Folkloorifestivali korraldusnõukogu seisis küsimuse ees: mida näidata külalistele? Kas keskaegse südalinnaga Tallinna ja tema hiidsuurt laululava, kus aeg-ajalt on kogunenud üks kolmandik eestlastest, et laulda koorilaule küll tsaari või keisri ülistuseks, küll oma vabaduse eest, küll kuulata Michael Jacksonit. Või näidata Eesti saarte karget, merist kultuuri? Või künklikku järvederikast Lõuna-Eestit?
Festivali plakatil on triibuline rahvariideseelik. Nagu Eesti Rahva Muuseumi kogudes ei leidu kaht täpselt ühesugust seelikut, ei saa ka kaks festivalikülalist suurpeost ühesugust muljet. Festivali külalised kogunevad Tartusse, nagu kunagi kogunesid Eestimaa lauljad, et pidada esimene suur laulupidu; linnas, mis sai eesti rahvusliku mõtte hälliks. Esimest rongkäiku alustame 17. juulil 1997 Jakob Hurda - vanavara aidamehe - mälestussamba juurest. Tema oli üks meie suurtest rahvajuhtidest ning just tema üleskutse peale koguti kokku ja talletati meie rahva suuline, ühisugriaegadesse ulatuv kultuur.
Tartu haljasaladel tantsitakse ja lauldakse kogu päeva. Õhtul toimub kõigi esinejate kontsert ja simman meie esimeses teatris «Vanemuine».
18. juuli hommikul sõidavad kõik ansamblid laiali erinevatesse Eesti maakondadesse, et esineda koos seal tegutsevate laulu- ja tantsukollektiividega ühiselt maakonna, valla ja küla folklooripidudel.
20. juulil koguneb festivalirahvas taas, et anda Rakvere Vallimäel festivali lõppkontsert ning pidada lõpupidu Ojaäärsel.
Nii viibki festivali tee külast külla ja linnast linna, festival külalised näevad palju erinevat ning festivali saab pidada kogu Eesti - jõuab ju pidu niiviisi kõigile koju kätte.
Kaunist ringreisi suvisel Eestimaal!
Kauksi Ülle
Korraldusnõukogu sekretär