Näide 1. Nurmõlaul (töölaul), Tepo Kati kooriga, Tupleva k., 1913 (ERA, Fon. 70 d).
Näide 2. Hoi, velekese’ (lüürika), Gavril Riitsaar meeskooriga, Uusvada k., 1972 (RKM, Mgn. II 2433 b).
Struktuursed tunnused*
Harmooniline rütm
Oooo Oooo ‘ Xo Xx Oooo
Üldistatult (veerandnootides):
OOOO ‘ XXOO
Silbirütm
Meetrumimudel (veerandnootides)
4 + 4
Värsirea ehitus
Laiendatud regivärss abcd
hoi, laulu_ks / parki / parem-kõsõrõ- / bad[a]
Viisivorm
Laiendatud viisirida kontrastsete poolridadega (struktuur ab)
Heliread
Anhemitoonilis-diatooniline ja vanem diatooniline helirida; kitsa ulatusega diatooniline helirida (G-a-h-c)
* Vaikimisi kooriosa piires
Viisitüübi kirjeldus
Viisitüüp II.D.1.c kuulub rühma II.D.1, mille tunnuseks on viisi teise poolrea harmoonilise rütmi (HR) üldistatud mudel XXOO (veerandnootides; kaheksandiknootides enamasti Xo Xx Oooo). Viisitüüp kuulub kõrgema tasandi rühma II.D, kuhu on koondatud kaheksalöögilised viisitüübid, mille veerandnoodi pikkused löögid moodustavad meetrilise struktuuri 4 + 4. Kuna tegemist on II rütmisüsteemi viisitüübiga, iseloomustab seda veerandnootide pulsatsioon, kaheksandik- ja veerandnootidest koosnevad rütmimustrid ning „liitva rütmi“ põhimõttele vastav vorm.
Viisitüüpi II.D.1.c iseloomustab individuaalne HR mudel Oooo Oooo ‘ Xo Xx Oooo (üldistatult OOOO ‘ XXOO). See mudel erineb rühma II.D.1 teistest viisitüüpidest, kuna viisi esimene neljalöögiline fraas on tervikuna väljapeetud funktsioonil O (viisitüüpide HR võrdlust vt II.D.1). Teise fraasi algus funktsiooniga X loob harmoonilise aktsendi ja toetab tsesuuri poolridade vahel, mida lauldes rõhutatakse ka artikulatsiooniga.
Viisitüübi II.D.1.c puhul on tegemist meesteviisiga, kuid selle silbirütmi mudel
Pikkade nootide pikendamisega on seotud ka värsirea struktuur. Erinevalt mõnest teisest meesteviisist ei kasutata kirjeldatavas viisitüübis esimese rõhurühma kordust ega selle laiendamist kahesilbilise sõnaga – algusesse lisatakse hoopis pikk silpnoot, hüüe „hoi“. Samuti ei laiendata kooriosas teist rõhurühma, vaid venitatakse selle esimest silpnooti (
Viisitüübi II.D.1.c esitustes kasutatakse vanemat diatoonilist helirida, mis on omane vanemale meestelaulule, anhemitoonilis-diatoonilist ja kitsa ulatusega diatoonilist helirida G-a-h-c.
Kommentaarid
Viisitüübist II.D.1.c olen leidnud viis helisalvestist – 1972. aastal salvestatud meeste ja 1913. aasta naiste esitused. Neli laulu viiest on meeste kuĺatamise laul „Hoi, vellekõsõ’“, mida on lauldud ka naiste poolt meestemaneeris. Üks laul on eespool kirjeldatud naiste nurmelaul.
Helisalvestised ja noodistused
- ERA, Fon. 65 f < Meremäe v., Seretsova k. – Armas Otto Väisänen < Ilja Paali, 20 a., ja koor (1913) [Hoi vellekese]
- ERA, Fon. 70 d < Meremäe v., Tupleva k. – Armas Otto Väisänen < Tepo Kati, ja koor (1913) [Hoi suur tuul om nurmõ päälä]
- ERA, Fon. 77 a < Meremäe v., Hilana k. – Armas Otto Väisänen < Vasila Taarka, 60 a., ja koor (1913) [Oi vellokõne]
- RKM, Mgn. II 2298 d < Võru raj., Helbi k., Meremäe v. – Kristi Salve < Jaan Jallai, 48 a., ja koor (1972) [Hoi laulge_ks poisi, laulge_ks jälle noore]
- RKM, Mgn. II 2433 b < Võru raj., Meremäe v. – Ingrid Rüütel < Ivan Allapuu, 74 a., Jakob Kadak, 76 a., Aleksei Leim, 56 a., Gavril Riitsaar, 68 a., Nikolai Rimm, 50 a., Ivan Ladvik, 50 a. (1972) [Hohoi vello_ks-kõsõ]. [Vt ka CD „Ülgeq ütte“ (2000), nr 9]