I.A.1.a. Lõpufunktsioon X. Surnuitkud

Rühma I.A.1.a kuuluvad surnuitkude viisitüübid, mida iseloomustavad funktsiooniga X lõpevad harmoonilise rütmi (HR) mudelid. Surnuitkude viisid põhinevad spetsiifilise struktuuriga itkureal (itkurea kirjeldust vt I.A.1).

Surnuitkud on seto traditsioonilises kultuuris enamasti sooložanr (vt Pino ja Sarv 1981, 1982), kuid teatud olukordades itketi ka „hulgaga“. Koorisurnuitke esitati enamasti vallalise neiu matustel, millel olid ilmsed pulmarituaali jooned. Neiu matustel itkesid tema sõbrannad (podruskid) nii nagu pulmadeski, kuid teise viisiga (surnu ääl). On oluline, et kuigi mõni surnuitkuviis on oma vormistruktuuri ja silbirütmi poolest peaaegu identne mõrsjaitkuviisiga, eristavad neid viise HR mudelid, mida itkejad ei aja kunagi segi (vrd viisitüübid I.A.1.a₁ ja I.A.1.b₁). HR kõige suurem erinevus on viisi lõpufunktsioon (ja vastavalt põhiheli asukoht helireas), mis on surnuitkude puhul enamasti X  ja mõrsjaitkudes on alati O. Harmoonilisi funktsioone olen itkudes määranud pooltoon-poolteisttoon-helirea järgi, mis on seto itkude põhiline helirida (funktsioonide eristamisest selles laadis vt Harmooniline rütm).

Surnuitkuviiside omapäraseks jooneks on nende suur varieeruvus, mis väljendub ka harmoonilises rütmis. Seejuures varieerub märkimisväärselt just viisirea esimese poole HR, samal ajal kui teises poolreas on see stabiilne: Xx O(o) Xx. Varieerub ka surnuitkuviiside vormiehitus, mis viib erinevate viisitüüpide moodustamiseni (kokku olen leidnud kuus eri viisitüüpi). Rühmas I.A.1.a on kolm surnuitku viisitüüpi: I.A.1.a₁ on „siserefrääniga“ viisitüüp (selle laialt levinud viisistruktuuri üksikasjalikku kirjeldust vt ka I.A.1); viisitüübis I.A.1.a₂ asub neljasilbiline pöördumisrefrään enne põhirida ja viisitüübis I.A.1.a₃ asub enne põhirida kahekordne pöördumisrefrään (4 + 4 silpnooti). Siserefrääniga viisitüüp on koorisurnuitkudes, mida on üldiselt väga vähe salvestatud, suures ülekaalus. Rühma I.A.1.a kuulub ka üks surnuitku paroodia, mida laulavad põhiliselt mehed tekstidega „Vanaimäkene“ ja „Härmä Ivokõnõ“ (I.A.1.a₄). See laialt tuntud laul on seto meestelaulude stiilis ja uuemas diatoonilises laadis, kuid põhineb spetsiifilisel itkustruktuuril (  ’   ) ja lõpeb surnuitkudele iseloomuliku X funktsiooniga.

Rühma I.A.1.a kuuluvate viisitüüpide puhul peab veel mainima seto surnuitkude tüüpilist esitusvõtet – fraaside ja motiivide lõpunootide fermaadilaadset pikendust. Nii esitatakse siserefrääniga viisitüüpi I.A.1.a₁ sageli kolme fermaadiga kooriosas:  ~ | ~|   () ~. See võte annab edasi nutmisele omast katkendlikku hingamist ja ohkeid.