Viisitüüpide rühm III.A.2.a on rühma III.A.2 alarühm ja selle viisides leiame rühma III.A.2 kõik tunnused. Nende hulgas on (1) reakordustel põhinev muusikaline vorm, (2) sama harmoonilise rütmiga (HR) viisirea kasutamine teksti põhiridades ja refräänides, (3) viisirea pikkuse varieerimine refräänides ja (4) punkteeritud rütmi
Rühm III.A.2.a ühendab viisitüüpe, mis sisaldavad refräänides spetsiifilist silbirütmi mustrit
III.A.2.a1: A
III.A.2.a2: AB
III.A.2.a3: AAB
III.A.2.a4: AAB
Ülaltoodud skeemidest ilmneb nii viiside sarnasus kui ka erinevus. Kõik viisitüübid koosnevad samade rütmimudelitega vormiüksustest A ja B; melostroof lõpeb alati mitmeosalise refrääniga, mis sisaldab kahte spetsiifilise rütmiga pikemat rida (B). Samas kasutatakse pikki ridu ka värsside laulmiseks (see on võimalik, sest pikad read koosnevad kaheksast silpnoodist). Veel näitavad skeemid, et kõik viisikompositsioonid on erinevad ja üsna pikad – „Linamängus“ on 10 rida, ahellaulu ridade arv on laulu lõpupoole veel suurem.
Viisitüübid III.A.2.a2 ja III.A.2.a4 põhinevad seto leelos laialt levinud HR mudelil Oo Xo Xx Oo, mida pikkades ridades laiendatakse teise poolrea rõhurühmade “venitamisega” – Oo Xo Xx(xx) Oo(oo). Viisitüübi III.A.2.a1 HR mudel on Xo Xx Oo Xx. Viis on ainsana pooltoon-poolteisttoon-laadis ja diatoniseeritud kujul muutuks selle HR mudel inversiooniks Ox Oo Xx Oo, mis on üsna sarnane eelmiste (diatoniseeritud) viiside mudeliga Oo Xo Xx Oo. Viisitüüp III.A.2.a3 kujutab endast „Kitselaulu“ uuemat versiooni lihtsustatud HR mudeliga Xx Xx Oo Oo, mis meenutab D ja T vaheldumist funktsionaalharmoonilises muusikas. Kaheksalöögiliste harmooniamudelite “venitamise” tehnikast annavad ettekujutuse skeemidel sulgudes olevad lisaelemendid.
Rühma III.A.2.a viisides, nagu ka terves rühmas III.A, esinevad rõhulised kaheksapositsioonilised lühiread ja neile omased kaheksandik- ja veerandnootidest koosnevad silbirütmi mustrid (sellest vt lähemalt peatükis III.A).