Enamjaolt ulatub tänapäeva inimese mürast ja valgusest väsinud pilk majakatuse või tänavareklaamini, aega pimeduses siravaid taevakehasid jälgida õigupoolest ei olegi. Taevas toimuv ongi inimese jaoks liiga kiire või liiga aeglane. Nõuab süvenemist ja kannatust, kuid äratab fantaasialennu ja lootused.

1. märtsil 2004 peeti Tartus interdistsiplinaarne konverents teemal "Eesti taevas. Erinevaid vaatenurki". Humanitaar-, sotsiaal- ja loodusteadlaste seekordsel ühiseminaril vaadeldi taevast erinevatest vaatenurkadest, erineva metoodika, erinevate teadusharude, erineva ainese ja inimajaloo erinevate perioodide poolelt. Ühiseks küsimuseks oli, mis toimub ülailmas, suures ruumis, millest tühises osas tänapäeva inimene tavatseb linnade vahel lennata ja pilguga maapinda otsida, ja kuidas kosmost on tõlgendatud.

Astrofüüsik Jaak Jaaniste ettekanne tutvustas märtsikuu taevast. Märtsis nähtavad seitse planeeti on andnud indo-euroopa keeltesse nädalapäevanimetused ning nendega on seotud ka rida müüte ja legende.

Teoloog Tarmo Kulmar andis ülevaate eestlaste taevajumalustest ja jumala kontseptsiooni kujunemisest võrdluses erinevate kultuuride sarnase protsessi ja kujutelmadega. Paljud kujutelmad on ühesugused hiinlaste, polüneeslaste, mongoollaste, maiade, inkade jt uskumustes, mis annab kindlust ka eesti napi ainese tõlgendamiseks. Taevajumala kuju vanus võiks ulatuda 5000 aasta tagusesse aega.

Psühholoog Eve Kikas tutvustas "Taevast laste seletustes". Loodusnähtuste tõlgendamisel kasutavad lapsed täiskasvanust erinevat loogikat, püüdes ületada vastuolu räägitud tõdede ja silmaga nähtava informatsiooni vahel (Maa ei paista ümmargune ega näi tiirlevat). Ühe hüpoteesi järgi kordab lapse areng inimkonna ajaloolist arengut. Selle põhjal peaksid lapsed pidama maailma nelinurkseks, kuid nad peavad maad pigem kettakujuliseks, mille saamiseks pannakse kokku oma arusaam lamedast maast ja õpitud teadmine ümmargusest maast. Abstraktsete asjade puhul õpitakse ära terminid, neid täpselt mõistamata. Nii kujutatakse ette kahte Maad: paika, kus inimesed elavad, ja planeet Maad jne.

Jaan Einasto "Vaatleva astronoomia tulevik" tutvustas astronoomia uusimaid vaatlustehnikaid, tulemusi ja keskusi, prognoosides, et aina kesksemad on heades vaatlustingimustes saadud andmed, mida analüüsitakse parima tehnilise varustuse ja inimressursiga ülikoolide-uurimisasutuste sümbioosis. Viimaste aastate astronoomiaalased saavutused on lisaks multiversumile toonud välja palju uut, mille valgusel tähtede ja universumite elu on täpsemini prognoositav.

Filosoof Enn Kasaku "Kõikjal ja ei kuskil" lähenes mütoloogiale ja müütidele, kasutades kvantfüüsikas kasutusel olevaid teoreetilisi printsiipe.

Folklorist Mare Kõiva "Elust mütoloogilises ruumis" tutvustas erinevaid ruumimudeleid, millega kujutatakse taevast, samuti sealse ruumi mütoloogilisi olendeid ja nende käitumist.

Filosoof Roomet Jakapi "William Whiston, suur veeuputus ja kohutav spektaakel" andis ülevaate komeetidega seotud teaduslikest seisukohtadest William Whistoni (1667-1752) eluajal ja tema isiklikust, filigraansuseni arendatud teadust ja religiooni siduvast komeetide käsitlusest. Arvanud Maa vanuseks umbes 7000 aastat, kirjeldas ta Halley komeedi mõjul tekkinud suurt veeuputust aastal 2346 eKr. Oma arutluskäigus jõudis W. Whiston tulemini, et komeedil asubki põrgu, kuhu kurat viimselpäeval oma käsilastega varjub.

Etnoastronoomia uurija Andres Kuperjanovi ettekanne "Libamütoloogilised taevakaardid" tutvustas Aado Grenzsteini loodud eesti pseudomütoloogial põhinevat taevakaarti ja võrdles seda teiste omasuguste ja nende loomispõhimõtetega (jesuiit Johannes Schilleri loodud kristlik taevaatlas ja K. G. Mülleri klassikalise taevakaardi töötlus, B. Jonssoni viikingite pseudotaevakaart).

Konverentsi kuulajadki olid erinevate erialade esindajad. Vist küll esimest korda olid Eesti Kirjandusmuuseumis korraldatud ürituse ajal saalis valdavalt mehed. Ettekanded äratasid elavat huvi ja tekitasid tõhusa mõttevahetuse. Konverentsi korraldasid kolm MTÜd (Eesti Folkloori Instituut, Mauritiuse Instituut, Tartu Tähetorni Astronoomiaring) koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna rahvausundi töörühmaga.

Konverentsil esitleti Andres Kuperjanovi uut raamatut Eesti taevas. Uskumusi ja tõlgendusi. Raamat annab ülevaate meie esivanemate arusaamast ning uskumustest maailmaruumi ja selle tekke kohta. Käsitletakse astraalmütoloogiat, antakse ülevaade selle uurimisloost Eestis, samuti uskumustest seoses Päikese, Kuu, planeetide, komeetide, meteooride ning tähtedega. Raamatu lõpus on hea ülevaade tähtede ning tähtkujude nimetustest läbi aegade. Raamatu juurde kuulub Eesti tähistaeva kaart.

Maris Kuperjanov, Liisa Vesik