Artikli eesmärgiks on tutvustada ajakirja Nord Nytt, eelkõige selle eelviimast numbrit Döden är också liv (Ka surm on elu). Nord Nytt on kolm korda aastas ilmuv Põhjamaade teadusajakiri, milles võtavad sõna peamiselt etnoloogid ja folkloristid, kuid ka antropoloogid, etnomusikoloogid, kunstiajaloolased, sotsioloogid ja teiste erialade esindajad. Artiklite autorid on eelkõige noored teadlased ning erinevate Põhjamaade ülikoolide ja instituutide vastavate erialade üliõpilased. Väljaanne annab noortele võimaluse oma uurimisteema tutvustamiseks rahvusvahelisele lugejaskonnale. Viimasel ajal rõhutatakse varasemast rohkem eelretsensentide kasutamise vajadust ajakirja teadusliku taseme tagamiseks. Üsna palju avaldatakse ka juba doktoriväitekirja kaitsnud uurijate temaatilisi artikleid.

Nord Nytt ilmub alates 1963. aastast ja tähistab käesoleval aastal koos NEFAga 40. sünnipäeva.¹ Nord Nytti peatoimetus asub Taanis, kohalikud toimetused on kõigis Põhjamaades ja kontaktisik Baltimaades. Viimasel ajal on ajakirjas ilmunud kõige enam Taani ja Soome teadlaste artikleid, mis tuleneb ilmselt aktiivsete toimetajate arvukusest nendes riikides.

Nord Nyttis ilmuvad kirjutised peamiselt skandinaavia keeltes, kuigi viimastel aastatel on kasvanud inglise keelsete artiklite hulk. Kui artikkel esitatakse ingliskeeles, tehakse sellele keeleline korrektuur, mitte ei hakata seda mõnda skandinaavia keelde tõlkima. Skandinaavia keelte ülekaal säilib Nord Nyttis ilmselt ka tulevikus: majanduslikult on soodsam, kui Skandinaavia uurijad saavad artikleid avaldada emakeeles ja seda nõuab ka ajakirja praegune pearahastaja. NEFA ja Nord Nytti keelepoliitikat on viimastel aastatel arutatud väga tihti koos NEFA (võimaliku) laienemisega Eestisse. Skandinaavia keeled on tihti soomlastelegi rasked, eestlased aga valdavad neid veel vähem. Arvata on, et NEFA seisab suurte muutuste lävel. Mitme maa puhul on NEFA tegevus isegi kohalikul tasandil vaibunud ja ilmselt vajatakse selle elavdamiseks uuendusi.

Tavaliselt koosneb iga Nord Nytti number ühte teemat käsitlevatest kirjutistest, millele lisanduvad mõnikord teemavälised, nn vabad artiklid. Hoolimata aeg-ajalt vaevavast toimetajate puudusest, on Nord Nytti teemavalik olnud mitmekülgne. Viimasel ajal on vaatluse all olnud näiteks autentsus, arvutid ja kultuur, rituaalid ja tekstuaalsus (beyond texts - `tekstide taga'). Viimase numbri teemaks on Otherness (teistsugusus). Lisaks artiklitele on igas numbris ruumi raamatuarvustustele ja teaduslikule diskussioonile, milles võivad osaleda kõik ajakirja lugejad.

Pealkirja Ka surm on elu kandvas numbris on neli teemaga seonduvat artiklit, millele lisandub Taani antropoloogi Jens Kofodi huvitav kirjutis "Det är ju ikke et måltid". J. Kofod on varem uurinud surmarituaale Paapua Uus-Guineas, aga käesolev artikkel haakub tema uue uurimisteemaga ning võrdleb kodus ja vanadekodus elavate (valmis)toidu teenindusest sööke tellivate vanurite söömisega seotud arusaamu. Kui räägitakse toidu kvaliteedist, ei ole küsimus ainult kulinaarses kvaliteedis, millele meedias kõige rohkem tähelepanu pööratakse, vaid tähtsamad on söögisituatsiooni sotsiaalsed ja kultuurilised tähendused. Sotsiaalne ja kultuuriline situatsioon mõjutas ka J. Kofodi intervjueeritud pensionäride hinnanguid toidu kvaliteedile. Vanadekodus ja oma kodus sama toitu söövad vanurid hindavad seda täiesti erinevalt. Kultuurilise ideaalmudeli järgi peaksid inimesed sööma koos - juba söögi valmistamine iseenesest on sotsiaalne tegevus. See ehk seletab kodus üksinda elavate vanurite isupuudust - söömisel üksindus konkretiseerub ja toit lihtsalt ei maitse sama hästi kui koos teistega einestades. Vanadekodudes söömine on sotsiaalne sündmus, kodus sööjatele seevastu tehniline protsess. Oma artikli pealkirjas tsiteerib J. Kofod 77-aastast Kajd, kelle arvates see pole mingi söögiaeg, kui istutakse üksinda ja süüakse. Narratiive kasutatakse selleks, et selgitada, kuidas kodus üksinda elavad pensionärid muudavad mitmesugused söömissituatsioonid tähenduslikeks.

Teemaartiklitest esimene on juba pensionil oleva rootsi etnograafi Kerstin Eidlitz Kuoljoki artikkel Döden är också liv, mille järgi ka teemanumber oma nime sai. Eidlitz Kuoljok on uurinud etnograafiliste tekstide abil põhjapoolse Euraasia kalastajate, jahimeeste ja põhjapõdrakasvatajate arusaamu surmast 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Nad ei mõista surma elu lõppemisena ja erinevalt euroopalikust arusaamast hingest võib viimane võtta ka materiaalse vormi. Surnud jätkavad elu peaaegu samamoodi nagu maa peal ja sõltuvad elavatest sugulastest, kes peavad hoolitsema selle eest, et surnud saaksid kõik eluks vajaliku, sealhulgas jahiriistad, teispoolsusesse kaasa. Elavate ja surnute vahel on eriline vastastikune kokkulepe - surnud kaitsevad elavaid ja neist sõltub ka näiteks jahi- ja kalapüügiõnn. Kokkulepe kehtib kuni unustuseni, tavaliselt kahe inimpõlve vältel. Surnud võisid jätkata elu ka karuna või lastele antavate nimede kaudu. On viiteid sellele, et kolimine ühest paigast teise ei katkesta kokkulepet ja surnud kolivad koos elavate pereliikmetega.

Eidlitz Kuoljok käsitleb oma artiklis ka vanausuliste venelaste ja tšuktšide seas levinud halastussurma. Sellega ei kaasne süütunnet, pigem on halastussurm mõnes mõttes parem ja ilusam kui loomulik surm. See ei olnud siiski kohustuslik ega ka mitte tavaline suremisviis. Samas oli parem surra vabatahtlikult, selle asemel et anda viimast jõudu haigust põhjustanud kurjadele vaimudele. Inimene pidi ise otsustama, kas ta soovib halastussurma ja kuidas ta soovib surra, kuid keegi tema tuttav või spetsialist oli abiks selle teostamisel rituaalsel viisil. Lisagem, et halastussurm ei kuulu üksnes nendesse kultuuridesse, kus ei suudetud surevate ja haigete inimeste eest hoolitseda.

Eidlitz Kuoljoki järgi ei ole võimalik rääkida mingist erilisest arktilisest surmakultuurist, sest analoogseid tõekspidamisi on täheldatud ka mujal maailmas. Autor ei kirjelda kultuure ega nende kombeid süstemaatiliselt ja täpselt, vaid toob näiteid erinevate rühmade kommetest. Eidlitz Kuoljok arvab, et oleks aeg hakata jälle otsima keele-, kultuuri- ja ajaloolisi piire ületavaid sarnasusi, üldinimliku lokaalseid väljendusvorme.

Numbri ainus ingliskeelne artikkel, Tartu Ülikooli rahvaluuledoktorandi Tiia Ristolaineni kirjutis käsitleb surmakultuuri muutusi Eestis. T. Ristolainen vaatleb artiklis matusekommete muutumise kaudu surmakultuuri arengut kogu elulaadi muutumise taustal. Materjaliks on tekstid, mis on talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivi või kogutud rahvaluule välitöödel 1990. aastatel. Artiklis käsitletakse matusekombestikku etapiliselt ja jälgitakse eri etappidel läbi viidavaid siirderiitusi. Autori järgi on tänapäeva matusekombestik mitmeplaaniline ja integreerunud, sisaldades detaile erinevatest aegadest, usunditest ja kultuuridest. Uutest aspektidest eesti surmakultuuris mainitakse avaliku ja privaatse küsimust, meditsiini mõju sotsiaalsete lepingute süsteemile (elu ja surma piiri nihutamine) ning kommete majanduslikke ja pragmaatilisi põhjusi. Samas ei ole Eesti ühiskonnas surmaga seotud traditsioonid katkenud. Modernsema pealispinna all võib näha jälgi vanadest rahvakommetest, kuigi inimesed ei oska tihti anda enam seletust nende kommete uskumusliku tagapõhja kohta. Seoses industrialiseerimise, linnastumise ja meditsiini arenguga on surmaga seotud toimingud üha enam spetsialistide ülesandeks. Tänapäeval on uudse nähtusena nt mitmetesse Eesti haiglatesse ja hooldusasutustesse tööle palgatud professionaalsed hingehooldajad, kes valmistavad haige surmaks ette. Teise tendentsina võiks mainida, et inimene soovib üha enam kõiki oma elusündmusi, sh ka matuseid ise suunata. Autor mainib, et nt Rakvere linnas kirjutas üks naine juba eluajal matusekutsed valmis, jättis vaid kuupäeva märkimata. Matusekülaliste nimekirja koostamine on Eestis vanemate inimeste hulgas tavaline. Surmaks ettevalmistamine on ka oma hauaplatsi ja -samba varem paikapanemine. Tänapäeval raiutakse neile isegi nimi ja sünniaasta peale, ainult surmadaatum jäetakse lisamata.

Kopehaageni Ülikooli folklorist Lone Ree Milkær on uurinud vastsündinute surmaga seotud narratiive. Ta on teinud intervjuusid inimestega, kelle laps on surnud kas sündides või vahetult enne või pärast seda. Artiklis vaadeldakse protsessi, kus narratiivide kaudu luuakse ettekujutus surnud lapsest ja suhtest temaga. L. R. Milkær lähtub ideest, et inimesed kujundavad arvamusi tegelikkusest narratiivse struktuuri abil. Tema intervjueeritavad, nagu ka teised lapseootel naised, on eeldanud, et nad läbivad täiesti tavalise raseduse, mis tipneb terve lapse sünniga. Surnud imikute vanemad elavad tavalise sünniga seonduva diskursuse sees, kuhu nad peavad ennast ka tulevikus paigutama. Surm ei ole osa "normaalsest" rasedusnarratiivi repertuaarist, sündi ei ühendata surmaga. Informantide lapse elu ei ole ka ilmtimgimata läinud edasi loomulikku kronoloogiat - sünd enne surma - järgides ja seda püütakse juttudes korrigeerida.

Lone Ree Milkæri intervjueeritud vanematele on lapse sünd ja tema eksistents (mida ei peaks segi ajama identiteediga) väga tähtsad. Eksistentsil on mõningaid kinnituskohti, millest üks on beebi füüsiline keha, millega kaasneb kindlustunne tema olemasolust. Sünd on mitmel moel tihedalt seotud kehalisusega - enamikul L. R. Milkæri informantidest on olnud füüsiline, kuigi lühiajaline kontakt oma lapsega. Märkimisväärne on, et lapse füüsiline ruum ei ole nii täpselt piiritletud kui täiskasvanu oma, mistõttu ka surnud lapse kehaga on seotud vähem tabusid.

Konkreetsed asjad, nagu näiteks pildid ja juukselokid, on L. R. Milkæri järgi surnud lapsest rääkides tähtsad elemendid - nende kaudu säilib mälestus lapsest elavamana. Tänapäeva visuaalsust rõhutavas kultuuris on just fotode osatähtsus ülekaalukalt suur. Enda lapsevanemana nägemine on paljudele intervjueeritavatele enesestmõistetav, kuid vanemaidentiteedi säilitamine on sageli keeruline, sest see ei realiseeru konkreetsena isa- või emarolli täitmise kaudu. Sellest tulenevalt võib ühiskonna heakskiit olla vanema rolli omaksvõtmisel eriliselt tähtis.

Norra folkloristi Ronald Grambo artikleid saab Nord Nyttist lugeda sageli. Seekord kirjutab ta norra surmaoraaklitest ajaloolises perspektiivis, alustades tagasivaadet antiikajast ning oraakli ja teiste teemaga seostuvate sõnade etümoloogiast. R. Grambo näeb oraakleid freudistlikus valguses neid sooritavate inimeste tunnete, ootuste ja intellektuaalsete arutluste projektsioonidena. Artiklis toob ta välja ka üksteist faktorit, mille funktsioonina on oraakleid võimalik käsitleda. Artikli idee jäi mulle natuke ähmaseks ja loodan, et see, kellele teema rohkem huvi pakub, leiab ise kirjutise üles.

Kommentaar

¹ NEFA ehk Nordisk Etnologisk Folkloristisk Arbetsgrupp on Põhjamaade rahvaluule- ja etnoloogiaüliõpilaste ühendus, millel on kohalik rühm ka Tartus.