Liikudes mööda viisitüpoloogia mitmeastmelist puud jõuab kasutaja konkreetse viisitüübi kirjelduseni, mis on tüpoloogia viimane, madalaim tasand. Sageli on see viies tasand (näiteks I.B.1.a1), kuid on palju juhtumeid, kus viiside rühmitamine lõpeb kõrgemal tasandil – sel juhul võib viisitüüp asuda neljandal (I.B.3.a) või isegi kolmandal (II.D.2) tasandil. Viisitüübi nupp eristub tüpoloogia puus sellega, et sellel puudub märk „ava“. Viisitüübi kirjelduse pealkiri erineb rühma pealkirjast selle poolest, et seal on enamasti nimetatud konkreetset laulu või laululiiki, mis aitab kasutajal viisirepertuaaris paremini orienteeruda.
Viisitüüpide kirjeldused on kõik sama ülesehitusega. Alguses asuvad noodi- ja helinäited, neile järgneb viisitüübi struktuuri kirjeldus skeemide abil (alaosa „Struktuursed tunnused“). Seejärel kirjeldatakse viisitüüpi arutleva teksti vormis („Viisitüübi kirjeldus“), millele järgnevad kommentaarid viisitüübi jäädvustuste, laululiikide, leviala jm kohta („Kommentaarid“). Lõpus asuvad arhiiviviited kirjeldatava viisitüübi teistele esitustele, enamasti helisalvestistele („Helisalvestised ja noodistused“).
Kuna viisitüübi kirjelduse korda ja tähistusi ei ole otstarbekas seletada igas viisitüübi kirjelduses eraldi, siis teen seda siin. Tutvustan viisitüüpide kirjelduste alaosi samas järjekorras, nagu nad ilmuvad vastavatel sisulehtedel.
Noodi- ja helinäited
Viisitüpoloogia elektroonilise vormi suureks eeliseks on võimalus vaadata noodistusi ja kuulata helinäiteid samal ajal. Näidete arv jääb vahemikku ühest ja viieni, sõltuvalt viisitüübi olemasolevate jäädvustuste hulgast ja varieeruvuse määrast. Näidete valikul oli eesmärgiks tuua esile viisitüübi erinevaid esitusvariante: eri helilaadides esitusi, naiste ja meeste esitusi, killõ ja torrõ eri variante jms. Võimalusel näitan viisitüübi vanemaid ja uuemaid esitusi.
Noodistused on esitatud ühe melostroofi ulatuses ja enamasti ei ole tegemist laulu esimese melostroofiga. Põhjuseks on see, et lauluesituse alguses sageli meenutatakse viisi ja püsiv viisikuju saavutatakse alles teises-kolmandas melostroofis või isegi hiljem. Samuti otsisin melostroofe, mille esitus on intonatsiooniliselt kindlam, et noodistus oleks täpsem. Mõnikord üritasin jäädvustada viisi „huvitavamaid“ variante – näiteks alumise torrõ meloodiakäike või iseloomulikku (mikro)alteratsiooni. Püüdsin noodistustes hoida helikõrguslikku ja rütmilist täpsust mõistlikul tasemel, et vältida nii viisivariandi liigset lihtsustamist kui ka juhuslike detailidega üle koormamist.
Noodinäite pealkiri annab lühidalt informatsiooni esitajatest, salvestamise kohast ja ajast, ning arhiiviviite helisalvestisele (vt Allikad ja kirjandus). Pealkirja üheks eesmärgiks on võimalikult täpselt identifitseerida laulu/viisi ja laululiiki. Ses osas ei ole seatud rangeid reegleid, sest mõnel viisil või laulul on palju nimesid ja mõnel mitte. Laulu- ja viisinimed võivad näidete pealkirjades olla rahvapärased või „akadeemilised“ (kivijauhminõ, lelotamine, urbepäevalaul, sõnnikulaotamise laul) ning laululiigi määramisel on sihipäraselt kasutatud erinevat täpsusastet (näiteks lõikuslaul või töölaul).
Struktuursed tunnused
Noodi- ja helinäidetele järgneb viisitüübi kirjelduses alaosa nimega „Struktuursed tunnused“. See on viisitüübi erinevate tunnuste skemaatiline kirjeldus, mis koosneb järgmistest alapunktidest: „Harmooniline rütm“, „Silbirütm“, „Meetrumimudel“, „Värsirea ehitus“, „Refrään(id)“, „ Viisi (ja teksti) vorm“ ja „Heliread“.
Käesolevas tüpoloogias kasutatud viisitüübi määramise meetodi väga oluline põhimõte on see, et viisitüübi määrab peamiselt melostroofi kooriosa. Seto leelo viisitüübi struktuur kristalliseerub ja muutub püsivaks just kooriosas, sest eeslaulja osa on retsitatiivsem, vabama struktuuriga ja varieerub rohkem. Pealegi tuleb viisitüübi põhiline tunnus – harmooniline rütm – paremini esile mitmehäälsuses. Seetõttu käivad kõik viisitüübi struktuuri skeemid selles alaosas vaikimisi melostroofi kooriosa kohta. Kui mingil põhjusel tuleb arvesse võtta terve melostroof (see puudutab põhiliselt viisi- ja tekstivormi), siis on seda eraldi täpsustatud.
Harmooniline rütm
Harmooniline rütm (HR) on käesolevas tüpoloogias viisitüübi kõige tähtsam representatiivne tunnus. Harmooniarütmi kahe funktsiooni tähistamiseks kasutan sümboleid O ja X – näiteks Xxx Oxo ’ Xox Oo(o) (I.B.1.a1). Sümbolid grupeeruvad rõhurühmade järgi, rõhurühma esimene silpnoot on tähistatud suure tähega. Ülakoma näitab HR mudeli jagunemist motiivideks või fraasideks. Kui skeemi viimane silpnoot on sulgudes (nagu viimases näites), siis on tegemist viimase silbi redutseerimisega, mida esineb põhiliselt meestelauludes.
HR fraasi või rea täpse korduse puhul kasutan kordusmärke ja vajadusel täpsustan korduste arvu – näiteks ||: Oo Oo Xx Oo :|| 4 korda (III.A.1.a9). Refräänid on eraldatud püstjoontega – Oo Xo Xx Oo |Xoo~ ’ Xoo~| (I.C.1.a2). II rütmisüsteemi viiside puhul on sageli efektiivsem lähtuda HR üldistatud mudelist – näiteks OO ‘ XXXX ‘ OOXX (II.C.3.a). Sel juhul tähistab iga sümbol veerandnoodi põhifunktsiooni ja skeemid koosnevad ainult suurtest tähtedest. Harmoonilise rütmi skeem võib sisaldada ka HR variante ja versioone (I.A.2.b1); mõnikord kirjutan välja ka inversiooni ehk HR mudeli peegelpildis versiooni.
Silbirütm
Silbirütm on seto leelos samuti viisitüübi iseloomulik tunnus, ehkki üldisem ja seetõttu vähem täpne kui HR. Silbirütmi mudeli kirjutan välja noodimärkidega – näiteks
Meetrumimudel
Meetrumimudeli kirjutan välja peamiselt I rütmisüsteemi ja II rütmisüsteemi viisitüüpides, kus see on viisi oluline struktuurne tunnus. Esimeses rütmisüsteemis on meetrumilöögiks kaheksandiknoot – näiteks (3 + 2) + (3 + 3) (I.B.1.a2); teises aga veerandnoot – 2 + 4 + 4 (II.C.3.a) (kui meetrumilöögiks on veerandnoot, siis on seda alapunkti pealkirjas täpsustatud). Mõnel juhul vajan meetrumimudelites sulgusid (nagu esimeses näites), et tähistada meetrumirühmade ühendamist kõrgema tasandi üksustesse.
Värsirea ehitus
Kuna seto leelole on iseloomulik regivärsimõõdulise algvärsi laiendamine ning seda tehakse sama viisitüübi esitustes ühtse skeemi järgi, siis arvestan viisitüübi määramisel regivärsi laiendamise skeemi (või siis laienduse puudumist). Tähistan värsirea ehituse tähtedega abcd, mis vastavad normatiivse regivärsi neljale rõhurühmale. Neid tähti kombineerides on mugav näidata rõhurühmade ja poolridade kordusi. Juhul, kui mõnda rõhurühma on laiendatud lisasilbiga, on vastav täht alla joonitud. Nii leiame maaselitsa mäelaulu ühes viisis (I.B.3.a) laiendatud regivärsi skeemi aabccd – see tähendab, et esimest ja kolmandat rõhurühma laiendatakse lisasilbiga (a ja c) ning seejärel korratakse mõlemaid laiendamata kujul. Tähtedest koosnevaid skeeme illustreerin näitega värsireast, antud juhul: “tulgõ’ jo / tulgõ’ / laulma / mäe jo / mäe / pääle”. Lisasilbid on esile toodud kaldkirjaga.
Kui tegemist on nn rõhulise värsiga, siis toon näiteid erineva struktuuriga värssidest – näiteks “kees / kergo / jala- / lõ“, „vala’ / vaski-/ lan- / ga“, „haara / vüüd / hangu- / list“ jms (III.A.1.a1). Vastavad silbirütmi mustrid on ära toodud alapunktis „silbirütm“.
Refrään(id)
Selles alapunktis on välja kirjutatud refräänsõnad. Kuigi refräänisõnad iseenesest viisitüüpi ei määra, on need sageli (ehkki mitte alati) seotud ühe konkreetse viisitüübiga, nii et neid võib pidada viisitüübi iseloomulikuks tunnuseks. Lisaks on refrään melostroofi vormi oluline element.
Viisi (ja teksti) vorm
Viisi ja teksti vorm on viisitüübi olulised tunnused, eriti siis, kui melostroofi ehitus on keerulisem kui üks värsi- ja viisirida (st melostroof sisaldab rohkem ridu ja refrääne). Mõnikord kasutatakse erineva melostroofi vormiga viisitüüpides sama harmoonilise rütmiga ridu ja siis osutuvad viisi ja teksti vorm viisitüübi määravateks tunnusteks (kõige eredam näide on viisitüüpide rühm III.A.1.a, mis sisaldab 12 viisitüüpi sama HR mudeliga Oo Xo/Oo Xx Oo).
Ühest reast keerulisemaid vorme on kujutatud skeemidena. Näiteks on laulu „Imed“ viisitüübi III.A.1.a10 melostroofi viisivorm tähistatud skeemiga AA
Viisitüübis I.C.2.b3 („Venna otsimise mäng“) järgneb kolm erineva tekstiga refrääni korduvatele poolridadele. Viisitüübi melostroofi teksti kujutab skeem aR1
Heliread
Heliread ei ole seto leelos viisitüübi representatiivne tunnus, sest sama HR mudeliga viisitüüpi võib leida erinevate heliridadega. Samas on helilaadide esinemine oluline informatsioon, mis muuhulgas võib viidata viisitüübi vanusele. Heliridade all on selles alapunktis mõeldud mitte konkreetseid heliridu, vaid helireatüüpe – pooltoon-poolteisttoon-laad, anhemitooniline ja anhemitoonilis-diatooniline laad, vanem ja uuem diatooniline laad. Kõiki neid seto leelole iseloomulikke laadisüsteeme on detailselt kirjeldatud sissejuhatavas artiklis Helilaadid.
Viisitüübi kirjeldus
Selles alaosas on viisitüüpi kirjeldatud arutleva teksti vormis. Kirjeldus lähtub samadest viisitüübi struktuursetest tunnustest, mis on skemaatiliselt esitatud eelmises alaosas. Sõnalise kirjelduse eesmärk on seletada lahti eelmise alaosa skeemid, paigutada viisitüüp teiste viisitüüpide ja nende rühmade konteksti ning tuua esile viiside vahelised sarnasused ja erinevused.
Kuna veebirakenduste sisu ei ole mõeldud kindlas järjekorras lugemiseks, on viisitüpoloogia iga tekst kirjutatud arvestusega, et see oleks eraldi loetav ja arusaadav. Sellest tulenevad mõned vältimatud kordused sama rühma viisitüüpide kirjeldustes. Nii algab viisitüübi kirjeldus tihti rühmade ja alarühmade mainimisest, kuhu ta kuulub, ning nende rühmade lühikesest iseloomustusest. Tänu sellele tekib „teleskoopiline“ pilt, mis võimaldab lugejal näha konkreetsete tunnuste taga üldisemat süsteemi. Viisitüübi kirjelduse tekst sisaldab ka rohkesti veebirakenduse siseseid linke, mis aitavad teksti paremini mõista ning annavad seto leelotraditsioonist laiema ja ruumilisema pildi.
Kommentaarid
Kommentaaride osa võib olla väga erineva suurusega, sõltuvalt sellest, kui palju arutlusteemasid kirjeldatava viisitüübiga seostub. See sõltub muuhulgas viisitüübi kasutamise intensiivsusest ja mitmekesisusest traditsioonis. Kui viisitüübist on tüpoloogia materjalis palju esitusi, siis tekib tavaliselt ka rohkem tähelepanekuid, mida tahaks kommentaaris jagada. Samas võib mõtlemisainet pakkuda ka üksiku helisalvestisega esindatud viisitüüp. Kommentaarides kirjutan enamasti, kui levinud viisitüübiga on tegemist, kus ja millal seda on jäädvustatud, millistes laululiikides seda kasutatakse, vahel toon paralleele teiste viisitüüpidega jms. Laulude esituskonteksti puudutan väga kergelt, sest see oleks eraldi suur teema.
Helisalvestised ja noodistused
See on viisitüübi kirjelduse viimane alaosa, mille eesmärk on aidata kasutajat juhul, kui ta soovib tutvuda sama viisitüübi teiste esituste ja viisivariantidega. Tüpoloogilise uurimuse materjaliotsingu käigus kogunes mul hulgaliselt viiteid arhiivi helisalvestistele – neid jagangi selles alaosas. Viited pärinevad valdavalt Eesti Kirjandusmuuseumi elektroonilisest arhiivist Kivike ja neid on lihtne kasutada. Paljud helisalvestised on juba praegu avatud Kivikeses kõigile huvilistele, hilisemal ajal tehtud salvestiste puhul tuleb küsida ligipääsuluba. Minu eesmärgiks ei olnud leida ja avaldada viisitüüpide kõigi esituste viiteid, nii et laiemalt levinud viisitüüpide puhul on arhiivis leitavate esituste arv kindlasti suurem kui käesolevas tüpoloogias avaldatud materjal. Samas on palju haruldasi viisitüüpe, millest õnnestus leida ainult üks esitus. Mõnel juhul, kui helisalvestist ei leidunud, viitasin noodistusele.
Esituste nimekiri sisaldab helisalvestiste kopeeritud täisviiteid. Osa neist võib sisaldada vigu, millest parandatud on ainult kõige ilmsemad. Põhjalikumat parandamist ei võimaldanud ühelt poolt andmete täpsustamise ajamahukus ja teisalt, kui eesmärgiks on helifaili otsimine andmebaasist, siis on kasulik avaldada andmeid sealsel kujul. Täisviitele järgneb nurksulgudes Kivikesest kopeeritud palakirjelduse osa, mis viitab laulu tekstile ja/või laululiigile. See on sobiva lauluesituse otsimiseks väga kasulik informatsioon. Samuti viitan lauluesituste publikatsioonidele internetis või CD-plaatidel, kust sageli võib leida ka laulu teksti ja noodistuse.