Üldist semiootika sügiskoolist

Semiootika sügiskooli idee sündis 1999. aastal üliõpilaste rühmal, kes soovisid ühiste mõttetalgutega määratleda semiootika ja semiootiku kohta tänapäeva ühiskonnas. Algselt vaid semiootikute ringkonda hõlmanud ühepäevane üritus on kasvanud humanitaar- ja sotsiaalalade üliõpilasi ning muude kultuurivaldkondade esindajaid kaasavaks ettekande- ja arutlusfoorumiks. Oluliseks peetakse tunnustatud spetsialistide ja üliõpilaste dialoogi ja diskussiooni võimalust, mis aitab arendada üliõpilaste kriitikameelt ja annab julgust oma ideid akadeemiliselt väljendada. Ühtlasi taotletakse valdkondade ja distsipliinide dialoogi. Tavaks on saanud sügiskooli ettekannete ja arutelude avaldamine.

Eelnevatel aastatel on keskendutud metakeelte otsingutele eesti kultuuri probleemide analüüsimisel. Arutletud on nii pop- kui pärimuskultuuri teemadel, käsitletud nii enese kui ka teise kuvandit, vaetud Eesti ühiskonna multikultuursuse ilminguid ja integratsiooniküsimusi.

Seekordse, arvult viienda sügiskooli "Euroopa - uus ja vana" (1.-2. november 2003 Põltsamaa Ühisgümnaasiumis) eesmärgiks oli analüüsida uue ja vana Euroopa vastandamise või ühendamise tingimusi. Mõtestati Euroopa ruumilisi, ajalisi ja semiootilisi piirjooni.

Ettekandeid peeti järgmistel teemadel: küborgid, tõlge, film, muusika, religioon, identiteet, arhitektuur. Berk Vaher ja Anne Kull vaatlesid inimese kultuurilise olemise kirjeldamise võimalusi "küborgi" ehk poolinimese-poolmasina mõiste abil. Jaak Rähesoo arutles erinevate kunstiliikide vahelise tõlke probleemi alusel koopia ja originaali suhete üle. Ilmar Raag rääkis euroopa filmi kui kaubamärgi loomise võimalikkusest, muu hulgas vastandamise kaudu ameerika filmile. Toomas Siitan analüüsis muusika ja verbaalse teksti ning muusika ja muusikavälise semantilisi suhteid Johann Sebastian Bachi kantaadis Gottes Zeit ist die allerbeste Zeit. Ringo Ringvee kõneles religioonide piireloovast ja muutuvast rollist Euroopa kultuuriruumis. Mart Kalm käsitles arhitektuuri tähendusi esimese Eesti Vabariigi aegse funktsionalistliku stiili taaskasutamise näitel 1950. aastate keskpaiga Rakveres. Raivo Vetik kõneles eestlaste identiteedist ja suhestumisest Euroopaga. Sektsioonides jätkus arutelu esitatu üle.

Ettekanne eesti identiteedist oli korraldajate poolt mõeldud pakkuma üldisemat mõistestikku kõigi vaadeldud teemade ühendamiseks ja üldteoreetiliseks käsitlemiseks. Raivo Vetik tõstatas küsimuse: kuidas saaks Juri Lotmani semiootika ideestikku kasutada sotsiaalse reaalsuse seletamiseks? Oma ettekandes esitas ta ühe võimaliku näite sellisest lähenemisest, analüüsides eestlaste euroskeptitsismi identiteedi semiootilise konstrueerimise kaudu. Allpool on ära toodud konspektiivne, valikuline, litereeringul põhinev ülevaade tema ettekandest.¹

Raivo Vetik Eesti identiteedist ja Euroopast

Juri Lotmanil on mitmeid ideid, mis vajavad sotsiaalteaduslikku realisatsiooni, nende abil on võimalik mõtestada sotsiaalset reaalsust. Ettekande teoreetiliseks aluseks on Juri Lotmani raamat Kultuur ja plahvatus.

Selle erakordselt huvitava, sügava ja mõttelendu stimuleeriva raamatu esimeses lõigus on sõnastatud kaks fundamentaalset semiootiliste süsteemide probleemi: sisemise ja välise seostamise võimalikkus ning muutumine. Arutluse eesmärgiks on jõuda eestlaste identiteedi käsitluseni, täpsemalt öeldes, valgustada eestlaste euroskeptitsismi semiootilisi tagamaid, kasutades J. Lotmani teooria pakutud keelt nende nähtuste mõtestamiseks.

R. Vetik kasutas oma artikli "Eestlaste euroskeptitsism" tulemusi, mille kohaselt 1990. aastate teisest poolest on paljud avaliku arvamuse uuringud Eestis, samuti võrdlevad uuringud (Eurobaromeeter jm) näidanud, et Eesti on olnud Euroopa Liiduga liitumise toetamise poolest alati viimane. Erandiks oli 2003. aasta, kui oldi Lätiga umbes samal tasemel.

Paar aastat tagasi eestlaste hoiakuid uurides avastati omapärane paradoks. Selgus, et kuigi vastustes küsimusele "Kas te soovite, et Eesti liituks Euroopa Liiduga?" olid eestlased suhteliselt eitaval seisukohal, siis küsimusele "Missugused on Eesti liitumise tagajärjed teile endale, Eesti riigile, majandusele?" vastates oli valdav osa meelestatud väga positiivselt. Isegi need, kes väitsid, et nad hääletavad referendumil Euroopa Liiduga liitumise vastu, ütlesid, et majandusele, riigi üldisele arengule ja inimeste võimalustele avaldab liitumine positiivset mõju.

Tegemist on skisofreenilise olukorraga. Ühelt poolt leiavad eestlased, et ühinemine on kasulik ja selle tagajärjed head, teiselt poolt nad loobuksid sellest. Paradoksi analüüsiks kasutati kahte meetodit. Uurimisrühm, kuhu kuulus ka Raivo Vetik, viis kõigepealt läbi avaliku arvamuse uuringu, kasutades traditsioonilist sotsioloogilist lähenemist. Küsitlustulemuste statistiline analüüs näitas tugevaid seoseid Euroopa Liidu toetamise ja Eesti poliitiliste institutsioonide usaldamise vahel, samuti inimeste sotsiaal-majandusliku seisundi ja Euroopa Liidu toetamise vahel. Majanduslikult kehvemal järjel inimeste seas ilmnes tendents olla pigem Euroopa Liidu vastu. Tugev seos oli ka teadmiste ja Euroopa Liidu toetamise vahel - mida rohkem inimesed sellest teadsid, seda enam nad liitumist toetasid. Need tulemused on kooskõlas ka teistes riikides tehtud analoogsete uuringutega. Samas ei olnud saadud korrelatsioonid piisavalt tugevad järeldamaks põhjuslikke seoseid.

Siit lähtus idee jätkata sama probleemi semiootilise analüüsiga, tuginedes Juri Lotmanile. See koosnes kolmest astmest - kõigepealt epistemoloogiliste hoiakute tüpoloogia, seejärel sellel põhinev teise konstrueerimise käsitlus ning lõpuks kõige eelneva alusel Eesti eliidi Euroopa Liidu diskursuse analüüs.

Järgnev epistemoloogiliste hoiakute tüpoloogia põhineb suuresti Juri Lotmani Kultuuri ja plahvatuse esimesel peatükil, kus analüüsitakse sisemise ja välise seostamise probleemi. Juri Lotman omakorda alustab Immanuel Kantist, kelle arvates on sisemise ja välise seostamine põhimõtteliselt võimatu. Subjektist väljapoole jääv reaalsus on jaotatud kaheks: 1) objekt, mis on subjektile antud tema meelte kaudu; 2) asi iseeneses. I. Kanti lahendus seisnes eelduses, et subjektil on teatud kaasasündinud aprioorsed mõisted, mille kaudu on võimalik temast väljaspool olevat reaalsust mõtestada või selles orienteeruda. See ei tähenda aga, et subjekt saab asja iseeneses tunnetada.

Järgmisena käsitletud Ferdinand de Saussure muutis revolutsiooniliselt keeleteadust ja selle kaudu ka sotsiaalteaduste metodoloogiat just välise ja sisemise seostamise mõttes. Vastandades keele ja kõne, väitis ta, et keeleteaduse tõeliseks uurimisobjektiks saab olla ainult sisemine keelesüsteem. Tegemist on laiema tunnetusliku hoiakuga, mis on väljendunud näiteks ka uusaja loodusteaduses. Uurimises keskendutakse mitte välistele substantiivsetele objektidele, vaid pigem subjekti konstrueeritud suhetesüsteemidele. F. de Saussure'i definitsiooni kohaselt ei ole keel midagi muud kui erinevuste süsteem, s.t keeles on olulised ainult tähistaja ja tähistatava suhted, mitte aga substants. Kui vaadata Isaac Newtoni füüsikat, siis kujutab ka see endast samasuguse tunnetusteoreetilise strateegia realiseerimist. Võrdleme näiteks Aristotelese ja Newtoni liikumise käsitlusi. Aristotelese füüsikas uuritakse liikujat ja tema potentsi ning seletatakse liikumist just nende kaudu. Newtoni füüsikas vaadeldakse liikumist analüüsides keha mingis taustsüsteemis. Uuritakse liikumist kui teatud suhetesüsteemi, mis on määratletud subjekti poolt konstrueeritud koordinaatteljestikuga. See võimaldab eemalduda liikujate substantiivsetest omadustest ja luua abstraktseid mudeleid, mille kaudu on võimalik liikumist väga täpselt mõõta.

Epistemoloogilises tüpoloogias järgneb eelnevatele Juri Lotman, kelle tunnetusteoreetiline positsioon vastandub F. de Saussure'i omale. Ta asendab keele ja kõne dihhotoomia teksti ja keele dihhotoomiaga ning väidab, et F. de Saussure'i piiratus seisneb eelduses, et eksisteerib suure tähega Keel, mis genereerib kõikvõimalikke tekste ja kõnet, kuid tegelikkus on keerulisem. Näiteks eeldab mis tahes tekst vähemalt kahe keele dialoogi ja diskussiooni. Sellise hoiakuga on seotud ka J. Lotmani innovaatiline idee kultuuri, inimaju ja tekstide funktsioneerimise sarnasusest, mis kõik eeldavad vähemalt kahe keele olemasolu.

Kui võrrelda Juri Lotmani käsitlust Ferdinand de Saussure'i omaga, siis viimase puhul ei ole vaja sisemise ja välise interaktsiooni. Tõeliselt eksisteeriv on vaid keele sisemine süsteem, millest tulenevad kõik kõne ja teksti põhitunnused. Seega ei ole sisemise ja välise seostamise probleemi, sest väline on lihtsalt sisemise üks võimalik väljendus. J. Lotman eeldab iseseisva välise reaalsuse olemasolu ja küsib analoogselt Immanuel Kantiga: missugused on võimalused sisemise ja välise seostamiseks? Tema vastus põhineb semiosfääri mudelil ning tekstide ja keelte interaktsiooni rõhutamisel. Siin on sobiv viidata analoogiale Karl Marxiga, kelle arvates ei ole mõtet asetada küsimust välisest reaalsusest abstraktselt. Antud küsimus laheneb ainult praktika käigus. J. Lotmani arvates ei ole vaja rääkida keeltest ja tekstidest abstraktselt ega uurida, kuivõrd on sisemise ja välise seostamine võimalik abstraktselt. Seostumine toimub semiosfääri moodustavate tekstide ja keelte interaktsiooni kaudu, mille põhitunnuseid ta oma teoorias ka analüüsib.

Tunnetusteoreetiliste hoiakute tüpoloogia on aluseks erinevatele teise konstrueerimise viisidele meie-nemad-suhetes. J. Lotman kirjutab, et mis tahes semiootiline süsteem loob mitte ainult enda sisemise organisatsiooni, vaid ka endavälise disorganisatsiooni tüübi. Seoses sellega näitab ta, et piir semiootilise süsteemi ja temast väljaspool asuva vahel täidab kahte põhifunktsiooni: 1) välise blokeerimine sisemisest ning 2) kommunikatsioon välise ja sisemise vahel, mis lubab sisemisel orienteeruda väliskeskkonnas.

Välise informatsiooni valikuline blokeerimine on seotud semiootilise süsteemi eneseteadvuse ja identiteedi kujundamisega. Järgnevalt esitan meie-nemad-suhete võimaliku tüpoloogia, lähtudes semiootilise piiri funktsioonist: 1) oma vastandub mitteeksisteerivale, 2) oma vastandub võõrale ja 3) oma vastandub teisele.

Oma vastandumine mitteeksisteerivale põhineb sellisel sisemise ja välise seose tüübil, kus toimib ainult semiootilise piiri blokeeriv funktsioon. R. Vetik tõi näite Eesti kodakondsuspoliitikast, milles võeti aluseks juriidilise järjepidevuse põhimõte. Selle tulemusena osutusid 1990. alguses paljud mitte-eestlased kodakondsuseta isikuteks ehk teatud mõttes mitteeksisteerivateks. Kuigi nende Eestisse sattumine ei olnud ainult nende endi määrata, jäid nad laiemas sotsiaalses protsessis n-ö ajaloo hammasrataste vahele. Uues sotsiaalse reaalsuse konstrueerimise mudelis nendele kohta lihtsalt ei olnud.

Teises ja kolmandas vastandumistüübis toimivad nii semiootilise piiri blokeeriv kui ka kommunikatiivne funktsioon. Oma-võõras-suhte puhul domineerib blokeeriv ning oma-teine-suhte puhul kommunikatiivne funktsioon.

Toodud sotsiaalse suhestumise tüüpide analüüsi kaudu jõuame eestlaste euroskeptitsismini. Eelöeldu alusel võib väita, et Eesti eliidi eurodiskursus kujutab endast kõige muu kõrval ka piiri konstrueerimist sisemise ja välise ehk meie ja nende vahele. Missugused on selle piiri põhitunnused?

Kirjeldame lühidalt, milline on olnud Eesti eurodiskursus alates 1990. aastate algusest. Kõigepealt õnnestus Eestil vabaneda Nõukogude okupatsioonist. Euroopa oli Eesti silmis midagi ülimalt positiivset, kõik ihaldasid Eesti võimalikult suuremat seostumist Euroopaga. Uue diskursuse kandvateks märksõnadeks kujunesid kohanemine, integreerumine, järelejõudmine, õppimine jne. Marju Lauristini toimetatud raamatu Tagasipöördumine Euroopass² pealkiri on selles mõttes väga tunnuslik.

Samas tuleb küsida: milline on sellise enesekonstruktsiooni semiootiline tähendus? Lühidalt öeldes on tegemist teise asetamisega väärtustehierarhias endast kõrgemale. Teatud mõttes on see paratamatu ja peegeldab tegelikkust, kuivõrd paljudes valdkondades on Eesti mahajäänud ning peab abi ja eeskuju vastu võtma. Samas ei saa niivõrd jõuline semiootilise piiri ühe aspekti esiletõus jääda tagasilöögita, sest oma identiteedi konstrueerimise, eelkõige aga eneseväärikuse mõttes ei ole teise ületähtsustamine normaalne. Lühidalt: kuna Eesti eliidi eurodiskursuses on semiootilise piiri blokeeriv ehk eneseteadvuslik funktsioon jäänud niivõrd tagaplaanile, siis võib tugeva euroskeptitsismi tekkimist pidada ühiskonna kui terviku loomulikuks reaktsiooniks sellele, sest ühiskond kui tervik püüdleb oma semiootilise piiri funktsioonide tasakaalu ja eneseväärikuse poole.

Eelnev käsitlus seondub identiteedi ruumilise aspektiga, mille kõrval eksisteerib identiteedi ajaline aspekt.

Sektsioonis peetud arutelu

Sektsiooni töö algas Raivo Vetiku käsitlusega identiteedi ajalistest mõõtmetest, kasutades Juri Lotmani ternaarsete ja binaarsete süsteemide ning arengumudelite erisust. Ternaarne süsteem koosneb vähemalt kolmest komponendist ehk kihist, mis arenevad suhteliselt sõltumatult. Kui ühes (või ka kahes kihis) toimub plahvatuslikke muutusi, siis säilitab terviksüsteem järjepidevuse tänu teiste kihtide (või kolmanda tasakaalustava kihi) pidevale arengule. Binaarne on süsteem, kus reaalselt on kaks komponenti ehk kihti. Kui toimub ühes kihis plahvatus, tekib katkestus binaarse süsteemi kui terviku arengus, sest puudub tasakaalustav ja järjepidevust tagav kolmas komponent. Erinevate ternaarsete süsteemide näidetena tõi Raivo Vetik aristokraatliku (kihid: kuningas-aristokraatia-rahvas) ja demokraatliku (kihid: riik-kodanikeühendused-üksikkodanik) ühiskonna. Binaarse süsteemi näitena toodud totalitaarses ühiskonnas on tegelikult ainult kaks kihti: ladvik ja rahvas. Ainult ladvikul on võim sunniaparaadi üle ja seetõttu ka võimalus protsesse ühiskonnas mõjutada.

Nii binaarsete kui ka ternaarsete mudelite kohta on näiteid nii poliitilises reaalsuses kui ka inimese psühholoogias. Iga poliitiline süsteem lähtub teatavatest arusaamadest inimese olemuse kohta. Näiteks Platoni poliitilise filosoofia aluseks on tema inimesekäsitlus. Inimese hing koosneb kolmest komponendist: mõistus, tahe ja meeled. Inimene on harmooniline, kui mõistus valitseb teiste komponentide üle. Analoogiliselt inimhingega jagab Platon ka ühiskonna kolmeks, igale inimhinge komponendile vastab teatud ühiskonnakiht. Platonistlikku ideaali vaikimisi aluseks võtvad ühiskonnad arenevad binaarse arengumudeli loogika kohaselt. Kuigi süsteemis oleks justkui kolm komponenti, domineerib üks komponent teiste üle ja seeläbi tekib kahe pooluse vastandus.

Näiteks Sigmund Freud esitas samuti kolmekomponendilise, kuid Platonist erineva inimesekäsitluse. Selle kohaselt kujuneb harmoonilise inimese identiteet ehk Mina (ego) kahe teineteist tasakaalustava printsiibi (superego ja id) koostoimes. Antud inimesekäsitluse puhul on olemas tasakaalustav vahetasand, puudub terav binaarsus.

Ternaarsed süsteemid kohandavad ideaali reaalsusega. Binaarsed süsteemid üritavad ideaali reaalsesse ellu viia, kuid see on definitsiooni järgi võimatu - tulemuseks on plahvatus, mis tekitab katkestuse terviksüsteemi arengus.

Liikudes Raivo Vetiku esitatud kontseptsioonide juurest konkreetsemalt identiteedi ehk süsteemi eneseks jäämise ja muutumise probleemi juurde, tekkis esmalt vajadus anda esialgseidki määratlusi identiteedi mõistele. Tavapärases ajakirjanduslikus diskursuses on identiteedi sünonüümiks rahvuslik ühtekuuluvustunne. Kultuuriteoreetilises kasutuses hõlmab identiteet enamat. Identiteet on kõige üldisemalt öeldes kokkuleppeline enesemääratlemine: sage käitumuslik ja/või diskursiivne (teadvustatud või teadvustamata) vastamine küsimustele "Kes ma olen?" ja "Kes ma ei ole?"

Järgmisena pakuti välja psühholoogilis-antropoloogiline käsitlus. See asetab mõistelise skeemi keskmesse indiviidi, kelle identiteet kujuneb vähemalt kolme erineva telje koostoimes: seostumine kogukonna, väliskeskkonna ja iseendaga. Väliskeskkonnaga seostumise all on olulisemad suhted igapäevase elukeskkonna, paikade, "koduga". Iseendaga seostumisel on tähtis mina suhestumine teisega, mina sotsiaalsete rollide eritlemise võime, mina tänaste ja varasemate rollide integreerimine üheks enesetunnetuslikuks tervikuks. Kogukonna telje kaudu tuleb indiviidi identiteeti suhe samastumissuhe meie ja eristumissuhe nemad. Indiviidi identiteet on pidevas kujunemises, erinevates situatsioonides on nende kolme seostumistelje osatähtsus erinev.

Rääkides Eesti identiteedist ja Euroopast on olulisim kogukondlik tasand, s.t rahvus. Rahvusliku identiteedi konstrueerimise tähtsaimad komponendid on ühine etniline päritolu, keel, territoorium, õiguslik-poliitiline solidaarsus, ühised väärtused ja traditsioonid, ühine kultuur ja sümbolsüsteem.³ Rahvusest on nii laiemaid (nt eurooplane) kui ka kitsamaid (nt kihnlane, mulk) kogukondliku identiteedi tasandeid.

Eesti riigi territooriumil elab täna mitmeid rahvusrühmi, kellest arvuliselt suurim on eestlaste kogukond. Faktiliselt mitmerahvuselises ühiskonnas on riik siiski rajatud (monoetnilise) rahvusriigi põhimõtete järgi. Etnos viitab rühmale, kellel on ühine kultuur kõige laiemas mõttes. Rahvus (inglise k nation) viitab rühmale, keda koondab ühine territoorium (või mälestus sellest), ühtne majanduslik ja poliitiline süsteem. Rahvus võib olla monoetniline, kui teatud piiritletud territooriumi ja poliitilis-majandusliku süsteemi sees toimivad (peaaegu) ainult ühe kultuuri kandjad. Tänases Eestis tuleks monoetnilisest rahvuse mõistest loobuda, sest me elame multikultuurses ühiskonnas.

Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõenäoliselt eesti keele valdamine. Keele tähtsusest annab aimu Raivo Vetiku poolt toodud näide avaliku arvamuse uuringust, kus muu hulgas küsiti eesti elanikelt, kas nad pooldaksid keeleeksami eemaldamist eesti kodakondsuse saamiseks vajalike nõuete hulgast. Enamik (~80%) vastajatest oli sellele kategooriliselt vastu. Teiste kodakondsusnõuete leevendamise puhul sedavõrd tugevat vastuseisu ei väljendatud. Vähemusrahvuste integreerimine toimub Eestis eelkõige ühise keele kasutamise nõude kaudu just poliitilises ja mingil määral ka majandussfääris.

Eesti identiteedi aluseks oleva etnilise identiteedi ja rahvuskultuuri konstrueerimisele pandi alus 19. sajandi teisel poolel. Valgustusideede mõjul hakkasid estofiilid ja esimesed eesti soost haritlased kujundama eesti rahvale ühiste traditsioonide ja ühise ajaloo kontseptsiooni. Selles protsessis on olnud määravaks faktoriks suhestumine teiste rahvuste ja rahvuskultuuridega. Alguses avaldasid siinsele kultuurikeskkonnale kõige enam mõju kaks keele- ja kultuurisfääri: saksa ja vene. Paljude tolle aja eesti kultuuri nähtuste kujundamisel võeti eeskuju (balti)saksa kultuurist (ajakirjandus, laulupeod, seltsid, kirjandus, haridussüsteem, teater, muusika, kunst). Saksa kultuuriga seostumisele aitasid kaasa saksa ülemklassi kohalolu, jagatud religioon ja ladina tähestik. Viimased eristasid eesti kultuuri selgesti vene kultuurist (vrd õigeusk ja kirillitsa). Samal ajal kuulus Eestimaa 18.-19. sajandil Vene impeeriumi koosseisu, mis ühtlasi tähendas osaliselt ühtlustatud poliitilist ja majandussüsteemi ning sellega kaasnevas bürokraatias vene keele kasutamise paratamatust. Vene impeerium püüdis vene keele ja venekeelse kohustusliku õpetamise kaudu teostada kultuurilist venestamist (~1880-1895). Erinevatel põhjustel jäi saksa kultuuri mõju siiski tugevamaks. Eesti kultuur ja seeläbi ka rahvuslik identiteet kujunesid algetapis pigem seostudes saksa kultuuriga (domineerib kommunikatiivne funktsioon) ja pigem vastandudes vene kultuurile (domineerib blokeeriv funktsioon). 20. sajandi alguses tekkis eesti intellektuaalse eliidi seas ka teistsuguseid nägemusi, mis üritasid eesti kõrgkultuuri vene ja saksa kultuurilistelt eeskujudelt mujale orienteerida. Näiteks propageeris Noor-Eesti Skandinaavia maade, Prantsusmaa ja ka Itaalia eeskujusid.

Teine kultuur on paratamatult vajalik, sest selleks, et oleks olemas mina, peab olema ka teine. Eestis on üldine ettekujutus kultuurist pigem seotud vastandamise, endassetõmbumise, kultuuri museaalsuse ja kaitsepositsiooniga. Nõukogude tingimustes, kui omakultuur oli paratamatult allasurutud seisundis, kristalliseerus see välja ja moodustus tihke mass, juveel, millega ei ole midagi peale hakata. Kui juveel moodustub aatomitest, mis on ajas kestvad, siis kultuuri hoidjateks on inimesed, kes ei ole jäävad. Kui kultuuri kandjad peatuvad ajas, tekib kultuuri väljasuremise oht. Raivo Vetik leidis, et siinjuures oleks õige propageerida Juri Lotmani sõnumit kultuuri dialoogilisusest ja viia see võimalikult paljude inimeste teadvusse, sest ainult dialoogi abil on võimalik vältida kristalliseerumist ja jäika vastandumist. See aitaks muuta arusaama kultuurist pisut dünaamilisemaks, säilitades ühtlasi kultuuri sisemise heterogeensuse. Dialoog on vajalik sidususe loomise mehhanismina nii siinse ühiskonna sees kui ka laiema Euroopa kogukonna raames.

Kui identiteet ongi oma asendi määratlus suhtes teisega, tekib rida küsimusi. Kes on see teine, kellega me suhestume? Milliselt tasandilt me suhestume? Kas indiviidi, etnose või riigi tasandilt? Nii sektsiooni nimi kui ka ettekande pealkiri esitavad väljakutse määratleda ennast seoses Euroopaga kas suletud või avatud süsteemina. Kas on olemas ühtne Eesti identiteet Euroopa suhtes või on neid mitu? Kas on märgatavaid paralleele 20. sajandi alguses Eesti Vabariigi alguskümnenditel aktiivselt konstrueeritud riigi identiteedi ja nüüdse riigi identiteedi vahel? Üldine identiteedi mõiste on eksitav ja näib tähistavat seisundit. Identiteet on pigem protsess, pidev muutumine erinevate komponentide (keel, territoorium jne) vahelises hierarhias vastavalt enda asendi määratlemist nõudvale situatsioonile. Identiteet on mitmemõõtmeline nähtus, see muutub nii ruumis kui ka ajas ja selle täpne formuleering sõltub nii määratlejast kui ka auditooriumist. Identiteedi mõistet võiks võrrelda semiosfääri mõistega: nad kattuvad suurel määral ja kohati näivad isegi sünonüümidena.

Arutelu käigus tekkis teatud polaarsus: kahe kirjelduskeele omavaheline dialoog õnnestus kohati rohkem, kohati vähem. Aeg-ajalt sattusid nad omavahel konflikti, mõnikord ei saadud üksteisest aru. Õieti oli kasutusel umbes "poolteist" keelt: psühholoogilis-antropoloogiline metakeel kattub osaliselt semiootilise metakeelega. Mõlema eesmärk oli sama - defineerida identiteeti mitmetasandilise dünaamilise ajaloolise süsteemina, rõhutades selle dialoogilisust.

Rääkides erinevatest kirjelduskeeltest ja neis kasutusel olevate mõistete rakendamisest teistele valdkondadele, tehti ka ettepanek vaadelda rahvusriiki avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteemina. Selline operatsioonisüsteem sisaldab mitmeid seni käsitletud mõõtmeid: avatus, dialoogilisus. "Kasutajal" on võimalus süsteemi muuta ja arendada, mis kokkuvõttes viib süsteemi suurema dünaamilisuseni. Samas, pakutud analoogia ebatäpsuse poolt räägib asjaolu, et igal operatsioonisüsteemil on alati süsteemiväline koostaja, kes ise sellesse süsteemi ei kuulu. Ettekujutus, et rahvusriiki ja selle aluseks olevat rahvuslikku identiteeti kujundaks keegi, kes ise sellesse riiki ja rahvusesse mingil viisil ei kuulu, pole siiski kooskõlas tänase Eesti sotsiaalse reaalsusega.

Lõpetuseks

Vaatamata sellele, et Euroopa ja identiteedi teemat oli vahetult enne semiootika sügiskooli ajakirjanduses laialt käsitletud, suutsid osalejad ületada esialgse vastumeelsuse äraleierdatud teema suhtes ning jõudsid elava arutelu käigus tähelepanekute ja vaatenurkadeni, mis olid enamikule üllatavad, mõtlemapanevad, enese ja teise mõistmist edendavad. Sektsioonis toimunu realiseeris praktikas Juri Lotmani idee vähemalt kahe (kirjeldus)keele paratamatust vajalikkusest ümbritseva reaalsuse tunnetamisel. Ettekandes ja arutelus sobitati mitmetest erinevatest teoreetilistest lähenemistest pärinevaid mõisteid ja ideid. Interaktsioon ja dialoogilisus osutusid viljakateks teguriteks sedavõrd keerulise protsessi nagu identiteet analüüsimisel.

Ettekandele ja sektsioonis toimunule tagasi vaadates võib märgata, et välja on toodud Eesti tänasele identiteedile omased kaks äärmuslikku suundumust. Ettekande üheks järelduseks oli eliidi liigne avatus euroopaliku teise suhtes. Sektsioonis märgiti ülemäärast püüdu omakultuuri (mis tegelikult on ikka võõraga suhtlemise tulem) teatud nähtusi igasuguse muutmise eest kaitsta. Püüd maksimeerida avatusest tulenevat majanduslikku kasu näib olevat võrdelises seoses hirmuga kaotada oma eripära. Kollektiivse skisofreenia ja identiteedikriisi leevendamiseks oleks mõistlik püüelda tasakaalu poole kahe äärmusliku teisega seostumise viisi (liigne avatus versus liigne suletus) vahel. Semiootiliste piiride kahe funktsiooni tasakaalus hoidmine võimaldaks järjepidevamat arengut ja tõelist dialoogi, milles säilib partnerite eneseväärikus.

Alo Joosepson, Renata Sõukand

Kommentaarid

¹ Ettekandes ja aruteludes käsitletu paremaks mõistmiseks olgu täpsustatud, et sektsioonis osalejad lugesid ette valmistudes läbi valitud peatükke Juri Lotmani raamatust Kultuur ja plahvatus (lk 9-12, 30-37, 195-198) ning artikleid kogumikust Mõtteline Euroopa (lk 73-81, 138-150, 167-178, 181-200). Raivo Vetik on ettekandes esitatud mõtteid osaliselt juba varem avaldanud, vt Eesti inimarengu aruanne 2001, lk 8-12. Ettekande lõppu aga esitati vaid sektsioonis ja seda ei lindistatud.

² Lauristin, Marju (koost ja toim) 1997. Return to the Western World: Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-communist Transition. Tartu: Tartu University Press.

³ Vt Smith, Anthony D. 1993. National Identity. Reno & Las Vegas & London: University of Nevada Press.