I.A.1.b6. Hähkämine (pulmalaul)

Näide 1. Hähkämine (pulmalaul), Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1936 (ERA, Pl. 25 A2).

Näide 2. Hähkämine (pulmalaul), Vaida Toobre kooriga, Rääsolaane k., 1972 (RKM, Mgn. II 2264 c).

Näide 3. Hähkämine (pulmalaul), Jekaterina (Kati) Lummo kooriga, Suure-Nedsaja k., 1972 (KKI, RLH 72:21 (6)).

Näide 4. Hähkämine (pulmalaul), Natalia (Nati) Tarkus kooriga „Helmine“, Mikitamäe k., 1998 („Helmine“, CD 1999, nr 11).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm (melostroof)

Ox Oxo Xxo ’ Ox Oxo Xo~ ’ Xo Xxo Xo

Xx Oxo Xox ’ Xx  Xxo Xo~

Silbirütm (melostroof)

    ’    Ó~ ’    

  

Meetrumimudel (melostroof)

(2 + 3 + 3) + (2 + 3 + 2) + (2 + 3 + 2)

Värsirea ehitus (melostroof)

Laiendatud itkurida: abc’cdc’cdc

lääde / kotost sa / mine-, // mine- / mähe, / mine-, // mine- / mähe, / mine-

Viisivorm (melostroof)

Viis põhineb itkureal ja koosneb kolmest sarnasest fraasist

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida (harva diatoniseeritud)

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüübiga I.A.1.b₆ lauldakse pulmalaule, mille rahvapärane nimi on hähkämine. Nende laulude väga erilise värsi- ja viisivormi alusena võib aimata nn „itkurida“ (seto itkurea struktuuri kohta vt „itkuliste viiside“ rühma kirjeldust I.A.1). Värsirea ehitus on hähkämises väga ebatavaline – värsi katkestuste ja värsiosade korduste abil luuakse kolmeosaline kompositsioon, mis lõpeb alusvärsi eelviimase rõhurühmaga ja sageli sõna otseses mõttes „poolelt sõnalt“. Ebatavaline on ka see, et selline tugevasti laiendatud itkuvärss hõlmab terve melostroofi (st ei kordu), nii et siin ei ole võimalik määrata, kus lõpeb eeslaulja osa ja algab kooriosa. Kui tähistada alusvärsi rõhurühmi tähtedega, siis oleks hähkämise lauldava värsirea skeem abc’cdc’cdc. See tähendab, et viisi esimeses fraasis katkestab eeslaulja värsi enne viimast rõhurühma (abc; teine rõhurühm b on laiendatud lisasilbiga, nagu on omane itkureale); teises fraasis lauldakse teine poolrida, seejärel alustatakse teist poolrida uuesti ja katkestatakse pärast esimest rõhurühma (cdc); kolmandas fraasis korratakse täpselt teise fraasi teksti ja nii jääbki värss lõpetamata (cdc). Hähkämise laiendatud itkurea pikkus on seega 19 silpi (tekstinäide on toodud eespool).

Viisi pikkus meetrumiühikutes (kaheksandiknootides) on 22 ühikut (kui mitte võtta arvesse “fermaati”), sest igas fraasis esineb kas silbijaotus või -pikendus. Kui kirjutada välja terve melostroofi silbirütm –     ’   Ó~ ’    , siis ilmneb, et tegemist on ühe fraasi varieeritud kordustega. Terve melostroofi meetrumimudel näitab sama: (2 + 3 + 3) + (2 + 3 + 2) + (2 + 3 + 2). Sarnane on ka fraaside harmooniline rütm – Ox Oxo Xxo ’ Ox Oxo Xo~ ’ Xo Xxo Xo (variandid on toodud eespool). Esimene fraas, mida võib tinglikult nimetada „eeslaulja osaks“, varieerub eri esitustes rohkem nagu sooloesitusele omane (vt näiteid 1-4). Eeslaulja osa variandid ei ole viisitüübi kirjeldamisel olulised. Täheldame vaid, et üks levinud eeslaulja osa variante Ox Oxo Xxo (vt näiteid 2 ja 4) langeb üldjoontes kokku teise fraasi levinud variandiga Ox Oxo Xo~. Erinevus seisneb selles, et esimeses fraasis pikendatakse veerandnoodini eelviimast silpnooti (vt näiteid 2-4), samal ajal kui teises fraasis pikendatakse märkimisväärselt viimast silpnooti (umbes poolnoodini). Fraasi lõpunoodi fermaadilaadne pikendus on aga seto itkude esitusmaneeri iseloomulik tunnus. Kolmanda fraasi HR on eri esitustes üsna stabiilne ja erineb mõnevõrra teise fraasi harmooniast. Kõik fraasid lõpevad funktsiooniga O (kompleks es-G-h), mis on omane mõrsjaitkudele ja surnuitkudes pigem erandlik. Huvitava tulemuse võib saada, kui üritada hähkämises modelleerida laiendamata itkuvärsi HR. Võttes maha kordused ja katkestused, saame mudeli Ox Oxo ‘ Xo Xo – see on praktiliselt sama mudel, mille leiame mitmes teises I.A.1.b rühma itkulises viisis (vt I.A.1.b₂, I.A.1.b₃,  I.A.1.b₄ ja I.A.1.b₇). Hähkämise viisi eristab teistest itkulistest viisidest see, et viisi ehituse tõttu ei saa siin varieerida teise poolrea pikkust – teine poolrida jääb alati neljasilbiliseks.

Viisitüübis I.A.1.b₆ ei leia me kuigi palju erinevaid heliridade variante. Selle viisitüübi esitused on peaaegu alati pooltoon-poolteisttoon-laadis. Helirida võib olla mõnevõrra diatoniseeritud ja siis sarnaneb see harmoonilise minooriga – d-es-fis-G-(a)-b (vt “minoorne diatoniseerimine“). „Pooltoonid“ killõ partiis on väga kitsad ja mõnikord kõlab killõ burdoonina astmel ais. Laadilises mõttes on hähkämine väga sarnane lelotamisega (vt helirida puudutavat osa lõikuslaulu kirjelduses I.A.1.b₇).

Kommentaarid

Hähkämist lauldakse pruudile või peigmehele nende ärasaatmisel isakodust. Tõenäolisest tuleneb selle „lahkumise laulu“ sisuline ja muusikaline seos itkužanriga just esituse rituaalsest kontekstist. Sellega võib seletada ka hähkämise värsi- ja vormiehituse omapära – see imiteerib emotsionaalse kõne katkendlikkust kuni võimatuseni lauset lõpetada. Teksti ja viisi vahekord on seatud selliseks, et tekstist on väga raske aru saada. See meenutab mingis mõttes itkudes esinevat maagilise „salakeele“ nähtust (eredaks näiteks on karjala itkud). Hähkämise seost itkužanriga kinnitab ka komme esitada seda pulmalaulu neiu matustel, millel on seto traditsioonis selged pulmarituaali jooned (vt koorisurnuitkude kirjeldusi rühmas I.A.1). Samas peab märkima, et hähkämist ei esitata mitte alati kurvalt – üsna tihti lauldakse seda kiires ja energilises maneeris, mis oletatavasti on seotud konkreetse laulutekstiga.

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Pl. 25 A2 < Järvesuu v., Ton’a k. – Herbert Tampere, August Pulst < Anne Vabarna ja koor (27.05.1936) [Hähkämine]
• RKM, Mgn. II 2241 d < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Mikitamäe k. – Herbert Tampere < Olga Ohtla, 68 a. ja koor (1972) [Kiä_ks suuri siin sõitõnõs (hähkämine)]
• RKM, Mgn. II 2264 c < Põlva raj., Mikitamäe kn., Mäe v., Rääsolaane k. – Urve Lippus < Vaida Toobre, 72 a. ja koor (1972) [Mari_ks noori kül vell’oveni (hähkamine)]
• RKM, Mgn. II 2617 i < Põlva raj., Värska kn., Matsuri k., Järvesuu v. – ERR, Eha Viluoja < Anna Kõiv, 57 a. ja koor (1972) [Velekene, sa noorõkõnõ (Õpetus peigmehele), hähkämine]
• KKI, RLH 72:21 (6) < Suure-Nedsaja k. – Jaan Sarv, Eha Viluoja < Suure-Nedsaja koor, Anna Kõiv, 70 a., Jekatariina Lummo, 55  a. (06.07.1972) [Pulmalaul (hähkämise laul)]
• RKM, Mgn. II 2859 (11) < Põlva raj., Mäe v., Suure-Rõsna k. – Vaike Sarv < Elena Laanetu, Maria Kägovere, Darja Kägovere (1976) [Näio kotost lätt minemähe… (hähkämine)]
• RKM, Mgn. II 3608 (32) < Järvesuu v., Põrste k. – Vaike Sarv < Veera Pähnapuu, s. 1916, Maria Vanamets, s. 1919, Anne Pähnapuu, s. 1908, Linda Keskküla, s. 1937, Maria Tilo, s. 1939 (1982) [Ann’e kull’a mi sõsarõni (hähkämine)]
• ERA, DH 218 (14) < Värska, Nedsaja k. – Vaike Sarv, Kari Hakala < Kati Lummo, eestütleja, Maria Raudla, killõ, Liidia Lind, Jevgenia Sui, Jevdokia Aelas, Anna Kõivo, Jekaterina Sai, Maria Rõžikova (1990). [Vt ka Seto laulupärimus | Hähkämine (setomaa.ee)]
• „Helmine“, CD 1999, nr. 11 < Mikitamäe k. – Vaike Sarv, Žanna Pärtlas < Natalia Tarkus, eestütleja, leelokoor „Helmine“, 1998 [Mõrsja ärasaatmine (hähkämine)]
• ERA, DH 17 (40) < Värska al. – Žanna Pärtlas, Janika Oras, Andreas Kalkun, Triino Ojamaa, salv. Jaan Tamm < Lidia Lind, eestütleja, Maria Rõžikova, killõ, ja koor (2006). [Vt ka Seto laulupärimus | Hähkämine (setomaa.ee)]