I.A.1.a2. Surnuitk. Viisivorm rA

Näide. Surnuitk emale (surnuitk), Elena (Oll´o) Laanetu kooriga, Suure-Rõsna k., 1973 (RKM, Mgn. II 2423 b).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

|Xx Ox~| Xx Oxo ’ Xx O(o) Xx~

Silbirütm

| ~|   ’  () ~

Meetrumimudel

|2 + 2|  (2 + 3) + (2 + 2/1 + 2)

Värsirea ehitus

Itkurida: abc(d)e

mu-u / liidä ma / sinu / liiva- / kohe

Viisivorm

Itkureale eelneb neljasilbiline pöördumine (rA)

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida (osaliselt diatoniseeritud)

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüp I.A.1.a₂ on koorisurnuitku versioon, kus spetsiifilise struktuuriga itkureale eelneb neljasilbiline pöördumine. Sellise viisivormiga (rA) koorisurnuitkust on ainult üks jäädvustus (nagu ka mitme teise koorisurnuitku viisitüübi puhul), mistõttu ei ole võimalik otsustada, kui levinud oli see viisitüüp minevikus. Samas ei ole pöördumisega algav viisivorm kindlasti juhuslik, sest salvestatud on üheksa sama vormiga soolosurnuitku (Pärtlas 2025).

Viisitüübi harmooniline rütm (HR) on tüüpiline surnuitkudele. Põhirea mudel Xx Oxo ’ Xx O(o) Xx sisaldab surnuitkude tavalist lõpumotiivi (teist poolrida), mis lõpeb funktsioonil X (vrd I.A.1.a₁ ja I.A.1.a₃). Pöördumisrefrääni mudelit Xx Ox esineb ka koorisurnuitku teistes viisitüüpides, samuti soolosurnuitkudes. Üldisemalt võib öelda, et mõlemad koorisurnuitkude refrääni mudelid, Xx Ox ja Xo Xx, on iseloomulikud ka soolosurnuitkudele (Pärtlas 2025).

Värsirea ehitus vastab tüüpilisele itkureale (vt I.A.1). See koosneb oma pikemas variandis viiest rõhurühmast, millest teine on kolmesilbiline, lisasilbiga rühm: “mu-u / liidä ma / sinu / liiva- / kohe”. Seda struktuuri võib väljendada tähtedega abc(d)e, kusjuures sulgudes rõhurühm näitab ühe silbi kaotamise võimalust – sel juhul jääb teise poolritta kaks rõhurühma struktuuriga 2 + 3 või 3 + 2. Kirjeldatud põhirea ette lisandub neljasilbiline pöördumisvormel „maamakõnõ“. Kuna viisis vastab ühele silbile üks lühike noot (kaheksandiknoot), siis viisi meetrumimudeliks on vastavalt teksti ehitusele |2 + 2|  (2 + 3) + (2 + 2/1 + 2) ja silbirütmi mudeliks on | ~|   ’  () ~. Fermaadimärgid  (kasutan fermaadi märkimiseks tildet ~) näitavad eeltoodud skeemides surnuitkudele tüüpilisi lõpunootide pikendusi, mis siinse viisitüübi puhul asuvad pöördumisrefrääni ja põhirea lõpus.

Viisitüübi I.A.1.a₂ ainus esitus on osaliselt diatoniseeritud pooltoon-poolteisttoon-helireaga Fis-g-ais-h (vt alteratsioonimärke noodinäites). Selline muutuv helirida on tüüpiline surnuitkudele, sest esituse kõnelähedase maneeri tõttu on vokaalne intonatsioon üsna ebamäärane.

Kommentaarid

Selle viisitüübi ainus jäädvustus on surnuitk emale, mille esitas Laanetu Oll´o 1973. aastal. Koorisurnuitk emale võis kõlada kas pulmade ajal ema haual või ema matustel, kui itkesid tema tütred. Laanetu esitas samal aastal ka surnuitku sõbrannale (surnud neiule), kus ta kasutas teist viisivormi kahekordse pöördumisrefrääniga (rrA – vt I.A.1.a₃). Nende kahe versiooni harmoonilise rütmi mudel on sama, kuid need on määratud erinevateks viisitüüpideks erineva viisivormi tõttu. Kuna koorisurnuitke on salvestatud väga vähe, siis ei saa me teada, millised viisistruktuurid olid kasutusel vanal ajal (ainus viisivorm, mida kuuleb paljudes esitustes, on siserefrääniga itkurida – I.A.1.a₁).

Helisalvestised ja noodistused

• RKM, Mgn. II 2423 b < Põlva raj., Mikitamäe k/n., Mäe v., Suure-Rõsna k. – Jaan Sarv, Herbert Tampere < Elena Laanetu, 65 a., Maria Kägovere, 38 a., Alla Hade, 51 a., Olga Ilvik, 41 a., Praskovja Mägiste, 64 a. (1973) [Maamakõnõ, nu liidä ma sinu liivakohe…]