I.A.1.b1. Mõrsjaitk

Näide 1. Mõrsjaitk vennale (mõrsjaitk), Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1936 (ERA, Pl. 25 B2).

Näide 2. Mõrsjaitk ristiemale (mõrsjaitk), Irina (Ir´o) Liivik kooriga, Meremäe v., 1937 (ERA, Pl. 71 A2).

Näide 3. Mõrsjaitk emale (mõrsjaitk), Jekaterina (Kati) Lummo kooriga, 1990 (RKM, Mgn. I 59 (7)).

Näide 4. Mõrsjaitk tädile (mõrsjaitk), Maria Pai kooriga, Pliia k., 1973 (RKM, Mgn. II 2634 f).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

Silbirütm

  | ~|  ‘  () 

Meetrumimudel

(2 + 2 + |2 + 2| + 1) + (2 + 2/1 + 2)

Värsirea ehitus

Siserefrääniga itkurida: abrc(d)e

kurval / meelel |maamakõnõ| ma / saista / kottalõ

Viisivorm

Neljast silpnoodist (või pikema) siserefrääniga itkurida

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida (ka osaliselt diatoniseeritud), anhemitooniline helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Erinevalt koorisurnuitkudest, mille viisid on väga mitmekesised (vt I.A.1.a₁, I.A.1.a₂, I.A.1.a₃, I.A.1.b₂, I.A.1.b₃ ja I.A.1.b₄), esitatakse mõrsjaitke ainult ühe viisitüübiga I.A.1.b₁. See viisitüüp on seto leelo traditsioonis väga hästi tuntud, kuna laululiikidest on mõrsjaitk üks seto naiste lemmikuid.

Mõrsjaitkuviisi ühendab surnuitkudega spetsiifilise struktuuriga itkurida ja viisi kompositsioon. Mõrsjaitk kasutab viisivormi, mida ma nimetan „siserefrääniga“ itkuviisiks (vt I.A.1). Siserefrääniks on enamasti neljasilbiline pöördumissõna („vell´okõnõ“, „maamakõnõ“ jt) ja see paigutatakse itkurea sisse teise (laiendatud) rõhurühma lisasilbi ette. Värsirea ehituse tüüpiliseks näiteks on „neio / sinno, |vell´okõnõ,| ma / painu / pallõma“. Siin asub pöördumisrefrään „vell´okõnõ“ teise rõhurühma “sinno ma” sees enne lisasilpi ma. Itkurea teine poolrida varieerub mõrsjaitkudes (samamoodi nagu surnuitkudes) neljast kuni kuue silpnoodini. Erinevalt surnuitkudest esineb mõrsjaitkudes sageli neljasilbiline ja harva kuuesilbiline teine poolrida – surnuitkudes on vastupidi. Viiesilbilised lõpumotiivid (nagu toodud näites – “painu pallõma”) on tavalised nii mõrsja- kui ka surnuitkudes (vt Oras et al. 2021). Mõnikord mahutatakse kuuesilbiline poolrida viielöögilisele motiivile (“jalga ku^mardõllõh”). Üldistatult võib mõrsjaitku värsirea ehitust väljendada skeemiga abrc(d)e.

Mõrsjaitkuviisi struktuuri võib kirjeldada ka silbirütmi ja meetrumimudeli kaudu –   | ~|  ‘  ()  ja 2 + 2 |2 + 2| 1 + 2 + 2/1 + 2, – mis on vastavuses teksti rõhurühmadega, sest viisis ei esine (struktuurseid) silbijaotusi. Silbirütmi skeemis on fermaadimärgiga (kasutan selle tähistamiseks tildet ~) näidatud mõrsjaitku esitusmaneeri tüüpiline, kuid mitte kohustuslik võte – pöördumisrefrääni viimase silpnoodi pikendamine. Vormiüksuse lõpunoodi fermaadilaadne pikendamine on eriti iseloomulik surnuitkudele, kus terves melostroofis võib esineda kuni kuus pikendust (kolm eeslaulja osas ja kolm kooriosas – vt näidet 1 viisitüübis I.A.1.a₃). Mõrsja- ja surnuitkude esitusmaneeri erinevus seisneb aga selles, et mõrsjaitkudes lühendatakse viisi kahte viimast silpnooti märkimisväärselt (isegi rohkem kui teistes laululiikides, kus seda samuti sageli tehakse), samal ajal kui surnuitkudes viimast silpnooti pikendatakse. Tundub, et mõlemad võtted täidavad itkudes nutmise imiteerimise funktsiooni – aeglased ohked surnuitkudes ja sõnade emotsionaalne „äraneelamine“ mõrsjaitkudes (viimane võib olla seotud ka mõrsja ja podruskite pideva kummardamisega itkemise ajal, mis raskendab hingamist).

Siserefrääniga itkurida on kasutusel ka surnuitkudes, kus ta võrreldes teiste viisistruktuuridega on suures ülekaalus (I.A.1.a₁). Siserefrääniga surnuitke ja mõrsjaitke eristab aga harmoonilise rütmi (HR) mudel. Mõrsjaitkudes on viisi harmooniline lõpufunktsioon O, samal ajal kui sama viisivormiga surnuitkudes on see X (funktsioonide O ja X eristamisest pooltoon-poolteisttoon-laadis vt Harmooniline rütm). Mõrsjaitku HR mudeli omapäraks on funktsiooni X märgatav ülekaal esimeses poolreas ja refräänis (X funktsioon on meetriliselt rõhutatud ja refrään lõpeb sellega), „lahendusena“ järgneb O funktsiooniga lõppev teine poolrida: Xx Xo |Xo Xx~| x ‘ Xo Xoo. Viisirea algus varieerub mõnevõrra erinevates esitustes (vt HR skeeme üleval), edasi aga viis stabiliseerub.

Heliridade poolest on mõrsjaitkud, nagu ka surnuitkud, selgelt seotud arhailise pooltoon-poolteisttoon-laadiga d-es-fis-G-ais-h (näited 1, 2 ja 3). Samas esineb tihti ka erineval määral diatoniseeritud esitusi. Täiesti diatoniseeritud esitus on toodud näites 4, mille helirida e-g-A-h on anhemitooniline. Selline helirida tekib, kui pooltoon-poolteisttoon-laadis es-fis-G-ais (struktuur pooltoonides 3-1-3) kõrgendatakse astet g – tulemuseks on helirida es-fis-Gis-ais (3-2-2) (kui noodistada seda helirida ilma dieeside ja bemollideta, siis on tulemuseks anhemitooniline helirida e-g-A-h (3-2-2)). See seletab, miks mõrsjaitkude diatoniseeritud variandid on tavaliselt anhemitoonilised ja lõpevad astmel a (näide 4).

Kommentaarid

Mõrsjaitk on seto pulmade peamine muusikaline liik ja uurijad nimetavad seto pulmi isegi „itkupulmadeks“. Itketakse pika pulmarituaali paljudes erinevates osades kuni laulatuseni – kosjade ajal, sugulaste pulma kutsumisel ja esimesel pulmapäeval (sellest üksikasjalikult vt Sarv 2000). Seto pulmarituaali omapäraks on see, et pruut ei itke üksi, vaid koos sõbrannadega (podruskitega) – kooripulmaitkud on rahvamuusikas küllaltki haruldane žanr. Esituskonteksti veel üheks iseloomulikuks jooneks on mõrsjaitku seos liikumisega. Itkedes peavad mõrsja ja podruskid kogu aeg sügavalt kummardama, aeg-ajalt viskub pruut (podruskite abiga) lausa põrandale. Laulmine sellises olukorras nõuab itkejatelt suurt füüsilist vastupidavust.

Mõrsjaitku viisi puhul üllatab asjaolu, et nii laialt levinud žanris ei ole tekkinud mitmeid erinevaid viisiversioone nagu mõne muu levinud viisitüübi puhul (vt näiteks pöörä ääl (I.A.2.b) ja praasniga ääl (I.A.2.a)). Mõrsja- ja surnuitkude võrdlus näitab samuti mõrsjaitkude palju suuremat muusikalist stabiilsust, mis lähendab neid pigem lauludele kui itkudele. Siinkohal peab nõustuma Vaike Sarve arvamusega, et „mõrsjaitke eraldab muude pulmalaulude hulgast eeskätt funktsioon“ (Sarv 2000: 163).

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Fon. 48 g < Meremäe v., Veretino k. – Armas Otto Väisänen < Paavli Kullu, 17 a. ja koor (1912) [Vell’okõnõ, mu armakõnõ]
• ERA, Pl. 25 B2 < Järvesuu v., Ton’a k. – Herbert Tampere, August Pulst < Anne Vabarna ja koor (27.05.1936) [Mõrsja ikmine] [Noodistust ja teksti vt. Eesti rahvamuusika antoloogia (folklore.ee)]
• ERA, Pl. 71 A2 < Meremäe v. – Herbert Tampere, August Pulst < Ir’o Liivik, 41 a., Mar’t’su Ojaots, 48 a., Tepa Vahvik, 43 a. (05.1937) [Mõrsja ikminõ]
• EKRK, Fon. 31 (6) < Haudjasaare k. – Udo Kolk < Agripina Pihlaste ja koor (1962) [Mõrsja kummardamine]
• EKRK, Fon. 67 (a5) < Põrste k. – Eduard Laugaste < Veera Pähnapuu, 53 a., Maria Vanamets, 50 a., Pelageja Vanamets, 53 a., Maria Tillo, 31 a., Linda Helü, 29 a., Aleksandra Pala, 42 a., Anna Pähnapuu, 62 a., Tatjana Vanamets, 62 a., Anna Kõivo, 41 a., Anna Orehhov, 52 a. (20.08.1970) [Lellänaiskõnõ, mu armakõnõ!]
• EKRK, Fon. 71 (b6) < Kossolka k. – Udo Kolk < Maria Pähnapuu, 56 a., Alli Vihur, 66 a., Natalia Rahasepp, 59 a. (14.07.1971) [Vell’okõnõ, mu armakõnõ!]
• RKM, Mgn. II 2082 b < Põlva raj., Värska kn., Treski k. – Herbert Tampere < Akulina Pihla, 63 a. ja koor (1971) [Mullõ-ks tulõ, maamakõnõ]
• RKM, Mgn. II 2095 b < Põlva raj., Mikitamäe kn., Suure-Rõsna k. – Herbert Tampere < Elena Laanetu, 62 a. ja koor (1971) [Vell’okõnõ, mu armakõnõ]
• RKM, Mgn. II 2240 d < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Mikitamäe k. – Herbert Tampere < Olga Ohtla, 68 a. ja koor (1972) [Maamakõnõ, armakõnõ]
• RKM, Mgn. II 2253 b < Põlva raj., Mikitamäe kn., Vana-Rõsna k. – Herbert Tampere < Matrjona Aalik, 58 a. ja koor (1972) [Vell’okõnõ-ks jal armakõnõ (mõrsjaitk)]