I.A.1.b4. Laiendatud itkurida. Surnuitk, "Sõjalaul"

Näide. Surnuitk sõbrannale (surnuitk), Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1936 (ERA, Pl. 26 A2).

Struktuursed tunnused*

Harmooniline rütm

Ox~ ’ Ox Oxo ’ Xo X(x) Oo~

Silbirütm

~ ’   ’  ()~

Meetrumimudel

2 + (2 + 3) + (2 + 2/1 + 2)

Värsirea ehitus

Laiendatud itkurida: aabc(d)e

hallõ, / hallõ / sinno meil / liitä / liiva / sisse

seo, / seo / mõtlit sa / kuupa / kulladsõ

seo, / seo / ütlit sa / hõpõdsõ / havva

Viisivorm

Laiendatud itkurida

Heliread

Pooltoon-poolteisttoon-helirida

* Vaikimisi kooriosa piires

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüüp I.A.1.b₄ on salvestatud ainult Anne Vabarna esituses. Jäädvustatud on neli esitust: kahel juhul on tegemist koorisurnuitkuga ja kahel juhul omaloodud Sõjalauluga, mis sisaldab jutustavate laulude motiive. Kõigis neljas esituses on kasutatud sama viisivarianti (vt näidet). Koorisurnuitkuna on see viis erandlik nii viisivormi kui ka harmoonilise rütmi (HR) poolest.

Viisivorm nii eeslaulja kui ka kooriosas kujutab endast laiendatud „itkurida“ (itkurea struktuuri kirjeldust vt I.A.1), kus rea esimest rõhurühma korratakse: „hallõ, / hallõ / sinno meil / liitä / liiva / sisse” (skemaatiliselt aabc(d)e). Muus osas on itkurea ehitus tavaline – kui laiendust mitte arvestada, esineb meetrumimudel kolmes variandis sõltuvalt teise poolrea pikkusest ja struktuurist: (2 + 3) + (2 + 2 + 2), (2 + 3) + (2 + 3) ja (2 + 3) + (3 + 2). Laiendatud itkureas lisandub algusse kahest silpnoodist rõhurühm, mis esituses eraldatakse põhilisest itkureast fermaadiga. Seega võib viisi silbirütmi üldistatult kujutada järgmiselt: ~ ’   ’  ()~. Fermaadilaadset pikendust kasutatakse ka rea lõpus, mis on surnuitkude esitusele iseloomulik tunnus (vrd I.A.1.a₁, I.A.1.a₂, I.A.1.a₃ ja I.A.1.b₂). Esimese rõhurühma tõusev meloodiakäik ja peatus selle lõpunoodil meenutavad hüüet ja seetõttu nimetas Vaike Sarv (artiklis “Jutustavate laulude hääled Anne Vabarna viisivaramus”) viisitüüpi „hüüdeliseks viisiks“ (Sarv 2004). Viisitüüp I.A.1.b₄ on ainus koorisurnuitku viis, kus puudub pöördumisrefrään – pöördumine sõbrakõsõ’, sõsarõkõsõ’ on tekstis küll olemas, kuid see ei ole viisivormi üksus, nii et saame rääkida siin „pöördumisreast“ (õigemini “pöördumismelostroofist”), mitte pöördumisrefräänist.

Viisitüüpi I.A.1.b₄ eristab enamikust teistest surnuitkuviisidest ka harmooniline rütm – kõigepealt viisi lõpp funktsioonil O. Selle poolest erineb see viisitüüp koorisurnuitku viisidest I.A.1.a₁, I.A.1.a₂ ja I.A.1.a₃ ning soolosurnuitkudest, mis lõpevad peaaegu eranditult funtsioonil X. Tõsi küll, lõpufunktsiooni O leidub ka surnuitkuviisides I.A.1.b₂ ja I.A.1.b₃, kuid kummastki viisist on ainult üks jäädvustus. Viisitüübi I.A.1.b₄ HR mudel (ilma laienduseta) on Ox Oxo ’ Xox Oo, mida kohtab ka teistes rühma I.A.1.b kuuluvates surnuitkudes ja lõikuslaulus lelotamine (I.A.1.b₇). Viisirea teine poolrida on aga harmooniliselt sama, mis mõrsjaitkudes.

Anne Vabarna on seda viisi esitanud itkudele omase pooltoon-poolteisttoon-helireaga.

Kommentaarid

Anne Vabarna kasutas seda viisitüüpi kahes laululiigis – koorisurnuitkus neiule ja omaloodud jutustava laulu motiividega Sõjalaulus. Koorisurnuitke esitati enamasti neiu matustel, kus tema sõbrannad (podruskid) itkesid nagu pulmades, kuid mõrsjaitkust erineva viisiga. Kuna tegemist on ainult ühe lauliku esitustega, ei saa me olla kindlad, kas see viisitüüp oli selles olukorras tavaline. Sama viisi kasutamine Sõjalaulus (teisi surnuitkuviise on kasutatud ainult itkudes) paneb aga mõtlema, kas tegemist on itkuviisil esitatud omaloomingulise lauluga või vastupidi, surnuitkuga, mida esitatakse tuttaval lauluviisil. Surnuitku ja Sõjalaulu esitamine sama viisiga ei tundu juhuslik, sest nende sõnalises tekstis on ühiseid jooni – pöördumine sõbrannade poole (sõsarõkõsõ’) ja traagiline sisu. Selle kasuks, et viis kuulus algselt surnuitkude žanri, räägib spetsiifilise itkurea struktuuri kasutamine ja itkuline esitusmaneer (noodipikendused vormiüksuste lõpus). Vastuargumendiks on itkus erandlik pöördumisrefrääni puudumine ja ebatüüpiline harmooniline rütm (lõpufunktsioon O). Kuna viisi on salvestatud ainult ühe eeslaulja esituses, ei ole selle puhul tegemist ei üldtuntud lauluviisiga ega laialt levinud itkuviisiga.

Huvitaval kombel meenutab nii viisi muusikaline struktuur kui ka värsirea ehitus viisitüüpi II.C.2.a₂, millega lauldakse maaselitsa ehk võinädala mäelaulu (mäe ääl), kus samuti hüütakse (kutsutakse mäele laulma) sõsarat. Viimane viis kuulub küll II rütmisüsteemi, kuid selle rütmis on ka I rütmisüsteemi jooni.

Helisalvestised ja noodistused

• ERA, Fon. 433 c < Järvesuu v., Tonja k. – Herbert Tampere < Anne Vabarna (1934) [Sõbra-ks, sõbrakõnõ no sõsarõkõnõ]
• ERA, Pl. 26 A2 < Järvesuu v., Ton’a k. – Herbert Tampere, August Pulst < Anne Vabarna ja koor (27.05.1936) [Koolja ikmine (sõbrakõist)] [Vt samuti Eesti rahvamuusika antoloogia (folklore.ee)]
• KKI, RLH 49:5 (13) < Ton’a k. < Anne Vabarna ja koor (1949) [Sõalaul]
• KKI, RLH 49:5 (17) < Ton’a k. < Anne Vabarna ja koor (1949) [Sõalaul]