Argo Moori doktoriväitekiri on tanatoloogiaalane monograafia


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Argo Moor. Dialoog surmaga - seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel. Juhendajad Asser Murutar ja Mare Kõiva, oponendid Marju Kõivupuu ja Toomas Liiv. Tartu: Elmatar 2003. 271 lk.

Argo Moori doktoriväitekiri Dialoog surmaga - seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel kujutab endast 271-leheküljelist tanatoloogiaalast monograafiat. Monograafia kujutab endast eestikeelses kultuuriruumis üsna unikaalset uurimust valdkonnas, mis hõlmab inimelu üht kõige olulisemat kihistust - surmaga seostuvat. Ära on tehtud suur töö, käsitlus on üles ehitatud loogiliselt ja järeldused usutavad ning olulised. Doktorandi kõige tugevamaks küljeks on võime iseseisvalt mõtelda ja mõtestada, ja see on doktoritöö kujutamise juures kahtlemata kõige tähtsam. Monograafia lähtekohad ja lõppjäreldused on igati aktsepteeritavad.

Autor ise on oma tööd iseloomustanud metafooriliselt:

Käesolev uurimus on lihtsalt üks pikk jalutuskäik, mõistmaks ühte inimelu vältimatut ja seega ka olulist tahku - inimese suhet surma (lk 7).

Rõhutatud on seejuures eelkõige surmatemaatika seoseid moraaliga, teisisõnu - uuritakse surmatemaatikat moraaliaspektist. Metodoloogilises plaanis on aluseks olnud positivistlikule lähenemisele vastanduv fenomenoloogiline suund. Uurimus on interdistsiplinaarne, puudutab etnoloogiat, eetikat, religioonipsühholoogiat, sotsioloogiatki, ja selle põhilisteks meetoditeks on: l) loogiline analüüs, 2) võrdlus teiste rahvaste analoogse ainesega ja 3) üldistus (vt lk 11). Millegipärast mainitakse lk 13 aga veel vastandamistki kui meetodit - ilmselt pole see siiski põhiline, kuigi kinnitatakse, et seda kasutatakse "suhteliselt palju". Võib muidugi vaielda selle üle, mis on meetod - käsiraamatud pakuvad sageli pikemaid või lühemaid sellekohaseid loetelusid. Seepärast jääb küsitavaks, mis teeb üldistusest meetodi, kuigi ma ei väida, et see meetodiks ei sobi.

Uurimuse akadeemilisus ei ole siiski kõiges laitmatu. Võtame näiteks lk 93, kus räägitakse surma personifikatsioonidest. Tuuakse näiteks saami uskumustes esinev motiiv, ent puudub igasugune informatsioon selle näite päritolu kohta. Sama lugu on selsamal leheküljel toodud näitega Karl Ernst von Baeri eluloost. Kust pärineb see näide? Piirdun siinkohal vaid paaril leheküljel leiduvate ebamäärasustega, mida võib nimetada ka häirivaks esseistlikkuseks. Näiteks:

Sageli muutuvad sellised noored omamoodi surmakartmatuks, tuntakse omamoodi tõmmet teispoolsusesse (psühholoogias põhjendatakse seda nn otsimisfaasiga) (lk 101).

Siingi oleks võinud olla mingi viide selle kohta, kes, kus ja millal sellest probleemist ja ka nn otsimisfaasist on kirjutanud. Samal leheküljel mainitakse Martin Shepardi raamatut Psühhoteraapia tee-seda-ise meetodil. Ent millal see raamat ilmus? Ja nii edasi. Või siis väide:

Tänapäeva loomapsühholoogia katsed on näidanud, et erinevused looma ja inimese vahel polegi ehk nii suured. [---] Näiteid, mis seda oletada lubaksid, on dokumenteeritud üsna arvukalt (lk 83).

Usutavasti see nii ka on. Ent doktoritöös puuduvad viited loomapsühholoogiaalastele töödele, on vaid ebamääraselt (ilma aastaarvude ja muude andmeteta) mainitud kaht dokumentaalfilmi. Või võtame näite:

Viimastel aastatel on semiootilisest määramatusest hakatud rääkima kui uue tähenduse tekke olulisest eeltingimusest (lk 130).

Siingi tekivad küsimused: kes, kus ja täpselt millal on hakanud rääkima semiootilisest määramatusest kui uue tähenduse tekke olulisest eeltingimusest? Tegemist on lihtsalt akadeemilise lohakusega, mida oleks saanud vältida. Niisuguseid seiku on kaitstavas doktoritöös paraku aga häirivalt palju. Eelnimetatud akadeemiline lohakus kahandab kahtlemata ja kahjuks uurimuse väärtust.

Doktoritöös on kasutatud paljude autorite kirjutisi, ja see on ootuspärane. Häirib teatav pealiskaudsus, mis väljendub eelkõige mingis kummalises eestikeelsuse eelistamises. Doktorant on kasutanud ohtralt võõrkeelseid tekste, ent siiski mitte piisavalt. Võtame näiteks Emmanuel Levinasi, kes on olnud doktorandile n-ö hingelähedane autor. Ent kasutatud on ainult ühte E. Levinasi teksti - seda, mis on tõlgitud eesti keelde ("Eetika ja Lõpmatus: Dialoogid Philippe Nemoga", vt Akadeemia 3, 1996, lk 495-543). Emmanuel Levinasi prantsuskeelsed tekstid ja nende tõlked vene, inglise jt keeltesse on Eestiski üsna kergesti kättesaadavad. Doktoritöös oleks pidanud toetuma E. Levinasi loomingule tervikuna, sest seal on mõndagi seoses inimese ja surma vahelise n-ö dialoogiga.

Ohtralt on doktorant kasutanud Mircea Eliade tekste, sh ka võõrkeelseid. See on hea, kuigi veidi vanamoodne. Keerukam on lugu mõne põhilise mõiste määratlemisega. Doktorant väidab:

Religioosse elamuse täpseim psühholoogiline vaste oleks tingimatu armastus. Tegemist on väga haruldase inimkogemusega, mistõttu selle käsitlused psühholoogilises kirjanduses sageli puuduvad või on teisejärgulised (lk 37).

Väidan vastu, et religioosne kogemus ei ole sugugi haruldane ja seda on ka piisavalt kirjeldatud. Võib vist kõnelda isegi religiooni- või usundipsühholoogiast jne. Ei ole vaja sukelduda võõrkeelsesse kirjandusse. Piisanuks ühest eesti autorist Eduard Tennmannistki (1878-1936). Nimetagem tema raamatuid Ekstaas ja müstika (1936) või Üldine usundipsühholoogia (1936).

Argo Moor väidab (lk 39), et et lunastus on tippelamus. Tekib küsimus, kas lunastus on tõepoolest ainult elamus. Ent doktoritöös ei pakuta teisi võimalusi, kuigi need on olemas, kas või eksistentsiaalfilosoofia plaanis - mida ju doktoritöös ka tutvustatakse.

Küsitav on ka väide, et kristluses on ideaaliks jõudmine paradiisi (lk 39). Kas tõesti - nii tokarevlikult, nii ateistlikult, nii primitiivselt? Mis ikkagi on kristluses ideaaliks? Ja siis järgneb ühe põhilisema mõistena tingimatu armastus, mis sisaldub kontekstis religioosse elamuse täpseim psühholoogiline vaste oleks tingimatu armastus (lk 37). Mis oleks siis tingitud armastus?

Ent need olid vaid tööd lugedes tekkivad küsitavused. Argo Moori monograafia pole mitte üksnes huvitav lugemine, vaid vastab ka doktoritöö nõuetele.

Toomas Liiv