Peter Narvaez (toim). Of Corpse: Death and Humor in Folklore and Popular Culture. Logan (Utah): Utah State University Press 2003. 310 lk + märkused, viited, autoritest, sõnaindeks. Pehme köide.

Peter Narvaezi koostatud artiklikogumik Of Corpse koosneb üheteistkümnest artiklist, mis käsitlevad huumori ja surma vahelisi seoseid naljades, uskumustes, popkultuuris ja riitustes. Esseed on jaotatud uurimisobjekti järgi nelja peatükki. Folkloorsetest nähtustest uuritakse anekdoote (peatükk "Disaster jokes"), siirderiitusi ("Rites of passage"), pidustusi ("Festivals") ja tänapäeva kultuurinähtusi ("Popular culture"). Autorid kuuluvad pigem folkloristide kui huumoriuurijate hulka ja seetõttu puuduvad viited nüüdisaegsetele huumoriteooriatele (meeldiv erand on Christie Daviese artikkel). Arutluste ja avastuste poolest kaalukad esseed jäävad folkloristliku uurimistöö raamidesse, kuid loodetavasti ületab see raamat eriala piirid ja saab laiema lugejahuvi osaliseks, mida ta kahtlemata väärib.

Esimene peatükk tegeleb tavalugejale kõige tuttavama teemaga. Christie Davies ja Bill Ellis analüüsivad katastroofidest ajendatud anekdoote teineteist hästi täiendaval moel. C. Daviese artikkel keskendub katastroofihuumori ajaloole ja kirjeldab briti ning ameerika anekdoodipärimust viimase 40 aasta jooksul, B. Ellis otsib katastroofihuumori erijooni naljadest, mis loodi pärast 11. septembri terrorirünnakut Ameerikas. C. Davies järeldab, et selliste naljade populaarsuse tõusu taga on tänapäeva meedia, eriti televisiooni eripära, näiteks selles, kuidas esitatakse maailmauudiseid. B. Ellis toob välja tema enda poolt varasemas artiklis püstitatud hüpoteesid (vt A Model for Collecting and Interpreting World Trade Center Disaster Jokes, http://www.temple.edu/isllc/newfolk/wtchumor.html) ning otsib neile tõestust ameerika ja briti materjalis.

Teise osa artiklid keskenduvad Ameerika, Newfoundlandi ja Iirimaa elanike suhetele surnutega, kirjeldades peie- ja matmiskombeid. Ilana Harlow ja Peter Narvaez analüüsivad nüüdseks minevikku kuuluvaid "lõbusaid peieid", kus nii iiri kui newfoundlandi peietel mängis olulist rolli trikster, riuka- või muidu naljamees, kes oma käitumisega pidi lahkunu hinge lõbustama ja lepitama. Mõlemal juhul oli tegemist vanade kultuuritraditsioonide hoidmisega oma lokaalse identiteedi rõhutamiseks. Richard Meyeri artikkel räägib humoorikatest hauakivitekstidest (ja hauakividest) ning nende sotsiaalsetest põhjustest individualiseerumise kõrvalnähtusena.

Kolmas teemablokk käsitleb tähtpäevi Ameerikas, Haitil ja Mehhikos. Jack Kugelmass kirjutab festivalikultuurist (Greenwich Village'i Halloweeni-rongkäigu näitel), seades löögi alla sealse elanikkonna väärtushoiakud. Kristin Kongdoni ja Stanley Brandesi esseed lahkavad Mehhiko hingedepäeva kombeid, üks n-ö kirjanduslike, teine visuaalsete sümbolite aspektist. Suhkrust pealuud, papiér-mache-skeletid, libaepitaafid jm sümboliseerivad mehhiklastele vähemalt ajutise sotsiaalse võrdsuse saavutamist. Sama teemaga tegeleb ka viimane artikkel, kus Donald Cosentino vaatleb Havai pidustusi (Fet Gede), kus geded (erootilist ja kõikepilkavat huumorit loova vaimu kehastused kohalike pidustuste ajal) esindavad vastuhakku juurdunud normidele.

Viimane osa kirjeldab surma ja huumori seoseid popkultuuris. Lu Anne Roth toob isiklikul kogemusel põhinevaid sissevaateid 1960. aastate deadhead'ide subkultuurist Ameerikas. Mikel Koven esitab uudse lähenemise kassahittide hingeelule filmimaailmas. Mõlemad artiklid leiavad veenvaid tõendeid rahvajuttude, uskumuste jm folkloori kasutamisest tänapäevakultuuris. Näiteks väidab viimane autor, et kassahittide lihtsad süºeed olid kasutusel ka vanemas folkloorses materjalis ja nende kasutamine filmides viitab nn uue suulisuse (neo-orality) tekkele.

Raamatu Of Corpse fookuses on pigem surm kui huumor. Huumor, mis demüstifitseerib surma, on ainult üks moodustest vältimatu surelikkuse aktsepteerimiseks. Ka ühiskonna tasandil töötab huumor samamoodi _ selle abil öeldakse kas või hetkeks ja ainult mängult lahti ametlikust võimudiskursusest, mida meile kuulutab meedia. Võim, mis on elus sama vältimatu kui surm, demüstifitseeritakse mängulises narritamises. Huumori ja surma ühisosa analüüsimine avab laiemalt ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Liisi Laineste