2003. aasta jõulude eel täitus dr Ants Viiresel 85. aastaring. Kahtlemata on Ants Viires nimekaim Eesti etnoloog, kelle teadustööd on leidnud tunnustust ka kaugel väljaspool Eestit ja kelleta Eesti viimase poolsajandi etnoloogiateadust oleks raske ettegi kujutada.

Tulevane etnoloog sündis 23. detsembril 1918 Tartus. Seal käis ta alg- ja keskkoolis ning lõpetas 1937. aastal Treffneri gümnaasiumi. Ants Viirese õpingud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas algasid 1937. aastal. Esialgu pani ta pearõhu filoloogiale. 1940. aastatel aga kujunes tema põhialaks etnograafia. Sel ajal algasid ka A. Viirese kontaktid tollase Eesti peamise etnoloogiakeskusega - Eesti Rahva Muuseumiga (ERM), kus noor Ants Viires täitis õpingute kõrvalt mitmesuguseid tööülesandeid. Mõneski mõttes aitasid huvi rahvateaduse vastu süvendada ERMi tollased töötajad Eerik Laid, Ilmar Talve, Helmut Hagar, kellest mitmetega on hiljutisel juubilaril jäänud vaatamata riigipiiridele aastakümneteks teadusalased ja sõbralikud kontaktid.

Rasked poliitilised olud ja alanud Teine maailmasõda mõjutasid väga valusalt ka eesti rahvateaduse arengut. Nõukogude okupatsioonivõimule oli algusest peale pinnuks silmas kõik, mis kuidagi viitas rahvuslikule. "Natsionalistlik" nimi Eesti Rahva Muuseum asendati poliitiliselt neutraalsega - Riiklik Etnograafiline Muuseum, samas moodustati osast ERMist Riiklik Kirjandusmuuseum. Teaduse tasandil lahutati sellega rahva materiaalse ja vaimse kultuuri uurimine. Teise maailmasõja ajal keskendus muuseumi kollektiiv rinde lähenedes muuseumivarade evakueerimisele. Nende kaitsmisest ja hilisemast reevakueerimisest võttis aktiivselt osa ka noor Ants Viires.

1940. aastate keeristes olid tohutud kaotused teadlaskaadri osas: 1941. aastal arreteeriti valesüüdistuse alusel muuseumi direktor Ferdinand Linnus, kes hukkus 1942. aastal vangilaagris. 1943. aastal põgenesid Soome Ilmar Talve ja direktor Eerik Laid. 1944. aastal põgenesid läände veel professor Gustav Ränk, magister Helmut Hagar ja magister Helmi Kurrik, mis tähendas siiajääjatele suurt vastutuskoormat etnoloogiateaduse säilimisel Eestis. Pingelised aastad 1944-1946 olid need, mil Ants Viires töötas muuseumis põhikohaga. Uute küsitluskavade koostamisega alustas ta muuseumi korrespondentidevõrgu taastamist. Töö muuseumis oli raske, kuid kasulik, ERMi materjalidele toetudes valmisid mitmed Ants Viirese hilisemad monograafiad ja artiklid.

Õpingud Tartu Ülikoolis lõppesid sõja tõttu alles 1945. aastal, kuid olid andnud Ants Viiresele laiapõhjalise hariduse: eesti keele ja kirjanduse, etnograafia ja rahvaluule kursuste läbimine tuli kasuks edaspidises töös ja kujundas teadlase, kes on ühtviisi kodus nii rahva ainelise kui ka vaimse kultuuri vallas. Juba järgmisel, 1946. aastal lahkus Ants Viires Eesti Rahva Muuseumist, olles muuseas jõudnud teadussekretäri ametikohale, ja asus õpinguid jätkama ülikooli (nüüdsest küll Tartu Riiklik Ülikool) aspirantuuris. Ülikooliga jäi Ants Viires sedapuhku seotuks kolmeks aastaks, mil ta pidas muu hulgas rea loenguid etnograafiast.

Sõda oli möödas, kuid ideoloogilise võitluse tingimustes tuletas minevik end üha meelde. Armu ei leidnud ka kodumaale jäänud eesti etnoloogid, kelle ridades tehti tõsist laastamistööd. Eesti etnoloogiateaduse keskuseks olnud Eesti Rahva Muuseum tembeldati kodanlike natsionalistide pesaks. Üks osa etnolooge vallandati, teised viidi üle madalamatele ametikohtadele, kolmandad, kelle hulka kuulus ka äsja aspirantuuri lõpetanud Ants Viires, ei leidnud võimetekohast tööd. Nõukogude teadusametnike silmis polnud A. Viirese ankeet piisavalt puhas. Hea keeleoskajana saksa okupatsiooni ajal üldmobilisatsiooni korras sõjaväkke värvatuna mõned kuud Saksa sõjaväe pioneeriüksuses tõlgina tegutsemine oli plekk, mida ei saanud maha pesta. Oli võimatu leida tööd erialal. Juhuslikel koosseisuvälistel töödel mitmetes teadusasutustes, mõnda aega tehnik-planeerija Elva Tööstuskombinaadis, aastatel 1952-1956 eesti keele ja võõrkeelte õpetaja ning õppealajuhataja Saku Maakorraldus- ja Maaparandustehnikumis - need on kõnealuste aastate sissekanded Ants Viirese tööraamatus. Teadushuvi ei suutnud see eksirännakute aeg aga lämmatada, pigem vastupidi. Neil heitlikel aastatel valmis Ants Viiresel põhitöö kõrvalt põhjapanev uurimus eesti rahvapärasest puutööndusest, mille ta 1955. aastal kaitses Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalooteaduste kandidaadi teadusliku kraadi saamiseks. Nimetatud teos rahvapärase käsitöö ühest tähtsamast valdkonnast avaldati hiljem ka trükis ja on seniajani oluliseks tähiseks eesti etnoloogiateaduses.

Vahepeal olid Nõukogude ühiskonnas toimunud teatavad suunamuutused (nn Hruštšovi sula), tuues värskemat õhku ja lõdvendades pisut ideoloogilist haaret teadusegi ümbert. See avas mõningaid perspektiive nendele, kes olid seni olnud poliitilistel põhjustel armastatud erialalt kõrvale tõrjutud. Vahepeal oli Tallinnas Ajaloo Instituudis avarapilgulise arheoloogi Harri Moora initsiatiivil tööle rakendatud etnograafide töörühm. Alates 1956. aastast leiame Ants Viirese nime Ajaloo Instituudi palgalehelt. Ajaloo Instituudist kujuneski Ants Viirese töökoht pikkadeks aastakümneteks, algul arheoloogiasektoris (alates 1961. aastast vanemteadurina), kus ta 1968. aastast alates juhtis etnograafide rühma tööd.

1977. aastal moodustati senisest arheoloogia ja etnograafia sektorist iseseisev etnograafia sektor, mille juhi kohused pandi kuni konkursi läbiviimiseni Ants Viirese õlule. 1978. aasta jaanuaris tuli kokku instituudi konkursikomisjon ja taas tuletas sõjaaeg end meelde. Kuulanud ära instituudi parteibüroo ideoloogiliselt lahmiva arvamuse, mille kohaselt Ants Viires ei sobi sektorijuhataja ametikohale oma tegevuse tõttu 1944. aastal ja vähese poliitilise aktiivsuse pärast (Ants Viires ei olnud NLKP liige), otsustas komisjon mitte soovitada valida teda etnograafiasektori juhatajaks. Väljavõtted koosoleku protokollist:

Me peame hindama mitte ainult A. Viirese erialalist tegevust, vaid tema isiksust igast küljest. Tema teaduslik tegevus on saavutanud kõrge hinnangu. Sellest küljest oleks sobiv kandidatuur. Kuid muud faktid ei kõnele A. Viirese kasuks. Politseipataljon - see oli osa SSist, mis teatavasti tunnistati Nürnbergis kuritegelikuks organisatsiooniks - kuulumine ei võimalda temal tegeleda nõukogude ühiskonnateaduse juhtimisega.

Või teise komisjoniliikme arvamus:

Praegu on ühiskonnateadustes üldsuunaks, et sektorijuhatajad oleksid NLKP liikmed.

Ants Viiresest sai kultuuriajaloo ja etnograafia sektori vanemteadur.

Las koerad hauguvad - karavan liigub ikka edasi: 1980. aastal ilmus trükist pikkade avastusrohkete aastate töö tulemusena Ants Viirese raamat Talurahva veovahendid. Omal ajal eesti rahvapärase transpordi küsimusi uurides tegi Ants Viires otsuse, et kaasata tuleb ka teiste Baltimaade vastav materjal. Tulemuseks oli monograafia, milles tehtud järeldusi ja hinnanguid arvestatakse tõsiselt ka mujal maailmas.

Aeg möödus ja ideoloogiline surutis andis pikkamööda järele. 1983. aastal moodustati Ajaloo Instituudis kultuuriajaloo ja etnograafia sektoris etnograafia uurimisgrupp, mille juhiks kinnitati Ants Viires. Samal aastal moodustati iseseisev etnoloogiasektor, juhatajaks Ants Viires. Sellel ametikohal töötas Ants Viires kuni 1988. aastani, mil ta vanusepiirangu tõttu asus sektori juhtivteadur-konsultandiks.

1992. aastal toimusid instituudis taas struktuurimuudatused, etnograafiasektor liideti kultuuriloo osakonnaga ühtseks kultuuriajaloo ja etnoloogia osakonnaks, mille allüksusena tegutses etnoloogiasektor. S.t, et muudatus oli toimunud ka terminites: senise "etnograafia" asemel oli nüüd "etnoloogia". Taas täitis sektorijuhataja kohuseid doktor Ants Viires ja seda kuni 1997. aasta alguseni.

See kiirpilk Ants Viirese teenistuskäigule on ilmekas näide poliitika ja teaduse suhetest Nõukogude Liidus, kuid ei anna pilti Ants Viirese viljakast loometööst. Tema sulest on ilmunud mitmed monograafiad Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade (1960), Puud ja inimesed (1975), Talurahva veovahendid (1980), Meie jõulude lugu (2002). Koos akadeemik Harri Mooraga andis ta välja ülevaateteose Abriß der estnischen Volkskunde (1964). 1995. aastal ilmus Ants Viirese toimetatud Eesti rahvakultuuri leksikon, 1998. aastal Ants Viirese ja Elle Vunderi koostatud koguteos Eesti rahvakultuur, mis muuseas pälvis tolle aasta ajalooteemaliste raamatute aastapreemia. Lisaks on tema sulest ilmunud hulganisti ülevaateid eesti rahvakultuurist ja selle uurimisest, Euroopa rahvaste materiaalse kultuuri uurimise metoodikast jm. Ants Viirese teadussaavutuste loetelu on aukartustäratav ja selle üleslugemine siinkohal läheks pikale. Ants Viirese teadusartiklite paremik avaldati aastal 2001 "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamatus Kultuur ja traditsioon.

Ants Viirese väljapaistvad teadussaavutused on leidnud tunnustust mitmete välismaiste teadusorganisatsioonide poolt. Suomalais-Ugrilainen Seura (1964) ja Kalevalaseura (1965), Soome Arheoloogiaselts (Suomen Muinaismuistoyhdistys) (1970), Suomalaisen Kirjallisuuden Seura (Soome Kirjanduse Selts) (1981) on kutsunud ta oma välisliikmeks. 1982. aastal valiti Ants Viires Helsingi ülikooli audoktoriks. Ta on valitud ka Soome Teaduste Akadeemia välisliikmeks ja Rootsi rahvakultuuri uurimise keskuse Gustav Adolfi Akadeemia tegevliikmeks.

1996. aastal omistati dr Ants Viiresele silmapaistvate saavutuste eest eesti etnoloogia edendamisel Riigivapi neljanda klassi orden.

Eesti etnograafia võrdlemisi ühesuunalisel maastikul torkab Ants Viirese tegevus silma lisaks muule ka seetõttu, et rahva aineline ja vaimne kultuur moodustavad tema uurimustes ühtse terviku. Ise on ta alati etnograafiat ja folkloristikat sõsarteadusteks pidanud, mis peaksid liikuma käsikäes ja mille vahele kindla eraldusjoone tõmbamine on kunstlik. Inimeste mõtlemine ja tegevus käivad käsikäes, ja seda lihtsalt tuleb arvestada inimtegevuse ning selle produktide uurimisel, on ta maininud ühes mõtteavalduses. On kurb, et nõukogude ajal on need ühe asja kaks poolt üksteisest nii ülikooli (1973. aastal lahutati etnograafid ajaloo-, folkloristid keeleteaduskonda) kui ka uurimisinstituutide (etnograafiast sai ajaloo abiharu) tasemel lahutatud, nii et nende kontaktid on jäänud pinnapealseks. Tulemuseks on ühekülgsus ja asjatundmatuski, millele mitmed meie rahvateaduse autoriteedid, nende hulgas Ants Viires, tähelepanu on juhtinud. Kindlasti on see kriitika õigustatud.

Ants Viirese kolleegidel oleks patt mööda vaadata tema osast eesti etnoloogia edendamisel. Nii ilmus 1998. aastal Ajaloo Instituudi sarjas "Scripta ethnologica" nr 3 Ants Viirese 80. juubelile pühendatud kogumik Kultuuri mõista püüdes - Trying to Understand Culture, mis sisaldab kaastöid paljude juhtivate Euroopa ja Eesti etnoloogide-folkloristide sulest.

Viis aastat hiljem, 2003. aasta talvisel pööripäeval kogunes Ajaloo Instituudi suurde saali vaatamata meeletule lumetormile rahvast Eestist ja välismaalt, et pidada maha konverents Kultuur ja traditsioon, millega tähistati Ants Viirese 85. sünnipäeva. Konverentsi avaettekandes käsitles Ea Jansen eesti talurahva suhet loodusesse. Järgmisena rääkis Jukka Pennanen Oulu Ülikoolist kalastusest Quebecis - teema, mille mõningaid aspekte valgustas ta ka viis aastat varem Ants Viirese juubelikogumikus. Järgmisena rääkis Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist ühe talu muuseumile saamise loo ja illustreeris seda rohke fotomaterjaliga. Seejärel kõneles Jüri Viikberg Eesti Keele Instituudist kogumis- ja uurimistööst Eesti keeleteaduses. Pärastlõunase sektsiooni, milles esinesid valdavalt Tartu etnoloogid-folkloristid, juhatas sisse Turu Ülikooli etnoloogiaprofessor Pekka Leimu huvitava analüüsiga Soome etnoloogia traditsioonist ja hetkeseisust. Seejärel pidas ettekande Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor Pille Runnel, keskendudes pärandi säilitamise probleemidele etnoloogias. Mare Kõiva ettekanne "Folkloristika 13 aastat hiljem" oli inspireeritud ühest 1990. aastate alguses ilmunud Ants Viirese folkloristika päevaprobleeme käsitlevast artiklist. Järgmisena kõneles Tartu Ülikooli vanemteadur Art Leete mõningaist etnoloogilise välitöö aspektidest. Konverentsi lõpetas juubilar Ants Viirese sõnavõtt, milles ta vaatas tagasi oma pikale teadlaskarjäärile. Konverentsile järgnes sünnipäevapidu rohkete lillede ja õnnesoovidega.

Aivar Jürgenson