Näide 1. Maaselitsa mäelaul (kalendritavandi laul), Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1934 (ERA, Fon. 430 a).
Näide 2. Hällülaul (kiigelaul), Gavril Riitsaar kooriga, Uusvada k., 1972 (RKM, Mgn. II 2433 e).
Näide 3. Hällülaul (kiigelaul), Maria Pai kooriga, Pliia k., 1973 (RKM, Mgn. II 2635 d).
Struktuursed tunnused
Harmooniline rütm
Xox Ooo ’ Xox Oo ’ Xox Ooo
Silbirütm
Meetrumimudel
(3 + 3) + (3 + 2) + (3 + 3)
Värsirea ehitus
ababcd
tulgõ’ jo / hälmä, / tulgõ’ jo / hälmä / hällü jo / pääl(e)
Viisivorm
Laiendatud rida (17 meetrumiühikut); kahest meetrumirühmast koosnev motiiv kõlab kolm korda
Heliread
Vanem diatooniline helirida
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüübis I.B.1.b2 kõlab rühmale I.B.1 iseloomulik motiiv X – x O – o kolm korda nagu ka viisitüübis I.B.1.b1. Kasutuse põhjal on need viisitüübid sama viisimudeli meeste (I.B.1.b2) ja naiste ( I.B.1.b1) versioonid. Kahe viisitüübi muusikaline erinevus ilmneb kõige selgemini meetrumimudelites – naiste versiooni meetrum on läbivalt kolmelöögiline, samal ajal kui meeste versioonis esineb üks kahelöögiline meetrumirühm (teise motiivi teine rõhurühm – vt skeeme allpool). Värsiehituses on põhimõtteliseks erinevuseks see, et viisitüübis I.B.1.b2 laiendatakse tekstirida esimese poolrea kordusega, viisitüübis I.B.1.b1 korratakse aga teist poolrida.
Viisitüüpe I.B.1.b1 ja I.B.1.b2 on lihtne muusikaliselt eristada nende harmoonilise rütmi (HR) ja silbirütmi mudeleid kõrvutades:
I.B.1.b1: Xxx Oxo ’ Xox Ooo ’ Xox Ooo;
I.B.1.b2: Xox Ooo ‘ Xox Oo ‘ Xox Ooo;
Nende viiside puhul näitab silbirütmi mudel erinevusi selgemalt kui HR mudel, siiski tuleks tähele panna ka tüüpilisi erinevusi esimese motiivi harmoonias. Viisitüüpide HR ja silbirütmi võrdluse leiab viisitüübi I.B.1.b1 kirjeldusest, siin keskendun veel mõnele aspektile.
Viisitüübi I.B.1.b2 värsiehituse iseloomulik joon on mitme rõhurühma laiendamine lisasilbi abil (laiendatakse iga motiivi esimest rõhurühma): “tulgõ’ jo / hälmä, / tulgõ’ jo / hälmä / hällü jo / pääl(e)” (ababcd). Seetõttu ei esine viisis silbijaotusi ja suurem osa silpnoote on kaheksandiknoodid (vrd viisitüübiga I.B.1.b1). Silbijaotuste vältimine ja iga noodi rõhutamine eraldi silbiga on omane seto meestelaulude stiilile. Harmoonilise rütmi seisukohalt iseloomustab siinse viisitüübi struktuuri see, et kordumisel motiiv Xox Ooo ei muutu (v.a teise motiivi lühendamine ühe meetrumiühiku võrra).
On märkimisväärne, et viisitüüpides I.B.1.b1 ja I.B.1.b2 kasutatakse erinevalt ka heliridu. Kui viisitüübi naiste versioonis esineb väga palju pooltoon-poolteisttoon-laadi, siis meeste versioonis domineerib selgesti vanemat tüüpi diatooniline laad e-f-G-a-h-c (näited 1–3), mis on seto meeste laulustiili iseloomulik tunnus. Vanema (meeste) diatoonika eelistus säilib siinses viisitüübis ka naiste esitustes, ehkki mõne muu viisitüübi puhul kasutavad naised meestest erinevaid helirealahendusi. Selles mõttes ei ole juhuslik, et Anne Vabarna, kes esitab järve äält naiste viisiga I.B.1.b1 puhtas pooltoon-poolteisttoon-laadis, kasutab viisitüübis I.B.1.b2, millega ta laulab Maaselitsa mäelaulu, n-ö „meeste diatoonikat“ (näide 1).
Kommentaarid
Viisitüüp I.B.1.b2 on enamasti seotud lihavõtete ajal lauldud kiigelauludega (näited 2 ja 3), mida nimetatakse hällülaul või hällü ääl. Kiigelaule esitavad seto traditsioonis nii mehed kui ka naised, aga nad kasutavad enamasti erinevaid viisitüüpe. Meeste seos selle laululiigiga on seletatav asjaoluga, et kiikede ehitamine oli meestetöö. Meeste kiigelaulude tüüpiline sisu on kutse tulla kiikuma. Seto mehed laulavad hällülaule ka viisitüübiga I.B.1.a2, mis on sisuliselt viisitüübi I.B.1.b2 lühem versioon (viiside ühisosa HR kattub). Naised kasutavad sagedamini hällülaulu II rütmisüsteemi viisitüüpi II.D.1.a, kuid esitavad ka meesteviise.
Naised laulavad viisitüübiga I.B.1.b2 ka maaselitsa laulu, kuid tegemist ei ole mitte vastlasõidu lauluga (sõidu ääl) nagu viisitüübi I.B.1.b1 puhul, vaid mäelauluga, millega kutsutakse naisi tulla mäele laulma (Maaselitsa mäelaulu levinum viisitüüp on II.C.2.a2). Tähenduslikuna tundub asjaolu, et mõlema viisitüübiga I.B.1.b2 esitatud laululiigi tekstide sisuks on üleskutse kuskile tulla („tulge no_ks hälmä hällu jo pääle”, „oi, tulõ_ks sõsar mäe jo pääle”). Mõnevõrra üllatuslikult leidub Tampere „Eesti rahvalaule viisidega” I köites selle viisitüübi kirjapanek 1952. aastast, kus laululiigiks on istõliste laul – nimelt ketramislaul („ketra_ks küll, ketra, voki-jo-kõnõ“) (Tampere 1956 (I): 222-225).
Helisalvestised ja noodistused
- ERA, Fon. 59 e < Meremäe v., Tiirhanna k. – Armas Otto Väisänen < Ivani Okse, 20 a. ja koor (1913) [Hällü jo kulla hällü-jo-kõne]
- ERA, Fon. 430 a < Järvesuu v., Tonja k. – Herbert Tampere < Anne Vabarna (1934) [Oi tulõ-ks sõsar mäe pääle]
- EKRK, Fon. 31 (9) < Haudjasaare k. – Udo Kolk < Agrepina Pihlaste ja koor (1962) [Naise-iks-kõsõ, noorõ-jo-kõsõ!]
- RKM, Mgn. II 1881 e < Võru raj., Uusvada k. – Ingrid Rüütel < Jefim Luuga, 76 a., Jakob Kadak, 74 a., Aleksei Leim, 53 a., Nikolai Kadak, 47 a., Nikolai Rimm, 48 a. (1970) [Hällü_ks mi kul’la hällükõnõ (Lihavõttelaul. Kutse kiigele)]
- RKM, Mgn II 2433 e < Uusvada k. – Ingrid Rüütel < Gavril Riitsaar, 68 a., eestütleja, Jakob Kadak, 76 a., killõ, Ivan Allapuu, 74 a., Aleksei Leim, 56 a., Nikolai Rimm, 50 a., Ivan Ladvik, 50 a. (1972). [Tulgõ no_ks hällma (Hällülaul)] [Vt ka Seto laulupärimus | Hällülaul (setomaa.ee)]
- RKM, Mgn. II 2619 a < Võru raj., Rokina k., Meremäe v. – Eesti Raadio, Kristi Salve < Anna Tammine, 67 a. ja koor (1972) [Hällü_ks, kul’la hällü-jo-kõnõ]
- RKM, Mgn. II 2635 d < Võru raj., Pliia k., Meremäe v. – Olav Kiis, Ingrid Rüütel, Kristi Salve < Maria Pai, 64 a., Anna Haljas, 63 a., Tatjana Hain, 67 a., Akilina Hain, 54 a. (1973) [Neio-mi-kõsõ, noore-jo-kõsõ (Hällülaul- lihavõttepühadel)]
- EKRK, Fon. 87 (13) < Uusvada k. – Paul Hagu < Juhkim Luuga, 80 a., Oloksa Leim, 57 a. (07.1974) [Mine kull’a hällü-jo-kene]
- Noodistus: Kreepa Pihlaste, 55 a., ja koor, Haudjasaare k. (1952). A. Garšnek, H. Tampere (Tampere 1956 (I): 222-225) [Ketra, vokikene!; Laulud kodustel töödel]