I.A.1. Itkulised viisid

Rühma I.A.1 viisides väljenduvad kõige ilmekamalt I rütmisüsteemile omased jooned: ühetasandiline meetrum (kaheksandiknootide pulsatsioon), kahe- ja kolmelöögiliste meetrumirühmade liitmine rütmimudelitesse (“liitev rütm”) ja ebamäärase pikkusega fermaadilaadsed “peatused” fraaside ja motiivide lõpus. Nagu ka rühma I.A teistes viisides, ei esine siin reeglina veerandnoote. Rühma I.A.1 viisitüüpe nimetan “itkulisteks viisideks”. Suurem osa selle rühma viise ongi surnu- ja pulmaitkude viisid. Itkuliste viiside peamiseks tunnuseks on spetsiifilise struktuuriga viisirida, mida võib nimetada “itkureaks”. Sellele lisanduvad tihti pöördumissõnadega refräänid (“pöördumisvormelid”).

Itkurea muusikaline struktuur on vastavuses itkude spetsiifilise värsiga. Lähtudes rõhurühmade silbiarvust, võib värsi vormi kirjeldada järgnevalt: (2 + 3) + (2 + 2 + 2 / 2 + 3 / 3 + 2 / 2 + 2). Itkuvärsi esimene poolrida on stabiilse ehitusega – kahesilbilisele rõhurühmale järgneb lisasilbiga laiendatud kolmesilbiline rõhurühm. Teise poolrea struktuur on aga varieeruv ja võrreldes tavalise regivärsiga enamasti pikem (eespool toodud skeemis on kaldkriipsudega eraldatud teise poolrea variandid). Teise poolrea pikkus varieerub kuue ja nelja silbi vahel, moodustades erinevaid rõhurühmade kombinatsioone. Surnuitkudes on ülekaalus kuuesilbiline struktuur 2 + 2 + 2, mõrsjaitkudes esineb aeg-ajalt lühike variant 2 + 2, kuid eriti iseloomulikud on viiesilbilised kombinatsioonid 2 + 3 ja 3 + 2 (vt Oras et al. 2021).

Itkuvärsi näiteid:

„hallõ / sinno meil / liitä / liiva / sisse“ – (2 + 3) + (2 + 2 + 2)

„seo / mõtlit sa / kuupa / kulladsõ“ – (2 + 3) + (2 + 3)

„seo / ütlit sa / hõpõdsõ / havva“ – (2 + 3) + (3 + 2)

„maama- / kõnõ mu / arma- / kõnõ“ – (2 + 3) + (2 + 2)

Itkuvärsi kirjeldus iseloomustab hästi ka itkulise viisirea struktuuri, kus ühele silbile vastab enamasti üks lühike silpnoot (noodistuste kaheksandiknoot). Nii tekivad itkulistes viisides kahe- ja kolmelöögilistest meetrumirühmadest koosnevad põhirea mudelid   ’   ;    ’  ;   ’   ja   ’  . Sellistel mudelitel põhinevad kõik rühma I.A.1 kuuluvad viisitüübid, kuid neile lisanduvad sageli pöördumisvormelid (omamoodi „refräänid“). Pöördumisrefräänide olemasolu, arv ja asukoht on tähtsad tunnused, mis määravad erinevaid itkulisi viisitüüpe. Üks või kaks pöördumisrefrääni võivad asuda põhirea ees, kuid eriti iseloomulik on refrääni paigutamine põhirea sisse (nimetan seda „siserefrääniks“). Mõrsjaitkudes on siserefrääniga struktuur ainsaks viisivormiks (I.A.1.b₁); see on suures ülekaalus ka (koori)surnuitkudes (I.A.1.a₁). Pöördumisvormel on enamasti neljasilbiline (maamakõnõ, vell´okõnõ, sõbrakõnõ, tädikene), kuid mõne sugulustermini puhul võib olla ka pikem (ristimäkene, lellänaiskõnõ).

Siserefrääniga itkuviisi struktuur väärib detailsemat kirjeldust. Nendes viisitüüpides paigutatakse pöördumisvormel põhirea teise rõhurühma sisse enne lisasilpi, kusjuures lisasilp ei kao, vaid nihkub pöördumisrefrääni lõppu, muutudes sideelemendiks refrääni ja põhirea teise poolrea vahel. Allolevas surnuitku näites tähistavad tähed a ja b esimest ja teist poolrida ning täht r pöördumisrefrääni. Itku tekstist on näha, kuidas eeslaulja osa teine rõhurühm lääde sa on kooripartiis jagatud kaheks osaks refrääniga tsids´akõnõ (pöördumisvormel on noodistustes eraldatud katkendlike taktijoontega, nagu tehakse ka regilaulu refräänide puhul). Näites toodud värsi- ja viisirea struktuur langeb surnu- ja mõrsjaitkudes kokku, aga kahe itkuliigi harmoonilise rütmi (HR) mudelid on selgelt erinevad.

Huvitava asjaoluna tuleb märkida, et kui surnuitkudele on omane viisivormide ebatavaliselt suur varieeruvus (võib eristada kuut viisitüüpi), siis kõiki mõrsjaitke lauldakse sama viisitüübiga (I.A.1.b₁). Samuti on intrigeeriv, et itkureal põhineb ka ebatavalise struktuuriga pulmalaul hähkämine (I.A.1.b₆), samuti lõikuslaul lelotamine (I.A.1.b₇), kus rea lõppu lisandub hüüdeline refrään “lelo, lelo, lelo”. Veel on rühmas I.A.1 põhiliselt meeste repertuaari kuuluvad itkuparoodiad (nende hulgas laialt tuntud laul „Vanaimäkene“ – I.A.1.a₄), mille “itkulisus” väljendub selgesti viisi struktuuris.

Harmoonilise rütmi seisukohalt jagunevad itkulised viisid kahte rühma sõltuvalt viisi lõpufunktsioonist – X või O (seda määran lähtudes pooltoon-poolteisttoon-laadis esitustest, kus funktsioon X seostub kompleksiga d-Fis-ais ja funktsioon O kompleksiga es-G-h – vt Harmooniline rütm). Jagasin viisitüüpide rühma I.A.1 vastavalt kaheks alarühmaks – I.A.1.a ja I.A.1.b. Rühma I.A.1.a viisid lõpevad funktsiooniga X, mis on surnuitkuviiside (ka sooloitkude) iseloomulik tunnus. Sellesse rühma kuuluvad ainud surnuitkud. Rühma I.A.1.b viisid lõpevad funktsiooniga O. Selles rühmas on mõrsjaitkude ainus viisitüüp, mõned harvaesinevad ebatüüpilise struktuuriga surnuitkud, pulmalaul hähkämine ja lõikuslaul lelotamine.

Rühma I.A.1 kõik viisitüübid, v.a. “Vanaimäkese” viis, on stiililt väga arhailised, mis väljendub muuhulgas pooltoon-poolteisttoon-laadi rohkes kasutamises. Esineb ka osaliselt või täielikult diatoniseeritud helireaga esitusi. Helirea diatoniseerimisel tekib itkudes enamasti anhemitooniline laad e-g-a-h. Nende esituste puhul piisab ühe astme nihutamisest poole tooni võrra madalamale (e-g-a-h → e-g-as-h), et rekonstrueerida viisi pooltoon-poolteisttoon-laadis algversiooni.