I.C.2.b2. Ox Oo + Xoo Xoo. R: "simmõ seele", "hedro seele", "simmõs malos"

Näide. Neitsü lääb, simmõ seele (mängulaul), eeslaulja teadmata, Seretsova k., 1913 (ERA, Fon. 68 b) (noodistus – Tampere 1958 (III): 82).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

||: Ox Oo |Xoo~ ’ Xoo~| :|| 2 korda

Silbirütm (melostroof)

||:   |~ ’ ~| :|| 3 korda

Meetrumimudel (poolrida)

2 + 2 + R

Värsirea ehitus

Neljasilbiline poolrida:

neitsü’,/ tulõ’ /R

Refräänid

Simmõ seele! (R₁)

Hedro seele! (R₂)

Simmõs malos! (R₃)

Viisi ja teksti vorm (melostroof)

Viis: aR || aRaR (a = poolrida Ox Oo)

Tekst: aR₁ || aR₂aR₃ (a on neljasilbiline poolrida)

Heliread

Anhemitooniline helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüp I.C.2.b₂ kuulub rühma I.C.2.b, mille tunnuseks on poolridadele järgnevad kahemotiivilised refräänid. See tähendab, et refrään koosneb kahest lühikesest rõhuga vormiüksusest. Viisitüübi refräänid „simmõ seele“, „hedro seele“ ja „simmõs malos“ (rõhuline silpnoot on tähistatud allakriipsutusega) vastavad sellele kriteeriumile, koosnedes kahest hüüdelise iseloomuga kahesilbilisest motiivist, mille muusikaline rõhk on teisel silpnoodil. Refräänid silbirütmiga ~ ’ ~ ja harmoonilise rütmiga (HR) Xoo~ ’ Xoo~ sisaldavad kahte muusikalist rõhku, kuna kahel korral kasutatakse pikemat rütmivältust ja liigutakse funktsioonile O, millel siin viisis on „toonika“ (lõpufunktsiooni) tähendus.

Viisitüübis I.C.2.b₂ kasutatakse igas melostroofis ainult ühte nelja silpnoodiga poolrida (näiteks „neitsü’ / tulõ’”), millele järgneb refrään. Koor kordab eeslaulja osa kaks korda, kasutades igal korral erinevaid refräänsõnu. Seega võib melostroofi teksti vormi kirjeldada skeemiga aR₁ || aR₂aR₃ . Poolrida koos refrääniga moodustab fraasi, mille HR on Ox Oo |Xoo~ ’ Xoo~| ja mis kõlab melostroofi jooksul kolm korda (viisivorm aR || aRaR). Nagu kõigis rühma I.C.2.b viisides, on kirjeldatavas viisitüübis poolrea (Ox Oo) põhiline funktsioon O ning refrääni motiivides toimub funktsioonide X ja O vastandamine. See eristab rühma I.C.2.b viise rühma I.C.2.a omadest (vt rühmade kirjeldusi).

Refrääni ebaproportsionaalne silbirütm näitab viisitüübi I.C.2.b₂ kuulumist vanemasse, ühetasandilise meetrumiga rütmisüsteemi (vt I rütmisüsteem). Anhemitooniline helirida e-G-a-h, mida on kasutatud kirjeldatava viisitüübi ainsas minu käsutuses olevas helisalvestatud esituses, viitab samuti viisi vanale päritolule. Tampere poolt (1958 (III): 83–85) avaldatud noodistuses leidub ka aste fis, mis muudaks helirea diatooniliseks, aga seda ma arhiivisalvestises ei kuulnud.

Kommentaarid

Viisitüüp I.C.2.b₂, millega esitatakse „Venna otsimise mängu“ (siimumäng, siimanimäng, neitsütämine), on samasse laululiiki kuuluva viisitüübi I.C.2.b₁ pikem variant, kus kasutatakse kolme erinevat refrääni. Kirjeldatav viisitüüp on tüpoloogia materjalis esindatud ainult ühe helisalvestisega, mille tegi Armas Otto Väisänen 1913. aastal Seretsova külas (Meremäe v.).

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Fon. 68 b < Meremäe v., Seretsova k. – Armas Otto Väisänen < teadmata (1913) [Neitsü lääb simmõõselu] [Vt samuti Tampere 1958 (III): 82]