I.C.2.a4. Xo Xo + Xooo. R: "jo-joo-da". Pika lisarefrääniga

Näide. Näiokõsõ’, jo-joo-da (peolaul), Nasta Kanniste (eeslaulja) ja Hilana Taarka (killõ), Meremäe v., 1922 (SKS KRA FON A. O. Väisänen 1922:32, Fonokop 82:4).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

||: Xo Xo |Xooo| :|| 3 korda

Silbirütm

||:   | | :|| 3 korda

Meetrumimudel (põhirida)

2 + 2 + R + 2 + 2 + R

Värsirea ehitus

Laiendamata regivärss:

mia / vika, /R/ veerä- / tellä /R

Refräänid

Jo-joo-da! (R₁)

Haita l´ool´al´ol´oolla! (R_{2 pikk})

Viisi ja teksti vorm (melostroof)

Viis: AA || AAA (A = Xo Xox Ooo)

Tekst: aR₁bR₁ || aR₁bR₁R_{2 pikk} (a ja b on neljasilbilised poolread)

Heliread

Anhemitoonilis-diatooniline helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüp I.C.2.a₄ kuulub rühma I.C.2.a, mille tunnuseks on poolridadele järgnevad ühemotiivilised refräänid. See tähendab, et refrään kujutab endast lühikest vormiüksust ühe muusikalise rõhuga. Viisitüübi I.C.2.a₄ refrään koosneb kolmest silpnoodist – „jo-joo-da“ (rõhuline silpnoot on alla joonitud), millele vastab silbirütm   ja harmooniline rütm (HR) Xooo. Rõhu refrääni teisel silpnoodil joo kujundab pikem vältus ja jõudmine harmoonilisele funktsioonile O, mis on selle viisi püsiv lõpufunktsioon. Refrääni esimene silpnoot jo on lühike ja ebapüsiva X-funktsiooniga, mistõttu seda võib tajuda „eeltaktina“ või isegi liita lisasilbina eelneva poolreaga (silp jo on seto lauludes tüüpiline lisasilp, millega kujundatakse kolmesilbilisi rõhurühmi).

Viisitüübis I.C.2.a₄, nagu kõigis rühma I.C.2 viisides, moodustab poolrida koos refrääniga korduva vormiüksuse (fraasi). Siinses viisis on korduva fraasi HR mudel Xo Xo |Xooo|, kuid eespool kirjeldatud muusikalistel põhjustel võime kuulda teistsugust silpnootide grupeeringut – Xo Xox Ooo (st silbirütmi     ja meetrilist struktuuri 2 + 3 + 3). Selline grupeerimine toob esile ka HR üldistatud mudeli X→O, mis on iseloomulik kõigile rühma I.C.2.a viisitüüpidele. Antud juhul „prolongeerivad“ kaks esimest meetrumirühma Xo Xox funktsiooni X ning lahendus funktsiooni O tuleb kolmandas rühmas (Ooo). (Silpnootide grupeerimise üle arutledes peame siiski meeles pidama, et meetriline taju on subjektiivne ja sõltub kuulaja muusikalisest taustast. Ühtlasi võib see olla ambivalentne ja ei pruugi viisis ja sõnatekstis kokku langeda.) Eelolev analüüs kinnitab oletust rühma I.C.2.a viisitüüpide omavahelistest sugulussuhetest.

Viisitüübis I.C.2.a₄ kõlab eespool kirjeldatud HR mudeliga fraas viis korda melostroofi vältel – kaks korda eeslaulja ja kolm korda kooriosas (viisivorm AA || AAA). Kolmandal korral kõlab fraas kooriosas pikema lisarefrääniga „haita-l´ool´a-l´o-l´oola“. Seega on melostroofi teksti skeem aR₁bR₁ || aR₁bR₁R_{2 pikk} .

Viisitüüp I.C.2.a₄ kuulub laiendamata värsireaga viiside rühma I.C, kuna viisi põhirida, mille refrään jagab poolridadeks, moodustab kokkupanduna kaheksasilbilise regivärsi: „mia / vika / veerä- / tellä” (arvestades silpnooti jo refrääni „jo-joo-da“ osana). Rütmisüsteemi poolest kuulub kirjeldav viisitüüp seto leelo vanemasse, ühetasandilise meetrumiga stiilikihti (vt I rütmisüsteem), kuigi formaalselt võib seda noodistada 2/4 taktimõõdus. Refräänide meetrumi kahemõttelisus ja sellega seoses tekkiv kolmelöögiliste meetrumirühmade taju ei soodusta selles viisis veerandnootide pulsatsiooni tekkimist.

Viisitüübi I.C.2.a₄ ainus jäädvustatud esitus, mida õnnestus leida, on anhemitoonilis-diatoonilise helireaga e-G-a-h-c.

Kommentaarid

Viisitüüp I.C.2.a₄ on esindatud tüpoloogia materjalides ainult ühe helisalvestisega, mille Armas Otto Väisänen tegi 1922. aastal Meremäe vallas. Kuigi tegemist on fonograafisalvestusega, on see küllaltki kvaliteetne ja pikk. Laululiigiks on koguja määranud „peolaulu“, laulusõnades kutsutakse neide laulma, tantsima ja pidutsema.

Kirjeldatav viisitüüp on lähedases suguluses viisitüübiga I.C.2.a₃ (refrään „joo-da“), mida Väisänen salvestas 1913. aastal samuti Meremäe vallas. Tegemist on ilmselt sama viisimudeli eri versioonidega, kuid kuna erinevused puudutavad viisivormi (muuhulgas pika refrääni asukohta melostroofis), on neid tüpoloogias tõlgendatud erinevate viisitüüpidena. Kahe viisitüübi võrdlust vt viisitüübi I.B.2.a₃ kirjelduse „Kommentaaride“ osast. 

Helisalvestised ja noodistused

• SKS KRA FON A. O. Väisänen 1922:32, Fonokop 82:4 < Setomaa, Meremäe v. – Armas Otto Väisänen < Nasta Kanniste (eeslaulja) ja Hilana Taarka (killõ) (1922). [Näiokõzõ jo-jooda (peolaul)]