Christi Kütt. Lääne-Eesti pulmavaibad _ etnograafiline aines, pedagoogiline ja loominguline aspekt. Magistritöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2005. Juhendajad Anu Raud ja Ene Kõresaar.  

2002. aastal Eesti Kunstiakadeemia (EKA) disainiteaduskonnas avatud kunsti ja kultuuriantropoloogia magistriõppekava raames on kaitstud väitekirjade seas hakkab Christi Küti cum laude hinnatud töö silma etnograafilise ainese kasutamisvõimaluste tutvustamise seisukohalt. See pole pelk sedastamine, et Lääne-Eesti pulmavaibad on oma eripäraga pakuvad loomeainet ja õpetavad tehnikat, vaid traditsiooni jäljendamise ja taaselustamise katse.

Magistritöö esimene, kirjalik osa, annab ülevaate kasutatud kirjalikust ja esemelisest materjalist. See ei ole akadeemiline uurimus. Christi Kütt on kasutanud arvatavalt kogu esemelist materjali, mida on võimalik meie muuseumides ja erakollektsioonides leida ning nii käsikirjalisi kui ka trükitud allikaid. Alapeatükis "Läänemaa kui kultuuripiirkond" on autor andnud igati vajaliku ülevaate selle ala ajaloolisest arengust. Kahjuks ei ole autor aga seletanud, mis põhjustel ta oma töös jätab välja Läänemaal paikneva Noarootsi kihelkonna vaibad. Viimane oleks oma ajalooliselt rootsilise asustusega ilmselt huvitav ja pakuks analüüsivõimalusi skandinaavia mõjude või nende puudumise kohta.

Peatükk "Läänemaa vaipadest muuseumides ja erakogudes" on käsitletav koos lisadega. Autor on kasutanud uurimustöös kõigi muuseumide kogusid, kus antud piirkonna vaipu võib leiduda. See on olnud pikk ja väga põhjalik töö. Vaibad on süstematiseeritud tehnikate järgi. Sellisest tööst on kindlasti abi olnud ka nendele muuseumidele, kus autor töötas. Autori töö on olnud selles vallas suurem kui magistritöö pealkiri seda võimaldab. Nimelt on ta töös korduvalt maininud, et käsitleb vaid Läänemaa mandriosa vaipu. Kasutatud muuseumikogude hulgas on aga ka Muhu muuseum ja Heimtali koduloomuuseum. Neist esimeses on valdavalt ju just Muhu saare tekid ja Heimtali osas on konkreetne viide Läänemaale vaid üheksa teki puhul (kuigi neid võib ilmselt rohkem olla) 57st. Vabaõhumuuseumi nimekirja juures sain ma aru nii, et eelkõige on käsitletud just eeldatavalt pulmavaipu, aga mitte ainult Läänemaalt. Läänemaal asuvate muuseumide kogudes on ilmselt valdav kohalik aines.

Peatükis "Lääne-Eesti vaibad 19. sajandi II poolest kuni 20. sajandi I pooleni" _ mida allakirjutanud peab magistritöö kirjaliku osa põhiliseks ja kõige väärtuslikumaks _ on vaibad süstematiseeritud tehnikate järgi. Autor on ka ise julgelt oma mõtteid väljendanud ja on tunda, et tegemist on materjaliga, mida ta läbi ja lõhki tunneb ning tänu sellele ka asjatundlikult analüüsib. Viidatud ei ole selles peatükis niivõrd kirjandusele kui just esemelisele materjalile ja see annab osale kaaluka teadusliku väärtuse.

Peatükis kombestikust ja kujundkeelest on kombestikku vaadeldud üldisemalt, pulmavaipade kujundikeele käsitlus aga lahendatud erakordselt intrigeerivalt. Figuraalsetele ehk jutustavatele kujunditele vaipadel on lisatud illustreerivaid tekste rahvapärimusest. Mõte on tore, valik väga hea ja tulemus suurepärane.

Eelnevast kasvab välja töö pedagoogiline aspekt, mis omakorda hargneb kahes täiesti erinevas suunas. Esiteks magistrandi isiklikule kogemusele toetuvad koopiavaipade kudumise õpetused ja teiseks põhikooli algastmele mõeldud värviraamat Lääne-Eesti pulmavaipade kujundikeelest.

Eelkõige avaldab muljet õpilastele mõeldud värviraamat. Tegemist on viimase osaga kirjatööst, mis on vormistatud kaunilt köidetud raamatuks. Tulevikus oleks kindlasti soovitav see trükis avaldada, sest just kunsti- ja käsitööõpetajatele oleks selline abimaterjal väga teretulnud.

Koopiavaipade kudumise õpetus on igati korrektne. Tundub, et isegi viited kudumistehnikate spetsialistile Mare Kelpmanile on üleliigsed, sest autor tundub ise sama hästi või paremini, kuidas kõnealuseid kirju tehniliselt kududa. Kiituseks on ka juba selle õpetuse järgi kootud vaibad.

Kolmas osa, autorikollektsioon kümnest sõbast ja seitsmest pulmavaibast, on EKA tava kohaselt kunstnikust kraadiõppuri magistritöö põhiosa. Looming on see, mis näitab, kes autor on, siin peegelduvad mitte ainult kunstniku mõttelend ja tehnilised oskused, vaid ka kõik tema akadeemilised teadmised.

Vaibad ja sõbad räägivad iseenda eest. Selleks, et kududa selliseid vaipu, peab inimene olema aine sees, tunnetama nähtamatut sidet enda ja kunagiste loojate vahel. Seda rütmi ja värvirõõmu ei saa vaiba sisse niisama lihtsalt, siin mängivad mingid kirjutamata seadused, mida saab tunda alles siis, kui sa oled läbi vaadanud ja käega katsunud sadu ammu enne sind kootud vaipu. Ja ainult selle kaudu tuleb just see õige tunne, mida tajume Christi Küti vaipu vaadates.

Piret Õunapuu