III.A.1. Sama HR ja pikkusega read ja refräänid

Rühma III.A.1 on koondatud viisitüübid, mis koosnevad sama struktuuri ja pikkusega viisiridade kordustest. Laulude sõnaline tekst, mida iseloomustab rõhuline kaheksapositsiooniline värss (vt III rütmisüsteem), võib sisaldada nii värsiridu kui ka refrääne, kuid viimased ei erine muusikaliselt põhiridadest. Korduv vormiüksus kujutab endast kindla harmoonilise rütmiga (HR) kaheksalöögilist rida, mille meetrumimudeliks on 2 + 2 + 2 + 2 ja millega sobitatakse nii värsiridade kui ka refräänide tekst. Tekst tuleb viisiga sobitada, kuna silpide arv värsiridades ja refräänides varieerub ning on sageli väiksem kui kaheksa silpnooti. Rõhuliste lühiridade laulmiseks kaheksalöögilise viisireaga lauldakse osa silpe kahe meetrumilöögi (positsiooni) kestel, mille tulemusena tekivad erinevad silbirütmi mustrid – näiteks    ,     ,     ,       jt. Harva esinevaid pikki ridu sobitatakse samuti kaheksalöögilise viisireaga, jagades värsipositsioone pooleks – näiteks     .

Melostroofi vormi kujundamine reakorduste abil on rühma III.A üldine tunnus. Rühma III.A.1 erinevus rühmast III.A.2 seisneb selles, et siin järgitakse reakorduse põhimõtet rangemalt – korduvad vormiüksused on alati ühepikkused (kaheksa lööki) ja silbirütmi mustrid sisaldavad ainult kaheksandik- ja veerandnoote (väga harva ka kuueteistkümnendikke). Silbirütm võib lähtudes sõnalisest tekstist varieeruda, kuid see toimub värsiridades ja refräänides sama printsiibi järgi. Ainus asjaolu, mis teeb refräänistruktuuri mitte ainult sõnaliseks, vaid teatud määral ka muusikaliseks nähtuseks, on see, et silbirütmi mudelid on seal stabiilsed (refräänsõnad korduvad) ja toimivad seetõttu viisi representeeriva tunnusena. Samas ei erine refräänide silbirütmi mustrid neist mustritest, mida võib ette tulla ka põhiridades.

Rühma III.A.1 viisitüüpe ühendab ka sarnane heliridade kasutus. Paljud vanemad viisiversioonid on anhemitoonilises ja eriti sageli anhemitoonilis-diatoonilises laadis, esineb ka vanemat diatoonilist helirida. Uuemaid viisiversioone iseloomustab uuem diatooniline laad euroopaliku funktsionaalharmoonia tunnustega.

Rühm III.A.1 jaguneb ebavõrdse suurusega alarühmadeks vastavalt korduva vormiüksuse HR mudelile. Kõige suurem alarühm III.A.1.a ühendab 12 viisitüüpi, mille aluseks on kõige levinumad HR mudelid Oo Xo Xx Oo ja Oo Oo Xx Oo (need kaks mudelit on olemuselt ühe ja sama mudeli lähedased versioonid ning esinevad tihti samades viisitüüpides). Viisirea korduste arv melostroofis varieerub alarühma viisides ühest seitsmeni. Esineb ka pikemaid mitmeosalisi kompositsioone, kuid neid ei saa nimetada melostroofideks. Alarühmas III.A.1.b on kaks viisitüüpi HR mudeliga Xx Oo Xo Xx (e. Oo Xx Ox Oo); alarühmas III.A.1.c on kaks viisitüübi HR mudeliga Xo Xo/Xx Xo Xx (e. Ox Ox/Oo Ox Oo). Neil kahel alarühmal on mitmeid ühiseid tunnuseid, sh HR mudeli mõningane sarnasus ja rühmale III.A.1 üldiselt ebatüüpiline poltoon-poolteisttoon-helirea kasutamine. Rühm III.A.1.d on eriline nii rühma III.A.1 kui ka kogu rühma III.A kontekstis, sest selle viisides on kasutatud vormi laiendavat võtet – teise poolrea kordust. Sellele vaatamata sobivad selle alarühma viisid kõige paremini just rühma III.A.1, sest need põhinevad samadel HR mudelitel ning neis esinevad sama tüüpi rõhulised lühiread ja silbirütmi mustrid.

Rühma III.A.1 viisitüüpe kasutatakse põhiliselt mängulauludes ning vahel ka teistes laululiikides.