Venemaale veerenud: Siberi ja Volgamaa eestlaste päev


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Siberi ja Volgamaa eestlaste päev korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis 22. novembril 2003.

Venemaa eestlaste päeva organiseerimise mõtet kandsin endas juba ligi paar aastat. On ju enam kui kümne aasta jooksul mu enda algatusel kogutud Eesti Rahvaluule Arhiivi fondidesse süstemaatiliselt Venemaa, eriti Siberi eestlaste pärimust. Nüüdseks on jäädvustatud umbes 470 tundi heli- ja 100 tundi videosalvestusi, mitu tuhat fotot ning tuhandeid käsikirjalisi ja arvutilehekülgi, nii et eksponeerimist väärivat leidub küllaga. Selle päeva tahtsin kindlasti korraldada Eesti Kirjandusmuuseumis - kohas, kus need materjalid asuvad. Idee teostamisele aitas kaasa Eesti Kultuurkapital, kes projekti Venemaalt tagasipöördunud eestlaste pärimuse kogumine ja teabepäev Tartus heaks kiitis. Niisiis võisin asuda tegutsema.

Teadsin, et meie hulgas elab tuhandeid Venemaa eesti asundustes sündinud-kasvanud eestlasi, kes Teise maailmasõja järel on emamaale naasnud. Paljud Eestimaale ümberasunud püüdsid esmalt oma päritolu varjata ning kõiges kodueestlastega sarnaneda ja on sageli alles hiljem mõistnud, et kahe kultuuri tundmine võib olla hoopis lisaväärtus. Vajadus oma identiteeti hoida ja kinnistada kutsus 1960.-1970. aastal ellu iga-aastased Venemaa eestlaste piirkondlikud kokkutulekud Eestimaa pinnal. Eesti Vabariigi taaskehtestamise ja viisarezhiimi sisseseadmise järel on kontaktid sünnipaigaga jäänud paratamatult harvemaks, seda enam tuntakse tarvidust aeg-ajalt omakandi inimestega kokku saada.

Venemaal sündinud eestlaste aadresse mul mingil määral oli: saadud Venemaa eesti asundustest, Eesti Rahvaluule Arhiivis oma esivanemate jutte-laule otsimas käinutelt, lisaks mõned Ida-Eestlaste Seltsi üritustel sõlmitud kontaktid ja ühe piirkondliku kokkutuleku nimekirjad. Oktoobrikuu teise poole ja osa novembrikuustki veetsin Venemaal sündinud eestlasi külastades. Pärisin nii esivanemate väljarändamislugude, sünniküla eluolu, kommete ja tavade kui ka Eestimaale tagasipöördumisega seonduva kohta: nagu kohanemine uutes oludes, pere-, suguvõsa-, küla- jt kokkutulekutel osalemine. Väärtuslikem leid oli ehk Otepääl elava Artur Kergandi käsikiri Estono-Semenovka küla sünd ja häving - kohalike inimeste mälestuste põhjal eeskujulikult vormistatud uurimus. Üks eksemplar sellest asub nüüd Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Venemaa eesti asunikud ja nende järglased olid teabepäeva sihtrühm. Muidugi olid oodatud ka kõik teised asunduste-huvilised.

Kuna Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonid on ulatunud peamiselt Siberi ja Volgamaa eestlaste asualadele, saigi üritus nimeks Venemaale veerenud: Siberi ja Volgamaa eestlaste päev. Saatsin teadaolevatel aadressidel isiklikud kutsed ja reklaamisin üritust ajakirjanduses. Otsustasin teha panuse kogutu visualiseerimisele - arhiivimaterjalid võimalikult nähtavale tuua ja pakkuda iga piirkonna eestlastele midagi. Vitriinidesse paigutatult käsikirjad, laulukladed, asundusteteemalised raamatud ja artiklid, arhiivis leiduvad asjakohased fotod aga piirkonniti kilekaante vahele, et igaüks võiks leida just talle huvipakkuva. Kirjandusmuuseumi trepigaleriis avati allakirjutanu ja Kanni Labi koostatud näitus Simbirski kubermangu eestlased, mis kajastab praeguse Uljanovski oblasti Smorodino ja Široki küla eesti kogukondi. Esimeses elavad luteriusulised, teises nn hingamispäeva pidajad. Kõige keerulisemaks osutus videomaterjalist valiku tegemine. On ju meil hulgaliselt monteerimata, nn musta materjali, montaazhe ja videoklippe siiski vähe.

Üritus oli nimme laupäevale planeeritud, et ka töölkäijad saaksid sellest osa võtta. Paljud pensioniealised, kes omapäi enam pikka sõitu ette võtta ei söanda, sõltuvad ju tegelikult tööl käivatest noortest. Esimene teabepäeva külaline saabus ligi kolm tundi varem: tema kodukohast poleks hilisema bussiga õigeks ajaks Tartusse jõudnud. Varased saabujad veetsid aega kirjandusmuuseumi saalis väljapanekuid vaadates. Ürituse algusajaks oli saal rahvast tungil täis. Tulijaid oli Eestimaa eri paigust, näiteks Tallinnast, Harjumaalt, Virumaalt, aga muidugi ka Lõuna-Eestist.

Asunduste päeva avasid allakirjutanu ja Ida-Eestlaste Seltsi esimees Lembit Võime, avasõnadele järgnesid vaheldumisi ettekanded ja filmid-videod.

Kõigil ajavahemikus 1991-2002 korraldatud ERA Venemaa-ekspeditsioonidel osalejana tutvustasin 88 fotost koosneva pildigalerii abil Venemaa eesti asundusi tänapäeval. 20. sajandi viimasel kümnendil olin käinud umbes 30 eesti kogukonnas, mille suurus on ulatunud 25-300 inimeseni. Paljurahvuselistest küladest kuues moodustasid eestlased siiski veel enamuse. Volga-piirkonna eesti asundused olid suuresti hääbunud, erandiks mõned väikesed eesti kogukonnad. Sagedamini võib sealseid eestlasi kohata rajoonikeskustes või ümberkaudsetes vene külades.

Paari-kolme valikfoto abil konkreetsele asundusele iseloomulikku esitades oli võimalik kujundada üldpilt Venemaa eesti asundustest. Vastavalt ekraanil olevale pildile elavnes üks või teine saalinurk selgest äratundmisrõõmust.

Üritus jätkus Aado Lintropi 1993. aasta talvel Tomski oblasti Kasekülas ja Lilienhofis filmitud materjalist loodud DVD-filmiga Võõral maal, kaugel teel. Loomulikult pakkus see kõige ehedama elamuse Tomski oblastist pärit eestlastele, kes said näha oma sugulasi-tuttavaid ja armsaks saanud koduküla. Kaseküla rahvast oligi kokkutulnute hulgas suhteliselt palju. Teised üritusel osalejad nägid filmis talvise Siberi karmi loodust, sealsete sõbralike inimeste tegemisi, nende jutte-laulu jm tarkusi.

Aivar Jürgenson, kelle esmatutvus Siberi eestlastega algas 1996. aastal ERA ekspeditsiooni koosseisus ja kes 2003. aasta algul kaitses doktoritöö teemal Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, tutvustas Kaug-Ida eestlasi. Enamjaolt saartelt pärinevad eestlased rajasid uue kodu Vaikse ookeani rannikul ja jätkasid endisest kodumaast suuresti erinevate kalastusolude kiuste kalapüüdmist. Uuel asukohamaal sai eestlaste elatusallikaks ka hiinlastele maade rentimine. Ümberkaudsetest rahvastest puututigi seal enim kokku hiinlaste ja korealastega. Kaug-Ida eestlaste uue elupaiga loodustingimused ja elatusallikad erinesid mujal Siberis elavate kaasmaalastest karjakasvatajate-põlluharijate omadest: 15 aasta jooksul tekkis Vaikse ookeani rannikul elujõuline eesti kogukond. Kalapüügiartellide, veidi hiljem kolhooside loomine hävitas eestlaste üksikmajapidamised, rängalt kannatasid asunikud repressioonide tõttu. Ometi püsis eestlaste kolhoos Novõi Mir paljude aastate jooksul piirkonna rikkaimana. Nõukogude Liidu lagunemise ajal tuldi Kaug-Idas majanduslikult paremini toime kui enamikus teistes Venemaa piirkondades. Kaug-Ida eestlaste keelesituatsioongi erineb muude Siberi eesti asunduste omast: vanema põlvkonna eestlaste suhteliselt puhtast eesti keelest ei saa noorem põlvkond sageli enam arugi - üleminek vene keelele on olnud üsna järsk.

Päeva teisel poolel sai sõna Siberis Estono-Semenovka külas sündinud ja Otepääl pensionipõlve pidav kooliõpetaja Artur Kergand, kes on omakandi inimeste meenutuste ja mälestuste põhjal kirja pannud sünniküla ajaloo. Oma paarikümne aasta jooksul tehtud tööst ta saalitäiele rahvale rääkiski. Küla asutajate hulka kuulus ka tema vanaisa Joosep Kergand. 1907. aastal asutatud Estono-Semenovka küla elanike käekäik sarnaneb paljude teiste siberieestlaste saatusega: ümberasumisraskustest üle saanud elanikud jõudsid vaevalt jalad alla saada, kui langesid repressioonide, sõdade ja sundkollektiviseerimise ohvriks. 1980. aastaks oli küla peaaegu hävinud. Sünniküla surnuaiale püstitasid endised elanikud massiivse mälestusmärgi, kuhu on jäädvustatud küla esimeste asukate, represseeritute ja sõjas hukkunute nimed (avamine oli 1989. aasta jaanipäeval). Kirjapandud lugu on unustusehõlmast päästetud killuke asunduste ajaloost.

Pärast Artur Kergandi sõnavõttu pöördus allakirjutanu saalisolijate poole palvega aidata talletada asunduste ajalugu ja pärimust. Eriti hädavajalik on teave Venemaa nüüdseks hävinud eesti asunduste kohta, sest kohapeal neid enam uurida ei saa. Igaühele pole muidugi jõu- ja võimetekohane nii ulatuslik töö, nagu seda on teinud Artur Kergand, kuid abi oleks ka vähemast - mõne asunike eluetapi või sündmuse kirjeldamisest, mille abil saaksime eesti asunduste ajaloost ja pärimusest märksa terviklikuma pildi. Kindlasti on vaja ka Venemaa eestlaste küla- ja suguvõsakokkutulekute kirjeldusi, perekondlike tähtpäevadega seonduvat jm.

Päeva lõpetas videoprogramm 1994. aastal filmitud Mariinski piirkonna eesti küladest Jurjevkast ja Koidulast (kaamera Mari-Ann Remmel) ning mitmetest 1999. ja 2000. jäädvustatud Siberi küladest (kaamera Andres Korjus).

Olen tänulik publiku osavõtlikkuse ja heatahtlikkuse eest. Nii rohkearvulist osavõttu ei oleks ma kuidagi suutnud ette aimata. Siinkohal tänan kõiki, kes selle ürituse toimumisele nii või teisiti kaasa aitasid, eriti aga Aado Lintropi, Jaan Tamme ja Kanni Labi ning kõiki esinejaid. Lisan, et üleskutse ei jäänud sugugi hüüdjaks hääleks kõrbes. Järgnevatel nädalatel pöörduti korduvalt muuseumi sooviga omaküla lugusid rääkida. Üks Koltsovo külas sündinud mees tõi kaasa omakandi mehe, kes osutus sealse repressiooniohvrite mälestusmärgi püstitajaks. Monumendi püstitamise loo kõrval sain üksikasjalise ülevaate ühe Siberi küla elust-olust.

Anu Korb