I.A.2.a. Praasniga ääl. Lüroeepika, tantsulised, pulma- jt laulud

Rühma I.A.2.a viise nimetatakse sageli praasniga ääleks. Kuigi ei ole päris selge, kas rahvapärane termin käib viisimudeli kõikide versioonide kohta, kasutan seda nimetust mugavuse mõttes üldistavalt. Rühma kuuluvatel viisitüüpidel on sarnane esitamiskontekst – nendega lauldakse erinevaid pulmalaule ja tantsulist laulu pööräjuuskmine, väga sageli kuuleb neid lüroeepilistes ja lüürilistes lauludes ning improvisatsioonides.

Rühm I.A.2.a koosneb kahest lähedasest viisitüübist (I.A.2.a₁ ja I.A.2.a₂), mida ühendab ühe kolmelöögilise meetrumirühmaga rütmimudel      ja esimese rõhurühma korduse ning sageli ka lisasilbiga värsireastruktuur aabcd. Viisitüüpidel I.A.2.a₁ ja I.A.2.a₂ on palju ühist, mistõttu võiks neid pidada sama viisitüübi versioonideks, kuid siiski eelistasin määrata nad eraldi viisitüüpideks. Kuna minu otsus ei ole iseenesestmõistetav ja võib tekitada küsimusi, põhjendan seda lähemalt, luues ühtlasi ettekujutuse siinse rühma viisitüüpidest.

Kõige ilmekamalt eristab kahte viisitüüpi harmoonilise rütmi (HR) mudel ja sellega seotud muusikaliste tsesuuride asukohad viisis (HR skeemid on koostatud pooltoon-poolteisttoon-laadis esituste järgi – vt Harmooniline rütm):

I.A.2.a₁:    Oxo Xx ‘ Xx Oo Xx

I.A.2.a₂:    Xox ’ Ox Oo ’ Ox Oo

Esimesel juhul jaguneb viisirida kaheks motiiviks, mille harmooniline sisu on üldistatud kujul O-X X-O-X. Teise motiivi algus on sageli esile toodud ka torrõ partii meloodilise rõhuga. Teisel juhul jaguneb viisirida pigem kolmeks motiiviks, seejuures tekivad tsesuurid tänu motiivi Ox Oo kordusele.

On huvitav, et ka Tampere, kirjutades välja jutustavate laulude viiside rütmiskeeme, näitas selle viisi vormi jagunemise kahte võimalust – 5+6 või 3+4+4 kaheksandiknooti (Tampere 1964 (IV): 27):

Tampere esimene skeem viitab oletatavasti viisitüübile I.A.2.a₁, teine skeem aga viisitüübile I.A.2.a₂.

Veel üks põhimõtteline erinevus ilmneb, kui võrrelda viisitüüpide pooltoon-poolteisttoon-laadis esitusi. Viisitüübi I.A.2.a₁ puhul asub laadi põhiheli helirea keskmise pooltooni alumisel astmel fis (lõpukooskõla fis-ais, funktsioon X), samal ajal kui viisitüübi I.A.2.a₂ puhul asub see enamasti keskmise pooltooni ülemisel astmel g (lõpukooskõla g-h, funktsioon O) (v.a harva esinevad „inversioonid“ – harmoonilise rütmi pöördversioonid). Pealegi esineb pooltoon-poolteisttoon-laad viisitüübis I.A.2.a₂ palju sagedamini kui viisitüübis I.A.2.a₁.

Nende kahe viisitüübi vahel on ka väiksemaid, kuid siiski püsivaid erinevusi. Viisitüübi I.A.2.a₁ puhul vastab esimesele (kolmelöögilisele) meetrumirühmale viisis peaaegu alati lisasilbiga laiendatud (kolmesilbiline) rõhurühm tekstis (silbirütm ); viisitüübis I.A.2.a₂ on aga teksti esimene rõhurühm enamasti ilma lisasilbita ning laiendus (esimese silpnoodi pikendaine) toimub ainult viisis (silbirütm   ).