Näide 1. Õdagolaul (lüürika), Anne Vabarna kooriga, Tonja k., 1949 (KKI, RLH 49:4 (7)).
Näide 2. Laul laulust (lüürika), Juhkim (Jefim) Luuga meeskooriga, Uusvada k., 1973 (RKM, Mgn. II 2418 h).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
Xo Xx Oooo ‘ Xo Xx Oooo
Üldistatult (veerandnootides): XXOO ‘ XXOO
Silbirütm
Meetrumimudel (veerandnootides)
4 + 4
Värsirea ehitus
Laiendatud regivärss aabccd (laiendused varieeruvad)
meida_ks / meidä küll / meeli- võiõ / mar´a-, / mar´a-küll- / kõisi
Viisivorm
Laiendatud viisirida poolrea kordusega (struktuur aa1)
Heliread
Anhemitoonilis-diatooniline ja vanem diatooniline helirida
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüp II.D.1.b1 kuulub kahe viisitüübiga rühma II.D.1.b, mida iseloomustab kordusprintsiibil põhinev viisivorm – viisirea mõlemad neljalöögilised fraasid on sama harmoonilise rütmiga (HR). Kirjeldatav viisitüüp kuulub ka rühma II.D.1, mille tunnuseks on viisi teise poolrea HR üldistatud mudel XXOO (veerandnootides; kaheksandiknootides enamasti Xo Xx Oooo). Kõrgema tasandi rühma II.D on koondatud kaheksalöögilised viisitüübid, mille veerandnoodi pikkused löögid moodustavad meetrilise struktuuri 4 + 4.
Viisitüüpi II.D.1.b1 iseloomustab individuaalne HR mudel Xo Xx Oooo ‘ Xo Xx Oooo. HR üldistatud mudel XXOO ‘ XXOO on omane ka rühma II.D.1.b teisele viisitüübile (rühmade II.D.1 ja II.D.1.b viisitüüpide HR võrdlust vt nende rühmade kirjeldustest).
Viisitüübi II.D.1.b1 silbirütmis väljenduvad seto vanema meestelaulustiili tüüpilised jooned. Üks neist on rütmi „aktiveerimine“ kaheksandiknootide jagamisega 16ndiknootideks. Selleks kasutatakse lisasilpe, aga rütmi „killustamine“ võib toimuda ka ainult meloodilise rütmi tasandil. Allpool toodud skeemil esineb esimeses näites ainult üks selline rütmifiguur, järgmises variandis on 16ndiknoote palju rohkem. Mõlemal juhul on oluline see, et viisi poolridades ei kordu mitte ainult HR, vaid suurel määral ka silbirütm (erinevad poolridade viimased rõhurühmad). Muusikaline kordus struktureerib viisivormi ja loob fraaside vahele tugeva tsesuuri, mida lauljad rõhutavad ka esitusmaneeriga (aktsentide ja hingamispausidega).
Regivärsi laiendamise meetod võib kirjeldatava viisitüübi erinevates esitustes mõnel määral varieeruda. Kohustuslik võte on esimese ja kolmanda rõhurühma kordamine (värsirea struktuur aabccd). Lisaks kasutatakse ka erinevaid lisasilpe – näiteks „meida_ks / meidä küll / meeli- võiõ // mar´a-, / mar´a-küll- / kõisi“ (aabccd).
Viisitüübi II.D.1.b1 esitustes esineb põhiliselt vanem diatooniline helirida, mis on vanemale meestelaulule tüüpiline. Naiste esitustes kasutatakse ka anhemitoonilis-diatoonilist laadi.
Kommentaarid
Viisitüüp II.D.1.b1 on tüüpiline vanem meestelauluviis, mida (koos teiste sarnaste viisidega) nimetatakse Vell´okõsõ’. Neid laule lauldakse erinevas kontekstis (eriti tüüpiline on nn kul´atamine), kuid sõnade sisus on palju ühist (näiteks iseloomulik üleskutse tulla meestega kokku ja koos laulda). Viisitüüpi II.D.1.b1 on salvestatud ka naiste esituses ja tavaliselt jäljendavad naised mingil määral meeste laulmismaneeri.
Helisalvestised ja noodistused
- ERA, Fon. 67 a < Meremäe v., Seretsova k. – Armas Otto Väisänen < Miihkali Nasta, 21 a., koor (1913) [Vellekese noorõ-jallõ-kõsõ]
- KKI, RLH 49:4 (7) < Anne Vabarna (1949) [Õdagolaul]
- RKM, Mgn. II 2418 h < Võru raj., Uusvada k. – Ingrid Rüütel, Kristi Salve < Jefim Luuga, 79, Jakob Kadak, 77, Ivan Allapuu, 74, Aleksei Leim, 56, Ivan Ladvik, 57 (1973) [Vello_ks vellokõsõ … (Laul laulust)]. [Vt samuti CD „Ülgeq ütte“ (2000), nr 12]
- ERA, DH 221 (17) < Uusvada, Meremäe – Vaike Sarv, Kari Hakala < Olga Lohk, s. 1921, eestütleja, Maria Möldri, Nikolai Vahtramägi, killõd, Meremäe ja Uusvada koorid (1990) [Ülge’ ütte’]. [Vt samuti Seto laulupärimus | Ülge’ ütte’]
- ERA, DAT 43 (3) < Meremäe vald, Tserkonde küla, Karavani talu – Ingrid Rüütel, Jaan Tamm < Olga Lohk, Olga Oroperv, Alli (Aleftina) Kund, Ode (Olga) Leim, Olga Tiik, Olga Tikk, Laine Audimäe, […] (15.12.1995) [Üülge-ks ütte]. [Vt samuti CD „Estonie. Chants seto“, 2008, nr 10]