteks ümbrikuteks. Igaüks sai endale ühe ümbrikukese, kõik ülejäänud (mida rohkem neid oli, seda parem) pandi lauale. Mäng oli nii, et kommipaberist ümbrikuke pandi käepäka peale ja, sõrmed laua serva all, püüti ümbrik põrgatada laual oleva ümbrikukese peale. Kellel see õnnestus, sai endale ühe ümbriku juurde. Põrgatamist tehti järjekorras. Võitis see, kes endale kõige rohkem ümbrikuid püüdis.
Sõnamängudest mäletan „Telefoni“, kus mängijad istusid reas. Rea alguses istuja sosistas oma naabrile kõrva mõne sõna. Seda sosistati üksteisele kõrva edasi. Reas viimane ütles siis välja, mis tema kuulis. Poisid olid kanged meelega sõnu muutma, nii tuli pärast uurida, kelle juures õige sõna ära kadus.
Reas istudes mängiti ka „Tibu, tibu, tule tangu sööma!“. Mängujuht selgitati alustussalmiga. See võttis endale kahe peo vahele kas viiekopikalise või suurema nööbi ja tõmbas oma pihke vastamisi hoides läbi mängijate vastamisi hoitud pihkude. Igaühele öeldes: „Tibu, tibu, ära näita, püüa kinni, mis sa saad!“ Ja poetab kellelegi vargsi oma pihkude vahelt nööbi või kopika. Kui rea lõpuni on niimoodi tehtud, astub mängjuht paar sammu kaugemale ja hüüab: “ Tibu, tibu, tule tangu sööma!“ Seepeale peab kopika või nööbi saanud mängija jooksma mängujuhi juurde. Naabermängijad püüavad seda takistada. Kui see ei õnnestu, siis saab temast uus juht. Kui ta ei saa rivist välja joostud, korratakse mängu sama juhiga.
„Liiad või poarid“ oli ka istumisemäng, mida jõulude ajal oli hea mängida. Mängujuhiks oli meie ema. Ta võttis pähklikotist oma pihku mõned pähklid, nii kümmekond. Siis ta küsis ühelt mängijalt: „Kas liiad või poarid?“ (See tähendab, kas peos on liigarv pähkleid või paarisarv.) Mängija pidi vastama, ilma et ta pähkleid näeks. Seejärel avas mängujuht peo ja pähklid loeti üle. Kui mängija oletus oli õige olnud, sai ta pähklid endale, kui vale, siis ei saanud. Mängijaid oli näiteks neli. Kui ring oli paar korda läbi mängitud, loeti kõikide pähklid üle. Võitja oli see, kellel oli õnnestunud kõige rohkem pähkleid saada.
Toas sai mängida ka laulumängu „Käigem, käigem, vaesedlapsed“. Alustussalmiga valiti laste hulgast kaks juhti. Need leppisid omavahel kokku, ilma et teised teada saaksid, kumb on „taevas“, kumb „põrgu“. Seejärel tegid nad kätest väravad ja teised lapsed hakkasid kätest kinni hoides (nagu ringis) sealt väravate alt läbi käima. Kõik laulsid: „Käigem, käigem, vaesedlapsed, läbi kiigeveski. Veski on katki murretud, peab saama terveks tehtud. Kellega, millega, hõbedase kulla köiega. Esimene laps ja viimne laps peab saama pandiks võetud.“ Viimase sõna ajal lasti väravakäed alla ja laps, kes sinna vahele jäi, oli mängust väljas ja ta võis valida, kumma mängujuhi juurde ta läks (igaüks tahtis muidugi taeva minna). Kui selle laulu saatel oli kõik lapsed kinni püütud ja igaüks endale nn. õige poole leidnud, võttis taevas oma lastel kätest kinni ja põrgu hakkas oma lapsi udima. Seejuures lauldi: „Tantsige, tantsige, taevalapsed, peksa saavad põrgulapsed!“
Kivide juures mängiti „Kivikuningat“. Kõik teised lapsed olid igaüks oma kivi peal, ainult püüdja oli maa peal ja jälgis teisi. Tal oli tarvis tabada keegi, kes ei oleks kivi peal. See oli raske, vajas kiirust ja osavust. Teised mängijad veel õrritasid ka: “Mina olen kivikuningas, sina oled sitasitikas!“ Ja kui ühe kivi pealt teise peale jooksid, siis õrritasid: “Tont palja moa pial, tont palja moa pial!“ Kui keegi õnnestus maa pealt tabada, hakkas see püüdjaks ja sina said ka kivikuningaks, said kivi peale ja õrritama.
„Kivikuju“ oli nii. Juhtmängija keerutas iga last natuke tal käest kinni hoides. Lasi siis käe lahti ja mängija pidi jääma sellesse poosi, nagu ta sattus käest lahti lastuna. Kui kõik lapsed on mingi poosi saanud, vaatab mängujuht nad üle ja otsustab, kelle kuju on kõige huvitavam. Sellest saab uus mängujuht.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Fantaasiamänge mängiti tihti, näiteks koolitundi, arsti koduvisiiti, arsti juures käimist, poodi, külaskäimist jms. Ka nukkude ja paberist nukkudega sai mängida fantaasiamänge. Kirjutan kahest, mis on mingi seiga tõttu meelde jäänud.
Mängisime Malle juures rehepeksumasina kuuris kodu, Mallel oli külas onupoeg Lahekülast (see küla oli tekkinud, kui Suuremõisa südame maid anti taludeks Vabadussõjas käinutele). See poiss, Rein nimi, oli siis meie pere mees. Mallel oli ka väike jalgratas, Rein läks sellega tööle ja meie Mallega toimetasime kodus. Mõne aja pärast tuli Rein selle rattaga mööda külavaheteed. Ta sõitis rattaga nii singavinga ja lõpuks kukutas end käntsti! teeäärsesse võsasse. Lõpuks tukerdas meie juurde. Meie oma mängudes enne sellist asja ei olnud näinud. Oma isa Rein jäljendada ei saanud, sest isa põgenes Eestist 1944. a. sügisel koos vanema pojaga, kuna oli vabadussõdalane ja oma meelsust ka avalikult näidanud. Ilmselt oli Rein külameestelt jäljendusainet saanud.
Teine mäng on kolhoosielust. Mõisa tallis oli kolhoosi lehmalaut ja külanaisi oli seal lüpsjateks. Kalda talus paiknes kolhoosi pull. Me tegime koos Kõue poistega meie maja taha metsa sarapuuokstest punutud kolhoosi lehmalauda, u. 60 cm x 60 cm x 60 cm. Lehmadeks olid ümarad kivid (nii rusikasuurused). Lauda tegime kahekorruselise, poisid tegid II korruse lehmade jaoks kaldtee, Jaan oli kolhoosi esimees, Ants traktorist ja mina karjabrigadir. Ma läksin ühel päeval Muhu teise serva Kallaste külla oma klassiõdede juurde (üks ots 12 km). Aega veetsime mere ääres ja ma leidsin sealt tükk maad suurema ümmarguse kivi, kui meie laudas lehmad, umbes kahe mehe rusika suuruse. Mu rõõm oli suur, sest saan oma kolhoosi ka pulli viia. Järgmisel päeval hakkasingi, pull rätiku sisse seotud, vedades kodu poole minema. Teel tuli muidugi ühtteist ette, aga õhtul ma ikka koju jõudsin (12 km). Vanemad vangutasid mu kandamit nähes päid. Järgmisel hommikul läksin toodud tõupulli Kõue poistele näitama. Panime ta elama lauda alumisele korrusele. Mängutuhin läks aga mõne päevaga üle. Kui sinna nädalapäevad hiljem läksin, olid sarapuukepid ja lehed ära kuivanud ja lehmad alumisele korrusele pudenenud. Sihuke kuulsusetu lõpp.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Tüdrukud mängisid isekeskis olles nukkudega, eks poistel olid ka omad tegemised.
6. Elektroonilised mängud.
Selle kohta ei ole mul midagi öelda.
7. Täiskasvanuiga
Täiskasvanuiga on olnud üsna pikk ja kirju. Kui olin 49, alustasime kaheksa Tallinnas elava Muhu naisega kooskäimist ja vanade muhu laulude, tantsude ja mängude õppimist. Siis mõistsin ma tänutundega, et mu koduküla Suuremõisa oli ka teiste Muhu küladega võrreldes rikas folkloori poolest. Nüüdseks oleme koos käinud 25 aastat.
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Pauliine Vapperi mälestuskavas 2004. a. mängisime oma folkloorirühmaga mängu „Siit tuleb, siit tuleb Siimu sulane“, mitmel korral on meil kavas olnud laulumäng „Avage Viru väravad“, ka ringmänge on olnud mitmeid. Mängu mängu pärast pole meil siiski olnud.
Vanaemana olen mänginud oma lastelastega fantaasiamänge ja sõnamänge, ka muhu folkloorile oleme koos mitu sammu lähemale astunud.
26. dets. 2013.
KAKS KEVADIST KOOLIVAHEAEGA
Lapsepõlvemälestused
Olen sündinud 1940. aastal. Mu õed Helmi Pauts, nüüd Urb, ja Ellen Pauts, nüüd Talimets, olid juba ammu koolilapsed, mina aga ikka veel vanaemaga kodus. Tahtsin ka kooli ja lõpuks see juhtuski, 1946. a. sügisel, kui olin veel 6-aastane. Ellen läks siis VI ja Helmi V klassi. Talv tuli külm ja nii tuli mul tihti koolist puududa. Mäletan, III veerandis oli mul 102 puudutud tundi. Järgmisel kooliaastal otsustasid vanemad, et talveks on tee liiga pikk (Suuremõisast Liivale üle 4 km). Jäi siis nii, et talvel olen internaadis ja üks õdedest jääb koos minuga ööbima.
Paar päeva enne III veerandi lõppu, ilm oli väga ilus, läks Helmi koju koos meie isaga, kes Virtsust töölt tuli. Mina ja Ellen jäime internaati ja ööseks koolimajja ööbima. Läksime magama nagu tavaliselt. Meie kõrvalklassis pidi ööbima ka korrapidaja-õpetaja. Öösel millalgi ärkas IV klassi õpilane Meida Saarkoppel, et minna väljakäiku. Minna tuli läbi ühe klassi, riieteruumi ja koridori. Ta äratas ka minu õe, et teda kaasa kutsuda.
Koridoris tundsid nad mingit halba lõhna. Kui nad tuppa tagasi jõudsid, nägid nad, et tapeet meie voodite kohal on pruunikaks muutunud. Siis jooksid nad kooli toorust (storož[1])äratama, see läks vaatama klassi, mis meie magamistoa kõrval, ja tuli sealt hädakisaga: „Maaja pooleb! Maaja pooleb!“ Ei tea, kuidas kõik üles saadi ja mis keegi endale selga sai. Mind talutas õde välja teki sees. Kui välisukseni jõudsime, purskas ühe klassi uksest tuli välja. Algul pandi mind maja lähemale teki sisse. Tulekahju hoogu võttes viidi aga sinna, kuhu olid istutatud kuused.
Direktor Niina Väin elas koolimaja teises otsas, äratati tema. Nad said ilmselt akna kaudu välja. Ülakorrusel direktori eluruumide peal oli aga veel koristaja või koka eluruum ja tema juures oli talvel kaks koolilast, vist Tupenurme külast. Nende päästmine oli vist päris tõsine, sest nad ei saanud enam muul moel välja, kui pidid aknast alla hüppama. Kaks neist said ka luumurrud. Mis sai aga korrapidajaõpetajast? Selgus, et teda ei olnudki tol ööl koolimajas.
Mind viis keegi süles sealt kuusiku servast majja, kus nüüd asub vallamaja. Mäletan, et värisesin veel kaua aega Milla Öövli voodis sooja teki all.
Koolimaja põles maatasa maha.
Hommikul vara oli üks naine naaberkülast koputanud meie kodu akna peale ja küsinud, palju meil lapsi kodus on. Ta elas maantee ääres ja keegi oli Liivalt tulles rääkinud, et Liiva koolimaja põles öösel maha. Vanemate jaoks oli see hirmus ehmatus. Ei olnud siis telefone, et küsida, ei autot. Olid ainult jalad. Ema oli haaranud mõned riided kaasa, et kui on elus, võib vaja minna.
Ta on pärast rääkinud, et oli terve tee tulnud, oiates kogu aeg: „Ai, ai, ai, ai.“ Üks kilomeeter enne Liivat, Kaigu mäel, oli talle keegi vastu tulnud ja ütelnud, et ära nuta, lapsed on elus. Siis oli ema alles nutma saanud hakata. Ta nuttis siiski, kui ta mind sooja teki alt leidis. Õde Ellen oli koos teiste internaadilastega tulekahju juures.
Ema tõi mulle poest sukad, saapad olid ilmselt mul jalas. Sukad seoti mingi paelaga üles, et saaksime hakata kodu poole astuma.
Olen pärast veel kahjutundega mõelnud, et tulle jäi ka meie pere oranžitriibuline kangas kootud [2] muhu tekk (ristpistes kuked ka peal) ja vanaema punane muhu siilik [3], neid oli vist mingil esinemisel tarvis läinud.
Rõõm oli muidugi, et olime elus ja terved. Aga kooli ei olnud enam.
Vaheaeg möödus asjast toibumiseks. Ellen, kes oli kooli kõige viimases, VII klassis, läks pärast koolivaheaega Simisti kooli, tal olid ju eksamid tulemas. Mina ja Helmi olime seni kodus, kuni Liiva kool uuesti alustas teistest koolidest kokku korjatud pinkide taga läbikäidavates liitklassides vanas kirikumõisa hoones. Seal asus veel sidekontor ja üks elukorter. Esimeses tunnis andis meie klassijuhataja Miranda Veski meile tunnistused III veerandi hinnetega. Need olid tal tulekahjuööl kodus olnud, sest kandis õhtul neisse III veerandi hindeid sisse. See oli peaaegu uskumatu juhus.
Direktor ja toorus leidsid endale elamiseks kumbki toa paekividest pesuköögis. Selles vanas mõisahoones saime ka aastate pärast oma 7-klassilise kooli lõputunnistused.
Koolimaja, mis hävis, asus Suuremõisa külla viiva tee ääres, selle vundamendile ehitati hiljem veterinaarjaoskonna hoone.
II
Oli jällegi kevadine koolivaheaeg. Olin järjega III klassis, mu sõber Jüri (Jüri Ausmeel) aga veel koolieelik, minust 3 aastat noorem. Ta elas oma emaga papa ja mamma juures Suuremõisa Andrusel, mis oli ta ema sünnikodu. Et tal õdesid-vendi ei olnud, oli tal igavavõitu. Nii käis ta iga päev, enne kui ma koolist koju jõudsin, minu kodust küsimas: „Kas Manni oo kodu?“
Aga nüüd oli koolivaheaeg ja me võisime kõik need päevad koos mängida. Meil oli leiba tehtud. Ka mu õed olid kodus. Olime kõik oma värske leivaviilu ära söönud. Mõnus leivalõhn ja levale köetud tuba [4] olid meid nii ära rammestanud, et olime kõik magama jäänud, neljakesi risti üle laia aseme.
Õues oli juba hämaraks läinud, kui nänne[5] tuli Jürit otsima. Äratas siis magajad üles ja viis Jüri koju. Homseni!
Järgmise päeva hommikupoolikul Jüri ei tulnudki meile. Ka külatänaval ei olnud kedagi liikumas näha. Lõpuks tuli meile naabrinaine Kõue Liina, kes oli Jüri kodule naaber. Ta teadis midagi hirmsat. Jüri ja ta ema olid pandud ree peale püssimeeste vahele ja viidud ära. Oli 25. märts 1949.
Sellest päevast on palju kirjutatud, seda on teinud nii need, keda viidi, kui need, kes jäid.
Siiski. Mäletan praegugi teravalt neid päevi, mis järgnesid. Külas olid kõik mures, et mis saab sellest noorest naisest oma väikse pojaga. Sellest ainult räägiti, kuigi poolihääli.
Olime Jüriga külatänaval jää sisse kraavikesi toksinud, et sulavesi paremini jooksma hakkaks. Toksisin nüüd jääd üksi, aga vist iga minut tõstsin silmad ja vaatasin sinnapoole, kust Jüri ikka tulnud oli. Äkki siiski! Kõik on meeles. Nende päevade õhk, lõhn, varjud. Kui kool jälle algas, võttis mind koolist tulles vastu ikka kurb loodus. Kui kurvad olid kased! Küllap oli see lapsehinge suur kurbus, mis need pildid nii selgesti meelde jättis, vanaduseni välja.
Oodati kirja. Mis neist on saanud? Kuhu viidi? Tuli kiri Venemaalt, vangilaagrist, kus Jüri isa oli. Kirjas oli isa surmateade. Lõpuks tuli kiri ka Viinelt ja Jürilt. Tagasiaadress „Novosibirskaja oblast, Tatarskii raion, sovhos 4, ferma 2“.
Suve poole rääkis Viine kiri, et nad ehitavad endale elamiseks onni savist ja lehmasõnnikust. Ühes kirjas Viine ütles, et Jüri oli istunud onni ees ja laulnud: „Koduküla neiust jäänd vaid mälestus, teist ta sarnast ei leidu, hinges kurb igatsus.“
Aastad läksid. Olin X klassis. Oli maikuu 1956. Koolinädal oli lõppenud ja sõitsin jalgrattaga Orissaare Keskkoolist koju. Ema oli räimi marineerinud, need olid väga head. Aga ema oli kuidagi iseäralik. Siis kuulsin temalt, et Jüri oli nädala sees Siberist tagasi jõudnud ja momendil oma isakodus Pärasel. Võtsin uuesti jalgratta ja sõitsin Pärasele. Kuidas see päris oli, kui ma teda jälle nägin, seda ma ei tea. Seal on must auk.
Jüri jätkas oma Siberis pooleli jäänud kooliteed Muhu Hellamaa koolis. Ta ema oli ikka veel Siberis. Jüri oli kuidagi nagu iseeneses, oli ta ju läbi elanud aastaid, mida me ei osanud ette kujutadagi. Aeg oli viinud mulda papa. Suuremõisas elas veel nänne. Viimaks sai Siberist tagasi ka Viine. Aastad läksid. Jüril oli oma pere, naine ja kaks last, vist kooliteed alustanud. Töötas autojuhina. Ühel mustal päeval astus Jüri mängust välja, võib-olla mõtlematult. Aga võib-olla sellepärast, et ta närvisüsteem ja jõud enda alalhoiuks oli tühjaks kulutatud Siberis ja seda ei jätkunud elu edaspidistest keerdkäikudest väljatulekuks. Ta on maetud oma ema kõrvale Keila surnuaeda. Ema Viine hauatahvlil on ka vangilaagris hukkunud isa nimi ning isa sünni- ja surmaaeg.
3.03.2006.
Maret Lehto
(Mälestused panin kirja oma pojapoja Tõnis Lehto jaoks, kes õppis 2006. a. Muhu põhikooli IX klassis. Neil paluti tuua vanavanemate koolimälestusi.)
Sündisin ja lapsena elasin Harjumaal, Kose vallas, Karla külas, seega ka minu mälestused on sealt.
1944.–1945. aastate lastel tuli olla mänguasjade puudumise tõttu väga nutikad ja leidlikud. Kuna olime maalapsed, siis mängudki olid maaelust inspireeritud. Rajasime omale õunapuuaiad, kasutades selleks pajupõõsaste oksi, mis erinesid üksteisest värvi poolest. Nii sai ka õunapuid eri sortidega nimetada. Sellistes õunapuuaedades jätkus tegevust pikemalt, kuna oli vaja neid kasta, maad rohida.
Suure tähtsusega olid igaühe eraldi korrastatud kodud. Meil olid need rajatud sireliheki tühimikesse, korralikult "põrand" puhtaks pühitud, istmeteks ja lauaks kivid ja lauakesed leitud ja ka lilled laual mingi topsikesega. Mäletan, et igaüks tundis oma kodu ümber uhkust ja kui naabriperede eakaaslased külla tulid, siis esitleti alati ka oma kodu. Eakaaslasi oli ümbruskonnas 7: 3 tüdrukut ja 4 poissi. Mängisime poistega koos, vahel ka eraldi tüdrukutemänge, mis poistele huvi ei pakkunud. Mul oli ühe vanatädi õmmeldud kaltsunukk, väga armas. Tema tuli igal õhtul korralikult lapikeste vahele kingakarpi magama panna. Karp oli aknalaual. Meil oli väike maja – kahe toa ja köögiga, seepärast olid aknalauad kasutusel riiulite asemel. Elasime kuuekesi.
Kuna meie mängimisaeg jäi põhiliselt kolhooside moodustamise aega, siis matkisime mängudeski kolhoosielu. Tekkisid lastelgi suured lehma- ja hobusekarjad. Lehmad olid lihtsad sarvedega puupulgad, aga hobuse sai oksakohast, et tekiks kaelaosa. Neid sai mängulaudast karjamaale ja tagasi toimetatud ja nendega muid vajalikke toimetusi tehtud.
Mängisime veel arsti-patsiendi mängu, kasutades väikeseid majapidamises tühjaks jäänud pudeleid, topse või mõne tädi käest saadud sobivaid anumakesi. Segasime neisse erivärvilisi lahuseid, kasutades mahla, tinti või muud värviandvat materjali. "Ravimeid" oli võimalik erineva doseerimisega mitmekesistada. Õnneks olid meie rohud pealemääritavad, sest lapsena ju teadsime, kui vastik on tegelikult kibedat rohtu sisse võtta. Küll tegime me vaktsineerimist. Sel ajal tehti lastele vaktsineerimist, tõmmates nahasse käe siseküljel kriipsukese e. pirkee ja sellese manustati vist kopsuhaiguste vaktsiini. Nii ka meie, matkides seda, tegime koolis kasutatava viisnurksulega kriipsu nahasse ja määrisime haavakese omavalmistatud seerumiga. Õnneks ei läinud "patsiendi" käsi paiste ja haav paranes peagi ära.
Lapsed olid ju kodus omapäi, vanemad iga päev kolhoositööl, seega puudusid suunajad-keelajad.
Kuru talu elumaja ukse ees 1953: ema Linda, süles Jüri, Malle, Ahto, isa Rudolf ja Ellen.
Õige varakult, juba 7–8-aastaselt hakkasime meiegi kolhoositöös osalema. Laste ülesandeks oli kõik kolhoosi orasepõllud teravaotsalise "ohakatorgiga" igasugusest umbrohust – ohakast, tõlkjast, rakvere raipest – puhtaks teha. Selle torgiga lõikasime need juure pealt maha. See oli kerge ja lõbus töö, sest mitmekesi koos olles suhtlesime üksteisega ja vahel mängisime sõnamängu. Näiteks nimetasime ühe algustähega linde, loomi, esemeid, puid jne. Palju tüütum ja raskem oli kapsaste-kaalikate istutamine ja kõplamine. Muidugi pakkus jällegi lohutust sõpradega koos tegutsemine ja iga vao otsas väike puhkepaus. Tegime vahel ka lubamatuid vimkasid. Näiteks loeti kapsataimi sada ühte kimpu ja meile üle antud kimpude arvu järgi märgiti hiljem päevatöö tasustamiseks üles. Et kiiremini järjekordne sada maha saaks istutatud, pistsime mõned taimed lihtsalt mulla alla. Arg süda ei lubanud seda õnneks palju praktiseerida.
Peale istutamist toodi põlluveerde suur veepaak, millest meile ämbritesse vett ammutati. Pidime kõik oma istutatud taimed ka kastma. See oli lastele tõeliselt raske töö. Õhtuks oli ämbrit kandva käe ranne ära venitatud ja valulik, vahel ka paistes.
Suvel oli laste tööks rohimine, kõplamine. Võtsime oma pundiga kõik ühte ritta ja igaüks töötas oma vaol. Algul oli rida ühtlane, aga vao lõppu jõudsid enne need, kellel rohkem jaksu oli. Ebaõiglaselt saidki esimesed lõpetajad kauem puhkepausi pidada, sest uute vagudega alustati jällegi koos üheaegselt.
Päris tore töö oli veel hobusega silo tallamine. Maa sees oli sügav auk, millesse oli ehitatud tünn. Puutünni ühes servas oli luuk lahti, seni kui põhja oli toodud juba küllalt haljassööta ja võis hobusega tünni minna (meie külas nimetati seda tünni siloauguks). Nüüd suleti luuk ja hobune ei pääsenud enne välja, kui tünn täidetud oli. Pidevalt oli vaja haljasmassi kinni tampida – et aga hobune omapäi ei soovi ringiratast kõndida, olid kutsariteks lapsed. Töö oli tore, sest hobune on armas loom. Ainult õhtuks oli sadula puudumisel istumine üsna hellaks jäänud.
Kui sai tööd tehes kokku puututud täiskasvanud kolhoosirahvaga ja kuuldud nende jutte, tekkisid ka meil mängudes uued võimalused. Kuna pidime õhtul pärast kolhoositööd söötma oma pere lehma mööda teeääri, kus rohi oli lopsakas ja lehm sai õhtuks korralikult kõhu täis, siis kasutasime seda aega ka mängimiseks. Kui ka naaberperede lapsed said meiega liituda, läks asi kohe mänguks. Tee ääres oli meil põhiliselt kaks mängu – üks abiellumine ja teine kolhoosi koosolek. Ei mäleta, et oleks kiriklikku laulatust ise näinud, aga kusagilt oli idee leitud ja nii panime üksteist "paari" üsna sageli. Tee ääres olid põõsad ja ka suuri kive, nii tekkisid ideed nende kasutamiseks. Üks suur kivi oligi altariks, selle peale pandi ka lilled ja "noorpaar" seati ühele poole kivi ning "pastor" teisele poole. Sõnaline osa mõeldi juurde vastavalt osalejate võimekusele. Vahel jätkus ka õnnitlejaid.
Kolhoosi koosolek oli ikka täiskasvanuid matkiv ja kippus üsnagi ägedaks minema. Tekkisid vaidlused tööde ja muude probleemide lahendamisel. Rollid jagasime alati enne "koosolekut". Kes oli esimees, kes brigadir, kes põllutööline või mõne muu ameti peal. Eks vahel sai ülemus pahandada ja teinekord jagas just tema alluvatele karme sõnu. Vahel sai ka keegi kiita. Igatahes elasime nii oma rollidesse sisse, et ei märganud seda, kui suveõhtu vaikuses kandus meie valjuhäälne mäng ümbruskonna majadeni. Nii et tegime toona külarahvale tasuta teatrit. Koju minnes saime ema käest isegi tõrelda oma lärmakuse pärast. Nii elasime välja päevast väsimust.
Suuremana, kuid ikka algkooli ajal, mis oli toona seitse klassi, sai käidud kolhoosi lehmadega karjas. Oli 140 lehma ja meie oma vennaga kahekesi. Ametil polnud muud viga, aga tuli tõusta juba kell 4, et õigeks ajaks lauda juurde jõuda. Sügiseti koolist koju jõudnuna läksime põllule rukist siduma. Oli uhke tiibadega masin, mis pühkis mahalõigatud rukkikõrred parajalt vihusuuruste kimpudena aluselt maha. Käisime järel ja sidusime vihud, hiljem tõstsime vihud hakkidesse, viljapeadega üles. Ainult katuseks haki peale pandi üks vihk tagurpidi. Kartulikorjamisel käisime koolist koos klassiga.
Nüüd lisan veel sellise mälestuse. Maal ju lasteaeda ega lastesõime polnud, aga meie vennaga olime alles 4–5-aastased, mängisime üksi kodus olles lehmasõimes, kuna ei julgenud üksi toas olla. Laudas oli isal meisterdatud pikk lehmade sõim, selles heinad. Kummaski otsas oli ka lehm. Meie mängisime keskel. Nii et ikkagi "sõim".
Kirjeldan veidi ka meie aja maiustusi. Neid tõi meile vanaema, kes elas Tallinnas. Olid värvilised hernekommid, nagu kokkupressitud suhkur või padjakommid, mis olid alati roosad, padjakujulised, väga magusad ja sees magususe tasakaalustamiseks hapu moos. Paberiga kommi neil aegadel me ei näinud. Kommid üldse olid haruldased meie jaoks.
Ise tegime omale pliidiraual küpsetatud kartulikrõpsu. Lõikasime õhukesed viilud toorest kartulist. Küpsesid küll krõbedaks, aga olid täiesti maitsetud, kuna tol ajal peenikest soola polnud ja suureteraline, mida toidu maitsestamisel või liha, kapsa ja kurgi hoidistamisel kasutati, meile ei sobinud. Aga krõpse süüa oli mõnus.
Mäletan oma lapsepõlve toredana. Oleksin hea meelega valmis kõike seda kordama. Uuesti ja alati.
Luuletus OMA PERE PÕLVNEMISEST JA OLEMISEST
KURU LUGU
Järviku (Jürgensoni) suguvõsa
Igal suvel kaunil juulikuu päeval
Kuru lapsed taas üksteist näevad.
Me pere on suur – lausa viiskümmend kaks,
ja igal aastal juurde sünnib mõni laps.
1868-l sai karjamõisast Kirimäe talu.
Rentisid seda Jüri, Hans ja Leno, Jüri ja Eva alul.
Jüri Evaga ostsid 4300 rubla eest
Kirimäe päriseks omale, välja mõisa käest.
Nende poeg Jüri oli uus Kirimäe peremees.
Tema nais Liisu Mikuri talu Jüri käest.
Neilgi seisis Kirimäe arendamine ees,
kuigi Jüri oli veidi aeglane mees.
Kord ammu Kirimäe vanaisa vanaemaga
istutasid Kuru kohale kased ja kuuserea.
Lootsid, et hiljem viiest pojast keegi
just sinna oma kodu kord teebki.
Kirimäe Jüri oli vanaisa Rudolfi isa
ja Liisu, tema naine, ehk Rudolfi ema.
Peale Ruudi oli peres veel neli venda,
aga pikem eluiga suudeti 3-le pojale anda-
Kui Kirimäe jagati kolmele pojale
tegi Rudolf oma kodu just Kurule.
Maha ehitamiseks kasutas puitu ja savi
ja aastal 1936 selle valmis tegi.
Hiljem ehitas majale-laudale otsa küüni,
nii kolmikhoonena seisab see nüüdki.
Praegune peremees Jüri ehitab hoonet ümber
ja laudast saab peagi kaminakamber.
Ehkki Rudolf muusikast hoolis
ja õppis seda veidi isegi Tallinnas koolis,
hakkas ta siiski pidama talu.
Tema naiseks sai, oma surmani, Sofia alul.
Neljakümnendate aastate alguses
Keerule tuli ema Linda, kaasas 2-ne Malle.
Juba mõne aasta möödudes
sündis peresse trullakas tütar Ellen.
Ülejärgmisel aastal sündis poiss kui pomm.
Ahto tema nimeks sai. Tubli mees on.
Viiekümne teise aasta augustikuul
sündis Jüri, kellest sai peremees uus.
Nii saigi peres liikmeid kuus
ja praeguses mõistes oli perekond suur.
Isa töötas esimehena kolhoosis
ema põllutöödel oma rammu proovis.
Nii mööduvad mitmed-mitmed aastad.
Lapsedki lõid pidevalt töödel kaasa.
Kõblavars või ohakatork käes
nii iga suvehommik Kuru lapsi näeb.
Kõige ennne pidi kodunt lahkuma Malle,
sest lapsena tervis tekitas probleeme talle.
Malle õppima asus Tallinna Metsakooli.
Teised kolm jätkasid õpinguid Kuivajõe koolis.
Ellen lahkus kodunt olles neliteist,
nii saatus tabas ka kõiki teisi meist.
Malle õpinguid jätkas keskkoolis
Ellen tehnikumis õmblejaks saada soovis.
Ahto meremeheks saada ihkas
ja kalandustehnikumis hakkas tublilt pihta.
Hiljem omandas veel haridust Kaliningradis
ja kaitses Moskvas ära doktorikraadi.
Jüri, olles pere lastest kõige noorem
jäi kuueks aastaks üksi vanemate hoolde.
Ta hiljem jätkas spordikallakuga koolis
ja pärast õpingute lõppu läks pedagoogiks.
Nii astusid kõik lapsed oma ellu
ja ema-isa jätsid üksi Kuru tallu.
Ema isast oli üheksateist aastat noorem
ja seepärast kauem kanda tuli töölkäimise koorem-
Malle Velloga lõid omale kodu Tallinna
ja suvilagi ehitasid Muuga aedlinna.
Ellen koolist tööle suunati Valga linna
ja peagi Mattile tal õnne oli mehele minna.
Ahto Ljuudaga elasid algul vanaema juures
ja hiljem Õismäele said korteri uue.
Jüri tööle õpetajaks asus Paides
ja võttis enne veel Kai omale naiseks.
Nii elu veeres aina edasi
ja meie saatused on läinud sedasi,
et vanemaid ei ole ammu meil
ja kõik me üksi käime elutee.
Pensionäri põlve peavad Malle ja Ellen.
Ka Ahti välja teeninud on selle,
kuid ikka jätkab kahel kohal tööd veel
ja noortele ta kalapüügi tarkust selgeks teeb.
Ja Jüri, kes on meie noorem vennas
on Kurul vägevasti sisse seadnud ennast.
Ta aina kõpitseb, remondib, ehitab
ja meie lapsepõlvekodu, Kuru, säilitab.
Seepärast tänulikud oleme kõik talle,
et siia, kui oma koju, võime tulla jälle,
ja lapsed-lapselapsed koos meiega,
et kohtuda taas kõik üksteisega.
Meil lapsi kokku on kaksteist
ja enamus lapsevanemadki juba neist.
On väikseim lapselaps, Eliise, päris uudne
sest ta on praegu ainult nelja kuune.
Lasteta on seni ainult Henri
ja tema rändab kaugel mandril ringi.
On esimene lapselaps Malle Ebel Kaarel
ja viimane, Eliisegi, on Malle pere arvel.
Tal lapsi suureks kasvatatud kolm,
kaks tütart ja üks poeg on.
Ja lapselapsi seitse kokku praegu
kuid lisa saamiseks on ju veel aega.
Ellenil on peres vaid kaks poega
sellest on neli pojatütart ja kolm pojapoega.
On Ahtol peres kasvanud kaks tütart
kuid juba neli lapselast seal müttab.
Jüril on lapsi kokku kolm + kaks
ja lapselapsi igal neljal lapsel kaks.
Me loodame, et lapsi sünnib veel
ja soovime, et kõik kõnniks õnnelikul teel.
Need värsid kakstuhat üheteistkümnendal loodud
neis meie pere ajalugu on välja toodud.
On Kurult sirgunud seni neli põlvkonda
ja sellega kindlasti punkti ei panda.
Mina võin öelda, et kogu mu elu on möödunud mängides. Ja mulle meeldib tänaseni mängida. Lapsena mängisin palju naabri- ja külalastega, hiljem koolikaaslastega, ja edasi juba lasteaias kasvatajana töötades ja seltskonnas võtan alati rõõmuga mängudest osa, sageli neid ise eest vedades. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ainult istuvad laua taga ja vaatavad tegevust pealt. Sündisin ja kasvasin Lääne-Virumaal KILTSIS. Koolis käisin kaheksa klassi Kiltsi mõisakoolis. Elasime raudteejaama lähedal. Sel ajal oli Kiltsis elav elu. Rongid tõid kaupa, Kiltsis laaditi maha. Olid suured kaubalaod ja edasi veeti kaup laiali rajooni poodidesse. Kiltsis töötas lauatehas, leivatehas, olid oma poed (nii toidu- kui tööstuskaup), raudteejaamas söökla-puhvet, oli ka apteek ja arstipunkt, raamatukogu ja rahvamaja, kus näidati ka kino. Koolis oli sel ajal üle 200 lapse ja nii jätkus ka lapsi-mängukaaslasi.
Elasin Vahtra tänavas, mis lõppes Turu tänavale ja põhiliselt nende lastega ka suhtlesime, aga kokku saime ka Pika ja Jaama tänava lastega.
Siis peeti veel paljudes peredes LEHMI ja ka minul ja vennal tuli oma MAASIKUGA karjas käia. Aga see oli vahva, kui välja arvata varane tõusmine, sest ka teised lapsed tulid oma lehmadega ja siis me seal ka mängisime; vastavalt sellele, palju lapsi kohal oli. Üks suurem poiss ERNST õpetas meile pulkade löömise mängu („12 pulka“). See oli vahva jooksu- ja peitusemäng. Karjas mängisime veel peitust, pimesikku, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Matsu“ (kulli) erivariante (puu-, kivi-, kükikulli). Tegime ka mustlasmaadlust, „Leiva ahju viskamist“, vägikaikavedu ja sõrmekoogu vedu; veel kivikeste viskamist peopesast käeseljale.
Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad.
Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva!
Karjas meeldis meile veel ka puulatvadega alla laskmine ja kiikumine. Eks vahel sai kukutud ka, kui mõni puu murdus.
Mängisime ka plaksumängu (kahekesi vastakuti käte plaksutamine) ja sõnade mängu "Too vett", "Millega?", … jne. ja "Kell üks – muna küps". KODUS ÜKSI OLLES meeldis mulle joonistada ja oma nukkudega mängida. Nukke oli mul palju (umbes 10 ringis), põhiliselt väiksed, osad olid kõvad, ühes tükis, osadel käed-jalad-pea liikusid, olid kummiga ühendatud. Kui sain 5-aastaseks, kingiti mulle üks suur NUKK LEENA (naabrite sugulane Leningradist tõi). Leena oli siis üle küla nukk, oskas öelda "mamma" ja silmad käisid kinni-lahti. Õmblesin ise oma nukkudele riideid, tekke ja patju ema antud riidetükkidest. Mängisin veel ka paberinukkudega, riietasin neid ja joonistasin ise ka riideid juurde. Üks naabritädi, kes mind nukkudega tihti mängimas nägi, arvas, et mul saab küll kunagi palju lapsi olema. Noh, ja saigi. Olin kogu elu lasteaias kasvataja. Omal on siiski vaid üks tütar.
Mängukohad: naabermajade õuedes, tänaval, sõprade juures kodus, vahel vihmaga mängisime meie heinalakas ka kaarte ("Musta Notsut", "Eeslit"…)
TÄNAVAL mängisime rahvastepalli, „Mädamuna“, „Pallisõda“, „Matsu“ (kulli), „Kekskasti“.
TURUPLATSIL oli üleval võrk ja seal mängisid suuremad võrkpalli, väiksemad said palli järele joosta ja tagasi tuua. ÕUEDES mängisime peitust, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Keerukuju“, „Tagumist paari“, pimesikku.
VÄRVIMÄNGUS panime mängijatele huvitavaid nimesid: sirelililla, taeva- või potisinine, kanapasakollane, titeroosa, karukakamust, lumivalge…
PIMESIKUMÄNGUS tuli leitud kaaslane ära arvata kompimise teel või hääle järgi (tuli teha mingi looma või linnu häält).
TOAS, sünnipäevadel, kui rohkem lapsi koos oli, mängisime "TELEFONI", mängu "Vanaisa vanad püksid" (eksijatelt võeti panti ja pärast oli vahva pantide lunastamine).
ASJA PEITUS: peitsime kokkulepitud asja (nt. võti, tikutops, väike mänguasi). Peita võis ka kuskile alla (nt. padi) või kuskile sisse (vaas, saabas…) või panna kellegi taskusse, põue, soki sisse… Märku andsime otsijale sõnadega: "Külm, jääkülm, soe, soojem, kuum, kõrvetab…"
KES ON KADUNUD? – üks lastest peitis end ära, teised vahetasid omavahel kohad.
KÄÄRIMÄNG: kõik istuvad ringis toolidel ja käest kätte antakse edasi käärid, öeldes samal ajal: "Annan otse, võtan risti." Tähtis polnud kääride asend, vaid see, kuidas olid jalad sel ajal, otse või risti. Mõnel mängijal läks taipamisega väga kaua aega, teistel nalja kui palju, kui nägid, kui püüdlikult teine kääre setib[1].
JOONISTAN KUU: ringi keskele joonistati kuu, ise öeldes: "Joonistan kuu, silm-silm, nina, suu," ja siis anti pulk edasi järgmisele kõrvalistuvale naabrile. Nipp oli selles, et joonistamise ajal tuli pepu toolilt üles kergitada, joonistamine polnud üldse tähtis. Aga kui mängija seda polnud ära tabanud, püüdis ta väga hoolikalt kuud joonistada.
Neid kaht viimast tähelepanumängu õpetas mulle ema.
MÄNGUD TOAS LAUA TAGA
I. LAUAMÄNGUD: „TSIRKUS“, KABE (isa õpetas), „REIS ÜMBER MAAILMA“.
II. KAARDIMÄNGUD: „MUST NOTSU“, „EESEL“.
III. MÄNGUD PLIIATSI JA PABERIGA: „TRIPS-TRAPS-TRULL“, „LAEVADE POMMITAMINE“.
KIRJUTA paberile (igal mängijal paber ja pliiats):
1. Tüdruku nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
2. Poisi nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
3. Kus kohtusid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
4. Mida tegid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
5. Mida teised neist arvavad? |
|
Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju!
LIND, LOOM, LILL… Mäng, kus tuli öelda sõnu kokkulepitud tähega – võivad olla erinevad küsimused, nt. maiustus, veekogu, linn, auto, koeratõug jm.
Igal mängijal on paber ja joonistab sellele (grafaa) tabeli, 6 veergu + 1 punktide jaoks
Järjekorras ütlevad mängijad ühe tähe („K“, „L“, „M“ jne). Iga õige vastus annab 10 punkti. Kui ka teisel mängijal on sama vastus, saab 5 punkti. Lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kel kõige rohkem punkte.
MÄNGISIME ka KODU, POODI, ARSTI, KOOLI
Meelde on jäänud, kuidas kord mängisime HOBUSE TAPMIST. „Hobune“ seoti nööriga kummulikeeratud metallkäru peale ja siis keerati käru ratast raginal ringi ja puust noaga lõigati. Just sel ajal, kui mina olin hobune ja tapalaval, lendas üks lennuk hirmus madalalt koleda mürinaga üle meie kuuri, kus taga me mängisime. See kohutas küll nii ära, et mäletan seda tänaseni. Siis, kui hobune oli tapetud, keerati käru külili ja seoti hobune lahti. Miks me seda mängu mängisime, ei teagi, aga eks ikka tapeti peredes ka loomi.
Tegime ka näppude peal KASSIKANGA KUDUMIST ja vahel jala kaela taha panekut. Kätega sai mängitud veel mängu „KITS KAEVULE JOOMA“. Käed laialiaetud näppudega asetati teineteise peale, keskmiste sõrmede vahele jäi kaev. Siis tuli „kits“, pistis oma keskmise sõrme kiiresti kaevu. Kaev aga surus sõrmed kokku ja püüdis kitse kinni saada.
KOOLIS. Väga palju mängisime vahetundidel saalis laulu- ja ringmänge. Mäletan neid tänaseni.
"Maja teen ma metsa tamme alla…"
"Üks ühte ja kaks ühte…"
"Me lähme rukist lõikama…"
"Need tondid tulivad kaugelt maalt…"
"Peeglike" ("Sõpradena ringis käime, rõõmsad lapsed oleme, ringi sees, mis teed seal sina, võime meie korrata"
"Kaks sammu sissepoole…"
"Bingo"
"Üksinda kõnnin ma..."
"Need kosjad tulid Saarest…"
"Rits-rats-rundibumm…"
"Tehke järel…"
Veel mängisime koolis "Kassi-hiirt", "Haned-luiged", "Hunt kraavis", "Tuli, õhk, vesi, maa". Peale tunde jäid kooli internaadi-lapsed, nemad mängisid ping-pongi.
Veel liikumismänge koolis: rahvastepall, pallikull, mats (kull), tagumine paar, pallisõda, köievedu.
Koolis klassiõhtutel:
„Silmapilgutamine“
„Marss toolidega“
„Pikk nina“
„Kes on kadunud?“
„Seale saba taha panek“
Pimesikk
„Täidan-täidan laeva…“
Kapten käsib (Täidad ülesannet vaid siis, kui öeldakse: "Kapten käsib – joosta, pikali ...“ jne.)
Lind lendab (Siga lendab!) kui "LIND", siis lehvitad tiibu. Eksijatelt võeti panti.
Mängud ÕUES TALVEL: sula ilmaga LUMESÕDA, LUMEMEMME tegemine, KINDLUSE ja KOOBASTE ehitamine, KELGUTAMINE (ka koer kelgu ees), SUUSATAMINE, võimalusel ka UISUTAMINE (tee peal).
KEVADEL olid tüdrukute lemmikud VÕILILLED. Punusime pärgi, vartest tegime ehteid – kette, sõrmuseid ja kastes pooleks aetud varred vette, saime ilusad krussis lokid, mida kinnitasime juustesse. Siis olime nii ilusad "preilid". Taat tegi meile kevadel PAJUVILED. Sõbrannaga mängisime vahel suures toomingapõõsas linde, munadeks otsisime ilusad ümarad kivid ja pesad tegime rohust ja samblast. Siis haudusime oma mune ja pärast lendasime lindudena ringi, tehes vastava linnu häält.
SUVEL, kui tulid linnatüdrukud maale, siis nad õpetasid meile PALLIKOOLI, KEKSKASTI ja HÜPPENÖÖRIGA hüppamise keerulisemaid harjutusi ja ka KOOLIMÄNGU (ER 93[2]).
Meil olid ka oma kambad, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks.
Mänge alustasime ikka LIISUSALMIDEGA.
Kõige kiirem ja lühem:
"Trips-traps-trull,
sina oled kull."
Salmi lugemise ajal olid kõik kas reas või ringis ja mängujuht kas tonksas igat mängijat käega või olid kõigil mängijatel käed ette rusikasse sirutatud ja siis loeti käte pealt. Kelle peal salm lõppes, sai ühe käe selja taha ära panna, mängu alustajaks sai see, kellel esimesena mõlemad käed selja taha said.
Liisusalmid on vist üldiselt tuntud ja sellepärast ei hakka ma neid välja kirjutama. Nad on olemas kenasti raamatutes: Aleksander Kalamees "Eesti rahvamänge" (Tallinn 1973) ja Mall Hiiemäe "Virumaa vanad lastemängud".
Meie lugesime selliseid:
1. "Punaste pükstega politsei…"
2. "Auto TAKS, number kaks…"
3. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…"
4. "Rätsep-meister Kakaduu õmbles mulle palitu…"
5. "Peeter pervõi peeretas…"
6. „Impel-pimpel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua… Kokk oli keskel, maitses praadi, mampsel valas šokolaadi. Mina praadi maitsema, mampsel mulle kulbiga, mina ahjuroobiga. Mampsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, matsin mampsli maha."
Nüüd seltskonnas mängin heameelega seltskonnamänge ja organiseerin neid ka ise. Kui on ruumi vähe, siis mängime lauas istudes:
I. KINGI MÄNG
Sosista paremale naabrile kõrva üks kink (nt. TORT) ja vasakule naabrile, mida sellega teha (nt. ära süüa), ja lõpuks ütlevad kõik mängijad siis järjekorras, mida nad kingituseks said ja mida peavad sellega tegema (nt. said lillekimbu ja pead selle ära sööma…).
II. HAIGUS
Ütle paremale naabrile mingi haigus (nt. kõhulahtisus) ja vasakule naabrile, kuidas seda ravida (söö kõva muna). Kokku saab jälle naljakas lugu (nt. kõhulahtisust – ravida silmatilkadega…) jne.
III. VANASÕNADE MÄNG
Sosistad paremale naabrile ühe vanasõna (nt. "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub."). Kui kõigil on vanasõnad, siis mängujuht hakkab küsimusi esitama ja vastama peab antud vanasõnaga, nt.: "Mida sa mõtlesid, kui pruudi kätt palusid?“ – "Kes teisele auku kaevab, see…"
Viimati, minu juubelil, kui seda mängu mängisime, lasin igal mängijal võtta karbist valmis kirjutatud vanasõna, millega tuli vastata. Nt. küsimus minu elukaaslase tütrele oli: "Mida siis mõtlesid, kui su isa minu siia majja tõi?" ja vastus oli: "KOERALE KOERA PALK." Nalja kui palju!
LIIKUMISMÄNGUD SELTSKONNAS:
"LAPADUU", "MUL ON ÜKS TORE TÄDI", "TINNA", "KAKS SAMMU SISSEPOOLE", "KALLE-KUSTA", "ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA",
ringis SEISTES asja edasi andmine (lillekimp või puukulp…), kui muusika katkeb, lahkub mängust see, kelle käes asi parasjagu oli. Viimane võidab!
Lauas, kelle kätte asi jäi, saab mingi ülesande: nt. laula üks laul või räägi üks anekdoot või tee naabrile pai või süga sünnipäevalapse selga jne…
KÜSIMUSTE-VASTUSTE MÄNG
Iga mängija tõmbab mängujuhi käest lipiku ühe küsimusega ja esitab selle ühele seltskonnas olijale. Nt. küsimus: "Kas sulle meeldib katsuda meesterahva karvast rinda?" Vastaja tõmbab mängujuhi käest lipiku ja saab vastuse, nt.: "Ei, ma kardan oma elu pärast…"
MÄNGUD TOOLIDEGA (vajalik pillimees!)
1. MARSS ÜMBER TOOLIDE
Toolid paigutatakse seljatugedega vastakuti ja üks mängija on ilma toolita. Liigutakse vastavalt muusikale valsitaktis, polkarütmis, joostes, marssides. Kui muusika katkeb, kõik istuvad. Kes jääb ilma toolita, lahkub mängust ja võtab kaasa (laua taha) ühe tooli. Mäng lõpeb, kui on järel üks tool ja kaks mängijat. Võidab see, kes jõuab esimesena toolile istuda.
2. SILMAPILGUTAMINE
Mängijad on paaris. Üks istub, teine seisab. Toolid on ringis, üks mängija, kes seisab, on ilma toolita. Teeb kellelegi silma ja meelitab ära toolil istuja. Tema taga seisja püüab teda takistada, haarates kätega. Käed peavad enne olema selja taga.
3. KOMPOTT (toolid ringis, kõik istuvad, mängujuht seisab)
Mängujuht paneb igale toolil istujale ühe puuvilja nime (nt. ÕUN, PIRN, PLOOM, KIRSS). Kelle nime mängujuht hüüab, need peavad kohad vahetama (nt. ÕUNAD). Samal ajal püüab mängujuht omale koha leida ja istuda kellegi kohale. Toolita jäänu hakkab edasi hüüdma. Kui hõigatakse "KOMPOTT!", peavad kõik kohad vahetama.
Tore on mängida KIRJANDUSLIKKU VALSSI. Iga mängija saab lipiku ühe tuntud tegelase nimega ja siis peojuht hõikab paarid põrandale tantsuks kokku.
Nt. Kunksmoor ja Kapten Trumm, Lumivalguke ja Prints, Must ja Valge koer, Kaštšei surematu ja Imeilus Vassilissa, Pr. Ilves ja härra Ilves, Okasroosike ja Kuningapoeg, Toots ja Teele, Krokodill Gena ja Potsataja. (Seda mängisime ka koolipidudel.)
TANTS HARJAGA (või LUUAGA)
Kõik tantsivad, üks on ilma partnerita ja tantsib harjaga. Muusika katkemisel viskab harja maha ja püüab kellegi endale partneriks rabada, sest teised kõik samal ajal vahetavad paarid. Kes jääb üksi, jääb jälle harjaga tantsima.
KAPTEN KÄSIB v. PEETER KÄSIB (sünnipäevalaps).
Peeter käsib: "Sammu marss." "Parem käsi pea peale."
Peeter käsib: "Käed puusa!" jne. Kui ette ei öelda "Peeter" ja keegi täidab käsku, läheb mängust välja või annab panti.
PUDELIMÄNG: mängijad istuvad ringis ja kelle peale jääb pudelisuu, kui pudelit keerutatakse, peab vastama küsimusele, mida temalt küsitakse. Siis on vastaja kord pudelit keerutada.
ELEKTROONILISED MÄNGUD
minu ellu ei kuulu. Kodus internetti ei ole, on vaid läpakas piltide salvestamiseks. Minu esimese mobiiltelefoni kinkis mulle tütar 55.-ks sünnipäevaks. Nüüd on teine mobiiltelefon, mida kasutan vaid helistamiseks ja SMS-ide saatmiseks. Vastan nt. "Ristiku" ristsõnamängus (raadio Elmaris) ja igasugustes küsitlustes, nt.: "Kes on sinu lemmiklaulja, -pillimees, -ansambel, -raamat?“ ja hääletan meeldivama artisti poolt, nt. saadetes "Tantsud tähtedega", "Su nägu kõlab tuttavalt" jms.
HASARTMÄNGE ei mängi. Loteriipileteidki ostan haruharva.
Veel meenub, et kui olin laps ja vanaisa juures olid sünnipäevad, mängiti seal lauas laulumängu "Mu mütsil on kolm nurka…" ja eksijatelt võeti panti, pärast lunastati.
ÕUES mängiti kaikaga vana pange pihta löömist. Mängijal seoti silmad rätiga ja ta pidi astuma pangest 10 sammu eemale. Siis keerati teda 3 korda ringi ja nüüd pidi ta minema tagasi 10 sammu pange suunas ja võis 3 korda proovida kaikaga pange tabada. Oli nii naljakas, kui mängija läks ikka lausa võssa ja vehkis seal oma kaikaga tühja õhku.
Tehti ka SAAPA või KUMMIKU viskamise võistlust.
Nüüd vist on küll kõik.
Ah jaa, veel laulame sünnipäevadel ikka ka "ÕLLEPRUULIJAT" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas – varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.)
Veel meeldib mulle SÜNNIPÄEVADE aastaring. LAULDAKSE: „Kes JAANUARI (VEEBRUARI, MÄRTSIKUUS…jne) on sündinud, see tõusku üles nüüd ja täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani. :,:Joo, joo:,: oma õnne terviseks!" Vastaval kuul sündinud tõusevad siis püsti.
Toredalt on ka välja kukkunud KIRJAD SÜNNIPÄEVALASTELE. Mängujuht on eelnevalt koostanud kirja, mõeldes sellele sünnipäevalapsele ja kokkutulnud seltskonnale, ning jättes teksti tühikud, kuhu lisab siis sünnipäevalistelt saadud omadussõnad saamise järjekorras.
Näiteks KIRI AARELE (I)
KAPRIISNE sünnipäevalaps AARE! Oleme nii ILUSAD, et kutsusid meid oma KALLILE sünnipäevale. 66 on ÜKS ütlemata KÕRGE arv. Oled mees, kes on parajalt JONNAKAS, SOE ja LÕBUS. Sinu jaoks ei jätkugi KARVASEID kiidusõnu, ka VÄGEVATELE lastele oled sa MUST ja KARVANE vanaisa. Ja oma RASKELE naisele, Vaikele, oled ikka olnud JULGE mees. Vahel viskad ka AGRESSIIVSET viina ja see ei tee sulle VÜRTSIKAT hingepiina. Vahel kääksutad oma EPUTAVAT akordioni ja tõstad SEXIKAT lauluhäältki. Nüüd oleme kõik LUSTILISELT laua taga ja naudime IMELIKKE sööke ja MEELDIVAID jooke. Kõht on juba MÕISTATUSLIK ja pea LUSTILIK. Homme meenutame LOBISEVAT pidu ja Sind, VALELIK, HAISEV AARE.
Nii tore, et said 66! Proosit!!!
(Mängitud Põlvas, aprillis 2012. a.)
KIRI MALLELE (II)
LAHKE sünnipäevalaps MALLE! Täna on jälle kokku tulnud Sinu SIIRAD sugulased ja KARVASED tuttavad, et soovida Sulle KIBEDAT õnne ja MAGUSAT pikka iga. Kohal nagu ikka on KONDINE onu ARVI ja ISANE tädi ELLEN. Lauas on koha sisse võtnud ka HAPU KÜLLI. Ei puudu ka LUKSUSLIK ÜLLE, ja HEA naabritüdruk MALLE. Kaugelt sõitsid kohale oma PIKSELISE autoga VÄRVILINE EHA ja MUST Jaak. UHKE sünnipäevalaps MALLE nägi kindlasti JOBU tordiga palju vaeva ja ta NIPSAKAS ema tegi KURJE salateid, mis viivad keele alla. Aga mida tegid Sina, EMANE VEIKO?! Lõid PONTSAKAT lulli?! Ees on jälle terve KISKJALINE aasta, et siis jälle su HAMBUTULE juubelile tagasi naasta.
Põlvas, aug. 2011. a.
Meenuvad veel mängud, mida olen palju mänginud lapsena, noorena ja vahel veel nüüdki sobivas seltskonnas.
MIS LAULU ME LAULAME?
Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras.
Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?"
1. vastus: "MEIE vanaisa juures.“
2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?"
2. vastus: "KIISUL jäi piima järele, seda sõingi." jne.
Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid.
MUUDA KUJU!
Tuppa jäävad 2 mängijat, teised lähevad ukse taha (teise tuppa). Üks on KUJUR ja teine SAVI. Kujur teeb savist mingi kuju, setib käsi, jalgu, pead mingisse asendisse. Nüüd tuleb esimene mängija ukse tagant ja talle öeldakse: „Sina oled nüüd kujur ja muuda seda KUJU, nii nagu sa soovid,“ – mida keerulisem, seda parem. Kui kuju on valmis, siis tuleb tal endal seesama asend võtta. Plaksutamise peale tuleb järgmine mängija ja saab jälle oma kunstiteose teha ja nii jätkub mäng, kuni kõik on kuju teinud.
NAERUMÄNG
Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas.
TÕTT VAATAMINE – tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas.
VEEL MÄNGE, mida mängisime paberi ja pliiatsiga.
I. JOONISTA INIMENE, mis koosneb 10-st geomeetrilisest elemendist ▲,●, ■
Võid kasutada vaid 1 elementi või kõiki.
Vaid mängujuht (MJ) teadis kujundite tähendusi. Paberid joonistustega toodi MJ kätte ja siis selgus, kui palju oli kellelgi ARMASTUST ▲, SEXI ● ja MÕISTUST ■. kokku 100%
Nt. [JOONIS]
40 % sexi
50 % armastust
10 % mõistust
II. Mis laulu sa laulad? Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav.
Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…"
2. "Meie kassil pojad…"
3. "Suur on mu armastus…"
4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…"
Laulud paberil said MJ kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis.
1. Esimesel kohtamisel laulis (Anne): "Aias vaikne kõik…"
2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…"
3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…"
4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…"
Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda.
III. KIRJUTA paberile 5 looma-, linnu- või putuka nime.
Nt. 1. ORAV → TÖÖL
2. OINAS KODUS
3. TUVI ARMASTUSES
4. VIHMAUSS ISE ARVAB
5. KALKUN TEGELIKULT ON.
Paberid MJ kätte, nimi peale, ja siis MJ loeb ette. Nt.: (ENN) on
1. TÖÖL nagu ORAV,
2. KODUS nagu OINAS,
3. ARMASTUSES on nagu TUVI,
4. ISE ARVAB, et on VIHMAUSS,
5. TEGELIKULT on KALKUN.
IV. JOONISTA oma paberile RIST ja selle peale 4 ringi: esimesse ringi paiguta numbrid 1–4, teise tähed K, A, S,T, kolmandasse omadussõnad ja neljandasse mingi linnu või looma või putuka nimi.
[JOONIS]
MJ loeb tulemused ette:
1. kohal on (EPUL) (K) – KODU. Seal on ta nagu LOKKIS LÕVI.
2. kohal on EPUL SEX (S). Seal on ta nagu SININE HOBUNE.
3. kohal on EPUL ARMASTUS (A). Siin on ta nagu KARVANE ROTT.
4. kohal on Epul töö (T). Siin on ta nagu HAISEV KASS.
Mängisime ka TAALRIMÄNGU. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia:
"Laske taaler lennata
ja valeraha rännata.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal.
Armas laps, kas oled pime
või su ümber sünnib ime.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal…“
Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks.
Vahel (nt. jõulude ajal) mängisime ka "PIMEDAT RÄTSEPAT" (ER 139).
Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms.).