Näide 1. Liisokõnõ, lillekene (lüürika), Veera Pähnapuu kooriga, Põrste k., 1977 (EKRK, Fon. 96 (a16)).
Näide 2. Uma koori kitmine (improvisatsioon), Minna Hainsoo leelokooriga „Helmine“, Mikitamäe k., 1998 („Helmine“, CD 1999, nr 17).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
Üldistatult (veerandnootides):
Silbirütm
Värsirea ehitus
Laiendamata regivärss
Viisi ja teksti vorm (melostroof)
Viis: AA
Tekst: AB
Heliread
Uuem diatooniline helirida
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüp II.E.4.b3 on üks rühma II.E.4.b kuuluvast neljast viisitüübist, mida iseloomustab harmoonilise rütmi (HR) üldistatud mudel XOXXOO (veerandnootides). Tüüp kuulub järgmise tasandi rühma II.E.4, mille tunnusteks on regulaarne kuuelöögiline meetrum (löökideks on veerandnoodid) ja löökide grupeerimine kahekaupa (2 + 2 + 2). Seejuures koosneb viisivorm kindla HR mudeliga kuuelöögilistest vormiüksustest. Kõrgema tasandi rühma II.E on koondatud regulaarse meetrumiga kolme- kuni kuuelöögilised viisid, mille vorm moodustub korduvatest ühepikkustest vormiüksustest.
Viisitüüp II.E.4.b3 erineb rühma II.E.4.b teistest viisitüüpidest melostroofi vormi ja kuuelöögiliste rütmimudelite kasutamise poolest. Viisitüübis kasutatakse rühmale II.E.4 iseloomulikest rütmimudelitest ainult ühte, punkteeritud rütmiga mudelit
Erinevalt viisitüüpidest II.E.4.b1 ja II.E.4.b2, kus värsirida on kuuesilbiline või kuuepositsiooniline, kasutatakse kirjeldatavas viisitüübis laiendamata kaheksasilbilist värsi (laiendatud on ainult eeslaulja teine rida). Sõnaliseks refrääniks on ühes esituses pöördumine „Liisokõnõ, lillekene“, teises aga „vellekese’ noorõkõsõ’“. Muusikalisest seisukohast selles viisis refrääni ei ole, sest refrääni ja põhiteksti read ei erine ei harmoonia ega rütmi poolest.
Viisitüübi II.E.4.b3 vähesed leitud esitused on kas pooltoon-poolteisttoon-laadis või uuemas diatoonilises laadis. Viimasel juhul mõjub viis seto uuema stiili tüüpilise näitena, kus on isegi toonika-dominandi harmoonia elemente (näide 2), kuid pooltoon-poolteisttoon-laadis esitatuna mõjub viis arhailisena (näide 1). Antud juhul tundub siiski, et tegemist on suhteliselt uuema viisi vanapärase tõlgendusega, sest HR mudelil ja eriti rütmimudelil on seto leelo uuema stiili iseloomulikke tunnuseid.
Kommentaarid
Viisitüüpi II.E.4.b3 on salvestatud kaks korda Veera Pähnapuu ja koori esituses (Põrste k, 1973 ja 1977). Nende esituste puhul on tegemist refrääniga lüüriliste lauludega (vt eespool). Veel üks esitus on Mikitamäe leelokoori „Helmine“ omatehtud laul „Uma koori kitmine“, kus tekst on kaherealine ja refrääni ei kasutata.
Helisalvestised ja noodistused
- RKM, Mgn. II 2350 c < Pihkva obl., Petseri raj., Põrste k., Järvesuu v. – V. Danilov, M. Sarv < Veera Pähnapuu, 56 a., Tato Vanamets, 63 a., Palaga Vanamets, 55 a. (1973) [Velekese ti noorõkase (Laulu võim)]
- EKRK, Fon. 96 (a16) < Põrste k. – Riina Pihu < Veera Pähnapuu, 62 a., Maria Vanamets, 53 a., Anne Pähnapuu, Tatjana Vanamets, Maria Vatsk, Aleksandra Soolind, Aleksandra Pala (12.07.1977) [Liisokõnõ, lillikene, Liiso on meil lilli näolinõ]
- Helmine, CD 1999, nr 17 < Mikitamäe k. – Vaike Sarv, Žanna Pärtlas, Jaan Tamm < Minna Hainsoo, killõ Veera Lunda (1998) [Uma koori kitmine] [Vt samuti Seto laulupärimus | Uma koori kitmine]