I.B.1.c1. Oxo Xxx ’ Oxo Xx ’ Oxo Xxx ’ Oxo Xxx. Järve kul´atamise laul

Näide. Järve kul´atamise laul (lüürika/sõudmise laul), Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1949 (KKI, RLH 49:5 (12)).

Struktuursed tunnused

Harmooniline rütm

Oxo Xxx ’ Oxo Xx ’ Oxo Xxx ’ Oxo Xxx

Silbirütm

   ’   ’    ’   

Meetrumimudel

(3 + 3) + (3 + 2) + (3 + 3) + (3 + 3)

Värsirea ehitus

Laiendatud regivärss ababcdcd:

lääme jo / lukka, / lää-me jo / lukka / lootsi-jo- / kulla, / lootsi-jo- / kulla

Viisivorm

Laiendatud rida (23 meetrumiühikut); kahest rõhurühmast koosnev motiiv kõlab neli korda

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida (ka diatoniseeritud)

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüp I.B.1.c₁ on rühma I.B.1 üks pikemaid viise – rühmale iseloomulik motiiv X – x O – o (antud juhul on tegemist inversiooniga O – o X – x) kõlab siin neli korda. Viisitüüpi on salvestatud ainult Anne Vabarnalt ja tema koorilt järve kul’atamise laulu nime all. Kaks helisalvestist on aastast 1949 ja üks aastast 1959. Lisaks on olemas Anatoli Garšneki kuuldeline üleskirjutus aastast 1948 (Tampere 1956 (I): 203, nr 3). Kõigil neljal korral laulis Anne Vabarna sama pikka viisiversiooni, mis näitab, et tegemist ei olnud juhusliku improvisatsiooniga.

Silbirütmilt ja meetrumimudelilt kujutab see viis endast kolmest motiivist koosneva viisitüübi I.B.1.b₂ pikendatud versiooni, kus viimast motiivi lauldakse (koos sama tekstiga) veel kord. Viisitüüpide I.B.1.c₁ ja I.B.1.b₂ sarnasus väljendub muuhulgas teise motiivi kahelöögilises meetrumirühmas  , samal ajal kui ülejäänud motiivide silbirütm on kolmelöögiline   . Värsirida on viisitüübis I.B.1.c₁ laiendatud erinevate laiendamisvõtetega 20 silbini – korratakse nii esimest kui ka teist poolvärssi ja lisaks laiendatakse lisasilbiga iga poolrea esimest rõhurühma (seega on värsirea skeem ababcdcd; tekstinäidet vt eespool).

Harmoonilise rütmi (HR) omapära seisneb selles, et tegemist on rühma I.B.1 ainsa viisitüübiga, kus pooltoon-poolteisttoon-laadis on lõpufunktsiooniks astmekompleks X (funktsioonide O ja X määramisest vt Harmooniline rütm). Teisisõnu on siin tegemist selle rühma teiste viisivariantide HR inversiooniga. Seda on hästi näha, kui kõrvutada viisitüüpide I.B.1.b₂ ja I.B.1.c₁ HR mudeleid, mis suhestuvad nagu positiiv ja negatiiv:

I.B.1.b₂:   Xox Ooo ’ Xox Oo ’ Xox Ooo

I.B.1.c₁:   Oxo Xxx ’ Oxo Xx  ’ Oxo Xxx  ’ Oxo Xxx

Viisitüüpi I.B.1.c₁ on mõttekas võrrelda ka teise neljamotiivilise viisitüübiga I.B.1.c₂, mida on salvestatud ainult Veera Pähnapuu esituses. Alltoodud skeemides tuleb hästi esile kahe sarnastest vormielementidest koosneva viisitüübi põhimõtteline erinevus. HR võrdlusest võib järeldada, et erineva pikkusega viisitüübid I.B.1.b₂ ja I.B.1.c₁ on teineteisele lähedasemad kui ühepikkused versioonid I.B.1.c₁ ja I.B.1.c₂:

I.B.1.c₁:   Oxo Xxx ’ Oxo Xx ’ Oxo Xxx ’ Oxo Xxx

I.B.1.c₂:   Xox Ooo ‘ Xox Ooo ‘ Xo Xo ‘ Xox Ooo

Kirjeldatud viisitüübi esitused on pooltoon-poolteisttoon-laadis, mis on kohati mõnevõrra diatoniseeritud. Samas on Anne Vabarna järve ääle pikk versioon üsna eriline selle poolest, et ta laiendab pooltoon-poolteisttoon-helirida allapoole, kasutades aktiivselt oma alumise torrõ variantides (tundub, et alumist torrõt laulab Vabarna ise) muidu harva esinevat astet d ja lisades veelgi madalama astme h₁ (selle viisivariandi helireastruktuur on 3-1-3-1-3-1, st tegemist on seitsmeastmelise pooltoon-poolteisttoon-helireaga oktavi ulatuses). See on käesoleva uurimuse materjalis ainulaadne juhtum.

Kommentaarid

Viisitüübi I.B.1.c₁ kõige nelja esituse laululiigiks on järve kul’atamise laul e. sõudmise laul e. kalajärve laul (tekstilt lüüriline laul). Tavaliselt esitatakse kalajärve laule viisitüübiga I.B.1.b₁, mis kuulub naiste repertuaari ja kasutab pooltoon-poolteisttoon-helirida lõpufunktsiooniga O. Siin tekib huvitav olukord, sest nagu eespool nimetatud, on viisitüüp I.B.1.c₁ silbirütmi, HR ja muude tunnuste põhjal laiendatud versioon viisitüübist I.B.1.b₂. Viimane on aga hoopis meesteviis (hällü ääl) ja pooltoon-poolteisttoon-helirida selles ei kasutata – tavaliseks helireaks on vanemat tüüpi diatoonika (n-ö „meeste diatoonika“). Meesteviisi tõlgendamisega naiste vanas stiilis viisina võib seletada seda, miks viisitüüp I.B.1.c₁ ainsana oma rühmas kasutab HR inversiooni (st lõpufunktsiooniks on X).

Võib oletada, et Anne Vabarna, kes kasutas üldiselt oma lauludes meelsasti pooltoon-poolteisttoon-laadi, üritas seda teha ka meeste hällülaulu viisi I.B.1.b₂ puhul. Selleks oli vaja muuta meesteviisi vanem diatooniline helirida e-f-G-a-h-c pooltoon-poolteisttoon-helireaks. Kui jätta seejuures põhiheliks aste G, siis tuleb meeste helireas kaotada aste f  ja madaldada astet a – tulemuseks on helirida e-G-as-h-c struktuuriga 3-1-3-1 (astme a kerge madaldamine on seto anhemitoonilistes ja anhemitoonilis-diatoonilistes viisides tavaline praktika; vt Helilaadide segunemine). Noodistades helirida 3-1-3-1 nii, nagu on pooltoon-poolteisttoon-helirea puhul tavaline, saame järgmised astmenimed – es-Fis-g-ais-h. Siit näeme, et viisi põhiheli asub pooltoon-poolteisttoon-laadi versioonis astmel fis, mis esindab harmoonilist funktsiooni X. See seletab, kuidas Anne Vabarna viisis tekib rühmale I.A.3.a omase mudeli X – x O – o inversioon O – o X – x. Siin võib peituda ka viisitüübi teiste omapäraste joonte põhjus.

Helisalvestised ja noodistused

• KKI, RLH 49:4 (11) < Ton´a k. < Anne Vabarna (1949) [Järve kul’atamise laul]
• KKI, RLH 49:5 (12) < Ton´a k. < Anne Vabarna (1949) [Järve kul’atamise hääl]
• RKM, Mgn. II 1382 a < Räpina raj., Värska kn., Tonja k. – Aino Strutzkin, Selma Lätt < Anne Vabarna, 82 a. ja koor (1959) [Ii_ks-no-kene, järve-jo-kene]
• Noodistus (Tampere 1956 (I): 203, nr 3): Anne Vabarna, 70. a. vana, ühes kooriga, Järvesuu v., Tonja k. (1948). A. Garšnek [Kalajärv]