Näide. Näiokõsõ’, joo-da (peolaul), Tepo Marja kooriga, Tiirhanna k., 1913 (ERA, Fon. 62 e).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
Silbirütm (melostroof)
Meetrumimudel (põhirida eeslaulja osas)
2 + 2 + R + 2 + 2 + R
Värsirea ehitus
Laiendamata normatiivne regivärss:
näio- / kõsõ’, /R/ noorõ- / kõsõ’ /R
Refräänid
Joo-da! (R1)
Haita l´ool´a l´o-l´oo-da! (R2 pikk)
Viisi ja teksti vorm (melostroof)
Viis: AA
Tekst: aR1bR1
Heliread
Anhemitooniline helirida
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüp I.C.2.a3 kuulub rühma I.C.2.a, mille tunnuseks on poolridadele järgnevad ühemotiivilised refräänid. See tähendab, et refrään kujutab endast lühikest vormiüksust ühe muusikalise rõhuga. Viisitüübi I.C.2.a3 refrään koosneb vaid kahest silpnoodist – „joo-da“ (rõhuline silpnoot on alla joonitud), millele vastab silbirütm
Viisitüüp I.C.2.a3 kuulub tüpoloogias laiendamata värsireaga viiside rühma I.C, kuna melostroofi põhirida, mille refrään jagab poolridadeks ja mis kõlab tervikuna vaid eeslaulja osas, moodustab kokkupanduna kaheksasilbilise regivärsi: „näio- / kõsõ’ / noorõ- / kõsõ’”. Rütmisüsteemi poolest kuulub kirjeldatav viisitüüp kahtlemata seto leelo vanemasse stiilikihti, kus meetriline pulsatsioon toimub ainult lühikeste löökide e. kaheksandiknootide tasandil (vt I rütmisüsteemi). Kõrgema tasandi (veerandnootide) pulsatsiooni tekkimist välistavad kolmelöögilised meetrumirühmad refräänides – nii lühikestes kui ka pikas.
Viisitüübi I.C.2.a3 ainus jäädvustatud esitus, mis õnnestus leida, on anhemitoonilise helireaga e-G-a-h.
Kommentaarid
Viisitüüp I.C.2.a3 on materjalis esindatud ainult ühe helisalvestisega, mille Armas Otto Väisänen tegi 1913. aastal Tiirhanna külas. Salvestatud on kaks melostroofi, kuid võttes arvesse, et koguja on nimetanud “peolauluks” struktuurselt väga sarnast ja samade algussõnadega viisitüüpi I.C.2.a4, mis on samuti salvestatud Meremäe vallas, võib oletada, et ka kirjeldatava viisitüüpi puhul on tegemist sama laululiigiga.
Viisitüüpide I.C.2.a3 ja I.C.2.a4 suhted on siinkohal huvitavaks teemaks – tegemist on ilmselt sama viisimudeli ja laululiigi kahe versiooniga, kuid kuna erinevused puudutavad viisivormi (muuhulgas pika refrääni asukohta melostroofis), on neid tüpoloogias tõlgendatud erinevate viisitüüpidena. Viisitüübis I.C.2.a4 on viisitüübi I.C.2.a3 lühirefräänile „joo-da“ lisatud ette silpnoot jo – „jo-joo-da“. Mõlema refrääni pikemaks silpnoodiks on joo, mis kestab kaks lööki. (On tähelepanuväärne, et kolmandas sarnases viisitüübis I.C.2.a2 kestab silpnoot joo kolm lööki, mis viitab võimalusele, et tegemist on seto leelo vanemale stiilile iseloomuliku ebamäärase vältusega pikema noodiga – vt I rütmisüsteem). Lisatud silpnoot jo kõlab refräänis „eeltaktina“, aga samas võib seda tajuda eelneva poolrea teise rõhurühma lisasilbina (seda enam, et silp jo on seto lauludes tüüpiline lisasilp). Mõlema viisitüübi pikas refräänis „haita-l’ool’a-l’o-l’ool’o“ tekibki vastavas kohas kolmelöögiline meetrumirühm. HR poolest on viisitüübid I.C.2.a3 ja I.C.2.a4 väga sarnased – nende mudel on Xo X(o)x Ooo. Viisivorm aga erineb – aR1bR1
Helisalvestised ja noodistused
- ERA, Fon. 62 e < Meremäe v., Tiirhanna k. – Armas Otto Väisänen < Tepo Marja, 26 a. (1913) [Neiokõsõ jooda]