Suulise traditsiooni muusika ei vaja eksisteerimiseks ja edasikandumiseks ei teoreetilist teadvustamist ega nootidega üleskirjutamist. Igal juhul oli see nii minevikus, kui inimeste muusikamaailm oli homogeenne, koosnedes ainult oma lokaalsest traditsioonist ja selle stiilidest. Traditsioon omandati lapseeas ja laule õpiti matkimise teel vanematelt inimestest sama loomulikult kui emakeelt. Tänapäeval on olukord täiesti teine – nn “primaarse” traditsiooni kandjaid, kelle kohta eelöeldu käib, on äärmiselt vähe ja nad on reeglina väga kõrges eas. Inimesed, kes praegu tunnevad huvi rahvalaulu laulmise vastu, omandavad selle enamasti täiskasvanutena. Valdav osa muusikast, mida nad kuulevad enda ümber meediast ja õpivad koolis, kuulub hoopis teise muusikasüsteemi ja muusikamaailma. Vähe sellest, rahvamuusika stiilide muutumine algas juba palju varem lääne muusikakultuuri mõju all ja 20. sajandil ei taganud isegi traditsiooni loomulik, suuline edasikandmine enam vanema muusikastiili säilimist. Etnomusikoloogid on täheldanud sarnast tendentsi kõikjal Euroopas – vanad muusikastiilid kaotavad oma iidse omapära, lihtsustuvad ja ühtlustuvad, viisirepertuaar väheneb, kusjuures esimesena kaovad just kõige vanemad ja stiililt originaalsemad viisid. Põhjuseks ei ole mitte tänaste rahvalaulikute hoolimatus, vaid nende muusikalise mõtlemise teistsugune “häälestus”, mis segab vanade viiside omandamist ja traditsioonipärast esitamist.
Seto leelotraditsiooni jätkajate hulgas on tänapäeval õnneks palju inimesi, kes on probleemist teadlikud ning kellel on soov säilitada ja vajadusel taaselustada seto rahvalaulu selle etniliselt ja kultuuriliselt omapärasel kujul. Selleks pöörduvad nad arhiivimaterjalide poole ning küsivad nõu ka rahvamuusika uurijatelt. Nagu näitab praktika, käib vana stiili omandamine palju hõlpsamini, kui läheneda sellele ülesandele teadlikult. Teadlikkus asendab tänapäeval puuduvat võimalust elada vanasse muusikastiili sisse intuitiivselt, mis eeldab suurt kuuldelist kogemust. See puudutab nii vana muusikastiili õppimist kui ka viisirepertuaari laiendamist. Käesolev viisitüpoloogia pakub omalt poolt ühe täiendava võimaluse saada teadlikuks seto vana laulustiili omapärast – aitab seada selgemaid eesmärke laulude õppimisel, leida enda jaoks uusi viise ja avastada juba tuttavate viiside varieerimisvõimalusi.
Seto viisitüüpide otsimine viisirepertuaari täiendamiseks või viisitüübi variantidega tutvumiseks on nii arhiivides kui ka noodi- ja heliväljaannetes üsna keeruline, sest arhiivides puudub võimalus otsida laule viisi järgi ja publikatsioonides on laulud tavaliselt grupeeritud laululiigi järgi (vt näiteks Herbert Tampere “Eesti rahvalaule viisidega” I-V (1956-1965)). Kuna sama viisitüüp võib olla kasutusel erinevates laululiikides, leiab sama viisitüübiga laule ja uusi viisitüüpe ainult noodistusi või helisalvestisi järjest läbi vaadates või kuulates. Käesolev veebirakendus on keskendunud just lauluviisidele. Viisitüübid on siin esitatud süstematiseerituna ja see lihtsustab viiside sihipärast otsimist. Iga viisitüüpi esindab mitu varianti (v.a viisid, millest ongi ainult üks jäädvustus). Iga viisitüübi kirjelduses on toodud kuni viie esituse noodistused, mille juurde saab kuulata ka vastavaid originaalhelisalvestisi (väljaandes on kokku 259 noodistust ja helisalvestist). Lisatud on arhiiviviiteid muudele helisalvestistele, kus leidub sama viisitüübi variante. Sama viisi erinevate esituste kuulamine on pärimuslauljatele väga oluline kogemus, mis kompenseerib mitmekesise elava traditsiooni puudumist. Tänapäeval õpitakse viisi sageli ainult ühe salvestise järgi ja seetõttu kannatab nii esituse meloodiline kui faktuuriline variatiivsus.
Elektrooniline viisitüpoloogia võib olla abiks ka seto vanema laulustiili huvilistele, kes leiavad siit rohkesti seto omapärases arhailises pooltoon-poolteisttoon-laadis viiside variante. Vanapärased viisiversioonid on eriti väärtuslikud, sest tänapäeva esituspraktikas kõlavad samad viisitüübid valdavalt diatoniseeritud kujul (kaasaegsetel lauljatel on nii lihtsam laulda, sest see meenutab tavapärast euroopalikku mažoori või minoori). Pooltoon-poolteisttoon-laadis viisivariandid on viisitüüpide kirjeldustes alati ära toodud ka noodistustena, millest on keerulise struktuuriga viiside esitamisel suur abi. Noodistuste kaudu saavad nooditundjatest huvilised paremini teadvustada esitusstiili erinevaid võtteid ja nüansse, sh meloodilisi intervalle, mikroalteratsiooni, rütmilisi ja faktuurilisi võtteid (näiteks alumise torrõ meloodiakäike) jms.
Laulude teadliku esitamise juurde kuulub ka esitatavate laulude ja viisitüüpide taustainformatsiooni tundmine. Suulise traditsiooni muusika on tihedalt seotud muusikavälise kontekstiga – näiteks laulu või viisi kuulumine mõne töö, rituaali või muu tegevuse juurde. Muusikaväline funktsioon võib otseselt mõjutada isegi viisi muusikalist struktuuri. Nende teemade üle üldisemalt arutletud sektsioonis Seto leelo (vt peamenüü ja vastava nupu rippmenüü). Samas sektsioonis asub ka laululiikide ja viisitüüpide tabel (vt Laululiigid ja viisitüübid), kust viisitüüpe saab otsida laululiikide järgi. Tabelist on abi siis, kui eesmärgiks on leida konkreetse teemaga seotud lauluviise. Informatsiooni viisitüüpide kasutamise kohta eri laululiikides leiab ka viisitüüpide kommentaaridest.