Ülo Tedre. Eesti mees ja tema sugu: XIX sajandi lõppriimilises rahvalaulus. Lisa Ülo Tedre tööde bibliograafia [1951-2002], koostanud Karin Maria Rooleid. Tartu 2003: Eesti Kirjandusmuuseum.

Ülo Tedre 1950. aastatel kirjutatud 19. sajandi lõppriimilise rahvalaulu käsitlus jätkas 1930. aastatel rahvaluule seminari- ja lõputöödega alustatud uuemate laulude uurimist. Tegemist oli mitmete laulude põhjaliku analüüsiga, mis Soome koolkonna eeskujul põhineb kogu kättesaadaval käsikirjalisel ainesel. Siiski on autor loobunud kõikide lauluvariantide kõikide värsside kõrvutamisest ja algkuju rekonstrueerimisest. Esitatud on küll laulutüüpide levikukaardid, vähemal määral on analüüsitud värsimõõdu iseärasusi ja võrreldud laulude viise. Sellisena on Ülo Tedre käsitlus kokkuvõte uuemate laulude alal 1950. aastateks tehtule, kuid uuenduslik lähenemisviisilt.

On kahetsusväärne, kui mahukad uurimused ei satu normaalsesse teaduslikku ringlusse ega leia õigeaegselt järelkasvu. Seda enam, et tekstikeskse uurimise kõrval jätkab autor veel 1930. aastate uurimissuunda, andes ülevaate ajaloolis-majanduslik-õiguslikust olukorrast Eesti- ja Liivimaal, milleta sedalaadi uuemaid laule on raske mõista.

Eesti mehe ja tema soo kaante vahel avaldatud tekste ja seisukohti on mõnel määral vahepeal eksponeeritud kirjandusloos, sh Fr. R. Kreutzwaldi raamatute ettelugemine, samuti kirjameeste omavahelised arveteõiendamised kirjavahetuse kaudu, kuid ka koosolekutel ja trükisõnas. Vähem on juttu olnud lauludega poliitika tegemisest ja vastaspoole laulu sisse panemisest. Selle poolest heidab Ülo Tedre Eesti mees ja tema sugu uut valgust rahvusliku liikumise tegelaste isiksusele, kirjanduslikele võimetele ja käitumisstrateegiatele, kuid laulude arvukad ümberkirjutused ja nende levik toonasele eestlaste meelsusele. Et suurem osa teadaolevaist laululoojatest polnud tippluuletajad ja kunstluule isegi oli lapsekingades, on see jätnud oma jälje ka laulutekstidele.

Vahepealse enam kui poolesaja aasta jooksul on uuemate laulude kohta lisandunud vähe käsitlusi ja teaduslikke väljaandeid. Käsikirja on jäänud Ingrid Rüütli peaaegu 1000-leheküljeline uuemate laulude vanema kihistuse käsitlus ja ilmunud üksnes paar tema artiklit Saaremaa külalauludest ja laulumeistritest, samuti käsitlus Türgi sõja lauludest. Revolutsioonilaulude uurimise käigus - mingis mõttes on see järg Ülo Tedre alustatud klassivõitluse ja ühiskondlike vastuolude teemale, üldse on see temaatika nii regilaulude kui ka uuemate laulude käsitletuim alaliik - ilmus 1970. aastal kogumik Priiusel raiume rada. Tantsu- ja laulupraktikute käsiraamatuks kujunes Ingrid Rüütli koostatud kaheosaline kommenteeritud antoloogia Eesti uuemad laulumängud (1980; 1983). Mõne aasta eest ilmus Eesti Keele Instituudi monograafiate seerias Ülo Tedre uurimus omaaegse suurima uuemate laulude looja ja kirjastaja Martin Sohbergi loomingust. Rohkem polegi lisada.

Rahvalaulude kogumise kõrgajal 1880. aastatel oli mitmepalgeline uuemate laulude traditsioon muutumas ja on Ü. Tedre käsikirja valmimisjärgse poolsajandiga hääbunud. 20. sajandi jooksul on tulnud ja läinud mitmed uuema rahvalaulu alakultuurid ja hiilgavad meistrid, mis on jäänud folkloristidest kogumata ja käsitlemata. Uuema rahvalaulu puhul on kahtlemata ülimalt oluline sotsiaal-kultuuriline taust, üldlaulukultuuri kõrval erinevate rühmituste laulutraditsioon ja seda käivitavad mehhanismid.

Suuresti vene folkloristika mõjul jäi nõukogude ajal tagaplaanile kirjaliku rahvaluule analüüsimine, mille vormid enne Teist maailmasõda kuulusid uurimisparadigmasse. Vahepealsete aastakümnete taustal tunduvadki Ülo Tedre arutlused rahvalaulude autorsuse ja kirjalikkuse teemadel novaatorlikud. Jääb kahetseda, et need pikaks ajaks käsikirja jäid ja et neid on kümneid aastaid hiljem tulnud taasleiutada. Kas uuemate laulude uurimine jätkub sealt, kus see Ülo Tedrel ja Ingrid Rüütlil pooleli jäi, või on põhjust enne seda kirjutada sügavam käsitlus uuendustest, mida tõi kaasa kokkupuude vene folkloristikaga, millised ja kui ulatuslikud olid sunnitud või hoopis vabatahtlikud paradigmamuutused, vajab kaalumist. Tundes ise puudust eesti folkloristika suundumuste analüüsist, märgin, et Eesti meest ja tema sugu lugedes ja toimetades tajusin 19. sajandi kanget hingust, eestlase mässu ajaloo vastu ja eestlase eest.