I.A.1.a4. Itkuparoodia. Vorm AR, RA ja RAR. "Vanaimäkene" jt

Näide 1. Härmä Ivokõnõ (itkuparoodia), Irina (Ir´o) Liivik kooriga, Meremäe v., 1937 (ERA, Pl. 71 B1).

Näide 2. Vanaimäkene (itkuparoodia), Nikolai Jallai meeskooriga, Uusvada k., 1990 (ERA, DH 221 (14)).

Näide 3. Vanaimäkene (itkuparoodia), leelokoor „Helmine“, Mikitamäe k., 2005 (Helmine, CD 2005, nr 4).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

|O~ o Xo Xx~| Xo Xox ‘ Oo Xox~

Silbirütm

Meetrumimudel

|2 + 2 + 2|  (2 + 3) + (2 + 3)/(3 + 2)

Värsirea ehitus

Itkurida: abc(d)e

mille / panni sa / kõhna / kõlksõhe

Viisivorm

Kuuesilbiline pöördumine asub enne ja/või pärast itkurida (RA, AR, RAR)

Heliread

Uuem diatooniline helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüübiga I.A.1.a₄ lauldakse kahte laulu – „Vanaimäkene“ ja „Härmä Ivokõnõ“. Algselt on see olnud itkuparoodia, mida laulsid mehed. Vaatamata stiili suurele erinevusele on viis struktuurilt väga lähedane surnuitkudele ja põhineb vormil, mida ma nimetan „itkureaks“ (vt I.A.1). Värsirea ehitus ja põhirea meetrumimudel vastavad selles viisitüübis tavalisele itkureale, mille tunnusteks on teise rõhurühma laiendamine lisasilbiga ja teise poolrea varieerumine neljast kuni kuue silpnoodini. Kõige tavalisem on selles viisitüübis viiesilbiline teine poolrida: „kia / nakas no / kündmä / külbmähe” (meetrumimudel (2 + 3) + (2 + 3)); „mitte / mõista-i no / midägi / tetä’“ (meetrumimudel (2 + 3) + (3 + 2)). Kui tekstis esineb kuuesilbiline struktuur, siis sobitatakse see viielöögilise muusikalise motiiviga, kasutades silbirütmi   ~.

Viisivormi teine element on kuuesilbiline pöördumisrefrään “vanaimäkene” või “Härmä Ivokõnõ” (kooriitkudes on pöördumised tavaliselt neljasilbilised). See refrään võib asuda nii eeslaulja kui koori osas kas enne või pärast põhirida – struktuur RA (näide 2) või AR (näited 1 ja 3). Mõnikord kõlab refrään melostroofis isegi kolm korda: eeslaulja osa alguses ja kooriosas enne ja pärast põhirida – RA || RAR (RKM, Mgn. II 2432 e). Eeslaulja alustab laulu alati pöördumisega.

Melostroofi kooriosa silbirütm tervikuna võib olla järgmine: |~  ~|   ’  ~ (variandid on välja kirjutatud eespool). Toodud variant algab pöördumisrefräänist (see asub vertikaalsete joonte vahel). Silbirütmi skeemis võib pärast mõnda meetrumirühma näha tildega (~) tähistatud silpnootide pikendusi, mis on iseloomulikud seto itkude esitusmaneerile (vt I.A.1). Kooriosas pikendatakse alati pöördumisrefrääni esimest ja viimast silpnooti, samuti pikendatakse sageli põhirea viimast silpnooti. Viisitüübis I.A.1.a₄ erineb põhirea harmooniline rütm (HR) Xo Xox ’ Oo Xox surnuitkude tüüpilistest mudelitest. Samas lõpeb põhirida funktsioonil X, mida ma pean surnuitkuviiside iseloomulikuks tunnuseks.

Harmoonilise mudeli erinevust võib osaliselt seletada asjaoluga, et vaadeldava viisi helirida on laia ulatusega uuem diatooniline laad (D-e-fis-g-a-h-(c)), mis mõtestab põhjalikult ümber arhailises pooltoon-poolteisttoon-laadis itkuviisi (uuem diatooniline helirida on tüüpiline seto uuemas meestelaulus). Arhailise laadilise mõtlemise reliktiks on viisitüübi mitmes esituses silma torkav tendents kõrgendada killõ partiis astet a, nii et terts fis-a, mis peaks diatoonilises helireas olema väike, muutub peaaegu suureks (näited 1 ja 2) ja kvint d-a on märgatavalt laiendatud.

Kommentaarid

Laulud „Vanaimäkene“ ja „Härmä Ivokõnõ“ on üsna populaarsed ka tänapäeval ja neid on jäädvustatud paljudes esitustes. Kuigi viisitüübi I.A.1.a₄ puhul on tegemist meesteviisiga, laulavad seda sageli ka naised. Viisi „sooline kuuluvus“ väljendub selle muusikalises stiilis – meeste laulustiili tunnuste hulgas on kvindi-intervalli oluline roll mitmehäälsuses (kvinte d-a ja e-h leidub kõikides näidetes, eriti palju on neid meeste esituses – näide 2), samuti kolmehäälsuse ja alumise torrõ suurem osakaal faktuuris (vt eriti näide 2). Hilise stiili tunnusteks on uuem diatooniline helirida, killõ-partii suurem diapasoon (näidetes 2 ja 3 sisaldab killõ partii lausa viit astet) ja ühesuunaline liikumine paralleelsetes tertsides (eriti põhirea lõpus). On tähelepanuväärne, et Ir´o Liiviku 1937. aasta esituses on eelnimetatud meeste- ja uuema stiili tunnused palju tagasihoidlikumalt esindatud.

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Fon. 55 b < Meremäe v., Duplevo k. – Armas Otto Väisänen < Jakko Olli, 16 a. ja koor (1912) [Vanaimäkene]
• ERA, Pl. 71 B1 < Meremäe v. – Herbert Tampere, August Pulst < Ir’o Liivik, 41 a.; Mar’t’su Ojaots, 48 a.; Tepa Vahvik, 43 a. (05.1937) [Härmä Ivvokõnõ]
• EKRK, Fon. 54 (a7) < Sokolovo k. – Udo Kolk < Veera Keir, 66 a., Maria Pille (Semjoni tütar) ja Sokolovo küla naised (11.07.1969) [Vanaimäkene, kuna tulõ tuu õdagukõnõ?]
• RKM, Mgn. II 1882 a < Võru raj., Uusvada k. – Ingrid Rüütel < Jefim Luuga, 76 a., Jakob Kadak, 74 a., Aleksei Leim, 53 a., Nikolai Kadak, 47 a., Nikolai Rimm, 48 a. (1970) [Vanaimäkõnõ]
• RKM, Mgn. II 2432 e < Võru raj., Meremäe k., Meremäe v. – Ingrid Rüütel < Alla Muiste, 58 a. (1972) [Vanaimäkene]
• RKM, Mgn. II 2433 a < Võru raj., Meremäe v. – Ingrid Rüütel < Ivan Allapuu, 74 a., Jakob Kadak, 76 a., Aleksei Leim, 56 a., Gavril Riitsaar, 68 a., Nikolai Rimm, 50 a., Ivan Ladvik, 50 a. (1972). [Härmä Ivokene] [Helisalvestis, noodistus ja tekst: “Ülge^q ütte!”, CD 2000, nr. 16.]
• RKM, Mgn. II 2433 k < Võru raj., Meremäe v. – Ingrid Rüütel < Ivan Allapuu, 74 a., Jakob Kadak, 76 a., Aleksei Leim, 56 a., Gavril Riitsaar, 68 a., Nikolai Rimm, 50 a., Ivan Ladvik, 50 a. (1972). [Vanaimäkene] [Helisalvestis, noodistus ja tekst: “Ülge^q ütte!”, CD 2000, nr. 21.]
• ERA, DH 221 (14) < Uusvada k. – Vaike Sarv, Kari Hakala < Nikolai Jallai, s. 1921, eestütleja, Nikolai Vahtramägi, killõ, ja koor (1990). [Vanaimäkene, Härmä Ivokõnõ] [Mitmekanaliline helisalvestis ja tekst: Seto laulupärimus | Vanaimäkene (setomaa.ee)]
• “Vanaimäkene”, leelokoor “Helmine”, Mikitamäe k. – Helmine, CD 2005, nr 4. [Helisalvestis, noodistus ja tekst: Seto laulupärimus | Vanaimäkene (setomaa.ee)]