I.A.2.b2. Pöörä ääl (meesteviis)

Näide 1. Istõ ilma veere pääle (lüürika), Jaan Jallai ja Nikolai Jallai, Helbi k., 1972 (RKM, Mgn. II 2298 (k)).

Näide 2. Kõokõnõ, tammõkõnõ (lüürika), Anna Kõivo ja koor „Leiko“, Värska, 1990 (ERA, DH 218 (12)).

Struktuursed tunnused

Harmooniline rütm

Oo Oo Xox ‘ Oo Oo Xx/Ox

Silbirütm

Meetrumimudel

(2 + 2 + 3) + (2 + 2 + 2)

Värsirea ehitus

Laiendatud regivärss ababcd:

istõ / ilma, / istõ ma /ilma (küllõ) / veere / pääle

Viisivorm

Kooriosas on üks laiendatud viisirida (6 meetrumirühma, 12-13 meetrumiühikut).

Heliread

Uuem diatooniline helirida

Viisitüübi kirjeldus

Viisitüübist I.A.2.b₂ leidsin vaid kaks näidist – üks meeste ja üks naiste esitus. See viisitüüp tundub olevat hiline meeste versioon väga levinud viisitüübist, rahvapärase nimega pöörä ääl (I.A.2.b₁). Nende kahe viisitüübi erinevused ilmnevad nii harmoonilise rütmi mudelis kui ka spetsiifilistes meloodiakäikudes.

Harmoonilise rütmi (HR) poolest kujutab kirjeldatav viisitüüp endast pöörä ääle tavalise (naiste) variandi kolmanda harmoonilise versiooni ümberpööratud vormi („inversiooni“) (naiste pöörä ääle harmoonilistest versioonidest vt I.A.2.b₁). Seda on eriti hästi näha näites 1, meeste esituses. Viimase HR mudel Oo Oo Xox ’ Oo Oo Xx on viisitüübi I.A.2.b₁ kolmanda versiooni Xx Xx Ooo ’ Xx Xx Oo peaaegu täpne peegelpilt. Viisi HR mudel koosneb kahest korduvast motiivist (Oo Oo X(o)x). Motiivikordus loob muusikalise tsesuuri, mis on meeste esituses toetatud ka meloodiakontuuri kordamisega (näide 1). Naiste esituses (näide 2) on väikeseid kõrvalekaldeid meeste esituse lihtsamast struktuurist.

Kirjeldatava viisitüübi silbirütm ja meetrumimudel on üldjoontes samad, mis viisitüübis I.A.2.b₁ (vt skeeme eespool): kuus rõhu- ja meetrumirühma, millest kolmas on kolmesilbiline, erinedes rütmiliselt ülejäänud kahelöögilistest rühmadest. Meeste esituses on see rühm surutud ühte veerandnooti (silbirütm ), naised laulavad aga võrdseid kaheksandiknoote, mis on vanema laulmismaneeri tunnus. Mehed jagavad mõned kaheksandiknoodid kuueteistkümnendikeks ( ) – selline võte on seto meestelaulus tavaline.

Värsirea ehitus on viisitüübis samasugune nagu tavalises pöörä ääles, kus korratakse kaheksasilbilise regivärsi esimest poolrida ja laiendatakse lisasilbiga kolmandat rõhurühma: „kõo- / kõnõ, / kõo-nu- / kõnõ, / tammõ- / kõnõ” (struktuur ababcd). Viisivormi seisukohalt koosneb kooriosa ühest laiendatud viisireast.

Viisitüübi mõlemas esituses on kasutatud uuemat diatoonilist helirida E-fis-g-a-h-c. Tänu meloodia ehitusele jätab viis „minoorse“ laadi mulje (siin noodistustes e-moll). Selline helirida on tavaline meeste viisides, mis toetuvad sageli kvindile e-h, kuid lõpevad enamasti mažoorsel tertsil g-h. Siinse viisitüübi omapära seisneb lõpufunktsioonis X, mis on seto diatoonilistes viisides üsna haruldane. Eriti ebatavaline on see, et viisi lõpp mõjub harmooniliselt ebapüsivana ja kõlab üleminekuna järgmisele melostroofile. Uuema stiili tunnuseks on killõ liikumine paralleelsetes tertsides torrõdega.

Kommentaarid

Viisitüübi I.A.2.b₂ mõlemad esitused esindavad tavandivälist repertuaari, mis on kooskõlas pöörä ääle naiste versiooni tüüpilise esituskontekstiga. Mõlema esituse tekste on salvestatud ka pöörä ääle naiste versiooniga (I.A.2.b₁).

Helisalvestised ja noodistused

• RKM, Mgn. II 2298 k < Võru raj., Helbi k., Meremäe v. – Kristi Salve < Jaan Jallai, 48 a., Nikolai Jallai, 51 a. (1972) [Iste ilma, iste ilma ma veere pääle] [Vt ka “Ülge ütte^q”, CD, 2000, nr. 3]
• ERA, DH 218 (12) < Värska k., Nedsaja k. – Vaike Sarv, Kari Hakala < Anna Kõivo (eestütleja) ja Leiko (1990) [Kõokõnõ, tammõkõnõ] [Vt ka Seto laulupärimus | Kõokõnõ, tammõkõnõ (setomaa.ee)]