I.C.2. Refrään järgneb poolreale (abR cdR jt)

Rühma I.C.2 kuuluvad kõrgema tasandi rühma I.C viisitüübid, kus kontrastne refrään järgneb poolreale – erinevalt rühmast I.C.1, kus refrään järgneb täisreale. Refrääniga poolitatud põhirida põhineb laiendamata regivärsil, mis on enamasti kaheksasilbiline ja muusikaliselt alati kaheksapositsiooniline. Vahel esineb ka rõhulisi lühiridu, aga need venitatakse kaheksale meetrumiühikule, kasutades veerandnoote (vrd rühmaga III.A).

Viisi mõlemal poolreal on tavaliselt sama harmooniline rütm (HR) – näiteks Xx Ox, Xo Xx, Ox Oo jms. Refräänid järgnevad igale poolreale ja on muusikaliselt (rütmiliselt ja harmooniliselt) ühesugused. Enamasti korduvad melostroofi vältel ka refräänsõnad (näiteks „õllõlõõllõ“, „jo-joo-da“ või „tsõõ-tsõõ“). Mõne laulu refräänides kasutatakse siiski erinevaid sõnu – nii kordub „Venna otsimise mängus“ (I.C.2.b₃) muusikaliselt identne refrään sõnadega „sinimaniseele“, „pillililliääle“ ja „tsõdsõpuja leelo“. Mõnes laulus kasutatakse lisaks lühikestele refräänidele ka pikka lisarefrääni melostroofi lõpus (I.C.2.a₂, I.C.2.a₄) või keskel (I.C.2.a₃). I.C.2 rühmas esineb palju erinevaid vormimudeleid, sõltuvalt korduste olemasolust, refräänide arvust ja pikkusest – nii võib melostroofi vormimudel olla aR bR || aR bR (I.C.2.a₅); aR bR || aR bR bR (I.C.2.a₁); aR₁ || aR₂ aR₃ (I.C.2.b₃); aR bR || R_pikk bR (I.C.2.a₃) jt (sümbolid a ja b tähistavad poolridu).

Rühm I.C.2 jaguneb kaheks alarühmaks korduva refrääni struktuuri ja HR üldistatud mudeli järgi. Alarühma I.C.2.a viisitüüpides poolridadele järgnevad lühikesed refräänid esindavad ühte motiivi (st lühikest ühe muusikalise rõhuga struktuuri), mis püsib peamiselt „toonika“ funktsioonil O (näiteks Ox Oooo, Oooo, Xooo jms). Alarühma I.C.2.b viisitüüpides koosnevad poolridadele järgnevad refräänid kahest korduva HR-ga motiivist, kus funktsioon X „laheneb“ funktsiooni O – Xoo ’ Xoo (I.C.2.b₁, I.C.2.b₂) ja Xxoo ’ Xxoo (I.C.2.b₃).

Rühma I.C.2 viisitüübid kuuluvad üldiselt vanemasse I rütmisüsteemi, kus meetriline pulsatsioon toimub ainult ühel, lühikeste vältuste (kaheksandiknootide) tasandil. See on eriti ilmne viisitüüpides, kus refräänides esineb kolmelöögilisi meetrumirühmi ja ebamäärase pikkusega silpnoote (näiteks I.C.2.a₄, I.C.2.b₁ jt). Mõnes viisitüübis võib esineda ka kahetasandiline meetrumitunnetus (nagu II ja III rütmisüsteemis). See sõltub peamiselt refräänide rütmimudelist – nii soodustab viisitüübi I.C.2.b₃ refrääni silbirütm       veerandnootide pulsatsiooni tunnetuse tekkimist. Üldiselt on lauljate rütmitaju erinev ning paljude viiside puhul võib leida vanemas ja uuemas stiilis esitusi.

Rühmas I.C.2 leidub erinevaid laululiike. Nende hulgas on karjasaatjate laul õllõtaminõ, urbepäeva laule (tsõõtamine) ja „Venna otsimise mäng“ (siimumäng, neitsütämine).