Marika Mikkor kaitses magistritöö matusekombestiku muutustest


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Marika Mikkor. Muutuvast matusekombestikust Kaukaasia eestlastel, ersamordvalastel ja isuritel. Magistritöö. Juhendaja Mare Kõiva, oponent Marju Kõivupuu. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Etnoloog Marika Mikkor on oma magistritööks Muutuvast matusekombestikust Kaukaasia eestlastel, ersamordvalastel ja isuritel vormistanud neli aastail 1995-2001 avaldatud perekonnakombestikku, kitsamalt matusekombestikku käsitlevat artiklit, neist kaks inglise, üks vene ja üks eesti keeles. Nimetatud käsitlused on üllitatud kõrgetasemelistes erialastes väljaannetes. Kaks artiklit on avaldatud rahvusvaheliselt eelretsenseeritavas ajakirjas Folklore: An electronic Journal of Folklore ("Funeral Customs of the Caucasian Estonians" ja "On the Customs related to death in the Erza-Mordvin Villages of Sabajevo and Povodimo") ja lugejatele kättesaadavad ka Interneti vahendusel. Artikkel "Soikkola isurite matusetavadest" on ilmunud ajakirjas Akadeemia ning venekeelne "Kaukaasia eestlaste perekonnakombestikust" IX rahvusvahelise fennougristika konverentsi artiklikogumikus. Magistritööks koondatud artiklitele on lisatud Sissejuhatus ja Kokkuvõte, mis on selgitavaks-täiendavaks ja väga vajalikuks taustinformatsiooniks magistritöö põhiosale. Minule kui sama teemavaldkonnaga tegelevale uurijale on Marika Mikkori magistritööks vormistatud ja teisedki, väitekirjast välja jäänud perekonnakombestikku käsitlevad kirjutised varasemast tuttavad. Olen neile oma surmakultuuri puudutavates uurimustes korduvalt ka viidanud. Seega on magistrikraadi taotlemiseks esitatud lühimonograafiad juba eelretseneerimise kadalipu tulemuslikult läbinud. Ka on Marika Mikkor kaitsnud 1988. aastal Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal diplomitöö teemal Inimese surmaga seotud tavad Kaukaasia eestlastel.

Marika Mikkori kui etnoloogi kohta tuleb öelda siiralt tunnustavaid sõnu. Tegemist on väga produktiivse autoriga, keda iseloomustab erakordselt põhjalik erialane lugemus, iseseisev mõtlemine ja süvenemisvõime. On tunnustatav, et suur osa tema artiklitest (surmatemaatika puhul kõik artiklid) põhinevad autori enda välitöödel kogutud materjalidel. Pean uurija välitöökogemust etnoloogias ja folkloristikas tähtsaks, isegi hädavajalikuks. Osundan kaude Lauri Honkole, kes on väitnud, et uurija, kes (teadlikult) väldib välitöökogemust, ei suuda suure tõenäosusega piisavalt arendada oma uurijafantaasiat. Ka minu enda kogemus kinnitab, et ainult arhiivides leiduvatele üleskirjutustele tuginedes on riskantne ühel või teisel teemal uurimistulemust lõplikult vormistada - arhiividesse talletatud andmed võivad osutuda lünklikuks või sootuks puudulikuks.

Et Marika Mikkor on oma varasemates töödes kasutanud uurimismeetodina peaasjalikult klassikalist võrdlev-ajaloolist meetodit, on ta paralleelide leidmiseks töötanud läbi mahuka naaber- ja sugulasrahvaid puudutava teaduskirjanduse. Seetõttu on väidete kinnituseks toodud viiteid sarnastele nähtustele teiste rahvaste kultuuris. Viimastel aastatel iseloomustab Marika Mikkorit kui uurijat ka postmodernistlik lähenemisviis, mis võimaldab senisest enam pöörata tähelepanu ja jäädvustada uurija ja küsitletavate - mulle ei meeldi termin informant - emotsionaalset suhet ühte või teise teemavaldkonda.

Nagu iga teadustöö, sisaldab ka Marika Mikkori väitekiri mõningaid küsitavusi. Autor väidab, et paljude kombestikuga seotud nähtuste puhul pole õigustatud nende klassifitseerimine siirderiituse teooria seisukohalt. Nõustun, et Arnold van Gennepi siirderiituste teooritiline mudel aastast 1909 on mõneti aegunud. Paraku ei leidnud ma tööst konkreetset näidet, millistel juhtudel ja miks on tulnud A. van Gennepi teooria kõrvale heita.

Teine küsitavus tuleneb töö pealkirjast: Muutuvast matusekombestikust… Olen nõus, et osa matusekombeid püsib visalt ka siis, kui kultuurimudel, kuhu nad kuuluvad, on muutunud. Matusekombestik rahvakultuuri osana muutub tänapäeva ühikondlikus arengus aina keerukamaks kompleksiks, milles vanad tavad ja traditsioonid põimuvad uute nähtusetega. Siiski ei selgu tööst, milliseid suuremaid muutusi ja millises suunas on dissertant täheldanud soome-ugri põlisrahvaste matusekombeid uurides. Tegelikult saab nendele küsimusetele mõningaid vastuseid igast artiklist, kuid puudub teemakohane üldistus.

Last but not least: artiklis "Muutuvast matusekombestikust linnas ja maal", mis on küll jäänud käesolevast väitekirjast välja, on M. Mikkor kasutanud terminit matusetööstus, mõeldes selle all matusebüroode osutatavaid kompleksseid teenuseid. Mind isiklikult - ja arvan, et ka paljusid teisigi - see termin pisut kohutab. Omalt poolt pakuksin terminit matuseteenused, matuseteenuste võrk. Tõttöelda oodanuks dissertandilt ka selle termini tagamaade avamist ja oma seisukoha selgitamist.

Marju Torp-Kõivupuu