Näide 1. Urbepäeva laul (kalendritavandi laul), Vasla Maarja kooriga, Leimanni k., 1913 (ERA, Fon. 102 a).
Näide 2. Urbepäeva laul (kalendritavandi laul), Nasta Luik kooriga, Molnika k., 1972 (EKRK, Fon. 75 a18).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
1. versioon
2. versioon
Silbirütm
Meetrumimudel (põhirida)
2 + 2 + R + 2 + 2 + R
Värsirea ehitus
Laiendamata normatiivne regivärss:
sedä / aigo /R/ ammu’ / oodi /R
Refrään
Tsõõ-tsõõ! (ka lisasilbiga sa, mi)
Viisi ja teksti vorm (melostroof)
Viis: AA
Tekst: aRbR
Heliread
Anhemitooniline ja uuem diatooniline helirida
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüp I.C.2.a6 kuulub rühma I.C.2.a, mille tunnuseks on poolridadele järgnevad ühemotiivilised refräänid. See tähendab, et refrään kujutab endast lühikest vormiüksust ühe muusikalise rõhuga. Kirjeldatava viisi refrään „tsõõ-tsõõ“ koosneb kahest (põhilisest) silpnoodist, millest on muusikaliselt rõhutatud esimene (erinevalt samasse rühma kuuluvast urbepäevalaulu teisest versioonist I.C.2.a5, mille refräänis „tsõ-tsõõ“ on rõhk teisel silpnoodil). Refrääni silbirütm on
Kuna kirjeldatavas viisitüübis on poolrida ja refrään sama pikkusega, tekib siin „kvadraatne“ rütmi- ja vormistruktuur – korduv proportsionaalsete vältustega silbirütmi mudel
On huvitav, et viisitüübi kahes helisalvestatud esituses erineb poolridade HR. Versioonis Xx Ox |Oooo| väljendub selgesti üldistatud mudel X→O, kus poolrea põhifunktsiooniks on X ja refrääni ainsaks funktsiooniks on O. See mudel on iseloomulik ka rühma I.C.2.a teistele viisitüüpidele. Kõige sarnasemad on viisitüübid I.C.2.a1 ja I.C.2.a2 , kus poolridade HR on samuti Xx Ox. HR versiooni Oo Ox |Oooo| üldistatud mudel on OXO. See on funktsionaalselt staatilisem, kuid funktsiooni X lahendus lõpufunktsiooni O asub samas kohas – refrääni alguses, nii et HR mudeli versioonidel on siiski sarnane põhimõte.
Poolreast ja refräänist koosnev fraas kordub kirjeldatavas viisis neli korda – kaks korda eeslaulja ja kaks korda kooriosas (viisivorm AA
Viisitüübi vanem esitus (1913) on anhemitoonilise helireaga e-G-a-h (näide 1); hilisemas esituses (1973) on aga uuemat tüüpi diatooniline helirida e-fis-G-a-h-c (näide 2).
Kommentaarid
Viisitüüp I.C.2.a6 on esindatud tüpoloogia materjalis kahe helisalvestisega, mis on tehtud 1913. ja 1973. aastal Misso ja Vilo vallas. Mõlemal juhul on tegemist urbõpäävä lauluga (tsõõtamisega). Hilisemas esituses leiame uuema stiili tunnuseid – uuemat diatoonilist helirida ja „dominandi-toonika“ tüüpi harmooniliste funktsioonide vastandamist regulaarses rütmis (neljalöögiliste „taktide“ kaupa). Viisitüüpi I.C.2.a6 on põhjust võrrelda urbepäevalaulu teise viisiga I.C.2.a5. Vormi ja refräänsõnade poolest on need viisitüübid üsna sarnased, kuid versioon I.C.2.a5 tundub oma ebasümmeetrilise rütmi tõttu arhailisem.
Helisalvestised ja noodistused
- ERA, Fon. 102 a < Misso v., Leimanni k. – Armas Otto Väisänen < Vasla Maarja, 17 a. (1913) [Sedä aigo, tsõdsõ, mi ammu oodi]
- EKRK, Fon. 75 (a18) < Molnika k. – A. Mälk < Nasta Luik, 71 a., Anne Petsermägi, 54 a., Jevdokia Raat, 60 a., Aleksandra Toomeoss, 50 a., Aleksandra Lutt, 56 a., Jevdokia Küpär, 61 a., Ahimia Lohk, 78 a. […] (17.08.1972) [Tsõõ, tsõõ, urbõkõnõ, tsõõ, tsõõ kjüll pääväkene (Urbepäevalaul)]